2-20-6545/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.06.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6545

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Intrum Estonia hagi SPi vastu võlgnevuse,

intressi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

SPi apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

174 108,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

Aktsiaselts

Intrum

Estonia

(registrikood 10036074), lepinguline esindaja Reelika

Tuisk

Kostja (apellant) SP (isikukood xxxxxxxxxx), lepingulised

esindajad Irina Bušujeva ja Ilmar Kikkas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.01.2021 otsus muutmata.

2. SPi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta SPi kanda. Aktsiaseltsil Intrum Estonia

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-20-6545

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Intrum Estonia (hageja) esitas 05.05.2020 Harju Maakohtule hagi SPi (kostja)

vastu võla 87 054,40 eurot, intressi 2238,99 eurot ja viivise 84 815,41 eurot väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 04.04.2008 AS Sampo Pank (üldõigusjärglane Danske Bank

A/S Eesti filiaal), kostja ja kaastaotleja MM laenulepingu nr EEL-040408SP (laenuleping),

millega laenuandja laenas kostjale 2 000 000 krooni ehk 127 823,30 eurot. Laenusumma tuli

tagastada vastavalt laenulepingu lisaks olnud tasumise graafikule, tagastamise lõpptähtaeg oli

16.04.2038. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteegid

kinnistule asukohaga Xxxxxxxxxxxxxxxx. Kostja ja kaastaotleja ei täitnud laenulepingut

kohaselt, mistõttu ütles laenuandja lepingu 18.06.2009 avaldusega alates 03.07.2009 üles.

Tagatisvara müüdi 09.02.2010 kordusenampakkumisel, müügist laekus laenuandjale 9658,47

eurot, mis ei olnud piisav kõigi laenulepingust tulenenud kohustuste täitmiseks. Kostjal on

tagastamata laen 87 054,40 eurot ja intress 2238,99 eurot. Tagastamata laenusummalt on

arvestatud viivis 87 255,30 eurot, mida hageja vähendab selliselt, et intress ja viivis kokku ei

ületaks põhinõuet. Laenuandja loovutas 12.06.2019 lepinguga oma laenulepingust tulenevad

nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

4. Kostjal on õigus nõude rahuldamisest keelduda kuni talle on esitatud nõude loovutamise

originaaldokument või senise võlausaldaja kinnitus nõude loovutamisest. Kostja ei ole kätte

saanud teadet nõude loovutamisest ega nõuet laenulepingu täitmiseks. Hageja nõuded on

aegunud. Nõuded aegusid kolme aasta möödumisel laenulepingu ülesütlemisest, s.o 2012.

Hageja ei ole esitanud selget nõudearvestust, hageja nõudearvestus muutub kogu aeg. Hageja

ei osanud kohtuistungil selgitada oma arvestusi ja miks summad on dokumentides erinevad,

samuti on esitatud nõudearvestuse tabel ebaselge. Hageja ei ole arvestanud, et ka teisel

laenusaajal on kohustus võlgnevuse tasumiseks. Tõendamata on lisanduvad kulud.

Viivisearvestus on ebaõige. Viivist tuleb vähendada, kuna hageja on näidanud kõrgemat

viivisemäära.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Maakohus rahuldas 12.01.2021 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks

tagastamata laenusumma 87 054,40 eurot, intressi 2238,99 eurot ja viivise 84 815,41 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1800 eurot (riigilõiv) ja viivise.

6. Maakohus tuvastas, et 04.04.2008 sõlmiti hagis nimetatud laenuleping, mille laenuandja

ütles 18.06.2009 avaldusega alates 03.07.2009 üles.

2-20-6545

7. Kuna laenuleping on üles öeldud, on kostja õigus laenusumma kasutamiseks lõppenud.

Laenulepingu kohaselt oli laenusumma 127 823,30 eurot ja hageja esitatud arvestuse kohaselt

on tagastamata 87 054,40 eurot. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja nõudearvestus on

ebaselge. Hageja esitatud tabelis on kajastatud nii laenulepingust tulenev maksekohustus kui

kostja tehtud maksed ning näidatud, millise kohustuse katteks ja millistes osades on iga makse

arvestatud. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks teinud makseid, mis ei ole

kajastatud hageja tabelis. Hageja nõudearvestust ei muuda ebaselgeks asjaolu, et kostjalt on

varem nõutud teistsuguste summade tasumist. Etteheited põhisumma kajastamise kohta on ka

sisuliselt ebaõiged. Maakohus tuvastas, et laenusummast on tagastamata 87 054,40 eurot.

8. Analoogsele seisukohale asus kohus intressinõude osas. Lepingu kohaselt tuli kasutuses

olevalt laenusummalt tasuda intressi määraga euribor + 0,65% aastas. Hageja esitatud arvestuse

kohaselt on kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 2238,99 eurot, kostja

väljatoodust ei nähtu vigu ka nimetatud arvestuses. Nõude arvestuse kohta hageja esitatud

tabelis kajastatud summad langevad kokku lepingujärgse maksegraafikuga.

9. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et tähendust omab, et lepingus oli lisaks kostjale ka teine

laenusaaja ning et hageja ei peaks nõudma lepingust tulenevate kohustuste täitmist üksnes

kostjalt. Laenulepingust nähtuvalt olid lepingupooled kokku leppinud, et kostja on laenusaaja

ja M. M kaastaotleja. Lepingu üldtingimuste p 1 järgi tähendab kaastaotleja isikut, kes vastutab

panga eest laenusaajaga solidaarselt lepingust tulenevate nõuete täitmise eest. Tulenevalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg-st 1 on võlausaldaja valida, millise solidaarvõlgniku vastu

nõue esitada.

10. Kostja esitatud aegumise vastuväite osas leidis maakohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 esimese lause ja § 154 järgi, et laenulepingu kehtivuse ajal

sissenõutavaks muutunud põhiosamaksete ja intressinõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema

2008 maksete osas 01.01.2009 ning 2009 maksete osas 01.01.2010. Aegumistähtaeg lepingu

ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud laenusumma osas hakkas kulgema 03.07.2009.

11. Hageja esitatud nõudearvestuse tabelist nähtuvalt tegi kostja alates 15.04.2010 regulaarseid

makseid lepingust tulenevate nõuete tasumiseks. Makseid on tehtud igakuiselt, viimane makse

laekus 30.07.2019. Nõuete aegumine katkes tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1 iga viidatud

maksega, kuna osaliste tasumistega kostja tunnustas nõudeid. Kohus ei nõustunud kostjaga, et

kostja tunnustas nõudeid üksnes ulatuses, milles ta tegi makseid. Kostja viidatud Riigikohtu

praktika puudutab kahju hüvitamist perioodiliste rahaliste maksetega seoses surma

põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamisega (VÕS § 136 lg 2) ning ei ole

seega asjassepuutuv. Arvestades kostja viimast makset 30.07.2019, katkes aegumine nimetatud

kuupäeval viimast korda ja hakkas uuesti kulgema. Kuna hagi esitati 05.05.2020, ei saa nõuded

olla aegunud.

12. Maakohus tuvastas 17.06.2019 Tallinna notar RRi väljastatud tõendi alusel, et Danske Bank

A/S (Eesti filiaali kaudu) ja hageja sõlmisid 12.06.2019 lepingu, millega pank loovutas hagejale

mh laenulepingust nr EEL-040408SP tulenevad nõuded kostja vastu. Kohtule on esitatud senise

võlausaldaja kirjalik teade. Pooled vaidlevad, kas kostja on senise võlausaldaja teate nõude

loovutamise kohta kätte saanud, millise asjaolu tõendamiseks esitas hageja tähitud kirja

väljastamise info ning viitas, et kostja hakkas tegema makseid uuele võlausaldajale. Asjaolu, et

kostja asus tegema makseid hagejale, viitab sellele, et kostja sai nõude loovutamise teate kätte.

Samas ei oma see asjas määravat tähendust, kuna senise võlausaldaja teade on esitatud asjas

tõendina ning kostja on selle igal juhul kätte saanud hiljemalt hagimaterjalidega. Seetõttu ei saa

2-20-6545

kostjal käesoleval ajal olla laenulepingust tulenevate kohustuste hagejale täitmisest keeldumise

õigust VÕS § 172 alusel.

13. Võttes arvesse, et viivist on arvestatud VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenevas määras ning

et hageja on viivisenõuet juba vähendanud selliselt, et viivise- ja intressinõue kokku ei ületa

põhivõlgnevust, leidis kohus, et alus viivise vähendamiseks puudub ja mõistis hageja nõutud

viivise kostjalt välja.

Apellatsioonkaebus

14. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

15. Kostja vaidlustas viivise arvestuse õigsuse, kuid viivise arvestuse õigsust kohus ei

kontrollinud. Arvestades, et rahuldatud nõudest moodustab viivis ligikaudu poole, väärinuks

viivise arvestus otsuses korrektset, kostjale arusaadavat ja veenvat arvestust ning põhjendust,

miks kohus ei nõustunud kostja väidetega ega vähendanud viivist asjaolusid arvestades

mõistliku ulatuseni.

16. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja vastuväide ei olnud aktsenteeritud mitte niivõrd

viivise määrale (millele kostja samuti vastu vaidles), kuivõrd viivise summale. Asjaolusid

arvestades oli mitmeid kaalukaid argumente mitte ainult viivise määra, vaid ka viivise summa

vähendamiseks, ja seda püüdis apellant menetluses igati rõhutada. Kuigi maakohus viitas VÕS

§ 162 lg-le 1, ei kaalunud maakohus viivise vähendamist nimetatud sättes toodud

kriteeriumidest lähtuvalt. Kostja hinnangul väärinuks olukord, kus nõude aluseks olev

laenuleping oli laenuandja poolt juba üle 10 aasta tagasi üles öeldud ja kus laenu saaja omal

vabal tahtel ja moraalsetel kaalutlustel oli aastaid heauskselt teinud oma majanduslike võimete

piiril makseid laenu tagastamiseks, viivisearvestuse õigsuse kontrollimist, viivise vähendamise

kaalumist ja vähendamisest keeldumise korral selle argumenteerimist. Maakohus ei täitnud

TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise nõuet. Kuigi kostja segaduse viivise

arvestuses eelistungil välja tõi ja hageja seda tunnistas, kohus arvestust ei kontrollinud. Milline

on õige viiviste arvestus, jääb otsusest teadmata.

17. Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite, kuid maakohus vastuväidet ei arvestanud. Kostja

leiab, et nõue on aegunud ja on katkenud vaid apellandi tehtud maksete ulatuses. Maakohtu

käsitlus viib vastuvõetamatule järeldusele, et lepingu ülesütlemine ja nõude aegumine

võlaõiguse elementidena kehtivad vaid niivõrd-kuivõrd võlgnik suudab endas oma õiglustunde

ja moraali maha suruda ning pärast lepingu ülesütlemist ja nõude aegumistähtaja möödumist

võla mistahes ulatuses tasumisest hoiduda. Kostja tahe oli suunatud sellele, et oma võlgnevus

tagastada või seda vähemalt vähendada, ja mitte sellele, et tagastada laenujääk kahekordses

suuruses.

18. Riigikohtu praktika kohaselt võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku

poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes

selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja

tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses.

19. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu etteheide – mille pärast, kellele ja kuidas oleks kostja

pidanud iga kuu laenu tagasimakseid tehes vastu vaidlema. Seda enam, et antud vaidluses oli

küsitav isegi asjaolu, kellele kostja võlgnikuna oma makseid oleks pidanud tegema. Sissenõudja

vahetus pärast lepingu ülesütlemist ning sellest võlgniku teavitamine oli ka antud

kohtumenetluses üks vaidlusalune teema.

2-20-6545

20. Keskmine mõistlik laenuvõtja peab laenu võtmisel enda kohustuseks tagastada eelkõige

saadud laenusumma ja maksta intressid. Kohtuotsusest tulenev teadmine, et laenu

omaalgatuslik tagasimaksmine pärast lepingu ülesütlemisele järgneva aegumistähtaja

möödumist mistahes ulatuses toob kaasa kohustuse maksta laenujääk tagasi koguni

kahekordselt, on tavateadmistega inimesele mõistetamatu.

Vastustaja seisukoht

21. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega,

leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657

lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

23. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse

norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu

neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kostja on apellatsioonkaebuses

korranud enamuses maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava

põhjalikkusega käsitlenud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.

24. Pooled vaidlesid AS Sampo Pank ja kostja vahel 04.04.2008 sõlmitud laenulepingu nr EEL-

040408SP, millest tulenevad nõuded kostja vastu on loovutatud hagejale, täitmise üle.

Maakohus on vaidluse VÕS § 396 lg 1, § 402, § 195 lg 2 ja § 108 järgi õigesti lahendanud.

25. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja poolt esiletoodu laenumaksete, intressi ja

viivise suuruse kohta on õige (tl 37-38) ja kostja vastuväited ei anna alust teha järeldust selle

kohta, et nõutav võlg ei vasta lepingus kokkulepitule, seadusele või sellele, palju on kostja laenu

tagasi maksnud. 17.11.2020 vastuses hagile viitas kostja erinevustele hageja esitatud tabelis ja

eelnevalt kostjale saadetud dokumentides ning võla, intressi ja viivise summa kujunemise

vastuoludele. 27.10.2020 eelistungil tõi kostja samuti esile selle, et varasemates dokumentides

on kohustuste summa erinev sellest, mida hageja nõuab praeguses asjas. Ringkonnakohus on

samal meelel maakohtuga, et nõude loovutanud panga poolt eelnevalt kostjalt teistsuguste

summade nõudmine ei muuda hageja nõuet ebaselgeks. Maakohus on vaidlustatud otsuses

kontrollinud kostja väidete põhjal hageja nõude arvestust ja ebatäpsusi ei leidnud. TsMS § 5 lg

1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seega

pidi maakohus hageja nõude selgust kontrollima kostja väidetest lähtudes. Kohtul ei olnud

kohustust seda omal algatusel teha. Kostja on ka apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud,

et pole kontrollitud nõude kujunemist, kuid kostja etteheited on üldsõnalised ja nende alusel ei

ole ringkonnakohtul võimalik teha maakohtust erinevat järeldust.

26. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata

kostja taotluse viivise vähendamiseks. TsMS § 394 lg 1 p 3 järgi peab kostja esitama kõik

taotlused vastuses hagile või eelmenetluse ajal. Kostja 17.11.2020 menetlusdokumendis taotles

2-20-6545

kostja viiviste vähendamist, kuna hageja on näidanud kõrgemat viivisemäära (tl 77). Maakohus

on otsuses leidnud, et eeltoodu ei anna alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist vähendada,

kuna hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja viivise nõue ei ületa

põhivõlga. Apellatsioonkaebuses on TsMS § 652 lg 4 järgi uute väidete esitamine piiratud.

Kostja ei ole põhjendanud, miks ta maakohtus ei toonud esile väiteid ja asjaolusid, mis ta esitas

apellatsioonkaebuses viivise vähendamise taotluse alusena. Seetõttu jätab ringkonnakohus uued

väited tähelepanuta.

27. Ringkonnakohtu arvates ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust, et kohaldada

hageja nõudele aegumist. Maakohus on õigesti TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi leidnud, et

aegumine katkes kostja poolt nõude osalise tasumisega. Kostja on viidanud Riigikohtu

16.11.2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16 (p 13), milles Riigikohus on selgitanud, et

perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas

ulatuses, kui ta on maksnud. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole tegemist

perioodiliste maksetega, kuna kostja poolt 20.10.2015 makse tegemise ajaks oli sissenõutavaks

muutunud kogu laenulepingust tulenev nõue. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja poolt

praktiliselt igakuiselt mingi summa maksmist saab pidada võlausaldaja kogu nõude

tunnustamiseks. Ka erialakirjanduses on selgitatud, et nõude tunnustamine võib seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intressi (sh viivise) maksmises (vt P. Varul jt.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 504). Hageja väitel oli

kostja ajal, kui ta võlga osaliselt tasus, teadlik sellest, milline summa tal tasuda tuleb. Kostja

sellele väitele vastu vaielnud ei ole. Kuna kostja teadis, milline on tema sissenõutavaks

muutunud laenuvõlg laenuandja ees, siis pidi ta järeldama ka seda, et temalt nõutakse viivist ja

see ei saanud talle tulla üllatusena. Vaidlust ei ole, et kostja tasus hagejale viimati 30.07.2019,

mistõttu aegumine katkes sellel kuupäeval viimast korda ja hakkas uuesti kulgema ning

05.05.2020 esitatud hagi ei ole aegunud.

28. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud, et maakohtus oli vaidluse all nõude

loovutamisega seotud asjaolud, kuid apellatsioonkaebuses ta maakohtus järeldusi vaidlustanud

ei ole.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

29. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi

seoses hagi rahuldamisega kostja kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg

1 järgi apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta apellandi (kostja) kanda. Hagejal

kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)