2-20-12126/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

18. juuni 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12126

Tsiviilasi

OÜ VITA-EHITUS hagi EVIKO Ehitus OÜ vastu

töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise ja kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 1. märtsi 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

EVIKO Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

11 633,68 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): OÜ VITA-EHITUS (registrikood

11395214), lepinguline esindaja advokaat Anu Toomemägi

Kostja (apellant): EVIKO Ehitus OÜ (registrikood

11466472), seaduslik esindaja juhatuse liige Erik Liiv

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 1. märtsi 2021 otsus tühistada kahjuhüvitise summalt

240 eurot viivise väljamõistmise osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus

muutmata, arvestades lisaks käesoleva otsuse põhjendustega.

I.2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.3. Ringkonnakohtu menetluskulu jätta kostja kanda ja määrata see kindlaks

vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Rahuldada hagi osaliselt.

II.2. Välja mõista kostjalt EVIKO Ehitus OÜ-lt hageja OÜ VITA-EHITUS kasuks

põhivõlg 9816,91 eurot, kahjuhüvitis 240 eurot, viivis 772,22 eurot ja võla-

õigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates

22. augustist 2020 põhivõla 9816,91 eurot tasumata osalt kuni tasumiseni.

II.3. Maakohtu menetluskuludest jätta 68,4% kostja kanda ja 31,6% hageja kanda.

II.4. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda

II.5. Välja mõista kostjalt EVIKO Ehitus OÜ-lt hageja OÜ VITA-EHITUS kasuks

maakohtu menetluskulu 1217,52 eurot ja ringkonnakohtu menetluskulu

360 eurot ning neilt summadelt viivis alates otsuse jõustumisest kuni

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

2 (8)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. OÜ VITA-EHITUS (hageja) esitas 21. augustil 2020 Harju Maakohtule hagi EVIKO

Ehitus OÜ (kostja) vastu töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise ja kahju hüvitamise

nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista:

(1) põhivõla 9816,91 eurot, sellelt summalt sissenõutavaks muutunud viivise 3372 eurot ja

viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni määraga 0,1% päevas tasumata

nõude summalt;

(2) kohtueelse menetluse õigusabikulu hüvitise 240 eurot.

Hageja peamised väited olid järgmised:

-

pooled sõlmisid 18. märtsil 2019 töövõtulepingu, milles leppisid kokku, et hageja teeb

kostjale alltöövõtu korras koolihoone ehitusobjektil plaatimistöö vastavalt projekt-

dokumentatsioonile;

-

töö algusajaks lepiti 18. märts 2019 ja lõpptähtajaks 19. juuli 2019;

-

kostjal oli probleeme alustöö (betooni valamine) valmimisega ja arvete tasumisega

ning tekkis lisatöö vajadus, mistõttu andis hageja töö üle teatava viivitusega;

-

kostja ei ole tasunud hagejale arve nr 1645 alusel 3000 eurot (tasumise tähtaeg oli

14. august 2019) ja arvet nr 1688 alusel 6816,91 eurot (tasumise tähtaeg oli

14. septembri 2019). Kokku on kostjal tähtaegselt tasumata 9816, 91 eurot;

-

kostjalt ehitustöö tellijaks olnud Pärnu Linnavalitsus ja kostja kinnitasid, et neil ei ole

hageja tehtud tööle pretensioone;

-

kostja pakkus 31. jaanuari 2020 e-kirjas kolm võimalust olukorra lahendamiseks:

1) kostja arvutab välja leppetrahvi summa suurusjärguga 40 päeva ehk 6240 eurot ja

ülejäänud summa ehk ca 3500 eurot kuulub tasumisele; 2) kostja ei arvesta ega rakenda

leppetrahvi summat ning esitatud arved tasutakse peale [kostja ja tellija vahelise

vaidluse] kohtuotsuse jõustumist; 3) kostja tasub hagejale 3000 eurot veebruarikuu

jooksul ja 6816,19 eurot tasutakse peale kohtuotsuse jõustumist või kokkuleppelisel

ajal, kui hageja tuleb vajadusel kohtusse ütlusi andma, et hageja töö oli teostatud

tähtaegselt;

-

arvete tasumata jätmisest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% päevas

iga ületatud päeva eest;

-

hagejale tekkis täiendav kulu, kuna ta pidi pöörduma õigusnõustaja poole nõudekirja

koostamiseks. Advokaadibüroo arve alusel pidi hageja tasuma 240 eurot.

3 (8)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja rikkus lepingut ja hilines töö lõpetamise ja üleandmisega. Töö ei valminud

tähtaegselt 19. juuliks 2019, vaid seda tehti vähemalt kuni 31. augustini 2019. Hageja

ei koostanud ega esitanud allkirjastamiseks lõppakti. Pooled koostasid ja allkirjastasid

6. septembril 2019 viimase rahalise akti nr 6, millega akteeriti lepingukohasest tööst

veel 16%. Selles mahus töö vastuvõtmine augustis tõendab, et hageja hilines

täitmisega. Samuti väljastas hageja alles 31. augustil 2019 kostjale arve garantii-

kohustusena deponeeritud 871,26 euro tagastamiseks garantiiperioodi möödumisel.

Arvet esitades hageja kinnitas, et lepingujärgne töö ei lõppenud enne 31. augustit 2019;

-

kostja esitas hagejale 1. juulil 2020 pretensiooni ja tasaarvestuse avalduse, millega

rakendas leppetrahvi töö tähtaja ületamise eest 6708 eurot ja teostas kinnipidamise seni

esitamata garantiiaja tagatise eest 785,89 eurot. Tasaarvestuse alusel tuleb kostjal

hagejale tasuda 2323,02 eurot. Hageja ei nõustunud tasaarvestusega, seetõttu kostja

väljamakset ei teinud, vastav summa ei ole sissenõutav;

-

viivise nõuet tuleb vähendada, sest lepingus on kokku lepitud seadusjärgses määras,

milleks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgne määr.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 1. märtsi 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9816,91 eurot, kahjuhüvitise 240 eurot, 21. augusti 2020

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 772,22 eurot ja viivise põhinõudelt (10 056,91 eurot)

alates 22. augustist 2020 kuni otsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel ja

määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Töövõtulepingul rajaneva hageja tasunõude rahuldas maakohus VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 7,

§ 635 lg 1 ja § 637 alusel. Lisaks kohaldas ta VÕS § 638, § 644 lg-d 1 ja 2 ning § 76 lg 4, mille

põhjal leidis, et hageja on töövõtjana oma lepingulise kohustuse täitnud, kostja on täitmise vastu

võtnud ega ole kohaselt teatanud töö puudustest.

Tõendatud on, et hageja tööks vajaliku tööfrondi ettevalmistamine viibis hagejast sõltumatutel

põhjustel. Kostja märgib üldiselt, et esinesid olulised puudused, aga need on täpselt

nimetamata. Samas tõi hageja esile, et peatöövõtja akteeris 100% seinte ja põrandate

plaatimistöödest ning põhilepingu mahus ei ole nendele töödele märkuseid.

3.2. Kostja tasaarvestuse osas leidis maakohus, et tasaarvestus pole võimalik, sest kostjal ei

ole sissenõutavaks muutunud nõuet hageja vastu. Maakohus põhjendas VÕS § 159 lg 2, § 6

lg 1 ja § 7 lg-ga 1, et kostja esitas leppetrahvi nõude pärast mõistliku aja möödumist.

Töövõtulepingu p 3.2 kohaselt pidid lepingujärgne töö olema lõpetatud 19. juulil 2019. Kostja

esitas leppetrahvi nõude viivitamise eest ajavahemikul 20. juuli 2019 – 31. august 2019. Kostja

teavitas hagejat enda õigusest rakendada tööde üleandmisega hilinemise eest leppetrahvi

e-kirjades, mida pooled vahetasid ajavahemikul 31. jaanuar – 2. veebruar 2020. Samas pidi

kostjale olema 20. juulil 2019 selge, et töö ei valmi algselt kokkulepitud tähtaja jooksul.

Järelikult teatas kostja leppetrahvi nõudmisest 6 kuud ja 12 päeva pärast väidetava rikkumise

tuvastamist ning esitas leppetrahvi nõude alles aasta pärast väidetava rikkumise tuvastamist.

Pole mõistlik, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik viivitab pool aastat nõudest

teatamisega. Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi maksmise nõude esitamiseks on vastuolus hea

usu põhimõttega. Kostja viivitamist ei vabanda tema ja peatöövõtja vaheline kohtuvaidlus.

Hageja polnud selles osaline ja asjaomases tsiviilasjas nr 2-20-2183 sõlmitud kompromiss

toetab hageja väiteid, et tema töös puuduseid ei olnud ning töö viibis kostja tõttu. Leppetrahvi

nõude eeldused olid kostjale teada alates 20. juulist 2019.

4 (8)

3.3. Viivise väljamõistmisel kohaldas maakohus VÕS § 101 lg 1 ja § 113 lg 1. Hagejal pole

õiguslikku alust nõuda viivist arvetel märgitud määras. Töövõtulepingu järgi on hagejal õigus

nõuda viivist VÕS-s sätestatud määras. Kohus arvutas viivise välja lähtudes arvete maksetäht-

päevadest ja viidatud määrast kuni hagiavalduse esitamiseni – kokku on see 772,22 eurot.

3.4. Hageja kahju hüvitamise nõude 240 euro ulatuses rahuldas maakohus VÕS § 127 lg 1 ja

§ 128 lg 3 alusel.

3.5. Arvestades nõuete rahuldamise ulatust jättis maakohus menetluskuludest 68,4% kostja ja

31,6% hageja kanda. Hageja kulunimekirja järgi on tema menetluskulu 1780 eurot (sh riigilõiv

700 eurot). Hageja esindaja tasu vastab asja keerukusele. Hageja esindaja osutas õigusteenust

9 t tasumääraga 120 eurot, mis ei ületa mõistlikku hinda. Kokku on hageja põhjendatud ja

vajalik menetluskulu 1780 eurot (= 9 × 120 + 700). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

vastavalt menetluskulude jaotusele 68,4% sellest summast ehk 1217,52 eurot. Kostja kulude

nimekirja ei esitanud. Otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas

tühistada ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata või saata asi tühistatud osas

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse

väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks leiab kostja jätkuvalt, et hageja nõue ei ole sissenõutav. Hagejast tingituna jäi

vormistamata töö üleandmise-vastuvõtmise akt ja seetõttu ei muutunud arvetel kajastatud nõue

sissenõutavaks. Hageja lõpetas töö olulise hilinemisega, mis tekitas kostjale lisakulu ja

mainekahju. Sellest johtuvalt otsustas kostja kasutada õigust nõuda hagejalt leppetrahvi

6708 eurot ja sisse nõuda seni esitamata garantiiaja tagatis 785,89 eurot. Kokku on kostjal

hageja vastu nõue 7493,89 eurot. Ülejäänud 2323,02 eurot on kostja valmis kohtuotsuse

jõustumisel ilma täiendavate dokumentide (üleandmise-vastuvõtmise akt) vormistamiseta

hagejale koheselt tasuma.

4.2. Teiseks tasaarvestas kostja hageja nõude lepptrahvi nõudega. Kostja ei ületanud

lepptrahvi nõuet esitades mõistliku aja piiri. Mõistliku aja kulg algas kõige varasemalt

6. septembril 2019, mil pooled koostasid ja allkirjastasid akti nr 6. Kostja hoidus hagejale

konkreetses rahasummas väljenduva leppetrahvi nõude koostamisest, sest lootis jõuda Pärnu

linnaga kokkuleppele tsiviilasjas nr 2-20-2183, milles käsitleti kooli ehitustööde lõpetamisega

seotud rahalisi nõudeid. Menetlus asjas nr 2-20-2183 lõppes kompromissiga, millest tekkis

kostjal rahaline kohustus. Töö tähtajaks lõpetamata jätmise tõttu oli selles süüdi ka hageja ja

leppetrahvi nõude esitamisel lähtus kostja reaalselt tekkinud kahjust.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele märkis hageja, et

tema teha hinnangul ei saa ringkonnakohus käsitleda kahjuhüvitise summalt viivise

väljamõistmist, sest seda pole vaidlustatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kahjuhüvitise summalt viivise väljamõistmise

osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Lisaks tuleb täiendada maakohtu põhjendusi, jättes resolutsioon

ülejäänud osas muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt,

aga kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja

menetluskulu osaliselt hageja kanda jätmise otsustused on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel

edasi kaebamata jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 631 lg 1, § 633 lg 3 ja § 651

lg 1 järgi maakohtu otsust eelkõige vastavalt kaebuse väidetele (vt erandina järgnevas p 12).

5 (8)

8. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise ja tingimuste ning arvete väljastamise ja osalise

tasumise kohta (TsMS § 652 lg 1 p 1).

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega töövõtutasu, kahjuhüvitise ja töövõtu-

tasult viivise väljamõistmisel, aga täpsustab rahalise kohustuse täitmisnõude õiguslikku alust

(järgnevas p 10.1), hindab täpsemalt leppetrahvi nõude esitamise mõistlikku aega (p-d 11.2–

11.5), jätab kahjuhüvitiselt viivise välja mõistmata (p 12) ja põhjendab maakohtu menetlus-

kulude jaotust (p 13). Ühtlasi vastab ringkonnakohus järgnevalt kaebuse väidetele.

10. Kaebuse esimese väite kohaselt pole hageja nõue sissenõutav. See väide pole põhjendatud

ega anna alust vaidlustatud otsust sisuliselt muuta.

10.1. Töövõtulepingul rajaneva tasunõude rahuldas maakohus VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 635

lg 1 ja § 637 alusel. Lisaks kohaldas ta VÕS § 638, § 644 lg-d 1 ja 2 ning § 76 lg 4, mille põhjal

leidis, et hageja on töövõtjana lepingulise kohustuse täitnud, kostja on täitmise vastu võtnud

ega ole kohaselt teatanud töös esinenud puudustest. Rahalise kohustuse täitmisele suunatud

nõude õiguslik alus on täiendavalt VÕS § 108 lg 1 koostoimes lepingulise tasumiskohustusega.

10.2. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui

see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest

tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Hagile vastates kinnitas kostja, et ta on töö vastu võtnud

ja selle kvaliteedile pretensioone ei ole. Poolte väidetest nähtub, et töö üleandmine ja tasumine

olid kokku lepitud ositi, mis on kooskõlas VÕS § 637 lg 4 teise lausega.

10.3. Maakohus leidis õigesti, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Ringkonna-

kohus ei nõustu kostjaga nagu tuleneks lepingu p-st 4.5 selleks täiendavad tingimused.

10.3.1. Punktis 10.2 viidatud normid on dispositiivsed, st pooled võivad leppida kokku neist

erinevalt. Sisuliselt heidab kostja ette lõppakti vormistamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et akti nr 6 (dtl 207–208) tuleb käsitleda ühtlasi lõppaktina. Viidatud akti kohaselt

akteeriti sellega kokku 100% tööst. Pooled on mõlemad leidnud, et kõnealuse akti koostamisest

ja allkirjastamisest hakkas kulgema lepingu p-s 6.2 kokku lepitud garantiiaeg. Viidatud punkt

määras tähtaja alguse lõppakti allkirjastamisega. Eelkõige poolte käitumine ja ka lõppakti

kokkuleppimise eesmärk (VÕS § 29 lg 5 p-d 3 ja 4) võimaldavad hinnata, et mõlemad pooled

mõistsid lepingu täitmisel akt nr 6 ühtlasi lõppaktina lepingu p 4.5 tähenduses.

10.3.2. Kaebuses tugineb kostja täiendavalt lepingu p-des 4.5 ja 5.13 märgitud muudele

eeldustele (täitedokumentatsioon ja koolitus), aga neid väiteid ta maakohtus ei esitanud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tema väitest lõppakti puudumise kohta pidid nii kohus

kui ka hageja aru saama etteheiteid täitedokumentatsiooni ja koolituse kohta. Järelikult ei ole

kõnealused väited apellatsioonimenetluses lubatavad (TsMS § 652 lg-d 3 ja 4).

10.4. Lisaks eelnevale väitis kostja, et kogu hagetav tasu pole sissenõutav, sest hagejal on

esitamata garantiiaja tagatis summas 785,89 eurot. Tagatise summa arvutuskäiku kostja maa-

kohtus ei esitanud, samuti ei esitanud hageja selget vastuväidet, miks ei peaks tagatise summa

tasust kinni pidama. Ringkonnakohtu menetluses väitis kostja, et tagatis tuli anda summas

740,58 eurot (2% aktis nr 6 kajastatud koguhinnast, summale lisandub käibemaks). Hageja

leidis sisuliselt, et akti nr 6 allkirjastades leppisid pooled kokku aktis märgitud tagatises

726,05 eurot (lisandub käibemaks), millega on juba arvestatud arve nr 1688 lõppsummas ja

arves nr 1689. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et akti nr 6 allkirjastamisega avaldasid

mõlemad pooled, et peavad kohaseks tagatiseks lepingu p 6.1 järgi 726,05 eurot (lisandub

käibemaks). See summa on suurem kui lepingu p 6.1 järgi arvutatud 2% lepingu p-s 4.1 kokku

lepitud tasust. Järelikult on hageja jätnud praegu nõudmata poolte tagatiskokkuleppele vastava

osa töövõtutasust.

6 (8)

11. Kaebuse teine väide käsitleb kostja tasaarvestuseks kasutatud leppetrahvi nõuet. Ka see

väide pole kokkuvõttes edukas, aga ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi.

11.1. Vaidlustatud otsusest võib aru saada, et maakohus tuvastas leppetrahvi nõudmise aluseks

olevast hageja väidetavast lepingurikkumisest teada saamise ajana 20. juuli 2019 ja leppetrahvi

nõudest teatamise ajana 2. veebruari 2020, sest nende vahele jääb otsuse p-s 22 märgitud 6 kuu

ja 12 päeva pikkune ajavahemik.

11.2. Kostja kaebuse järgi on eelkõige vaidlusalune kõnealuse tähtaja kulgema hakkamise aeg

(kostja väitel alates akti nr 6 koostamise ja allkirjastamise aeg, st 6. september 2019). Hageja

möönis maakohtu menetluses, et töö lõpetati 31. augustiks 2019 ja kostja teatas leppetrahvist

31. jaanuari 2020 e-kirjas. Sellest järeldas hageja, et kostja teatas leppetrahvist umbes viis kuud

peale leppetrahvi nõudmise õiguse tekkimisest. Maakohus väljus poolte seatud vaidluse

piiridest, kui tuvastas leppetrahvist teatamata jätmise ajavahemiku pikemana sellest, millega

hageja oli nõustunud. Ringkonnakohus tuvastab, et leppetrahvi nõude aluseks oleva väidetavast

rikkumisest (töö hilinemine) sai kostja teada tööde lõpetamisel, st hiljemalt 31. augustil 2019.

Leppetrahvi nõudest teatas kostja esimest korda 31. jaanuari 2020 e-kirjas (dtl 24).

11.3. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade esitada mõistliku aja jooksul

Termin „mõistlik aeg“ tähistab määratlemata õigusmõistet, mida tuleb kohaldada iga juhtumi

eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise

vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki

asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud

ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

18005, p 13 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika).

11.4. Maakohus ei otsustanud selgelt, kui pikk on käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlik aeg

VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus kõrvaldab selle puuduse ja otsustab, et

leppetrahvist teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kolm kuud. Lepingu

p-de 3.1 ja 3.2 järgi oli tööde tegemise tähtaeg neli kuud. Tegelikult kulus lepingu täitmiseks

ligi poolteist kuud kauem, aga töö lõpetati varem kui poole aasta möödumisel lepingu

sõlmimisest. Pole mõistlik, et ajaliselt mitte väga mahuka ehitustöö puhul on puuduse

avastamise mõistlik aeg pikem kui pool täitmise ajast. Hageja võimaliku viivituse avastamine

ei võtnud oluliselt aega, see pidi olema kostjale selge hiljemalt akti nr 6 allkirjastamisel

6. septembril 2019, st umbes nädala jooksul. Kostja ei toonud esile, et pooled oleks seejärel

kohe alustanud läbirääkimisi või teinud muid toiminguid, mis võinuks takistada leppetrahvi

nõudest teatamist.

11.5. Kuivõrd leppetrahvi nõudest teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli

kolm kuud ja kostja teatas leppetrahvi nõudest alles viie kuu möödumisel väidetava rikkumise

avastamisest, siis kaotas ta VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõuda. Järelikult jättis

maakohus kokkuvõttes õigesti leppetrahvi nõude ülejäänud osas sisuliselt kontrollimata ega

võtnud arvesse kostja tasaarvestust.

12. Olenemata kaebuse väidetest tuleb maakohtu otsus tühistada 240 eurolt alates

22. augustist 2020 viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.

12.1. Kostja vaidlustas tema suhtes hagi rahuldamise tervikuna, sh ka viivise väljamõistmise.

Kaebus ei sisalda eraldi väiteid viivise kohta. Maakohus mõistis alates 22. augustist 2020

viivise välja summalt 10 056,91 eurot, mis sisaldab kahjuhüvitist 240 eurot. Viimati märgitud

osasummalt viivise saamise nõuet hageja ei esitanud, mistõttu rikkus maakohus TsMS § 439.

Viidatud säte keelab kohtul ületada nõude piire ja teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Ühtlasi ei põhjendanud maakohus kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmist, millega rikkus lisaks

TsMS 436 lg 1 ja § 438 lg 1 esimest lauset.

7 (8)

12.2. Nõude ületamine on oluline menetlusõiguse rikkumine, mida kohus saab kaebuse piires

arvesse võtta ka juhul, kui kaebuse esitaja sellele otseselt ei tugine. Seetõttu ei nõustu

ringkonnakohus hagejaga, et kostja apellatsioonkaebuse alusel ei saa vaidlustatud otsust viivise

väljamõistmise osas muuta.

12.3. Kirjeldatud rikkumine ei mõjuta kindla summana välja mõistetud viivist, mille maakohus

arvutas hageja arvete summade ja nende tasumise tähtpäevadest hagi esitamiseni möödunud aja

põhjal. Viivise arvutuse õigsust kostja kaebuses kahtluse alla ei seadnud.

12.4. Neil kaalutlustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse osas, milles sellega mõisteti

välja viivis kahjuhüvitise summalt 240 eurot. Selle tulemusel muutub summa, millelt

arvutatakse viivist alates 22. augustist 2020 ja õige summa on 9816,91 eurot. Ringkonnakohtul

ei ole vaja teha uut otsust hagi osaliselt rahuldamata jätmise kohta, sest hageja kõnealuses osas

viivist ei nõudnudki.

13. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas kostjalt välja mõistetud viivise vähendamine

annab alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust.

13.1. Maakohus jaotas menetluskulud suhtes 68,4 : 31,6. Maakohus rikkus ka selles osas otsuse

põhjendamise kohustust, sest vaidlustatud otsusest pole võimalik aru saada, kuidas kohus nende

arvudeni jõudis. Kuigi TsMS § 163 lg 1 annab hagi osalise rahuldamise korral kohtule avara

kaalutlusõiguse, siis ei tähenda see, et vastavat otsustust pole vaja põhjendada.

13.2. Eeldatavasti arvutas maakohus, kui suure osa moodustab rahuldatud nõudelt määratav

hagihind 11 633,68 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 772,22 + 10 056,91 × 8%) tsiviilasja hinnast

17 013,01 eurot – see oleks ligikaudu 68,4%. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu valitud

metoodika ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Hagi esitamisest ei olnud otsuse tegemiseni

möödunud veel aastat, mistõttu polnud põhjust võtta arvesse viivise nõuet osas pärast otsuse

tegemist. Kirjeldatud olukorras on kulude jaotuse otsustamisel praeguse vaidluse asjaoludel

õiglasem lähtuda esitatud ja rahuldatud nõetest otsuse tegemise aja seisuga.

13.3. Menetlus maakohtus kestis 193 päeva (21. august 2020–1. märts 2021). Hageja esitatud

nõuete järgi oli nõudesumma otsuse tegemise aja seisuga 15 324,50 eurot (≈ 9816,91 + 240 +

3372,93 + 9816,91 × 193 × 0,1%). Eespool toodud kaalutlustel oli põhjendatud sellest summast

välja mõista 11 244,40 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 772,22 + 9816,91 × 8% × 193 : 365).

Viimasena saadud summa moodustab esimesest 73,4%.

13.4. Järelikult võinuks maakohus kulud jaotada suhtes ligikaudu 73,4 : 26,3. Kuna maakohus

jaotas kulud kostjale soodsamalt ja hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis jääb otsus

kulude jaotuse osas muutmata. Ühtlasi puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude

hüvitise summat, sest ka selle kohta ei sisalda kaebus ühtegi väidet.

14. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 mõtte kohaselt kostja kanda.

Eespool p-s 13.3 kirjeldatud metoodika järgi mõjutas maakohtu eksimus asja lahendamise

tulemust 10,15 euro võrra (≈ 240 × 8% × 193 : 365), mis moodustab samas punktis

põhjendatuks hinnatud summast 11 244,40 eurot umbes 0,09%. Nii väikeses ulatuses kaebuse

alusel maakohtu otsuse muutmine ei viita sellele, et kaebuse esitaja oleks saavutanud kaebusega

taotletava tulemuse määral, mis mõjutab menetluskulude jaotust. Lisaks võtab ringkonnakohus

arvesse, et kaebuse väited maakohtu kõnealust eksimust ei käsitlenud.

15. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 540 euro hüvitamist, mis on tasu

4 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga 120 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Kostja ei

esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja

põhjendatud ajakulu 3 t (sh kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 2 t; kohtumäärusega

tutvumine ja seisukoha koostamine 1 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus

apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud uusi tõendeid.

8 (8)

Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Neil kaalutlustel

tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 360 eurot (= 3 × 120).

Rahuldamata jääb hageja taotlus 180 euro (= 540 – 360) hüvitamiseks. Vastavalt hageja

taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 peab kostja tasuma hüvitatava kulu summalt viivist.

16. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi

seniste menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)