2-21-1435/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

18. juuni 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-1435

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus

avaldus Pirita Promenaad OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 9. märtsi 2021 ja 5. aprilli 2021määrused

Kaebuste esitajad ja liik

Pirita Promenaad OÜ ja BSWW Trust spółka z ograniczoną

odpowiedzialnością määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja I): Aktsiaselts Tallinna

Olümpiapurjespordikeskus (registrikood 10257237),

lepingulised esindajad advokaadid Paul Keres ja Joonas

Põder

Puudutatud isik I (võlgnik): Pirita Promenaad OÜ

(registrikood 14452289), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Margus Kõiva ja Kuldar-Jaan Torokoff

Puudutatud isik II (võlausaldaja II): BSWW Trust spółka z

ograniczoną odpowiedzialnością (Poola Vabariigi

registrikood 0000505020), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Paul Künnap

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus 9. aprilli 2021 ja

28. aprilli 2021 dokumente ja nende lisasid ning tagastada need esitajale.

2. Jätta rahuldamata Pirita Promenaad OÜ 20. aprilli 2021 taotlus täiendava tõendi

vastuvõtmiseks.

3. Harju Maakohtu 9. märtsi 2021 määrus jätta muutmata.

4. Harju Maakohtu 5. aprilli 2021 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta

Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus 1. aprilli 2021 taotlus pankroti-

avalduse tagamiseks rahuldamata.

5. Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurjespordikeskus määruskaebus jätta rahuldamata.

6. BSWW Trust spółka z ograniczoną odpowiedzialnością määruskaebus rahuldada.

7. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Aktsiaseltsi Tallinna Olümpiapurje-

spordikeskus kanda.

2 (6)

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Tallinna Olümpiapurjespordikeskus (võlausaldaja I) esitas 28. jaanuaril 2021

Harju Maakohtule avalduse Pirita Promenaad OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja I peamised väited olid järgmised:

-

võlausaldaja I, võlgnik, Pirita Holding OÜ ja BSWW Trust spółka z ograniczoną

odpowiedzialnością (võlausaldaja II) sõlmisid 10. aprillil 2018 lepingu, mis nägi ette

erinevaid kohustusi seoses Tallinnas Regati pst 3 asuva kinnistu ja naaberkinnistute

arendustöödega (edaspidi: leping). Muu hulgas kohustus võlgnik võlausaldajale I

vastavalt lepingu p-le 7 tasuma 66 612,44 eurot enne lepingu p-s 1a märgitud liitumis-

punktidesse torustiku ühendamiseks vajalike töödega alustamist;

-

lepingu p-s 7 viidatud tööd (lepingu lisas 2 märgitud kommunaalvõrkude liitumis-

punkte loovad tööd), mis olid vajalikud liitumispunktidesse torude ühendamiseks ja

mille tegemise võlgnik võlausaldajale I võlasummana hüvitama peab, teostati ja võeti

vastu juba veebruaris 2018. Teostatud tööde akt allkirjastati 28. veebruaril 2018;

-

kõnealused tööd lõpetati tegelikkuses sama aasta veebruaris, mis tähendab, et võla-

usaldaja I lepingu p-st 7 tulenev nõue muutus võlgniku vastu sissenõutavaks hiljemalt

lepingu sõlmimisel.

2. Võlgnik vaidles vastu võlausaldaja I nõudele, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

lepinguga sooviti kokku leppida tingimused, millel on võlgnikul võimalik omandatavat

kinnistut arendama asudes ühendada oma kinnistu torustikud võlausaldaja I välja

ehitatud liitumispunktidega;

-

väär on väide nagu oleks võlausaldaja I lepingu sõlmimise ajaks oma ehituskohustuse

täitnud. Ehitisregistri kannete kohaselt on rajatistele taotletud ja antud kasutusload

järgmiselt: soojatorustiku kasutusloa taotlus esitatud 4. jaanuaril 2019 ja kasutusluba

antud 10. jaanuaril 2019; veetorustiku kasutusloa taotlus esitatud 11. aprillil 2019 ja

kasutusluba antud 16. aprillil 2019; reoveekanalisatsiooni kasutusloa taotlus esitatud

27. veebruaril 2019 ja kasutusluba antud 12. märtsil 2019;

-

võlausaldaja I ei teavitanud võlgnikku rajatistega koos püstitatud liitumispunktide

valmimisest, ei võimaldanud tutvuda nende asukohtadega ega vastavusega lepingu

tingimustele. Pooled vaidlevad ehituskohustuse täitmise üle ja puudub alus eeldada, et

tegelikult on olemas lepingu ja õigusaktide tingimustele vastavad liitumispunktid, kuhu

oleks võimalik kinnistut teenindavad torustikud ühendada;

-

lepingu p-st 7 tulenev nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Lepingu tekst kinnitab

üheselt, et poolte eesmärk oli leppida kokku hüvitise maksmises enne seda, kui

alustatakse kinnistu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ning kaugküttepaigaldise

ühendamisega võlausaldaja I rajatud liitumispunktiga. Tasu maksmine seati torustike

liitumispunktiga ühendamise eelduseks. Võlgnik ei asunud kinnistul välja ehitama

torustikke, mida oleks võimalik ühendada võlausaldaja I välja ehitatud liitumispunkti;

-

võlausaldaja nõue ei ole kooskõlas poolte ühise tahtega lepingu sõlmimisel ja on

otseses vastuolus ingliskeelse tekstiga. Poolte ühise tahte tuvastamisel ei ole määrav

lepingu p 11, mille kohaselt prevaleerib vastuolude korral inglise ja eestikeelse

3 (6)

versiooni vahel eestikeelne tekst. Lepingu sõlminud võlgniku ainuke juhatuse liige on

välismaalane MBK, kelle alaline elukoht on Poola Vabariigis ja kes ei valda eesti keelt.

Lepingu pooleks oli tagatisagendina võlausaldaja II, mille esindajana lepingu

allkirjastanud SS ei valda eesti keelt. Lepingu tingimustes räägiti läbi inglise keeles

ning leping sõlmiti kahekeelsena eesti ja inglise keeles. Võlausaldajale I oli teada, et

võlgniku juhatuse liige suhtleb igapäevastes majandusküsimustes inglise keeles –

võlausaldaja I on võlgniku poole pöördunud ainule inglise keeles ja saanud oma

pöördumistele inglisekeelsed vastused.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus jättis 9. märtsi 2021 määrusega (määrus I) ajutise halduri nimetamata ja lõpetas

asja menetluse pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 alusel. Menetluskulud jättis maakohus

võlausaldaja I kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Pooltel on vaidlus, kas võlausaldaja I lepingujärgne ehituskohustus on täidetud, kas nõue on

muutunud sissenõutavaks ning milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel. Võlgnik esitas

vastuväited ja põhistas neid määral, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude

põhjendatuse ja sissenõutavaks muutunud nõude suuruse kohtu jaoks kaheldavaks ja

ebaselgeks. Seega on vajalik nõude aluseks olevad asjaolud, õiguslik alus ja sissenõutavaks

muutunud nõude suurus teha kindlaks väljaspool pankrotimenetlust hagimenetluses.

Hagimenetluses toimub lisaks asjaolude tuvastamisele ja õiguslike hinnangute andmisele ka

tõendite igakülgne hindamine mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest.

VÕLAUSALDAJA I MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

4. Võlausaldaja I esitas 23. märtsil 2021 määruskaebuse (kaebus I), milles palub määruse I

tühistada ja saata asi tagasi maakohtule pankrotimenetluse jätkamiseks. Kaebuse I väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks ei taganud maakohus pooltele võrdseid protsessuaalseid võimalusi ja rikkus

õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Maakohus rajas määruse pelgalt võlgniku seisukohtadele

ega korraldanud eelistungit, kuigi võlgnik palus asja arutamist kohtuistungil. Sellekohase

taotluse alusel eeldas võlausaldaja I eelistungi pidamist või vähemalt kirjalikus menetluses

arvamuse küsimist, mida kohus ei teinud.

4.2. Teiseks rikkus maakohus uurimispõhimõtet ja tegi lahendi oluliste kaalutlusvigadega.

Maaohus ei põhjendanud, milliseid asjaolusid ja tõendeid peab ta sedavõrd kaalukateks ja

mahukateks, et neid ei ole võimalik menetleda pankrotiavalduse raames.

Kui maakohus oleks süvenenud lepingusse ja oleks võlausaldajale võimaldanud ärakuulamise

õiguse teostamise, saanuks tuvastada, et võlgniku tehnilist laadi käsitlused ja tõendid, viited

kasutuslubadele või väljamõeldud lepingu eesmärk ei saa olla aluseks nõude ebaselgusele, sest

leping taandub taristu väljaehitamise mõlema poole kohustusele, mitte võlgnikule liitumiste

võimaldamisele. Võlgnik kinnitanud, et torustikud valmisid igal juhul 16. aprillil 2019, kui

neile väljastati kasutusluba. Seega ei ole pooltl vaidlust, mida peaks läbi vaidlema eraldi

hagimenetluses, sest võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 16. aprillil 2019, kui

torustike osas väljastati kasutusluba ja lepingu p-s 7 viidatud torustikud olid seega välja

ehitatud.

Tõsiseltvõetav ei ole võlgniku väide, et ta ei saanud sõlmitud lepingust aru. Kui võlgnik sõlmis

lepingu sellest aru saamata, ei vastuta selle eest võlausaldaja, vaid see on äriühingu sise-

probleem, mille eest ühingu ees peab vastutuse võtma juhatuse liige. Võlgniku esindajad

oskavad inglise keelt ja ka inglisekeelse lepingu p-s 11 on kirjas, et lepingu inglise- ja

eestikeelsete versioonide lahkhelide korral prevaleerib eestikeelne tekst.

4 (6)

Maakohus jättis tähelepanuta, et pankrotihoiatustes nõudis võlausaldaja I võlgnikult lepingu

p-st 3 tuleneva taristu ehitamise kohustuse täitmist ja lepingu p-st 7 tulenevat hüvitise

maksmise kohustuse täitmist. Võlgnik kinnitas oma vastuses, et ei ole taristu ehitamise

kohustust tähtaegselt täitnud. Seega on võlausaldaja I nõue võlgniku vastu muutunud

sissenõutavaks ja maakohus oleks pidanud määrama võlgnikule ajutise halduri.

4.3. Maakohus ei põhjendanud määrust nõuetekohaselt, sest ei käsitlenud lepingu p-st 3

tulenevat nõuet võlgniku vastu, mis seisnes kinnistul taristu ehitamises. Maakohus tõi välja vaid

võlausaldaja I rahalise nõude võlgniku vastu. Ka võlgnik ei ole taristu ehitamise nõudele

põhjendatult vastu vaielnud. Seega jättis maakohus põhjendamata kõigi pankrotiavalduses

viidatud nõuete suhtes PankrS § 15 lg 3 p 1 aluste esinemise.

5. Maakohus võttis kaebuse I menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks.

Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus kaebust I ei rahuldanud ja edastas selle

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 14. aprillil 2021.

VÕLAUSALDAJA I TAOTLUS

6. Võlausaldaja I esitas 1. aprillil 2021 taotluse pankrotiavalduse tagamiseks, milles palus

peatada täitemenetlus täiteasjas nr 022/2021/2817.

Võlausaldaja I selgitas, et kui kinnistu suhtes läbiviidav täitemenetlus jätkub ja kinnistu

müüakse enampakkumisel, muutub võimatuks lepingu p 3d täitmine, sest võlausaldajal puudub

nõudeõigus kinnistu uue omaniku suhtes. Seega tuleb tagada võlgnikul vara säilimine. Kinnistu

on ainus võlgnikule kuuluv arvestatava väärtusega vara, mille müügist saadav raha võiks

pankrotimenetluse läbiviimiseks tehtud kulutusi katta. Kinnistul lasub kohtulik hüpoteek

summas 15 619 500 eurot võlausaldaja II kasuks, kuid kinnistu enampakkumise alghind on

9 000 000 eurot. Seetõttu on tõenäoline, et kinnistu edukal enampakkumisel saadavast tulemist

ei piisa võlausaldaja I nõude rahuldamiseks. Enampakkumise sattumine ajaliselt pankroti-

menetluse algatamise lähestikku võib viidata asjaolule, et võlgnik ja võlausaldaja II tegutsevad

ühise eesmärgiga viia võlgniku vara teiste võlausaldajate ulatusest välja. Puuduvad andmed,

kas hüpoteegiga tagatud nõue on üldse või sellises ulatuses olemas, milles alustati sundtäitmist.

Kui enampakkumine viiakse lõpuni, kahjustatakse teiste võlausaldajate huve ja õigusi, sest nad

jäävad ilma võimalusest väidetava võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielda.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus rahuldas 5. aprilli 2021 määrusega (määrus II) võlausaldaja I taotluse ja peatas

täitemenetluse täiteasjas nr 022/2021/2817 kinnistu suhtes kuni lahendi jõustumiseni

käesolevas asjas.

Maakohus kohaldas PankrS § 18 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477¹ lg-d 1

ja 2 ning § 378 lg 1 p 6. Võlausaldaja on veenvalt põhistanud pankrotiavalduse tagamise

vajadust. Esitatud andmete põhjal on põhjust arvata, et enne kaebuse I lahendamist ja lahendi

jõustumist ei ole täitemenetluse jätkamine mõistlik. Täitemenetluse peatamata jätmine võib

kaebuse I võimaliku rahuldamise korral tuua kaasa olukorra, kus kinnistu on täitemenetluses

võõrandatud ja pankrotimenetluses ei ole võimalik rahuldada võlgniku vara arvelt teiste

võlausaldajate nõudeid. Pankrotimenetlus on suhteliselt kiire menetlus, mistõttu pole pankroti-

avalduse tagamine hüpoteegipidajale ülemäära koormav ning seda võib, arvestades

võlausaldaja I ja teiste võimalike võlausaldajate huve, pidada põhjendatuks.

VÕLAUSALDAJA II MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS

8. Võlausaldaja II esitas 20. aprillil 2021 määruskaebuse (kaebus II), milles palus määruse II

tühistada ja jätta võlausaldaja I taotlus pankrotiavalduse tagamiseks rahuldamata. Kaebuse II

väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5 (6)

8.1. Täitemenetluse jätkamine ei muuda kinnistu müümiseks lepingu p-st 3 tulenevate

kohustuste täitmist, sest kohustused tulenevad detailplaneeringust ning neid peab täitma

kinnistu igakordne omanik, kes soovib detailplaneeringut ellu viia.

8.2. Täitemenetluse peatamine ei ole võlausaldaja II suhtes proportsionaalne. Võlausaldaja II

nõue võlgniku vastu on 13 973 412,96 eurot ja võlausaldaja I nõue on 66 612,44 eurot ning

pankrotiavalduse tagamise korras hoitakse kinni suurema nõude täitmist oluliselt väiksema

nõude pärast. Ka pankrotimenetluses tuleks võlausaldaja II hüpoteegiga tagatud nõue rahuldada

esimeses järgus. Järelikult pole täitemenetluse peatamine põhjendatud. Täitemenetlusega

viivitamisest tingitud kahju ületavad oluliselt võlausaldaja I nõuet – ainuüksi igakuine

seadusjärgne viivis ületab võlausaldaja I nõuet.

8.3. Pankrotiavaldus ei ole seotud võlgniku maksejõuetusega. Võlausaldaja I ja võlgniku

vahel on vaidlus, kas võlausaldaja I lepingujärgne ehituskohustus on täidetud, kas nõue on

muutunud sissenõutavaks ning milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel. Võlausaldaja I nõude

aluseks olevad asjaolud, õiguslik alus ja sissenõutavaks muutunud nõude suurus tuleb teha

kindlaks hagimenetluses. Sellele viitab ka määrus I.

8.4. Maakohus ei kaalunud täitemenetluse jätkamise võimalust täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 51¹ alusel. Vara müük täite- ja pankrotimenetluses toimub üldjoontes samadel alustel.

Kui täitemenetluses on juba müügiprotsessiga alustatud, toiminguid ja kulutusi tehtud, ei ole

mõistlik pandieseme realiseerimist pooleli jätta ja samalaadseid toiminguid pankrotimenetluses

uuesti läbi viia. Kokkuhoid on nii ajaline kui rahaline.

9. Maakohus võttis kaebuse II menetlusse ning andis võlausaldajale I ja võlgnikule tähtaja

vastamiseks. Võlausaldaja I vaidles kaebusele II vastu, võlgnik toetas seda. Maakohus

kaebust II ei rahuldanud ja edastas ka selle lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha määruse I kohta. Ringkonnakohus leiab, et

määrus I tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata ning kaebus I rahuldamata. Võlausaldaja I kannab selle kaebuse menetlemise kulud.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti

rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole piisavalt selge. Vastuseks kaebusele I märgib

ringkonnakohus järgmist.

11.1. Võlausaldaja I ei saanud pankrotiavalduse esitamisel eeldada, et maakohus korraldab asja

arutamiseks istungi. PankrS § 10 lg 7 kohaselt peab võlausaldaja juhul, kui ta soovib

pankrotiavalduse läbivaatamist kohtuistungil, seda pankrotiavalduses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Pankrotiavalduses ei taotlenud

võlausaldaja I asja läbivaatamist istungil. Seega pidi ta arvestama kirjaliku menetlusega. Seda

enam, et 5. jaanuaril 2021 jõustunud PankrS redaktsiooni kohaselt ei ole kohtul enam kohustust

eelistungi pidamiseks ajutise halduri nimetamisel.

11.2. Pankrotiavalduse alus peab olema selge nõue (nt Riigikohtu 6. märtsi 2002 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Nii on PankrS § 31 lg 1 ja § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige

sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist

pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses

väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu ja tõendite põhjal

õigesti, et võlausaldaja nõue pole selge.

11.3. Nähtuvalt pankrotiavaldusest väitis võlausaldaja I, et tal on rahaline nõue võlgniku vastu

66 612,44 euro ulatuses, mis tuleneb lepingu p-st 7. Võlausaldaja I ei esitanud pankrotiavaldust

tuginedes lepingu p-s 3 nimetatud ehituskokkuleppele. Võlgnik vaidles vastu võlausaldaja I

6 (6)

rahalisele nõudele ning on seisukohal, et võlausaldajal I ei ole tema vastu sissenõutavaks

muutunud nõuet. Võlgnik leidis, et lepingu eesmärgiks oli tagada kinnistu arendamisel

võimalus ühendada kinnistule püstitatavad vee-, kanalisatsiooni- ja soojatorustikud

võlausaldaja I poolt välja ehitatud liitumispunktiga, kuid võlgnik kohustus tasuma kokku

lepitud rahasumma alles siis, kui soovib torustike liitumispunktiga ühendamise õigust kasutada.

Võlgnik tõi esile erisused eesti- ja inglisekeelses lepingu tekstis. PankrS § 10 lg 1 kohustab

võlausaldajat oma nõuet tõendama ja sama paragrahvi teise lõike p 1 nimetab võlgniku

maksejõuetuse põhistamisel ühe eeldusena nõude sissenõutavaks muutumise. Olukorras, kus

pooltel on erimeelsused kohustuse tekkimise osas, ei saa kohustust lugeda muutunud

sissenõutavaks pankrotimenetluse kontekstis.

11.4. Ringkonnakohtu hinnangul ületaks poolte õigussuhete hindamiseks vajalike asjaolude

tuvastamine ja tõendite hindamine käesoleval juhul piirid, milles poolte suhteid saab hinnata

pankrotimenetluses. Nõude kontrollimisel tuleb hinnata kõiki võlgniku esitatud vastuväiteid,

aga selleks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest.

Võlgnik põhistas piisavalt vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid.

11.5. Järelikult ei saa pankrotiavalduse menetlemisel võtta ühtset seisukohta võlausaldaja

nõude selguse kohta. Maakohus jättis põhjendatult ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel

nimetamata.

12. Eeltoodust tulenevalt jääb võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata ning TsMS § 477¹

lg 2 teise lause ja § 386 lg 4 alusel tuleb tühistada vaidlustatud määrusega II esialgse

õiguskaitse korras seatud hagi tagamise abinõu. Kaebus II kuulub rahuldamisele olenemata

selle põhjendustest. Võlausaldaja I kannab pankrotiavalduse tagamisega seotud menetluskulud.

13. Võlausaldaja I esitas 9. aprillil 2021 seisukoha võlgniku 6. aprilli 2021 vastusele ja

28. aprillil 2021 määruskaebuse täienduse. Viidatud dokumente ringkonnakohus TsMS § 331

lg-st 1 juhindudes ei menetle ja tagastab seisukohad koos lisadega võlausaldajale I, sest need

esitati peale määruskaebuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist.

14. Võlgnik esitas koos määruskaebuse vastusega taotluse täiendava tõendi (12. aprilli 2018

hüpoteekide kustutamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteekide seadmise leping ja

asjaõiguslepingud) vastuvõtmiseks. Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et võlausaldaja I

esitatud väited võlausaldaja II nõude kohta pole avalduse ega kaebuste lahendamisel

asjakohased. Neil kaalutlustel jääb võlgniku taotlus TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel

rahuldamata. Tõendi elektroonilise esitamise tõttu pole vaja seda tagastada. Praegused

tehnilised võimalused ei ole piisavad, et kohus saaks tagastada tõendi infosüsteemi vahendusel.

15. Võlausaldaja I määruskaebusega seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

võlausaldaja I kanda, kuivõrd tema määruskaebus jääb rahuldamata. Samuti jäävad TsMS

§ 172 lg 1 esimese lause alusel võlausaldaja I kanda pankrotiavalduse tagamise taotlusega

seotud menetluskulud. Maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine maakohtus TsMS § 174

lg-s 4 sätestatud korras, st pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

16. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes

siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Kuivõrd maakohus jättis PankrS § 15 lg 1 alusel

rahuldamata võlausaldaja I avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas

pankrotiavalduse menetluse, ei võimalda pankrotiseadus selles osas ringkonnakohtu määruse

peale määruskaebust esitada. Samuti ei ole võimalda TsMS § 390 lg 1 esimene lause käesolevat

määrust edasi kaevata pankrotiavalduse tagamise tühistamise osas.

(allkirjastatud digitaalselt)