2-18-18648/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-18648

Kohtuasi

Corpus Baltic Consultare osaühingu hagi XX (X) ja YY

(Y) vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.06.2020 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

XX ja YY apellatsioonkaebus, hind 32 685 eurot 16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Corpus Baltic Consultare osaühing (registrikood

11416471), esindaja Ravo Vitsut

Kostjad XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY

(isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 03.06.2020 otsus osas, milles kohus rahuldas Corpus

Baltic Consultare osaühingu hagi YY (Y) vastu ja jättis menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi YY vastu

rahuldamata ja muuta menetluskulude jaotust.

2. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, st YY osas.

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgimine:

3.1. Rahuldada Corpus Baltic Consultare osaühingu hagi XX vastu ja jätta

rahuldamata YY vastu.

3.2. Mõista XX-lt välja Corpus Baltic Consultare osaühingu kasuks 31 965 eurot

16senti (põhinõue 20 000 eurot, intress 11 045 eurot 16 senti ja sissenõutavaks

muutunud viivis 920 eurot).

3.3. Kohustada XX tasuma Corpus Baltic Consultare osaühingule viivist 3% kuus

põhinõudelt 20 000 eurot alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus maa- ja ringkonnakohtu menetluses

4. Hageja

Corpus

Baltic

Consultare

osaühingu

maa-

ja

ringkonnakohtu

menetluskulud, mis on seotud hagiga kostja XX vastu, jätta kostja XX kanda.

5. Kostja XX menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta tema enda kanda.

6. Kostja YY menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta Corpus Baltic Consultare

osaühingu kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Corpus Baltic Consultare osaühing (hageja) esitas 10.12.2018 Harju Maakohtule hagi XX

(kostja I) ja YY (kostja II) vastu (hagi täpsustatud 23.10.2019), milles palus mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 20 000 eurot, intressi 11 045,16 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 920 eurot ning edasiulatuva viivise 3% kuus põhinõudelt

alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni.

2. CC (laenuandja) sõlmis 05.04.2016 kostjatega laenulepingu, mille kohaselt andis laenuandja

kostjale I laenu 20 000 eurot. Laenu intressiks lepiti kokku 2% kuus. Laenusummast pool

(10 000 eurot) tuli tagastada 05.05.2016. Pärast 05.05.2016 oli kokkulepitud intressimääras 3%

kuus. Laenuleping oli tähtajatu. Laenu tagas kostja II käendajana. Kostjale II ei kohaldunud

tarbijakäenduse sätted, kuivõrd laen oli sõlmitud kostjate majanduslikust huvist. Laenulepingus

kinnitas kostja I, et sa sai raha kätte. Kostjad teostasid intressimakseid kuni 2018 jaanuarini,

tasudes intressina kokku 6 600 eurot. Pärast 2018 jaanuari kostjad ühtegi makset ei teinud.

25.06.2018 loovutas laenuandja nõuded kostjate vastu hagejale. Hageja teavitas 29.06.2018

kostjat II nõude loovutamisest ja palus lepingujärgsed kohustused täita. Hageja esitas kostjatele

23.08.2018 lepingu korralise ülesütlemise teate. Hageja nõuded muutsid sissenõutavaks alates

23.10.2018.

Kostjate vastuväited hagile

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Laenusuhe tekkis laenuandja

ja Exotica Disain OÜ (osaühing) vahel, sest laenu eesmärgiks oli osaühingu äritegevuse

arendamine. Laen anti konkreetse arve alusel, millega tasuti kohe laenu saamise järel tehasest

tellitud mööbli eest. Alternatiivselt olid kostjad seisukohal, et kuna kostjad soovisid endale osta

mööblit, siis oli laenulepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille nõudeid hageja ei

täitnud. Kostja II oli osaühingu juhatuse liige, kellel oli õigus laenulepingut allkirjastada,

kostja I allkiri oli seega õigustühine. Laenuandjale maksti tagasi 6 600 eurot sularahas

osaühingu nimel ja arvelt. Kostja II laenu ei käendanud, vaid andis täiendava garantii. Kostjate

vastu ei saanud nõuet pöörata enne, kui lahendatakse vaidlus osaühinguga. Laenusaaja arestis

osaühingu mööblikaupluses mööblit. Osa mööblit oli jätkuvalt laenusaaja käes. Sellega tekkis

kostjatele kahju. Kostjad olid nõus oma nõuetest loobuma, kui hageja loobub oma nõuetest.

Alternatiivselt olid kostjad seisukohal, et tagasimakstud 6 600 eurot oli laen ja laenu jäägiks oli

13 400 eurot.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 31 965,16 eurot

(põhinõue 20 000 eurot, intress 11 045,16 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 920 eurot)

ja kohustas kostjaid solidaarselt tasuma hagejale põhinõudelt viivist 3% kuus alates 10.12.2018

kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Kohus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

5. Laenulepinguga (tl 5) oli tõendatud, et laenuandja andis 05.04.2016 kostjale I tähtajatu

laenulepingu alusel laenu 20 000 eurot. Lepingust nähtuvalt oli intressimäärana kokku lepitud

2% kuus, laen summas 10 000 eurot tagastatakse 05.05.2016 ning juhul, kui laenu ei tagastata

05.05.2016, siis muutub intress 2%-lt 3%-le kuus.

Poolte vahel puudus vaidlus järgmises. Kostja I sai 05.04.2016 laenusaajalt 20 000 eurot ja

kostjad maksid laenuandjale tagasi 6 600 eurot. 25.06.2018 nõude loovutamise lepinguga (tl 6)

loovutas laenuandja lepingust tuleneva põhinõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja ütles

laenulepingu üles 23.08.2018. Pooled vaidlesid selle üle 1) kas laenuandjalt saadud laenu

tagasimaksmise kohustus oli kostjatel või tekkis laenusuhe laenuandja ja osaühingu vahel; 2)

kas kostjat II sai käsitleda käendajana ja 3) kas laenuandjal oli õigus lugeda 6 600 eurot tasutuks

intresside katteks või oli nimetatud summa tasutud põhivõla katteks.

Kostja I kinnitas laenulepingu alusel raha saamist (tl 5). Laenulepingus puudusid mistahes

viited sellele, et laenu saajaks tuli lugeda osaühingut või et kostjad sõlmisid lepingu osaühingu

nimel. Seega tuli lepingu poolteks lugeda laenuandja ja kostjad. Asjaolu, et kostja I kasutas

saadud laenu osaühingu äritegevuse arendamiseks, ei muutnud äriühingut laenusaajaks ega

tekitanud äriühingule kohustust laenusumma tagastamiseks. Laenulepingust ei nähtunud poolte

tahet tekitada laenusuhet osaühinguga. Kohtu hinnangul ei saanud osaühingu arvetega Carpet

Trade OÜ-le (tl 35 – 41), pangakonto väljavõttega (tl 55) ega tehasepoolsete mööbliarvetega (tl

57 – 61) lugeda tõendatuks kostjate väiteid, et laenulepinguga anti laenu osaühingule.

Arvestades võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 ja 396 lg 1 tuvastas kohus, et laenusaajateks olid

kostjad

Kostja II allkirjastas laenulepingu füüsilise isikuna. Lepingust ei nähtunud, et kostja II oli

lepingu allkirjastamisel tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Lepingus puudusid mistahes

viited sellele, et kostja II allkirjastas lepingu osaühingu või mõne teise äriühingu nimel. Väited,

et kostja II tegutses osaühingu nimel, olid paljasõnalised ja tõendamata. Eeltoodust tulenevalt

ei saanud kostjat II käsitleda garantii andjana VÕS § 155 lg 1 mõistes, vaid teda tuli käsitleda

käendajana VÕS § 142 mõistes. Tulenevalt VÕS § 145 lg vastutab käendaja kohustuse

rikkumise korral solidaarselt põhivõlgnikuga, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et

käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

Kohus ei nõustunud, et sõlmitud oli tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1). VÕS § 402 lg 1

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel

sõlmitud lepingust nähtuvalt oli laenuandjaks füüsiline isik. Seega ei olnud täidetud eeldus, et

laenuandjaks oli majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kostjate väited, et tegemist oli

tarbijakrediidilepinguga, kuna kostjad soovisid endale mööblit osta, oli vastuolus kostjate

eelnevalt antud selgitustega ja esitatud tõenditega (tl 76 pöördel, tl 57 – 61).

Pooled ei vaielnud, et kostjad tasusid 6 600 eurot laenusaajale. Kostjad tasusid 2016 maist kuni

detsembrini igakuiselt 600 eurot, 2017 jaanuarist kuni veebruarini igakuiselt 600 eurot ja 2018

jaanuaris veel 600 eurot (tl 80 pöördel). Kohus leidis, et tulenevalt VÕS § 88 lg-st 1 ja lg-st 8

tuli makseid lugeda intressi katteks, mitte põhivõlgnevuse katteks. Kostjad ei tõendanud, et nad

teatasid laenuandjale, et nende poolt tasutud summad tuli lugeda makstuks põhivõla katteks.

Arvestades mh ka VÕS § 76 lg-t 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja § 94 ning

§ 398 lg-t 1 rahuldas kohus hagi.

Kostjate apellatsioonkaebus

6. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsus

tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjad hagi ei tunnistanud. Laenusuhe tekkis

tegelikult laenuandja ja osaühingu vahel, sest laenu eesmärgiks oli osaühingu äritegevuse

arendamine. Laen anti konkreetse arve alusel, millega tasuti kohe laenu saamise järel tehasest

tellitud mööbli eest. Kostjate alternatiivne seisukoht oli, et, kuna kostjad soovisid endale osta

mööblit, siis oli laenulepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille nõudeid hageja ei

täitnud. Kostja II oli osaühingu juhatuse liige, kellel oli õigus laenulepingut allkirjastada,

kostja I allkiri oli õigustühine. Laenuandjale maksti 6 600 eurot sularahas tagasi osaühingu

nimel ja arvelt. Kostja II andis täiendava garantii ja laenu ei käendanud. Kostjate vastu ei saanud

nõuet pöörata enne, kui on lahendatud vaidlus osaühinguga. Hageja omastas osaühingu vara ja

sellega tekitas hageja kostjatele kahju. Kostjad olid valis hageja vastu nõuetest loobuma juhul,

kui hageja nõustub kostjate ettepanekuga nõuded tasaarveldada (kostjad loobuvad kogu

mööblist ja varadest, mis hõivati hageja poolt ja tasumata arvete summadest ning hageja loobub

praeguses tsiviilasjas esitatud nõuetest). Alternatiivselt olid kostjad seisukohal, et laen

6 600 eurot maksti tagasi ja laenu jääk oli 13 400 eurot.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja II osas. Ühtlasi tuleb

kohtuotsuse osalisel tühistamisel ja uue otsuse tegemisel, muuta menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus rahuldab kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt, st kostja II osas. TsMS § 654

lg st 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

10. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Maakohus tuvastas õigesti, et laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu näol oli tegemist

laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. Lepingu poolteks olid laenuandja ja kostja I. Lepingust ega muudest tõenditest ei

nähtunud, et kostja II oleks sõlminud lepingu osaühingu nimel. Osaühing ei muutu lepingu

pooleks olenemata sellest, mis eesmärgil kostjad laenu kasutasid. Kostja I allkiri ei saa nendel

põhjustel olla õigustühine. Lepingut ei saa kvalifitseerida ka tarbijakrediidilepinguks VÕS §

402 lg 1 mõistes, sest tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu poolteks olid füüsilised isikud ning laenuandjat ei saa

kvalifitseerida käesoleval juhu majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks isikuks.

12. Kostjad leiavad, et maakohus leidis valesti, et kostja II käendas hageja kohustust. Kostjad

olid seisukohal, et kostja II andis garantii. Laenulepingu sõnastuse kohaselt garanteeris kostja

II laenu (t lk 5).

VÕS § 155 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses isik (garantii andja) võtta lepinguga

võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva

kohustuse. Käesoleval juhul ei saa lugeda kostja II pool garantii andmist, sest pole tõendatud,

et kostja II tegutses laenulepingu sõlmimisel oma majandus-ja kutsetegevuses. Garantii

andmine on välistatud eelkõige tarbija puhul. Tagatiskokkulepe garantiilepinguna tühine

tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 87 järgi, sest VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte

sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa

sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus.

TsÜS § 84 lg 2 sätestab, et kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole

tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad

oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Seega juhul, kui garantiileping on tühine

VÕS § 155 lg 1 rikkumise tõttu, peab selgitama välja, kas tagatislepingu pooled oleksid

sõlminud garantiilepingu tühisust teades muu tagatislepingu ja kui jah, siis mis liiki lepingu

(Riigikohtu 05.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 12). Ringkonnakohus arutas

pooltega TsÜS § 84 lg-t 2. Pooled ei tuginenud, et nad oleksid jätnud tagatiskokkuleppe

sõlmimata. Seega saab lugeda tuvastatuks, et laenuandja ja kostja II oleksid tagatislepingu

sõlminud.

13. Järgmiseks tuleb välja selgitada, mis liiki tagatiskokkuleppega oli tegemist. Maakohus

leidis, et tagatiskokkulepe laenuandja ja kostja II vahel tuleb lugeda käenduseks VÕS § 142 lg

1 mõttes.

Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees

vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 näeb ette, et

tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Maakohus tuvastas

ebaõigesti, et tegemist oli käenduslepinguga VÕS § 142 lg 1 mõttes. Igasugune leping, kus

käendaja on füüsiline isik, on tarbijakäendusleping. Seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu

sõlmimine oli seotud kostja II iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Selline

regulatsioon kehtib alates 05.04.2011 (lepingud olid sõlmitud 05.04.2016). Seega sai kostja II

sõlmida vaid tarbijakäenduse VÕS § 143 lg 1 mõttes.

Lepingus olid pooled kokku leppinud järgmises sõnastuses: „ Laenu garanteerib YY“.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja ja kostja II vahel sõlmitud tarbijakäendusleping. Lepingu

pooled ei pea teadma korrektseid juriidilisi termineid ja nende terminite sisu. Lepingu

tõlgendamisel nähtub, et lepingupoolte tahe seisnes selles, et laenu saab kostja I. Kostja II vaid

kohustub vastutama laenuandja ees kostja I kohustuse nõuetekohase täitmise eest, st kostja II

eesmärk oli pakkuda vaid tagatise andmist. Seega poolte tahtest tulenevalt lepingus kasutatav

sõnastus laenu garanteerimise kohta, viitab tegelikult käendamise soovile (VÕS § 29 lg 1 jj).

14. TsMS § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käesoleval juhul ei ole maksimaalses summas

kokku lepitud. Lepingus väljendatud võlasummat ei saa ka pidada käendaja vastutuse

maksimumsummaks, kuna tagastatav summa pole piiratud põhivõlgnevusega, st sellele

lisandub kõrvalkohustuse näol intress, mis on muutuv (lk 5). Lepingu sõnastusest pole võimalik

tuletada kostja II vastutuse rahalist maksimummäära. Seetõttu on laenuandja ja kostja II

vaheline tarbijakäendusleping tühine ja TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest

peale õiguslikke tagajärgi. Hagejal puudub kostja II vastu nõue ja hagi tuleb kostja II vastu jätta

rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele kostja II osas. Kostja I osas

puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

Menetluskulude jaotus

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus muudab TsMS § 173 lg 3 alusel maakohtu

menetluskulude jaotust, kuna rahuldab apellatsioonkaebuse kostja II osas, tühistab maakohtu

otsuse kostja II osas ja tühistatud osas uue otsusega jätab hagi kostja II vastu rahuldamata.

TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 2 esimese lause ja 171 lg 1 kohaselt jäävad nii maakohtu menetluses

kui ka apellatsiooniastmes menetluskulud menetlusosaliste kanda järgmiselt: 1) hageja

menetluskulud, mis puudutavad kostja I vastu esitatud hagi, jäävad kostja I kanda; 2) kostja I

menetluskulud jäävad tema enda kanda ja 3) kostja II menetluskulud jäävad hageja kanda.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)