2-20-11148/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

29.06.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-11148

Kohtuasi

XX avaldus avaldaja ja YYi ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks alaealise lapse WW suhtes ning

ainuhooldusõiguse

andmiseks

avaldajale

lapse

viibimiskoha,

haridust

ja

tervist

puudutavates

küsimustes

ning

YYi

ja

WW

suhtluskorra

kindlaksmääramiseks

YYi

avaldus

otsustusõiguse

saamiseks

lapse

perekonnanime

muutmisel

ja

temaga

välisriiki

reisimisel ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks

lapsega

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.01.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldajad:

XX

(isikukood

xxxxxxxxxx),

nõustaja

Alexei

Malovitchko

YY (isikukood xxxxxxxxxx, esindaja Olga Väina

Puudutatud isikud:

WW (xxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaat

Andres Lusmägi

Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu,

esindaja Anneli Kunimägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.01.2021 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ema avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (avaldaja/ema) esitas 03.08.2020 Harju Maakohtule avalduse tema ja YYi (puudutatud

isik I/isa) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks WW (laps) viibimiskoha, hariduse ja

tervise puudutavates küsimustes ning üleandmiseks avaldajale. Avaldaja palus määrata isa ja

lapse suhtluskord järgmiselt:

 kuni lapse 5-aastaseks saamiseni on isal õigus suhelda lapsega lapse ema juuresolekul;

 isa on kohustatud ette teatama lapse emale oma Eestisse tulekust ja soovist lapsega

kohtumisest vähemalt 7 päeva ette;

 lapsega suhtlemisel on isa kohustatud arvestama lapse harjumuspärast elulaadi ja

päevakorda ning hoiduma selle rikkumisest;

 vanem ei halvusta lapse kuuldes teist vanemat ega inimesi, kellega teine vanem suhtleb

või koos elab ega lahenda erimeelsusi ja pingeid lapse kuuldes ega juuresolekul.

2. Avalduse kohaselt on avaldajal ja puudutatud isikul I ühine laps (sündinud xx.xx.xxxx).

Vanemate kooselu lõppes ja laps elab emaga. Isa elab Xxxxxxxxxxxl ja ta ei võta lapse

kasvatamisest osa. Isaga suhtlemine toimub vaid kord 3-4 kuu tagant. Puudutatud isik I käib

keskmiselt 1-2 nädalaks Eestis oma vanemaid külastamas. Oma Eestisse tulekute ajast

puudutatud isik I ei teata. Eestis käies tuleb puudutatud isik I ette teatamata avaldaja elukoha

ukse taha ning nõuab, et ema võimaldaks tal kohe lapsega suhelda ning viia poeg pikemaks

ajaks kodust ära. Oma käitumist põhjendas isa vaid sellega, et ta on lapse isa ja võib suhelda

lapsega oma valitud ajal ja viisil. Puudutatud isiku I käitumine ja soovid ei arvesta lapse vanust,

kujunenud päevakorda ega muid lapse huvisid. Vaatamata sellele avaldaja pooldab isa ja lapse

suhtlemist. Ema korraldab suhtlemist viisil, mis vastab lapse huvidele.

Puudutatud isik I on konfliktne, vägivaldne ja ebaadekvaatne nii lapse kui ema suhtes.

xx.xx.xxxx Xxxxxxxxxxxxxx kaubanduskeskuse ees pani avaldaja last autosse, kui ilmus

ootamatult puudutatud isik I, kes vägisi haaras lapse ning viis ära teadmatud suunas. Paar tundi

hiljem tõi isa lapse tagasi. Laps oli pärast juhtunut emotsionaalselt ebastabiilne ja nuttis kaua.

Avaldaja püüdis telefoniga salvestada juhtunut, kuid puudutatud isik I viskas ta telefoni puruks.

Politsei keeldus selle juhtumiga tegelemast.

Puudutatud isik I ei soovi teostada hooldusõigust ühiselt. Samuti on raskendatud välismaal

elava lapsevanemalt nõusoleku saamine, kus on vaja mõlema vanema nõusolekut. Puudutatud

isik I kuritarvitas korduvalt hooldusõigust ja korduvalt ähvardas last viia Xxxxxxxxxxxle. Isal

puudub Tallinnas püsiv elukoht, kus oleksid olemas väikesele lapsele vajalikud tingimused.

Kuna ühiselt pole hooldusõiguse teostamine võimalik, siis tuleb hooldusõigus anda üle emale.

Isa avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Puudutatud isik I esitas 07.08.2020 (täpsustas 07.11.2020) Harju Maakohtule avalduse tema

ja avaldaja ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse perekonnanime muutmise küsimuses ja

selle otsustusõiguse andmiseks talle ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks (kohtuasi nr 2-20-

11475). Kohus liitis avaldused ühte menetlusse. Puudutatud isik palus kehtestada tema ja lapse

vaheline suhtluskord järgmiselt:

 isa suhtleb pojaga iga kuu 2 nädalat järjest ja võib sel ajal reisida lapsega välismaale.

Ema annab lapsega kaasa ka hooajale vastavad riided ja lapse lemmikmänguasja,

millega laps magab. Täpsed kuupäevad sõltuvad lennupiletite olemasolust, isa teatab

kuupäevad emale iga kord vähemalt 2 nädalat ette;

 lapse sünnipäeva, jõulud ja aastavahetuse veedab paarisaastatel laps isaga, paaritutel

aastatel emaga;

 ema tagab isale võimalust suhelda lapsega videoside kaudu vähemalt 3 korda nädalas

iga kord kuni 30 minutit, täpsed ajad kooskõlastavad vanemad omavahel, aga kui

kokkuleppele ei jõuta, siis teatab isa vähemalt 1 nädal ette.

Puudutatud isik I põhjendas avaldust sellega, et suhtluskorrast tulenevalt hakkab laps tihti

reisima isaga välismaale. Kõikide sellega seotud protseduuride sujuvamaks läbimiseks oleks

lapse huvides omada isaga sama perekonnanime. Lisaks on isa perekonnanimi lihtne ja selge

ning last ei hakata kiusama selle pärast. Slaavi traditsiooniga peredes saab laps isa

perekonnanime. Puudutatud isik II oleks isa perekonnanime ainujätkaja. Avaldaja teeb

puudutatud isikule I takistusi lapsega suhtlemisel ja seetõttu oli vaja määrata suhtluskord.

Menetlusosaliste seisukohad

4. Lapsele määratud esindaja leidis, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole ema

poolt esile toodud põhjendustel vajalik ega lapse huvides. Lapse suhtluskord isaga tuleks

kindlaks määrata, kuid isal ei saa olla õigust lapsega välisriiki reisida. Samuti pole põhjendatud

anda isale otsustusõigust lapse perekonnanime muutmiseks, sest lapse huvides oli tema nime

säilimine.

5. Eestkosteasutus oli seisukohal, et lapse huvides oli tema perekonnanime säilimine ja

põhjendamatu oli seda isa soovi alusel muuta. Lapse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks

puudus alus, sest vanemad selle üle ei vaielnud. Isa ja lapse suhtlemised peaksid toimuma, kuid

mitte nii nagu isa seda taotleb. Suhtlus peaks esialgu toimuma toetatud keskkonnas, näiteks

Tallinna Perekeskuses.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Kohus jättis rahuldamata ema avalduse tema ja puudutatud isiku I ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ning ainuhooldusõiguse andmiseks avaldajale lapse

viibimiskoha, haridust ja tervist puudutavates küsimustes (resolutsiooni p 1.) ning puudutatud

isiku I avalduse otsustusõiguse saamiseks lapse perekonnanime muutmisel ja lapsega välisriiki

reisimisel (resolutsiooni p 2.). Kohus määras puudutatud isiku I ja II suhtluskorra järgmiselt

(resolutsiooni p 3.):

a) laps suhtleb oma isaga ema juuresolekul esimesed kolm kuud alates käesoleva

kohtumääruse jõustumisest;

b) pärast eelmises punktis määratud tähtaja möödumist suhtleb isa pojaga ilma ema

juuresolekuta;

c) kuni lapse kolme aastaseks saamiseni toimuvad isa ja lapse suhtlemised ilma

ööbimisteta;

d) isa ja lapse suhtlemine toimub Eesti Vabariigis, kui vanemad ei ole kokku leppinud

teisiti, ning suhtlemine algab isa Eestisse saabumise teisest päevast ja kestab kuni isa

Eestist lahkumise eelviimase päevani;

e) isa on kohustatud ema teavitama Eestisse saabumisest ja siin viibimise ajast vähemalt 2

nädalat ette;

f) pühad veedab laps järgmiselt:

a. paaris aasta jõulud (24.12-26.12) isaga;

b. paaritu aasta jõulud (24.12-26.12) emaga;

c. paaris aasta aastavahetuse (31.12-1.01) emaga;

d. paaritu aasta aastavahetuse (31.12-1.01) isaga;

g) sünnipäeva veedab laps vanemaga, kelle juures ta suhtluskorrajärgselt on, kuid eemal

oleval vanemal on õigus kohtuda lapsega tema sünnipäeval kolme tunni vältel.

h) mõlemad vanemad võimaldavad lapsel suhelda eemal viibiva vanemaga kas telefoni,

skype’i, e-posti, Face Time, Imessage vmt teel vähemalt 30 minuti jooksul kaks korda

nädalas. Täpsed päevad lepivad vanemad omavahel kokku.

i) vanem, kelle juures laps suhtluskorrajärgselt viibib, tagab lapsele eakohase päevakava,

kinnipidamise päevarežiimist, samuti osavõtu haridusasutuse (nii lasteaia kui kooli)

tegevusest ja huviringidest osavõtu.

Avaldaja ja puudutatud isiku I menetluskulud jäid nende endi kanda. Lapse menetluskulud jäid

riigi kanda.

Kohus tuvastas, et puudutatud isik II sündis xx.xx.xxxx avaldaja ja puudutatud isiku I kooselust.

Vanemate kooselu lõppes enne lapse sündi. Lapse sünni registreeris ainuisikuliselt ema ja kanne

isa kohta tehti rahvastikuregistrisse hiljem. Isa elab ja töötab viimased neli aastat

Xxxxxxxxxxxl. Laps on elanud kogu oma elu koos emaga Eestis. Isa suhtleb lapsega vastavalt

võimalustele nii füüsiliselt kui ta Eestis käib, kui ka videosilla vahendusel.

Kohus juhindus hooldusõiguse küsimuse lahendamisel PKS § 118 lg-st 1, § 145 lg-st 1, § 137

lg-st 1, lg 2 p-st 2 ja lg-st 3, § 123 lg-st 2, § 119, § 82 ja § 116 lg-st 1. Kohus hindas asjaolusid

ja tõendeid viisil ja ulatuses, et see oleks kooskõlas lapse huvidega ning arvestas ka teiste

asjaomaste isikute õigustatud huve. Eelduslikult oli lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka

vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Selleks, et ühist hooldusõigust lõpetada,

peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et

neil puudub tahe teha teise vanemaga igakülgset koostööd lapse elu puudutavate oluliste

küsimuste lahendamisel. Vanemate suutmatuse all tuleb mõista muuhulgas ka olukorda, kus

lapse vanemad ei suuda lahendada lapsega seotud küsimusi alaliste pingeteta ja erimeelsusteta,

sest see oleks vastuolus PKS § 118 lg 1 sätestatuga.

Kaaludes lapse huve ja arvestades perekonnaautonoomia põhimõtet, mille kohaselt ei sekku

riigivõim ilma vajaduseta perekonnaasjadesse, leidis kohus, et lapse perekonnanime muutmine

ei ole lapse huvides. Lapse praegune perekonnanimi on tal alates sünni registreerimisest. See

näitab inimese perekondlikku kuuluvust ja identiteeti ning omab ajaloolist ja emotsionaalset

tähendust. Isa ei tõendanud väiteid, et lapse elu oleks isa perekonnanimega Eestis kergem kui

ema perekonnanimega, samuti ei mõjuta perekonnanimi lapse reisimist koos vanemaga.

Käesoleval juhul sööbib isa lapse nime muuta lähtudes üksnes oma subjektiivsest soovist.

Seades esikohale lapse perekonnanime stabiilsuse, mis tähendab, et lapse huvides on tema

senise nime säilitamine. Samuti polnud põhjendatud anda isale otsustusõigust lapsega

reisimiseks välisriiki. Selle saavad otsustada vanemad ühiselt. Arvestades lapse vanust, ei ole

lapse viimine välisriiki üksnes ise soovil ema nõusolekuta lapse huvides.

Vanemate vahel puudus vaidlus selles, et umbes kahe aastane laps elab ema juures, mistõttu

puudus vajadus veel otsustada kuhu kooli puudutatud isik II viie aasta pärast õppima asub.

Puudusid tõendid, et vanemad vaidleksid lapse tervist puudutavate küsimuste üle. Seetõttu ei

olnud põhjendatud lõpetada vanemate ühine hooldusõigus poja suhtes. Vaidlust vanemate vahel

oli võimalik reguleerida üksnes isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise kaudu. Asja

arutamise käigus leidis tuvastamist, et nii ema kui isa olid huvitatud lapse heast käekäigust ning

soovisid lapse elus aktiivselt osaleda. Mõlemad vanemad täitsid oma vanema kohustusi

puudutatud isiku II suhtes kohusetundlikult kui poeg nende juures on. Asjaolu, et vanemate

omavahelised suhted olid konfliktsed ja nende läbisaamine halb nende endi isiklike suhete

pinnalt, ei andnud alust lõpetada ühist hooldusõigust nende poja suhtes. See poleks lapse

parimates huvides.

Kohus juhindus suhtluskorra määramisel PKS § 143 lg-st 1. Hoolimata vanemate õiguste ja

kohustuste võrdsuse põhimõttest, ei saa lahus elavale vanemale alati tagada samasugust lapsega

suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust nagu see on lapsega koos elaval vanemal, sest lapsest

lahus elamine vähendab paratamatult võimalust lapsega koos olla. Vaatamata eeltoodule

peavad vanemad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades kokku leppima,

kuidas korraldada lapse elu parimal viisil nendes küsimustes, milles neil ühine hooldusõigus

säilib. Mõlemad vanemad peavad oma vanema õigusi teostades silmas pidama lapse parimaid

huve ja teostama vanema õigusi heas usus. Lapsega koos elav vanem on kohustatud üldjuhul

lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati laste ja teise vanema kontakti,

sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema selles lastele emotsionaalselt toeks.

Vanem ei tohi ka kahjustada laste loomupärast suhet teise vanemaga. Kohtulahendiga ei saanud

reguleerida vanemate vastastikust viisakat käitumist ja üksteise suhtes lugupidavat suhtumist.

Kui keegi vanematest kahjustab lapse huve sellega, et ta käitub teise vanema suhtes lapse

juuresolekul ebaviisakalt või agressiivselt või halvustab eemal olevat vanemat lapsega koos

olles, võib seda käsitleda hooldusõiguse kuritarvitamisena PKS § 134 lg 1 mõttes, mis saab mh

olla aluseks vanema õiguste piiramisele.

Määruskaebus

7. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus osas, milles kohus

jättis avaldaja avalduse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1.)

ja palus teha uus määrus, millega rahuldada avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ning ainuhooldusõiguse andmiseks avaldajale lapse viibimiskoha, haridust ja

tervist puudutavates küsimustes. Alternatiivselt palus avaldaja tühistada kohtumääruse ka

suhtluskorra osas (resolutsioon p 3.) ja määrata puudutatud isikute I ja II vaheline suhtluskord

järgmiselt:

a) laps suhtleb isaga ema juuresolekul kuni 5-aastaseks saamiseni;

b) pärast eelmises punktis määratud tähtaja möödumist on isal õigus suhelda pojaga ema

juuresolekuta, kuid arvestades lapse soovi suhtlemiseks;

c) isa ja lapse suhtlemised toimuvad ilma ööbimisteta;

d) isa ja lapse suhtlemine toimub Eesti Vabariigis, Tallinnas, kui vanemad ei ole kokku

leppinud teisiti, ning suhtlemine algab isa Eestisse saabumise teisest päevast ja kestab

kuni isa Eestist lahkumise eelviimase päevani, kuid mitte rohkem kui 10 päeva kuus.

Kuud, millel suhtlemist ei toimu, tasaarvestamisele ei kuulu. Suhtluskorra algus ja lõpp

peab vastama riiklikele migratsiooni- ja tervishoiunõuetele;

e) isa on kohustatud teavitama ema tema Eestisse saabumisest ja siin viibimise ajast

vähemalt 2 nädalat ette;

f) pühad veedab laps arvestades punktides a-c sätestatut järgmiselt:

 jõuluajal (24.12-26.12) ja aastavahetuse (31.12-1.01) ajal kuni lapse

5-aastaseks saamiseni on isal õigus igal päeval veeta lapsega vähemalt 2

tundi. Pärast lapse 5-aastaseks saamist pikendatakse suhtlemise aega

pühade ajal vastavalt lapse soovile;

g) sünnipäeva veedab laps kuni 5-aastaseks saamiseni emaga, ning isal on tagatud õigus

veeta lapsega lapse sünnipäeval 3 tundi. Pärast lapse 5-aastaseks saamist veedab laps

sünnipäeva vanemaga vastavalt lapse soovile. Aastad, millel vanem ei kasutanud oma

õigust veeta lapsega sünnipäeva tasaarvestamisele ei kuulu;

h) mõlemad vanemad võimaldavad lapsel suhelda eemal viibiva vanemaga kas telefoni,

skype’i, e-posti, Face Time, Imessage vmt teel vähemalt 30 minuti jooksul kaks korda

nädalas. Täpsed päevad lepivad vanemad omavahel kokku;

i) vanem, kelle juures laps suhtluskorrajärgselt viibib, on kohustatud tagama lapsele

eakohase päevakava, kinnipidamise päevarežiimist, samuti osavõtu haridusasutuse (nii

lasteaia kui kooli) tegevusest ja huviringidest osavõtu.

Avaldaja hinnangul polnud määrus piisavalt põhjendatud. Faktiväidete ja tõendite hindamisel

rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi. Menetluse käigus tuvastati, et xx.xx.xxxx

Xxxxxxxxxxxxxx kaubanduskeskuse parklas leidis aset juhtum, kus isa käitus ettearvamatult,

ebaadekvaatselt ja eluohtlikult lapse suhtes. Kohtus jättis lahendis selle juhtumiga arvestamata.

Samuti ei arvestanud kohus muid juhtumeid, kus isa seadis ohtu poja elu ja tervise. Isa

agressiivne ja ettearvamatu käitumine oli tõendatud ning see oli määravaks asjaoluks

lapsevanema hooldusõiguse piiramiseks. Kohus ei arvestanud, et vanematel esines varem

erimeelsusi lapse tervise ja haridusküsimuste osas. Isa ei eitanud, et ta polnud kunagi tegelenud

poja tervisega.

Kohtu poolt määratud suhtlemiskord ei vastanud lapse huvidele, kohtu viidatud põhimõtetele

ja see polnud elulisi asjaolusid arvestades täidetav. Laps oli kaebuse esitamise ajal 2,2 aastane.

Alates sünnist kuni menetluse alguseni ei tundnud lapse isa huvi lapse vastu. Laps ei tajunud

puudutatud isikut II isana, vaid kui aeg ajalt ilmuvat isikut. Puudutatud isik II osaleb poja elus

harva, kuna elab teises riigis ja käib Eestis kord-kaks kolmes kuus. Laps ei tunne huvi isaga

suhtlemise vastu videokõne kaudu (laps ei oska rääkida). Lapsel on emaga väga tihe

emotsionaalne seos, mistõttu ema juuresolekuta kohtumine sisuliselt võõra inimesega on lapse

jaoks suur stress vähemalt kuni lapse 5-aastaseks saamiseni. Kohtu poolt antud kolmekuuline

periood ei muuda midagi, sest lapsel ei olegi võimalust puudutatud isikuga I harjuda sellise aja

jooksul. Lapsel ei ole mingit seost puudutatud isikuga I. Puudutatud isikul I pole kogemusi

lapse kasvatamisel.

Kohtulahendis olid suhtluskorra p-d 3. a.-c. vastuolus lapse huvidega. Lisaks oli puudutatud

isikul I võimalik suhtluskorda kuritarvitada (resolutsiooni p 3.d.). Suhtluskord ei arvesta

COVID-19 tulenevaid piiranguid. Avaldaja ei saa kontrollida, kas isa täidab karantiininõudeid

ja kas seab ohtu lapse tervise. Lisaks võib juhtuda, et puudutatud isik I ei hakkagi iga kuu Eestis

käima. Kohtumäärus ei sätesta, kas suhtlus on vanema õigus või kohustus. Kui puudutatud isik I

jääb Eestisse pikemaks ajaks, siis kohtumäärusega oli määramata täpne suhtluskord päevade

kaupa, mis vastaks lapse huvidele ja lähtuks lapse tavalisest elulaadist. Kohus jättis sisuliselt

puudutatud isikule I määrata, kellega veedab laps sünnipäeva (resolutsiooni p 3.g.). Isal on

võimalik iga aasta planeerida oma visiite Eestisse selliselt, et lapse emal poleks võimalust

lapsega sünnipäeva pidada. Laps on liige väike, et pidada sünnipäeva emata.

Puudutatud isikul I puudub Eestis eluase, mis sobiks selleks, et tagada lapsele eakohane

päevakava ja päevarežiimist kinnipidamine. Samuti võib eeldada, et isa ei hakka jälgima lapsele

eakohast päevakava ja ei juhindu lapse huvidest.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

8. Lapsele määratud esindaja, eestkosteasutus ja isa vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid

jätta selle rahuldamata.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

10. Puudutatud isik I esitas 11.06.2021 ringkonnakohtule taotluse esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks, mille kohus rahuldas osaliselt 22.06.2021.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS

§ 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

lahendit ei vaidlustanud osas, millega kohus jättis rahuldamata isa otsustusõiguse küsimustes

(resolutsiooni p 2.). Kuna selles osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, siis on maakohtu

määrus TsMS § 466 lg 3 järgi vaidlustamata osas jõustunud.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. PKS § 137 lg-st 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus

või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste

taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (vt

nt Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu

01.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja 31.05.2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka 12.02.2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele

vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi

vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates

esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub

juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (vt 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama

vanema õigusi heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-32-11, p 15).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti,

mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt oma

otsustusi ja lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest. Ringkonnakohtu

hinnangul pole määruskaebuses toodud selliseid väiteid, mis annaks alust maakohtu lahendit

muuta ja tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Maakohus hindas asjaolusid ja tõendeid

kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse,

rikkumata seejuures menetlusnorme.

Maakohus leidis õigesti, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puudus alus. Ühise

hooldusõiguse lõpetamine ja last faktiliselt kasvatavale vanemale ainuhooldusõiguse andmine

sõltub eeskätt otstarbekusest –millisel viisil on vanemad valmis ja suutelised edaspidi lapse

suhtes hooldusõigust teostama, nii et sellega oleks kõige paremini tagatud lapse huvid. Lapse

huvides ei ole olukord, kus isa jäetakse ühise hooldusõiguse teostamise juurest põhjendamatult

kõrvale. Käesoleval juhul on õigesti tuvastatud, et vanemad tegelikkuses ei vaidle lapse

elukoha, hariduse ega tervise küsimustes. Nii ema kui isa olid huvitatud lapse heast käekäigust

ning soovisid lapse elus aktiivselt osaleda. Praegu ei esinenud selliseid asjaolusid, mis annaksid

alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Avaldaja väited, et puudutatud isiku I käitumine on

last kahjustav, ei ole tõendatud.

Juhtum kaubanduskeskuse parklas ei olnud selline asjaolu, mis annaks aluse ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks avaldaja taotletud küsimustes, vaatamata sellele, et puudutatud

isiku I käitumine ei olnud selles olukorras õige (teise vanemaga kooskõlastamata lapse jõuda

äravõtmine). Vanemad otsustavad suhtlust ühiselt, kuid selles olukorras polnud tegemist ühise

otsusega. Kohus lähtub hooldusõiguse küsimuses lähtudes lapse huvist, mitte vajadusest teist

lapsevanemat karistada. Küll aga edasise suhtluse raames ei ole aktsepteeritav isapoolne selline

käitumine lapse ja teise vanema suhtes.

Puudutatud isiku I elamine välismaal ei ole käesoleval juhul selline asjaolu, mis annaks alust

arvata, et ühise hooldusõiguse teostamine oleks tegelikkuses raskendatud. Isa elukoht asub

Euroopa Liidus, asjaoludest nähtub, et isal on võimalik tihti külastada Eestit ning isa näitab üles

huvi lapse elus osalemises ja isa on sidevahendite abil kättesaadav. Kuna isa elab teises riigis

ja laps isaga ei ela, siis paratamatult igapäeva elus kannab poja tervise eest hoolt ema. Seetõttu

ei saa isale ette heita, et ta pole lapse tervisega tegelenud. Avaldaja tõi määruskaebuses esile,

et vanematel on olnud erimeelsusi arstide kvaliteedi osas. Asjaoludest nähtub, et need

erimeelsused ei ole sellist laadi, mis tegelikkuses takistavad arsti poole pöördumast või

kahjustavad lapse tervist.

Kohus leiab, et puuduvad sellised kaalukad asjaolud, mis annaksid aluse vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha, hariduse ja tervishoiu küsimustes.

13. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema

esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te)

hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi

vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes

lapse huvidest juhinduva lahendi. Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus

arvestama mh vanemate tööaega (Riigikohtu 09.11.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-83-11, p

21 ja 22). Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes (Riigikohtu

07.12.2018 määrus kohtuasjas nr 2-17-3347, p 22). Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1

järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest (Riigikohtu

06.04.208 määrus kohtuasjas nr 2-15-16111 p 18).

Kohtu määratud suhtluskord paneb vanemate ette piirid, millest nad peavad suhtluskorra

korraldamisel lähtuma, sh vanema õigused ja kohustused. Ema väitis määruskaebuses, et laps

ei tunne isa vastu huvi ega võta teda isana. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist sellise

asjaoluga, mida emal on võimalik parandada. Ema kohustus on tagada, et laps saaks tundma

oma isa ja temaga suhelda. Kuna laps on alla kolme aastane, siis ei ole lapsel ja isal võimalik

ilma ema kaasabita suhelda ja luua omavahel emotsionaalset sidet. Maakohtu poolt määratud

kolmekuuline periood on mõistlik ja kohustab mõlemat vanemat astuma aktiivseid samme lapse

huvide tagamisel. Selle eesmärk on võimaldada lapsele tagada kindlustunnet ning edaspidist

lapse ja isa iseseisvamat suhtlust. Seega puudub alus resolutsioon p 3.a tühistamiseks.

Laste areng varajases elus on kiire. Puudutatud isik II saab käesoleva aasta novembris kolme

aastaseks. Puudutatud isik II on piisavalt suur, et teadvustada oma isa ja oodata temaga

kohtumist. Lisaks on isal võimalik kaks korda nädalas lapsele suhelda sidevahendite abil

(resolutsiooni p 3.h.). Kohtumäärus arvestabki, et kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni tagavad

mõlemad vanemad lapsele teadmise isa olemasolust. Avaldajal kui lapse emal on kohustus last

ka ette valmistada suhtlemiseks teise vanemaga. Avaldaja ei toonud esile ühtegi sellist asjaolu,

mille alusel saaks järeldada, et kui laps saab kolme aastaseks, siis ta ei saaks isaga suhelda ema

juuresolekuta. Kuna kohtumäärus ei pane paika kui pikalt laps isaga ühes päevas aega veedab

ilma emata, siis saab see alguses olla lühem aeg (paar tundi) ja aja jooksul olla pikem. Kui

arvestada kaebuse väitega ja lükata lapse suhtlemise vanusemäära edasi kolmelt aastalt viiele

aastale, siis võib venida põhjendamatult edasi lapsel isa olemasolu teadvustamine ja temaga

sideme loomine. See pole aga lapse huvides. Lapse huvides on normaalne kasvada üles

teadmisega, et tal on olemas isa, kes temast hoolib, kuigi ta elab teises kohas. Vanemate

koostööta pole aga lapse huvide tagamine võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus

maakohtu määruse p-de 3.b. ja c. muutmiseks.

Ema avaldusest nähtus, et avaldaja pooldab isa ja lapse suhtlust. Sellises olukorras ei tohiks olla

avaldajal probleeme lapse ja isa suhtluse toetamisel ja korraldamisel. Isa esialgse õiguskaitse

taotlusest ringkonnakohtule nähtus, et pärast maakohtu lahendi tegemist oli tegelikult tema ja

lapse suhtlemine raskendatud. Avaldaja väited isa agressiivsest ja ebastabiilsest käitumisest olid

paljasõnalised ja tõendamata. Lisaks nähtub, et selline käitumine pole kunagi olnud suunatud

lapse suunas või lapse kahjustamiseks. Praegu pole tuvastatud, et isa oleks lapsele ohtlik või

mõjuks lapsele negatiivselt. Nii lapse esindaja kui eestkosteasutus ei näinud takistusi suhtlusel.

Praegusel juhul elab laps koos emaga Eestis ja isa elab ning töötab Xxxxxxxxxxxl. Maakohus

arvestas selle asjaoluga. Suhtluskord oli korraldatud selliselt, et kui isa tuleb Eestisse, saab ta

lapsega suhelda Eestis. Selles osas pole maakohtu määrust vaidlustatud. Kuna isa ja poeg elavad

erinevates riikides, siis ei saa eeldada, et isa ja poja kohtumised toimuksid igakuiselt.

Arvestades vanemate ja lapse elukorraldust, siis isa tulemine Eesisse kahe-kolme kuu tagant

lapsega kokkusaamiseks on maakohtu resolutsiooni p 3.d. sõnastus eesmärgipärane. Vanemad

saavad tagada, et laps ootaks igakordset kokkusaamist.

Ringkonnakohtu hinnangul pole mõistlik suhtluskorda täpsemalt reguleerida (resolutsioon p 3.

d.), kuna kõiki elulisi asjaolusid ei ole võimalik ette näha ja planeerida. Samas lähtub

resolutsioon p 3.d. eeldusest, et vanemad lepivad ise kokku täpsed ajad sõltuvalt isa viibimisest

Eestis. See puudutab ka lapse sünnipäeva ja perioodi, kui puudutatud isik viibib Eestis pikema

perioodi vältel. Kuna laps elab emaga, siis on emal kohustus tagada lapsele kokkusaamine ja

suhtlemine isaga mõistlikul viisil. Arvestades puudutatud isiku I Tallinnas viibimise sagedust,

ei ole suhtluskord ebamõistlik ja puudub täiendav vajadus tasaarvestuse tingimuse

sissetoomiseks. See ei aitaks kaasa ka suhtluskorra toimimisele. Valitsuse poolt COVID-19st

tingitud karantiini, testimise jm nõuded on kõigile kohustuslikud ja seetõttu puudub vajadus

neid kohtumäärusesse kirja panna.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustab avaldaja kohtumääruse p 3.i., kuid

määruskaebuses toodud uues resolutsioonis on sama sisuga punkt sees. Vanem saab ise

otsustada ja korraldada oma aega lapsega, kuid see ei tähenda automaatselt, et vanem ei arvesta

lapse huvidega või kahjustab neid. Ema etteheited isa elukorralduse osas ei ole sellist laadi, mis

kahjustaksid last ja välistaksid tulevikus lapse viibimist/ööbimist isa juures.

Vanemate kohustus on jätta kõrvale omavahelised erimeelsused ja asuda lapse elu korraldama

lähtudes lapse huvides. Maakohus lähtus õigesti eelkõige lapse huvidest. Avaldaja etteheited

maakohtu määrusele olid alusetud ja seetõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks ja

muutmiseks.

14. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS

§ 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele

riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.

Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi

määrusega.

15. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)