2-20-9155/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-9155

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Janek Tederi hagi Koit Lutsu ja Bondora AS-i vastu

vara arestist vabastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janek Tederi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Janek

Teder

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andrus

Reidi

Kostja

(vastustaja):

Koit

Luts

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja

(vastustaja):

Bondora

AS

(registrikood

11483929), lepinguline esindaja Anna-Maria Urbas

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(8)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. detsembri 2020. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Janek Tederi

kanda.

Koit

Lutsul

ja

Bondora

AS-il

apellatsioonimenetluses

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Janek Teder (hageja, ostja) esitas 22. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi Koit Lutsu

(kostja I, müüja) ja Bandora AS-i (kostja II) vastu, milles palus 13. juuli 2020. a täpsustusi

arvestades vabastada sõiduk Peugeot J5 (registreerimismärk X; sõiduk) arestist. Hagilt

tasutud riigilõivu palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 12. augustil 2019 müügilepingu

(müügileping), mille kohaselt müüs kostja I hagejale sõiduki hinnaga 2500 eurot. Pärast

sõiduki ostmist transportis hageja selle Viljandist Tallinnasse ning hakkas seda ise

remontima. Kostja I kustutas sõiduki ajutiselt liiklusregistrist alates 17. augustist 2019.

Pärast remondi lõpetamist soovis hageja sõiduki liiklusregistris registreerida. Kuivõrd

COVID-19 pandeemia tõttu olid teenindusbürood suletud ja hagejal puudusid arvutialased

teadmised, ei olnud see võimalik. Mais 2020 sai hageja teada, et kohtutäitur Oksana

Kutšmei (kohtutäitur) on täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX seadnud sõidukile keelumärke.

Hageja esitas 25. mail 2020 kohtutäiturile avalduse sõiduki arestist vabastamiseks ja

keelumärke kustutamiseks. Kohtutäitur keeldus 19. juuni 2020. a otsusega sõidukit arestist

vabastamast, leides, et on alus kahelda, et leping on sõlmitud 12. augustil 2019, kuna

hageja oleks pidanud esitama taotluse registriandmete muutmiseks hiljemalt

19. augustil 2019 (liiklusseaduse (LS) § 77 lg 3). Hageja kohtutäituri seisukohtadega ei

nõustu. Müügilepingu kohaselt sõiduk enam võlgnikule ei kuulu ning pärast lepingu

sõlmimist on sõiduki omandiõigus hagejale üle läinud. Keelumärge on seatud

8. aprillil 2020, st pärast seda, kui hageja sai sõiduki omanikuks. LS § 77 lg 3 järgi tuleb

3(8)

taotlus registriandmete muutmiseks esitada küll viie päeva jooksul andmete muutumisest,

kuid selle nõude rikkumine ei muuda tehingut kehtetuks.

Sõidukile seatud keelumärge ja selle arestimine piirab põhjendamatult hageja

omandiõigust. Hageja ei saa sõidukit kasutada ega käsutada. Eelnevat arvestades palub

hageja sõiduki arestist vabastada.

2. Kostja I hagile vastu ei vaielnud, vaid teatas, et on nõudest aru saanud, sellega nõus

ning nõustub tagaseljaotsusega.

3. Kostja II vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning asjas tasutud

riigilõiv hageja kanda.

Kostja II ei nõustu sõiduki arestist vabastamisega. Hageja oleks pidanud sõiduki hiljemalt

16. augustiks 2019 enda nimele vormistama (LS § 77 lg 3 ). Registrikannet, mis tõendaks

hagejale omandiõiguse üleminekut, tehtud ei ole. Sõidukile seati keelumärge rohkem kui

seitse kuud pärast väidetava müügitehingu tegemist. Kostja I ei ole esitanud vastuväidet

vara arestimisele ega tõendit selle kohta, et sõiduk talle ei kuulu.

Ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus kohtutäituri poolt keelumärke seadmise ja arestimise

hetkel hagejale. Hageja ja kostja I on küll kokku leppinud omandi üleminekus, kuid selline

kokkulepe on sõlmitud edasilükkava tingimusega. Müügilepingus puudub kinnitus

ostuhinna tasumise kohta. Hageja ei ole esitanud ka muid tõendeid, mis kinnitaksid

ostuhinna tasumist. Hageja peaks sularahas ostuhinna tasumist tõendama. Seega on sõiduki

omandiõiguse üleminek hagejale tõendamata.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud

kaks eeldust – võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja

asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja ei ole

tõendanud, et sõiduki valdus on talle enne 8. aprilli 2020 üle antud või asi oli juba sellel

kuupäeval tema valduses.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis hagi 18. detsembri 2020. a otsusega rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud,

kuna menetluskulud puudusid.

Kostjad ei ilmunud 7. detsembri 2020. a istungile. Kostja I teavitas, et nõustub

tagaseljaotsusega, kostja II nõustus asja sisulise lahendamisega. Hageja esitas taotluse

lahendada asi sisuliselt ilma kostjate osavõtuta. Maakohus leidis, et hagi aluseks olevad

asjaolud on otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud ning otsustas lahendada asja

sisuliselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 414 lg 1).

Hageja on esitanud hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel, leides, et talle

kuulub sundtäitmisel oleva eseme suhtes omandiõigus. Maakohus tuvastas, et asjas puudub

vaidlus selle üle, et kohtutäitur seadis 8. aprillil 2020 kostja I sõidukile keelumärke, kuna

registriandmete kohaselt kuulus sõiduk kostjale I, ning hageja sai sõidukile seatud

keelumärkest teada mais 2020. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas

22. mail 2020 kohtutäiturile müügilepingu, mille alusel kuulub sõiduk hagejale ning

25. mail 2020 avalduse sõiduki arestist vabastamiseks, kuid kohtutäitur keeldus

4(8)

19. juuni 2020. a otsusega sõidukit arestist vabastamast. Pooled vaidlevad selle üle, kas

sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel, s.o 8. aprillil 2020 hagejale. Maakohus leidis,

et asjas ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel hagejale.

AÕS § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud kaks eeldust –

võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse

üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja esitas omandiõiguse

ülemineku tõendamiseks sõiduki müügilepingu ning bussipileti, et ta sõitis Tallinnast

Viljandisse, kus toimus sõiduki müük ja üleandmine. Maakohus nõustus hagejaga selles,

et liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning andmete registrisse

kandmisega ei kaasne õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kanne

liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks. Samas luges maakohus

tuvastatuks, et kuna hageja on tegelenud sõidukite ostmise ja müümisega, oli hageja teadlik

sõiduki üleminekul registriandmete muutmise kohustusest. Registrikanne oleks ka

tõendanud, et hageja ja kostja I on kokku leppinud omandiõiguse üleminekus. Praegusel

juhul registrikanne sellist kokkulepet hageja ja kostja I vahel ei kinnita.

Asjas omab tähtust hageja poolt istungil antud kinnitus, et ta omandas sõiduki 2500 euroga,

mille tasus kostjale I sularahas. Kuivõrd müügilepingust ei nähtu ostuhinna tasumist

sularahas ja hageja ei ole esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid ostuhinna tasumist, ei

ole tuvastatud, et hageja oleks kostjale I sõiduki eest tasunud. Seega ei ole tõendatud, et

omandiõigus oleks hagejale üle läinud.

Maakohus on ka hagejale selgitanud võimalust esitada sõiduki omandiõiguse ülemineku

kohta tõend, millest nähtuks, millal hageja paigutas sõiduki Tallinnas asuvasse tasulisse

parklasse või sõiduki remondiarveid. Hageja kõnealuseid tõendeid esitanud ei ole.

Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui ka võlaõigusliku lepingu olemasolu.

Kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta, on

kohtutäitur arestinud sõiduki õiguspäraselt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub 16. jaanuaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja

maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja II kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu järeldus hagi tõendamata jätmise kohta

üllatuslik. Kostja I hagile vastu ei vaielnud. Kui kohus leidis, et esitatud tõenditest ei piisa

hagi rahuldamiseks, pidanuks ta hagejale selgitama, et kostja I osavõtt istungist on vajalik

(TsMS § 346 lg 1), et tõendada hageja omandiõigust või selle puudumist. Kostja I ütlused

oleksid kinnitanud hageja poolt esitatud tõendeid ja olnud vajalikud asja õigeks

lahendamiseks. Sellega on kohus rikkunud menetlusõigust, eelkõige selgitamiskohustust.

Hageja sai kostja I teatest üheselt aru, et ta võttis hagi õigeks.

Maakohus on õigesti märkinud, et liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne

tähendus ning see ei ole sõiduki omandiõiguse ülemineku eelduseks. Samas jääb

arusaamatuks kohtu järeldus, mille kohaselt oleks registrikanne tõendanud hageja ja

kostja I vahelist kokkulepet omandiõiguse ülemineku kohta. Hageja ei saanud ette näha, et

5(8)

ta peab tulevikus hakkama kohtus tõendama tehingu toimumist. Hageja on selgitanud, mis

põhjusel ta sõidukit liiklusregistris ümber ei vormistanud. Tehingut see tühiseks ei muuda.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõiduki omandiõiguse ülemineku kokkulepe

on tuvastamata, kuna hageja ei ole kohtule esitanud sellekohaseid tõendeid.

AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud eeldused omandi tekkimiseks on täidetud. Müügilepingu

dokument sisaldab nii asjaõiguslikku kui ka võlaõiguslikku lepingut ning selle punkt 1

tõendab hageja omandiõigust. Tõenditeks on ka hageja poolt istungil antud ütlused ja

tõendid selle kohta, millal tehing toimus (fotod sõidukist koos kuupäevadega, millal sõiduk

osteti, bussipilet samast kuupäevast).

Kohus peab hindama esitatud tõendeid ja selgitama, miks ta üht või teist tõendit otsuse

tegemisel ei arvesta. Praegusel juhul ei ole kohus sisuliselt analüüsinud müügilepingut,

mille alusel läks sõiduki omandiõigus hagejale üle. Maakohus on vaid märkinud, et

kuivõrd lepingust ei nähtu ostuhinna tasumist sularahas ja muud tõendid müügihinna

tasumise kohta puuduvad, ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjale I sõiduki eest tasunud.

Maakohus järeldas, et seega ei ole tõendamist leidnud, et omandiõigus oleks hagejale üle

läinud. Hageja arvates on selline järeldus meelevaldne ja viinud ebaõige otsuse tegemiseni.

Ostuhinna märkimine ühel või teisel viisil (ka kokkuleppel) ei muuda lepingut tühiseks.

Müügilepingu p-s 4 on märgitud, et omandiõigus müüjalt ostjale läheb üle vahetult pärast

müügilepingu allkirjastamist. Lisaks ei ole maakohus otsuses võtnud seisukohta

7. detsembril 2020 esitatud fotode kohta.

6. Kostja I ei ole apellatsioonkaebusele vastu vaielnud, vaid ringkonnakohtule

edastatud kirjas teatanud, et müüs sõiduki hagejale 12. augustil 2019.

7. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Hageja oleks pidanud hiljemalt 16. augustil 2020 sõiduki registriandmeid muutma

(LS § 77 lg 3). Samas kostja II põhimõtteliselt nõustub hagejaga, et liiklusregistri kanne

omandiõigust ei mõjuta.

Hageja poolt esitatud müügileping omaniku vahetust ei tõenda. Kuna omaniku muutmise

kannet ei ole tehtud õigeaegselt, ei ole müügileping sõlmitud 12. augustil 2019, vaid

hiljem, s.o pärast keelumärke seadmist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil.

Müügilepingus puudub ka ostuhinna tasumise kinnitus. Samuti puuduvad asjas muud

tõendid ostuhinna tasumise kohta. Seega on sõiduki hageja omandisse üleminek

tõendamata.

Vallasomandi üleminekule suunatud asjaõiguskokkulepe võib olla seotud tingimustega.

Hageja ja kostja I on müügilepingus küll kokku leppinud omandi üleminekus, kuid selline

kokkulepe on sõlmitud edasilükkava tingimusega. Hageja peaks sularahas ostuhinna

tasumist tõendama. AÕS § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud

kaks eeldust – võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja

asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja ei ole

tõendanud, et sõiduki valdus on temale enne 8. aprilli 2020 üle antud või asi oli juba sellel

kuupäeval tema valduses.

Kostja II kaalub hageja vastu tagasivõitmise hagi esitamist (TMS § 187 lg-d 1 ja 2).

6(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Hageja on esitanud hagi sõiduki arestist vabastamiseks (TMS § 222 lg 1). Asjas on

vaidlus selle üle, kas hagejal tekkis sõidukile omandiõigus enne kohtutäituri poolt

sõidukile keelumärke seadmist (8. aprillil 2020) ja kas hagejal on sellest tulenevalt õigus

nõuda sõiduki arestist vabastamist. Maakohus on hagi jätnud rahuldamata, leides, et hageja

ei ole tõendanud, et sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel hagejale.

10. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks

või tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu

asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib

maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki

korrata.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi rikkumisel,

kuna maakohus on teinud üllatusliku otsuse, leides, et hagi on tõendamata.

Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus ringkonnakohtu

hinnangul rikkunud selgitamiskohustust.

Ringkonnakohus rõhutab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud,

et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis

ei ole kohtul iseenesest üldjuhul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole

esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Seega peab menetlusosaline ise hindama, kas esitatud

tõenditest piisab nende faktiliste asjaolude tõendamiseks, millele tuginevad tema väited ja

vastuväited.

Samas on maakohus 20. oktoobri 2020. a kirjas pooltele selgitanud, et asjas ei ole

tõendatud, et sõiduk kuulus kohtutäituri poolt keelumärke seadmise hetkel hagejale (tl-

d 71–72). Maakohus märkis samas kirjas, et üksnes sõiduki müügikuulutus (tl-d 12–14) ja

hageja bussipilet (tl 6) ei tõenda sõiduki hagejale kuulumist ning hagejal tuleb hagi

rahuldamiseks tõendada, et ta on saanud sõiduki valduse enne selle kohtutäituri poolt

arestimist (nt esitada väidetava remondiga seotud arveid, taotleda tunnistajate

ülekuulamist). Seega ei saanud maakohtu otsus hagi tõendamatuse kohta (sh omandiõiguse

tõendamata jätmise osas) olla hagejale ka üllatuslik.

10.2. Kostjad on käesolevas asjas vältimatud kaaskostjad (TMS § 222 lg 1 ja TsMS § 207

lg 3). Vältimatute kaaskostjate puhul saab kohus vaidlusaluse õigusküsimuse otsustada

7(8)

ainult kõigi kostjate suhtes ühiselt (TsMS § 207 lg 3) ega saa rahuldada hagi ühe kostja

suhtes õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 440 lg 1). Seega kui vähemalt üks kostjatest

esitab hagile vastuväite, peab kohus asja sisuliselt arutama ja lahendama. Asjaolul, et

kostja I ei ole hageja väiteid vaidlustanud ning on hageja nõudega nõustunud, ei ole

järelikult asja lahendamisel määravat tähtsust. See ei mõjuta kostja II menetluslikku

positsiooni ega õigust hageja väiteid vaidlustada. Kuivõrd kostja II on hagile vastu

vaielnud, lahendas maakohus käesoleva asja põhjendatult sisulise otsusega.

10.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus AÕS § 92 lg 1 kohaldamisel eksinud.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja pole tõendanud sõiduki omandiõiguse üleminekut

enne kohtutäituri poolt keelumärke seadmist, s.o 8. aprillil 2020.

10.3.1. Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud kokkulepe omandiõiguse

ülemineku kohta kujutab endast vallasomandi üleandmisele suunatud käsutustehingut, mis

koosneb võõrandaja ja omandaja kokkulangevatest tahteavaldustest ning mis on omakorda

suunatud

vahetult

asjaõigusmuudatusele

(asjaõiguskokkulepe).

Lisaks

asjaõiguskokkuleppele tuleb võõrandajal anda omandajale üle ka vallasasja valdus.

Seejuures tuleb üleandmist AÕS § 92 mõttes eristada müügilepingu alusel asja

üleandmisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 ja § 209 tähenduses. Seda, kas vallasasja

valdus omandi ülemineku eeldusena on üle antud, tuleb hinnata asjaõiguse reeglite

kohaselt. AÕS § 92 lg 1 nõuabki vallasomandi ülemineku eeldusena põhimõtteliselt otsese

valduse üleandmist. Seega ei ole õigusliku tagajärje saabumiseks piisav üksnes sellekohase

tahte avaldamine (tehing), vaid sellele peab lisanduma ka faktiline väljund – omandajale

võimaluse loomine asuda vallasasja suhtes teostama tegelikku võimu AÕS § 36 tähenduses

(vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 32). Omandi

üleminek peab olema ka väljapoole äratuntav, mida väljendab valduse muutumine.

Ringkonnakohus märgib, et erandlikult võimalik anda vallasasja omand üle ilma ka valdust

üle andmata (AÕS §-d 93–94), kuid käesolevas asjas esitatud asjaoludel nende sätete

kohaldamiskes alust pole.

10.3.2. Kuivõrd kostja II on menetluses läbivalt hagejale sõiduki omandiõiguse

üleminekule vastu vaielnud, pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendama, et AÕS § 92 lg-s 1

sätestatud eeldused sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta (sh sõiduki valduse faktiline

üleandmine) olid täidetud enne kohtutäituri poolt sõidukile keelumärke seadmist, s.o

8. aprilli 2020. Asjas esitatud tõendid ei võimalda seda järeldada.

Hagejale omandiõiguse tõendamiseks ei piisa üksnes müügilepingu p-st 5, mille kohaselt

läheb sõiduki omandiõigus müüjalt ostjale üle pärast müügilepingu allkirjastamist (tl 81).

Samuti ei ole võimalik kontrollida omandiõiguse üleminekut hageja poolt esitatud fotodelt

(tl-d 77–80, 90–92), kuna nende alusel ei ole võimalik tuvastada mh fotode tegijat, täpset

tegemise aega ega kohta. Sõiduki omaniku andmete muutmise taotluse esitamamine

(LS § 77 lg 3) ega ostuhinna tasumine ei ole auto kui vallasasja omandiõiguse ülemineku

seisukohalt küll määravad, kuid kostjate vahel sõlmitud lepingu tõlgendamisel (VÕS § 29)

ja poolte väidete elulise usutavuse hindamisel sai kohus ka neid asjaolusid arvesse võtta.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1

ja 2 ning on oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (TsMS § 436 ja § 442

lg 8). Kuigi hageja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei anna see

8(8)

praegusel juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks

hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest

teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

10.4. Muus osas (sh ostuhinna tasumise ja registrikande muutmise kohta) kordab hageja

apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest

asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on hageja väiteid otsuses piisava

põhjalikkusega käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks nendele veelkord

vastata.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostjad ei ole esitanud ringkonnakohtule

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja

materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest