2-18-12998/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. juuni 2021

Tsiviilasja number

2-18-12998

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Intrum Estonia hagi Alar Laasiku ja Heli

Aimi vastu solidaarselt 146 996 euro 79 sendi

väljamõistmõistmiseks ning Alar Laasikult 9480 euro

7 sendi väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

71 472 eurot 57 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind

85 004 eurot 29 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alar Laasiku, Heli Aimi ja Aili Kase apellatsioonkaebus ja

Aktsiaseltsi Intrum Estonia vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

31. mai 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts Intrum Estonia (registrikood

10036074), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri

Indela

Kostjad:

1. Alar Laasik (isikukood XXXXXXXXXX)

2. Heli Aim (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Marek Aunver,

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostjate poolel: Aili Kase

(isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Tühistada maakohtu otsus osaliselt Alar Laasikult ja

Heli Aimilt väljamõistetava summa suuruse ja

menetluskulude jaotuse osas.

2. Rahuldada Alar Laasiku, Heli Aimi ja Aili Kase

apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

Aktsiaseltsi

Intrum

Estonia

hagi

ning

mõista

tasaarvestuse tulemusena Alar Laasikult ja Heli Aimilt

Aktsiaseltsi Intrum Estonia kasuks solidaarselt välja

20 196 eurot 32 senti.

4. Jätta

Aktsiaseltsi

Intrum

Estonia

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Lugeda

kohtuotsuse

resolutsioon

tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Hagi rahuldada.

5.2. Mõista Alar Laasikult ja Heli Aimilt Aktsiaseltsi

Intrum Estonia kasuks solidaarselt välja 146 996 eurot

79 senti. Mõista Alar Laasikult Intrum Estonia kasuks

välja 9480 eurot 7 senti.

5.3. Tasaarvestada Aktsiaseltsi Intrum Estonia nõue

156 476 eurot 86 senti Alar Laasiku kahju hüvitamise

nõudega 134 004 eurot 29 senti ja Heli Aimi

menetluskulude hüvitamise nõudega 2276 eurot 25

senti.

5.4. Tasaarvestuse tulemusena mõista Alar Laasikult

ja Heli Aimilt solidaarselt Aktsiaseltsi Intrum Estonia

kasuks välja 20 196 eurot 32 senti.

6. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

Aktsiaseltsi Intrum Estonia kanda.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Danske Bank A/S esitas 30. augustil 2018 hagi Alar Laasiku (kostja I) ja Heli Aimi (kostja II)

vastu solidaarselt 146 996 euro 79 sendi ning Alar Laasikult täiendavalt 9480 euro 7 sendi

väljamõistmiseks. 20. veebruari 2020. a määrusega rahuldas kohus Intrum Estionia AS-i

(hageja) taotluse menetlusse astumiseks Danske Bank A/S asemel.

16. aprilli 2020a määrusega rahuldas kohus kostjate taotluse ning kaasas menetlusse iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kostjate poolel Aili Kase.

2. Hageja on nõuet menetluses korrigeerinud. Hageja palub mõista kostjalt I välja tagastamata

laenu 121 577 eurot 45 senti, intressid 20 298 eurot 22 senti ning hagiavalduse esitamise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 14 601 eurot 19 senti, kokku 156 476 eurot 86 senti.

Kostja II käendajana vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga. Kostja II vastutus on

käenduslepingu alusel piiratud laenusummaga 146 996 eurot 79 senti, millest tuleb maha

arvata kostja II poolt tasaarvestatav hageja kohustus tasuda kostjale menetluskulud summas

2276 eurot 25 senti. Hageja solidaarne nõue kostjate vastu on 144 720 eurot 54 senti ning lisaks

kostja I vastu 11 756 eurot 32 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane Danske Bank A/S (laenuandja) ja Alar

Laasik (kostja I) 3. detsembril 2008 laenulepingu nr XXXXXXXXXX, millega laenuandja

väljastas kostjale I laenu 146 996 eurot 79 senti tagastamise tähtajaga 16. detsember 2038.

Laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja

kostja II 3. detsembril 2008 käenduslepingu nr XXXXXXXXXX. Käenduslepingu p 1.2

kohaselt vastutab kostja II laenuandja ees laenulepingu täitmise eest täies ulatuses solidaarselt

kostjaga I. Kostja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 146 996 eurot 79 senti.

Kostja I ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles

laenuandja 1. veebruaril 2011. a laenulepingu üles alates 21. veebruarist 2011. Tartu Maakohtu

2. detsembri 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati, et laenuleping ei olnud

21. veebruari 2011. a seisuga kehtivalt üles öeldud. Tartu Maakohtu otsus jäeti Tartu

Ringkonnakohtu 11. septembri 2017. a otsusega muutmata.

Laenuandja edastas kostjale I 4. jaanuaril 2017. a tsiviilasjas nr 2-14-5795

apellatsioonkaebusele lisatuna laenulepingu ülesütlemise avalduse, selgitades, et kostja I

laenulepingust tulenev tähtajaks täitmata maksekohustus on 25 619 eurot 97 senti. Laenuandja

andis kostjale I täiendava tähtaja laenulepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks 14

päeva arvates ülesütlemisavalduse kättesaamisest, märkides, et tasumata jätmisel loeb

laenuandja laenulepingu erakorraliselt üles öelduks. Laenuandja informeeris ka kostjat II, et

on kostjale I esitanud laenulepingu ülesütlemise avalduse. Tartu Ringkonnakohus toimetas

ülesütlemise avalduse kostjale I kätte 8. märtsil 2017. Kostja I võlgnevust ei tasunud ning

sellest tulenevalt on laenuleping alates 22. märtsist 2017. a erakorraliselt üles öeldud.

Kostjal I ei olnud laenulepingu ülesütlemise ajal 22. märtsil 2017 laenulepingu alusel

laenuandja ees ettemaksu. 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavaldus vastab vorminõuetele ning

see on kostjale I kätte toimetatud. Seega on laenulepingu ülesütlemise formaalsed eeldused

täidetud. 4. jaanuari 2017. a seisuga olid täidetud ka laenulepingu ülesütlemise materiaalsed

eeldused (võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1).

Kuna tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati, et laenuleping ei olnud 1. veebruari 2011

ülesütlemisavaldusega üles öeldud, tuli laenuandjale laekuvat raha arvestada vastavalt

laenulepingus ning VÕS § 415 lg-s 2 sätestatule ehk sissenõutavaks muutunud rahaliste

kohustuste katteks (mitte üksnes põhinõude katteks). Kostjale I kuulunud tagatis müüdi

täitemenetluses ning 28. augustil 2012 laekus laenuandjale tagatise müügist 35 995 eurot 71

senti. 28. augusti 2012. a seisuga oli hageja laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud nõue

26 160 eurot 2 senti, sh tagastamata laen 2086 eurot 4 senti, tasumata intressid 23 817 eurot 18

senti ja viivised 256 eurot 80 senti. VÕS § 415 lg 2 ja laenulepingu üldtingimuste alusel tuleb

28. augustil 2012 laekunud 35 995 eurost 71 sendist esmajärjekorras lugeda tasutuks

sissenõutavaks muutunud nõuded 26 160 eurot 2 senti. Seejärel jääb üle 9835 eurot 69 senti.

Edasi on võimalik teostada kaks erinevat arvestuskäiku. Esimese variandi järgi toimub laenu

põhiosa ennetähtaegne tagastamine 9835 eurot 69 senti ning kehtestatakse uus maksegraafik.

Selle variandi võttis aluseks laenuandja tsiviilasjas nr 2-14-5795, kui esitas 4. jaanuaril 2017

kostjale I uue ülesütlemisavalduse. Kostja I sai ülesütlemisavalduse kätte 8. märtsil 2017 ning

laenuleping on üles öeldud alates 22. märtsist 2017. Seejuures oli 21. märtsi 2017. a seisuga

kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 27 599 eurot 61 senti, millest 6744

eurot 75 senti on tagastamata laenusumma, 20 298 eurot 22 senti tasumata intressid, 556 eurot

64 senti tasumata viivised. Seega hagi esitamise aja, s.o 30. augusti 2018. a seisuga, oli

laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue 156 476 eurot 86 senti, sh tähtajaks

tagastamata laen 121 577 eurot 45 senti, tähtajaks tasumata intressid 20 298 eurot 22 senti ja

tasumata viivised 14 601 eurot 19 senti.

Kui pärast sissenõutavaks muutunud võlgnevuse kustutamist 28. augustil 2012 üle jäänud 9835

eurot 69 senti jätta kostja I kätte tulevaste kuumaksete ettemaksuks, siis sai ettemaks otsa

detsembris 2013, mistõttu on laenuleping võlgnevuses ning laenuandjal oli 4. jaanuari 2017. a

seisuga õigus laenuleping VÕS § 416 lg 1 alusel üles öelda, kuna laenulepingu järgi oldi

võlgnevuses rohkem kui kolme osamakse tasumisega. 21. märtsi 2017 seisuga, s.o

laenulepingu ülesütlemisele eelneva päeva seisuga, oli sellise arvestuse järgi kostja I

laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 20 926 eurot 96 senti, millest 7482 eurot

33 senti on tähtajaks tagastamata laen, 12 834 eurot 77 senti tasumata intressid ning 609 eurot

86 senti tasumata viivised. Hagi esitamise aja ehk 30. augusti 2018 seisuga oleks laenuandja

laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue 159 603 eurot 41 senti, sh tähtajaks

tagastamata laen 131 023 eurot 34 senti, tähtajaks tasumata intressid 12 834 eurot 77 senti ja

tasumata viivised 15 745 eurot 30 senti. Seega on laenuandja pärast 1. veebruari 2011. a

laenulepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist teinud arvestusi kostjatele soodsamas suunas,

s.o arvestanud kostja I tagatise müügist laekunud rahad sissenõutavaks muutunud võlgade

katteks ning järele jäänud raha tagastamata laenusumma katteks.

Laenuandja esitas 5. veebruaril 2014. a kohtule kostjate vastu hagi tsiviilasjas nr 2-14-5795,

milles märkis põhivõla suuruseks 99 079 eurot 8 senti eeldades 1. veebruari 2011. a

laenulepingu ülesütlemisavalduse kehtivust ning sellest tulenevalt pidas laenu tagastamise

kohustuse tervikuna sissenõutavaks muutunuks. Sellega seoses arvestas laenuandja

5. veebruari 2014. a hagis 28. augustil 2012. a kostja I tagatise müügist laekunud 35 995 eurost

71 sendist VÕS § 415 lg 2 alusel valdava osa tagastamata laenusumma katteks, mistõttu oli

5. veebruari 2014. a hagis tagastamata laenusumma väiksem, kui käesolevas tsiviilasjas.

Kostjate väide, justkui poleks laenuandja saanud 4. jaanuaril 2017. a esitada uut laenulepingu

ülesütlemisavaldust olukorras, kus 1. veebruari 2011 ülesütlemisavaldus on kehtiv, on

õiguslikult sisutu.

Kostja I ei ole põhjendanud, millest tuleneb kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Hageja ei

vastuta laenuandja ega kinnistu võõrandanud kohtutäituri käitumise eest. Tõendatud ei ole, et

kinnistu turuhind oli kõrgem, kui müügihind avalikul enampakkumisel, ehk 40 000 eurot.

Kahju nõue on aegunud. Kinnistu võõrandati 21. augustil 2012. Tehingust tulenev nõue aegub

vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 kolme aasta jooksul. Laenu tagastamise ning viiviste nõue muutus

sissenõutavaks 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse alusel 22. märtsil 2017. Aegunud nõude

tasaarvestamine on välistatud VÕS § 200 lg 2 alusel kuna õigus nõuet tasaarvestada ei ole

tekkinud enne nõude aegumist. Tasaarvestus on välistatud ka VÕS § 200 lg-s 4 sätestatud keelu

tõttu, kuna hageja on esitanud kostja I tasaarvestuse avaldusele vastuväited.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata.

Laenulepingust tuleneva nõude täitmise tagamiseks sõlmiti lisaks käenduslepingule kostjaga II

ka kaks hüpoteegi seadmise lepingut. 3. detsembri 2008. a hüpoteegi seadmise lepinguga seati

laenuandja kasuks hüpoteek XXXXXX kinnistule summas 2 500 000 Eesti krooni ja kinnistule

asukohaga XXXXXXXXX, mille omanik on Aili Kase (iseseisva nõudeta kolmas isik)

summas 1 200 000 Eesti krooni.

Laenulepingu ülesütlemine kostja I poolse lepingu rikkumise tulemusena ei ole põhjendatud,

kuna kostjal I ei ole tekkinud võlgnevust, vaid tal oli ettemaks. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 on

tuvastatud, et kostja I kinnistu müügist saadud raha arvelt on tehtud laenulepingu täitmiseks

ettemaks, mille tulemusena olid kostjal I ette tasutud laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku

kohaselt kõik osamaksed koos intressidega kuni augustini 2025. a.

Laenuandja esimene ülesütlemine sai vaidlustatud ning enne kui kohus selles osas jõustunud

lahendini jõudis, esitas laenuandja uue lepingu ülesütlemise avalduse. Lepingut ei saa

korduvalt üles öelda olukorras, kus esimene ülesütlemine oli alles kehtiv.

Tsiviilasjas nr 2-14-5795 esitatud hagiavalduse kohaselt oli 5. veebruari 2014 seisuga

põhivõlgnevus 99 079 eurot 8 senti ja intressid 920 eurot 92 senti. Menetluse käigus kostjate

poolt võlgnevuse tasumise tulemusena on laenuandja oma nõuet vähendanud põhiosa osas

94 253 euro 8 sendini, intress jäi samaks. Käesolevas asjas on võlg kasvanud 121 577 euro 45

sendini. Jääb arusaamatuks, kuidas saab väidetava võlgnevuse põhiosa kasvada septembrist

2017. a kuni augustini 2018. a 27 324 euro 37 sendi võrra.

Kostja II esitas 25. juuni 2019. a istungil nõude aegumise vastuväite.

Laenuandja on jätnud tähelepanuta tasaarvestatud menetluskulude summa, mis mõisteti

tsiviilasjas nr 2-14-5795 laenuandjalt kostja II kasuks välja (I kd, tl 169–170).

Kostjad esitasid tasaarvestusavaldused hageja nõude tasaarvestamiseks kostjate kahju

hüvitamise nõudega hageja vastu. Hageja realiseeris ebamõistlikult ja laenuandja

informeerimiskohutust rikkudes kostja I elamispinna. Elamu väärus oli 28. novembri 2008

eksperthinnangu kohaselt 154 985 eurot 75 senti. Hageja on hinnanud elamu väärtuseks

22. detsembril 2010. a 146 997 eurot ning täitemenetluse algatamisel 7. novembril 2011

tuginedes Robinson Kinnisvara hinnangule 121 000 eurot. Elamu realiseeriti täitemenetluses

21. augustil 2012 hinnaga 40 000 eurot.

Kostja II hinnangul on tekitatud kahju vähemalt 114 985 eurot 75 senti, ehk elamu turuhinna

154 985 eurot ja müügihinna 40 000 eurot vahe. Kostja I hinnangul on tekitatud kahju 130 000

eurot, s.o elamu turuhinna 24. septembri 2020. a seisuga 170 000 eurot ja müügihinna vahe.

Tasaarvestuse tulemusena ei oma hageja enam kostja I vastu nõuet.

4. Kolmanda isikuna kostjate poolel menetlusse kaasatud hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omanik toetas kostjate vastuväiteid ning palus jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata. Hageja

on esitanud hagiavalduse, mis tugineb 4. jaanuari 2017 laenulepingu ülesütlemisele, tegemist

on sama aluse ja hagi esemega samade kostjate vastu, mille kohta on jõustunud kohtulahend.

Kolmas isik on perioodil 12. detsembrist 2011 kuni 21. jaanuarini 2016 teinud laenuandjale

sundtäitmise vältimiseks makseid summas 11 025 eurot. Tartu Ringkonnakohus on

28. detsembri 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-24 (Aili Kase hagi Danske Bank A/S vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks) leidnud, et laenuandja käitumine on olnud

vastuoluline ja hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja ei ole näidanud, milliste kohususte

katteks on kolmanda isiku poolt 44 osamaksega kantud 11 025 eurot läinud.

Hagis nõutavad ja 4. jaanuari 2017 ülesütlemisavalduses nimetatud intressid olid hagi esitamise

ajaks kas täielikult või suures osas aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 7. detsembri 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja 144 720 eurot 54 senti ning täiendavalt kostjalt I 11 756 eurot 32 senti.

Maakohus tasaarvestas kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud 11 756 eurot 32 senti kostja I

kahju hüvitamise nõudega hageja vastu summas 85 004 eurot 29 senti, tasaarvestas kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks väljamõistetud 144 720 eurot 54 senti kostja I kahju hüvitamise

nõudest hageja vastu tasaarvestatud summast üle jäänud summaga 73 247 eurot 97 senti ning

mõistis tasaarvestuste tulemusena kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 71 472 eurot 57

senti. Maakohus jättis hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate ja

kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude

suuruseks 5626 eurot 48 senti, mõistis nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras.

Pooled ei vaidle, et 3. detsembril 2008 sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal laenuandjana ja

kostja I laenusaajana laenulepingu nr XXXXXXXXXX, mille alusel andis laenuandja

laenusaaja käsutusse 146 996 eurot 79 senti tagastamise lõpptähtpäevaga 16. detsember 2038.

Laenulepingu kohaselt tagasid laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist panga

kasuks seatavad hüpoteegid kinnistutele asukohaga XXXXXX tn 10, X küla, X vald, X ja

XXXX, X linn ning kostja II käendus. Vaidlus puudub ka selles, et laenuandja poolt 1.

veebruaril 2011 kostjale I esitatud lepingu ülesütlemine on kehtetu (vt Tartu Maakohtu 2.

detsembri 2016. a otsust I kd, tl 91–97).

Vaidluse all on see, kas hageja ütles laenulepingu 4. jaanuari 2017 ülesütlemisavaldusega

kehtivalt üles; kui ülesütlemine on kehtiv, siis milline on lepingujärgne võlgnevuse suurus; kas

kõrvalnõuded on osaliselt aegunud; kas kostjal I on kahju tekitamisest tulenev nõue hageja

vastu ning kas poolte vastastikused nõuded on kattuvas ulatuses tasaarvestusega lõppenud.

Tegelikkusele ei vasta kolmanda isiku seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-14-5795 ja käesolevas

tsiviilasjas on tegemist sama aluse ja hagi esemega samade kostjate vastu ning hagi tuleb jätta

läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-14-5795 tehtud otsuses hinnanud ega

käsitlenud 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavaldust.

Kostjate väide, et kuna hageja oli 2011. a lepingu üles öelnud, siis ei saanud ta seda enam uuesti

teha tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse raames, on ekslik. Ülesütlemisavaldus toob avalduses

märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused

on täidetud. Kohtud tegid tsiviilasjas nr 2-14-5795 kindlaks, et laenuandja 1. veebruari 2011

laenulepingu ülesütlemise avaldus oli tühine. Seega ei saanud see tuua kaasa lepingu lõppemist,

mistõttu oli kohtumenetluse ajal 4. jaanuaril 2017 lepingu ülesütlemine lubatav.

Poolte vahel sõlmitud laenuleping oli tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Tarbijakrediidileping on kestvusleping, mille ülesütlemine on võimalik VÕS § 416 lg-tes 1 ja

2 sätestatud tingimustel. 4. jaanuari 2017. a lepingu ülesütlemisavaldus vastab VÕS § 416 lg

1 ja 2 sätestatud nõuetele, ehk täidetud on lepingu ülesütlemise nii formaalsed kui ka

materiaalsed eeldused. Kostjad on 4. jaanuari 2017. a kirjaliku ülesütlemisavalduse kätte

saanud. 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse kohaselt on avalduse koostamise päeva seisuga

kostjal I tasumata või osaliselt tasutud 51 makset ning täitmata maksekohustus on 25 619 eurot

97 senti, sh tähtajaks tagastamata laen 5810 eurot 36 senti, tasumata intressid 19 358 eurot 11

senti ja viivised 451 eurot 50 senti. Laenusumma, mille tagastamise tähtaeg ei olnud saabunud,

oli 115 767 eurot 9 senti. Ülesütlemisavalduses anti kostjale I täiendav tähtaeg täitmiseks ning

tehti ettepanek võimalike lahenduste leidmiseks laenuandjaga ühenduse võtmiseks.

Lepingu ülesütlemise avaldus on 15. märtsil 2017 saadetud ka kostjale II. Kostjale II

4. jaanuaril 2018 saadetud korduvast võlgnevuse tasumise nõudest nähtub, et laenuleping on

kehtivalt üles öeldud 23. märts 2017. a seisuga ning sellega on sissenõutavaks muutunud kogu

nõue 144 720 eurot 54 senti koos lisandunud viivistega 824 eurot 71 senti.

Maakohus leidis, et kuigi Tartu Maakohtu 2. detsembri 2016. a kohtuotsuses on nenditud, et

seoses tagatise müügist laekunud rahasummaga ning pärast tagatise müüki ja kohtumenetluse

ajal tasutud maksetega, on laenu katteks tasutud rohkem, kui oli sissenõutavaks muutunud

võlgnevus, ei ole kostjad tõendanud, et ettemaks oli kuni 2025. a.

Intressinõuete aegumine oli TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud alates tsiviilasjas nr 2-14-5795

hagi esitamisest 5. veebruaril 2014 kuni nimetatud tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumiseni

20. oktoobril 2017. Aegumine peatus uuesti käesolevas tsiviilasjas hagi esitamisega 30. augustil

2018. Kuna tagatise müügist saadud rahast kustutati 28. augustil 2012 kõik võlgnevused, siis ei

sisaldu käesolevas hagis enne 2012. a tekkinud intressi- ja viivisenõudeid.

Tsiviilasjas nr 2-14-5795 lepingu kehtivuse tuvastamise tagajärjel muutus olukord, ehk nagu

hageja on selgitanud 17. juuni 2019. a menetlusdokumendis, tuli laekunud raha arvestada

sissenõutavaks muutunud põhinõude, viiviste ja intresside katteks. Seetõttu on hageja

4. jaanuaril 2017 esitatud lepingu ülesütlemisavalduses lähtunud arvestusest, et 28. augustil

2012 tagatise müügist saadud raha arvel sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise järgselt

üle jäänud 9835 eurot 69 senti arvestati laenu põhiosa ennetähtaegse tagastamisena. Hageja

võlgnevuse arvestamise tabelist nähtub, et ennetähtaegselt tagastatud raha oli ära kasutatud 16.

detsembril 2013 ning alates 2014. a hakkasid tekkima nii põhiosa kui intressivõlgnevused.

Alates 16. veebruarist 2016 ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid

tehtud, kostjad ei ole seda asjaolu ümber lükanud. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et täidetud

on ka materiaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks.

Kostjate arvestuse kohaselt ei saaks põhinõude jääk olla suurem kui 88 398 eurot 54 senti.

Tsiviilasjas nr 2-14-5795 ei ole tuvastatud võlgnevuse suurust, hageja lähtus võlgnevuse

suurust arvestades laenulepingu lõppemisest, seega ka intresside arvestamine oli lõppenud. Kui

jõustus kohtuotsus, millega tuvastati, et laenuleping ei olnud 2011. aastal ülesütlemisega

lõppenud, oli hagejal õigus nõuda raha kasutamise eest ka tasu ehk intressi. Seega tuli tagatise

müügist laenujäägi katteks arvestatud raha arvestada ümber jooksvate maksete katteks.

Kohustuste täitmise järjekord on tarbijakrediidi puhul määratud VÕS § 415 lg-s 2. Hageja

selgitas võlgnevuse kujunemist 17. juuni 2019. a dokumendis ning sellele lisatud arvestuses.

Kuna kostjad ei ole tõendanud, et pärast 2016. aastat on laenulepingust tulenevaid

maksekohustusi täidetud, tuleb aktsepteerida hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestust, mille

kohaselt oli lepingu ülesütlemisel tagastamata laen 121 577 eurot 45 senti, intressivõlgnevus

20 298 eurot 22 senti ning viivisevõlgnevus 14 601 eurot 19 senti, kokku 156 476 eurot 86

senti.

Kostja II kui käendaja vastutus on käenduslepingus piiratud 146 996 euro 79 sendiga. Hageja

on tasaarvestanud kostja II vastu käenduslepingust tuleneva nõude hageja kohustusega tasuda

kostjale II menetluskulud 2276 eurot 25 senti, seega saab kostjalt II nõuda käenduslepingu

alusel 144 720 euro 54 sendi tasumist. VÕS § 145 lg-s 1 sätestatu alusel vastutavad

põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, hageja saab nõuda 144 720 euro 54 sendi

väljamõistmist kostjatelt solidaarselt ning ülejäänud võlgnevuse 11 756 euro 32 sendi tasumist

põhivõlgnikult ehk kostjalt I.

Kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Kahju tekkis

laenuandja poolt lepingu rikkumise ehk laenulepingu õigusvastase ülesütlemise tagajärjel. Kui

laenuandja poleks laenulepingut 2011. aastal üles öelnud, ei oleks toimunud lepingu tagatiseks

olnud kostjale I kuulunud hüpoteegiga koormatud kinnistu müüki täitemenetluses madalama

hinnaga kui oli kinnistu väärtus.

Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud 1. veebruari 2011. a laenulepingu ülesütlemise tühisus.

Tulenevalt TsÜS § 84 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega puudus

laenuandjal alus täitmisavalduse esitamiseks hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks. Hageja

vastuväited, et hageja ei ole kostjale kahju tekitanud ning ei vastuta laenuandja ega kinnistu

võõrandanud kohtutäituri käitumise eest, ei ole relevantsed. Kuna laenuandja on loovutanud

laenulepingust tulenevad menetletavad nõuded kostja I vastu hagejale, on hageja astunud

eriõigusjärglasena laenuandja asemele. VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik talle senise

võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja vastu, tasaarvestust

välistavaid asjaolusid ei esine. Seega ei oma tähendust asjaolu, et praegune hageja ei ole ise

kahju tekitanud, sest ta võib vastutada kahju tekitamise eest õigusjärglasena samadel

tingimustel nagu varasem hageja ning nõuet on võimalik tasaarvestada. Asjaolu, et kostja I ei

ole täitemenetluses kohtutäituri otsuseid või toiminguid vaidlustanud, ei oma kahju tekitanud

tegevuse hindamisel tähtsust. Kostjad ei ole toetunud kahju hüvitamise nõuet sisustades

minetustele täitemenetluses, vaid hageja õiguseellase tegevusele.

Kostjale I laenulepingu kehtetu ülesütlemise tagajärjel tekkinud kahju seisneb kinnistu tegeliku

väärtuse ja selle müügihinna vahes, millest on maha arvatud täitemenetluse kulu. Kuigi

tulenevalt TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine

müügihind (turuhind), võib teatud juhtudel müügihind ja tegelik väärtus erineda, iseäranis

müügi korral täitemenetluse käigus. Kahju suurus tuleb tuvastada kahju tekkimise aja seisuga,

mis on kinnistu võõrandamise aeg. Kinnistu turuväärtuseks 15. novembril 2008 oli 154 985

eurot 75 senti. Robinson Kinnisvara 28. veebruari 2011. a hinnangu kohaselt oli kinnistu hind

121 000 eurot. Täitemenetluses 13. oktoobril 2011 kinnisasja arestimisel on kohtutäitur

hinnanud kinnisasja väärtuseks samuti 121 000 eurot. Selle hinnaga on toimunud ka kinnistu

esimene enampakkumine 7. novembril 2011. Kinnistu müüdi täitemenetluses pärast korduvaid

nurjunud enampakkumisi 21. augustil 2012 hinnaga 40 000 eurot.

Kuigi kinnisasja tegeliku väärtuse kohta selle müügi hetkel augustis 2012 ei ole tõendeid

esitatud, saab aluseks võtta ajaliselt kõige lähema hindamise, s.o kohtutäituri poolt vara

arestimisel asjale antud hinna – 121 000 eurot. Üldteadaolevalt toimus kinnisvaraturul suurem

hindade langus 2009–2010, seega on usutav, et ka vaidlusaluse kinnistu hind oli võrreldes

2008. aastal toimunud hindamisega langenud üle 30 000 euro. Tõenäoliseks ei saa pidada aga

asja väärtuse langemist alla üheaastase perioodi jooksul (oktoobrist 2011 kuni augustini 2012)

üle 80 000 euro, s.o umbes 66 %. Asjaolu, et kohtutäitur hindas vara arestimisel selle hinna

oluliselt kõrgemaks turuhinnast, ei ole usutav. Seega on kostjale I tekkinud hagejapoolse

lepingurikkumise tagajärjel kahju 85 004 eurot 29 senti, ehk täitemenetluses müüdud kinnistu

tegeliku väärtuse 121 000 eurot ja kinnistu müügist kostja I kohustuste katteks arvatud summa

35 995 eurot 71 senti vahe.

Kuigi tasaarvestuse avalduse on esitanud ka kostja II, ei saa kohus VÕS § 67 lg 1 kolmandale

lausele tuginedes sellega arvestada. Kostjal II ei ole tasaarvestatavat nõuet, temale ei ole

hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju tekkinud, sest müüdud kinnisasi oli kostja I

omandis. VÕS § 67 lg 1 ei võta kostjalt II õigust tugineda kohustuse lõppemisele teise

solidaarvõlgniku poolt tehtud tasaarvestuse tõttu.

Maakohtu hinnangul ei saa väita, et kostja I kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks

kahju tekitanud sündmuse ehk omandi kaotuse hetkest. Tegemist on lepingu rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamise kohustusega, millise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks

määratud. VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks

määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kostja I ei saanud temale

hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju tekkimisest teada mitte kahju tekkimise hetkel,

vaid tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse käigus, kui leidis tuvastamist lepingu ülesütlemise

kehtetus. Seega ei olnud nõue aegunud enne nõude tasaarvestamiseks õiguse tekkimist.

Hagejal on kostja I vastu laenulepingust tulenev nõue 156 476 euro 86 senti, millest 144 720

euro 54 sendi ulatuses vastutab kostjaga I solidaarselt käenduslepingu alusel kostja II ning

kostja I vastutab hageja ees 11 756 euro 32 sendi ulatuses. Kostja1 I on hageja vastu

tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue 85 004 eurot 29 senti. Tasaarvestuse tulemusena on

hageja nõue kostja I vastu nimetatud ulatuses lõppenud, mistõttu on põhjendatud mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 71 472 eurot 57 senti (85 004,29 – 11 756,32 =

73 247,97; 144 720,54 – 73 247,97 = 71 472,57).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostjad ja kolmas isik esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad

tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata.

Alternatiivselt kui laenulepingu 4. jaanuari 2017. a ülesütlemine on kehtiv, siis paluvad

apellandid tuvastada, et kostja I tasaarvestuse tulemusena puuduvad kostjal I kohustused hageja

ees. Apellandid paluvad jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on korduv 4. jaanuari 2017. a ülesütlemine vastuolus jõustunud

kohtulahendiga, millega on tuvastatud, et kostjal I oli 4. jaanuari 2017. a seisuga laenuandja ees

ettemakse. Laenu katteks on kokku arvestatud rohkem, kui oli lepingu järgi sissenõutavaks

muutunud laenusumma ning intressinõue.

Laenuandja ei saa muuta oma võlaarvestust laenusaaja suhtes, lisades sellele intressiarvestuse,

mida ei ole varasemalt nõutud. Laenuandja on intresside mittenõudmisega deklareerinud, et on

nendest kõrvalnõuetest loobunud. Võimalikud intressinõuded on suures osas aegunud. Intresse

on võimalik arvestada vaid vahemiku 30. augustist 2015 (3 aastat enne hagi esitamist) kuni

16. märtsini 2017 (laenulepingu korduva ülesütlemise jõustumine) osas, s.o umbes 6000 eurot.

Arvestades, et Tartu Maakohus on 2. detsembri 2016. a otsusega arvestanud laenusaaja

ettemakseks umbes 20 000 eurot, siis katab ettemakse võimaliku intressivõla mitmekordselt.

Seega ei saanud laenusaajal olla 4. jaanuaril 2017 võlgnevust isegi juhul, kui arvestada

laenuandja õigust nõuda vahepealse aja eest intresse (aegumata osas).

Laenuandja ei ole järginud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise reegleid. Laenuandja on esitanud

apellatsioonkaebuses tingimuslikult teise ülesütlemise, väljendades, et kui kohtud peaksid

lugema esimese ülesütlemise põhjendamatuks, siis tuleks lähtuda teisest ülesütlemisest. Selline

ülesütlemine on tarbija jaoks eksitav, teise dokumendi (apellatsioonkaebuse) koosseisus, mis ei

ole lubatav (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). Kui

tarbijaga peetakse vaidlust esimese ülesütlemise õigustatuse üle, ei ole tarbija jaoks

tingimusteta ja üheselt arusaadav, millisest ülesütlemisest lähtutakse, millise avalduse alusel

loetakse leping lõppenuks ja mis on lõppemise kuupäev.

Laenuandja käitumine on olnud vastuoluline ja hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus ei

ole nimetatud vastuväiteid otsuses kajastanud ega analüüsinud. Laenuandja arvestas ka alusetu

täitemenetluse kulud laenusaaja kohustuste hulka, suurendades seeläbi laenusaaja väidetavat

võlga 4004 euro 29 sendi võrra.

Laenuandja on põhivõlgnevuse suurust muutnud. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati, et kostja

I laenulepingu võlgnevuse põhiosa jääk oli 24. aprilli 2015. a seisuga 94 679 eurot 8 senti.

Seejärel tasaarvestas laenuandja põhiosast kostja II menetluskulud 2276 eurot 25 senti ning

kohtu poolt tuvastatud alusetu täitemenetluse kulud 4004 eurot 29 senti. Eeltoodu tulemusena

peaks detsembri 2017. a lõpu seisuga olema maksimaalne laenulepingu põhiosa jääk 88 398

eurot 54 senti. Käesoleva vaidluse nõudeavalduse kohaselt on tagastamata laenu põhiosa jääk

augusti 2018. a lõpu seisuga 121 577 eurot 45 senti.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud kahju suuruse ja tasaarvestamise aja. Kahju suurust tuleb

arvestada käesoleva aja seisuga. Kui laenuandja ei oleks suunanud kostja I kinnistut ebaõigesti

sundmüüki, oleks kostja I endiselt kinnisasja omanik. Seega oleks kohus pidanud lähtuma Lahe

Kinnisvara hinnangust, mille kohaselt oleks kinnistu väärtus septembri 2020. a seisuga

145 000 – 155 000 eurot, teatud tingimustel isegi 170 000 eurot. Kahjunõue on muutunud

sissenõutavaks

oktoobris

2012. Kahjunõude maksmapanekuks

või

sissenõutavaks

muutumiseks ei pidanud ootama ära tsiviilasja nr 2-14- 5795 tulemusi. Kui omandi väärtus on

ajaga kasvanud, siis on suurenenud ka isikule tekkinud kahju suurus ja laenusaajal on õigus

rääkida kahjust, mis on võrdne omandi praeguse väärtusega.

Tasaarvestuse tõttu on poolte nõuded lõppenud alates oktoobrist 2012, mil laenusaaja võis

tasaarvestada oma nõuet laenuandja vastu. Maakohus on õigustamatult teostanud tasaarvestuse

alles kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja arvestanud hageja kasuks vahepeal kogunenud

intressid ja viivised. Maakohus oleks pidanud tuvastama nõude suuruse oktoobri 2012 seisuga,

s.o umbes 140 000 eurot (arvestamata kinnistu müügist laekunud summad). Vastavalt Lahe

Kinnisvara hinnangule on kostja I kahju minimaalselt 145 000 eurot, mis tähendab, et kostjale

I tekitatud kahju on suurem, kui hageja nõue.

Hageja esitas intressinõude alates 2012. aastast. Kõrvalnõuded aeguvad kolme aastaga. Seega

olid hagis nõutavad intressid hagi esitamise ajaks suures osas aegunud. Mitteaegunuks saaks

lugeda intresse ja viiviseid, mis on tekkinud kolme aasta jooksul enne 4. jaanuari 2017. a

ülesütlemisavaldust. Laenuandja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-14-5795 intressinõuet. Seega ei

saanud intressinõuete maksmapaneku aegumine olla ka peatunud TsÜS § 160 lg 1 järgi.

Maakohus on kostjate vastuväidete ja tasaarvestusavalduse tulemusena vähendanud hageja

nõuet peaaegu poole võrra. Seetõttu maakohtu otsuse muutmata jätmisel tuleb menetluskulud

jätta poolte endi kanda või jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.

7. Hageja vaidles kostjate ja kolmanda isiku apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle

rahuldamata.

Laenuandja ütles 4. jaanuaril 2017 laenulepingu kehtivalt üles. Laenulepingu ülesütlemine ei

ole vastuolus tsiviilasjas nr 2-14-5795 jõustunud lahendiga ning kostjal I ei ole hageja ees

ettemaksu. Maakohus palus korduvalt kostjatel esitada oma võlaarvestus, kuid kostjad ei teinud

seda. Tsiviilasja nr 2-14-5795 esemeks oli vaidlus küsimuses, kas laenuleping on 1. veebruari

2011. a ülesütlemisavaldusega üles öeldud või mitte. Midagi muud maakohus ega ka

ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-14-5795 ei tuvastanud. Laenuleping öeldi uuesti üles

4. jaanuaril 2017 ehk alles tsiviilasjas nr 2-14-5795 toimunud apellatsioonimenetluse käigus.

21. märtsi 2017. a seisuga oli kostjal I laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 20 926

eurot 96 senti, millest 7482 eurot 33 senti moodustas tähtajaks tagastamata laen, 12 834 eurot

77 senti tasumata intressid ning 609 eurot 86 senti tasumata viivised. Laenuandja on 4. jaanuaril

2017 laenulepingu ülesütlemisel järginud kõiki seadusest tulenevaid tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisega seotud nõudeid. Isegi kui laenuandja oleks rikkunud VÕS § 416 lg-t 2, ei mõjuta

see ülesütlemise kehtivust (Riigikohtu 3. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-7502, p 16).

Tsiviilasjas nr 2-14-5795 ja käesolevas asjas on asjaolud erinevad, kuivõrd tsiviilasjas

nr 2-14-5795 lähtus laenuandja nõuete esitamisel eeldusest, et laenuleping on 1. veebruaril 2011

ülesütlemisavaldusega üles öeldud. Laenuandja oli sunnitud nõude arvestamisel tegema

ümberarvestused lähtuvalt asjaolust, et laenuleping on kehtiv. Tartu Ringkonnakohus ei võtnud

tsiviilasjas nr 2-14-5795 seisukohta 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse kehtivuse kohta.

Laenulepingust tulenevad kõrvalnõuded ei ole aegunud. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on

täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Laenuandja esitas 25. novembril

2015 kohtutäiturile täitmisavalduse kolmanda isiku kinnistut koormava hüpoteegi

realiseerimiseks, täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p 19 järgi notariaalselt tõestatud

kokkulepe. Seega ei aegu laenulepingust tulenevad põhi- ja kõrvalnõuded enne 25. novembrit

2025. TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega

nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Laenuandja esitas 5. veebruaril 2014 kostjate vastu

laenulepingu järgse 95 174 euro tasumise nõude. Seega peatus 95 174 euro ulatuses TsÜS § 160

lg 1 alusel ka kostjate vastu laenulepingu alusel esitatud nõude aegumine kuni tsiviilasjas

nr 2-14-5795 tehtud otsuse jõustumiseni 20. oktoobril 2017. TsÜS § 168 lg 1 sätestab, et aega,

mille kestel oli aegumine peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka ning TsÜS § 168 lg 2

kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses

ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Seega oli nõuete aegumine peatunud

ajavahemikul 5. veebruarist 2014 – 20. detsembrini 2017. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine

katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt

võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside

maksmises, tagatise andmises või muus teos. Ajavahemikul 31. augustist 2012 – 21. jaanuarini

2016 on toimunud kümneid laekumisi nõude katteks, mistõttu on nõude aegumine ka

TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel korduvalt katkenud.

Laenuandja käitumine 4. jaanuaril 2017 laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamisel ei ole

olnud hea usu põhimõttega vastuolus. Hoopis kostjate käitumine on olnud hea usu põhimõttega

vastuolus, kuna laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi ei ole keegi juba aastaid täitnud.

Kostjad ei ole maakohtus tuginenud kohtutäituri tasule (4004 eurot 29 senti) kui väidetavale

kahjule. Kostja II ja kolmas isik ei olnud täiteasja nr 024/2011/2114 osalised, mistõttu nende

õigusi ei ole kostja I suhtes läbiviidud täitemenetlusega rikutud. Täitemenetlust korraldab

kohtutäitur, kelle tegevuse eest sissenõudja ei vastuta.

Maakohus on õigesti arvestanud hageja kasuks väljamõistetava summa. Kostjad on eksinud

laenujäägi arvestamisel.

Kostjatel puudub mistahes tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue hageja ning laenuandja vastu.

Isegi, kui kostjal I oleks hageja vastu kahju hüvitamise nõue, on ebaõige kostjate seisukoht, et

kahju suurust tuleks arvestada tänase seisuga. Kahjuna ei ole VÕS § 132 lg 1 alusel käsitletav

müüdud kinnisvara hilisem turuhinna tõus. Kahju hüvitamist saab nõuda kahju tekkimise aja

seisuga. Praegusel

juhul müüdi kinnistu 21. augustil

2012 toimunud avalikul

kordusenampakkumisel hinnaga 40 000 eurot, mis ongi kinnisasja tegelik turuväärtus

(Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 35). Kostjad ei ole tõendanud

suuremat kinnisasja turuväärtust 21. augusti 2012. a seisuga. Kostja I kahju hüvitamise nõue on

aegunud ega ole tasaarvestatav VÕS § 200 lg 2 alusel.

8. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse nõuete

tasaarvestuse (resolutsiooni p-de 4–6) osas ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies

ulatuses, jätta apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõista

kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal I on hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Maakohus

on jätnud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg-t 6 ebaõigesti kohaldamata ning on

ebaõigesti kohaldanud VÕS § 197 lg-d 1 ja 2. Hageja ei ole kostjale I kahju tekitanud ega

vastuta laenuandja või kinnistu võõrandanud kohtutäituri käitumise eest. Kahju hüvitamise

nõude saab esitada kahju tekitaja vastu. Kohtutäitur müüs kostja I kinnistu õiguspäraselt

läbiviidud täiteasja nr 024/2011/2114 täitemenetluses toimunud avalikul enampakkumisel

turuhinna eest. Esialgu kuulutaski kohtutäitur enampakkumise välja alghinnaga 121 000 eurot,

kuid

enampakkumine

nurjus,

mistõttu

korraldati

kinnistu

müümiseks

mitmeid

kordusenampakkumisi. TMS § 100 lg 5 järgi ei või asju alla hinnata rohkem kui 70% esimese

enampakkumise alghinnast. Kinnistut ei müüdud alla TMS § 100 lg-s 5 sätestatud miinimumi.

Asjaolu, et kinnistule ei leitud ostjat 121 000 eurose alghinnaga kinnitab, et kinnistu turuhind

ei olnud 121 000 eurot, vaid 40 000 eurot, millega kinnistu avalikul enampakkumisel

võõrandati.

Kostja I ei vaidlustanud tema suhtes läbiviidud täiteasja nr 024/2011/2114 täitemenetlust.

Hüpoteegipidajast krediidiasutus ei vastuta hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse

vähenemise ega ka suurenemise eest. Seda riisikot kannab krediidivõtja.

Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg-t 2, VÕS § 132 lg 1 ei võimalda

nõuda asja võimalikku tuleviku väärtust ega tulevikus asja võimaliku hinnatõusu

kompenseerimist. Seega on selline kahju hüvitamise nõue ka VÕS § 127 lg 2 alusel välistatud.

Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud kahju ettenähtavuse

põhimõtte. Laenuandja jaoks ei saanud olla ettenähtav, et seaduslikult läbiviidud

täitemenetluses avalikul enampakkumisel müüdud kinnistu võib kostjale I kahju tekitada,

enampakkumisel müüdud kinnistu hind vastab eelduslikult kinnistu tegelikule turuhinnale.

VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik

sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Kostja I ega ka kohus ei

ole väidetavast kahju hüvitamise nõudest maha arvanud kinnistu ülalpidamiskulusid ega

maamaksu ajaperioodil 21. augustist 2013 – 24. septembrini 2020.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 200 lg-t 2. Kostja I väidetav nõue aegus enne, kui

laenuandja laenulepingu järgne nõue muutus täies ulatuses sissenõutavaks. Hageja ei nõustu, et

väidetav kostja I kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud.

Riigikohus on pidanud aegumistähtaja alguseks aega, millal on isik kahju tekkimisest teada

saanud (vt nt 3-2-1-25-13, p 11). Kostja I pidi väidetavast kahju hüvitamise alusest teada saama

siis, kui ta kaotas kinnistu omandi, st kinnistu võõrandamise ajal 21. augustil 2012, seega on

kostja I kahju hüvitamise nõuded aegunud juba 21. augustil 2015 (TsÜS § 146 lg 1). Laenuandja

laenulepingu järgse laenu tagastamise ning viiviste tasumise nõue muutus sissenõutavaks

4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse avalduse alusel alles 22. märtsil 2017, st kostja I

väidetav kahju hüvitamise nõue aegus mitu aastat enne laenuandja laenu tagastamise ja viiviste

tasumise nõuete tekkimist. Järelikult ei ole kostjal I võimalik VÕS § 200 lg 2 alusel enda

väidetavat nõuet tasaarvestada. Kostja I on ise kinnitanud, et tema väidetav nõue muutus

sissenõutavaks juba 2012. aasta oktoobris. Seega maakohus eksis, leides, et kostja I sai kahju

tekkimisest teada alles tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse käigus.

Maakohus on VÕS § 200 lg-t 4 ebaõigesti kohaldamata jätnud. Tasaarvestada ei saa nõuet,

millele VÕS § 200 lg 4 alusel saab esitada vastuväiteid. Hageja on esitanud kostja I

tasaarvestuse avaldusele enam kui 10 vastuväidet, millest enamuse on kohus jätnud otsuses

käsitlemata. Kostja I ei ole kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust tõendanud ega

põhistanud. VÕS § 127 jj ei ole iseseisvad kahju hüvitamise nõude alused.

9. Kostja II vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu. Hageja vastutab laenuandja

õigusjärglasena oma õiguseellase tegude või tegematajätmiste eest. Kohus on tuvastanud, et

laenuandja poolt esitatud täitmisavaldus ja sellele järgnev täitemenetlus olid alusetud.

10. Kolmas isik vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on õigesti märkinud, et VÕS § 171 lg 3 järgi võib

võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja vastu,

tasaarvestust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjad ei ole toetunud kahju hüvitamise nõuet

sisustades minetustele täitemenetluses, vaid hageja õiguseellase (laenuandja) tegevusele. Kahju

tekitavaks käitumiseks on olnud hüpoteegi täitmiseks suunamine olukorras, kus laenuleping oli

kehtiv. Kuivõrd kostja I on jäetud õigustamatult omandist ilma, tuleb kahju suuruseks lugeda

omandi väärtust käesoleva aja seisuga.

VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada

ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne

nõude aegumist. Kolmas isik leidis, et ilmselt ongi kostja I kahju hüvitamise nõue iseseisva

maksmapaneku seisukohalt aegunud, mis ei tähenda seda, et kostja I ei saaks oma kahju

hüvitamise nõuet tasaarvestada. Selleks, et kostja I saaks tasaarvestada oma nõuet laenuandja

(või uue võlausaldaja) vastu, ei pidanud laenuandja nõue olema muutunud sissenõutavaks.

11. Kostja I vaidles ringkonnakohtu istungil vastuapellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et see

ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et kostjate ja kolmanda isiku apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2) ning hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

(TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjatelt hageja kasuks

väljamõistetava summa suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ning teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega rahuldab hageja nõude ning kostjate tasaarvestuse avaldused ning tasaarvestuse

tulemusena mõistab kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 20 196 eurot 32 senti.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

13. Hageja nõuab kostjalt I kui laenuvõtjalt ja kostjalt II kui käendajalt laenulepingujärgse

võlgnevuse tasumist. Poolte vahel ei ole vaidlust maakohtu poolt tuvastatus, et 3. detsembril

2008 sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal ja kostja I laenulepingu nr XXXXXXXXXX, mille

alusel andis laenuandja kostjale I laenu 146 996 eurot 79 senti tagastamise tähtpäevaga

16. detsember 2038. a. Laenulepingu kohaselt tagasid lepingust tulenevate laenusaaja

kohustuste täitmist kostja II käendus ja panga kasuks seatud hüpoteegid kinnistutele asukohaga

XXXXXX tn X, X küla, X vald, X ja XXXXX linn. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte

vahel sõlmitud laenuleping oli tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Laenuandja poolt 1. veebruaril 2011 kostjale I esitatud laenulepingu ülesütlemine on kehtetu.

14. Danske Bank A/S Eesti filiaal ütles laenulepingu uuesti üles 4. jaanuaril 2017.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et nimetatud ülesütlemisavaldus

vastab VÕS § 416 lg 1 ja 2 sätestatud nõuetele, täidetud on lepingu ülesütlemise formaalsed ja

materiaalsed eeldused. Kostjad on ülesütlemisavalduse kätte saanud.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et võlausaldaja on ülesütlemisavaldust esitades käitunud

tarbijast krediidivõtjaid eksitavalt leiab ringkonnakohus, et menetluses on tõendamist leidnud,

et kostjad on saanud pärast ülesütlemise avalduse kättesaamist aru võlausaldaja soovist leping

üles öelda, samuti ülesütlemise õiguslikest tagajärgedest (kostja II esindaja ütlused II kd, tl

110).

Võlausaldaja on apellatsioonkaebuses tsiviilasjas nr 2-14-5795 tingimuslikult leidnud, et

apellatsioonkaebusele on lisatud laenulepingu ülesütlemise avaldus juhuks, kui ringkonnakohus

peaks asuma seisukohale, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga, et kui Danske Bank A/S on lugenud ülesütlemise avalduse kehtivaks 15 päeva

möödudes peale avalduse kättesaamist, võib jääda arusaamatuks, milline siis on teise tingimuse,

Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumise, mõju ülesütlemise tähtajale. Samas tuleneb

avaldusest selgelt, et laenuandja ootab laenusaajalt kohustuse täitmist 14 päeva jooksul alates

avalduse kättesaamisest ning leping loetakse üles öelduks 15.-dal päeval. Kostja I pidi

arvestama sellega, et hiljemalt ringkonnakohtu otsuse jõustumisel on laenuleping üles öeldud.

Ringkonnakohus leiab, et ka ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud.

VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostja I ei vaidle menetluses vastu

sellele, et ta ei ole teinud ülesütlemisavaldusele eelnevaid laenu tagastamise graafiku järgseid

osamakseid pikema aja jooksul (vastuses hagile märgib kostja I oma lepingujärgse võlgnevuse

seisuga 5. veebruar 2014). Kostja I ei ole ka tuginenud sellele, et ta oleks suutnud

võlausaldajapoolse

ülesütlemiseavalduse

esitamise

ajal

(4.

jaanuaril

2017)

laenulepingujärgseid kohustusi täita.

15. Kostja I leidis, et tagatise sundvõõrandamisest tekkis kostjal I tagatisvara müügi hinna

ulatuses ettemaks laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku osamaksete osas kuni augustini

2025, lisaks on kostjad täiendavalt võlausaldajale tasunud ligikaudu 11 000 eurot.

Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 411 lg 1 järgi võis tarbija tarbijakrediidilepingust

tulenevad kohustused täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata

jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Ka kehtiva VÕS § 411 lg 1 järgi võib

tarbijakreediidilepingu puhul tarbija VÕS § 411 lg 1 järgi tarbijakrediidilepingust tulenevad

kohustused osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi

kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Nimetatu ei saa aga tähendada seda,

et võlgnik saab ise ühepoolselt määrata, milline on kohustuse osalise täitmise puhul edasine

maksegraafik. Pooletevahelise laenulepingu üldtingimuste p 9.2 kohaselt on laenusaajal õigus

kolmekuulise kirjaliku etteteatamisega leping üles öelda. Juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenu

ja tasuintresse kahe nädala jooksul pärast ülesütlemise jõustumist, ei loeta ülesütlemist

toimunuks.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus võlgnik ei vaidlusta seda, et ta ei ole laenu lepingus

kokku lepitud graafiku alusel tagastanud ning poolte vahel puudub kokkulepe laenukohustuse

teistsuguse täitmise suhtes, on laenuandjal õigus leping üles öelda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja on võlgnevuse kujunemist selgitanud

17. juuni 2019. a dokumendis ning sellele lisatud arvestuses. Kostjate vastuväited on üldised ja

paljasõnalised. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostjad oma vastuväiteid hageja nõudele

täpsustanud. Hageja on menetluses selgitanud, kuidas on põhivõlgnevuse suurus muutunud

võrreldes esimeses ülesütlemisavalduses märgituga. Ringkonnakohtul puudub alus muuta

maakohtu poolt aluseks võetud hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestust, mille kohaselt oli

lepingu ülesütlemisel tagastamata laenusumma 121 577 eurot 45 senti, intressivõlgnevus

20 298 eurot 22 senti ning viivisevõlgnevus 14 601 eurot 19 senti, ehk kokku 156 476 eurot 86

senti.

Hageja on 9. septembri 2019 menetlusdokumendis palunud mõista kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 144 720 eurot 54 senti ning kostjalt I hageja kasuks täiendavalt välja 11 756 eurot

32 eurot senti. Sisuliselt on hageja rahuldanud kostja II tasaarvestusavalduse, kuid ekslikult

suurendanud tasaarvestava summa osas kostja I võlgnevust. Kostjate II tasaarvestatava nõude

suhtes võtab ringkonnakohus seisukoha otsuse p-des 16jj.

Ringkonnakohus leiab, et kostjate väide, et intresse on võimalik arvestada vaid vahemiku

30. augustist 2015 (3 aastat enne hagi esitamist) kuni 16. märtsini 2017 (laenulepingu korduva

ülesütlemise jõustumine) osas, s.o umbes 6000 eurot, ei ole põhjendatud. Kuivõrd tsiviilasjas

nr 2-14-5795 tuvastati 1. veebruari 2011. a laenulepingu ülesütlemise tühisus, siis tuli hagejal

võlgnevus ümber arvutada tulenevalt asjaolust, et laenuleping kehtis. Maakohus leidis õigesti,

et hageja intressinõude aegumine oli TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud tsiviilasjas

nr 2-14-5795 toimunud menetluse ajal. Ringkonnakohus nõustub aegumise peatumise osas

maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

16. Järgnevalt peatub ringkonnakohus kostjate tasaarvestusavaldustel hageja nõudele.

VÕS § 67 lg 1 järgi ei pea juhul, kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud,

ülejäänud võlgnikud kohustust täitma. Sama kehtib täitmise asendamise, hoiustamise või

tasaarvestuse korral. Iga solidaarvõlgnik võib võlausaldaja nõude tasaarvestada üksnes enda

nõudega. Kostja II tegi 2. septembril 2020 tasaarvestusavalduse (II kd, tl 32), kuid avalduse

sisust tulenevalt soovivad mõlemad kostjad tasaarvestada hageja nõuded kostjate kahju

hüvitamise nõudega. Kostja I tegi hagejale 24. septembril 2020 tasaarvestusavalduse (II kd, tl

81jj).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et kostjal II ei ole hageja vastu tasaarvestatavat

nõuet, kuna müüdud kinnisasi oli kostja I omandis. Käendaja ei saa ise tasaarvestada võlgniku

nõudeid VÕS § 149 lg‑st 3 tulenevalt (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2‑14‑21710, p 52). Samas võib käendajal endal olla iseseisev nõue laenuandja vastu, mh

laenulepingu sõlmimise või täitmisega seotud hoolsuskohustuse (teavitamiskohustuse)

rikkumisest tulenevalt. Riigikohus on leidnud, et käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest

tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada

esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui hageja on jätnud käendaja teavitamata

käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑30‑16, p 11). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud hoolsus- ja

informeerimiskohustus laieneb ka käenduslepingu täitmisega seotud olulistele küsimustele.

Kostja II oli käendaja ning asja materjalide põhjal oli ta lepingu sõlmimisel teadlik sellest, et

laenukohustuse täitmist tagas lisaks tema käendusele ka võõrandatud kinnisasi (II kd, tl 147jj).

Riigikohus on laenuandja lepingueelse hoolsuskohustuse rikkumise puhul käendaja nõuete osas

leidnud, et kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1

järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut

sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑89‑06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv,

lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab

tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑136‑12, p 25).

Ringkonnakohtu hinnangul saab käendaja esitada võlausaldaja vastu ka käenduslepingu

täitmisega seotud hoolsuskohustuse (mh informeerimiskohustuse) rikkumisest tulenevaid kahju

hüvitamise nõudeid. Võlausaldaja peab laenulepingu täitmisega seotud olulistest asjaoludest

(sh

tagatiste

realiseerimisest)

käendajat

teavitama.

Võlausaldajapoolse

käendaja

informeerimiskohustuse eesmärgiks on mh see, et käendaja saaks oma võimalikke tulevasi

regressinõudeid võlgniku vastu kindlustada. Kostjale II on saadetud lepingu ülesütlemise teade

15. märtsil 2017 koos võimalusega tasuda kostja I poolt võlgnetav summa. Kostja II väitel ei

olnud ta aga teadlik võlausaldaja tegevusest laenu tagatiseks olnud kinnisasja realiseerimisel

ning talle võib olla võlausaldaja käitumisega tekkinud kahju, mille hüvitamise nõuet ta saab

hageja nõudega tasaarvestada. Kostja II ei ole aga praeguses menetluses usalduskahju

hüvitamist taotlenud.

Maakohus on tuvastanud, et kostja II väitel on tal hageja vastu menetluskulude tasumise nõue

tsiviilasjast nr 2-14-5795 (maakohtu otsuse p 26, kostja II seisukohad II kd, tl 31jj). Kostja II

tasaarvestava nõude suurusel peatub ringkonnakohus otsuse p-s 19.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostjal I on kahju hüvitamise nõue

võlausaldaja vastu, mis tuleneb kehtetu ülesütlemise järel toimunud tagatise realiseerimisest.

Kostjal I on laenuandja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab hageja nõudega tasaarvestada

siis, kui laenuandja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); laenuandja vastutab lepingu

rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); kostjale I on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, §

128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena laenuandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a

kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel

on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt nt Riigikohtu 14. märtsi 2019. a otsust tsiviilasjas

nr 2-17-1937, p 15).

Maakohus leidis põhjendatult, et kostjale I kahju tekitav sündmus oli võlausaldaja poolne

tagatise realiseerimine olukorras, kus lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv. Kostjad ei ole

vaidlustanud seda, et kui võlausaldaja ütleb laenulepingu üles põhjusel, et laenuvõtja on

võlgnetavate summade tasumisega viivituses, oli võlausaldajal õigus pöörduda tagatise

realiseerimiseks kohtutäituri poole (I kd, tl 24). Asjaõiguslepingute järgi oli kinnisasja

igakordsel omanikul kohustus alluda kohesele sundtäitmisele (II kd, tl 64).

Laenuandja 1. veebruari 2011. a ülesütlemisavaldus ei olnud aga kehtiv, mistõttu puudus

laenuandjal õigus tagatise realiseerimiseks ning laenuandja on oma laenulepingust tulenevat

kohustust rikkunud. Menetluses ei ole esile toodud asjaolusid, mis viitaksid rikkumise

vabandatavusele. Laenukohustuste täitmiseks antud tagatise realiseerimisõigus on piiratud

üksnes juhtudega, kui laenusaaja rikub võlgnevuse tagastamise kohustust. Nimetatud piirangu

eesmärgiks on ära hoida laenusaajale tekkida võivat kahju. Kahju, mis võib võlgnikule tekkida

laenuandja poolt ilma õigusliku aluseta laenukohustuse täitmiseks antud tagatise

realiseerimisele, on laenuandjale ka ettenähtav, laenuandja võis ja pidi sellise kahjuga

arvestama. Laenusaaja võimalus tulevikus laenukohustust täita muutub tagatise äralangemisel

oluliselt. Praegusel juhul on sõlmitud eluasemelaenuleping. Professionaalne laenuandja peab

arvestama sellega, et kui ta realiseerib tagatise täitemenetluses õigusliku aluseta, võib mõjutada

see kogu laenuvõtja elukorraldust.

18. Ringkonnakohus leiab, et kostjate poolt esitatud tasaarvestuse nõuded hageja vastu ei ole

olnud summa suuruse osas täpsed. Kostja II menetlusdokumendis esitatud tasaarvestusavalduse

kohaselt oli kostjate kahju suuruseks „vähemalt“ elamu turuhinna 154 985 euro 75 sendi ja

müügihinna 40 000 euro vahe 114 985 eurot 75 senti. Kostja I tasaarvestusavalduse kohaselt

on tema kahju hüvitamise nõudeks vähemalt elamu turuhinna 170 000 euro ning müügihinna

40 000 euro vahe 130 000 eurot. Kostja I kahjuks oli kostjate väitel ka kohtutäituri tasu

4004 eurot 29 senti.

Ringkonnakohus

ei

nõustu

eelnevale

tuginedes

maakohtuga,

et

kahju

suuruse

kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta kohtutäituri poolt vara arestimisel asjale antud kinnisasja

hind 121 000 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi kahju tekitanud sündmus (tagatise õigusliku aluseta

realiseerimine) toimus täitemenetluses 21. augustil 2012 (hinnaga 40 000 eurot), ei saa seda

hetke arvestada kahju suuruse kindlakstegemisel. Ringkonnakohus luges laenulepingu üles

öelduks 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavaldusega. Kostja I ei ole tuginenud sellele, et ta oleks

olnud ilma tagatist realiseerimata võimeline laenuandja sissenõutavaks muutunud nõudeid

täitma. VÕS § 128 lg 3 esimese lause järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud

või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see

tekib tulevikus. Seega tuleb kahju kindlakstegemisel lähtuda ajahetkest, millal võlausaldajal oli

õigus öelda leping üles ning võlgnik oleks saanud kinnisasja võõrandamise järel täita

võlausaldaja nõude. Kahju suuruse arvestamine kohustuse rikkumise (tagatise realiseerimise)

aja seisuga viiks laenusaaja suhtes ka äärmiselt ebaõiglasele tulemusele: ainuüksi tagatise ilma

õigusliku aluseta võõrandamisega ei olnud laenusaajale veel kahju tekkinud, kuna ülesütlemine

ei olnud kehtiv, ei olnud laenusaajal ka kohustust tagatise müügist katmata jäänud laenujääki

tasuda. Kostja I jäi ilma kinnisasja omandist küll selle täitemenetluses võõrandamise hetkel

(mis annaks alust hinnata kahju suurust omandi kaotuse hetkega), kuid praeguse vaidluse

asjaolusid arvestades (laenusaaja on tarbija, kes vaidlustas varasemas tsiviilasjas laenulepingu

ülesütlemise kehtivust), on põhjendatud lähtuda kahju suuruse arvestamisel ajast, millal

laenuleping kehtivalt üles öeldi ning laenuandjal tekkis õigus tagatise realiseerimiseks. Kostja I

ei ole väitnud, et ta oleks suutnud 4. jaanuaril 2017 laenulepingujärgseid kohustusi täita.

Ringkonnakohus möönab, et kahju täpne kindlakstegemine ei pruugi olla praegusel ajahetkel

ka võimalik. Maakohus on tuvastanud, et kinnistu turuväärtuseks 15. novembril 2008 oli

154 985 eurot 75 senti. Tegemist oli eksperthinnangus nimetatud vara väärtusega, hindamise

eesmärgiks oli selle esitamine krediidiasutusele (II kd, tl 34), seega oli laenulepingu sõlmimise

hetkel laenusaaja kohustus tagatud kinnisasjaga, mille väärtus oli sisuliselt võrdne

laenusummaga. Robinson Kinnisvara 28. veebruari 2011. a hinnangu kohaselt oli kinnistu hind

121 000 eurot (II kd, tl 38–43). Täitemenetluses 13. oktoobril 2011 teostatud kinnisasja

arestimisel on kohtutäitur hinnanud kinnisasja väärtuseks samuti 121 000 eurot (II kd, tl 99–

100). Kostja I poolt on esitatud Lahe Kinnisavara hindamisakt kinnistu väärtuse kohta

23. septembri 2020. a seisuga (II kd, tl 83–84), mille kohaselt on vara võimalik turuväärtus

145 000 – 155 000 eurot, ekspert on võimalikuks täpsusklassiks nimetanud 20%.

Riigikohus

on

elamuasemelaenu

puhul

laenuandjapoolse

lepingueelse

kohustuse

(vastutustundliku laenamise põhimõtte) rikkumise korral leidnud, et minimaalselt saaks

laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude

kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada kasvõi elamu

kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab

tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus

arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel

eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste

saamist samas ulatuses saab eeldada (Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr

2‑14‑21710, p 45). Seega saab Riigikohtu hinnangul kahjuks olla ka see osa laenust, mis

tagatise müügi korral kaetud ei saa. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud põhimõte kehtib ka

juhul, kui laenuandja on ilma õigusliku aluseta võõrandanud tagatise, mille väärtus katab

laenulepingu sõlmimise hetkel kogu laenusumma.

Kuigi kostja I kahjuks saaks arvestades Riigikohtu seisukohti pidada kogu tagastamata laenu,

ei saa kohus kostja I tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet hinnata suuremaks (või

hüvitamisele kuuluvaid kahjuliike laiendada), kui kostja I ise on seda menetluses nõudnud.

Kostja I tasaarvestusavalduse kohaselt on tema kahju hüvitamise nõudeks vähemalt elamu

turuhinna 170 000 ning müügihinna 40 000 euro suurune vahe 130 000 eurot, millele lisandub

kohtutäituri tasu 4004 eurot 29 senti. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et ilma õigusliku

aluseta toimunud täitemenetlusega seotud kohtutäituri tasu ei ole kostja I kahjuks. Kostja I on

lähtunud kahju arvestamisel 2020. a kinnisvara väärtusest. Ringkonnakohtu hinnangul on

2020. aastal koostatud hinnang kõige lähedasem kostjale I kahju tekkimise ajale. Ka 2008.

aastal, seega üle kümne aasta tagasi oli, kinnisasja väärtuseks hinnatud ligilähedane summa.

Arvestades laenuandja kohustuse rikkumist, varasemates kohtumenetlustes tuvastatud

laenuandja käitumise vastuolulisust, õiguste kuritarvitamist ning hea usu vastast käitumist nii

laenusaaja kui ka kolmanda isiku vastu (tsiviilasjad nr 2-14-5795 ja 2-16-24), leiab

ringkonnakohus, et selles summas (134 004 eurot 29 senti) on kostjal I hageja vastu

tasaarvestatav nõue.

Vastuapellatsioonkaebuse viited VÕS § 127 lg-le 5 on paljasõnalised. Vaidluse all ei ole see,

et kostja I laenukohustuse tagatis on võõrandatud. Hageja ei ole menetluses esitanud

kinnisasjaga seotud kulutuste hüvitamise nõuet.

Kostjale I tekitatud kahju on põhjuslikus seoses laenuandja tagatise võõrandamisega. Kui

laenuandja ei oleks tagatist lepingut rikkudes realiseerinud, oleks kostjal I olnud võimalus

kehtiva ülesütlemise järel oma kohustust tagatise arvel täita.

19. Kostja II tasaarvestatavaks nõudeks hageja vastu ei ole võlgniku enda kahju hüvitamise

nõue (VÕS § 149 lg 3), kuid ta võib keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest tähtaja jooksul,

mil põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada või lepingust taganeda.

See õigus on käendajal ka siis, kui põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust

tuleneva nõude tasaarvestada. Ringkonnakohus luges otsuse p-s 18 tuvastatuks, et kostjal I on

õigus oma kahju hüvitamise nõue hageja nõudega tasaarvestada.

Hageja ei ole menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et kostjal II on hageja vastu ka

menetluskulude 2276 euro 25 sendi tasumise nõue tsiviilasjast nr 2-14-5795, nimetatud nõude

saab kostja II hageja nõudega tasaarvestada.

Kostja II poolne tasaarvestus vabastab ka kostja I vastavas ulatuses kohustuse täitmise

kohustusest (VÕS § 67 lg 1). Seega on kostjate tasaarvestatavate nõuete kogussumma 136 280

eurot 54 senti, mis tuleb hageja nõudega kostjate vastu tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusena

tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks solidaarselt välja 20 196 eurot 32 senti (156 476,86 –

136 280,54).

20. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna laenuandja on loovutanud laenulepingust

tulenevad menetletavad nõuded kostja I vastu hagejale, on hageja astunud eriõigusjärglasena

laenuandja asemele. VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud

nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja vastu. Seega on hageja vastuapellatsioonkaebuse

väited, mis on seotud sellega, et hageja ei ole kostjatele kahju tekitanud, õiguslikult

põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et võlausaldaja kohustuse rikkumise

hindamisel ei ole tähtsust sellel, et kostja I ei ole täitemenetluses kohtutäituri otsuseid või

toiminguid vaidlustanud.

21. Ringkonnakohus leiab, et kostja I kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1

järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Ringkonnakohus on erinevalt

maakohtust seisukohal, et kostja I tagatise õigusliku aluseta müümisest tulenev kahju

hüvitamise nõue aegub TsÜS § 147 lg 1 järgi kohustuse rikkumisest, st tagatiseks olnud

kinnisasja müügist 21. augustil 2012. Samas on TsÜS § 146 lg 4 järgi nimetatud nõude

aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus

on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool

soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi

kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu

22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Ringkonnakohus on seisukohal,

et kui professionaalne laenuandja on võõrandanud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva

kinnisasja nii, et sellest ei ole teadlik laenusaaja ega ka käendaja, on tegemist laenuandjapoolse

lepingulise kohustuse tahtliku rikkumisega. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 on tuvastatud, et

laenuandja on nõustunud kostja I väitega, et makseraskuste tekkimisel käis kostja I pangas

taotlemas laenupuhkust ja informeeris panka, et seoses töö kaotamisega Eestis läheb ta tööle

välismaale. Nimetatud asjaoluga nõustus

laenuandja

ka ringkonnakohtu

istungil.

Ringkonnakohus leidis nimetatud tsiviilasjas, et laenuandjale oli lepingu ülesütlemise avalduse

saatmise ajal teada, et kostja I ei ela lepingus märgitud aadressil ning ülesütlemisavalduse

saatmine lepingus märgitud aadressile ei võimalda kostjal I sellega tutvuda. Seega ei ole kostja I

tasaarvestatav nõue aegunud.

22. Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuseks hageja väidetele

märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

Kostja I kahju hüvitamise nõue laenuandja vastu ei ole seotud sellega, kas täitemenetlus viidi

läbi selleks ettenähtud korda järgides. Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et 1. veebruaril

2011 kostjale I esitatud laenulepingu ülesütlemine on kehtetu, seega ei olnud laenuandjal

asjaõiguslepingust tulenevat õigust tagatist müüa. Hinnal, millega kinnisasi võõrandati, on

tähendus kostja I kahjunõude suuruse kindlaksmääramisel. Seega ei oma kostja I kahjunõude

suuruse hindamisel tähendust mitte see, kas täitemenetluses hinna kujunemine oli õiguspärane

(vastuapellatsioonkaebuse p-d 1.10-1.23), vaid kui suures osas jäi kostja I ilma laenulepingu

tagatisest.

Õiguslikult põhjendamata on ka hageja väide, et jättes täiteasja nr 024/2011/2114

täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata, aktsepteeris ja nõustus

kostja I täitmisele esitatud sissenõudja nõudega kui ka selle katteks kinnistu võõrandamisega.

Nii kostja I kui ka kostja II on olnud menetluses seisukohal, et nad ei olnud teadlikud tagatise

võõrandamisest.

23. Ringkonnakohus peab asjas põhjendatuks muuta ka menetluskulude jaotust. Hagejate

varalise kahju nõude rahuldamata jäänud ulatus on esitatud nõudega võrreldes marginaalse

tähendusega. Menetluses on leidnud tuvastamist, et hageja õiguseellane on oma lepingust

tulenevat kohustust rikkunud ja tekitanud tarbijast krediidisaajale kahju. Ringkonnakohus

rahuldab

kostjate

apellatsioonkaebuse

osaliselt

ja

rahaliselt

suuremas

ulatuses.

Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Sellises olukorras on

põhjendatud jätta kõik menetluskulud nii maa-, kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi

hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus

(vt Riigikohtu 10. aprilli 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke