3-19-1533/63 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.06.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1533

Haldusasi

X kaebus Kaitseressursside Ameti 13.12.2018 otsuse nr

13-4.1/5143 ja 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Janar Urres

Vastustaja – Kaitseressursside Amet, esindajad Kaire

Kiviselg ja Sergey Saadi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Kaitseressursside Ameti 26.02.2021 vastuse lisa 5 (dtl

403). Tagastada Kaitseressursside Ametile 26.02.2021 vastuse lisad 1–4 ja 6 (dtl 397–

402 ja 404–406).

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus

haldusasjas nr 3-19-1533 muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.07.2021.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-19-1533

2(11)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 06.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseressursside Ameti (KRA)

17.08.2017 terviseseisundi vastavuse hindamise otsuse nr 13-4.1/3421 peale (haldusasi nr 3-

18-275).

2. Tallinna Halduskohus kinnitas 15.06.2018 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-18-275 X ja

KRA vahel 15.06.2018 sõlmitud kompromisslepingu ja lõpetas haldusasja menetluse. KRA

kohustus uuendama kaebaja kui kutsealuse terviseseisundi kaitseväeteenistuskohustuslase

tervisenõuetele vastavuse määramise haldusmenetluse ning kutsuma kaebaja haldusmenetluse

toimingute tegemiseks arstliku komisjoni. Uue otsuse tegemisel kohustus KRA arvesse võtma

X esitatud meditsiinilisi dokumente ja X raviarsti hinnangut terviseseisundi suhtes.

3. KRA tegi 13.12.2018 otsuse nr 13-4.1/5143, mille alusel kaebaja terviseseisund (diagnoos

M21.4) vastab kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele.

4. X esitas 13.12.2018 otsuse peale vaide, mis jäeti Kaitseministeeriumi 01.07.2019

vaideotsusega nr 33 rahuldamata. Vaidekomisjoni hinnangul on X-l tegemist II astme

lampjalgsusega, millega kaasneb kerge funktsioonihäire elastse deformatsiooniga, mis on

tallatugede kandmisega kompenseeritav ning X terviseseisundis ei esine diagnoosi M21.4

osas tervisenõuetele alaliselt või ajutiselt mittevastavaks tunnistamise aluseid. Samuti ei ole X

konsulteerinud ortopeedid pidanud vajalikuks operatiivset ravi, seega puudub vajadus

tunnistada terviseseisundit tervisenõuetele ajutiselt mittevastavaks. Tuvastatud ei ole ka, et

vaide esitajal on töövõime häiritud.

5. X esitas 12.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse KRA 13.12.2018 otsuse nr 13-

4.1/5143 tühistamiseks.

Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määruse nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja

tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ (edaspidi: määrus nr

45) § 1 lg-s 1 ja selle lisas 1 on sätestatud mõõdupuu, millal hinnata isik tervisenõuetele

vastavaks ja millal mitte. M21.4 diagnoosi puhul nähtub, et lampjalgsuse astmed I–II on

tervisenõuetele vastavad, III–IV aste tuleb hinnata nõuetele mittevastavaks. Q66 diagnoosi

puhul tuleb aga hinnata määrusest nähtuvalt funktsioonihäire raskust. Kerge funktsioonihäire

puhul on isik tervisenõuetele vastav. Keskmise ja raske funktsioonihäire korral isik

tervisenõuetele ei vasta. Kaebaja lampjalgsusele kohaldub diagnoos Q66.5 ehk kaasasündinud

lampjalgsus. KRA otsuses on tuginetud diagnoosile M21.4. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole

võetud seisukohta diagnoosi Q66.5 osas, on igal juhul tegemist õigusvastase ja puudustega

haldusaktiga. 30.06.2020 ekspertiisiakt kinnitab X-l Q66.5 diagnoosi ja keskmise astme

funktsioonihäire esinemist, mis määruse nr 45 ja selle lisa 1 kohaselt tähendab, et isik ei vasta

kaitseväeteenistuskohustuslasele

kehtestatud

tervisenõuetele.

Eksperdid

hindasid

olemasolevat teavet piisavaks, et tuvastada X-l nii III astme lampjalgsus kui ka keskmise

astme funktsioonihäire. Vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukoht, mille kohaselt

lampjalgsuse III astme olemasolu ei anna alust kaebaja terviseseisundi mittevastavaks

3-19-1533

3(11)

tunnistamiseks ja III astme vaevused ei vabasta isikut kaitseväeteenistusest, on otsitud, ei

vasta määrusele nr 45 ning on ilmselt tingitud asjaolust, et ekspertiis kinnitas X-l III astme

vaevuste esinemist.

6. KRA palus jätta kaebus rahuldamata.

Vaidlustatud otsuses on ära märgitud kaebajal esinev diagnoos M21.4. Tervise infosüsteemi

(TIS) andmetel puudus alus kaasasündinud lampjalgsuse tuvastamiseks ning kliiniliste

andmete põhjal on tegemist omandatud elastse lampjalgsusega, mis on tallatugede

kandmisega kompenseeritav. Seega asus arstliku komisjoni ortopeed dr C seisukohale, et

kaebaja terviseseisund vastab diagnoosi M21.4 alusel kaitseväeteenistuskohustuslase

tervisenõuetele. Mitte ükski ortopeed, kelle vastuvõtul on kaebaja viibinud, ei ole eiranud

kaebaja lampjalgsuse elastset vormi. Puuduvad andmed kaebaja labajalgade moonutise

kirurgilise ravi vajaduse kohta. Nimelt teatud juhtudel, kui ortootilise raviga ei ole võimalik

olnud isiku vaevusi vähendada, võib kõne alla tulla kirurgiline ravi. Seega rasket, kirurgilist

ravi vajavat labajalgade patoloogiat/moonutist kaebajal ei esine. Ortopeed dr Q, kelle

uuringutele kaebaja tugineb, on korduvalt diagnoosinud kaebajal elastse lampjalgsuse. TIS-is

puuduvad andmed selle kohta, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt

häiritud. Kontrollimise käigus arstlik komisjon tuvastas, et aastatel 2009–2017 ei ole kaebaja

pöördunud arstide poole lihasluukonna probleemidega. Esimest korda pöördus kaebaja

kaebustega alles peale esmase arstliku komisjoni läbimist 2017. a augustis. Samuti puuduvad

andmed selle kohta, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebajal esinenud raskusi töötamisega

(puuduvad andmed perearsti, töötervishoiuarsti või muu spetsialisti väljastatud tõendite kohta

tööandja jaoks soovitusega piirata kaebaja kehalisi koormusi või viia kaebaja üle kergemale

tööle). Kaebaja töötab kokana. See amet eeldab terve pika päeva püstijalu töötamist ning suurt

füüsilist koormust. TIS-is puuduvad andmed abivahendite kasutamise kohta (nt milliseid

abivahendeid kaebaja on viimastel aastatel kasutanud, milline on olnud abivahendite

kasutamise efekt). 01.07.2019 vaideotsusest nähtuvalt pole kaebaja näidustatud tallatugesid

igapäevaselt kandnud. Sellest võib järeldada, et lampjalgsusest tingitud vaevused ei olnud nii

väljendunud, et tallatugesid kanda.

Terviseseisundi

vastavuse

hindamisel

kaitseväeteenistuskohustuslase

tervisenõuetele

märgitakse otsuses põhidiagnoosina tervisehäire, mis kõige enam mõjutab teenistusülesannete

täitmist kaitseväeteenistuses. Otsuses märgitakse ainult üks põhidiagnoos ja vaidlustatud

otsuses oli selleks M21.4. Arstlik komisjon käsitles diagnoosi Q66.5 kaasuva diagnoosina,

mis võrreldes diagnoosiga M21.4 mõjutab teenistusülesannete täitmist kaitseväeteenistuses

vähemal määral. Seega ei ole kaebaja vastavus kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõutele

Q66.5 järgi lahendamata.

7. Halduskohus määras kohtuarstliku isikuekspertiisi terviseseisundi tuvastamiseks, mille

tulemusel koostas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (EKEI) 29.06.2020 ekspertiisiakti nr 19E-

AOK0018.

8. Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2020 otsusega X kaebuse rahuldamata, nõustudes

vastustaja põhjenduste ja seisukohtadega ning pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165

lg 2).

Määruse nr 45 lisast 1 nähtub, et diagnoosiga Q66.5 ei vasta terviseseisund tervisenõuetele

juhul,

kui

esinevad

jalgade

kaasasündinud

deformsused

keskmise

või

raske

funktsioonihäirega ning töövõime on oluliselt häiritud. Ekspertiisiaktis nr 195-AOK0018 on

eksperdid kinnitanud, et terviseandmetest ei nähtu kaebajal jalgade kaasasündinud deformsuse

esinemist keskmise või raske funktsioonihäirega. Kaebaja töövõime ei ole diagnoosist Q66.5

tingitud vaevustest püsivalt häiritud (kaebaja suudab seistes töötada). Kaebajal ei esine

tuvastatud tervisehäireid määral, mis oleksid terviseseisundi tervisenõuetele mittevastavaks

3-19-1533

4(11)

tunnistamise aluseks (vastupidist ei kinnita ka eksperthinnang). Haldusasjas ei ole tõendeid

selle kohta, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt häiritud ning tal oleks

esinenud raskusi töötamisega. Kaebaja töötab kokana, samas kokaamet eeldab terve tööpäeva

vältel püstijalu töötamist ning küllaltki suurt füüsilist koormust.

Vastustaja on lähtunud õigusaktides (kaitseväeteenistuse seadus ja määrus nr 45) sätestatud

nõuetest kaebaja terviseseisundi hindamisel ning ei ole nende nõuete vastu eksinud. Ka

ekspertiisiaktis ei ole eksperdid öelnud, et arstlikud komisjonid oleksid oma järeldustes

eksinud. Vastustaja on piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma seisukohti. Ka

vaidemenetluses tehtud vaideotsusega on jäetud vaie rahuldamata ning vaidlustatud KRA

otsus kehtetuks tunnistamata. Arstlikud komisjonid on jõudnud järeldusele, et X

terviseseisund vastab kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kohtul puudub pädevus

ümber hinnata vastustaja sisulisi seisukohti, mis on seotud meditsiini valdkonnaga.

Terviseseisundi hindamise aluseks ei ole isiku enda subjektiivne hinnang oma

terviseseisundile. Kaebajat konsulteerinud erinevad arstid-ortopeedid ei ole kaebajal

tuvastanud liikuvuspiiratust ega liikuvushäiret labajalgade liigestes. Kaebaja kohtuarstliku

läbivaatuse tulemusel kohtuarst-ekspert W tuvastas objektiivse leiuna: „Heas üldseisundis.

Kõnnib vabalt, kõnnakuhäiret ega ühe jala lühenemist läbivaatusel ei sedasta“.

9. KRA tegi 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 X ajateenistusse kutsumise kohta.

Otsusest tulenevalt on X-l kohustus ilmuda 01.02.2021 kell 08.00 aadressile Aiandi 15,

Tallinn.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. X palub 11.11.2020 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus

tühistada ja saata asi halduskohtusse uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt tühistada

halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega tühistada KRA 13.12.2018 terviseseisundi

hindamise otsus nr 13-4.1/5143 ja saata asi tagasi KRA-le kaebaja terviseseisundi vastavuse

otsustamiseks.

Halduskohus on jätnud enamiku kaebaja väiteid põhjendamatult tähelepanuta. Kohtuotsus ei

vasta seaduses esitatud nõuetele, kuna on motiveerimata ja põhineb üksnes vastustaja

seisukohtadel. Kohtuvaidluse ese ongi meditsiini valdkonnaga seotud vastustaja sisuline

seisukoht. Kui kohus leiab, et tal puudub pädevus vastustaja seisukohtade ümberhindamiseks,

puudub kohtuvaidlusel sisuline mõte.

Halduskohtus tellitud eksperthinnangu p 1.1 järgi on X-l TIS-is olevate sissekannete põhjal

tuvastatud kaasasündinud elastne lampjalgsus keskmise astme funktsioonihäirega ja p 1.3

kohaselt on röntgenoloogiliselt X-l tuvastatud II–III astme lampjalgsus. Järelikult ei vasta

kaebaja määruse nr 45 lisa 1 kohaselt kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Sellele

vaatamata on kohus üllatuslikult jätnud kaebuse rahuldamata. Eksperdiarvamuse p-des 1.1,

3.1 ja 4.1 on esile toodud kolm üksteisega vähemalt osaliselt vastuolus olevat seisukohta.

Kohus tegi eksperdiarvamuse p-le 4.1 toetudes järelduse, et kaebajal ei esine jalgade

kaasasündinud deformsusi keskmise või raske funktsioonihäirega. Kohtuotsusest ei selgu,

millisel põhjusel toetus kohus just p-le 4.1, mitte aga p-le 1.1 või 3.1. Halduskohtus

ekspertiisi tegemise eesmärgiks oli, et valdkonna spetsialist tuvastaks õiguspäraselt ja

kontrollitaval viisil kaebaja lampjalgsuse raskusastme ehk kaebaja tervisliku seisundi, mitte

kaebaja terviseandmetesse seni kantud informatsiooni.

Kohtuotsuses on jäetud lahendamata küsimused, kuidas saab kaebajal üheaegselt esineda

kaasasündinud lampjalgsus ja omandatud lampjalgsus; kuidas mõõta määruse nr 45 lisas 1

diagnoosides

M21

ja

Q66

sätestatud

mõisteid

I–IV

aste,

kerge/keskmine/raske

funktsioonihäire, töövõime häireta/oluliselt häiritud, kompenseeritud deformusus; milline

3-19-1533

5(11)

tähendus on määruse nr 45 lisas 1 kirjelduste puhul komal; millisel põhjusel erinevad

kaasasündinud lampjalgsuse ja omandatud lampjalgsuse puhul tervisenõuetele vastavus.

Kohtuotsuses ei ole jälgitav, kuidas on kohus määruse nr 45 lisa 1 tõlgendanud. Nimetatud

lisast ei ole võimalik üheselt tuvastada isiku tervisenõuetele vastavust või mittevastavust.

Otsuses ei ole jälgitav, millised tervisehädad ja kriteeriumid kogumis peavad kohtu hinnangul

tervisenõuetele mittevastamiseks isikul diagnooside Q66 ja M21 puhul esinema ning millised

tervisehädad on kohus kaebajal tuvastanud ja milliste konkreetsete kriteeriumite puudumise

tõttu ei lugenud kohus kaebaja kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele mittevastavaks.

Töövõime häiringut ei tule määruse nr 45 lisa 1 kohaselt hinnata selle järgi, kas ja kuidas saab

isik hakkama oma praegusel töökohal, vaid „isiku vaimsest ja füüsilisest terviseseisundist

tulenevat suutlikkust täita teenistusülesandeid sõjaväeliselt korraldatud tegevuskeskkonnas

ning füüsilist koormust, varustuse (sh relva) kandmist ja kasutamist eeldavat sooritusvõimet“

(vt lisa 1 lk 2). Isik, kellele on arstid andnud juhise vältida suurt füüsilist koormust, jooksu ja

hüppeid, ei oma ilmselgelt suutlikkust täita teenistusülesandeid sõjaväeliselt korraldatud

tegevuskeskkonnas.

Järelikult

ei

vasta

kaebaja

tervislik

seisund

kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele määruse nr 45 lisa 1 järgi.

Kohus on jätnud kaebusele lisatud isikute avaldused ja ortopeedide järeldused kaebaja

vaevustest põhjendamatult tähelepanuta, väites, et haldusasjas ei ole tõendeid selle kohta, et

lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt häiritud. Kaebajal on lampjalgsuse

probleem esinenud terve elu, ta on õppinud sellega elama ning teab, kuidas ja mil määral

toimetada, et valud ei muutuks väljakannatamatuks. Kaebaja selgitas 19.09.2019

menetlusdokumendis, et tööandja on kaebaja vaevustest teadlik ning arvestab nendega.

Selliselt ei tõsta kaebaja töö juures raskeid asju ja mitmeid tavapäraselt püstijalu teostatavaid

tööülesandeid täidab kaebaja hoopis istudes. Kaebaja ei saa aga kaitseväeteenistuses vältida

füüsilist koormust ning on üsna selge, et kaitseväeteenistusse sattudes muutuks valu kiirelt

väljakannatamatuks, ilmselt juba esimestel päevadel.

Alles käimasoleva halduskohtumenetluse kestel asus vastustaja tunnistama, et kaebajal esineb

diagnoos Q66. Selliselt on kohtumenetluse kestel vastustaja tulnud välja uue versiooniga, et

kaebajal on nii kaasasündinud kui ka omandatud lampjalgsus korraga ning kuna arstlik

komisjon käsitles diagnoosi Q66 kaasuva diagnoosina, mis võrreldes diagnoosiga M21

mõjutab teenistusülesannete täitmist kaitseväeteenistuses vähemal määral, siis seetõttu ei

nähtu vastustaja otsusest teavet diagnoosi Q66 kohta.

11. X esitas 19.01.2021 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohtul

peatada KRA 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 kehtivus kuni siinses haldusasjas

tehtava kohtuotsuse jõustumiseni või alternatiivselt kohaldada muud esialgse õiguskaitse

abinõu, mida kohus peab vajalikuks ja põhjendatuks.

12. X esitas 28.01.2021 ringkonnakohtule kaebuse täiendamise taotluse, paludes tühistada

KRA 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399.

13. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29.01.2021 määrusega X esialgse õiguskaitse

taotluse ja peatas KRA 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 täitmise.

14. KRA palub jätta 26.02.2021 vastuses halduskohtu otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Halduskohus hindas tõendeid kogumis ja nõustus vaidlustatud otsuse põhjendustega,

sealhulgas vastustaja seisukohtadega määruse nr 45 ja selle lisa 1 kohaldamisel. Kuigi kohtu

määratud eksperdid ei täitnud püstitatud ülesannet tuvastada apellandi tervislik seisund, vaid

on

piirdunud

pelgalt

TIS-i

kantud

teabe

refereerimisega,

ei

ole

asjatundjate

(Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni liikmed) selgitused kui tõendiliik alaväärsem kui

3-19-1533

6(11)

ekspertiisiakt. Kui halduskohus oleks hakanud ümber hindama arst-spetsialistide seisukohti,

siis oleks tegemist juba meditsiinilise hinnanguga, mis nõuab eriteadmisi. Halduskohtu

pädevuses ei ole vastuse leidmine küsimusele, miks arstid-ortopeedid on apellandil kinnitanud

kaks diagnoosi, s.o M21.4 ja Q66.5. Arstlik komisjon käsitles kaebajal esinevat diagnoosi

Q66.5 kaasuva diagnoosina ja diagnoosi M21.4 põhidiagnoosina.

Kaebajal esinevad diagnoosid M21.4 ja Q66.5 ei muuda tema tervisehäire käsitlust, sest ükski

ortopeed ei ole tal tuvastanud liikuvuspiiratust ega liikuvushäiret labajalgade liigestes.

Kaebajal on tuvastatud koormusvalu jalgades, mis on tingitud eelkõige jalgade

amortisatsioonivõime

vähenemisest.

Hinnates

kaebaja

terviseseisundit

kajastavat

dokumentatsiooni ning võttes arvesse asjaolu, et kokaamet on seotud pideva seismisega, asus

arstlik komisjon seisukohale, et kaebajal esineb sümptomaatiline (kaebustega) lampjalgsus,

mis võib vajada ortootilist ravi, lähtudes vaevuste lokalisatsioonist ja põhjustest. Lampjalgadel

täielikku taastumist ei esine, aga võimalik on pidurdada tallavõlvide edasist lamenemist,

kasutades tallatugesid ja tehes võimlemisharjutusi. Kaebaja ei ole järginud ortopeedide antud

ravisoovitusi, samuti puuduvad TIS-is andmed läbitud ravivõimlemise, taastusravi või

füsioteraapia kohta. Järelikult ei tekita lampjalgsus apellandile vaevusi, mis tingiksid

ravivajaduse. Kliinilise objektiivset leiu ja kaebaja kirjeldatud kaebuste põhjal asuti

seisukohale, et kaebajal esineb lampjalgsuse II aste, millega kaasneb kerge funktsioonihäire

elastse deformatsiooniga ja mis on tallatugede kandmisega kompenseeritav. Keskmine

funktsioonihäire tuleks kõne alla siis, kui oleks tuvastatud liigeste liikuvuse sümptomaatiline

piiratus. Ainuüksi koormusvalu jalgades, mis on tingitud jalgade amortisatsioonivõime

vähenemisest ja puudulikust ravist, ei ole aluseks keskmise astme funktsioonihäire

diagnoosimiseks.

Arstliku komisjoni jaoks ei oma tähtsust isiku tööl hakkama saamine, vaid selle tuvastamine,

kas ja kui suures ulatuses esinev tervisehäire mõjutab isiku töövõimet. TIS-i andmete põhjal

tuvastati, et kaebajal esinev lampjalgsus ei ole püsivalt vähendanud tema töövõimet. TIS-is

puuduvad andmed, et kaebajal esinev lampjalgsus ei allu ravile ja pärsib oluliselt tema

elukvaliteeti ning et lampjalgsusest tingitud vaevuste tõttu oleks kaebaja ajutiselt töövõimetu.

Kaebaja väited tööl loodud eritingimuste kohta on paljasõnalised ja ei ole meditsiiniliselt

kinnitust leidnud. Arsti poole pöördumine ei ole pelgalt formaalsus, vaid selle eesmärk

seisneb eelkõige ravi saamises. Kaebaja ei ole arstide jälgimisel olnud ning TIS-i andmetel ei

ole talle raviskeeme määratud. Retseptikeskuse andmetel ei ole kaebaja vähemalt alates 2014.

aastast suukaudseid või lokaalseid valu- ja põletikuvastaseid ravimeid tarvitanud. Kaebaja

kohta puuduvad andmed koormuse iseloomu kirjeldusega, mis provotseerib valu. Arstliku

komisjoni hinnangul vajab kaebaja vaid lihaste tugevdamist ja koormuse ühtlustamiseks

individuaalseid tallatugesid, operatsioone pole vajalikuks peetud. Kaebaja lähedaste avaldused

ei ole asjakohaseks ega piisavaks tõendiks, mis tõendaks apellandil vaevuste esinemist seoses

lampjalgsusega.

Võib mõistlikult eeldada, et ajateenistus hõlmab teatud osas ka sellist füüsilist tegevust, mis

on kaebaja raviarstide arvamuse kohaselt kaebajale vastunäidustatud. Praegu kohtleb

kaitsevägi erinevate terviseprobleemidega või füüsiliselt vähem võimekaid ajateenijaid

personaalsemalt. Apellandil on põhiseadusest tulenev kohustus osaleda riigikaitses, sh

kohustus läbida ajateenistus, ja isiku ajateenistusse kutsumata jätmine on erandlik (vt KVTS §

2 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 ja § 38). Kergemad terviseprobleemid ei takista ajateenistusse

kutsumist. Arstlik komisjon ei saa oma tegevuses väljuda määruses nr 45 sätestatud piiridest

ja ei pea isiku terviseseisundi hindamise aluseks võtma isiku jaoks soodsaimat otsust

olukorras, kus puuduvad isiku terviseseisundist tulenevad mittevastavaks tunnistamise alused.

Arvestada tuleb ka määruse nr 45 lisas 1 määratluse „vastab tervisenõuetele“ sisu. Isegi kui

apellandil on apellatsioonikaebuses väidetud lampjalgsusega seotud probleeme, on kaitseväel

3-19-1533

7(11)

kohustus apellandi terviseseisundit ja sooritusvõimet pidevalt jälgida ning sellest tulenevate

piirangutega arvestada ja tõsiste probleemide ilmnemisel ta ajateenistusest ennetähtaegselt

vabastada.

15. Tallinna Ringkonnakohus lubas 13.05.2021 määrusega X-l täiendada kaebust KRA

14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 tühistamise nõudega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Vastustaja on 26.02.2021 apellatsioonkaebuse vastusele lisanud 6 dokumenti: 1) dr Q

01.12.2017 epikriis; 2) dr Q 02.11.2018 epikriis; 3) dr Q 22.03.2019 epikriis; 4) dr H

20.05.2019

epikriis;

5)

SA

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

röntgenuuring;

6)

Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni vaideotsus.

Esitatud dokumentidest on kohtutoimikus juba olemas lisad 1–4 (dtl 65, 67, 98 ja 99) ja 6 (dtl

31–35). Toimikut ei tule koormata dokumentidega, mis seal juba olemas on. Seetõttu tagastab

ringkonnakohus lisad 1–4 ja 6. Lisale 5 on 01.07.2019 vaideotsuse p-s 10 osutatud seoses

kaebajal tuvastatud lampjalgsuse astmega. Tegemist on asjas tähtsust omava tõendiga, mille

kohta on menetlusosalistel olnud võimalik seisukohti esitada juba halduskohtumenetluses.

Seega võtab ringkonnakohus lisa 5 HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 1 alusel asja materjalide

juurde.

17. Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

18. X on seisukohal, et kuna tal on tuvastatud kaasasündinud elastne lampjalgsus keskmise

astme funktsioonihäirega ja röntgenoloogiliselt tuvastatud II–III astme lampjalgsus, ei vasta ta

järelikult määruse nr 45 lisa 1 kohaselt kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele.

Sealjuures ei ole KRA kaebaja arvates hinnanud temale määratud diagnoosi Q66.5.

19. Haldusasja juurde esitatud epikriisidest ja halduskohtu menetluse käigus tellitud EKEI

ekspertiisiaktist nr 19E-AOK0018 nähtub, et kaebajal on ortopeedid diagnoosinud nii

omandatud (M21.4) kui ka kaasasündinud (Q66.5) lampjala. Määruse nr 45 lisas 1 sisalduva

tabeli järgi on nende diagnooside korral kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele

vastavuse ja mittevastavuse tunnused erinevad. Täpsemalt näeb lisa 1 ette järgmist:

XII. LIHASLUUKONNA JA SIDEKOEHAIGUSED M00–M99

DIAGNOOS

Vastab tervisenõue-

tele

Ajutiselt ei vasta

tervisenõuetele

Ei vasta tervisenõuetele

M21 Muud

jäsemete

omandatud

deformsused

Elastsed labajala

deformsused.

Rigiidsed ja

asümptomaatilised

deformsused, kerge

funktsioonihäire.

Liigese muutused

labajalal I–II aste.

Jäseme lühenemine

alla 4 cm

Sümptomaatilised

labajala elastsed

deformsused, mis

pole ravitud: kuni 6

kuud. Rigiidne

labajala deformsus,

opereeritud,

asümptomaatiline:

kuni 1 aasta

Rigiidne

sümptomaatiline

deformatsioon, liigeste

artrootilised muutused

(III–IV aste) olulise

funktsioonihäirega ja

sümptomaatiline. Jäseme

lühenemine üle 4 cm.

Rippranne, rippjalg.

Omandatud küüniskäsi,

küünispöid, kompjalg

XV. KAASASÜNDINUD VÄÄRARENDID, DEFORMATSIOONID JA

KROMOSOOMIANOMAALIAD Q00–Q99

3-19-1533

8(11)

DIAGNOOS

Vastab tervisenõue-

tele

Ajutiselt ei vasta

tervisenõuetele

Ei vasta tervisenõuetele

Q66 Jalgade

kaasasündinud

deformsused

Jalgade kaasa-

sündinud deform-

sused, mis kom-

penseeritud või

kerge funktsiooni-

häirega, töövõime

häireta

Operatsiooni järel,

millel saavutatud

funktsiooni

paranemine: kuni 1

aasta

Jalgade kaasasündinud

deformsused keskmise

või raske

funktsioonihäirega,

töövõime oluliselt

häiritud

Määruse nr 45 lisa 1 lk-del 1–2 on märgitud, et kui tabelite põhjal puudub üheselt mõistetav

juhis isiku terviseseisundi nõuetele vastavuse üle otsustamiseks, tuleb lähtuda samas välja

toodud üldistest põhimõtetest. Nimetatud põhimõtete järgi loetakse isiku terviseseisund

tervisenõuetele vastavaks, kui tema üldine terviseseisund on heal või rahuldaval tasemel, ta on

terve või paranemas. Isikul võib esineda lühiajalise iseloomuga äge haigusseisund või kerge

tervisehäire, kuid puuduvad haigustunnused, mis põhjustaks teenistusülesannete täitmisel

olulist riski isiku enda, teiste isikute või keskkonna suhtes. Isiku terviseseisund vastab

tervisenõuetele ka siis, kui ta vajab ravi, mis ei takista teenistusülesannete täitmist. Samuti

juhul, kui isiku töövõime on heal või rahuldaval tasemel ning võib esineda ka teatud

sooritusvõime piirang, kuid ta on võimeline teenistusülesandeid täitma.

Isiku terviseseisund ei vasta tervisenõuetele, kui tal on tõsisest tervisehäirest või mitme

tervisehäire koosmõjust tingitud organi või organsüsteemi funktsionaalsed häired, mille

märkimisväärset paranemist ei ole ette näha. Samuti siis, kui tervisehäire on püsiva

iseloomuga, tihti korduv või pidevat ravi vajav, mistõttu isiku igapäevaelu on oluliselt

häiritud või mis võib kaitseväeteenistuses põhjustada olulist riski isiku enda, teiste isikute või

keskkonna suhtes. Isiku terviseseisund ei vasta tervisenõuetele ka juhul, kui tema töövõime on

püsivalt vähenenud, mistõttu ta ei ole võimeline teenistusülesandeid täitma.

20. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus diagnoositud on nii omandatud

kui ka kaasasündinud lampjalgsus, ei ole määruse nr 45 lisast 1 võimalik üheselt tuvastada

isiku tervisenõuetele vastavust või mittevastavust. Nagu vastustaja on RL artiklile tuginedes

selgitanud (dtl 83), on diagnoosidel M21.4 ja Q66.5 vaid üldistav tähendus.1 RL artiklis on

samas selgitatud, et ortopeedid teevad erinevat tüüpi lampjalgadel vahet ka kliinilise leiu

alusel ja sellest lähtuvalt jagatakse lampjalgsus vaevustevabaks (nimetatakse ka elastseks ehk

füsioloogiliseks) lampjalaks, vaevustega lampjalaks ja jäiklampjalaks. Sellest võib järeldada,

et konkreetsel juhul võib tervisenõuetele vastavuse hindamisel olla asjakohasem lähtuda

pigem kliinilisest leiust (s.t sellest, kas tegemist on II või III astme, elastse või jäiga

lampjalgsusega). Kuigi kliinilised leiud ja haigusest tekkivad vaevused võivad omandatud ja

kaasasündinud lampjalgsuse puhul olla seega samasugused, on määruse nr 45 lisa 1 järgi

nende diagnooside korral tervisenõuetele vastavuse või mittevastavuse nõuded ometi

erinevad. Ringkonnakohus möönab, et selline erinevus võib arusaamatusi ja vaidlusi tekitada.

Kuna arstid on olnud kaebajale diagnoosi määramisel eri meelel, ei saa praegusel juhul

tervisenõuetele vastavuse hindamisel üht määratud diagnoosi lihtsalt kõrvale jätta.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada mõlema diagnoosi tervisenõuetele vastavuse ja

mittevastavuse kriteeriume ning lisaks eespool nimetatud määruse nr 45 lisa 1 lk-del 1–2

märgitud üldpõhimõtteid.

1 R. Lõivukene. Lampjalgsus ja selle ravi võimalused. – Eesti Arst 2015, 94(2), lk 102. Veebis kättesaadav aad-

ressil https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/view/12066/7176 .

3-19-1533

9(11)

21. Ringkonnakohtule nähtub, et vastustaja on oma lõpliku otsuse tegemisel arvestanud

mõlema diagnoosiga. Kuigi vaidlustatud 13.12.2018 otsuses diagnoosi Q66.5 märgitud ei

olnud, ilmneb 01.07.2019 vaideotsuse p-dest 11.1 ja 11.2, et vastustaja on vaide

läbivaatamisel diagnoosi M21.4 kõrval arvesse võtnud ka diagnoosi Q66.5. Nii on

vaideotsuses hinnatud ka kaebaja funktsioonihäire taset ja töövõime häire olemasolu.

Vaideotsuses on kokkuvõttes jõutud lõppjäreldusele, et kaebaja terviseseisund vastab

kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele.

22. Määruse nr 45 lisa 1 järgi ei vasta diagnoosi Q66 korral kaitseväeteenistuskohustuslane

tervisenõuetele, kui on täidetud järgmine tingimus: „jalgade kaasasündinud deformsused

keskmise või raske funktsioonihäirega, töövõime oluliselt häiritud“. Nagu nähtub vaideotsuse

p-st 11.1, peavad arstliku vaidekomisjoni tõlgenduses mittevastavuse tuvastamiseks esinema

mõlemad nimetatud tunnused, s.t isikul peab olema keskmine või raske funktsioonihäire ja

töövõime oluliselt häiritud. Arvestades lisa 1 lk-del 1–2 üldisi selgitusi tervisenõuetele

vastavuse ja mittevastavuse kohta, kus üheks oluliseks tunnuseks on töövõime tase, samuti

teiste diagnooside (nt Q82.5) mittevastavuse tunnustega, nõustub ringkonnakohus sellise

vastustaja tõlgendusega. Jalgade kaasasündinud deformsusest tulenev keskmine või raske

funktsoonihäire on see, mis selle diagnoosi puhul töövõime häiringu põhjustab ja seega ei saa

neid eraldiseisvalt rakendada. Samas nõustub ringkonnakohus ka vastustaja seisukohaga, et

kaebajal ei ole kokkuvõttes tuvastatud ei keskmise või raske funktsioonihäire esinemist ega

töövõime olulist häiret.

23. On tõsi, et dr Q on 22.03.2019 epikriisis (dtl 98) märkinud, et kaebajal on keskmise

astme funktsioonihäire. Samas ei ole teiste ortopeedide ja ka ülejäänud Q epikriisides

funktsioonihäiret ja selle astet eraldi esile toodud. Arstid, kaasa arvatud Q, on samas

diagnoosinud kaebajal elastse lampjalgsuse. Ortopeedid on soovitanud kaebajal kanda

individuaalseid tallatugesid ja teha ravivõimlemisharjutusi (vt EKEI ekspertiisiakt, dtl 235),

millest võib järeldada, et kaebaja vaevusi on võimalik leevendada. Lisaks ei kinnita TIS-i

andmed (arstide külastuste, taastusravi, abivahendite kasutamise kohta) ja kaebaja

igapäevatöö kokana seda, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt häiritud

ning ta jalgadele tekkivat koormust ka piiratud määral ei talu. Samuti nähtub määruse nr 45

lisa 1 tabelist, et diagnoosi M21 korral elastse labajala deformsuse esinemisel eeldataksegi, et

funktsioonihäire ei saa olla sellise tasemega, mis tingiks tervisenõuetele mittevastavuse.

Seega on vastustaja asunud põhjendatult tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et kaebajal

esinev funktsioonihäire on kerge.

24. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega, et vastustaja ei ole kaebaja töövõime

hindamisel arvestanud tema suutlikkust täita teenistusülesandeid kaitseväes. Ringkonnakohus

on kaebajaga nõus, et töövõimena määruse nr 45 lisa 1 kohaselt tuleb mõista „isiku vaimsest

ja füüsilisest terviseseisundist tulenevat suutlikkust täita teenistusülesandeid sõjaväeliselt

korraldatud tegevuskeskkonnas ning füüsilist koormust, varustuse (sh relva) kandmist ja

kasutamist eeldavat sooritusvõimet“ (vt lisa 1 lk 2). Sellest hoolimata võib kaebaja

igapäevatöö iseloomu arvesse võtta ka tema teenistusülesannete täitmise suutlikkuse

hindamisel. Määruse nr 45 lisa 1 lk-del 1–2 märgitud üldiste tervisenõuetele vastavuse ja

mittevastavuse tunnuste järgi vastab isik kaitseväeteenistuskohustuslase terviseseisundile mh

ka siis, kui ta vajab ravi, mis ei takista teenistusülesannete täitmist, ja kui tal on teatud

sooritusvõime piirang, kuid ta on võimeline teenistusülesandeid täitma. Vaideotsuse p-s 11.2

on märgitud, et töö kokana võib olla füüsiliselt oluliselt koormavam kui väljaõppe läbimine

ajateenistuses, kus on võimalik tagada individuaalset füüsiliste harjutuste kava. Lisaks on

vaidekomisjon selgitanud, et ajateenistusse asumisel teostab ajateenistuskoha arst kõigile

ajateenistusse asunutele 24 tunni jooksul ajateenistusse saabumisest arvates arstliku

läbivaatuse, seega on kaebajal võimalik kohe teavitada meditsiiniteenistust ja ajateenistust

3-19-1533

10(11)

korraldavaid ülemaid individuaalse füüsilise väljaõppe vajadusest. Kaitseväes valitsevat

personaalselt lähenemist ja kohustust pidevalt ajateenistujate terviseseisundit jälgida on

rõhutanud vastustaja ka vastuses apellatsioonkaebusele. Arvestades, et arstide hinnangul on

tallatugede kandmisega võimalik kaebaja lampjalgsust kompenseerida ning kaitseväes on

võimalik arvestada kaebaja sooritusvõime piiranguga, on põhjendatud ka vastustaja järeldus,

et kaebaja töövõime ei ole oluliselt häiritud isegi vaatamata sellele, et ortopeedid ei ole talle

soovitanud raskemat füüsilist koormust, jooksu ja hüppeid.

25. Kaebaja on rõhutanud, et tema terviseseisund ei vasta M21 diagnoosi alusel

tervisenõuetele, kuna EKEI ekspertiisiakti p 1.3 kohaselt on röntgenoloogiliselt X-l tuvastatud

II–III astme lampjalgsus. Määruse nr 45 lisa 1 järgi ei vasta diagnoosi M21 korral isiku

terviseseisund tervisenõuetele, kui on tuvastatud „rigiidne sümptomaatiline deformatsioon,

liigeste artrootilised muutused (III–IV aste) olulise funktsioonihäirega ja sümptomaatiline“.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ekspertiisiakti samas punktis (p 1.3, dtl 235) on ka

märgitud, et „artrootilisi muutusi labajalaliigestes tuvastatud ei ole“, seega ei ole täidetud lisa

1 tabelis toodud diagnoosi M21 tervisenõuetele mittevastavuse tingimused. Sellest hoolimata

nõustub ringkonnakohus ka vaideotsuses esitatud selgitusega, miks jõuti järeldusele, et

kaebajal ei ole tuvastatud III astme lampjalgsust (vt vaideotsuse p-d 6-10, dtl 32-33). Arstlik

komisjon lähtus lampjalgsuse astme kindlaks tegemisel viimasest, s.t 18.06.2019

röntgenuuringust, mille kohaselt tuvastas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloog dr K.

Kivimäe kaebajal II astme lampjalgsuse. Seega ei ole täidetud ka diagnoosi M21

tervisenõutele mittevastavuse nõuded.

26. Kaebaja sõnul oleks pidanud halduskohus otsuse tegemisel lähtuma EKEI

ekspertiisiaktist, mille eksperdiarvamuse p 1.1 järgi on X-l TIS-is olevate sissekannete põhjal

tuvastatud kaasasündinud elastne lampjalgsus keskmise astme funktsioonihäirega ja p 1.3

kohaselt on röntgenoloogiliselt X-l tuvastatud II–III astme lampjalgsus. Ringkonnakohus

märgib, et kohus on tõendite hindamisel vaba (vt Riigikohtu 15.10.2007 otsus nr 3-1-1-45-07,

p 10) ja ühelgi tõendil pole ette kindlaks määratud jõudu (HKMS § 61 lg 2). Lisaks on EKEI

ekspertiisiakti lk-l 2 (dtl 234) selgitatud, et kohtuarstlikus komisjonis keeldusid osalemast

kutsutud arst-ortopeedid ja seega teostas ekspertiisi kohtuarst-ekspertide komisjon.

Ekspertiisiaktist nähtub, et selle järeldused on koostatud sel hetkel TIS-is olemasolevate

andmete põhjal. Seetõttu ei ole põhjust pidada EKEI ekspertiisiakti kaalukamaks ortopeedide

varasematest epikriisidest või KRA arstliku komisjoni tuvastatust.

27. Kokkuvõttes ei ole võimalik järeldada, et arstlikud komisjonid oleks hinnanud tõendeid

valesti või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta või rakendanud määrust nr 45 ja selle lisa

1 ebaõigesti. Vaideotsuses on õigesti rõhutatud, et tervisenõuetele vastavuse hindamise

aluseks ei ole isiku enda hinnang sellele, kas tema terviseseisund vastab teenistusülesannete

täitmiseks nõutavale või mitte, vaid kutsealuse terviseseisundi vastavust tervisenõuetele

hindab ekspertidest koosnev KRA arstlik komisjon (KVTS §-d 28–29).

28. Eelnevast tulenevalt ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus muutmata.

29. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on KRA 13.12.2018 otsus nr 13-4.1/5143 tervise

seisundi vastavuse hindamise kohta õiguspärane, on õiguspärane ka KRA 14.10.2020 otsus nr

11-9.1/2020/3399 ajateenistusse kutsumise kohta.

30. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

31. Esialgse õiguskaitse abinõu kaotab automaatselt kehtivuse kohtuotsuse jõustumisel

(HKMS § 249 lg 4 p 2) ja seda pole vaja eraldi tühistada.

3-19-1533

11(11)

32. Kohtuotsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid, seetõttu tuleb otsuse avaldamisel

kaebaja nimi asendada tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)