2-19-14209/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-14209

Tsiviilasi

Hannes Soosaare hagi Marianne Kivimurd-Tarelkina

vastu

ebaõigeid

andmeid

sisaldavate

väidete

ümberlükkamiseks,

varalise

ja

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Hannes Soosaare apellatsioonkaebuse hind 9064 eurot

Marianne

Kivimurd-Tarelkina

apellatsioonkaebuse

hind

0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. märtsi 2021 otsus (otsusel ekslik kuupäev

4. märts 2021)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hannes Soosaare apellatsioonkaebus

Marianne Kivimurd-Tarelkina apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Hannes Soosaar (ik: XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Apellant

(kostja):

Marianne

Kivimurd-Tarelkina

(ik: XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov ja vandeadvokaat Kaupo Kask

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Maakohtu 5. märtsi 2021 otsus

muutmata.

2. Jätta Hannes Soosaare apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud tema enda kanda

ja Marianne Kivimurd-Tarelkina apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud poolte

endi kanda.

3. Välja

mõista

Hannes

Soosaarelt

Marianne

Kivimurd-Tarelkina

kasuks

menetluskulude katteks ringkonnakohtus 672 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hannes Soosaar (hageja) esitas 13.09.2019 maakohtusse Marianne Kivimurd-Tarelkina

(kostja) vastu hagi ebaõigeid andmeid sisaldavate väidete ümberlükkamiseks, varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks.

Hageja palus kohustada kostjat kohtuotsuse jõustumisele järgneval esimesel Mustvee

Vallavolikogu istungil kõva selge häälega ette kandma (lugema) muutmata kujul ja ükskõik

missuguste lisandusteta alljärgneva sisuga teksti:

„Mina, Marianne Kivimurd-Tarelkina, laimasin 31.07.2019 toimunud Mustvee vallavolikogu

istungil Hannes Soosaart ja avaldasin järgmise ebaõige faktiväite:

Hannes Soosaar ähvardas A.A.d.

Minul puuduvad ükskõik missugused andmed eelnimetatud väidete tõelevastavuse kohta ning

sellest tulenevalt on kõik minu poolt avaldatud eeltoodud faktiväited täiesti ebaõiged.

Samuti, mina, Marianne Kivimurd-Tarelkina, laimasin Hannes Soosaart ja avaldasin

28.08.2019 toimunud Mustvee vallavolikogu istungil umbusaldusavalduse esitlemisel

järgmised ebaõiged faktiväited:

Hannes Soosaar on käitunud seadusevastaselt;

Hannes Soosaar on ähvardanud teist vallavolikogu liiget;

Hannes Soosaar on kasutanud oma võimupositsiooni nii volikogus kui ka volikogu väliselt

otsuste tegemise kallutamiseks enda kasuks.

Minul puuduvad ükskõik missugused andmed eelnimetatud väidete tõele vastavuse kohta ning

sellest tulenevalt on kõik minu poolt avaldatud eeltoodud faktiväited täiesti ebaõiged.“

Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel

ja varalise kahju hüvitis 864 eurot (kohtuvälise nõude esitamisega seoses kantud õigusabikulu)

ning seadusjärgne viivis kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ühiskonnategelane (Mustvee Vallavolikogu liige,

vallavolikogu arengu- ja eelarvekomisjoni esimees, valla esindaja SA Jõgevamaa Arendus- ja

Ettevõtluskeskus ja AS Seitung nõukogudes) ning ettevõtja.

Kostja esitas Mustvee Vallavolikogu 31.07.2019 istungil avalduse, milles väitis, et hageja

käitus vääritult teise vallavolikogu liikme suhtes. Kostja väitel oli pärast umbusalduse

hääletamist väljas suitsetamise ajal olukord, kus hageja rääkis A.A.ga ja ründas teda. A.A.le

tundus, et tegemist oli ähvardusega. Kõrval seisis B.B., kes kuulis seda. Kostja mainis, et on

A.A.ga jõudnud sinnani, et neil on olemas umbusaldusavaldus, mille nad plaanivad volikogu

ette tuua. Kostja märkis, et sellise teemaga tegeleb tavaliselt aukohus.

Vallavolikogu 28.08.2019 istungil esitas kostja hageja suhtes umbusaldusavalduse, mille oli

allkirjastanud 8 volikogu liiget. Umbusaldusavalduses avaldas kostja, et hageja on käitunud

ebaeetiliselt, seadusevastaselt, elanike huve eirates ning on oma positsiooni kindlustamiseks

ähvardanud teist volikogu liiget ja revisjonikomisjoni esimeest. Ähvardus seisnes jahiseltsi

tulemise keelus (olemas vähemalt kaks tunnistajat), kuna volikogu liige ja revisjonikomisjoni

esimees oli hääletanud ähvardaja osas negatiivselt. Hageja kasutab oma võimupositsiooni nii

volikogus kui ka volikogu väliselt otsuste tegemise kallutamiseks enda kasuks.

Istungite videosalvestised on kättesaadavad Mustvee Vallavalitsuse kodulehel.

Kostja on avaldanud üldsusele ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid, mis

kahjustavad hageja au ja head nime. Hageja ei ole kedagi ähvardanud. Hageja rääkis A.A.ga

rahumeelselt ja väljendas nördimust A.A. hääletamise suhtes. B.B. vestluse lähedal ei viibinud.

Ebaõige on ka väide, et hageja on kasutanud ära oma võimupositsiooni ning kallutanud nii

volikogus kui ka väljaspool volikogu otsuste tegemist hageja kasuks. Ebakohased on

väärtushinnangud, nagu oleks hageja vääritu ja temaga seoses tuleks pidada aukohtu menetlust

ning et hageja oleks selgelt rünnanud kostjat. Ebaõige on ka väärtushinnang, nagu oleks hageja

käitunud seadusevastaselt.

Hageja au teotamisel ei ole legitiimset eesmärki. Kostja on tekitanud hagejale ulatusliku kahju,

mis seisneb pidevas selgituste jagamises, väidete ümberlükkamises. See on kahjustanud suhteid

teiste inimestega ja põhjustanud liigset stressi. Hageja tunneb ebamugavust avalikes kohtades

ja suheldes, mis häirib oluliselt igapäevaelu. Kostja eesmärk oli hageja umbusaldamine, st enda

poliitilise oponendi kõrvaldamine vallavolikogust. Faktide kontrollimata jätmine ja

puuduvatele tunnistajatele viitamine tõendab kostja kavatsetust tekitada hagejale tahtlikult

mittevaralist kahju. Maine on hagejale nii eraeluliselt kui ka tööalaselt äärmiselt oluline.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt kandis kostja vallavolikogu

31.07.2019 istungil vallavolikogu liikmena ette asjaolud, mille kohta ta oli saanud infot A.A.lt,

B.B.lt ja C.C.lt. See oli kostja kohustus avalikes huvides. Hageja käitus ebaeetiliselt, kui keelas

A.A.l edaspidi tulla hageja isale kuuluval kinnistul asuvasse jahiseltsi majja, sest ta oli

hääletanud hageja umbusaldamise poolt. Kostja ei andnud väärtushinnangut hageja tegevusele,

ei kasutanud hagejat solvavaid või liialt süüdistavaid väljendeid. Kostja ei teadnud, et tema

sõnavõttu 31.07.2019 istungil salvestatakse, kostja teada pidi salvestamine enne vaba mikrofoni

lõppema. Kostja ettekanne 28.08.2019 istungil ei olnud õigusvastane. Umbusaldusavaldus

tuleb

kohaliku

omavalitsuse

korralduse

seaduse

(KOKS)

kohaselt

ette

kanda.

Umbusaldusavaldusele oli alla kirjutanud 8 volikogu liiget ning kostja fraktsiooni esimehena

kandis selle ette. Hagis toodud andmete avalikustamist ei põhjusta mitte kostja, vaid

vallavolikogu kasutatav tarkvaralahendus. Kahjunõude eeldused ei ole täidetud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 5. märtsi 2021 otsusega (otsusel ekslik kuupäev 4. märts 2021) hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus määras kostja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 6636 eurot ning mõistis

hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 6636 eurot (sh käibemaks).

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt palub hageja kohustada kostjat ümber lükkama järgmised

faktiväited: a) hageja ähvardas A.A.d; b) hageja on käitunud seadusevastaselt; c) hageja on

ähvardanud teist vallavolikogu liiget; d) hageja on kasutanud oma võimupositsiooni nii

volikogus kui ka volikogu väliselt otsuste tegemise kallutamiseks enda kasuks.

Kostja oli andmete avaldaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 1 mõttes. Kostja tegi Mustvee

Vallavolikogu istungitel hageja esiletoodud andmed teatavaks kolmandatele isikutele,

s.o istungitel viibinud volikogu liikmetele ja veebi vahendusel istungit jälginud isikutele.

Istungil osalejatele on teada, et istungid salvestatakse ning laetakse üles Mustvee valla

veebilehel. Mustvee Vallavolikogus ei ole fraktsioone ja kostjal puudus kohustus avaldus

fraktsiooni nimel ette lugeda. Samas näeb umbusaldusavalduse ettekandmise ette KOKS § 46

lg 11. Seega võttis kostja teadlikult endale umbusalduse algatajate esindaja rolli.

Väited a ja c on sisuliselt üks faktiväide, sest väidetavalt ähvardas kostja vaid ühte isikut, A.A.d,

kes oli mh volikogu liige. Väited b ja d on väärtushinnangud, sest tegemist on hinnangutega,

mis on järeldatud faktiväidetest a ja c. Seega jätab kohus rahuldamata nõude väidete b ja d

ümberlükkamiseks, sest väärtushinnanguid pole võimalik ümber lükata.

Hageja väide, et tunnistaja A.A.l oli motiiv hagejat kahjustada, ei ole tõendatud. Vahetult

kogetu alusel kohus ei tuvastanud, et tunnistaja ütlused oleksid ebausaldusväärsed. Kohus andis

A.A.le võimaluse vabalt rääkida, mida ta mäletas ja tundis. Seejärel esitati talle nii kohtu kui

poolte poolt täpsustavaid küsimusi. Mõned küsimused võisid olla esitatud väidetena, kuid

nende hulk ja sisu ei mõjuta kohtu hinnangul tunnistaja ütluste usaldusväärsust tervikuna.

Hinnates videosalvestist (helita), tunnistajate A.A. ja D.D. ütlusi ja muid tõendeid kogumis,

leiab kohus, et A.A. võis hageja käitumist tajuda ähvardavana. Eluliselt usutavad on A.A.

ütlused, et hageja hääletoon muutus valjemaks ning ta oli ärritunud. D.D. ütluste kohaselt oli

vestlus rahulik ja keegi ei karjunud, kuid D.D. viibis vähemalt 6 meetrit eemal. D.D. tunnistas,

et ta kõiki lauseid ei kuulnud ning neid, mida kuulis, rääkis hageja. Seega saab järeldada, et

hageja tõstis vestluses häält. Kohtu hinnangul põhjustasid hageja väited A.A.le ebameeldivusi

ja kartust, et ta ei saa enam oma hobiga tegeleda kohas, kus ta seda tavaliselt oli teinud. A.A.

kartus oli sedavõrd suur, et ta kirjutas enne jahihooaja algust jahiseltsi juhile, et kas tal ikka on

õigus jahimajja minna, ning seda mitu kuud pärast vestlust hagejaga. Ütlused „sa ei ole oodatud

Ruskaverre“ või „ära tõsta oma jalga minu sugulaste kinnisasjadele“ on tajutavalt negatiivsed

ja võivad tunduda ka kolmandatele isikutele ähvardusena. Mõlemad isikud on avaliku elu

tegelased. Hageja põhjustas A.A.le ebameeldivusi seetõttu, et A.A. hääletas volikogu istungil

hageja vastu. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dele 40 ja 41 on hääletuse mõjutamine

või mõjutada püüdmine seadusevastane. Mõistlikule inimesele tundub hageja käitumine teise

volikogu liikme mõjutamise püüdena, mis on ebaeetiline. Seega hageja poolt A.A. kui teise

volikogu liikme ähvardamise fakt on tõene ning kohus jätab faktiväidete ümberlükkamise

nõude rahuldamata. Kuna faktiväited olid tõesed, ei saa need olla aluseks mittevaralise kahju

nõudele.

Väidete b ja d osas peab kohus hindama, kas tegemist on ebakohaste väärtushinnangutega.

Väited b (hageja on käitunud seadusevastaselt) ja d (hageja on kasutanud oma võimupositsiooni

nii volikogus kui ka volikogu väliselt otsuste tegemise kallutamiseks enda kasuks) on

halvustavad. Samuti on halvustav väide, et hageja on käitunud vääritult, selgelt rünnanud

(verbaalselt) tunnistajat. Väärtushinnangud on aga põhjendatud. Need on kujundatud tõeste

faktiväidete alusel (hageja ähvardas A.A.d). Lisaks oli kostjal mõistlik õigustus neid

väärtushinnanguid avaldada. Avalikkusel (nt valla kodanikel) on õigus läbipaistvale

vallavolikogu tegutsemisele ja seal tehtavatele otsustele. Kostja ei esitanud väärtushinnanguid

ebasündsal viisil, vulgaarselt, ei mõnitanud ega alandanud hagejat. Tõendamist pole leidnud ka

väide, et kostja kavatses hagejat sotsiaalselt karistada või talle kahju tekitada. Hageja on avaliku

elu tegelane ning peab arvestama suurema kriitikaga. Kostja hinnangud jäävad hageja

kõrgendatud talumiskohustuse piiresse (3-2-1-123-97). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

Põhjendatud ei ole ka varalise kahju ja viivise nõuded, sest need on esitatud ebaõigete

faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangutega seonduvalt, mille osas kostjal vastutus puudub.

Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjalt ei ole vaja nõuda menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kuna kostja menetluskulud

koosnevad peamiselt õigusabikuludest, siis hindab kohus õigusabi ajakulu vastavust tehtud

toimingutele. Kohtul ei ole kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku

õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, kuid vastaspoolelt väljamõistetava

õigusabikulu suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule,

sh vajalike

menetlustoimingute

hulgale.

Kostja

õigusabikulu

on

13 721,40 eurot

(käibemaksuga), ajakulu 103,95 h. Kostja lepingulise esindaja tasumäär 110 eurot (lisandub

käibemaks) on põhjendatud. Tegemist ei ole eriliselt keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohus

nõustub hagejaga, et poolte menetluskulud peaksid jääma samasse suurusjärku. Mõlema poole

esindajaks on vandeadvokaat ja nad on pidanud sarnases mahus koostama menetlusdokumente.

Igale kostja sisulisele menetlusdokumendile on kulunud minimaalselt 5 h, 26.01.2021

dokumendile isegi 20,5 h olukordades, kus esindaja on asjaolude ja tõenditega kursis. Iga

järgnev menetlusdokument peaks sisaldama vaid uut sisu. Kostja menetlusdokumendid olid

pikad, sisaldades eelmistes dokumentides kirjutatut. Istung kestis 4 h 8 min, mitte 5 h. Istungi

lõunapausil õigusteenust ei osutatud. Põhjendatud ei ole tasu kostja esindaja sõidule kulunud

aja eest (264 eurot). TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt

välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (RKTKm

3-2-1-65-13, p 17). Asja keerukust, mahtu ja vajalikke toiminguid arvestades on kostja esindaja

mõistlik ja põhjendatud ajakulu 50 h. Põhjendatud kütusekuluks loeb kohus 36 eurot (sisaldab

käibemaksu), mitte taotletud 40 eurot, arvestusega, et Tallinna ja Jõgeva vahemaa on 150 km,

kütusekulu 10 l/100 km ja kütusehind 1,2 eurot/l. Eeldatavalt võib kütusekulu olla ka väiksem,

sest tänapäeva autod on säästlikud. Kütusekulu tõendamiseks ei ole vajalik esitada kütusetšekki.

Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kokku 6636 eurot (50 h × 110 € + km + 36 €).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. H. Soosaar esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 5. märtsi 2021 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus tunnistaja ülekuulamise nõudeid. Tunnistaja A.A. ütluste sisu mõjutasid

ebaseaduslikult olulises ulatuses suunavad küsimused. Kostja alustas kohe esimese küsimusega

tunnistaja suunamist, kui küsis, kas Hannes rõhutas oma võimu, et ta on komisjoni esimees?

Hiljem küsis kohus põhjendamatult üle, kas tunnistaja tundis hirmu. Kui tunnistajalt küsiti

lubatud küsimus või anti võimalus ise rääkida, tunnistaja hirmu ei maininud. Tunnistaja rääkis

nördimusest. Siit järeldub, et tunnistaja koges negatiivseid tundeid seetõttu, et ta ei saanud

pikaaegse tuttavaga (hagejaga) hästi läbi. Lisaks ütles tunnistaja, et täpselt ta kõike ei mäleta.

A.A. ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et A.A. huvi oli hagejat kui

opositsioonipoliitikut umbusaldada;

2) on tegemist „kõlbmatu“ väidetava ähvardusega. Ähvardamine tuleb tuvastada objektiivselt.

Väide vastab tõele, kui keegi teeb midagi sellist, mida objektiivne kõrvalseisja tajub

ähvardavalt. Tunnistaja kinnitas, et hageja ei saanud jahimaja kasutamist mõjutada („Hannes

Soosaar oma positsioonist lähtuvalt ei oleks saanud mulle probleeme tekitada ega kahjustada“);

3) hageja selgitas, et kuna A.A. hääletas ilma objektiivsete põhjusteta umbusaldushääletusel

hageja vastu, siis palus hageja tunnistajal enda valikuid selgitada. Hageja võttis vestluse kokku

nii, et kui tunnistaja töötab hagejale vastu, ei ole ta enam tema perekonna maadele oodatud. On

tavapärane, et me ei oota külla inimesi, kes meile avalikult vastu töötavad;

4) on kohtu väide, et hääletuse mõjutamine või mõjutada püüdmine on seadusevastane ja

mõistlikule inimesele tundub hageja käitumine teise volikogu liikme mõjutamise püüdena,

vastuolus tunnistaja A.A. ütlustega, et hageja ei oleks saanud tunnistajale probleeme tekitada.

Seega a) kostja väide seadusevastaselt käitumise kohta on ebaõige või ebakohane, sest hageja

pole ühtegi õigusnormi rikkunud. Isegi kui möönda ähvardamist, siis ei ületanud ähvardamine

ühegi õigusnormi piire, mistõttu ei saa seda nimetada seadusevastaseks; b) langeb ära

ähvardamise kõige olulisem komponent: võimalus avaldada A.A.le negatiivset survet. See

muudab väite ähvardamise kohta sisult ebaõigeks ja õigusvastaseks;

5) on väited b ja d faktiväited lähtudes mh Riigikohtu selgitustest (3-2-1-5-07, p 27 3. lõik;

3-2-1-159-14, p 10). Kohus ei võtnud arvesse väidete avaldamise konteksti, st aega, kohta,

formaati ja isikut. Tegemist oli formaalse keskkonnaga. Kohtu põhjendused on vastuolulised:

kui avalikkus saab eeldada vallavolikogu tegutsemise ja tehtavate otsuste läbipaistvust, peaks

kehtima eeldus, et volikogu istungitel esitatakse tõendatud ja kontrollitud teavet. Väite b puhul

saab kostja tuua välja konkreetse hageja teo ja rikutud õigusnormi. Väite d puhul on võimalik

välja tuua konkreetsed hageja teod ja otsused, mille tegemisele kallutamiseks on hageja

kasutanud enda võimupositsiooni, sh nii volikogus kui ka volikogu väliselt. Hageja huvides

pole ühtegi otsust tehtud ning hageja pole seadust rikkunud. Kohtu järeldus, et väited b ja d on

järeldatud ähvardamise faktiväitest, ei põhine ühelgi tõendil ega poole väitel. Ähvardamine ei

saa olla seaduse rikkumine siis, kui sõnakasutus ei ületa kriminaalkorras karistatavuse piiri;

6) oli väidete avaldamine õigusvastane. Kostja ei ole tõendanud VÕS § 1047 lg 2 või lg 3

eelduseid. Kostja pole tõendanud, et ta oli piisavalt kontrollinud kõiki väiteid. Avalikkusel ei

ole huvi kahe volikogu liikme eraelulise vestluse suhtes olukorras, kus üks vestluspartner

kinnitas, et hageja ei saa(nud) teda mõjutada. Kohtu väited seaduse rikkumise ja teise saadiku

mõjutamise kohta ei põhine tõenditel. Ka avaliku elu tegelane ei pea taluma kõnealuseid väiteid.

7) lähtub kostja süü (tahtluse tasemel) kostja tegevuse õigusvastasest sisust. VÕS § 1050 lg 1

sätestab, et kahju tekitaja süüd eeldatakse, VÕS § 1050 lg 2 kohaselt tuleb arvestada kahju

tekitaja isikut. Arvestades kostja isikut (volikogu liige, koolidirektor, kogenud inimene), tuleb

eeldada, et kostja sai enda õigusvastasest käitumisest aru ning tema eesmärk oli tekitada

hagejale kahju. Kahju ja õigusvastane taotlus väljendus ebaõigete faktiväidete tulemusel hageja

komisjoni esimehe kohalt lahti kangutamises ning valijate meelsuse negatiivses kujundamises;

8) kohus leidis, et poolte menetluskulud peaksid olema samas suurusjärgus, kuid ei ole esitanud

põhjust, miks peab kohus põhjendatuks kostja kulusid enam kui 10 h suuremas mahus (hageja

kulud olid 39 h 35 min). Hageja palub kulude tekkimist tõendavad dokumendid välja nõuda.

Lisaks palub hageja kohtu seisukohta hageja 18.02.2021 dokumendi p-des 5–9 esitatud

vastuväidete suhtes. Hageja vaidlustab ka sõidukulu väljamõistmise, sest otseste kulude osas

peab menetlusosaline esitama kulu tõendava dokumendi. Teiseks on kohtu mõttekäik

vastuoluline. Kui tänapäeva autod on säästlikumad, peaks kulu jääma 20 euro piiresse.

5. M. Kivimurd-Tarelkina esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

5. märtsi 2021 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis kostja menetluskulude taotluse

rahuldamata, ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista H. Soosaarelt M. Kivimurd-

Tarelkina kasuks lisaks 6636 eurole täiendavalt välja menetluskulud summas 7389,40 eurot.

Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole kohus põhjendanud, milliseid kostja menetluskulude nimekirja kantud töödest ja

millises ulatuses peab kohus põhjendatuks, samuti miks just sellises ulatuses. Seisukoht, et

kohtul ei ole kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu

põhjendatust ja vajalikkust eraldi, on vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8;

2) on kostja 26.01.2021 menetluskulude nimekirjas toodud kulud põhjendatud. Paljude

seisukohade ja dokumentide esitamise vajadus tulenes hageja pahatahtlikust menetluslikust

tegevusest (nt üritas hageja hilinenult hagi eset muuta, istungi protokolli parandada, esitas

korduvalt vastuväiteid kohtu tegevusele). Kostja pidi kordama varem esitatud seisukohti, et

selgelt välja tuua hageja valeväited. Kostja esindajate tööde maht on tunduvalt suurem kui

hageja esindajal. Tegemist oli keerulise vaidlusega (maakohtu menetlus 1,5 aastat) just kostjale,

sest enamus tõendamiskoormusest oli kostjal ja kostja pidi tegema ka kogu õigusliku analüüsi.

6. M. Kivimurd-Tarelkina vaidleb H. Soosaare apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) arvestas kohus õigesti tunnistaja A.A. ütlustega. Kohus on välja toonud oma siseveendumuse

kujunemise ja ei ole seejuures läinud vastuollu üldise elukogemusega. A.A.l puudus vaidluses

omakasu motiiv. Ütluste andmise hetkel oli A.A. hagejaga koalitsioonis. Kohus ei rikkunud

tunnistaja ülekuulamisel menetlusnorme. Tunnistajal lasti kõigepealt toimunud olukorda

selgitada vabalt oma sõnadega. Seejärel oli mõlemal poolel ja kohtul võimalik esitada küsimusi,

mille tulemusel selgus, et A.A. tundis ennast ähvardatuna. Hageja hinnangud tunnistaja

ütlustele on väärad ja kontekstist välja rebitud;

2) ei ole kostja hagejat laimanud. Kostja edastas vallavolikogu 31.07.2019 istungil info, mille

ta oli saanud A.A.lt, B.B.lt ja C.C.lt. Teise volikogu liikme survestamine on taunitav ning ei

taga läbipaistvat ja elanike huvidele vastavat valitsemist. Avalikes huvides oli asjaolud

volikogu ette tuua. 25.09.2019 Mustvee Vallavolikogu umbusaldas hagejat ebaväärika

käitumise tõttu. Hageja volikogu otsust edasi ei kaevanud. Kostja ei ole avaldanud hageja suhtes

midagi vulgaarset, inimväärikust alandavat või mõnitavat. Hageja õigusvastase käitumise

avaldamine ei ole käsitletav isiklike õiguste rikkumisena, kuna ebaeetilise käitumise

avaldamise suhtes oli õigustatud huvi ning kostja oli mitmelt volikogu liikmelt saanud kinnituse

asjaolude suhtes (VÕS § 1047 lg 3). KOKS näeb ette, et umbusaldusavaldus tuleb ette kanda.

Seega pole õigusvastast käitumist, mis võimaldaks kahjul tekkida, puudub kostja süü ning

põhjuslik seos kostja käitumise ja väidetava kahju vahel. Varalise kahju nõue on ka tõendamata.

Kuna kostja esines 31.07.2019 istungil sõnavõtuga fraktsiooni nimel ja umbusaldusavaldusele

olid alla kirjutanud 8 volikogu liiget, siis on hagis toodud asjaolud esitatud kõigi allakirjutanute

poolt. Andmete avalikustamist ei põhjusta kostja, vaid volikogu kasutatav tarkvaralahendus.

7. H. Soosaar vaidleb M. Kivimurd-Tarelkina apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on mõte, et kohus ei pea minutilise täpsusega analüüsima eraldi iga

üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust, kuid õigusabikulu suurus tervikuna peab

vastama tsiviilasja olemusele, tuletatav Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-43-10 p-dest 14 ja 15.

Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistetakse asja keerukuse

all õiguslikku keerukust, mitte tõendamiskoormist. Lisaks pole kostja esitanud tõendeid mahus,

mis tingiks menetluskulude sedavõrd ülemäärase suuruse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

5. märtsi 2021 otsus muutmata.

Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu põhjendustega, ei

pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.

9. Vastuseks apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele

esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal ja menetlusõiguse norme ning jätnud

põhjendatult hagi rahuldamata (sh määranud põhjendatud ja vajalikuks ulatuses kindlaks kostja

menetluskulude rahalise suuruse).

10. Hageja apellatsioonkaebus.

10.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel põhjendatult lähtunud mh

tunnistaja A.A. ütlustest ning ebaõige on hageja seisukoht, et maakohtu istungil (I kd, tl 162

pöördel – 164) tunnistajale mõne suunava küsimuse esitamine peab tooma kaasa tunnistaja

A.A. ütlustega mittearvestamine. Ringkonnakohus rõhutab, et tunnistaja ütlusi tuleb hinnata

tervikuna ja koos teiste tõenditega (sh tunnistaja poolt eelnevalt antud kirjalike seletustega) ning

asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks A.A. kui tunnistaja ütluste hindamisel rikkunud

TsMS § 232 nõudeid.

A.A.d on hoiatatud vastutusest teadvalt ütluse andmise eest ning hageja väide, et A.A. ütlused

ei ole usaldusväärsed, kuna tal oli huvi hagejat kui opositsioonipoliitikut umbusaldada, ei ole

tõsiseltvõetav.

10.2. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja ähvardas A.A.d ning tegemist ei ole nn

kõlbmatu ähvardusega.

Esmalt rõhutab ringkonnakohus, et praegusel juhul tuleb hageja poolt A.A. ähvardamist kui

faktiväidet kontrollida selle tegelikkusele vastavuse kontekstis. Sellest tulenevalt puudub

vajadus teha kindlaks, kas hageja poolt A.A. ähvardamine vastab KarS §-s 120 sätestatud

koosseisulistele tunnustele. Oluline on tuvastada, et hageja tegevus kahjustas A.A. vaimset

heaolu kui ähvardamisega rünnatavat õigushüve ning see oli A.A. jaoks tuntav. Sellised

asjaolud on maakohus tuvastanud.

10.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud neljast väitest (vt kohtuotsuse lk 9) a ja

c on käsitletavad faktiväidetena ning b ja d on käsitletavad väärtusotsustusena. Seejuures on

maakohus tuginenud asjakohasele Riigikohtu praktikale, mille kohaselt väärtusotsustus

väljendub isikule antud hinnangus, mida ei ole võimalik ümber lükata. Väitest b „hageja on

käitunud seadusevastaselt“ ja väitest d „hageja on kasutanud oma võimupositsiooni nii

volikogus kui ka volikogu väliselt otsuste tegemise kallutamiseks enda kasuks“ nähtub vaid

üldine õiguslik hinnang hageja kui Mustvee vallavolikogu liikme ning volikogu arengu- ja

eelarvekomisjoni esimehe kohustuste täitmisele volikogu töös. Seetõttu on põhjendamatu

hageja seisukoht apellatsioonkaebuses, et väidete b ja d puhul on võimalik välja tuua

konkreetsed õigusnormid ja otsused, mida hageja on rikkunud või mis on hageja huvides tehtud.

Kokkuvõtvalt on maakohus õigesti leidnud, et faktiväited (a ja c) vastavad tõele ja seetõttu ei

saa nõuda nende ümberlükkamist ning et väärtushinnangud (b ja d) ei ole ebakohased. Kuivõrd

kostja ei ole käitunud vaidlusaluseid väiteid volikogu istungil avaldades õigusvastaselt, siis

jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hageja varalise ja mittevaralise nõude.

10.4. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendusi seonduvalt kostja menetluskulude suurusega

käsitleb ringkonnakohus koos kostja apellatsioonkaebusega käesoleva otsuse p-s 11.

11. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse põhjendustele seonduvalt kostja menetluskuludega

ja vastuseks kostja apellatsioonkaebuse põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad valdava osa kostja menetluskuludest

lepingulise esindaja kulud, 13 721,40 eurot (koos käibemaksuga), ajakulu 103,95 h, tunnitasu

132 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub esindaja sõidukulu 264 eurot, s.o 4 h ×

55 eurot + käibemaks, ja kütusekulu Tallinnast Jõgevale kohtuistungile ja tagasi sõitmiseks

40 eurot (koos käibemaksuga), kokku menetluskulud 14 025,40 eurot.

Asjaolu, et kostja on 26.01.2021 lõplikus menetluskulude nimekirjas varasemat, 22.07.2020

esitatud nimekirja mõningal määral täiendanud (lisanud esindaja ajakulu kahe kohtumäärusega

tutvumiseks kokku 0,35 h), ei takistanud kohtul kostja menetluskuludele hinnangu andmist.

11.2. Riigikohus on selgitanud (nt 10.02.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13), et

õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus,

ning et TsMS § 176 lg 6 kohaselt peab õigustatud pool õigusabi eest tasumise kohustuse

olemasolu tõendama üksnes kohtu nõudmisel, sätte mõtte kohaselt siis, kui kohtul tekib kahtlus,

kas menetlusosalisel on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda.

Maakohus ei pidanud vajalikuks nõuda kostjalt menetluskulude tekkimise kohta täiendavaid

dokumente ja ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole sellega TsMS § 176 lg-s 6 antud

diskretsiooni piire ületanud. Kuna kostjale osutab õigusabi vandeadvokaat, tuleb eeldada, et

teenuse osutamine toimub tasu eest. Kostja on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja,

mille põhjal on kohus saanud hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust.

11.3. Riigikohtu praktika kohaselt on lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramine kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud

diskretsiooni piire.

Maakohus on põhjalikult põhjendanud hagejalt väljamõistetavate kostja lepingulise esindaja

kulude vähendamist ca poole võrra, 13 721,40 eurolt 6600 eurole (ajakulu 50 h).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

diskretsiooni piire ületanud. Seetõttu puudub ka alus kostja lepingulise esindaja kulude

suurendamiseks või vähendamiseks. Muu hulgas nähtub kohtuotsuse põhjendustest, et

maakohus on arvestanud hageja 18.02.2021 esitatud vastuväidetega kostja menetluskuludele.

Kohtupraktikas on menetluskulude suuruse määramisel lähtutud põhimõttest, et kohtul ei ole

kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja

vajalikkust eraldi, kuid vastaspoolelt väljamõistetava õigusabikulu suurus tervikuna peab

vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale.

Ringkonnakohus lähtub sellest seisukohast ka praeguses asjas.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 18.05.2010, 3-2-1-43-10, p 17; RKTKm 05.02.2020,

2-14-14536, p 17), et poolte menetluskulud, sh menetlusosaliste esindajate ajakulu, ei pea

olema võrdsed. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175

lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja

põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või

töömahuga.

Maakohus on küll määranud kostjale hüvitamisele menetluskulud ligilähedaselt samas suuruses

kui hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud oli (kostjale määrati lepingulise esindaja

kulud 6600 eurot ja sõidukulud 36 eurot; hageja taotles lepingulise esindaja kulu 6192 eurot,

millele lisandus riigilõiv 550 eurot), kuid maakohus ei ole vähendanud kostja menetluskulusid

üksnes sellest lähtudes, et hageja menetluskulud olid kostja menetluskuludest väiksemad.

Maakohus on hinnanud kostja esindaja menetluses tehtud tööd sisuliselt. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu väljatooduga, et kostja esindaja menetlusdokumente iseloomustab asjaolu,

et

hilisemad

menetlusdokumendid

sisaldavad

rohkeid

kordusi

varasematest

menetlusdokumentidest

ning

vaatamata

kostja

esitatud

äärmiselt

mahukatele

menetlusdokumentidele ei ole tegemist eriliselt keeruka ega tõendite poolest mahuka

tsiviilasjaga.

11.4. Maakohtu seisukoht, et TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista

menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja

eest (taotletud 264 eurot), on kooskõlas Riigikohtu selgitustega (RKTKm 03.06.2013,

3-2-1-65-13, p 17).

Otsese sõidukulu osas on Riigikohus selgitanud (RKTKm 05.02.2020, 2-14-14536, p 16), et

TsMS-is ei ole menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamist üksikasjalikult

reguleeritud, kuid analoogia korras kohalduvad sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi

osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukohad. Riigikohtu üldkogu

on 26. aprilli 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 leidnud, et vajalikud sõidukulud tuleb

vajalikus ulatuses hüvitada ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb

võimalusel esitada, kuid kuna seaduses ei ole sätestatud kulude hüvitamisest keeldumise alust

dokumentide esitamata jätmise korral, saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda analoogia korras

Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast kuni

0,3 eurot ühe sõidukilomeetri kohta.

Maakohtu määratud kütusekulu hüvitis ei ületa nimetatud piirmäära ja ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire, vähendades kostja taotletud esindaja

sõidukulu 4 euro võrra. Maakohus on põhjendanud oma arvestust, miks ta leiab, et põhjendatud

kütusekulu marsruudil Tallinn–Jõgeva–Tallinn on 36 eurot (koos käibemaksuga).

11.5. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse,

milles taotleti hagejalt täiendavalt menetluskulude 7389,40 euro väljamõistmist. Ühtlasi

nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, millega määrati kindlaks kostja

menetluskulude suurus ning mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 6636

eurot.

12. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega seotud menetluskulud jäävad TsMS

§ 178 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsust üksnes tema menetluskulude suuruse

kindlaksmääramise ja hagejalt väljamõistmise osas. Kuna menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisega kaasnevat riigilõivu ega muid võimalikke kulusid TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei

hüvitata, siis jäävad nii kostja kui hageja menetluskulud, mis on seotud kostja

apellatsioonkaebusega, nende endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 178 lg 4

kohaldamisel ei ole vahet, kas menetluskulud määrati kindlaks kohtuotsuses või eraldi

määruses.

TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad hageja kanda kostja menetluskulud seonduvalt hageja

apellatsioonkaebusele vastamisega.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kulutanud õigusabile seoses hageja

apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamisega kokku 7,75 tundi. TsMS § 175

lg 1 kohaselt hüvitatakse lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Vaatamata kostja poolt apellatsioonkaebuse vastuse mahule ei ole tegemist keskmiselt

keerukama tsiviilasjaga ning vastuse sisust nähtuvalt on seal korratud varasemalt maakohtule

esitatud seisukohti. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse osaliselt ning määrab

põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks seonduvalt hageja apellatsioonkaebusele vastamisega

kokku 4 tundi. Seega moodustab õigusabikulu suuruseks 672 eurot (4x140x1,2), mis tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja