3-20-2071/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

21. juuni 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2071

Haldusasi

OÜ

Tabal

kaebus

tühistada

Tallinna

Linnaplaneerimise

Ameti

23.09.2020

otsus

ja

kohustada Tallinna Linnaplaneerimise Ametit vaatama

uuesti läbi OÜ Tabal 04.07.2019 taotlus OÜ Tabal

Tallinnas Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b asuvate

kinnistute Ehitisregistri registriosadesse Kadaka tee

185 sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri

kood 221269132) omanikuna sisse kandmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Tabal

Vastustaja: Tallinna linn

Kolmas isik 1: AUTOKS TC OÜ (registrikood

11467623)

Kolmas isik 2: OÜ Targa (registrikood 10391792)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juuni 2020.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Tabal esitas Tallinna Linnaplaneerimise Ametile taotluse kanda ehitisregistrisse Kadaka

tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel paikneva sadeveekanalisatsiooni torustiku

(ehitisregistri kood 221269132) omanikuna OÜ Tabal (registrikood 10376887).

2. Tallinna Linnaplaneerimise Amet jättis 23.09.2020 otsusega (tl 8-9p) rahuldamata OÜ Tabal

taotluse kanda ehitisregistrisse Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel paikneva

sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri kood 221269132) omanikuna OÜ Tabal.

3. OÜ Tabal esitas 23.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti 23.09.2020 otsus ja kohustada Tallinna Linnaplaneerimise Ametit

vaadata uuesti läbi OÜ Tabal 04.07.2019 taotlus OÜ Tabal Tallinnas Kadaka tee 183a ja

Kadaka tee 183b asuvate kinnistute Ehitisregistri registriosadesse Kadaka tee 185

sadeveekanalisatsiooni torustiku (ehitisregistri kood 221269132) omanikuna sisse kandmiseks.

4. 26.10.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja alustas eelmenetluse läbiviimist.

23.03.2021 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras

selle läbiviimise menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja selgitab esmalt, et tema eesmärk on ehitisregistri omaniku kande kaudu Kadaka

tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustiku omaniku avalikkusele nähtavaks tegemine. Kadaka tee

piirkonnas, kus asub kaebaja kinnistu, on hiljuti kehtestatud ja veel menetlemisel mitmeid

detailplaneeringuid, mille elluviimiseks hakatakse lähiaastate jooksul ehitama. Samas paikneb

kinnistutel tehnorajatisi (nt veetrass, sademeveetrass, elektrikaablid), mis läbivad mitmeid

kinnistuid ning selleks, et oleks arusaadav, missuguse kinnistu omanik missuguse tehnorajatise

eest vastutab või kellega tuleb kooskõlastada tehnorajatisi puudutav ehitustegevus, on vajalik,

et tehnorajatise omanikud nähtuks avalikust registrist.

Kaebaja on seisukohal, et kande tegemine ei kahjusta kellegi huve, küll aga võivad saada

kahjustatud

kaebaja

huvid,

kui

kanne

jääb

tegemata

ja

tema

omandiõigus

sadeveekanalisatsiooni torustikule ei nähtu avalikust registrist, mille andmed ei ole küll

õigustloova tähendusega, kuid peaks vaatamata sellele olema õiged.

5.2. Kaebajale kuulub kinnistu aadressiga Kadaka tee 185, Tallinnas (registriosa nr 17985501;

tl 10). Kinnistu koosseisu kuulub ka sadeveekanalisatsiooni torustik (ehitisregistri kood

221269132; tl 11).

Torustiku omandas kaebaja 06.12.1995 sõlmitud müügilepinguga (tl 12-21), mille alusel OÜ

Tabal ostis Tallinna Taarabaasi tervikvara, sealhulgas nii Kadaka tee 185 hooned ja rajatised

kui ka teenindavad kommunikatsioonid. Tervikvarana mõisteti lepingus kogu müügiobjektiga

seotud vara, sõltumata sellest, kas vara koosseis oli lepingus üksikasjalikult välja toodud.

Sadeveekanalisatsiooni torustik asus asfalteeritud (lepingus märgitud kui kõvakattega-piirdega)

laoplatsil. Sadeveekanalisatsiooni torustik on rajatud Tallinna Taarabaasi poolt 1970-ndate

aastate teises pooles ja on kasutuses 80-ndate aastate algusest, mida tõendab toonase Tallinna

Taarabaasi direktori Priit Raigi varasemalt antud digiallkirjaga kinnitatud selgitus Tallinna

Halduskohtule (tl 22-23).

Asjaolu, et maa-ala oli asfalteeritud ja välja oli ehitatud sadeveekanalisatsiooni torustik,

tõendab ka Tallinna Taarabaasi 31.01.1983 kiri (tl 24), kus Tallinna Taarabaas palub

Täitevkomiteel pikendada maa-ala kasutamise aega ning märgib muuhulgas, et maa-ala on

asfalteeritud ja välja on ehitatud sadeveekanalisatsiooni torustik.

5.3.

Kaebaja

esitas

30.07.2018

sadeveekanalisatsiooni

torustiku

Ehitisregistrisse

sissekandmiseks andmete esitamise teatise koos lisadega (tl 25-63), mille alusel tehti kanne

sadeveekanalisatsiooni torustiku kohta nii Kadaka tee 185 (tl 11), Kadaka tee 183a (tl 64) kui

ka Kadaka tee 183b (tl 65) Ehitisregistri registriosadesse. Kaebaja selgitab, et kande tegemise

üheks aluseks oli 1997. a ülesmõõdistuse projekt ja kuna ei kaebaja ega naaberkinnistute

omanikud ei ole perioodil 06.12.1995 kuni 1997. a, st müügilepingu sõlmimisest kuni

mõõdistamisprojekti koostamiseni, ehitanud sadeveekanalisatsiooni torustikku ega taotlenud

või saanud kohalikult omavalitsuselt ehitusluba selle ehitamiseks, siis ei saa kahtlust olla, et

torustik oli olemas 06.12.1995 müügilepingu sõlmimise ajal ja kuulus seega tervikvara

koosseisu. Toona omandatud vallasvara, sh nii hooned kui ka rajatised seaduslikustati läbi

ülesmõõtmisprojektide ning seda on kaebaja teinud Kadaka tee 185 kinnistul asuvate hoonete

osas, samuti koostati 1997. a mõõdistusprojekt kõigile kinnistul asuvatele ja kinnistut

varustavatele ja teenindavatele vee- ning kanalisatsioonitorustikele. Kui hoonete puhul

väljastas Tallinna linn uued ehitusload, siis rajatistele seadus ehitusloa väljastamist ette ei

näinud ning kogu seadustamine piirduski mõõdistusprojektiga ja liitumislepingu sõlmimisega

Tallinna linnale kuulunud AS-ga Tallinna Vesi.

Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni torustik saab alguse Kadaka tee 185 kinnistult, asudes

suuremas osas sellel kinnistul. Kinnistult väljudes läbib torustik Kadaka tee 183a ja Kadaka tee

183b kinnistuid ning suubub võrguettevõtte liitumiskaevu Kadaka tee T6 teemaa kinnistul.

Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistuid läbiv sadeveekanalisatsiooni torustik on sama

koodiga (221269132) ja on märgitud Ehitisregistris kui Kadaka tee 185 sadeveekanalisatsiooni

torustik. Seega on torustiku puhul tegemist tervikliku rajatisega, mida saab kasutada

alguspunktist Kadaka tee 185 kinnistul kuni AS Tallinna Vesi liitumispunktini Kadaka tee T6

kinnistul.

5.4. Õiguslikud põhjendused

5.4.1. Kaebaja leiab, et vastustaja 23.09.2020 otsus on vastuoluline, kaalutlusvigadega ja ei ole

kooskõlas kehtiva õigusega. Vastustaja otsuses toodud argumentide pinnalt tekivad ka mitmed

küsimused, mis tekitavad lisaks õigusliku argumentatsiooni ebaõigsusele kahtlusi vastustaja

otsuse kaalutluste loogikas. Vastustaja on ebaõigesti jätnud kaebaja taotlused rahuldamata ning

see rikub kaebaja õigust olla sadeveekanalisatsiooni torustiku omanikuna nähtav avalikust

registrist.

5.4.2. Kaebaja on vastustajale taotluse Ehitisregistrisse kande tegemiseks esitanud korduvalt

(04.07.2019 ja 10.10.2019), kuid varasemalt on vastustaja seisukoht olnud, et tema ei ole kande

tegemiseks pädev isik. Nagu kaevatavast otsusest võib aru saada, on vastustaja nüüd omaks

võtnud, et ta on kande tegemiseks pädev isik ja selle üle enam vaidlust ei ole.

5.4.3. Vastustaja on otsuses märkinud, et ei lahenda sadeveekanalisatsiooni omandiküsimusi

lõplikult ning hindab otsuse tegemisel, kas registrikande taotleja on esitanud piisavalt

usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust, samuti muid teadaolevaid

asjaolusid, mis annaksid aluse registrikande tegemiseks.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole taotluse lahendamisel enda kehtestatud põhimõttest

ja eesmärgist lähtunud ning otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks üldse mõnda kaebaja esitatud

tõendit analüüsinud või viinud läbi asjaolude hindamise. Kaebaja on taotlustega koos esitanud

mitmeid tõendeid, millest nähtub, et sadeveekanalisatsiooni torustik kuulub kaebajale, kuid

vastustaja ei ole neile hinnangut andnud, vaid on asunud teostama õiguslikku analüüsi

omandiõiguse küsimuses, jõudes järeldusele, et kinnisasja piirest väljuv tehnorajatis kuulub

väljuvas osas selle kinnistu omanikule, kelle kinnistule tehnorajatis ulatub ning et AÕS § 158

lg 1 järgne talumiskohustus tähendab seda, et tehnovõrgud – ja rajatised, mille suhtes kehtib

talumiskohustus, kuuluvad kinnisasja, millel nad asuvad, omanikule. Taoline järeldus on nii

AÕS regulatsiooni kui ka kehtivat kohtupraktikat arvestades täiesti väär.

5.4.4. AÕS § 158 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal

maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus-

või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või

elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on

teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende

ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab

ülemääraseid kulutusi. AÕS § 158 lg 2 kohaselt võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

juhul kinnisasja omanik nõuda teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist

reaalservituudiga.

5.4.5. Vastavalt AÕS § 172 lg-le 1 koormab reaalservituut teenivat kinnisasja valitseva

kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat

kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma

omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma. Eelnimetatud

sätete sõnastusest ja mõttest tuleneb üheselt, et tehnorajatise talumise kohustus kehtib sellele

kinnisasja omanikule, kelle kinnistul asub teisele isikule kuuluv tehnorajatis ja servituuti saab

seada teise isiku kinnisasjale. Vastustaja tõlgendusest lähtudes puuduks AÕS § 158 lg-tel 1 ja

2 üldse mõte, sest milleks oleks vaja seada servituuti tehnorajatisele, kui see rajatis kuulub

niikuinii

kinnisasja

omanikule.

Vastustaja

käsitluse

kohaselt

kuuluvad

ka

kõik

mobiilsidemastid, elektripaigaldised jne, mille teenusepakkuja on ehitanud võõrale

kinnisasjale, selle kinnisasja omanikule. Selline käsitlus ei vasta kehtivale õigusele ja on vale.

Kaebaja viitas taotluses AÕS §-le 158 seetõttu, et nimetatud säte toetab asjaolusid arvestades

kaebaja seisukohta, et tema on sadeveekanalisatsiooni torustiku omanik. Praeguses asjas ei ole

ja ei saagi olla vaidlust talumiskohustuse üle. Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b omanikud

taluvad endi kinnistutel kaebaja sadeveekanalisatsiooni torustikku ja selle kinnistuseks on

seatud ka servituudid, mille kohta esitas kaebaja koos taotlusega vastustajale tõendid.

5.4.6. Vastustaja on kaevatavas otsuses märkinud, et asjaolu, et üks kinnistu on servituudiga

koormatud teise kinnistu kasuks, ei ütle midagi koormatud kinnistu ega seal asuvate

tehnovõrkude ja -rajatiste omandiõiguse kohta. Kaebaja sellise väitega ei nõustu ja leiab, et

vastustaja seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õigusega.

Lähtudes Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12 (vt eelkõige p 17), on üheselt selge,

et kinnisasja omaniku AÕS § 158 lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust on võimalik realiseerida

üksnes AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu. Servituudi seadmine hõlmab

sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (AÕS § 172). Seega on nimetatud

sätted omavahel seotud selliselt, mis ei anna võimalust kahelda, et servituuti tehnorajatise osas

saab seada vaid võõrale kinnisasjale. AÕS § 158 järgi ei ole teisele isikule kuuluval kinnisasjal

paiknev tehnovõrk või -rajatis kinnisasja oluline osa. Eelnev omakorda kinnitab, et tehnorajatis

(antud juhul sadeveekanalisatsiooni torustik), mille talumiseks on seatud servituut, kuulub

tehnorajatise omanikule (antud juhul kaebajale).

Vastustaja on väitnud, et kaebaja viidatud AÕS § 158 enam ei kehti ja ei kehtinud ka ajal, mil

kaebaja sadeveekanalisatsiooni torustiku omandas. Taoline märkus on täiesti väär. Nimetatud

säte kehtib, ja kehtis ka eelviidatud Riigikohtu lahendi tegemise ajal samas sõnastuses.

Vastustajal tuleb anda hinnang kehtiva õiguse järgi. Riigikohus on sellele sättele tuginedes

eelviidatud lahendis järeldanud et teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -

rajatis ei ole kinnisasja oluline osa.

5.4.7. 30.07.2018 andmete esitamise teatise lisas olnud Kadaka tee 183b kinnistu omanikuga

sõlmitud servituudi seadmise lepingu (tl 51-57, pealkirjastatud kui Hansamarks serv.leping) p-

s 1.34.9 avaldavad lepinguosalised, et lepingu esemete, st Kadaka tee 185 ja Kadaka tee 183b

kinnistutel asuvate tehnorajatiste omandiõiguse üle vaidlust ei ole. Kinnitus, et lepingu esemete

suhtes ei ole vaidlusi, sisaldub ka kaebaja ja Kadaka tee 183a kinnistu omanikuga sõlmitud

lepingu (tl 44-50, pealkirjastatud kui Kadaka 183a serv.leping) punktis 1.18.1. Kuna teenivate

kinnistute omanikud on lubanud endi kinnistutele seada servituudi kaebaja kinnistult alguse

saava sademeveetorustiku suhtes, siis on nad tunnustanud ka kaebaja omandiõigust torustikule.

Vastustaja on otsuses välja toonud, et Kadaka tee 183b kinnistu omanik on kirjas vastustajale

kinnitanud, et tema maal paiknev sadeveekanalisatsioon kuulub talle. Vastustaja otsusest ei

selgu, missugustel kaalutlustel ta peab Kadaka tee 183b omaniku kinnitust määravamaks ja

usaldusväärsemaks, kui kaebaja esitatud tõendeid.

Käesoleval ajal ei vaidle asjasse puutuvate kinnistute omanikud sademevee torustiku

omandiõiguse üle ja vastustaja on täiesti mõistetamatutel põhjustel ja oma pädevuse piirest

väljudes asunud reguleerima eraõiguslikke suhteid kinnistute omanike vahel.

Otsusest ei nähtu, et Kadaka tee 183a kinnistu omanik oleks esitanud vastuväiteid kaebaja

omandiõigusele, mistõttu jääb selgusetuks, missugustel kaalutlustel keeldus vastustaja kande

tegemisest Kadaka tee 183a kinnistu Ehitisregistri registriosasse.

5.4.8. Vastustaja on otsuses küll väitnud, et on lähtunud Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2020

lahendist haldusasjas nr 3-19-2078, kuid otsuses toodud põhjendustest ringkonnakohtu

määrusest lähtumist ei nähtu või siis ei ole vastustaja lahendist aru saanud.

Ringkonnakohus on eelviidatud määruse p-s 10 selgitanud, et pädeval asutusel on õigus enne

registritoimingu tegemist kontrollida esitatud andmete õigsust ning asja registreerimisest saab

keelduda, kui omanikul puuduvad asja omandiõigust ja päritolu tõendavad dokumendid või

need on puudulikud või võltsingu tunnustega. Sellist olukorda ei esinenud ja kaebaja oli valmis

esitama täiendavaid dokumente (tl 70p), kuid vastustaja täiendavaid dokumente esitada ei

palunud.

Kaebaja on seisukohal, et kuigi HMS § 38 lg 1 annab haldusorganile õiguse nõuda

menetlusosaliselt tõendite esitamist, siis tulenevalt uurimispõhimõttest, on haldusorganil ka

kohustus nõuda täiendavate tõendite esitamist juhul, kui haldusorgan leiab, et tõendeid on

esitatud ebapiisavalt. Vastustaja on seega rikkunud uurimispõhimõtet, kuna on leidnud, et ei

saa esitatud tõendite alusel kannet teha, kuid ei ole ka palunud kaebajal täiendavaid tõendeid

esitada. Kaebaja ise esitas taotlusega kõik dokumendid, mida pidas vajalikuks kande

tegemiseks.

5.4.9. 31.01.2020 määruse p-s 15 on Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et

haldusorgan peab uurimispõhimõttest (haldusmenetluse seaduse § 6) tulenevalt selgitama

haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sh

vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või puudumise. Tsiviilõiguslike

asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest

tsiviilõigusnormidest. Sellise haldusakti andmisel tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu

tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte vahelistesse tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes

kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu

tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu

tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p-

d 10-11; 11.11.2002 otsus nr 3-3-1-59-02, p 9). Seega ei saa haldusorgan küll haldusakti

resolutsiooniga näiteks tuvastada tsiviilõigusliku tehingu tühisust või konkreetse isiku

omandiõigust, kuid see ei takista tal andmast vastavat hinnangut haldusakti põhjendustes (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2012 otsus nr 3-11-2941, p 16).

Vastustaja on viidanud AÕS § 158 lg-le 1, kuid üksnes väitmaks, et kaebaja viited nimetatud

õigusnormile ei ole asjakohased ja kaebaja on sätet valesti tõlgendanud. Ise vastustaja AÕS §

158 lg 1 kohalduvust analüüsinud ei ole, sest on leidnud, et nimetatud säte ei kehti enam, samuti

ei

ole

vastustaja

viidanud

ühelegi

õigusnormile,

mis

annaks

aluse

väita,

et

sadeveekanalisatsiooni torustik ei kuulu kaebajale.

5.4.10. Tallinna Ringkonnakohtu eelviidatud 13.01.2020 määruse p-s 17 toodu kohaselt, kui

kaks isikut väidavad end samaaegselt olevat asja omanikud ja on esitanud haldusorganile

tõendid, mis väidetavalt kinnitavad nende omandiõigust, tuleb haldusorganil hinnata kõiki

temale esitatud dokumente ja nende usaldusväärsust. Registrikande tegemisest keeldumise

aluseks ei saa olla asjaolu, et omandiõiguse küsimuses on isikute vahel vaidlus, vaid üksnes

asjaolu, et registrikande taotleja ei ole esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis

kinnitaksid tema omandiõigust, sh kui dokumentatsioon on puudulik või ebausaldusväärne.

Eeltoodust tuleneb, et vastustaja ei saa reguleerida omandisuhteid, vaid tema oleks pidanud

esitatud tõendite ja taotluse põhjal otsustama, kas kande tegemine on võimalik. Vastustaja on

vaid üldsõnaliselt väitnud, et kaebaja esitatud tõendid ei kinnita, et naaberkinnistutel asuv

tehnovõrk kuulub kaebajale. Kaebaja rõhutab veelkord, et Kadaka tee 183a kinnistu omanik ei

ole kaebajale teadaolevalt ka vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetluses esitanud ühtegi

vastuväidet sadeveekanalisatsiooni torustiku omandi kuuluvusele ja ehitisregistrisse kande

tegemisele ning Kadaka tee 183b kinnistu omanikuga on kõik vaidlused omandi osas lõpetatud

ning kaebaja omandiõigust ei ole vaidlustatud.

5.4.11. Lisaks sellele, et vastustaja otsuse lõppjäreldus (vt 23.09.2020 otsuse lk 2, 9.lõik) on

väär, on see ka vastuolus vastustaja otsuse põhjendustes toodud seisukohaga, milles vastustaja

väidab, et Kadaka tee 183a ja 183b kinnistutel asuvad torustiku osad kuuluvad nende kinnistute

omanikele. Torustik on ühtne tervik ja see ei saa kinnistut läbivas osas kuuluda kinnistu

omanikule. Sellisel juhul kuuluks näiteks AS Tallinna Vesi veetrass kõikide kinnistute

omanikele, mida trass läbib. Ilmselt ei ole tarvis selgitada, et see tegelikult niimoodi ei ole.

Juhul, kui sadeveekanalisatsiooni torustiku omand kuuluks naaberkinnistute Kadaka tee 183a

ja Kadaka tee 183b omanikele, siis oleks tulnud neil kaebajaga sõlmida mitte servituudi

seadmise lepingud kaebaja kasuks, vaid liitumislepingud, millega kaebaja oleks saanud

torustikuga liituda, et tema kinnistult alguse saavast sadeveekanalisatsiooni torustikust saaks

sadevesi teisi kinnistuid läbiva torustiku kaudu suubuda kogumiskaevu. Sellisel juhul ei oleks

kaebaja sadeveekanalisatsiooni torustiku omanik ja poleks olnud põhjust servituute seada, vaid

naaberkinnistute omanikud teenindaksid ise sadeveekanalisatsiooni torustikku oma kinnistute

piires. See on aga tehniliselt võimatu, kuna kinnistute piiridel puuduvad kaevud s.t. puudub

võimalik liitumispunkt.

Juhul, kui sadeveekanalisatsiooni torustik peaks mingi põhjusel osutuma mingil hetkel

kasutuskõlbmatuks, siis vastustaja käsitluse kohaselt peaks uue torustiku ehitama iga

kinnistuomanik oma kinnistu piires. Ilmselt ei ole tarvis selgitada, et see ei ole mõistlik lahendus

ja tekitaks üksnes segadust ning võimalikke vaidlusi.

Käesoleval ajal on kaebajal liitumisleping AS-ga Tallinna Vesi ning sadeveekanalisatsiooni

torustiku puhul on tegu ühe tervikuga alates alguspunktist kuni liitumispunktini. Leping on

vastustajale esitatud 30.07.2018 andmete esitamise teatisega, kuid vastustaja ei ole ka sellele

tõendile mingit tähelepanu pööranud, kuigi lepingust nähtub, et sademeveetorustiku algus- ja

lõpp-punktid on konkreetselt määratletud ning kuna tehnorajatise puhul on tegu ühtse

tervikuga, siis ei saa selle omand iga kinnistu läbimisel muutuda, nagu väidab vastustaja.

5.4.12. Ülaltoodut arvestades ei ole vastustaja hinnanud kõiki esitatud tõendeid ja asjaolusid

ning on teinud kaalutlusvigadega ja kehtiva õigusega vastuolus oleva otsuse.

5.5. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et on esitanud tõendid, mis oma

koosmõjus tõendavad, et sadeveetrass kuulub tervikuna kaebajale ning vastustaja vastusest ei

selgu üheselt, missugused on need asjakohased tõendid, mille alusel ta saaks kande

ehitisregistrisse teha. Vastustajal kui haldusorganil on kaalutlusõigus (HMS § 4) ja ta peab

haldusmenetluses rakendama uurimispõhimõtet (HMS § 6), st vastustaja peaks olema ka

mitmete tõendite koosmõjus võimeline hindama kaebaja omandiõigust ja ei peaks eeldama, et

talle esitatakse üks alusdokument, mille alusel kanne teha. Vastustajal on uurimispõhimõttest

tulenevalt õigus koguda tõendeid ka omal algatusel, kuid seda ei ole vastustaja teinud ja ei ole

ka selgelt öelnud, missuguse tõendi alusel ta saaks kande teha.

5.6. Vastustaja on viidanud, et alusdokumendiks võiks olla kaebaja ja kolmandate isikute

vaheline kokkulepe või tsiviilkohtu otsus (vt vastustaja vastuse p 25). Kaebaja esitatud tõendeid

arvestades ei muuda vastustaja viide olukorda selgemaks.

Kaebaja juhib tähelepanu, et on kaebuse lisana 7 esitanud Kadaka tee 183a kinnistu omanikuga

(kolmas isik I) sõlmitud lepingu (vt lisa 7 lisa, pealkirjastatud kui Kadaka 183a serv.leping),

mille punktis 2.2. on kaebaja ja kolmas isik I kokku leppinud, et käesoleva lepingu punktis 2.1.

nimetatud reaalservituudi sisuks on valitseva kinnistu igakordsete omanike õigus piiramatult

kasutada käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 1 märgitud sadeveetrassi (käesoleva lepingu

lisaks oleval plaanil nr 1 tähistatud sadeveetrassi telgjoonest mõlemale poole 1,0 m) st. omada,

hooldada ja kasutada sadeveetorustikku mis läbib teenivat kinnistut (lepingu ese 2) ja teeniva

kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustiku kasutamist, hooldamist ja

remontimist.

Seega on pooled kokku leppinud, et kaebaja omab Kadaka 183a kinnistul kulgevat

sadeveetrassi ning on olemas kokkulepe kolmanda isikuga I.

Samasugune kokkulepe sisaldub ka Kadaka tee 183b kinnistu omanikuga sõlmitud lepingu

punktis 2.2.

Seega on sadeveetrassi omamise kokkulepe olemas ka kolmanda isikuga II.

5.7. Kolmanda isikuga II sõlmitud lepingu punkti 2.13.4. alusel on kolmandale isikule II üle

läinud kaebaja kui torustiku omaniku kohustus torustiku korrashoidmiseks. Nimelt sätestab

viidatud lepingupunkt, et Omanik I (kelleks on kolmas isik II) kohustub omal kulul hoidma

korras ja vajadusel remontima sadeveekanalisatsioonitrassi alates kaevust nr 49 kuni

liitumiskaevuni Tallinna Vesi AS trassiga, kaev nr 45 (vt. plaan nr 1). Juhul kui Omanik 1 ei

täida käesolevas punktis nimetatud kohustust, tekib Omanikul 2 (kelleks on kaebaja) õigus

hooldada ja remontida sadeveetorustikku teenival kinnistul.

Juhul, kui kaebaja ei oleks olnud torustiku omanik, ei oleks ta saanud torustiku hooldamise

kohustust üle anda ja tal ei oleks mingit põhjust kolmanda isiku II poolt hooldamise kohustuse

täitmata jätmisel torustikku ise hooldada.

5.8. Eelneva tõttu ei ole asjakohased vastustaja viited sellele, et kaebaja peaks pöörduma

omandivaidlusega tsiviilkohtusse. Kuivõrd sadeveetrassi omandi kokkulepe on olemas mõlema

kolmanda isikuga, siis ei ole kaebajal nõuet, mida tsiviilkohus peaks lahendama hakkama.

Ainus nõue võiks olla tuvastusnõue, kuid olukorras, kus on olemas selge kokkulepe

sadeveetrassi omamiseks kolmandate isikute kinnistutel, on ka tuvastusnõudega kohtusse

pöördumine ilmselge õigussuhte tuvastamiseks asjakohatu ja kvalifitseerub kohtu aja

raiskamisena.

5.9. Vastuseks kolmanda isiku I seisukohtadele märgib kaebaja, et kolmas isik I ei ole mõistnud

kaebaja eesmärki ning on vastuses esitanud teooria, justkui sooviks kaebaja ehitisregistri kande

kaudu saada sadeveetorustiku omanikuks. See ei ole kaebaja eesmärk. Kuna kaebaja on juba

torustiku omanik, siis ei soovi kaebaja kaebuse rahuldamise kaudu saada torustiku omanikuks,

vaid soovib omandi avalikus registris nähtavaks teha. See on otsesõnu esile toodud ka kaebuses.

5.10. Erinevalt kolmanda isiku I väitest ei ole kaebaja omandi tõendamisel tuginenud vaid

müügilepingule, millega kaebaja omandas Tallinna Taarabaasi tervikvara. Kaebaja on esitanud

ka muid tõendeid ning nagu ülal viidatud, tõendavad kaebaja omandit üheselt kolmandate

isikutega sõlmitud servituutide seadmise lepingud, milles sisaldub kokkulepe sadeveetorustiku

omamiseks.

Jääb arusaamatuks, miks on kolmas isik I asunud seisukohale, et sademeveetorustik peaks

olema märgitud müügilepingu lisas 9, millele on lepingu p-s 1.1 viidatud kui lisale, millest

nähtub hoonete ja rajatiste maksumus. Nagu kaebaja on kaebuses märkinud, asus

sadeveekanalisatsiooni torustik asfalteeritud (lepingus märgitud kui kõvakattega-piirdega)

laoplatsil, mis on eraldi nimetatud müügilepingu p-s 1.1. On selge, et kõiki juhtmeid ja trasse

ei olnud võimalik tervikvara müügilepingu nimetama hakata ja sellele, et müüdi kogu Tallinna

Taarabaas vara tervikuna ning kaebaja omandas selle tervikuna, viitab juba lepingu pealkiri.

Seega on kaebaja omandatud tervikvara ja ta on tõendanud, et torustik kuulus selle hulka.

5.11. Õige ei ole ka kolmanda isiku I väide, et kaebajal ei ole mistahes torustikuga seonduvaid

õigusi võimalik maksma panna teiste torustiku ning Kadaka tee 185 kinnistu kaasomanike

selgesõnalise nõusolekuta. Nagu nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2021 määrusest, siis

ei takista kinnistu kaasomand kaebajal kande taotlemist. Nagu kaebaja on tõendanud, siis ei ole

torustikul teisi omanikke.

Kolmas isik I ega kolmas isik I ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et nemad on

sademeveetorustiku omanikud nende kinnistut läbivas osas. Kaebaja seevastu on tõendanud, et

on olemas kokkulepped, et trassi omand kuulub kaebajale.

5.12. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et kolmandal isikul I ei saa olla huvi sadeveetorustiku

omandi osas juba seetõttu, et torustik läbib kolmanda isiku I kinnistut nn transiittrassina, st

kinnistule jäävas ulatuses ei teeninda sadeveetorustik kolmanda isiku I kinnistut, seal ei asu

ühtegi kogumiskaevu ega ole ka võimalust torustikku hooldada vms.

5.13. Nii vastustaja kui ka kolmas isik I on leidnud, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu

pädevuses. See arvamus ei vasta kehtivale õigusele ja halduskohus on selles osas oma seisukoha

avaldanud 20.01.2021 määruses, milles on õigesti leidnud, et käesolevas asjas on vaidlustatud

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 23.09.2020 otsus, mis on tehtud avalik-õiguslikus suhtes

ning mille üle kohtulikku kontrolli teostab seega halduskohus. Seega ei ole kohtu pädevuse

küsimus enam asjakohane ega vaidlusalune.

5.14. Vastustaja ja kolmas isik I on viidanud asjaolule, et Kadaka tee 185 kinnistu on

kaasomandis. Kohus on 20.01.2021 määrusega kaasanud menetlusse Kadaka tee 185 kinnistu

kaasomanikud, kuid Tallinna Ringkonnakohus on kaasatud kolmandate isikute Taavi ja Eliise

Taali määruskaebust lahendades 01.03.2021 määruses asunud seisukohale, et määruskaebus

tuleb rahuldada ja kaasamine tühistada, kuna käesoleva asja lahend ei puuduta kaasomanike

huve.

Seega ei ole kaasomanike kaasamine ega nende puutumus käesoleva asja lahendamisse samuti

enam asjakohane.

5.15. Kaebuse esitaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda ning mõista kaebaja kasuks

välja menetluskulud kokku summas 1890 eurot. Kuigi kaebaja on esitanud ainult arves ja mitte

neid selgitavat menetluskulude hüvitamise taotlust, on kohtu hinnangul selgel kaebaja tahtlus

menetluskulude talle hüvitamiseks esitatud arvete alusel ja seetõttu liidab kohus hüvitise

taotluse suuruse määramiseks esitatud arved kokku.

5.16. HKMS § 108 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kolmanda isiku I menetluskulude nimekirjas sisalduvad ridadel 1.4.1.3, 1.4.1.4

ja 1.4.1.5 kulud, mis on seotud kaebuse ja asja materjalidega tutvumisega, kokku on kulude

maht 8,5 tundi. Real 1.4.2.1 sisaldub jälle materjalide analüüs 3,5 tundi; ridadel 1.4.2.5 ja

1.4.2.6 on kaebuse analüüsile ja kaebusega tutvumisele kulunud kokku 0,9 tundi. Kokku on

kaebuse ja asja materjalidega tutvumisele kulunud kolmandal isikul I 12,9 tundi ning sellises

ulatuses ei saa need kulud kindlasti olla vajalikud ja põhjendatud.

Kaebajal endal on kõikide õigusabikulude maht kokku väiksem (kokku 11,25 tundi), kui

kolmanda isiku I poolt materjalide ja kaebusega tutvumisele kulunud õigusabikulude maht.

Kaebaja on seisukohal, et kolmanda isiku I õigusabikulud ei ole ülaltoodut arvestades sellises

ulatuses vajalikud ega põhjendatud ning kaebaja palub kohtul menetluskulude määramisel

vastuväidet arvestada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Vastustaja on kohaliku omavalitsuse asutusena Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruse nr

69 „Ehitisregistri põhimäärus“ § 32 lg 1 mõistes ehitisregistrisse andmeandja. Kuigi vastavalt

EhS § 61 lg-le 2 on õiguslik tähendus vaid ehitisregistrisse kantud taotlustel,

projekteerimistingimustel, teatistel, ehitus- ja kasutusloal ning ettekirjutustel ning muudel

ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus (EhS § 61 lg 1), siis vastavalt

ehitisregistri põhimääruse § 34 lg-le 1 on andmeandja kohustatud esitama registrile ainult

õigeid ja täielikke andmeid ning registrisse kantavate andmete õigsuse eest vastutab

andmeandja. Vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni kuuluvuse kohta kaebaja omandisse

puuduvad asjakohased tõendid. Vastustaja ei saa kannet teha juriidiliste arutelude põhjal –

vastustajal peab kande tegemiseks olema alusdokument, mida antud juhul ei ole.

6.2. Kolmandad isikud ei ole nõus kaebaja soovitud kande tegemisega ehitisregistrisse ega

tunnusta kaebaja omandiõigust kogu vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni ulatuses. Kaebaja ja

kolmandad isikud peavad omavahel sidekanalisatsiooni omandiõiguses kokku leppima või

kokkuleppe saavutamise võimatuse korral pöörduma vaidluse lahendamiseks tsiviilkohtusse.

Lisaks – kaebaja on kohtule avaldamata jätnud, et praeguseks on Kadaka tee 185 asuv kinnistu

kaebaja kaasomandis, mitte ainuomandis, mis nähtub kinnistusraamatu väljavõttest.

6.3. Kui ka kohtul peaks olema etteheiteid vastustaja 23.09.2020 keeldumise otsuse

põhjendustele, siis otsuse tühistamine ja vastustaja kohustamine kaebaja taotlus uuesti läbi

vaadata ei viiks kaebajat soovitud eesmärgile lähemale. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti

kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid

või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist. Enne seda, kui ei ole lahendatud kaebaja ja kolmandate isikute vaheline

omandivaidlus ning ei ole olemas kaebaja soovitud kande tegemiseks asjakohast alusdokumenti

(nt kokkulepet kolmandate isikutega või tsiviilkohtu otsust), ei saa vastustaja jätkuvalt teha

ehitisregistrisse kaebaja soovitud kannet. Seetõttu tuleb jätta kaebus rahuldamata.

6.4. Kohtu pädevus

Kaebaja väidab seisukoha p-s 1.3, nagu ei oleks kohtu pädevuse küsimus enam asjakohane.

Vastustaja sellega siiski ei nõustu, sest just kaebaja jaoks on oluline aru saada kohtualluvuse

põhimõtetest. Tallinna Halduskohtu pädevuses on tõesti avalik-õiguslikus suhtes tehtud otsuse

kohtulik kontroll – halduskohus saab kontrollida, kas vastustaja on menetluse korrektselt läbi

viinud, pooled ära kuulanud, otsust tehes õigesti kaalutlenud jne. Tallinna Halduskohtu

pädevuses ei ole aga langetada otsust, kas tehnorajatised kuuluvad kaebaja omandisse või mitte.

Käesoleval juhul käib sisuline vaidlus siiski omandiõiguse olemasolu üle, sest just

omandiõiguse olemasolu puudumine on põhjus, miks TLPA 23.09.2020 keeldus rahuldamast

kaebaja taotlust. Omandiõiguse vaidlus tuleb lahendada tsiviilkohtus, seda ka juhul, kui kohus

leiab, et käesoleva vaidluse eset, s.t 23.09.2020 keeldumise otsust välja andes on vastustaja

haldusmenetlust läbi viies kuidagi eksinud kehtiva õiguse vastu. Selline kohtuotsus ei

tähendaks, et vastustajal on kohustus kaebaja taotlus rahuldada ning ilmselgelt ebaselgete

asjaoludega olukorras sadeveekanalisatsioon (tehnorajatis, torustik) oma otsusega läbi

ehitisregistri kande sisuliselt kaebaja omandisse määrata. Selliselt toimides sekkuks vastustaja

omandiõiguslikesse suhetesse ülemäära, ebaseaduslikult ning sisuliselt suvahaldusega

sundvõõrandaks potentsiaalselt kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Vastustaja selliselt

toimida kindlasti ei saa.

6.5. Vastustaja on juba selgitanud, et vaidlusaluse sadeveekanalisatsiooni kuuluvuse kohta

kaebaja omandisse puuduvad asjakohased tõendid. Vastustaja ei saa kannet teha juriidiliste

arutelude põhjal – vastustajal peab kande tegemiseks olema alusdokument, mida antud juhul ei

ole. Vastustaja vastutab õigete andmete esitamise eest.

6.6. Käesoleval juhul on vastustaja igati rakendanud nii kaalutlusõigust kui ka

uurimispõhimõtet ning seda sedastanud juba keeldumise otsuses: „Amet on otsuse tegemisel

lähtunud eelviidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist, mille kohaselt tuleb otsuse tegemisel

hinnata seda, kas registrikande taotleja on esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis

kinnitaksid tema omandiõigust, samuti muid teadaolevaid asjaolusid, mis annaks aluse

registrikande tegemiseks. Seega peabki amet hindama omandiõiguse olemasolu Kadaka tee

183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuva torustiku osa suhtes. Amet analüüsis taotleja esitatud

dokumente ja leiab, et need tõendavad Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustiku omandiõigust,

aga mitte Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuva torustiku osa omandiõigust.

Amet ei nõustu ka taotleja antud asjaõigusseaduse §-de 158 ja 172 tõlgendusega, mida on

otsuses eelnevalt selgitatud. Samuti ei saa ameti hinnangul taotleja viidatud Riigikohtu

lahendist teha järeldust, mis toetaks taotleja seisukohta. Taotleja viitab asjaõigusseaduse §-le

158, mille kohaselt ei ole teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis

kinnisasja oluline osa. Amet juhib tähelepanu, et nimetatud säte enam ei kehti, samuti ei

kehtinud see ajal, mil OÜ Tabal Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustiku omandas. Aga isegi

juhul, kui nimetatud säte kehtiks, ei saaks selle alusel järeldada, et Kadaka tee 183a ja Kadaka

tee 183b kinnistutel asuva torustiku omanik on OÜ Tabal, aga mitte keegi teine.

6.7. Kui eeldada, et kaebaja omandas Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustikuga koos ka

Kadaka tee 183a ja Kadaka tee 183b kinnistutel asuva torustiku osa, siis võiks ka Kadaka tee

183a ja Kadaka tee 183b kinnistute omanikud väita, et nemad omandasid nende kinnistutel

asuva torustikuga koos Kadaka tee 185 kinnistul asuva torustiku. Sellist järeldust aga teha ei

saa.

6.8. Kaebaja poolt seisukoha p-s 2.2. viidatud kaebuse lisa 7 on digikonteiner, milles sisaldub

muu hulgas kaks reaalservituudi seadmise ja asjaõiguslepingut. Lepingu (leping I) fail

nimetusega: „notar+OS+090514+135021 Kadaka 183a serv_2“ p-s 2.1. on sätestatud:

Omanikud on kokku leppinud ja otsustanud koormata lepingu eseme 1 (teeniv kinnistu)

tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga lepingu eseme 2 (valitsev kinnistu) kasuks. Lepingu p-s 2.2.

on sätestatud: „Käesoleva lepingu punktis 2.1. nimetatud reaalservituudi sisuks on valitseva

kinnistu igakordsete omanike õigus piiramatult kasutada lepingu lisaks oleval plaanil märgitud

sadeveetrassi (käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil tähistatud sadeveetrassi telgjoonest

mõlemale poole 1,5 m ja sadevete kaevust raadiusega 1,5 m) st. omada, hooldada ja kasutada

sadeveetorustikku ja sadevete kaevu mis läbib teenivat kinnistut (lepingu ese 1) ja teeniva

kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustikku ja sadevete kaevu kasutamist,

hooldamist ja remontimist.“. Lepingu (leping II) fail nimetusega: „notar+OS+100714+141226

HANSAMARKS serv_0“ p-s 2.1. on sätestatud: „Omanikud on kokku leppinud ja otsustanud

koormata lepingu eseme 2 (teeniv kinnistu) tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga lepingu eseme

4 (valitsev kinnistu) kasuks.“ Lepingu p-s 2.2. on sätestatud: „Käesoleva lepingu punktis 2.1.

nimetatud reaalservituudi sisuks on valitseva kinnistu igakordsete omanike õigus piiramatult

kasutada käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 1 märgitud sadeveetrassi (käesoleva lepingu

lisaks oleval plaanil nr 1 tähistatud sadeveetrassi telgjoonest mõlemale poole 1,0 m) st. omada,

hooldada ja kasutada sadeveetorustikku mis läbib teenivat kinnistut (lepingu ese 2) ja teeniva

kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustiku kasutamist, hooldamist ja

remontimist.“

6.9. Sõna „omada“, mis on mõlema lepingu p-s 2.2. ei tähenda siinkohal omandiõiguse

üleminekut, vaid faktilist piiratud omamist valdamise mõttes. AÕS § 178 sätestab, et

reaalservituut annab õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on

valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on tegemist piiratud asjaõigusega. AÕS § 5 lg 1

kohaselt on asjaõigused 1) omand (omandiõigus) ja 2) piiratud asjaõigused: servituudid,

reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus. Reaalservituudi näol ongi

tegemist n-ö piiratud omandiõigusega ehk üksnes valdamise ja kasutamise õigusega lepingus

kokkulepitud tingimustel.

6.10. Seega lepingust I ega ka mitte lepingust II ei nähtu, et kaebajale oleks tehnoseadmete

omandiõigus üle läinud, vaid kokku on lepitud reaalservituudi seadmises ja reaalservituudi

sisus.

6.11. Vastustaja on õigesti kaalutlenud, pooled ära kuulanud ning õigetele andmetele tuginedes

väljastanud kaebajale keeldumise otsuse. Ainuüksi fakt, et kohalik omavalitsus peab

kohtumenetluses analüüsima reaalservituudi seadmise ja asjaõigust puudutavate lepingute

(eraõiguslike lepingute) sisu üle, tähendab, et tegemist võib olla omandiõiguse vaidlusega,

mille lahendamise pädevus kuulub omanikevahelise kokkuleppe mittesaavutamisel

tsiviilkohtule. Põhimõtteliselt võivad ühel kinnistul asuvad tehnorajatised kuuluda näiteks

naaberkinnistu omanikule (või ka kolmandale isikutele), kuid kaebaja esitatud tõendid

vastustaja hinnangul seda käesoleval juhul ei kinnita.

6.12. Vastustaja palub menetluskulud jätta kaebaja enda kanda

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

7. Kolmas isik I - AUTOKS TC OÜ seisukoht

7.1. Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebaja poolt taotletud kande

Ehitisregistrisse tegemine ei ole võimalik, sest kaebaja ei ole tõendanud, et ta on torustiku

omanik. Kolmas isik nõustub vastustajaga.

7.2. Kaebusele lisatud tõendid ei tõenda kaebaja omandit torustiku suhtes. Omandi tõendamisel

tugineb kaebaja peaasjalikult 06.12.2005 ostu-müügilepingule, millega kaebaja väidetavalt

torustiku omandas. Samas ei nähtu torustik lepingu lisaks 9 olevast kaebaja poolt lepinguga

omandatud ehitiste ja rajatiste loetelust. Juhul, kui kaebaja oleks torustiku lepinguga

omandanud, oleks torustik pidanud viidatud loetelust nähtuma. Torustiku näol ei ole tegemist

ka kinnisasja osaga (TsÜS § 54 lg 2), mis tähendab, et kaebaja ei saanud torustiku omanikuks

saada ka pelgalt Kadaka tee 185 kinnistu omandamise läbi. Lisaks eeltoodule on fakt, et tänasel

päeval ei ole kaebaja ka mitte Kadaka tee 185 kinnistu ainuomanikuks, mis tähendab, et

selgusetu on, et kuidas mõjutab Kadaka tee 185 kinnistu kaasomandis olek kaebaja võimalikke

õigusi torustiku suhtes. Kolmanda isiku I seisukoht antud küsimuses on selge – kuivõrd Kadaka

tee 185 kinnistu on kaasomandis, on eelduslikult kaasomandis ka kõnealuse kinnistu alla jääv

torustiku osa, mis omakorda tähendab, et kaebajal ei ole võimalik mistahes torustikuga

seonduvaid võimalikke õigusi maksma panna teiste torustiku ning Kadaka tee 185 kinnistu

kaasomanike selgesõnalise nõusolekuta. Haldusasja materjalidest vastav nõusolek ei nähtu.

Seega isegi, kui kohus peaks otsustama teha haldusasjas sisulise lahendi, siis ei kuulu kaebusele

lisatud tõendite alusel kaebus rahuldamisele.

7.3. Kokkuvõttes jääb kolmandale isikule I arusaamatuks kaebuse esitamise tegelik eesmärk,

sest ehitisregistris torustiku omandiõigust puudutava märke muutmine seda reaalselt olla ei saa,

sest märke muutmise järgselt ei saa kaebajast õiguslikult kolmandate isikute omandis olevate

kinnistute koosseisu kuuluvate torustiku osade omanikku. Kuivõrd kaebajal puuduvad ka

tõendid torustiku omandamise kohta, siis ei ole kõnealuse kande muutmine põhjendatud ka

sisuliselt, sest looks avaliku kandena kolmandatele isikutele ebaõige ettekujutuse tegelikust

olukorrast seoses torustiku omaniku staatusega. Torustiku omandiõiguse määratlemisel tuleb

eeldada, et torustiku osad kuuluvad isikule või isikutele, kelle omandis on kinnistu, mille all

torustiku osa paikneb.

7.4. Kolmas isik I palub kaebajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3154,80 eurot

vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 206-210).

HKMS § 51 lg 4 kohaselt, kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud

tähtaja möödumist või käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus

seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline

põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Riigikohus on HKMS § 51 lg 4 alusel pidanud

võimalikuks võtta vastu isegi hilinemisega esitatud vastust kassatsioonkaebusele, vt 16.04.2021

lahendi haldusasjas nr 3-18-124 punkti 15.

Kolmanda isiku lepinguline esindaja möönab, et tagantjärgi hinnates oleks ta saanud paremini

planeerida kohtu poolt määratud tähtaegu enda tegevuse planeerimisel. Lepinguline esindaja

planeeris esitada menetluskulude taotluse kohtu poolt määratud tähtajal puhkuse ajal, kuid alles

lepingulise esindaja puhkuse ajal ilmnes ootamatult, et käesolevas asjas oli kliendile esitatud

arveid selliselt, et nendes kajastus ka kliendile esitatud muu õigusabi, mitte üksnes õigusabi

käesolevas haldusasjas. Seetõttu eeldas menetluskulude nimekirja koostamine kohtule

ootamatult täpse ülevaate saamist seoses eelmise lepingulise esindaja ajakulu täpse sisuga

seoses käesoleva haldusasjaga, mida ei olnud võimalik teha kontorist eemal 22.04.2021.

Kolmas isik I leiab, et menetluskulude taotluse esitamine 22.04.2021 asemel 26.04.2021 ei saa

mõistlikult põhjustada menetluse viibimist käesolevas haldusasjas. Asjas on määratud

kohtuotsuse tegemise aeg 28.05.2021 ning teised menetlusosalised saavad esitada seisukoha

kolmanda isiku menetluskulude osas nii kohtu poolt selleks määratud tähtajaks 29.04.2021 või

ka hilisemalt sellisel viisil, et see ei takista asjas lahendi tähtaegset tegemist ehk menetluse

viibimist.

8. Kolmas isik II - OÜ Targa kohtule omapoolset seisukohta kaebusele kohtu poolt määratud

tähtajaks ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

10. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajale ja kolmandatele isikutele I ja II kuuluvatel

kinnistutel Tallinnas (Kadaka 185, Kadaka tee 183 b ja Kadaka tee 183a) asub sadeveetorustik,

mis algab Kadaka tee 185 kinnistult ja läheb läbi ülejäänud kinnistute suubudes võrguettevõtte

liitumiskaevu Kadaka tee T6 teemaa kinnistul ja see on kasutuses oma funktsioonile vastavalt.

Samuti ei ole vaidlust, et see torustik on märgitud ehitisregistris kõigil kinnistutel sama koodiga

(221269132).

11. Kohtu hinnangul ei ole hetkel ka sisulist vaidlust selles, et kaebaja ja kolmas isik I ning

kolmas isik II on vaielnud enne käesolevat asja sadeveekanalisatsioonitorustiku

omandiküsimuse üle ja on selle kuuluvuses erinevatel seisukohtadel. Kolmas isik I on

käesolevas asjas kohtule selgitanud, et ta peab end tema kinnistul asuva torustiku omanikuks

(tl 178 p 29) nagu peab seda ka OÜ Targa nähtuvalt vastustajale haldusmenetluses edastatud

kirjast (tl 143).

12. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on tema 04.07.2019 esitatud taotluse kanda OÜ Tabal

ehitisregistrisse

Kadaka

tee

183a

ja

Kadaka

tee

183b

kinnistutel

paikneva

sadeveekanalisatsiooni torustiku omanikuna jätnud õigusvastaselt rahuldamata ja põhjendab

seda

eelkõige

torustiku

omandiküsimuste

selgitamiseks

ettenähtud

haldusorgani

uurimiskohustuse täitmatajätmisega, õigusaktide vale tõlgendamisega ja ebaselgusega kande

tegemiseks esitatud nõuete osas.

13. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja viis läbi haldusmenetluse, mille käigus vastustaja küsis

ka käesolevas menetluses kaasatud kolmandate isikute käest seisukohta. Kolmas isik II vastas

vastustajale 30.03.2020 kirjaga (tl 143-144), et ta ei nõustu taotlusega ja et Kadaka tee 183b

kinnisasi kuulub Targa OÜ-le ja kinnistul paiknev sadeveekanalisatsioon on kinnisasja

lahutamatu osa. Kolmas isik I haldusmenetluses seisukohta ei väljendanud, kuid käesolevas

kohtumenetluses leidis, et ka tema kinnistul asuva sadeveekanalisatsiooni torustiku osa

omanikuks on tema.

Sellest tulenevalt ei saa olla vaidlust asjaolu üle, et kolmandate isikute ja kaebaja vahel on

vaidlus torustiku erinevatel kinnistutel asuvate osade omandiõiguse üle. Seda möönab sisuliselt

ka kaebaja, esitades väite, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsuse langetamisel piisava

põhjalikkusega hinnanud tema ja kolmandate isikute esitatud väiteid ja tõendeid.

14. Vaidlust ei ole, et 10.09.2020 esitas Tallinna Linnaplaneerimise Amet kaebajale

tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks taotluse Kadaka tee 183 a ja 183b osas rahuldamisest

keeldumise otsuse eelnõu (tl 68-68p) ja vastustaja vastas sellele 17.09.2020 (tl 69-70p).

15. Kohus märgib, et kannete tegemist ehitisregistrisse reguleerib Vabariigi Valitsuse

19.06.2015 määrus nr 69 „Ehitusregistri põhimäärus“, mille § 32 lg kohaselt on vastustaja

andmeandja ehitusregistrisse. Vastavalt põhimääruse § 34 lg 1 on andmeandja kohustatud

esitama registrile ainult õigeid ja täielikke andmeid ning registrisse kantavate andmete õigsuse

eest vastutab andmeandja. Nendele asjaoludele on viidanud oma vastuses kaebusele ka

vastustaja.

16. Kohus leiab, et kaebaja viitab õigesti asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohus on oma

13.01.2020 määruses haldusasjas 3-19-2078, käsitledes kannete tegemist liiklusregistrisse,

leidnud, et omanikul on õigus nõuda ebaõigete andmete muutmist isegi siis, kui tegemist on

informatiivsete tähendusega registrikannetega, mida ka sadeveekanalisatsiooni torustiku

omanikku näitavad kanded käesoleval juhul on. Sellele ei vaidle vastu ei vastustaja ega

kolmandad isikud. Samuti on ringkonnakohus samas märkinud, et haldusorgani keeldumise

õiguspärasuse kontrollimiseks on sellisel juhul võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse.

Kohus nõustub kaebajaga siinkohal selles, et liiklusregistri kohta märgitu on kohaldatav ka

käesoleval juhul ja on seetõttu varasemalt käesoleva asja menetluses jätnud rahuldamata

kolmanda isiku ja vastustaja taotlused menetluse lõpetamiseks. Küll aga ei tähenda eeltoodu, et

kohus nõustuks kaebajaga haldusorgani uurimiskohustuse ulatusega kaebaja poolt soovitud

mahus.

17. Kaebaja on haldusorgani uurimiskohustuse ulatust kirjeldades õigesti viidanud ka Tallinna

Ringkonnakohtu eelmises punktis mainitud määruses väljendatud seisukohale, et haldusorgan

peab haldusakti andmisel vajadusel tuvastama tsiviilõigussuhete olemasolu või puudumise ja

tal on seejuures kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Seejuures ei sekku

haldusorgan sellise suhte tuvastamisel poolte vahelisse tsiviilõigussuhetesse vaid teeb üksnes

kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu.

Kohus märgib siinkohal eraldi ära, et samas on ringkonnakohus pidanud vajalikuks välja tuua,

kasutades viiteid Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-59-06 ja 3-3-1-59-02, et „Seega

ei saa haldusorgan küll haldusakti resolutsiooniga näiteks tuvastada tsiviilõigusliku tehingu

tühisust või konkreetse isiku omandiõigust, kuid see ei takista tal andmast vastavat põhjendust

haldusakti põhjendustes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11..2012 otsus nr 3-11-2941, p 16 )“.

18. Kohus nõustub eelnevas punktis toodu taustal käesoleva lahendi põhimõtteliselt otsustavas

osas vastustaja ja kolmanda isikuga, et tulenevalt asjaolust, et kolmandate isikute ja kaebaja

vahel on jätkuvalt üleval piisavalt keeruline tsiviilõiguslik vaidlus kolmandate isikute ja kaebaja

vahel kolmandate isikute kinnistutel asuva sadeveekanalisatsiooni torustiku võimaliku

omandiõiguse üle, ei olnud vastustajal võimalik otsustada omandiõigusega seotud küsimusi

piisava õigusliku selguse tasemel, et teha kaebaja soovitud kanne ehitisregistris. Kohus märgib

siinkohal, et vajadusele lahendada tsiviilkohtumenetluses asjaõiguste ja muuhulgas ka torustiku

omandiõiguse küsimus, on selgelt viidanud mitmeid olulisi küsimusi välja tuues ka Riigikohus

oma 23.02.2002 kohtuotsuse punktides 9-13 tsiviilasjas nr. 3-2-1-67-02.

Kohus märgib lisaks, et ka Tallinna Halduskohus on oma jõustunud 12.07.2013 kohtumääruses

haldusasjas nr 3-13-553 punktis 13 rõhutatult leidnud, et kaebaja ei ole kohtule tõendanud ja ka

kinnistusraamat ega kinnistu müügileping ja asjaõigusleping ei tõenda, et Kadaka tee 183b

kinnistul asuv sadeveetrass kuuluks kaebajale. Samuti on kohus viidanud samas punktis sellele,

et sadeveetrassile võib kaebajal puududa isegi nõudeõigus, mida kinnitab kaudselt ka asjaolu,

et kaebaja loobus oma hagist tsiviilasjas nr 2-2/1036/02 peale seda kui Riigikohus tühistas oma

(eelviidatud) lahendis asjas nr 3-2-1-67-02 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule kontrollimaks, kas rajatised on rajatud õiguslikul alusel või

mitte.

19. Kohus märgib, et nõustub käesoleva asja puhul ka vastustaja analüüsiga, mis puudutab

reaalservituutide seadmise lepinguid kaebaja ja kolmandate isikute vahel ja AÕS § 158 sisu.

Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et nimetatud lepingutest ei ole võimalik vajaliku

õigusliku selgusega tuletada kaebaja omandiõigust kolmandate isikute kinnistute

territooriumile jäävale sadeveetrassile. Seda ei ole nendes ka erinevalt kaebaja arusaamast

selgesõnaliselt välja toodud. Kohus märgib, et vastavates lepingutes on punktides 2.2.

reaalservituudi sisuks kaebaja õigus piiramatult kasutada lepingu lisaks oleval plaanil märgitud

sadeveetrassi st. omada, hooldada ja kasutada sadeveetorustikku ja sadevete kaevu, mis läbib

teenindavat kinnistut ja teeniva kinnistu igakordse omaniku kohustus taluda sadeveetorustikku

ja sadevete kaevu kasutamist hooldamist ja remontimist. Kohus leiab siinkohal sarnaselt

vastustajaga, et sõna omada tähendab siinkohal eelkõige seda, et teeniva kinnistu omanikul on

kohustus tagada kinnistul olemasoleva sadeveetorustiku säilimine ja tagada sellele ligipääs,

mitte aga seda, et servituudi seadmisega oleks tunnustatud või muudetud omandiõigust

torustiku osas. Selles osas on jätkuvalt vaidlus, mida näitavad üheselt kolmandate isikute

seisukohad haldusmenetluses ja käesolevas kohtumenetluses. Kohus märgib, et ka kaebaja

poolt viidatud lepingute punktid 1.34.9 ja 1.18.1. Need punktid käivad nähtuvalt nende sisust

selgelt kummagi lepingupoole kinnistute, mitte sadeveetrassi omandiõiguse kohta. Eeltoodust

nähtub kohtu arvates üheselt, et poolte vahel on ka tsiviilõiguslik vaidlus servituudilepingute

tõlgendamise osas. Selle vaidluse lahendamiseks ei ole vastustaja pädev.

20. Kohus märgib, et ka kaebaja poolt kohtule esitatud Tallinna Taarabaasi tervikvara

6.12.1995 ostu-müügileping (tl 12-21) ei tõenda kaebaja omandiõigust kolmandate isikute

territooriumil asuvatele sadeveetrassi osadele. Selles lepingus ei ole kusagil näidatud, et kaebaja

omandaks varasid väljaspool oma kinnistut.

Samuti ei tõenda seda kaebaja ja AS Tallinna Vesi vahel 26.01.2018 sõlmitud Veevarustuse ja

kanalisatsiooniteenuste leping nr 266846, mis ei ole mitte asjaõiguslik, vaid võlaõiguslik

leping.

Kohus märgib veelkord, et Riigikohus on andnud sisulised juhised sadeveetorustiku

omandiõiguse kindlaksmääramiseks oma otsuse asjas nr 3-2-1-67-02, kuid nendest lähtuvalt ei

ole vaidlusalust omandiõigust kindlaks määratud. Samuti puudub nähtuvalt kohtule esitatud

väidetest kolmandate isikute ja kaebaja poolt selgelt aktsepteeritud tsiviilõiguslik kokkulepe

maaomanike vahel sadeveetrassi omandiõiguse osas.

21. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et ka AÕS § 158 kehtiv redaktsioon ei toeta kaebaja

seisukohti. Kohus märgib, et käesoleval hetkel kehtiv AÕS § 158 redaktsioon ei välista, et

reaalservituudi seadmise puhul võiks näiteks torustik kuuluda teeniva kinnisasja omanikule.

Reaalservituudi eesmärgiks ei ole sellest nähtuvalt mitte tehnotrasside omandiõiguse küsimuse

lahendamine, vaid nende püsiva sihtotstarbelise kasutamise võimaluse tagamine valitseva

kinnisasja omanikule. Sellele viitab üheselt ka AÕS § 172 redaktsioon. Selline regulatsioon on

ka paindlikum ja võimaldab rohkem arvestada teeniva kinnisasja omanike huve. Eksitav on

siinkohal kaebaja viide AÕS § 158 01.01.2003 kuni 25.03.2007 jõus olnud redaktsioonile,

mille kohaselt ei ole kinnisasjal paiknev tehnovõrk või tehnorajatis kinnisasja oluline osa.

Nimetatud kujul vastav säte enam ei kehti ja sellest ei saa tuletada kaebaja omandiõigust

sadeveetrassile.

Kohus rõhutab veelkord, et Riigikohus on selgitanud oma otsuses asjas nr 3-2-1-67-02

omandiõiguse

kindlaksmääramise

aluseid

ja

küsimusi,

millele

tuleb

vastava

tsiviilkohtumenetluse käigus vastus leida.

22. Kohus leiab sarnaselt vastustaja ja kolmandate isikutega, et sisuliste tsiviilõiguslike

vaidluste lahendamine on tsiviilasju lahendavate kohtute pädevuses. Haldusorgan saab otsuse

langetada ainult juhul, kui asjaolud on õiguslikult piisavalt selged, mida nad juba ainuüksi

nähtuvalt käesoleva asjaga sisuliselt seotud mitmetest kohtuasjadest tulenevalt ei ole. Neid ei

ole ka kohtule piisavalt selgitanud ka kaebaja esitatud dokumendid. Veelgi enam –

omandiõiguse asjaolude täiendava uurimise ja tõendite kogumise vajadusele haldusmenetluses

on sisuliselt tuginenud ka kaebaja ise. Kohtu hinnangul on vastustaja oma vaidlustatud otsuses

ja käesolevas kohtuasjas esitatud seisukohtades piisavalt põhjendanud, miks ta ei saa asuda

seisukohale, et kaebaja omandiõigus sadeveetrassile kolmandate isikute kinnistutel on

haldusmenetluses tõendamist leidnud. Seda, et tegemist on kokkuleppe puudumisel

tsiviilkohtumenetluses lahendatava küsimusega, on leidnud varasemates kohtulahendites nii

Tallinna Halduskohus kui ka Riigikohus. Seetõttu on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui kohus

tuvastaks haldusmenetluse normide rikkumise uurimiskohustuse osas (mida kohus ei

tuvastanud), tuleks vaidlustatud otsus jätta kehtima tulenevalt HMS § 58 sätestatust ehk

sisuliselt ei oleks läbiviidust põhjalikum ja pikem menetlus saanud haldusorganit viia käesoleva

asja asjaolusid arvestades teistsugusele otsusele.

Kohus jätab kõike eeltoodut kokku võttes kaebuse rahuldamata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud.

24. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda

isiku kulud tema enda kanda.

Käesoleval juhul jäi kolmas isik menetluskulude hüvitamise taotluse esitamisega hiljaks ja

esitas selle pärast vastava tähtaja saabumist, kusjuures kohus ei pidanud oma 23.04.2021

määruses õigustatuks nimetatud tähtaja pikendamist tulenevalt kolmanda isiku vastava taotluse

sisulisest põhjendamatusest. Seetõttu jätab kohus kolmanda isiku I menetluskulude

väljamõistmise taotluse rahuldamata vaatamata 26.04.2021 taotluses toodud asjaoludele ja

sellele, et kaebaja on sellele esitanud 29.04.2021 vastuväite, milles leiab, et kulud ei ole esitatud

kujul põhjendatud ja vajalikud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 11.04.2022 KOHTUOTSUSEGA.