1-20-5259/91 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

28. juuni 2021

Kohtuasja number

1-20-5259

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika

Kuusk

Sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi üldmenetluses X.X. i

süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 1573

järgi (kehtivas

redaktsioonis vastab KarS § 1573 lg-le 1)

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 15. jaanuari 2021

otsus

Apellant

X.X. i kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi

Apellatsioonimenetluse pooled

süüdistatav X.X. . Isikukood xxxxxxxxx; elukoht XXX; ei

tööta; tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu;

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral, s.o Tartu

Maakohtu 9. novembri 2015 otsusega KarS § 184 lg 1

järgi tingimisi vangistusega, mis pöörati Tartu Maakohtu

30. märtsi 2017 määrusega täitmisele, kuid mille

kandmiselt ta Tartu Maakohtu 2. veebruari 2018 määruse

alusel ennetähtaegselt vabastati

kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Anneli Hinto

kannatanu Z.Z.

Menetluse vorm

suuline, kohtuistung 28. aprillil 2021

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsus osaliselt, s.o X.X. ilt 510 eurose

ekspertiisitasu väljamõistmise osas.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta ekspertiisitasu 510 eurot riigi kanda.

1(18)

3. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutiivosa muutmata, kuid muuta kohtuotsuse

põhiosa, jättes sellest välja viited sideettevõtjalt saadud andmetele ning lugedes X.X. i ja

Z.Z. i suhtlusse puutuvalt tuvastatuks käesoleva otsuse põhiosa p-s 41 välja toodud

sündmustiku.

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks.

6. Määrata Rakvere Advokaadibüroo Osaühingule vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt

X.X. ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja

hüvitatavate kulude suuruseks 203 eurot 88 senti, sealhulgas käibemaks 33 eurot 98

senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. X.X. ile esitati süüdistus selles, et ta sekkus jätkuva teona ajavahemikul 6. juulist 2017 kuni

27. novembrini 2018 järjepidevalt Z.Z. i eraellu sellega, et otsis korduvalt ja järjepidevalt

temaga kontakti, saates talle sõnumeid, paberkirju ja e-kirju ning käis Z.Z. i elukohas teda

otsimas. Seda hoolimata Z.Z. i korduvatest teadetest temaga rohkem mitte ühendust võtta.

Täpsemalt seisnes X.X. i tegevus järgnevas.

2. 6. juulist 2017 kuni 24. veebruarini 2018 saatis X.X. Tartu Vanglas karistust kandes

aadressile XXX Z.Z. ile adresseeritud kokku 23 paberkirja.

3. 2018. aasta veebruarikuus menetluses tuvastamata kuupäeval seisis X.X. Z.Z. i elukohas

XXX kortermaja ees ning andis sellest mobiiltelefoni sõnumi teel teada ka Z.Z. ile.

4. 2018. aasta märtsikuus menetluses tuvastamata kuupäeval tuli X.X. Z.Z. i elukohta XXX

korteri ukse taha, mille järgselt jäi trepikotta Z.Z. i ootama.

5. 4. septembrist kuni 9. novembrini 2018 saatis X.X. oma kolmelt erinevalt mobiiltelefoni

numbrilt Z.Z. i telefoninumbrile xxx kokku 764 sõnumit: mobiiltelefoni numbrilt xxxx saatis

ta 4. septembrist kuni 2. novembrini 2018 kokku 671 sõnumit (süüdistuses on toodud

sõnumite kuupäevad ja osaliselt nende sisu); mobiiltelefoni numbrilt xxxx saatis 10. oktoobril

2018 kokku 17 sõnumit; mobiiltelefoni numbrilt xxxx saatis 7. novembrist kuni 9. novembrini

2018 kokku 76 sõnumit (süüdistuses on toodud sõnumite kuupäevad ja osaliselt nende sisu).

6. 8. novembril 2018 kell 00.08 helistas X.X. mobiiltelefoni numbrilt xxxx Z.Z. i

mobiiltelefoni numbrile xxx, hoolimata sellest, et Z.Z. oli varasemalt palunud X.X. il temaga

enam mitte ühendust võtta.

2(18)

7. 8. novembrist kuni 27. novembrini 2018 saatis X.X. oma e-maili kontolt X.X.@gmail.com

Z.Z. i e-maili kontole Z.Z.@gmail.com 5 sõnumit (süüdistuses on toodud sõnumite sisu).

8. Eelkirjeldatud tegevus oli Z.Z. i tahte vastane ja tingis X.X. i telefonikõnede blokeerimise.

E-kirjadele ta ei vastanud või väljendas soovi rahu saada ja nõudis, et X.X. oma tegevuse

lõpetaks. Samuti häiris eelkirjeldatu Z.Z. i igapäevast elu ja tekitas temas hirmutunde, kuna

X.X. i tegevus oli äärmiselt intensiivse iseloomuga, telefonikõnede ja kirjade sisu oli Z.Z. i

jaoks solvav ja mõnitav ning mõningatel kordadel sisaldas ka ähvardusi.

9. Oma tahtliku tegevusega pani X.X. toime KarS § 1573 (kehtivas redaktsioonis KarS § 1573

lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isikuga järjepideva kontakti otsimise ja muul

viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise, mille tagajärg on teise inimese

hirmutamine, alandamine ja muul viisil oluliselt häirimine.

Maakohtu otsus

10. Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsusega tunnistati X.X. temale esitatud süüdistuses

KarS § 1573 (kehtivas redaktsioonis KarS § 1573 lg 1) süüdi ja talle karistuseks 4 kuud

vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele

pööramata tingimusel, et X.X. ei pane aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ning allub KarS § 75 lg 2 p-des

2 ja 21 sätestatud alkoholi ja narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise keelule. X.X.

ile kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti kohtuotsuse jõustumiseni tühistamata.

11. Kohus märkis, et menetluskuludeks on sundraha 876 eurot, riigi õigusabi tasu ja kulud

1336,20 eurot, ekspertiisitasu 510 eurot, tunnistajale hüvitatav kulu 8,05 eurot ning

kannatanule hüvitatav kulu vastava taotluse esitamisel. X.X. ilt mõistis kohus menetluskulude

katteks välja 2730,25 eurot, mis tuleb tasuda riigituludesse ühe kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest.

12. Kohtu argumendid olid kokkuvõtlikult järgmised.

13. X.X. i poolt Z.Z. ile Tartu Vanglast paberkirjade saatmine on tõendatud kannatanu Z.Z. i,

süüdistatava X.X. i ning tunnistajate I.E.L. i ja K.K. i ütlustega. X.X. i poolt Z.Z. i elukohas

käimist kinnitavad kannatanu Z.Z. i, süüdistatava X.X. i ja tunnistaja I.E.L. i ütlused ning

äratundmiseks esitamise protokoll. X.X. i poolt Z.Z. i mobiiltelefoni numbrile sõnumite

saatmine ja helistamine ning Z.Z. i e-maili kontole sõnumite saatmine on tõendatud kannatanu

Z.Z. i ja tunnistaja M.M. i ütlustega, Tele2 lepinguga, sideettevõtjalt saadud andmete

protokolliga, asitõendi vaatlusprotokolliga, M.M. i poolt üle antud Facebooki suhtluse

väljatrükiga, Tartu Maakohtu 30. veebruari 2017 määrusega, kohtupsühhiaatriaekspertiisi

aktiga ja asjaoluga, et süüdistuses kirjeldatud e-maili aadressi kasutab X.X. ka

kohtumenetluse ajal.

14. Uuritud tõendid kinnitavad oma kogumis, et Z.Z. on nii sõnades kui tegudega

(süüdistatava meiliaadressi blokeerimine) teinud X.X. ile teatavaks, et ei soovi temapoolset

kontaktivõtmist. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et Z.Z. on saatnud X.X.

ile korduvalt sõnumeid tekstiga „kes oled“ või „unusta see nr“. 8. oktoobri 2018

sõnumivahetusest nähtub, et X.X. on kirjutanud kannatanule „Mingit olukorda v hirmu ei ole.

Et ei saa kuskil üksi käia v liigelda. Ka enne polnud sellist olukorda. Mitte kunagi. Saad aru?“

ja edasi „Veel infot: sa saad teha notsude juures mendis lähenemise keelu, kui ebakindel on

3(18)

olla. N.10 a. tagasi täpselt mul oli see keeld. Ja nii, kui see välja tuli, kadus mul ka

igasugune huvi tolle naise vastu.“, millele kannatanu on vastanud „Ma pole sinu sõnumitest

huvitatud ega sinust. Kas sul on siis nii keeruline ilma lähenemiskeeluta see number ära

unusta…. Lihtsalt jäta mu number rahule või tulevad tagajärjed“. Kohtu hinnangul tuleneb

sõnumivahetusest selgelt kannatanu nõue, et X.X. temaga kontaktivõtmise lõpetaks.

Kannatanu on kirjeldanud oma hirme ja tundeid seoses X.X. i kontaktivõtmistega ning

kontaktivõtmised X.X. i poolt on olnud kannatanu tahte vastased. X.X. i sõnumite sisu

kinnitab, et ta sai sellest aru. Talle oli teada, millised tagajärjed on kannatanule tema

käitumisest tekkinud ning ta teadis ka seda, millised on seadusest tulenevad tagajärjed (saad

teha…lähenemiskeelu). Samuti on kannatanu soovist, et temaga kontakti ei võetaks, teatanud

X.X. i sõbrale M.M. ile ja palunud süüdistatavale teabe edastada. Kõigele vaatamata on

süüdistatav jätkanud intensiivset, väga paljukordset ja järjepidevat kontaktivõtmist

kannatanuga, mis on kannatanu tahte vastane sekkumine tema ellu. Seejuures nähtub ka

süüdistuses käsitletud 27. novembri 2018 e-kirjas kirjutatud sõnumist, et süüdistatav on

täpselt pidanud arvet kannatanuga kontaktivõtmiste üle. See viitab, et tegemist ei ole olnud n-

ö armuvalust laetud suhtlemisega, vaid ratsionaalse käitumisega, mille kohta annab

süüdistatav endale aru.

15. Süüdistuses on X.X. ile etteheidetud tegevus kirjeldatud kitsalt: järjepidev kontakti

otsimine, mis seisnes sõnumite saatmises, paberkirjade ja e-kirjade saatmises, elukohas

otsimas käimises, mille tagajärg on teise inimese hirmutamine, alandamine ja muul viisil

oluliselt häirimine. Süüdistus sisaldab küll ka sõnu „…ja muul viisil…“, kuid seda muud viisi

ei ole sisustatud ega kohtumenetluses käsitletud, mistõttu sellise alternatiivi nimetamine on

liigne.

16. Süüdistuses ei heideta X.X. ile ette teo eesmärki. Seega on süüdistuse etteheidetavaks

alternatiiviks tagajärje – hirmutamise, alandamise ja muul viisil olulise häirimise –

saabumine. Kannatanu andis ütlusi, et X.X. i sõnumid püüdsid teda uskuma panna, et ta ongi

see, mida X.X. kirjutab (prostituut, strippar, lits). See on isiku alandamine. X.X. i sõnumid

hirmutasid kannatanut (ta kartis põlema panemist, sai aru, et X.X. tahab talle halba, ei

julgenud koeraga välja minna). Kannatanu sai aru, et see isik on haige, tal tekkis hirm, et X.X.

võib talle ja ta perele midagi halba teha. X.X. i tegevus häiris kannatanut oluliselt (X.X.

sõimas, ähvardas, eriti öösiti). Tagajärg saabuski: Z.Z. il tekkis hirm, alaväärsustunne ning ta

oli X.X. i sõnumitest ja kontaktivõtmisest kestvalt väga häiritud.

17. Subjektiivsest küljest pani X.X. teo toime kaudse tahtlusega. X.X. i tegevus kannatanuga

kontaktivõtmisel on olnud aktiivne ja eesmärgipärane, st kavatsetud. Saabunud tagajärje –

Z.Z. is hirmu ja alaväärsustunde tekitamise ning kannatanu olulise häirimise – suhtes on X.X.

il olnud vähemalt kaudne tahtlus: ta sai kannatanult teada temal tekkinud hirmust ja tema

olulisest häirimisest, kuid pidas seda eimillekski ning suhtus sellesse üleolevalt („saad teha

lähenemiskeelu“).

18. Süüdistatava kaitseväide, et ka kannatanu saatis talle hulga sõnumeid, ei õigusta

süüdistatava hirmutavat, alandavat ja oluliselt häirivat käitumist kannatanu suhtes. Oluline on

ka Z.Z. i vastuste sisu: need olid lühikesed, sh sooviga teda rahule jätta. Arvestamata ei saa

jätta ka kannatanu isikut: Z.Z. on ise olnud psüühikahäirega ravil, seega ei saa temalt oodata

läbinisti ratsionaalset ja vältivat käitumist. Samas teatas ta selgelt ja korduvalt X.X. ile, aga ka

isikutele, kelle kaudu X.X. kannatanuga kontakteerus (näiteks M.M. i), et talle ei kirjutataks,

ta blokeeris suhtluskanaleid.

4(18)

19. Ka X.X. i kaitseväitel, et tal puudus eesmärk Z.Z. i hirmutada ja tal olid õilsad armunud

isiku eesmärgid, ei ole süüteokoosseisu realiseerimise seisukohalt tähtsust. Süüdistuse

etteheide seisneb teatud tagajärje loomises oma tegevusega – kannatanu hirmutamine,

alandamine, oluliselt häirimine – ja see tagajärg saabus. KarS § 1573 kehtestamise

seletuskirjas rõhutatakse, et kriminaliseeritud on hirmu tekitamine, alandamine ja oluliselt

häirimine nii eesmärgi kui ka tagajärjena, kuna selliste tegude puhul ei pruugi eesmärk ja

tulemus olla samasuunalised (nt võib teo toimepanijal olla eesmärk nalja teha, kuid kannatanu

neid tegevusi ei soovi ja temas tekitab see hoopis hirmu).

20. Kuna õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, tuleb X.X. temale esitatud

süüdistuses süüdi tunnistada ning teda tuleb karistada.

21. X.X. i süü on suur. Ehkki kannatanuga intensiivse kontaktivõtmise periood ei olnud väga

pikk (umbes 3 kuud), oli kontakteerumine väga tihe. Süüd suureks hinnates pidas kohus

silmas ka seda, et Z.Z. oli X.X. ile korduvalt öelnud, et teda rahule jäetaks ja et süüdistatava

tegevus ahistab kannatanut. Sellesse suhtus X.X. üleolekuga või soovitas n-ö panna

lähenemiskeelu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. X.X. on varem

kriminaalkorras karistatud ja ta on kandnud reaalset vangistust. Seetõttu ei ole tema

mõjutamine rahalise karistusega õigustatud ega tulemuslik. Lähtudes kuriteo laadist ja

saabunud tagajärgedest, tuleb X.X. i karistada lühiajalise vangistusega. Reaalse vangistuse

mõistmine ei ole põhjendatud – ka Z.Z. ei olnud huvitatud X.X. i rangest karistamisest.

Eksperdi arvamuse kohaselt on X.X. i käitumist ja kuriteo toimepanemist mõjutanud

psühhoaktiivsete ainete tarvitamine ning vangistuse ajal, kui ta uimasteid ei tarbinud, tema

käitumine paranes. Seetõttu on põhjendatud määrata X.X. ile katseaeg koos kontrollnõuete ja

kohustustega. Katseaja kestuse osas tuleb arvestada kuriteo toimepanemisest möödunud aega

ja kannatanu kinnitust, et pärast 27. novembrit 2018 ei ole X.X. temaga kontakti võtnud.

Kohtu hinnangul on X.X. sellega näidanud katseaja eesmärgiks oodatavat tulemust: et

süüdistatav ei pane toime uusi kuritegusid. Kuna kohtumenetluse käigus selgus X.X. ile

kohaldatud tõkendi vajalikkus, ei ole põhjendatud tühistada tõkendit enne kohtuotsuse

jõustumist.

22. Kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu tuleb jätta

rahuldamata. X.X. sai kriminaalmenetluse alustamisest teada umbes 27. novembril 2018, kui

saatis kannatanule ähvardava e-kirja. Kahtlustatavana kuulati X.X. üle 22. märtsil 2019 ning

sellele järgnevas kohtueelses menetluses ei ilmunud X.X.

kutsete peale

menetlustoimingutele. 11. aprillil 2019 koostati tema suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi

määrus, millest ekspert teatas X.X. ile 3. mail 2019 (ta kutsuti ekspertiisi). X.X. korduvate

kutsete peale ekspertiisi ei ilmunud (kokku neljal korral). Kohtule on esitatud X.X. i

kirjavahetus eksperdiga ning uurijaga, milles X.X. esitab eksperdile ja uurijale nõudmisi ning

talle selgitatakse tema õigusi ja kohustusi. 12. juulil 2019 koostati X.X. i suhtes sundtoomise

määrus ekspertiisi tagamiseks 15. juulil 2019. Sundtoomine ebaõnnestus ja ekspertiisi

läbiviimine osutus võimalikuks alles 2. septembril 2019. Ekspertiisiakt valmis 23. oktoobril

2019. X.X. i suhtes kohaldati 14. novembril 2019 elukohast lahkumise keeldu. 15. juunil 2020

määrati talle riigi õigusabi ning 24. juulil 2020 valmis ja saadeti kohtusse süüdistusakt. 21.

augustil 2020 anti X.X. kohtu alla ning 15. septembril 2020 väljastati kohtukutsed 16. ja 20.

novembri 2020 kohtuistungitele.

23. Mõistliku menetlusaja algust tuleb lugeda 12. juulist 2019, mil koostati sundtoomise

määrus X.X. i ekspertiisi toimetamiseks. Kuigi sundtoomine ebaõnnestus, on see esimene

toiming, millele X.X. sundkorras allutati ja mis võinuks teda oluliselt mõjutada. Sellele

5(18)

eelnevat perioodi ei tule lugeda mõistliku menetlusaja arvestuses menetlusaja hulka, kuna

X.X. ei olnud sel ajal millegagi oma tegevuses piiratud. Kirjavahetusest uurija ja eksperdiga

nähtub, et X.X. korraldas vabalt oma tegevusi, talle ei olnud seatud piiranguid ja ta ei lasknud

ennast segada kahtlustatava menetlusseisundist. Alates kahtlustatavana ülekuulamisest kuni

ekspertiisi ilmumiseni on menetlus takerdunud X.X. ist tulenevalt. Pärast ekspertiisiakti

valmimist on kaheksa kuu jooksul viidud uurimine lõpule, tehtud kriminaalasja toimik

nähtavaks kaitsjale ja koostatud süüdistusakt. Vähem kui kuu aja jooksul süüdistusakti

valmimisest ja kohtusse saatmisest on süüdistatav antud kohtu alla, menetlus maakohtus

toimus viie kuuga. Seega ei ole kriminaalasja menetluses põhjendamatuid viivitusi esinenud,

kriminaalasja menetlus on kestnud mõistliku menetlusaja tähenduses umbes poolteist aastat ja

mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Samuti ei nõustu kohus kaitsjaga, et asjas puudub

avalik menetlushuvi.

24. Rahuldamata tuleb jätta ka taotlus X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks. X.X. i suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeld on olnud seaduslik ja

proportsionaalne temale teo eest mõistetud karistusega, sh ka vajalik menetluse toimumiseks

üldse. Ka ei ole X.X. mingil moel tõendanud, et kriminaalmenetluses kohaldatud tõkend on

olnud talle töökoha leidmisel takistuseks või et ta on pidanud taluma seoses selle tõkendiga

ebameeldivusi. X.X. on kohtuistungil kinnitanud, et ta on Eestis vabalt ringi liikunud, saanud

soovi korral tööd teha ja ta saaks tööd teha ka Saksamaal. X.X. i kinnitusel ta ei teagi tema

suhtes kohaldatud tõkendist midagi. Kui isik ei tea või ei taha teada tema suhtes kohaldatud

piirangutest, ei saa öelda, et need piirangud teda koormavad.

25. X.X. ilt tuleb välja mõista menetluskulud. Kuigi X.X. esitas pärast kohtuotsuse

resolutiivosa kuulutamist kohtule taotluse menetluskulude tasumise võimaldamiseks osade

kaupa ühe aasta jooksul, ei ole kohtul võimalik seda taotlust lahendada. Kohtu hinnangul

saaks selle taotluse lahendada kas apellatsioonimenetluses ringkonnakohus või tuleks see

lahendada hiljem kohtulahendi täitmise korras.

Apellatsioon

26. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni X.X. i kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi.

Apellatsiooni väited ja taotlused on kokkuvõtlikult järgmised.

27. Esmalt palub kaitsja Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 kohtuotsuse tühistamist, kuna

X.X. i poolt kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud. Samuti on kohus oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust ja on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on kaasa toonud

ebaseadusliku kohtuotsuse.

28. Kohus on laiendanud süüdistust ja on väljunud kohtuotsuse tegemisel kohtuliku arutamise

piiridest, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 339 lg 2 järgi. Kohus on märkinud, et süüdistuses ei heideta X.X. ile ette teo

eesmärki, seega on süüdistuse etteheidetavaks alternatiiviks tagajärje – hirmutamise,

alandamise ja muul viisil olulise häirimise – saabumine. Kaitsja leiab, et sellist süüdistust ei

ole X.X. ile esitatud. X.X. ile esitati süüdistus tegevuses, mitte aga tagajärje põhjustamises.

Kuna X.X. ei ole sellist kuritegu toime pannud, on kohus ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust.

29. Kohus leidis, et X.X. on pannud teo toime kaudse tahtlusega. Kaitsja arvates on eluliselt

usutav, et X.X. ei osanud ette näha kannatanule sobimatuid tagajärgi ning seega on küsimus

6(18)

ettevaatamatuses või selle võimaluse puudumises. Kohus leidis, et süüdistatava väide, et ka

kannatanu saatis süüdistatavale hulga sõnumeid, ei õigusta süüdistatava hirmutavat, alandavat

ja oluliselt häirivat käitumist kannatanu suhtes ning oluline on seejuures ka kannatanu

vastuste sisu. Kaitsja arvates on seda oluline hinnata mitte lihtsalt nn objektiivse kõrvalseisja,

vaid ka süüdistatava isiku järgi. Kuna süüdistataval olid head kavatsused, ei pruukinud ta aru

saada, et suhtlus ja järeldused muutusid ebaloogiliseks. Samuti märkis kohus, et arvestamata

ei saa jätta kannatanu isikut. Kaitsja arvates on kohus väga põhjalikult asjaolusid analüüsinud,

kuid jätnud negatiivsed järeldused süüdistatava kanda, sest süüdistatav ei pruukinud sisuliselt

keerulistest asjaoludest kannatanu käitumist mõista ja teha õigeid järeldusi. Kaitsja arvates ei

või jätta tähelepanuta, et kannatanu oli ka ise korra helistanud süüdistatavale ja tundnud huvi

tema käekäigu vastu, põhjendades seda hiljem alkoholijoobega. Samuti on vajalik pöörata

tähelepanu sellele, et vastavalt sideettevõtte protokollile oli X.X. i ja kannatanu suhtlemise

maht võrreldav (X.X. i poolt 671 ja kannatanu poolt vaid 28 võrra vähem, 643). Alguses oli

3–4 vabatahtlikku kohtumist, soov kinkida lilli, 9 roosi ja käevõru. Kannatanu ei taotlenud

lähenemiskeelu kohaldamist.

30. Kohus osutas (otsuse lk 14 p 11), et X.X. i kuritegude toimepanemist võis soodustada

psühhoaktiivsete ainete (ilmselt kanep!) tarvitamisest tingitud isiksusehäire. Ekspert kordas

kohtuistungil, et kui X.X. hoidub psühhoaktiivsete ainete kasutamisest, siis isiksusehäired ei

avaldu. Samas ei ole tõendatud, et X.X. oli kannatanuga ühendust võttes narkootilises joobes

või psühhotroopsete ainete mõju all.

31. Kui kohtu hinnangul on süüdistatav pannud teo toime kaudse tahtlusega, siis kaitsja

arvates on vajalik analüüsida, kas süüdistatav põhjustas tagajärje ettevaatamatusest. Tahtlikku

ja ettevaatamatut tegu käsitleb KarS § 15 lg 2, mis sõna-sõnalt “eeldab teo suhtes tahtlust ja

peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust”. Seega on oluline, kas tegemist

on enamohtliku tagajärjega ja antud süüdistatava puhul ettevaatamatusest toime pandud teoga.

Süüdistatav ei olnud ilmselt võimeline kahjulikke tagajärgi ette nägema.

32. Kaitsja arvates on süüdistatava käitumine oluliselt paranenud ja tema tingimisi vangistus,

mis kunagi võis näida põhjendatud, seda kindlasti enam ei ole. X.X. ile ei ole peale käesoleva

asja tehtud süüetteheiteid juba kolm aastat. Põhjendatud ei ole ka X.X. ile suurte

menetluskulude tasumise kohustuse asetamine.

33. Teiseks palub kaitsja kriminaalasja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ja

menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja hinnangul on isiku süüditunnistamine 2017.–2018.

aastal juhtunu eest põhjendamatu.

34. Kolmandaks palub kaitsja, et X.X. ile hüvitataks talle süüteomenetluses tekitatud kahju.

Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad kohtuistungil

35. Kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde, täiendades seda argumendiga, et tulenevalt

Euroopa Kohtu lahendist ei saa tõendina käsitleda materjali, mis seondub sõnumisidega. Kuna

kannatanul ei olnud väidetavaid X.X. i sõnumeid ja e-kirju alles, aga hiljem ta need ikkagi sai,

võis kannatanu saada need andmed prokuröri sideettevõtjalt andmete nõudmise loa alusel.

36. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Puutuvalt kaitsja täiendavasse argumenti seoses sideettevõtjalt

saadud andmetega leidis prokurör, et Euroopa Kohtu lahend ei mõjuta praegust asja.

7(18)

Sideettevõtjalt saadud andmete nõudmise load anti enne Euroopa Kohtu lahendit ega ole

seetõttu tühised. Samuti ei tugine süüdistus vaid sideettevõtjalt saadud andmetele.

Sideettevõtjalt andmete nõudmise eesmärk oli saada objektiivne pilt sellest, kui palju on üks

või teine pool rääkinud, kuid kõnede sisu neist andmetest ei nähtu. Tõendina uuritud

kuvatõmmised on kannatanu leidnud ise ilma prokuröri loata enda arvutitest ja

mobiiltelefonist.

Ringkonnakohtu seisukoht

37. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha X.X. i süüditunnistamise ja karistamise osas (I).

Seejärel lahendatakse kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks (II) ja X.X. ile süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks (III). Seejärel teeb ringkonnakohus otsustuse X.X. ilt välja

mõistetud menetluskulude osas (IV), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemi (V) ja

otsustab viimaks apellatsioonimenetluse kulude üle (VI).

I

38. Maakohus tuvastas süüdistusaktis kirjeldatud sündmused. Ringkonnakohtu hinnangul aga

ei saa tuvastada sündmusi sedavõrd suure detailsuse astmega.

39. Üksikasjade kindlaks tegemisel tugines maakohus suuresti sideettevõtjatelt saadud

andmetele, milles tuuakse välja X.X. i ja Z.Z. i kasutuses olnud telefoninumbrite vahel

toimunud kontaktivõtmised (II kd lk 8–18). Tegemist on KrMS § 901 alusel hangitud

elektroonilise side seaduse § 1111 lg-s 2 loetletud andmetega. Neile andmetele tugineda ei saa.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi äsjases otsuses nr 1-16-6179/111 leiti, et Eesti õigus eksib

puutuvalt selliste andmete kogumisse Euroopa Liidu õiguse vastu ja sellest tulenevalt saab

niisuguseid andmeid tõendina kasutada vaid erandlikel juhtudel. Praegu sideandmetele

tuginemine võimalik pole. Seda esiteks seetõttu, et toimikus pole KrMS § 901 lg 2 alusel

väljastatud andmete küsimise lubasid – on vaid andmete kohta koostatud protokollid. Seetõttu

ei ole võimalik hinnata, kas vastavates lubades on põhjendatud sideandmete päringu

vältimatut vajalikkust KrMS § 901 lg 3 mõttes. Seepärast tuleb eeldada, et lubades piisavat

põhjendust ei esitatud. Sellisel juhul aga on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis

tingib sideandmete tõendikogumist välja jätmise: vt otsus nr 1-16-6179/111, p 76. Sellele, et

neile andmetele ei saa tugineda, viitab ka see, et tegemist on kerget laadi kuriteoga. Seda

kinnitab esiteks juba KarS § 1573 sanktsioonimäär: rahaline karistus või kuni aastane

vangistus. Teiseks ei saa öelda, et X.X. i kuritegu kuulus KarS § 1573 järgsete mõeldavate

kuritegude seas raskemate kilda – sellele viitab kasvõi X.X. ile mõistetav 4 kuuline vangistus.

Ka ei võimalda kogutud andmetele tugineda see, et need andmed puudutavad X.X. i

telefoninumbri kasutust pika perioodi kestel: mida pikema aja kohta andmeid kogutakse, seda

intensiivsemini inimese eraellu sekkutakse. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhiosa

juhinduvalt KrMS § 337 lg 1 p-st 3 muuta ja jätta sellest välja viited sideettevõtjalt saadud

andmetele.

40. Et sideandmetele tugineda ei saa, on tarvis analüüsida, milline sündmustik on võimalik

tuvastada muude tõendite põhjal. Muudeks tõenditeks on Z.Z. i, I.E.L. i, K.K. i ja M.M. i

ütlused, kuvatõmmised Z.Z. i mobiiltelefonis olevatest sõnumitest ja tema e-postkastis

olevatest meilidest, M.M. i poolt uurijale antud väljatrükk suhtlusportaali Facebook

vestlusest, Tele2 leping, Tartu Maakohtu 30. märtsi 2017 kohtumäärus ning

kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt. Neist tõenditest ilmneb ringkonnakohtu hinnangul X.X. i ja

Z.Z. i suhtlusse puutuvalt järgmine sündmustik.

8(18)

41. Z.Z. ja X.X. tutvusid aastal 2016. Esialgu suhtlesid nad mõlema soovil, ent peagi see

muutus: Z.Z. andis X.X. ile teada, et ta ei soovi temaga enam suhelda ja blokeeris X.X. i

kasutuses olnud Facebooki kontosid. X.X. seda aga kuulda ei võtnud ja jätkas kannatanuga

kontakti otsimist. 6. juulist 2017 kuni 24. veebruarini 2018 saatis X.X. Tartu Vanglast Z.Z.

ile 23 paberkirja ning 2018. aastal käis kaks korda Z.Z. i tolle elukohas XXX juures otsimas.

4. septembrist 9. novembrini 2018 saatis X.X. Z.Z. ile sadu mobiiltelefoni sõnumeid.

Paljudele sõnumitele Z.Z. vastas ja palus end rahule jätta, kuid X.X. jätkas sõnumite

saatmist. Samuti saatis X.X. 8. novembrist kuni 27. novembrini 2018 Z.Z. ile viis e-kirja.

Z.Z. blokeeris X.X. i kasutuses olnud telefoninumbrid ja e-posti aadressilt sissetulevad kirjad.

X.X. lõpetas Z.Z. iga kontakteerumise pärast viimast, s.o 27. novembri 2018 e-kirja.

42. Vaidlust ei ole, et tutvuti 2016. aastal ja algselt suheldi mõlema soovil: seda kinnitavad nii

X.X. kui Z.Z. . Vaidlust ei ole ka selles, et alates 6. juulist 2017 kuni 24. veebruarini 2018

saatis X.X. Z.Z. ile Tartu Vanglast 23 paberkirja ning käis 2018. aastal kahel korral Z.Z. i

tolle elukoha juures otsimas. Neid asjaolusid tunnistab X.X. ise ning lisaks kinnitavad sellist

sündmuste käiku ka Z.Z. i, I.E.L. i ja K.K. i ütlused ning äratundmiseks esitamise protokoll,

kus I.E.L. on tundnud X.X. i ära kui isiku, kes käis Z.Z. i tolle elukoha juures otsimas.

43. Vaieldakse aga selle üle, kas X.X. saatis Z.Z. ile süüdistuses nimetatud mobiiltelefoni

sõnumid ja e-kirjad. Nimelt X.X. sõnumite ja e-kirjade saatmist Z.Z. ile ei tunnista.

44. Ringkonnakohtu istungil avaldas X.X. i kaitsja kahtlust, et Z.Z. i mobiiltelefoni

kuvatõmmised võivad olla saadud prokuröri sideettevõtjalt andmete nõudmise loa alusel. Nii

see ei ole. Kuvatõmmised esitas Lõuna Prefektuuri vanemuurija R.S. ele Z.Z. ise (II kd lk

22–25, 49–51). Seetõttu ei saa neid tõendeid siduda sideettevõtjalt saadud andmetega.

45. Maakohus on veenvalt tuvastanud, et sõnumid ning e-kirjad saatis Z.Z. ile just X.X. .

Nimelt nähtub M.M. i ütlustest, Tele2 lepingust (II kd lk 1–7) ja X.X. i enda ütlustest, et

mobiiltelefoni numbrit xxxx kasutas X.X. üksi. Sellelt mobiiltelefoni numbrilt Z.Z. ile

saadetud sõnumid on nii vormistuslikult kui sisult samas stiilis mobiiltelefoni numbrilt xxxx

Z.Z. i mobiiltelefoni numbrile saadetud sõnumitega. Kuna X.X. i mobiiltelefoni sõnumid olid

sõnakasutuse, ülesehituse ja stiili poolest sarnased e-maili aadressilt X.X.@gmail.com

kannatanu e-maili aadressile saadetud kirjadega ning sama e-maili aadressi kasutas X.X.

kohtumenetluse ajal, on põhjendatud maakohtu järeldus, et ka e-kirjad saatis just X.X. .

Samuti on X.X. iga seostatav saadetud sõnumite ja e-kirjade sisu. Seejuures on maakohus

asjakohaselt viidanud ka Tartu Maakohtu 30. märtsi 2017 kohtumäärusest (maakohus on küll

ekslikult märkinud määruse kuupäevaks 30. veebruar 2017, II kd lk 73–75) ja

kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist (II kd lk 105) nähtuvatele asjaoludele, mis seovad just X.X.

i kannatanule saadetud sõnumitega. Nimelt on X.X. sõnumites rääkinud Istanbulis käimisest

ja maakohtu määrusest nähtuvalt ta seal ka käis. Samuti kordub sõnumites kassikaku motiiv ja

n-ö süsteemi kakkudest on X.X. avaldanud ka oma raviarstile. Lisaks kinnitas ka Z.Z. , et

varasema kokkupuute tõttu X.X. iga oli temale arusaadav, et saatjaks on just X.X. .

46. Seega tuvastab ringkonnakohus juhtunu suuresti nii, nagu süüdistusaktis välja toodi. On

siiski kaks erisust.

47. Esiteks puutuvalt helistamisse. Nimelt tehakse süüdistuses X.X. ile etteheide ka selle

kohta, et ta helistas 8. novembril 2018 kell 00.08 mobiiltelefoni numbrilt xxxx Z.Z. i

mobiiltelefoni numbrile xxx. Seda fakti ei saa tõendatuks lugeda. Esiteks pole erinevalt

9(18)

sõnumitest (väljatrükid) helistamise kohta mingeid n-ö objektiivseid jälgi. X.X. küll

tunnistab, et on kannatanule helistanud ning samuti rääkis Z.Z. sellest, et X.X. on talle

helistanud, kuid esiteks räägiti helistamisest n-ö möödaminnes ja teiseks pole kummagi

ütlustest võimalik aru saada, mis ajast jutt käib. Ei ole välistatud, et helistamised võisid

toimuda ka X.X. i ja Z.Z. i suhtluse algfaasis, mil konflikte ei olnud, või vähemasti enne 6.

juulit 2017, mil jõustus vastutus ahistava jälitamise eest. Helistamise tuvastamata jäämine ei

tingi siiski X.X. i osalist õigeks mõistmist. Nimelt soostub kriminaalkolleegium seniste

menetlejate lähenemisega, et tegemist on ühe jätkuva kuriteoga. Jätkuva kuriteo osategudest

mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi, sest tegemist on vaid

osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 25).

48. Ka ei ole võimalik tuvastada ei sõnumite täpset hulka ega nende saatmise aega. Needki

ebaselgused maakohtu otsuse tühistamist ja X.X. i õigeksmõistmist ei tingi. Kõigepealt võib

sellega seoses tuua välja, et näiteks ei kaasne süüdistatava õigeksmõistmist ka sellega, kui

kohtus ei leia tõendamist süüdistuses väidetu, et A pani kuriteo toime koos B-ga, vaid

tõenditest nähtub üksnes see, et A-l kaasosaline oli, ent jääb ebaselgeks selle kaasosalise

identiteet. Teiseks aga on siingi asjasse puutuv käesoleva otsuse eelmises punktis öeldu: kui

õigeks mõistmise alus ei ole see, et mingi jätkuva teo osategu ära langeb, ei saa endaga tuua

õigeks mõistmist kaasa ka asjaolu, et osategude täpne hulk ja aeg jääb selgeks tegemata.

49. Küll aga peab ringkonnakohus tarvilikuks maakohtu otsuse põhiosa sellega seoses KrMS

§ 337 lg 1 p 3 alusel muuta: X.X. i ja Z.Z. i suhtluse osas tuvastatuks tuleb lugeda mitte

maakohtu leitu, vaid käesoleva otsuse p-s 41 välja toodud sündmustik.

50. Puutuvalt materiaalõigusse märgib kriminaalkolleegium järgmist.

51. Süüdistuses kirjeldatava käitumise ajal kehtinud KarS § 1573 nägi ette vastutuse teise

isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku

tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku

hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine ja kui puudub KarS §-s 137

sätestatud süüteokoosseis.

52. Õige on maakohtu seisukoht, et võttes järjepidevalt kannatanuga kontakti, sekkus X.X.

kannatanu tahte vastaselt tema eraellu. Kontaktivõtmise järjepidevust näitab lühikeste

ajavahedega väga mitmete paber- ja e-kirjade ning mobiiltelefoni sõnumite saatmine, millele

lisandus ka kannatanu otsimine tema elukohast. Ei ole vaidlust, et X.X. otsis kontakti just

Z.Z. iga. Arvestades sellise kontaktivõtmise sisu, tuleb jaatada sekkumist kannatanu eraellu.

Et X.X. i poolne kontaktivõtmine oli kannatanu tahte vastane, tuleneb nii Z.Z. i ütlustest,

asitõendi vaatlusprotokolli lisadelt nähtuvatelt kannatanu mobiiltelefoni kuvatõmmistelt kui

ka M.M. i poolt uurijale antud vestluse väljatrükist suhtlusportaalist Facebook (I kd lk 33–37).

53. Maakohus on õigesti viidanud, et eelnimetatud Facebooki vestluses suhtles M.M. i

kannatanuga X.X. i palvel: M.M. i selgitas Z.Z. ile, et ta vahendab X.X. i öeldut. Kui Z.Z.

küsis selle X.X. i perekonnanime ja sai teada, et see on X.X. , palus Z.Z. , et talle enam ei

kirjutataks ega saadetaks läbi M.M. (M.M. ) sõnumeid. Samast vestlusest nähtub seegi, et

juba enne X.X. i vanglasse asumist (Tartu Maakohtu 30. märtsi 2017 määrusest ilmnevalt

asus X.X. vangistust kandma 29. märtsil 2017) oli Z.Z. blokeerinud oma Facebooki kontol

X.X. i kasutatud kontod, st teinud tehniliselt võimatuks temaga nende kontode abil ühendust

võtta. Ka ütlusi andes kinnitas Z.Z. , et oli X.X. ile juba 2016. aastal korduvalt öelnud, et ei

10(18)

soovi temaga enam suhelda. Samuti blokeeris ta hiljem X.X. i kasutuses olnud mobiiltelefoni

numbrid ja saatis korduvalt X.X. i sõnumitele vastuseid, paludes end rahule jätta. Samasugust

soovi avaldas Z.Z. korduvalt ka mobiiltelefoni kuvatõmmistelt nähtuvates sõnumites. Ka

blokeeris ta X.X. i e-maili aadressilt saadetud kirjad.

54. Neist tõenditest saab teha üheselt järelduse, et kannatanu ei soovinud X.X. i poolset

kontaktivõtmist. Seda ei tahtnud ta juba paberkirjade saatmise ajal, kuna eelnevalt oli

kannatanu korduvalt öelnud, et ei soovi X.X. iga suhelda ja oli blokeerinud tema Facebooki

kontod. Kuigi eelnevalt viidatud Facebooki vestluse väljatrükist nähtub, et paberkirjade

saatmiseks andis X.X. ile postiaadressi läbi M.M. i just Z.Z. ise, ei saa sellestki järeldada, et

ta soovis X.X. ilt kirju saada. Z.Z. ei saanud aru, et ta annab postiaadressi just X.X. i jaoks.

Ka on vestluste sisu ja blokeeringuid arvestades ilmne, et Z.Z. ei soovinud X.X. iga suhelda.

Seda ei väära tõik, et ka Z.Z. ise saatis X.X. ile palju mobiilisõnumeid. Need olid eeskätt

lühikesed vastussõnumid sooviga, et teda rahule jäetaks. Omal algatusel tegi Z.Z. X.X. ile

vaid ühe kõne. Seda põhjendas kannatanu sooviga saada teada, kuidas X.X. il läheb, kuna sai

aru, et ta on haige. Samuti asjaoluga, et ta ei olnud väga kaine ja oli ülemeelikus tujus. See

üks kõne ei võimalda järeldada, et Z.Z. oli X.X. i arvukate kontaktivõtmistega päri.

55. Õige on maakohtu järeldus, et X.X. i tegevuse tagajärjel tekkis kannatanus hirmu- ja

alaväärsustunne ning ta oli kestvalt väga häiritud.

56. Kannatanu kirjeldas temale saadetud kirjade ja sõnumite sisu: need olid ähvardavad ja ta

tajus nende saatja ebastabiilsust. Ta tundis end halvasti, oli emotsionaalselt läbi ja ärevuses.

Ta kartis, et X.X. võib temale või tema perele midagi halba teha. Pärast X.X. i vanglast

vabanemist ja tema elukohas käimist ei julgenud Z.Z. mitu päeva koeraga väljas käia, kartis

pimedas käimist ja seda, et ta pannakse põlema. Samuti nimetas X.X. teda litsiks ja

prostituudiks ning tahtis ka teda ennast seda uskuma panna. Ta palus end korduvalt rahule

jätta, blokeeris X.X. i kontakte ja pöördus ka politseisse.

57. Paljude Z.Z. ile saadetud sõnumite ja kõigi e-kirjade sisu nähtub kannatanu mobiiltelefoni

kuvatõmmistelt. Sõnumites on X.X. nimetanud Z.Z. i muu hulgas prostituudiks, libuks,

amoraalseks värdjaks (II kd lk 37, 41, 46). Samuti lubas X.X. Z.Z. i põlema panna,

ohverdada tema koer ning märkis, et kui Z.Z. ei põleta tema poolt saadetud pilti ära, siis tuleb

ta ja põletab selle ise ära ning see saab olema oluliselt vägivaldsem lahendus (II kd lk 32, 37).

Ka e-kirjades on X.X. nimetanud kannatanut libuks, lubanud muutuda füüsiliseks, enam

mitte hoiatada ja võtta kasutusele absoluutselt teistsugused meetmed (II kd lk 47, 48).

58. Kirjeldatud sõnumid näivad hirmutavad ja alandavad ka objektiivsele kõrvalseisjale. X.X.

saatis Z.Z. ile viimase tahte vastaselt pika perioodi jooksul järjepidevalt väga palju sõnumeid

ja kirju ning käis kahel korral kannatanut elukohas otsimas. Kuigi paljud kirjad ja sõnumid

olid sellised, mida eraldi võttes hirmutavaks, alandavaks või muul viisil häirivaks pidada ei

saa, tuleb siiski arvestada X.X. i tegevust kogumis. On ilmne, et sellise intensiivsusega ning

kohati ka alandaval ja hirmutaval viisil kontaktivõtmine mõjuks keskmisele mõistlikule

inimesele vägagi häirivalt. Seetõttu ei saa järeldada, et oluline häiritus, hirmu- ja

alaväärsustunne oleks praegusel juhul tingitud pelgalt kannatanu isikust ning objektiivselt ei

saaks sellise tagajärje põhjustamist X.X. ile omistada.

59. Eelnevast nähtuvalt realiseeris X.X. oma tegevusega kõik KarS §-s 1573 sätestatud

kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Süüdistuses kirjeldatud tegevus ei saaks vastata ka

KarS §-s 137 sätestatud süüteokoosseisule. Kaitsja heidab aga maakohtule ette, et kohus

11(18)

väljus X.X. i süüdistust käsitledes kohtuliku arutamise piiridest. Nimelt leiab kaitsja, et X.X.

ile esitati süüdistus tegevuses, mitte tagajärje põhjustamises. Ilmselt peab kaitsja silmas seda,

et KarS § 1573 näeb alandamist, hirmutamist või muul viisil olulist häirimist ette nii teo

toimepanija eesmärgi kui tagajärjena ning X.X. ile heidetakse süüdistuses ette sellise eesmärgi

olemasolu. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Kaitsja on apellatsioonis viidanud üksnes

süüdistuse esimesele lõigule, jättes tähelepanuta süüdistuse eelviimase ja viimase lõigu. Neist

tuleneb arusaadavalt, et X.X. ile pannakse süüks just tagajärje põhjustamist: kannatanus

hirmu- ja alandustunde tekitamist ning tema olulist häirimist. Sellise eesmärgi olemasolu X.X.

ile süüdistuses ette ei heideta.

60. Subjektiivset koosseisu tuvastades leidis maakohus, et X.X. toimis Z.Z. iga

kontaktivõtmisel kavatsetult, kuid saabunud tagajärje suhtes oli tal vähemalt kaudne tahtlus:

ta sai teada Z.Z. is tekkinud hirmust ja tema olulisest häirimisest, kuid pidas seda eimillekski

ning suhtus sellesse üleolevalt. Kaitsja arvates ei ole subjektiivne koosseis täidetud, kuna

X.X. ei osanud ette näha kannatanule sobimatuid tagajärgi. X.X. il olid head kavatsused, ta ei

pruukinud kannatanu käitumist mõista ega teha sellest õigeid järeldusi. Tähelepanuta ei saa

jätta, et Z.Z. i suhtluse maht süüdistatavaga on võrreldav ja ta helistas ka ise korra

süüdistatavale, tundes huvi tema käekäigu vastu. Samuti oli süüdistataval ja kannatanul

alguses vabatahtlikke kohtumisi ning Z.Z. ei taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist. Isegi kui

teo pani X.X. toime kaudse tahtlusega, võis ta tagajärje põhjustada ettevaatamatusest.

61. X.X. i ütlustest saab teha selge järelduse, et ta saatis kannatanule paber- ja e-kirju,

sõnumeid ning käis Z.Z. i tolle elukohas otsimas just seetõttu, et saada kannatanuga kontakti

ja sekkuda tema eraellu. Ta pidas võimalikuks, et sel viisil see tal ka õnnestub. Seega tuleb

nõustuda maakohtuga, et selles osas toimis X.X. kavatsetult. Samas ei saa järeldada, et ta

oleks soovinud seda teha just Z.Z. i tahte vastaselt, eesmärgiga kannatanut hirmutada,

alandada ja muul viisil oluliselt häirida. Seetõttu tuleb analüüsida, kas X.X. il oli selles osas

tahtlus või mitte.

62. Selleks tuleb hinnata, kas X.X. teadis kindlalt kannatanu tahtevastasust ja süüdistuses

kirjeldatud tagajärgede saabumist (otsene tahtlus KarS § 16 lg 3 mõttes) või ta vähemasti

pidas neid asjaolusid võimalikuks ja möönis neid (kaudne tahtlus KarS § 16 lg 4 tähenduses).

63. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada, et X.X. oli kannatanu tahtevastasusest

kindlalt teadlik süüdistuses toodud tegevuse alguses, kuid hiljem saab sellist teadmist siiski

järeldada. Kannatanu ütlustest nähtub, et juba 2016. aastal oli ta korduvalt öelnud X.X. ile, et

ei soovi temaga suhelda. Ka nähtub M.M. i poolt üle antud Facebooki vestluste väljatrükist, et

Z.Z. oli blokeerinud enne X.X. i vanglasse asumist X.X. i kontod ja X.X. oli sellest teadlik.

M.M. iga peetud vestluses, mida viimane vahendas X.X. ile, avaldas Z.Z. pärast X.X. i

identiteedi teada saamist soovi, et ta rahule jäetaks ning ka X.X. kinnitas, et vanglast

saadetud kirjadele Z.Z. ei vastanud ja mingil hetkel sai ta aru, et kannatanu ei soovi talle

vastata. Ka nentis X.X. , et kui ta käis Z.Z. i teist korda X-l otsimas, oli viimane tõrjuv.

Ringkonnakohtu hinnangul on nende asjaolude pinnalt piisavalt alust järeldada, et juba

süüdistuses toodud tegevuse alguses pidas X.X. kannatanu tahtevastasust võimalikuks. Et

hiljem oli X.X. kindlalt teadlik kannatanu tahtevastasusest, järeldub mõningatelt kannatanu

mobiiltelefoni kuvatõmmistelt. Näiteks on kannatanu 8. septembril 2018 kirjutanud sõnumi

„Unusta see nr“ (II kd lk 29) ja on hiljem veel palunud end rahule jätta (II kd lk 37, 42) ning

X.X. on isegi nentinud, et kannatanu blokeerib teda (II kd lk 30, 36) ja et ta teab, et pidi

kannatanu rahule jätma (II kd lk 36, 38).

12(18)

64. Küll ei saa öelda, et X.X. il oli kindel teadmine saabunud tagajärgede osas. Ta pidas nende

saabumist aga võimalikuks ja möönis neid. Juba kontaktivõtmise intensiivsust ja Z.Z. i

reaktsioone arvestades oli võimalik aru saada, et kannatanu võib tunda end tugevasti

häirituna. Samuti väärib välja toomist, et X.X. palus oma sõnumites Z.Z. il teda mitte karta ja

nentis, et ta „pommitab“ kannatanut nagu „vaimuhaige psyhh“ (II kd lk 36). Samuti küsis ta

Z.Z. ilt, et kui ta Z.Z. i meelest teda ahistab, siis miks Z.Z. politseisse („menti“) ei lähe ning

andis Z.Z. ile soovituse, et kui too tunneb end ebakindlalt, saab ta teha lähenemiskeelu (II kd

lk 36, 37). Veel palus ta Z.Z. ilt vabandust, et on teda „prostiks s6imand“ (II kd lk 32). Seega

lähtus X.X. sellest, et tema tegevus häirib Z.Z. i tugevasti.

65. Eeltoodut ei muuda kaitsja väited selle kohta, et Z.Z. võttis ka ise X.X. iga ühendust ega

taotlenud lähenemiskeeldu. Nagu viidatud, oli kannatanu poolne kontakt X.X. iga üldiselt

tõrjuv. Et kannatanu ei taotlenud lähenemiskeeldu, ei oma aga üldse tähtsust: inimene võib

jätta lähenemiskeelu taotlemata ka siis, kui talle kellegi lähenemiskatsed ebameeldivad ja

häirivad on. Praegu nii oligi.

66. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja viide KarS § 15 lg-le 2 ning sellele järgnev apellatsiooni

argumentatsioon võimalikust enamohtlikust tagajärjest ja sellega seonduvast võimalusest, et

tegu oli siiski ettevaatamatu. KarS § 15 lg 2 sätestab, et tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab

süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes

piisavaks ettevaatamatust. Jääb arusaamatuks, mida peab kaitsja X.X. i süüdistuse puhul

võimalikuks enamohtlikuks tagajärjeks ja kuidas soovib kaitsja sellele tuginedes näidata, et

X.X. võis panna teo toime ettevaatamatusest.

67. Eeltoodust tuleb järeldada, et X.X. i teos on täidetud nii teo toimepanemise ajal kehtinud

KarS §-s 1573 sätestatud süüteo objektiivne kui subjektiivne koosseis. Kuigi hiljem on KarS §

1573 muudetud, näeb ka kehtivas seaduses samasuguse teo eest vastutuse ette KarS § 1573 lg

1. 68. Tuleb nõustuda maakohtuga, et X.X. i puhul ei ole õigusvastasust ega süüd välistavaid

asjaolusid. Seetõttu on X.X. i süüditunnistamine KarS § 1573 järgi põhjendatud.

69. Apellatsioonis viidatakse kohtu osutamisele sellele, et X.X. i kuriteo toimepanemist võis

soodustada psühhoaktiivsete ainete (ilmselt kanep!) tarvitamisest tingitud isiksusehäire, kuigi

ei ole tõendatud, et X.X. oli kannatanuga ühendust võttes narkojoobes või psühhotroopsete

ainete mõju all. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mida kaitsja niisuguse väitega silmas

peab. Maakohus kirjeldas X.X. i suhtes tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis kajastatud

eksperdiarvamust, mille kohaselt esineb X.X. il psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud

isiksusehäire ja see isiksushäire võis soodustada kuritegude toimepanemist. Eksperdiarvamuse

sisu edasi andmist ei saa maakohtule ette heita. Maakohus ei väitnud, et X.X. oli Z.Z. iga

ühendust võttes joobes. Ent isegi kui X.X. joobes oli, ei ole sellel tähtsust – muu hulgas

seetõttu, et KarS § 36 kohaselt ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud

joobeseisund süüd.

70. Kaitsja vaidlustab apellatsioonis ka X.X. ile mõistetud karistuse, leides, et tingimisi

vangistus ei ole põhjendatud, sest X.X. i käitumine on oluliselt paranenud. Sellest võib

järeldada, et kaitsja hinnangul oleks kohane rahaline karistus.

71. Kõigepealt tuleb ära märkida, et maakohtul on karistust mõistes ulatuslik

otsustamisvabadus ja kõrgema astme kohus saab mõistetud karistuse tühistada vaid siis, kui

13(18)

karistust mõistes on väljutud ilmselgelt diskretsiooni piirest (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Praegu millestki sellisest rääkida ei

saa. Maakohus on veenvalt argumenteerinud, miks tuleb X.X. i karistada vangistusega ja miks

see vangistus peab olema just selline, nagu maakohus mõistis. Et ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega, ei ole juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 vajalik neid põhjendusi

üle korrata. Täiendavalt tuleb märkida vaid seda, et X.X. i süüteojärgset käitumise positiivset

muutust on arvestanud ka maakohus katseaja pikkust paika pannes. Seetõttu tuleb X.X. i

karistus jätta muutmata.

II

72. Apellatsioonis taotleb kaitsja kriminaalasja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu, kuna ei ole põhjendatud X.X. i süüditunnistamine 2017.–2018. aasta episoodides. Sama

taotles kaitsja ka maakohtus, kuid maakohus menetluse lõpetamist põhjendatuks ei pidanud.

Ringkonnakohus nõustub üldjoontes maakohtu põhjendustega ning leiab, et menetluse

lõpetamine ei ole põhjendatud ka praegu.

73. Tõsi, maakohus on määratlenud ebaõigesti mõistliku menetlusaja kulgemise alguse.

Maakohus leidis, et mõistliku menetlusaja algust tuleb arvata 12. juulist 2019, mil koostati

sundtoomise määrus X.X. i ekspertiisi toimetamiseks. Maakohtu hinnangul võinuks X.X.

sellest tunda riikliku sunni toimet ja see võinuks teda oluliselt mõjutada, kuid sellele eelneval

ajal ei olnud ta millegagi oma tegevuses piiratud. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Mõistliku

menetlusaja alguse määratlemisel ei ole oluline mitte niivõrd see, kas kriminaalmenetlus

piirab kuidagi isiku tegevust, vaid see, millist mõju võib kriminaalmenetluse alustamisest

teadmine isikule avaldada. Kuna X.X. kuulati kriminaalasjas kahtlustatavana esmakordselt

üle 22. märtsil 2019 ja hiljemalt sellest hetkest oli ta teadlik, et tema suhtes on alustatud

kriminaalmenetlust, oli tal sellest hetkest põhjust tunda oma tuleviku suhtes ebakindlust.

Seetõttu tuleb mõistliku menetlusaja kulgemise algust arvata 22. märtsist 2019 ning lugeda, et

praeguseks on menetlus X.X. i mõjutanud mõneti üle 2 aasta ja 3 kuu.

74. X.X. i suhtes ei ole kohaldatud raskeimat vabadust piiravat tõkendit ehk vahistamist. Küll

võinuks tema vabadust mõningal määral piirata elukohast lahkumise keeld. Seda siiski mitte

oluliselt. Riigile ei saa põhjendamatut menetlusega venitamist ette heita. Samas on menetluse

kestust mõningal määral pikendanud X.X. i enda obstruktiivne käitumine, millele on

asjakohaselt viidanud ka maakohus. Kuna 2 aasta ja 3 kuu pikkust menetlusaega ei saa sellise

asja kontekstis pidada kuigivõrd ebatavaliseks ning mõningane menetluse venimine on

tingitud ka süüdistatava enda käitumisest, ei saa järeldada, et mõistlik menetlusaeg oleks

praeguseks möödunud. Seega jääb kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu tagajärjetuks.

III

75. Kaitsja taotleb ka X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Täpsustanud

kaitsja seda taotlust ei ole. Samas esitas kaitsja kirjaliku taotluse X.X. ile süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks ka maakohtu menetluses. Selles taotluses palus kaitsja hüvitada

X.X. ile kahju, mis tulenes tema suhtes elukohast lahkumise keelu kohaldamisest ja

kriminaalasja mõistliku menetlusaja möödumisest. Samuti taotles kaitsja X.X. ile

mittevaralise kahju hüvitamist.

14(18)

76. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p-de 3 ja 6 kohaselt

on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist juhul, kui ta mõistetakse õigeks ja kahju tekitati talle

kas elukohast lahkumise keeluga või ebamõistliku menetlusajaga. Tulenevalt sama sätte

lõikest 4 on süüdistataval süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda elukohast lahkumise keelu

kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui see meede on oluliselt koormavam

võrreldes talle mõistetud karistusega ning ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju

hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei

kergendata. SKHS § 11 lg 1 kohaselt hüvitatakse SKHS § 5 alusel füüsilisele isikule

mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on

rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale.

77. Maakohus märkis õigesti, et kuna rikutud ei ole X.X. i õigust mõistlikule menetlusajale ja

temalt ei ole võetud vabadust SKHS § 11 lg 1 mõttes, saaks X.X. il olla vaid õigus elukohast

lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisele. Et X.X. i süüditunnistamine on

õige ja elukohast lahkumise keelu kohaldamine seondub kogu süüdistuse menetlemisega,

tuleks talle elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitada vaid juhul, kui

see meede oleks oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud karistusega. Nii ei ole. Esiteks

ei takistanud elukohast lahkumise keeld X.X. il elamast suuresti niisugust elu, nagu ta

varemgi elas: nt ei olnud X.X. il vajadust käia pidevalt välismaal ja taotleda sellest lähtuvalt

niisugusteks sõitudeks korduvalt luba – või loobuda loast keeldumise tõttu sõitudest sootuks.

Teiseks viitas maakohus õigesti X.X. i ütlustele selle kohta, et ta ei teadnudki, et talle oli

elukohast lahkumise keeld seatud – ja seetõttu see keeld talle subjektiivset mõju avaldada ei

saanudki. Seega ei ole neil asjaoludel kahju hüvitamine X.X. ile põhjendatud.

78. X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole viidatud, et

menetleja oleks praeguse kriminaalasja menetlemisel rikkunud menetlusõigust ja oleks seeläbi

põhjustanud X.X. ile kahju. Nende asjaolude tõendamise koormus on aga hüvitise taotlejal.

Seetõttu ei ole põhjendatud kaitsja taotluse alusel X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamine ka SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg 2 alusel ning kaitsja taotlus X.X. ile süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

IV

79. Kaitsja leiab sedagi, et X.X. i poolt suurte menetluskulude kandmine ei ole põhjendatud

ning menetluskulud on tarvis jätta riigi kanda. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kaitsja, et

menetluskulud tuleks jätta kas osaliselt riigi kanda või ajatada tasumine aasta peale. Seda

põhjusel, et X.X. i poolt maakohtu istungil avaldatud sissetulek 888,88 eurot on väljamõeldis

ja 400-eurosest töövõimetustoetusest ei ole menetluskulude tasumine 30 päeva jooksul

reaalne. Samuti ei andnud loodetud tulemust ekspertiis ja selle menetluskulu X.X. i kanda

jätmine ei ole põhjendatud.

80. Ka X.X. esitas 27. jaanuaril 2021 maakohtule taotluse temalt välja mõistetud

menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks kuni 16. jaanuarini 2022. Et selle taotluse

esitas X.X. pärast maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist, ei võtnud maakohus selle

taotluse osas seisukohta ning leidis, et taotluse saab lahendada kas apellatsioonimenetluses

ringkonnakohus või hiljem kohtulahendi täitmise korras.

15(18)

81. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

üldjuhul süüdimõistetu. Sama sätte lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates

süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kohus jätab osa

menetluskuludest riigi kanda, kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle

jõu. Samuti võib kohus määrata, et menetluskulud hüvitatakse ositi.

82. Riigikohus on selgitanud, et kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud

süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord

kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist. Samas juhul, kui

kohtule on esitatud taotlus menetluskulude ositi tasumiseks, peab kohus selle taotluse

lahendama. Taotluse tähelepanuta jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 2017

määrus asjas nr 3-1-1-7-17, p 8) Ringkonnakohus leiab, et samast põhimõttest tuleb lähtud ka

juhul, kui kohus jätab tähelepanuta taotluse menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks.

83. Praeguses asjas mõistis maakohus X.X. ilt välja kõik kriminaalasjas tekkinud

menetluskulud kogusummas 2730,25 eurot (sundraha 876 eurot, riigi õigusabi tasu ja kulud

1336,20 eurot, ekspertiisitasu 510 eurot ja tunnistajale hüvitatav kulu 8,05 eurot) ning määras,

et need kulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kuigi kaitsja taotles

kohtuvaidluse käigus menetluskulude osalist riigi kanda jätmist, ei põhjendanud maakohus

otsuses, miks seda taotlust ei rahuldata. Sellega rikkus maakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis võib olla KrMS § 338 p 3 kohaselt

kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alus. Siiski ei saa ringkonnakohus lähtuvalt

KrMS § 341 lg-st 3 nimetatud rikkumise tõttu maakohtu otsust tühistada ja saata

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, kui ringkonnakohtul on võimalik endal

rikkumine apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Praegusel juhul see nii ongi. Seetõttu kaalub

ringkonnakohus kõigepealt, kas on põhjendatud jätta osa maakohtu otsusega X.X. ilt välja

mõistetud menetluskuludest KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda ning vaeb seejärel ka

täiendavat taotlust menetluskulude ositi tasumiseks.

84. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude

tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, tuleb tal esitada ka sellekohased tõendid või

vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Ringkonnakohus leiab, et samast

põhimõttest tuleb lähtuda ka juhul, kui süüdistatav taotleb menetluskulude ositi tasumist.

85. Maakohtu istungil väitis X.X. , et on vabakutseline ehitaja, tema keskmine töötasu on

888,88 eurot ja lisaks saab ta natukene üle 400 euro töövõimetustoetust. Maakohtule hiljem

esitatud taotluses on X.X. märkinud, et elatub töövõimetustoetusest. Ühtegi tõendit oma

varalise seisundi kohta X.X. taotlusele aga ei lisanud ega taotlenud ka kohtult sellekohase

teabe väljanõudmist. Ka apellatsioonimenetluses ei ole X.X. ega tema kaitsja esitanud X.X. i

varalise seisundi kohta ühtegi tõendit. Samuti ei ole taotletud ringkonnakohtult vastavate

andmete väljanõudmist. Seega on vaid X.X. i enda väide, et ta elatub töövõimetustoetusest

ning kaitsja väide, et X.X. i poolt maakohtu istungil avaldatud töötasu on väljamõeldis. Et

viimati nimetatud väide on aga vaid kaitsja hinnang, ei ole sellega arvestamine põhjendatud.

X.X. i väite puhul tuleb arvestada, et isegi kui see vastas avaldamise ajal tõele, on sellest

praeguseks möödunud juba mitu kuud. Ei ole välistatud, et vahepealse aja jooksul võib olla

tema varaline seisund oluliselt paranenud ning ta võib olla võimeline menetluskulud siiski

täies ulatuses ja korraga ära tasuma. Seega ei saa järeldada, et menetluskulude kogu ulatuses

ja korraga tasumine käiks X.X. ile ilmselt üle jõu ning võiks ohustada tema

16(18)

resotsialiseerumist. Kui X.X. il tõepoolest ei ole võimalik menetluskulusid korraga ära tasuda,

saab ta esitada taotluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks või ajatamiseks ka

kohtulahendi täitmise käigus. Selleks tuleb esitada pärast kohtuotsuse jõustumist

elukohajärgsele maakohtule nõuetekohane taotlus koos majanduslikku seisundit kinnitavate

tõenditega (nt pangaväljavõte jms).

86. Nõustuda ei saa kaitsja argumendiga, et riigi kanda tuleks jätta kriminaalasjas tehtud

ekspertiisi tasu, kuna ekspertiis ei andnud loodetud tulemust. Milline kaitsja arvates loodetud

tulemus pidanuks olema, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Ekspertiisitasu seondub X.X. i

suhtes tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisiga. See ekspertiis lähtub otseselt

tõendamisvajadusest ning arvestades kriminaalasja sisu, saab sellise ekspertiisi määramist

pidada ka igati põhjendatuks. Seetõttu ei ole ekspertiisitasu riigi kanda jätmine KrMS § 180 lg

1 alusel põhjendatud.

87. Küll aga leiab ringkonnakohus, et X.X. ilt maakohtu otsusega välja mõistetud

menetluskulu tuleb jätta osaliselt riigi kanda, et heastada talle sideandmetega seonduv

rikkumine. Nagu käesoleva otsuse p-st 39 järeldub, ei saa X.X. i kasutuses olnud

telefoninumbritega seonduvate sideandmete säilitamist ja neile andmetele juurdepääsu

andmist õiguspäraseks lugeda. Sellega on õigusvastaselt sekkutud X.X. i eraelu

puutumatusesse. Arvestades eelkõige ajaperioodi, mille kohta prokuröri lubade alusel

sideandmeid küsiti (6. juulist 2017 kuni 20. novembrini 2018), ei saa seda rikkumist pidada

väheoluliseks ning heastada rikkumist pelgalt rikkumise tuvastamisega. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 1-16-6179/111 p-s 90 on jaatatud ühe rikkumise

heastamise viisina menetluskulude riigi kanda jätmist. Ringkonnakohus peab sellist

heastamisviisi kohaseks ka praeguses asjas. Kahjuhüvitise suuruse määratlemisel arvestab

ringkonnakohus nii võrdlevat kohtupraktikat kui ka rikkumise intensiivsust. Eelviidatud asjas

pidas Riigikohus sideandmetega seonduva rikkumise eest kohaseks kahjuhüvitiseks 1403,40

eurot. Siiski eristab praegust ja Riigikohtu käsitletud asja menetletava kuriteo olemus. Kui

praeguses asjas on kuritegu toime pandud sidevahendi kaudu ja seega saab eeldada ka

suuremat vajadust sideandmete väljaküsimiseks, siis Riigikohtu käsitletud asjas see nii ei

olnud. See mõjutab ringkonnakohtu hinnangul oluliselt rikkumise intensiivsust. Samuti tuleb

võrdluseks tuua, et senises kohtupraktikas on peetud kohaseks hüvitiseks õigusvastase

jälitustegevusega tekitatud kahju eest näiteks 1500 eurot (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 25). Et jälitustoimingutega rikutakse puudutatud isiku

põhiõigusi märksa ulatuslikumalt kui sideandmete säilitamise ja väljaküsimisega, peab

ringkonnakohus põhjendatuks sideandmetega seonduvatele rikkumistele reageerida ka

väiksema kahjuhüvitise väljamõistmisega. X.X. ile saab tekitatud kahju hüvitada temalt

maakohtu otsusega välja mõistetud 510 euro suuruse ekspertiisitasu riigi kanda jätmisega – ja

seda ringkonnakohus teebki.

V

88. Toodud põhjustel muudab ringkonnakohus juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 Tartu

Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsuse põhiosa, jättes sellest välja viited sideettevõtjalt saadud

andmetele ning lugedes süüdistatava ja kannatanu suhtlusega seoses tuvastatuks käesoleva

otsuse p-s 41 välja toodud sündmustiku. KrMS § 337 lg 1 p-st 4 lähtuvalt tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse X.X. ilt ekspertiisitasu väljamõistmise osas. Tühistatud osas

teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab ekspertiisitasu 510 eurot riigi kanda. Kaitsja

taotluse X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jätab ringkonnakohus

rahuldamata ja apellatsiooni rahuldab osaliselt.

17(18)

VI

89. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse

kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et apellatsiooni koostamisele kulus tal 60 minutit ja

kohtuistungil osalemisele 30 minutit. Lisaks palub ta arvestada kohtuistungile sõitmiseks

kulutatud aega 123 km järgi ning sõidukulusid 246 km järgi. Kokku soovib ta riigi õigusabi

tasu ja kulude hüvitamist 142,90 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 28,58 eurot.

90. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, kuid kaitsja

taotletud summat tuleb suurendada kohtuistungil osalemisele kulunud aja eest makstava tasu

osas. Nimelt nähtub kohtuistungi protokollist, et ringkonnakohtu istung kestis ühe tunni, mitte

30 minutit, nagu on märgitud kaitsja taotluses. Et ühele pooltunnile vastav summa on

advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 5 kohaselt 27

eurot (ilma käibemaksuta), tuleb kaitsjale hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud kogusummas

203,88 eurot, sealhulgas käibemaks 33,98 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1

p-de 3 ja 4 järgse otsuse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

18(18)