3-18-2280/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-18-2280

Haldusasi

ELEON AS, AS Eesti Elekter, Eurowind OÜ, Vaivara

Tuulepark OÜ, Roheline Elekter AS, Aidu Tuulepark OÜ,

Audru Tuulepark OÜ ja Estwind Energy OÜ kaebus

Konkurentsiameti 6. novembri 2018. a otsuse nr 5-

5/2018-068

tühistamiseks

ning

Konkurentsiameti

kohustamiseks kõrvaldada 6. novembri 2018. a otsuse nr

5-5/2018-068 alusel toimunud koondumise mõjud

konkurentsile

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2020. a otsus

Menetlusosalised

Kaebajad – ELEON AS, AS Eesti Elekter, Eurowind OÜ,

Vaivara Tuulepark OÜ, Roheline Elekter AS, Aidu

Tuulepark OÜ, Audru Tuulepark OÜ, Estwind Energy

OÜ, esindaja v.adv Silja Holsmer

Vastustaja

–

Konkurentsiamet,

esindaja

Kristel

Rõõmusaar

Kolmas isik – Enefit Green AS, esindajad v.adv Arne Ots,

v.adv Martin-Johannes Raude ja v.adv Martin Mäesalu

Menetluse alus ringkonnakohtus

ELEON AS, AS Eesti Elekter, Eurowind OÜ, Vaivara

Tuulepark OÜ, Roheline Elekter AS, Aidu Tuulepark OÜ,

Audru

Tuulepark

OÜ

ja

Estwind

Energy

OÜ

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta ELEON AS, AS Eesti Elekter, Eurowind OÜ, Vaivara Tuulepark OÜ,

Roheline Elekter AS, Aidu Tuulepark OÜ, Audru Tuulepark OÜ ja Estwind Energy

OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2020. a

otsuse haldusasjas nr 3-18-2280 resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Mõista ELEON AS-lt (registrikood 11456200), AS-lt Eesti Elekter (registrikood

10951819), Eurowind OÜ-lt (registrikood 11507191), Vaivara Tuulepark OÜ-lt

3-18-2280

2(23)

(registrikood 12804886), Roheline Elekter AS-lt (registrikood 11303442), Aidu

Tuulepark OÜ-lt (registrikood 12805855), Audru Tuulepark OÜ-lt (registrikood

12858892) ja Estwind Energy OÜ-lt (registrikood 10965767) solidaarselt Enefit

Green AS (registrikood 11184032) kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude

hüvitamiseks 6000 (kuus tuhat) eurot.

3. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. juulil 2021

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Enefit Green AS esitas Konkurentsiametile (KA) 08.06.2018 koondumise teate, mille

kohaselt sõlmisid Enefit Green AS, Vardar Eurus AS ja Nelja Energia AS-i väikeaktsionärid

29.05.2018 aktsiate ostu-müügilepingu. Lepingu järgi kavatseb Enefit Green AS omandada

100% Nelja Energia AS aktsiatest. Tehingu tulemusena kuuluks Nelja Energia AS Enefit Green

AS valitseva mõju alla konkurentsiseaduse (KonkS) § 2 lg 4 tähenduses ja tegemist on

koondumisega KonkS § 19 lg 1 p-s 2 sätestatud viisil.

2. Kuna koondumise osaliste 2017. a käive Eestis ületas kokku 6 000 000 eurot ja kummagi

osalise käive eraldi ületas 2 000 000 eurot, kuulus koondumine KonkS § 21 lg 1 kohaselt

kontrollimisele. Koondumise kohta 08.06.2018 avaldatud teatele esitati KonkS § 27 lg 13 alusel

KA-le kaheksa vastuväidet, millest üks võeti hiljem tagasi. KA algatas 06.07.2018 otsusega nr

5-5/2018-045 KonkS § 27 lg 1 p 2 alusel täiendava menetluse, et teha kindlaks, kas koondumine

võib oluliselt kahjustada konkurentsi kaubaturul, eelkõige turgu valitseva seisundi tekkimise

või tugevnemise kaudu.

3. Konkurentsiamet andis 06.11.2018 otsusega nr 5-5/2018-068 KonkS § 27 lg 2 p 1

alusel loa Enefit Green AS ja Nelja Energia AS koondumiseks. KonkS § 22 lg 3 kohaselt keelab

KA koondumise, kui see kahjustab oluliselt konkurentsi kaubaturul, eelkõige turgu valitseva

seisundi tekkimise või tugevnemise kaudu. Koondumisele hinnangu andmisel tuli välja

selgitada, kas Eesti Energia AS poolt Nelja Energia AS üle valitseva mõju omandamine muudab

3-18-2280

3(23)

kaubaturgude struktuuri viisil, mis tooks kaasa konkurentsi olulise kahjustumise. Seega tuli

esmalt piiritleda, milliseid kaubaturge koondumine mõjutab, ning seejärel hinnata

konkurentsiolukorda ja selle muutust nendel kaubaturgudel. Koondumine puudutab eelkõige

elektrienergia tootmise ja hulgimüügi valdkonda, millega on vertikaalselt seotud elektrienergia

jaemüük ning tuulikute hoolduse- ja remonditeenuste osutamine. KA piiritles elektrienergia

tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafilise ulatusega Eesti ja Soome, elektrienergia

jaemüügi kaubaturu Eestis ning tuulikute remondi- ja hooldusteenuse osutamise kaubaturu,

mille geograafilise ulatuse täpne piiritlemine ei olnud praeguse koondumise puhul vajalik.

Eesti Energia AS kontserni ettevõtjad toodavad elektrienergiat põlevkivist, biomassist,

rehvihakkest, olmejäätmetest, tuulest, päikesest ja veest. Nelja Energia AS tegeleb

elektrienergia tootmisega taastuvatest energiaallikatest (tuul, biogaas). Elektrienergia puhul on

tegemist homogeense tootega. Kasutusomaduste poolest ei erine taastuvatest energiaallikatest

toodetud elektrienergia näiteks põlevkivist toodetud elektrienergiast. Elektrienergia hulgimüük

Skandinaavias ja Baltikumis toimub üldjuhul elektribörsi Nord Pool vahendusel. Eestis müüb

Eesti Energia AS kogu toodetud elektrienergia Nord Pool elektribörsi vahendusel (v.a

marginaalsed kogused otseliini klientidele) ja kontserni teiste tegevuste jaoks ostab Eesti

Energia AS elektrienergia börsilt. Eestis tervikuna müüakse ca 95% toodetud elektrienergiast

Nord Pooli vahendusel, väiksemad tootjad müüvad elektrienergiat ka otse jaemüügiga

tegelevale ettevõtjale (enamasti sama kontserni ettevõtja). Sarnaselt toimib elektrienergia

hulgimüük Põhja- ja Baltimaades. Valdav enamus elektrienergiast (üle 99%) müüakse nn päev-

ette turul (day-ahead market). Kauplemise objektiks on kohustus tarnida ostjale teatud kogus

elektrienergiat järgmise päeva kindlal tunnil. Turuosalised esitavad turule pakkumisi ostmaks

või müümaks teatud hinnaga elektrienergiat ning elektrienergia hind turul kujuneb pakkumise

ja nõudluse vahekorrast tulenevalt. Elektrienergia tootjad pakuvad elektrienergiat müügiks

hinnapiirkonnas, kus asuvad nende tootmisvõimsused. Eesti Energia AS müüb oma Eestis

asuvate elektrijaamade toodangu Nord Pool elektribörsi Eesti hinnapiirkonnas. Nord Poolil on

kohustus tagada, et turuhinnad oleksid erinevates hinnapiirkondades võimalikult suurel määral

ühtlustunud. Optimeerimise tulemusel tekivad üldiselt ühtsed hinnad hinnapiirkondades, mille

vahel on piisav ülekandevõimsus.

Elektrienergia hindade ühtlustumise peamiseks eeltingimuseks on hinnapiirkondade vaheliste

ülekandekaablite olemasolu. Ühenduskaableid opereerivad üldiselt ülekandevõrgu operaatorid

(Eestis Elering AS ja Soomes Fingrid Oyj). Importimaks Eestisse elektrienergiat Soomest ja

Lätist, on ülekandevõimsust kokku suvel 1766 MW ja talvel 2166 MW. Senine elektrienergia

tarbimise maksimum Eestis on olnud 1587 MW. Eesti ja Läti vahel on rajamisel kolmas kaabel,

mis suurendab ülekandevõimsust veel 600 MW võrra. Lätil on ühendused omakorda Leeduga,

Leedul Poolaga jne. Kuigi esineb olukordi, kus elektrienergia hinnad Eesti ja Soome vahel ei

ole identsed, juhtub seda harva. 2017. a andmete järgi 98% ulatuses hinnaerinevused puudusid,

samuti ei ole EstLink ühenduskaablid olnud valdava osa ajast kasutuses maksimaalses ulatuses.

Elektrienergia erineva hinna kujunemine Eesti ja Soome hinnapiirkondades ei ole seetõttu

võimalik. Elektrienergia tootmise ja hulgimüügi puhul konkureerivad omavahel nii Eestis kui

ka väljaspool Eestit tootmisvarasid omavad ettevõtjad. Nord Pool elektribörsi tingimustes ei

saa Eesti Energia AS tegutseda sõltumatult näiteks Soomes (või Lätis ja Leedus) elektrienergiat

tootvatest ettevõtjatest. Süsteemihaldur Elering AS lähtub varustuskindlust hinnates samuti

regionaalsest tasandist (Baltikum ja Soome). Seega hindab KA koondumise mõju elektrienergia

tootmise ja hulgimüügi kaubaturule, mille geograafiline ulatus hõlmab (vähemalt) Eestit ja

Soomet. Eestis ja Soomes 2017. a-l toodetud elektrienergiast tootis Eesti Energia AS ca 13%

ja Nelja Energia AS alla 1%, järelikult on koondumise osaliste turuosad kokku ca 14% ning

tegemist ei ole horisontaalselt mõjutatud kaubaturuga (majandus- ja kommunikatsiooniministri

17.07.2006 määruse nr 69 „Koondumise teate esitamise juhend“ § 8 lg 3 p 1).

3-18-2280

4(23)

Elektrienergia tootmise ja hulgimüügiga on vertikaalselt seotud elektrienergia jaemüük, millega

tegeleb Eesti Energia AS, ning tuulikute hoolduse- ja remonditeenuste osutamine, millega

tegeleb Empower 4Wind OÜ, kes on Nelja Energia AS ja Empower AS ühise valitseva mõju

all). Elektrienergia jaemüügi kaubaturu geograafiline ulatus hõlmab Eestit. Eesti Energia AS

müüs 2017. a-l jaemüügi tasandil elektrienergiat 53,4% kaubaturu kogumahust. Järelikult on

elektrienergia jaemüügi kaubaturu puhul tegu vertikaalselt mõjutatud kaubaturuga (määruse nr

69 § 8 lg 3 p 2). Kuivõrd tuuleparkide hoolduse- ja remonditeenuseid osutab tuulepargi

omanikule üldjuhul tuulikuid tootnud ettevõtja (s.o üldjuhul välismaised äriühingud), siis ei

olnud kaubaturu mahtu võimalik ülemääraste pingutusteta hinnata. KA analüüsib siiski

konkurentsiolukorda tuuleparkide hoolduse- ja remonditeenuste kaubaturul Eestis.

Elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafilist ulatust ja toimimise eripärasid

arvesse võttes ei ole asjakohased menetluse käigus esitatud väited Eesti Energia AS poolse

turgu valitseva seisundi omamise ega kuritarvitamise osas. Koondumisega suureneb küll

elektrienergia tootmiseks vajalike tootmisvarade kontsentratsioon Eesti territooriumil, kuid

Nord Pool elektribörsi tingimustes konkureerivad koondumise osalistega ka Soomes

tootmisvarasid omavad elektrienergia tootjad. Lisaks toimib Nord Pool elektribörsi süsteem

selliselt, et konkurentsisurvet avaldavad ka teised Baltikumis asuvad elektrienergia tootjad.

Arvestades Nord Pool elektribörsi toimimise põhimõtteid, Eesti Energia AS positsiooni

elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturul ning tuuleenergia tootmise sõltuvust

ilmastikutingimustest, ei ole alust järeldada, et Eesti Energia AS saavutaks koondumise kaudu

võimaluse mõjutada elektrienergia hindu olulisel määral ja sõltumatult teistest elektrienergia

tootjatest. Kuivõrd Eesti Energia AS ei omanda (erinevalt algsest kavatsusest) valitsevat mõju

Nordic Power Management OÜ üle, siis ei teki koondumisega ka elektrienergia jaemüügi ega

bilansihalduri teenuste horisontaalset kattuvust. Koondumine ei vähenda elektrienergia

jaemüügiga tegelevate ettevõtjate võimalusi osta elektrienergiat, sest elektrienergia hulgimüük

toimub Nord Pool elektribörsi kaudu.

Asjaolu, et koondumise järgselt kuulub Empower 4Wind OÜ edaspidi Eesti Energia AS ja

Empower AS ühise valitseva mõju alla, ei kahjusta oluliselt konkurentsi tuulikute hoolduse- ja

remonditeenuste osutamise valdkonnas, sest üldjuhul osutavad neid teenuseid tuulikuid tootvad

ettevõtjad ise, sõlmides selleks pikaajalised (tavaliselt 10–12 aastat) n-ö täisteenuste lepingud.

Juhul, kui tuulikute tootjad otsustavad lihtsamate teenuste osutamiseks kasutada alltöövõtu

korras Eestis registreeritud tuulikute hoolduse- ja remonditeenuseid osutavaid ettevõtjaid, ei tee

selliseid Eesti Energia AS. Tootja pankrotistumise tõttu on WinWinD tuulikute hoolduse ja

remondiga seoses olukord erinev. WinWinD tuulikuid omavad Eestis mõlemad koondumise

osalised, kuid neid tuulikuid rohkem ei lisandu ja seega on nendega seonduv asjakohane üksnes

olemasolevate tuulikute kasutusaja vältel. Tuulikute hooldus- ja remonditeenuste ostmiseks

peab Eesti Energia AS korraldama riigihanke ning see kohustus laieneb koondumise järel ka

varem Nelja Energia AS-le kuulunud WinWinD tuulikutele. WinWinD tuulikute hooldus- ja

remonditeenuste osutamisest huvitatud ettevõtjatel on võimalus osaleda asjaomases hankes.

Kuna koondumise kontrolli menetluses hinnatakse vaid sellega tekkivat muutust kaubaturgude

struktuuris, mitte ei lahendata valdkonnas eksisteerivaid muid võimalikke kitsaskohti, ei käsitle

KA otsuses küsimusi seonduvalt Tootsi tuulepargi ehitusega ega võta seisukohta taastuvatest

energiaallikatest toodetud elektrienergiale makstavate toetuste kohta, eelkõige mis puudutab

toetuste kontsentreerumist riigile kuuluva äriühingu kätte. Tegemist on kehtiva normistikuga.

Viited võimalikule turgu valitseva seisundi kuritarvitamisele seoses elektrienergia hindade

erinevusega Eesti ja Soome hinnapiirkondade vahel ei ole asjakohased, kuna KA ei tuvastanud

Eesti Energia AS turgu valitsevat seisundit elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturul.

Koondumise kontrolli menetluse piiratud ajaraamide ja kindlaksmääratud eesmärkide tõttu ei

3-18-2280

5(23)

menetle KA selle menetluse raames KonkS § 16 võimalikke rikkumisi, vaid selliste rikkumiste

põhjendatud kahtluste korral tuleb KA-le esitada eraldi taotlus. Koondumisega ei pea tingimata

kaasnema otsene positiivne mõju või kasu tarbijatele, vaid oluline on hoida ära koondumised,

millega kaasneb konkurentsi oluline kahjustumine ja seeläbi negatiivne mõju tarbijatele. KA

jõudis järeldusele, et kõnealune koondumine ei tekita ega tugevda turgu valitsevat seisundit

KonkS § 13 lg 1 tähenduses ühelgi koondumisega seotud kaubaturul ning koondumisega ei

kaasne KonkS § 22 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, mis tingiksid koondumise keelamise.

4. ELEON AS, AS Eesti Elekter, Eurowind OÜ, Vaivara Tuulepark OÜ, Roheline

Elekter AS, Aidu Tuulepark OÜ, Audru Tuulepark OÜ ja Estwind Energy OÜ esitasid

Tallinna Halduskohtule 07.12.2018 kaebuse, mille halduskohus võttis 17.01.2020 määrusega

menetlusse nõuetega tühistada KA 06.11.2018 otsus nr 5-5/2018-068 ja kohustada KA-d

kõrvaldama 06.11.2018 otsuse alusel toimunud koondumise mõjud konkurentsile.

Kaebajad on tuuleenergeetika ja tuuletehnoloogia arendamisega tegelevad äriühingud. ELEON

AS tegutseb tuulikute tootmise ja müügi ning hooldus- ja remonditeenuse kaubaturgudel. OÜ

Estwind Energy tegutseb tuulikute hooldus- ja remonditeenuse kaubaturul. ELEON AS ja AS

Eesti Elekter tegutsevad tuulest elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturul ning teised

kaebajad on sinna sisenemas, olles võtnud olulisi finantskohustusi ja teinud märkimisväärseid

investeeringuid (tuuleparkide infrastruktuuride, liitumispunktide jms rajamised on lõpetatud).

Vaidlustatud otsus mõjutab kõiki eelnimetatud kaubaturge ja kaebajatel on kaebeõigus, sest

koondumine kahjustab konkurentsi neil kaubaturgudel, kus nad osalevad või kuhu nad lähiajal

sisenevad. Kaebajad esitasid ka KonkS § 27 lg 3 alusel KA-le oma vastuväited koondumisele,

mistõttu olid nad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 tähenduses menetlusosalised.

Kaebeõiguse olemasolu ei mõjuta asjaolu, et kaebajatel oleks tulevikus konkreetsete rikkumiste

puhul kasutada erinevaid õiguskaitsemeetmeid.

KA järeldas ebaõigesti, et elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafiline ulatus

hõlmab Eestit ja Soomet. Arvestatud ei ole asjaolu, et Eesti ja Soome võrgud ei ole omavahel

sünkroniseeritud, Eesti ja Soome vahele on ehitatud kõrge rikkeriskiga alalisvoolu ühendus

ning erinevad sageduspiirkonnad ei võimalda ehitada töökindlat vahelduvvoolu ühendust. KA

viidatud Euroopa Komisjoni praktika (juhtum M.8660, Fortum / Uniper) ei ole sellel põhjusel

asjakohane. Praktikas on elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafilist ulatust

hinnatud riigipõhiselt ning laiema määratluse arvestamisel tuleb Euroopa Komisjoni seisukoha

järgi hinnata riikidevahelisi hinnaerinevusi, ühendusvõimsuste piisavust ja stabiilsust ning

hulgimüüjate tegevust asjaomastes riikides (vt juhtum M.8687, Prisko / OKD Nástupnická). Ka

Fortum / Uniper juhtumis määratleti asjakohaseks geograafiliseks turuks ainult Rootsi ning

määratlusse ei kaasatud Leedut, kuigi Rootsi ja Leedu vahel on ühendus läbi NordBalti. Jääb

arusaamatuks, miks lähtuti üksnes 2017. a hindadest ega arvestatud Eesti Energia AS võimet

elektrihinda mõjutada ja jätkuvat trendi hinnaerinevuste suurenemiseks (2017. a-l oli erinevus

2%, 2018. a-l aga 5,5%). Hinnavahe kasvamine ning ajutised väga suured hinnaerinevused

pidanuks andma indikatsiooni, et tegemist ei ole ühtse turuga. Kui elektrienergia tootmise ja

hulgimüügi kaubaturg piiritleda Eestiga, siis oleks Eesti Energia AS-l turgu valitsev seisund.

Eksitud on ka tooteturu määratlemisel, sest elektrienergia tootmise kaubaturg tuleb kitsamalt

piiritleda taastuvenergia turuks ja see omakorda tuuleenergia turuks. Elektrienergia kui toote

homogeensusest ei saa automaatselt järeldada, et kõikvõimalikest energiaallikatest toodetav

elektrienergia moodustab ühe tootmisturu. Turgude erinevust kinnitab juba üksnes asjaolu, et

Euroopa Liidu (EL) reeglite kohaselt on turule pääsemiseks eelis madalamate muutuvkuludega

energiatootjatel (nt tuule-, päikese- ja hüdroenergia). Lisaks peab süsteemihaldur (AS Elering)

eraldi arvestust taastuvatest allikatest toodetava elektrienergia kohta ning ka tarbija seisukohalt

on tegemist erineva tootega. Monopoolne elektrienergia tootaja Eesti Energia AS, kes toodab

3-18-2280

6(23)

elektrit nii fossiilsetest kui ka taastuvatest allikatest, saab seeläbi võimaluse manipuleerida

hindadega, muutes turutingimused seeläbi teiste turuosaliste jaoks oluliselt ebasoodsamaks.

Tuuleenergia moodustas 2017. a-l taastuvenergia tootmismahust 41,3% ja üksnes tuuleenergia

tootjad konkureerivad taastuvenergia toetusele, mille maht on aastas piiratud 600 GWh. Seega

esineb tuulest elektrienergia tootmisele iseseisev nõudlus, mida ei saa asendada muudest

allikatest toodetud elektrienergiaga. Kuna tuuleparke ei ole samuti võimalik ümber seadistada

selliselt, et need toodaksid elektrienergiat muudest allikatest, puudub ka pakkumise poolne

asendatavus ja tegemist on iseseisva turuga KonkS § 3 tähenduses. Koondumise tagajärjel on

Eesti Energia AS turuosa taastuvenergia turul 77,79% ja tuuleenergia turul 84,5%.

Tuuleparkide hooldus- ja remonditeenuste kaubaturu kogumahu välja selgitamata jätmine ei ole

põhjendatud, sest koondumise osaliste tuuleparkides kasutatakse valdavas enamuses WinWinD

tuulikuid, mille tootja on pankrotistunud ega osuta mis tahes hooldus- ja remonditeenuseid.

Olemasolevatel andmetel on koondumise osalejate turuosa kindlasti suurem kui 15%. Kuna KA

on koondumisest mõjutatud turud määranud ekslikult, siis on automaatselt ekslikult hinnatud

ka koondumise mõjusid. Tuuleenergia puhul on olulisim tegur tuulepargi asukoht. Koondumise

tagajärjel koonduvad parimad asukohad ühe turuosalise kätte, millele lisanduvad tulevikus ka

Nelja Energia AS arendatav meretuulepark võimsusega kuni 1100 MW ja Eesti Energia AS

kavandatav Liivi lahe meretuulepark võimsusega 600 MW. KA ei ole arvestanud asjaoluga, et

riigi tegevuse tõttu on kaebajatel täiendavate tuuleparkide rajamine takistatud. Eesti Energia

AS arendatava Tootsi tuulepargiga lisandub täiendav tootmisvõimsus 150 MW ja Eesti Energia

AS turuosa küündib 90%-ni, mistõttu tema turgu valitsev seisund pidevalt suureneb. Ilmselgelt

väär on väita, et vaidlusalune koondumine ei oma konkurentsile negatiivset mõju. Koondumise

osaliste senised tuulepargid on aastaid tegutsenud ja valdavalt kapitalitulu tagasi teeninud, mis

viib hinnad alla ega võimalda uutel tootjatel konkureerida (sh tulevikus taastuvenergia toetuse

oksjonitel), pakkudes hindu, mis tagaksid minimaalsed kapitalikulud. Eesti Energia AS-l on

lisaks võimekus manipuleerida müüdava elektrienergia hinnaga, viies ületootmisega hinna alla,

mis omakorda tõrjub uued tulijad turult välja. Tuuleenergeetika on äärmiselt kapitalimahukas

ja kui toodangu müügihind on põhjendamatult madal, viib see paratamatult turult lahkumisele.

Elektrienergia tootjate paljusus on ka tarbijate huvides. Olukorras, kus rahvusvaheline ülekanne

on häiritud, oleks Eesti Energia AS-l võimalus viia elektrienergia tootmine defitsiiti ja müüa

elektrit tarbijatele kõrgendatud hinnaga. KA ei ole vastanud ka ELEON AS vastuväitele, et kui

84,5% tuulest elektrienergia tootmisest on koondunud ühe ettevõtja kätte, on sellel tootjal väga

suur võimalus mõjutada mh tuulikute tootmise ja müügi turgu (sh takistada uute tootjate turule

sisenemist). Näiteks Tootsi tuulepargi tuulikute hankes seadis Eesti Energia AS pakkujatele

kvalifitseerimistingimused, mida suudaksid täita ainult üksikud aastaid turul tegutsenud suured

rahvusvahelised tuulikute tootjad.

5. Konkurentsiamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebusest ei selgu kaebajate

õiguste rikkumist. Ükski kaebaja ei ole koondumise otsuse adressaadiks ja otsusel puudub neile

vahetu mõju. Kuigi koondumise lubamine võib põhjustada muudatusi kaubaturu struktuuris, ei

tulene sellest automaatselt kõigi turuosaliste kaebeõigust. Osa kaebajaid ei ole veel sisenenud

ühelegi kaubaturule ega pruugi seda kunagi teha. Koondumine saab potentsiaalselt kahjustada

teiste turuosaliste tegevust üksnes KonkS § 26 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kattuvuste või seoste

olemasolu korral ja seejuures ei saa peamine argument olla turuosa suurenemine. Kaebusest ei

nähtu, et koondumisel oleks kaebajatele mingeid otseseid tagajärgi. Kaebajate etteheited (sh

riigi tegevusele) on suuresti seotud asjaoludega, millel puudub seos koondumisega.

KA piiritles kaubaturud õigesti ega lähtunud kellegi subjektiivsetest huvidest. Tuuleenergeetika

toetuste erand ei viita eraldi kaubaturu olemasolule, vaid selle eesmärk on toetada taastuvatest

energiaallikatest elektrienergia tootjaid, et nad oleksid võimelised kaubaturul konkureerima.

3-18-2280

7(23)

Lisaks piiritletakse kaubaturg KonkS § 3 lg 1 kohaselt ostja seisukohast lähtudes. Elektribörsil

kaubeldes ei ole ostjal võimalik ega vajalik eristada, kas elektrienergia on toodetud taastuvatest

või muudest energiaallikatest. Elektrienergia saamise allikate põhjal ei ole turgu segmenteeritud

ka Euroopa Komisjoni praktikas (sh juhtumites M.8660, Fortum / Uniper ja M.8687, Prisko /

OKD Nástupnická). KA lähtus koondumise mõjude hindamisel Eestit ja Soomet hõlmavast

kaubaturust, mis oli konservatiivne lähenemine, sest turuosalistelt kogutud teabe alusel võis

kaubaturg juba otsuse tegemise ajal hõlmata lisaks Soomele ka Baltikumi. Ühenduste erinevad

tehnilised lahendused (nt alalisvoolu või vahelduvvoolu ühendus) ei ole põhjuseks, miks ei

saaks elektrienergia toomise ja hulgimüügi kaubaturg hõlmata Soomet. KA piiritles kaubaturu

geograafilise ulatuse üksnes hinnapiirkondadega, mille vahel olid väikesed hinnaerinevused.

Kaebajate viidatud 2014.–2015. a andmed ei ole asjakohased, sest EstLink 2 ühendus valmis

2014. a-l ja vajalik töökindlus saavutati 2016. a-l. Näiteks 2017. a-l esines EstLink 1

ühenduskaabli rikkelist mittekättesaadavust 0,1% tundidest ja plaanilist mittekättesaadavust

1,41% tundidest ning EstLink 2 ühenduskaabli puhul vastavalt 0,01% ja 0,15% tundidest. Kuigi

esineb olukordi, kus elektrienergia hinnad Eestis ja Soomes ei ole identsed, juhtub seda harva.

Kaebajate viidatud hilisemad andmed ei ole asjassepuutuvad, sest KA-l puudus võimalus neid

otsuse tegemisel hinnata (2018. a esimesel poolaastal oli Eesti ja Soome keskmine hinnavahe

0,03%, mis kinnitas 2017. a põhjal tehtud järeldusi). Samuti on kaebajad toonud tendentslikult

välja üksikuid erakorralisi päevi ja tunde, kuid KA lähtus koondumisele eelnenud aastast

tervikuna. Tehniliste lahenduste arengu ja uute elektriühenduste lisandumisega muutuvad

potentsiaalsed hindade kõikumised eeldatavasti veelgi marginaalsemateks. Seejuures ei oleks

KA geograafilise turu piiritlemisest olenemata saanud eirata kaubaturu tegelikku toimimist (sh

elektrienergia müümist Nord Pool elektribörsi vahendusel).

Koondumise kontrolli menetluse käigu uuriti ka mõju elektrienergia tootmise ja hulgimüügiga

vertikaalselt seotud tegevusaladele (s.o elektrienergia jaemüük ning tuulikute hooldus- ja

remonditeenuste osutamine) ning tuvastati, et koondumisega ei kaasne nendel kaubaturgudel

konkurentsi olulist kahjustamist. Paljud kaebuses tõstatatud küsimused ei seondu koondumise

menetlusega. Muu hulgas ei lähtuta koondumise mõju hindamisel ühegi ettevõtja konkreetsetest

ärilistest eesmärkidest, vaid üksnes konkurentsi toimimisest ja selle võimalikust muutusest

üldisemalt. KA ei ole tuvastanud, et Eesti Energia AS-l oleks võimalus elektrienergia hinnaga

manipuleerida ja sellise võimaluse on välistanud ka Nord Pool. Eksitav on kaebajate väide, et

elektrienergia tootjate paljusus on tarbijate huvides ja koondumine sellega vastuolus. On selge,

et lõpptarbijate huvides on valikuvõimaluste olemasolu, aga elektrienergia jaemüügi kaubaturul

ongi see tarbijatele tagatud. Elektribörsi tingimustes avaldavad Eesti Energia AS-le olulist

konkurentsisurvet väljapool Eestit tootmisvarasid omavad ettevõtjad.

6. Enefit Green AS palus seisukohas jätta kaebus rahuldamata. Kaebajatel puudub HKMS

§ 44 lg 1 kohaselt kaebeõigus, sest koondumine ei riku iseenesest kellegi subjektiivseid õigusi

ega anna neile õigust seda takistada. KA leidis õigesti, et asjakohane on peamiselt elektrienergia

tootmise ja hulgimüügi kaubaturg geograafilise ulatusega Eesti ja Soome, millel Eesti Energia

AS kontserni ja Nelja Energia AS turuosa kokku oli 13,6% ning järelikult puudus koondumisel

ilmselgelt oluline mõju kaubaturule, veel vähem tõi kaasa turgu valitseva seisundi tekkimise

või tugevnemise. Seetõttu ei saa koondumise loa tühistamine olla põhjendatud. Riiklik toetus

ei tekita eraldi taastuvenergiaturgu, vaid toetuse eesmärk on luua teatud ettevõtjatele parem

konkurentsipositsioon. Konkurents elektrienergia müügil on samas tootmisvahendineutraalne.

Seetõttu ei olegi Eesti ega Euroopa Komisjoni praktikas taastuvatest energiaallikatest toodetud

elektrienergiat paigutatud eraldi kaubaturule. Eesti taastuvenergia toetuste süsteem ei ole EL-s

ainulaadne. Päritolusertifikaadid käibivad eraldiseisvalt elektrienergiast ja asjaomase kaubaturu

geograafiliseks ulatuseks on kogu Euroopa. Turu geograafiline ulatus sõltub hinnapiirkondade

vahelistest ühendustest, mitte riigipiiridest. Eesti ja Soome hinnad on merekaablitest tulenevalt

3-18-2280

8(23)

üldiselt ühtlustunud, näiteks 2017. a-l oli Eesti ja Soome hinnapiirkondade korrelatsioon 0,99

(kusjuures 1 tähendaks ideaalselt sünkroonseid hindu). Eraldi Nord Pooli hinnapiirkondade

olemasolu ei tähenda, et tegemist on eraldi geograafiliste turgudega (näiteks Fortum / Uniper

juhtumi puhul loeti neli Nord Pooli hinnapiirkonda samaks geograafiliseks turuks). Erinevate

hinnapiirkondade korral tuleb lihtsalt hinnata piirkondade ühendusi ja hinnastatistikat. Seda on

KA praegusel juhul korrektselt teinud ja jõudnud õigele järeldusele. Kaebajate väited ühenduse

kehvast töökindlusest on paljasõnalised ja põhjendamatud ning kaubaturu määratlemisel ei saa

lähtuda ekstreemolukordadest. EstLink merekaablite ülekandemahte kasutatakse täies mahus

harva. Elektribörsi ülesehitus tagab, et elektrienergia jagatakse optimaalseimal viisil, st nõudlus

rahuldatakse olemasoleva madalaima hinnaga, mille käigus toimub ka elektrienergia ülekanne

teistesse piirkondadesse. Eesti Energia AS ei ole oma tegevuses hindadega manipuleerinud ega

hoidunud elektrienergia tootmisest sooviga hinda tõsta. Selline tegevus oleks ka ebaseaduslik.

Realistlikult ei olekski Eesti Energia AS-l võimalik saavutada sedavõrd keerukal turul mingit

lubamatut eelist. Kaebajate viited 2018. a lõpu või 2019. a andmetele ei ole asjakohased, sest

neid ei olnud KA otsuse tegemise ajal olemas.

Isegi kui määratleda võimalik tootmisvahendi põhine kaubaturg, ei ole kaebajad selgitanud,

milles seisneks koondumise mõju sellisele turule, sest igast allikast toodetud elektrienergia peab

lõppastmes konkureerima nn laial elektrienergia kaubaturul. Koondumine ei tekita juurde ega

vähenda taastuvenergia toetuse saamiseks õigustatud isikute ringi ning oksjonitega seonduvat

ei saanud kuidagi arvesse võtta, sest neid polnud toimunud. Eesti Energia AS kontsern ei olnud

koondumise ajal Tootsi tuulepargi kinnistu omanik, mistõttu ei ole viited sellele asjakohased.

Koondumine ei mõjuta ka võimalusi rajada Eestis tuuleparke. Kaebajate ja teiste turuosaliste

olukorda ei muutnud koondumine mitte ühelgi viisil. Muu hulgas ei avaldanud koondumine

mingit mõju tuulikute ostuturule (enne koondumist rajas Nelja Energia AS viimase tuulepargi

2016. a-l ja Eesti Energia AS kontsern 2012. a-l). Isegi kui seda olnuks põhjust arvestada, siis

oleks sellise turu geograafiline ulatus kindlasti laiem kui Eesti (nt tavapäraselt korraldatakse

tuulikute ostmiseks rahvusvahelised hanked). Kuna üldjuhul ostetakse tuulikute hooldus- ja

remonditeenuseid neid tootvalt ettevõtjalt, siis ei ole eraldi turu määratlemine vajalik ning seda

koondumine ei mõjuta. Samuti ei mõjuta koondumine WinWinD tüüpi tuulikute remondi- ja

hooldusteenuste ostmist, sest Eesti Energia AS-l tuleb selle tellimiseks korraldada riigihange.

Seejuures on tegu nn sureva tehnoloogiaga ja neile tuulikutele pakuvad hooldusteenust erinevad

spetsialiseeritud ettevõtjad (kes tegelevad lisaks muud tüüpi tuulikutega). Hooldusteenuste turu

geograafiline ulatus on Eestist laiem ja koondumise mõju sellele pigem olematu. Lisaks ostis

Nelja Energia AS enne koondumist hooldusteenust seotud ettevõtjalt, mistõttu on koondumise

tulemusel hooldusteenuste pakkujate võimalused hoopis paranenud.

7. Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2020 otsusega kaebuse rahuldamata, mõistis Enefit

Green AS kasuks kaebajatelt solidaarselt välja menetluskulud 20 000 eurot ning jättis ülejäänud

osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohus nõustus KA 06.11.2018 otsuse

põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2).

Vaidlus taandub kokkuvõttes sellele, kas KA eksis kaubaturgude määratlemisel. Kaebajad on

seisukohal, et elektrienergia tootmise ja hulgimüügi geograafiliseks kaubaturuks tuleks lugeda

Eesti ning tooteturuna tuleks käsitada tuuleenergia turgu. Selliselt piiritletud kaubaturgudel

oleks Eesti Energia AS kaebajate hinnangul turgu valitsevaks ettevõtjaks. KonkS § 22 lg-test 1

ja 3 järeldub, et koondumisele hinnangu andmisel tuleb võtta arvesse tegelikku ja potentsiaalset

konkurentsi kaubaturul. Kaubaturu määratlus peab vastama reaalsele konkurentsiolukorrale (st

kes koondumise ajal ja ettenähtavas tulevikus koondumise osalistega reaalselt konkureerivad).

Samuti tuleneb viidatud sätetest, et koondumise keelamise aluseks ei ole ainult turgu valitseva

seisundi tekkimise või tugevnemise tuvastamine, vaid määrav on seeläbi konkurentsi oluline

3-18-2280

9(23)

kahjustumine kaubaturul. Kaebus põhineb valdavalt järeldusel, et Enefit Green AS ja Nelja

Energia AS koondumise kaudu tugevneb Eesti Energia AS turgu valitsev seisund ja võimaldab

tal hindadega manipuleerida, muutes turutingimused teiste turuosaliste jaoks ebasoodsamaks.

Halduskohus leidis, et isegi kui elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturg hõlmaks vaid

Eestit ja taastuvenergiat (või täpsemalt tuuleenergiat), ei ole kaebuses piisavalt põhjendatud,

kuidas Eesti Energia AS turuosa suurenemine takistab konkurentide sisenemist sellele turule

ning tõrjub olemasolevad tootjad turult välja. Avatud elektrituru tingimustes, kus osalevad Nord

Pool elektribörsi vahendusel sisuliselt 14 riiki, puudub Eesti Energia AS-l võime iseseisvalt

elektrihinda mõjutada või märkimisväärselt hinnaga manipuleerida. Eesti Energia AS müüb

oma Eestis asuvate elektrijaamade toodangu küll Nord Pool elektribörsi Eesti hinnapiirkonnas,

kuid KA on tuvastanud, et Eestil on teiste hinnapiirkondadega (eelkõige Soome) valdaval osal

ajast EstLink ülekandekaablite kaudu piisav ülekandevõimsus. Kaebajad ei ole väitnud, et Eesti

Energia AS-l oleks piisav võimekus mõjutada Skandinaavia ja Baltikumi turgu. Kaebaja

kirjeldatud turumanipulatsioon oleks seejuures õigusvastane ning koondumise keelamisel ei

saaks KA tugineda hüpoteetilisele eeldusele, et koondumise osalised võivad hakata tulevikus

käituma õigusvastaselt.

Kaebajad on viidanud ka sellele, et koondumise tulemusel koonduvad olemasolevad parimad

tuuleenergia tootmise asukohad ühe turuosalise kätte ja kaebajatel on täiendavate tuuleparkide

rajamine takistatud. Samas ei ole kaebajad selgitanud, kuidas mõjutab Enefit Green AS ja Nelja

Energia AS koondumine nende kirjeldatud probleeme ehk kuidas oleks kaebajatel siis paremad

võimalused saada enda käsutusse tuuleenergia tootmiseks sobivaid alasid või konkureerida

tootjatega, kelle tuulepargid on aastaid tegutsenud ja kapitalitulu tagasi teeninud, kui Enefit

Green AS ja Nelja Energia AS ei oleks ühinenud. ELEON AS välja toodud mõjusid tuulikute

tootmise ja müügi turule (seoses nt Tootsi tuulepargiga), ei saanud koondumise aja seisuga

analüüsida, sest koondumise osaliste vajadus tuulikute soetamise järele ei olnud teada. Samuti

ei ole arusaadav, miks tuleks vabaturu tingimustes pidada ülekaalukaks ELEON AS huvi rajada

Eestisse enda toodetavate tuulikute referentspark ja kuidas oleksid koondumiseta selleks olnud

paremad tingimused. Eeltoodut arvestades ei nähtu kaebusest, et kaebajatel oleks HKMS § 44

lg 1 kohaselt kaebeõigus. Kohtule ei ole äratuntav, et Enefit Green AS ja Nelja Energia AS

koondumine oleks toonud kaasa või tooks tulevikus kaasa neid negatiivseid tagajärgi, mille

vältimiseks on kaebus esitatud. Kaebeõiguse puudumise tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Kohus analüüsis siiski täiendavalt peamist vaidlusküsimust ehk kaubaturgude määratlemist.

Elektrienergia tootmise ja hulgimüügi valdkonnas on reaalsus, et Eestis toodetav elektrienergia

müüakse valdavas ulatuses (ca 95%) Nord Pool elektribörsi vahendusel. Elektrienergia tootjad

(sh Eesti Energia AS) ei müü seega enda toodetavat elektrienergiat otse lõpptarbijatele, vaid

hulgiturul jaemüüjatele. Seda mh juhul, kui tootja tegutseb ise ka jaemüüjana (st müüb enda

toodetud elektrienergia börsi vahendusel hulgiostjale ja omandab hulgiostjana lõpptarbijatele

müüdava elektrienergia börsi vahendusel). Seega ei saa asjakohase kaubaturu määratlemisel

jätta arvestamata elektribörsil eksisteerivat tegelikku konkurentsiolukorda. KA lähtus asjaolust,

et Eesti ja Soome elektrihindades ei olnud 2017. a-l hinnaerinevusi 98% tundidest. Reaalseks

konkurentsiolukorraks tuleb pidada seda, mis eksisteerib valdaval osal ajast (s.o elektrienergia

hinnad Eestis ja Soomes on ühtlustunud). Hindade ühtlustumine kinnitab, et Eesti ja Soome

vahel on piisavad ülekandevõimsused, kuna vaid see saab tingida ühtse hinna. Hinnaerinevuste

vähesus kinnitab, et kaebajate viidatud asjaolud (Eesti ja Soome võrgud ei ole sünkroniseeritud

ning ülekandeliinid ei ole töökindlad) ei mõjuta märkimisväärselt reaalset konkurentsiolukorda.

Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka Euroopa Komisjoni praktika (juhtumid M.8660 ja

M.8687), sest sellest ei tulene, et geograafilist turgu võiks kunstlikult piirata ühe riigiga, kui

reaalselt mõjutab konkurentsiolukorda laiem pakkujate ja ostjate ring. Elektrienergia tootmise

ja hulgimüügi iseseisvaks geograafiliseks kaubaturuks ei ole Eestit alust pidada ka potentsiaalse

3-18-2280

10(23)

konkurentsiolukorra vaatest. Esiteks ei saanud KA otsuse tegemisel võtta arvesse kaebajate

viidatud trende, mis on ilmnenud hiljem. Samuti ei olnuks põhjendatud lähtuda 2014.–2015. a

andmetest, kuna EstLink2 piisav töökindlus saavutati alles 2016. a-l. Menetlusosaliste esitatud

andmed 2018.–2020. a kohta annavad seejuures samuti alust järeldada, et elektrienergia hinnad

Eestis ja Soomes on valdaval osal ajast ühtlustunud. KA on õigesti täheldanud, et perspektiivis

võib elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturg pigem laieneda, hõlmates nii Soome kui

ka kogu Baltikumi (st kui valmib täiendav Eesti-Läti ühendus).

Vaidluse lahendamise seisukohast ei ole määrav, kas taastuvatest energiaallikatest ja kitsamalt

tuulest elektrienergia tootmine on iseseisev kaubaturg või mitte. Samas tuleb KA-ga nõustuda,

et elektrienergiaga börsil kauplemise tingimustes moodustab kõigist energiaallikatest toodetav

elektrienergia ühe tooteturu. Asjaolust, et riik toetab taastuvatest energiaallikatest elektrienergia

tootmist, ei saa järeldada, et seeläbi moodustuks iseseisev elektrienergia tootmise ja hulgimüügi

kaubaturg. Riigipoolse toetuse eesmärk on just see, et taastuvatest energiaallikatest toodetud

elektrienergia oleks võimeline konkureerima samal tooteturul muudest allikatest toodetava

elektrienergiaga. Seega ei saa toetussüsteem olla samaaegselt argumendiks, millele tuginedes

määratleda taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmine iseseisvale tooteturule. KA on

analüüsinud ka koondumise mõju elektrienergia tootmise ja hulgimüügiga vertikaalselt seotud

tegevusaladele (elektrienergia jaemüük ning tuulikute hooldus- ja remonditeenuste osutamine)

ning tuleb nõustuda, et Enefit Green AS ja Nelja Energia AS koondumine ei avalda nimetatud

turgudel konkurentsiolukorrale olulist mõju (turuosa suurenemine ei ole iseseisvalt selliseks

mõjuks). Kaebajad ei ole toonud välja, millised vahetud negatiivsed tagajärjed neile kõnealustel

tegevusaladel kaasneksid. Tühistamisnõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka

sellega seotud heastamisnõue.

Kaebajate ja vastustaja menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kolmas isik palub hüvitada

tema menetluskulud kokku 32 942,40 eurot (sh tõendite saamise kulu 6 eurot ja esindajakulu

32 936,40 eurot, mis vastab advokaatide 143,95 töötunnile keskmise tunnitasuga 230,17 eurot).

Tegemist on keskmisest keerukama ja mahukama vaidlusega. Siiski ei tohiks õigusabikulude

väljamõistmine liigselt piirata kaebeõigust. Vastuväiteid saab koostada erineva detailsusega ja

kolmandal isikul on eelduslikult võimalik endale lubada keskmisest mahukamat välist õigusabi.

Põhjalikku argumenteerimist ei ole küll põhjust kolmandale isikule ette heita, arvestades tema

jaoks kaalul olevaid hüvesid, kuid siiski pole alust järeldada, et sellises mahus õigusabi olnuks

efektiivseks õiguskaitseks hädavajalik ja kantud kulud tuleks kaebajatelt tervikuna välja mõista.

Kolmas isik osales ka haldusmenetluses ja oli vaidluse asjaoludega kursis. Kuivõrd vaidluse

esemeks on KA haldusakt ja tegevus, tuleb seda esmajärjekorras kaitsta vastustajal, samuti on

halduskohtul uurimiskohustus, mistõttu ei jää kolmandate isikute huvid kaitseta ka siis, kui nad

kaebusele vastu ei vaidle. Läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust ning

menetluse kestust arvestades on kolmanda isiku vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 20 000

eurot (ca 100 töötundi maksumusega ca 200 eurot/tund).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. ELEON AS, AS Eesti Elekter, Eurowind OÜ, Vaivara Tuulepark OÜ, Roheline

Elekter AS, Aidu Tuulepark OÜ, Audru Tuulepark OÜ ja Estwind Energy OÜ paluvad

17.08.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 22.04.2021) tühistada halduskohtu otsus ja teha

uus otsus, millega rahuldada nende kaebus.

Kaebajatel on kaebeõigus. ELEON AS ja AS Eesti Elekter tegutsevad elektrienergia tootmise

ja hulgimüügi turgudel. ELEON AS on ka tuulikute tootja ja müüja ning pakub nende hooldus-

ja remonditeenuseid. OÜ Aidu Tuulepark, OÜ Vaivara Tuulepark, AS Roheline Elekter, OÜ

3-18-2280

11(23)

Audru Tuulepark ja OÜ Eurowind on rajamas tuuleparke ning seega sisenemas tuuleenergia

tootmise turule. OÜ Estwind Energy tegeleb tuulikute hooldamise ja remondiga ning osutab

lisaks ELEON AS-le tuuleparkide rajamise ja püstitamise teenust. Kuna kaebajad tegutsevad

asjaomastel turgudel või on neile sisenemas (sh võtnud selleks olulisi finantskohustusi ja teinud

märkimisväärseid investeeringuid), siis rikub konkurentsi kahjustav koondumine nende õigusi.

Pole kahtlust, et Eesti Energia AS turgu valitsev seisund koondumise tagajärjel tugevneb ja

sisuline konkurents muutub olematuks. Konkreetsete rikkumiste korral on KA-l kohustus teha

järelevalvet, kuid see ei mõjuta koondumise kontrolli otsuse vaidlustamise võimalust ega KA

kohustust hoida ära konkurentsi kahjustamine. Kaebajatel on kaebeõigus mh põhjusel, et nad

olid haldusmenetluse osalisteks (HMS § 11 lg 1 p 3). Konkurentsi tagamine kaubaturul on lisaks

avalikele huvidele ka neil turgudel tegutsevate või neile sisenevate isikute huvides. Juhul, kui

koondumisloa vaidlustamise eelduseks oleks negatiivsete tagajärgede saabumine vahetult peale

haldusakti vastuvõtmist, kaotaks koondumise kontroll igasuguse mõtte ja kaitse-eesmärgi.

Koondumisloa andmise õiguspärasuse esmaseks eelduseks on asjakohaste kaubaturgude õige

määratlemine. Halduskohus on märkinud, et isegi kui elektrienergia tootmise ja hulgimüügi

kaubaturg hõlmaks geograafiliselt üksnes Eestit ning ainult taastuvenergiat või tuuleenergiat,

ei nähtu kohtu hinnangul kaebusest, et koondumise tulemusel kahjustuks konkurents kaubaturul

piisavalt oluliselt. Kaebajad on esiteks toonud välja argumendid, mis kinnitavad vastupidist, ja

teiseks on koondumise kontroll diskretsiooniline ning halduskohus ei saa asuda KA asemel

hindama, kas koondumise tulemusel esineb konkurentsi kahjustamine või mitte. Vaidlust ei ole

selles, et KA ei ole selliseid turge määranud ega hinnanud mõjusid nendele turgudele. Kaebajad

on põhjalikult selgitanud, miks KA eksis, määratledes elektrienergia tootmise ja hulgimüügi

kaubaturu geograafiliseks ulatuseks Eesti ja Soome. Halduskohus ei ole kaebajate argumente

(võrgud ei ole sünkroniseeritud, Eesti ja Soome vahel on kõrge rikkeriskiga alalisvoolu ühendus

ning võrdlus Rootsiga seetõttu asjakohatu) sisuliselt analüüsinud, vaid piirdus üksnes vastustaja

seisukohtade kordamisega. Samas ei hinnanud KA samuti tehnilistest lahendustest tulenevaid

erisusi ega arvestanud menetluse käigus esitatud näidetega väga suurtest hinnaerinevustest.

Halduskohus ei ole märkinud, millisele tõendile tugineb järeldus, et EstLink 2 piisav töökindlus

saavutati 2016. a-l. Samuti ei selgu, kuidas on töökindluse piisavust sisustatud, mh on jäetud

arvestamata avariiolukordadega, milles esinevad väga suured hinnaerinevused.

Kaebajad esitasid lisaks tõendid, et järgnevatel perioodidel on Eesti ja Soome elektrihindade

erinevused olnud kohati väga suured, kuid halduskohus jättis need tähelepanuta. KA lähtus

üksnes 2017. a andmetest, kuid oleks pidanud arvestama pikemat perspektiivi, mis kinnitab, et

tegemist ei ole ühtse turuga. Korrektse prognoosi korral pidanuks KA jõudma tõdemusele, et

ebastabiilsete ühenduste puhul ei saa eeldada püsivalt sarnaseid hindu, mida kinnitavad ka

hilisemad andmed. Kaubaturgude piiritlemiseks küsis KA seisukohta üksnes Nord Poolilt ja

valikuliselt mõnelt turuosaliselt, kuid mitte üheltki koondumise osalistega konkureerivalt

elektrienergia tootjalt. Seejuures pidas Elering AS 01.08.2018 seisukohas geograafiliseks

turuks Eestit ning leidis, et koondumise tulemusel ulatub Eesti Energia AS turuosa 92%-ni, mis

kahjustaks konkurentsi. Vastustaja ega halduskohus ei ole sellele tähelepanu pööranud ning

ebaõige on väide, et Elering AS pidas silmas üksnes jaemüügi turgu. Euroopa Komisjoni

praktikas on hinnatud elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafilist ulatust

riigipõhiselt. KA ei ole piisavalt analüüsinud Eesti ja Soome hinnapiirkondade vaheliste

ühendusvõimsuste piisavust ja stabiilsust, mis võimaldaks jõuda teistsugusele järeldusele. KA

ei ole arvestanud ka elektrienergia hulgimüüjate tegevust asjaomastes riikides. Eesti Energia

AS alustas Soomes elektrienergia müüki alles 20.03.2018 ja sisuliselt Soome turul ei tegutse.

Seega on KA eksinud kaubaturu geograafilise ulatuse määratlemisel, lähtudes üksnes hindade

võrdlusest ning sedagi valikuliselt. Turu eksliku määratlemise tõttu on väär ka hinnang

koondumise osaliste turuosale.

3-18-2280

12(23)

Seonduvalt kaebajate väitega, et elektrienergia tootmise kaubaturg tuleks kitsamalt piiritleda

taastuvenergia turuks ja see omakorda tuuleenergia turuks, nõustus halduskohus üldsõnaliselt

vastustaja seisukohaga, et kõigist energiaallikatest toodetav elektrienergia moodustab ühtse

turu. Seda kinnitavad asjaolud, et EL reeglite (CO2 emissioonikvoodid) kohaselt pääsevad

elektriturule eelisjärjekorras madalamate muutuvkuludega tootjad (nt tuule-, päikese- ja

hüdroenergia), süsteemihaldur peab taastuvatest allikatest toodetava elektrienergia kohta eraldi

arvestust ja väljastab selle kohta päritolusertifikaate, tuulest elektrienergia tootmisele on nähtud

ette eraldi toetusmehhanism ja vähempakkumiste normistik. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et

tuulest elektrienergia tootmise suhtes esineb iseseisev nõudlus, mida ei ole võimalik asendada

muudest allikatest toodetud elektrienergiaga. Samuti ei ole tuuleparkides võimalik toota

elektrienergiat muudest allikatest peale tuule. Halduskohus ei ole vastanud ka väitele, et Nelja

Energia AS pidas varasemalt ise samuti tuuleenergia turgu iseseisvaks.

Kuna KA määratles asjaomased kaubaturud ebaõigesti, siis hindas ta valesti ka koondumise

mõjusid. Koondumisel on väga tugev mõju taastuvenergia tootmisele, sest kaebajad ei suuda

Eesti Energia AS-ga konkureerida uute tootmisüksuste loomiseks vajaliku maa omandamisel

(nt Tootsi tuulepargi kinnistu enampakkumine) ega taastuvenergia toetuste vähempakkumisel.

See tooks kaasa kaebajate turult lahkumise ja majandustegevuse hääbumise. Koondumine omab

mõju ka kohalikule tuulikute tootmise ja müügi turule, sest see oleks sisuliselt Eesti Energia

AS otsustada, kes on aga teatanud, et eelistab aastaid turul tegutsenud välismaiseid tootjaid,

vaatamata ELEON AS tuulikute tunduvalt parematele tehnilistele näitajatele. Puudub põhjus

eeldada, et ka Nelja Energia AS oleks välistanud kohaliku toodangu ja referentspargi rajamise,

mistõttu olnuks turuolukord ilma koondumiseta oluliselt erinev. Koondumise tagajärjel ongi

ELEOS AS asunud rajama referentsparki väljaspool Eestit.

Halduskohus mõistis kaebajatelt kolmanda isiku menetluskulude hüvitamiseks ebaõigesti välja

20 000 eurot. Kohus nõustus kaebajatega, et kolmanda isiku menetluskulud on ülemäärased,

kuid vähendas neid ebapiisavalt. Kaebajatelt välja mõistetud vähendatud summa ületab ikkagi

enam kui kahekordselt kaebajate endi menetluskulusid (8962,50 eurot). Menetluskulude taotlus

kajastas töid, mis ei olnud seotud kohtuasjaga, ühe esindajaks mitte olnud advokaadi kulusid,

ca 1/3 kuludest seondus kolmanda isiku jaoks ebaeduka vaidlusega kaebuse menetlusse võtmise

üle ning põhjendatud ei olnud ka vajadust kasutada kolme advokaati. Samas advokaadid on

kolmandat isikut esindanud ka haldusasjas nr 3-18-2095, milles oli vaidluse all sama haldusakt

ja järelikult olid esindajad vaidluse esemega väga hästi tuttavad. Kolmanda isiku ebamõistlikult

kõrged menetluskulud piiravad kaebeõigust.

9. Konkurentsiamet

palub

23.09.2020

vastuses

(täiendatud

29.04.2021)

jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuses on

suures osas üksnes korratud varasemalt esitatud seisukohti, millele vastustaja on juba korduvalt

vastanud ja jääb nende põhjenduste juurde.

Kaebajatel puudub kaebeõigus. Kaebeõiguse seisukohalt on oluline hinnata, kas ja kuidas riivas

koondumise otsus kaebajate õigusi (sh mõjutas nende võimalusi kaubaturgudel konkureerida).

See ei tähenda, et negatiivsed tagajärjed peaksid realiseeruma vahetult pärast haldusakti

vastuvõtmist, kuid seos peaks siiski olema selge. Koondumise kontrolli eesmärk ei ole kaitsta

kaubaturul tegutsevaid (ebaefektiivseid) ettevõtjaid, vaid säilitada turustruktuur, mis võimaldab

konkurentsi toimimist. Elektrienergia tootmisega tegelesid üksnes ELEON AS ja AS Eesti

Elekter ning Estwind Energy OÜ tegeles tuulikute hoolduse ja remondiga, kuid nad ei ole

selgitatud, milliseid koondumisest põhjustatud ja kohtusse pöördumise ajal ettenähtavaid

majandustegevuse kitsendusi on nad pidanud taluma (nt kuidas on halvenenud nende võimalus

müüa Nord Pool elektribörsi vahendusel enda toodetavat elektrienergiat). Tuulikute hoolduse

ja remondiga seoses ei ole apellatsioonkaebuses seejuures halduskohtu otsusele vastuväiteid

3-18-2280

13(23)

esitatud. WinWinD tuulikute hooldus- ja remonditeenuste ostmiseks peab Eesti Energia AS

korraldama riigihanke. Ülejäänud kaebajad olid kohtusse pöördumise ajal pelgalt kinnisasjade

või hoonestusõiguste omanikud, kelle elektrienergia tootmise valdkonnas majandustegevusega

faktiline alustamine oli üksnes oletuslik ja koondumine ei saanud rikkuda nende subjektiivseid

õigusi. Kaebajad ei ole tõendanud, et neil oleks koondumise tõttu tekkinud oluline tõke

elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turule sisenemiseks. Koondumise mõju tulevikku

suunatud analüüs ei tähenda, et koondumise luba võiksid vaidlustada kõik ettevõtjad, kes

kavandavad asjaomases valdkonnas tegevuse alustamist. Koondumise kontrolli menetluses

vastuväidete esitamine ei tekita samuti sisulist puutumust koondumisega ega õiguste riivet.

Turule mitte sisenenud kaebajate puhul ei ole heastamisnõude esitamine ühelgi juhul võimalik.

Halduskohus leidis põhjendatult, et koondumisest mõjutatud kaubaturud on määratletud õigesti

ja koondumise lubamine oli seaduslik. KA 06.11.2018 otsuses piiritleti elektrienergia tootmise

ja hulgimüügi kaubaturu geograafiline ulatus Eesti ja Soomega. Seejuures ei tuginetud ainuüksi

hindade võrdlusele (s.o Eesti ja Soome 2017. a elektrihindade ühtlusele), vaid arvestati lisaks

konkreetse kaubaturu toimimise põhimõtteid (s.o Nord Pool elektribörsist tingitud laiemat

konkurentsisurvet) ja valdkonna arenguid, ühendusvõimsuste piisavust ja stabiilsust ning muid

olulisi aspekte. Samuti juhinduti Euroopa Komisjoni praktikast (juhtumid M.8660 ja M.8687).

Koondumise teate saamise aega (08.06.2018) arvestades oli õige lähtuda analüüsis eelnenud

aasta andmetest. See on koondumiste menetlemisel ka tavapärane ning praegusel juhul on lisaks

põhjendatud, et kuna EstLink 2 töökindlus saavutati alles 2016. a-l, siis ei olnud 2014.–2015. a

andmetest lähtumine asjakohane. Aastate 2018–2020 andmeid ei olnud vastustajal objektiivselt

võimalik arvestada, vaid ta sai lähtuda üksnes prognoosist. KA analüüsis mh 2018. a esimese

poolaasta andmeid, mis toetasid tehtud järeldusi (s.o Eesti ja Soome hinnaerinevus oli

marginaalne, täpsemalt 0,03%). Valdaval osal ajast on elektrienergia hinnad ka aastatel 2018–

2020 olnud ühtlustunud. Kaebajate väiteid erinevatest tehnilistest lahendustest on halduskohus

analüüsinud, kuid leidis õigesti, et need ei anna alust piiritleda kaubaturu geograafilist ulatust

kitsamalt. Oluline on ühenduse olemasolu, mitte selle tehniline lahendus. Pärast otsuse tegemist

toimunud avariiolukordi ei saanud KA hinnata, kuid ka praegu ei ole Eesti elektrisüsteem

ülekoormatud, vaid toimib hästi. Kohus on vastanud ka väitele iseseisva taastuvenergia turu või

koguni tuuleenergia turu olemasolust, nõustudes KA hinnanguga, et oluline on asjaolu, et

elektribörsil ei oma tähtsust, millisest energiaallikast on müüdav elektrienergia toodetud. EL-i

energiapoliitika eesmärgid (sh kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050) toetavad veelgi

suuremat elektrituru integratsiooni. Kuna kaubaturgu piiritletakse ostja seisukohast (KonkS §

3 lg 1; Euroopa Komisjoni teatis 97/C 372/03, p 7), siis ei ole kaebajate viide pakkumise poolse

asendatavuse puudumisest asjakohane. KA ei ole 06.02.2018 teates nr 5-5/2018-011 piiritlenud

tuuleenergia tootmist eraldi kaubaturuna ja see menetlus puudutas eelkõige jaemüügiturgu.

KA kogus koondumise kontrolli menetluse käigus teavet erinevatelt elektrienergia valdkonnas

tegutsevatelt ettevõtjatelt ja valdkonda koordineerivalt asutuselt. Mitmed turuosalised esitasid

seisukohti ka omaalgatuslikult. KA ei ole jätnud Elering AS seisukohta arvestamata, vaid selles

oli üksnes märgitud, et Eestis toimub tootmisvarade kontsentreerumine (millega KA nõustus)

ning elektrienergia jaemüügi kaubaturu geograafiline ulatus piirdub Eestiga, mille üle ei ole

vaidlust (sh on kaubaturg selliselt piiritletud koondumise otsuses). Jaemüük ja hulgimüük on

erinevad kaubaturud, millel on erinevad ostjad ja erinev geograafiline ulatus. Elektrienergia

tootmise ja hulgimüügi kaubaturuga seoses on Elering AS koondumise väliselt ka ise leidnud,

et tegemist on Eestist laiema, pigem Põhjamaid ja Balti riike hõlmava turuga. Elering AS hindab

ka elektrisüsteemi varustuskindlust regionaalsel tasandil (s.o Baltikum ja Soome), mis ei oleks

võimalik, kui elektrisüsteemid ei oleks piisaval määral ühendatud.

3-18-2280

14(23)

Halduskohus nõustus põhjendatult vastustaja hinnanguga, et koondumine ei kahjusta ühtegi

kaubaturgu, sh elektrienergia tootmise ja hulgimüügiga vertikaalselt seotud kaubaturgusid

(elektrienergia jaemüügi turg ning tuulikute hooldus- ja remonditeenuste turg). Kaebajad ei ole

halduskohtu otsust vaidlustanud ulatuses, mis puudutab mõjude puudumist vertikaalselt seotud

turgudel. Kaebajate viidatud enampakkumised ei seondu elektrienergia tootmise turuga, vaid

sellele eelneva kaubaturuga, kus käibivad elektrienergia tootmiseks vajalike tootmisseadmete

paigaldamiseks sobilikud maatükid. Eesti Energia AS osaleb nimetatud turul võrdselt muude

turuosalistega. Tootsi tuulepargi kinnistu enampakkumine, mis leidis lisaks aset ligi kaks aastat

pärast koondumise menetlemist, ei oma koondumisega mingit seost. Eesti Energia AS oleks

saanud enampakkumisel osaleda ja pakkuda sama hinda ka siis, kui koondumist poleks olnud.

Väited tuulikutootjate turule sisenemise raskenemisest on asjakohatud ja otsitud. Arusaamatu

on, miks peaks Eesti Energia AS tegema majanduslikult ebaratsionaalseid otsuseid, samas kui

Nelja Energia AS oleks kindlasti soovinud osta ELEON AS toodetavaid tuulikuid. Tuulikute

tootmise ja müügi kaubaturu geograafiline ulatus hõlmab ka kogu Euroopa Majanduspiirkonna

(nt juhtum M.8134, Siemens / Gamesa).

Menetluskulude põhjendatud suuruse hindamisel on asjakohane tagada, et menetluskulude

suurus ei seaks põhjendamatuid takistusi kohtusse pöördumisel. Praegusel juhul on piir, millest

alates võiks hakata rääkima kohtusse pöördumise takistusest, küllaltki kõrge, sest kaebajateks

on ühiselt kaheksa äriühingut, kes juba tegutsevad või plaanivad hakata tegutsema suure

kapitalivajadusega tegevusalal.

10. Enefit Green AS palub 23.09.2020 seisukohas (täiendatud 29.04.2021) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus. Pole arusaadav, milles seisneb

koondumise loast kaebajatele tulenev konkreetne negatiivne mõju, sest elektrienergia tootmine

ja müük jätkuvad varasemaga samadel tingimustel. Konkurentsiolukorda elektrienergia müügil

(sh hinda) kujundavad arengud regioonis laiemalt ja seda ei suuda Eesti Energia AS mõjutada.

Kaebajate väidetav võimetus Eesti Energia AS-ga konkureerida, ei ole seondu koondumisega,

sest see ei takista kuidagi kaebajate ligipääsu finantsvahenditele ega sobivatele kinnistutele ja

oskusteabele. Teadaolevalt ei oma Estwind Energy OÜ oskusteavet pakkuda teenuseid seoses

tuulikutega, mida kolmas isik opereerib. Kuna teenuste tellimiseks korraldatakse riigihanked,

siis on alati võimalus hankemenetluses osaleda. Tuulikute tootjad pakuvad oma toodangut

ülemaailmselt. Eestis on paigaldatud 139 tuulikut, millest üks on ELEON AS katsetuulik. Seega

ei olegi Eestis tuuleparkide rajajatel muud võimalust kui osta tuulikuid rahvusvahelistelt

tootjatelt. Tuulikute müügi seisukohalt ei oma referentspargi asukoht tähtsust. KonkS § 27 lg

13 alusel vastuväidete esitamisest ei tulene õigust vaidlustada koondumise luba. Lisaks toimub

koondumise kontrolli menetlus (sh konkurentsijärelevalve laiemalt) ainult avalike huvide

kaitseks (vrd Riigikohtu 29.03.2016 määrus nr 3-3-1-39-15, p 15; 15.12.2005 otsus nr 3-3-1-

59-05, p 20).

Koondumise loas ja halduskohtu otsuses on asjaomase kaubaturu geograafiliseks ulatuseks

määratletud õigesti vähemalt Eesti ja Soome (pigem on see isegi laiem). Kaebajate väited ei ole

kooskõlas elektrienergiaga kauplemise majandusliku reaalsusega (st homogeenne kaup, mille

transport naaberpiirkondade vahel toimub täiendava kuluta). Elektrienergiaga kaubeldakse

hulgitasandil peamiselt Nord Pool elektribörsi vahendusel, mille üheks ülesandeks on tagada

võimalikult ühtlane hinnatase erinevate hinnapiirkondade vahel. Selleks optimeerib börs iga

kauplemisperioodi (üks tund) lõikes elektrienergia pakkumist vastavalt nõudlusele. Faktiliselt

konkureerivad vajaliku ülekandevõimsuse olemasolul ka eri hinnapiirkondade tootjad. Eesti ja

Soome hinnapiirkondi ühendavad EstLink 1 ja EstLink 2 merekaablid (ülekandevõimsus kokku

1016 MW). Eesti ja Soome elektrihinnad on alates 2016. a keskpaigast üldjuhul ühtlustunud (nt

2017. a-l olid hinnad identsed 98,6% tundidest ja keskmine erinevus vaid 0,03%). Varasemad

3-18-2280

15(23)

hinnaerinevused olid valdavalt põhjustatud EstLink 1 ja EstLink 2 sissetöötamise perioodist

ning Leedu-Rootsi ühenduskaabli puudumisest. Euroopa Komisjon on näiteks kõik neli Rootsi

hinnapiirkonda paigutanud ühele kaubaturule, kuigi neis oli sama hind üksnes 89,7% tundidest.

Ühenduskaabli tehnoloogia ei ole turu määratlemisel oluline, sest sellest ei sõltu elektrienergia

hind. Tähtsust omab ülekandekaablite maksimaalne maht ja sellest tingitud võimalikud nn

pudelikaelad. Väide alalisvooluühenduste suurest rikkeohus on jäänud üksnes paljasõnaliseks.

Reaalselt on pigem vähem töökindlad olnud Eesti-Läti vahelised vahelduvvoolu ühendused.

EstLink kaablid on töökindlad ja suure osa ajast alakasutatud, sega esineb ülekandevõimsuse

piiranguid harva. Koondumise kontrolli raames ei saa lähtuda äärmuslikest olukordadest, vaid

tavapärasest turusituatsioonist. Elering AS arvamuses ei ole hinnatud elektrienergia hulgimüügi

turu geograafilist ulatust. Pärast Eesti ja Läti vahelise kolmanda ühendusliini (võimsusega 600

MW) valmimist 2020. a-l võib prognoosida ka Eesti ja Läti elektrihindade ühtlustumist. Eestis

toodeti 2017. a-l ca 11,2 TWh elektrienergiat, kuid Põhjamaade elektrituru maht ületab 400

TWh. Regionaalse turu toimimist kinnitab seegi, et Eesti Energia AS kontsern tootis 2017. a-l

elektrienergiat 9,7 TWh, 2018. a-l 9,1 TWh, 2019. a-l 5,5 TWh ja 2020. a-l 3,8 TWh ning

tootmismahu vähenemist 60% ei ole põhjustanud teiste Eesti tootjate suurenenud toodangumaht

ega elektrienergia tarbimise vähenemine, vaid suurenenud konkurentsisurve.

KA jättis õigesti määratlemata taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia turu või

veel kitsamalt tuulest toodetud elektrienergia turu, sest elektrienergia on homogeenne toode ja

Nord Pool elektribörsil ei tehta vahet, millistest energiaallikatest on müüdav elektrienergia

toodetud. Taastuvenergia toetused viitavad just sellele, et tegemist on ühtse turuga, sest nende

eesmärk on võimaldada taastuvatest allikatest toodetud elektrienergial konkureerida muudest

allikatest toodetud elektrienergiaga. Päritolutunnistused käibivad elektrienergiast eraldiseisvalt

ja seda kogu Euroopat hõlmaval kaubaturul.

KA ja halduskohus on hinnanud koondumise mõjusid korrektselt. Koondumine ei tekitanud

(ammugi ei tugevdanud) Eesti Energia AS turgu valitsevat seisundit. Eesti Energia AS-l ei ole

koondumisest olenemata võimalik tegutseda turul konkurentidest, klientidest ja varustajatest

sõltumatult. Kaebajate võimalused oma tuuleparke arendada ei ole muutunud. Tuulikute ostu

turg on ilmselgelt Eestist laiem, sest Eestis tuulikuid ei toodeta, ja koondumise osalised ei

kavandanud tuulikute ostmist. Seega ei pidanud vastustaja hindama sellega seonduvat mõju.

Koondumine ei mõjuta kuidagi riiklike toetuste saamist või tootmiseks sobivate maatükkide

omandamist (sh võimaldaksid kaebajate olemasolevad kinnistud arendada tuuleparke

võimsusega kuni 405 MW). Kaebajad ei osalenud Tootsi tuulepargi kinnistu enampakkumisel

ja see toimus ka koondumisest oluliselt hiljem.

Halduskohus mõistis kolmanda isiku menetluskulud välja õiglases ulatuses. Kuigi kaebajate

menetluskulud olid väiksemad, ei järeldu sellest kolmanda isiku menetluskulude ülemäärasust.

Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates võetakse arvesse konkreetse kohtuasja

mahtu ja menetlusosalise toiminguid. Kolmanda isiku kaebusega seotud menetluskulude suurus

oli 26 210,40 eurot, millest halduskohus mõistis välja 20 000 eurot. Kohtuasjaga mitte seotud

tööd ja esindajaks mitte olnud advokaadi tööd ei moodustanud suuremat osa menetluskuludest,

kui halduskohus jättis välja mõistmata. Määruskaebuste menetlusega seotud kulude kolmanda

isiku enda kanda jätmiseks ei olnud alust ja esindajate arv ei ole menetluskulude vähendamise

iseseisvaks aluseks. Samuti ei tingi menetluskulude vähendamist asjaolu, et esindajad osalesid

ka haldusasja nr 3-18-2095 menetluses, sest nende rõhuasetus oli erinev. Õigusega pöörduda

kaebusega kohtusse käib kaasas ka kohustus hüvitada põhjendamatu kaebusega vastaspoolele

tekitatud menetluskulu kui kahju (nt Riigikohtu 04.02.2014 otsus nr 3-4-1-29-13, p 43.1).

3-18-2280

16(23)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

I

Kaebeõigus

12. Halduskohus leidis, et kuna kaebuses ei ole piisavalt põhjendatud, kuidas koondumise

tulemusel toimuv Eesti Energia AS kontserni turuosa suurenemine saaks avatud elektrituru (st

Nord Pool elektribörsi) tingimustes tõrjuda olemasolevaid tootjaid (sh ELEON AS, AS Eesti

Elekter) turult välja või takistada uute tootjate (sh Eurowind OÜ, Vaivara Tuulepark OÜ,

Roheline Elekter AS, Aidu Tuulepark OÜ, Audru Tuulepark OÜ) turule sisenemist või annaks

Eesti Energia AS-le võimaluse iseseisvalt elektrihinda mõjutada või sellega manipuleerida,

samuti ei ole äratuntav mõju tuulikute tootmise ja müügi turule ning hoolduse ja remondi turule

(ELEON AS, Estwind Energy OÜ), siis puudub kaebajatel HKMS § 44 lg 1 tähenduses

kaebeõigus ja kaebus tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel jätta rahuldamata.

13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei ole lahendanud 25.09.2019 määruses küsimust, kas

kaebajatel on kaebeõigus või mitte, vaid hindas üksnes seda, kas koondumisloa tühistamine on

pärast koondumise lõpule viimist veel õiguslikult võimalik. Halduskohtumenetluses kaitstavate

õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt

rikutud sätet tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve.

Kui säte kaitseb muu hulgas isiku huve, on tal subjektiivne õigus nõuda sellest kinnipidamist

(nt Riigikohtu 24.10.2012 määrus nr 3-3-1-53-12, p-d 13–15; 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01,

p 22; 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, p 22). Kaebeõiguse eelduseks on isiku subjektiivsete

õiguste riive (st õiguste rikkumise võimalikkus), mitte õiguste rikkumine, ning kaebeõiguse

tekkimiseks ei pea riive olema intensiivne (nt Riigikohtu 25.11.2019 otsus nr 3-17-1930, p 13;

12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11; 04.10.2017 määrus nr 3-17-505, p 9). Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa KonkS §-de 19–29 alusel koondumise kontrollimist pidada toimuvaks üksnes

avalikes huvides, vaid sätete ülesanne on kaitsta ka turuosaliste õigust konkurentsiolukorra

säilimisele (vrd Riigikohtu 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 16; Tallinna Ringkonnakohtu

20.02.2014 otsus nr 3-12-340, p-d 17–18). Kui koondumise osalised saavutaksid koondumise

tulemusel sellise turupositsiooni, mis oluliselt kahjustab konkurentsi toimimist (s.o kui KA

peaks KonkS § 22 lg-test 1 ja 3 tulenevalt koondumise keelama, kuid ei tee seda), siis võiks see

rikkuda kõigi teiste asjaomasel kaubaturul tegutsevate või sellele turule siseneda soovivate

ettevõtjate õigusi, sõltumata nende majandustegevuse efektiivsusest või kapitali kaasamise

võimest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeltoodust lähtudes kaebajate kaebeõigust vähemasti

osaliselt jaatada. Täiendavalt võib viidata, et kuigi EL-i õiguses on kaebeõiguse kriteeriumid

mõnevõrra rangemad, ei ole ka seal välistatud, et konkurentidel võib teatud tingimustel esineda

Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 neljanda lõigu (endise EÜ asutamislepingu art 230

neljanda lõigu) järgi kaebeõigus (s.o otsene ja isiklik puutumus) koondumist lubava otsuse

peale (nt A. Renshaw, J. Blockx. Judicial review of mergers in the EU – The Antitrust Bulletin,

Vol. 58, Nos. 2 & 3 / Summer-Fall 2013, lk 505 ja seal viidatud kohtupraktika).

14. Samas ei saa kaebajate kaebeõigust tuletada asjaolust, et nad esitasid KonkS § 27 lg 13

alusel KA-le omapoolsed vastuväited koondumisele. Halduskohtusse pöördumise õigus ei sõltu

sellest, kas kaebaja on olnud vaidlustatud haldusakti andmise menetlusse kaasatud või mitte,

vaid HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt on oluline see, kas haldusaktiga võib olla rikutud ka tema

subjektiivseid õigusi (vt ka Riigikohtu 07.03.2016 määrus nr 3-3-1-57-15, p 10).

3-18-2280

17(23)

15. Iseenesest on õige, et kui kohus jõuab asja läbivaatamisel järeldusele, et kaebajal puudub

kaebeõigus, siis tuleb kaebus jätta kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata (nt Riigikohtu

15.01.2015 otsus nr 3-3-1-68-14, p 11). Kuigi halduskohus märkis, et kaebus jääb rahuldamata

juba ainuüksi seetõttu, et kaebajatel puudub kaebeõigus, nähtub ringkonnakohtu hinnangul

kohtuotsuse põhjendustest, et halduskohus ei ole praeguses asjas siiski vähemasti elektrienergia

tootmise ja hulgimüügi ning tuulikute hooldus- ja remonditeenuste turgusid silmas pidades

jõudnud sisuliselt järeldusele, et kaebajatel puudub kaebeõigus (s.o nende õiguste rikkumine

koondumise lubamisega ei ole üldse võimalik), vaid on jätnud kaebuse tegelikult rahuldamata

põhjusel, et vaidlustatud KA 06.11.2018 otsus, millega anti luba Enefit Green AS ja Nelja

Energia AS koondumiseks, ei riku kaebajate õigusi.

16. Tuulikute tootmise ja müügi turuga seoses ei ole ELEON AS kaebeõigus siiski äratuntav,

sest jääb arusaamatuks, millisel viisil võiks koondumine iseenesest mõjutada kaebaja võimalusi

oma toodangut Eestis turustada. Kui ELEON AS hinnangul on Eesti Energia AS kontsern

seadnud tuulikute soetamise hangetes pakkujate kvalifikatsioonile põhjendamatult kõrged

nõuded, on tal võimalik neid riigihangete seaduses sätestatu kohaselt vaidlustada.

II

Asjaomaste kaubaturgude määratlemine

17. Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et vastustaja on määratlenud asjaomased

kaubaturud õigesti. Kaebajad ei ole seadnud kahtluse alla KA tuvastatud asjaolu, et valdav osa

(ca 95%) kõigist energiaallikatest (nii taastumatutest kui ka taastuvatest energiaallikatest, sh

tuulest) Eestis toodetav elektrienergia turustatakse Nord Pool elektribörsi vahendusel ja samal

viisil toimub elektrienergia hulgimüük mh Soomes. Vaidlust ei ole lisaks selles, et Nord Pooli

elektribörsi jaotumine erinevateks hinnapiirkondadeks viitab iseenesest ülekandepiirangute või

muude nn pudelikaelte esinemise võimalikkusele (st eelkõige hinnapiirkondade vaheliste

ülekandeliinide võimsuse piiratusele – Euroopa Komisjoni 15.06.2018 otsus, juhtum M.8660,

Fortum / Uniper, joonis 4.1), kuid olukorras, kus selliseid piiranguid tegelikult ei esine, tagavad

Nord Pooli toimimise põhimõtted elektrihindade ühtlustumise. Seetõttu ei ole elektrienergia

tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafilise ulatuse piiritlemisel asjakohane lähtuda

ainuüksi Nord Pooli hinnapiirkondadest, vaid tuleb hinnata, kas ja mil määral on elektrihinnad

erinevates hinnapiirkondades ühtlustunud. Samas ei saa erinevate hinnapiirkondade olemasolu

jätta analüüsimisel ka tähelepanuta, sest praktikas sõltub igaks päevaks Nord Poolile eraldatava

hinnapiirkondade vaheliste ühenduste võimsus ülekandesüsteemi operaatorite (Eestis Elering

AS ja Soomes Fingrid Oyj) otsusest. Piiranguid arvestades ei ole seni peetud võimalikuks, et

kaubaturu geograafiline ulatus võiks tervikuna hõlmata kõiki Nord Pooli 15 hinnapiirkonda.

18. Elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafilise ulatuse määratlemisel on

hindade tegeliku ühtlustumise ulatusest praktikas lähtunud ka Euroopa Komisjon, lugedes kõik

neli Rootsi hinnapiirkonda üheks kaubaturuks (vt juhtum M.8660, Fortum / Uniper, p-d 26–

36). Selles otsuses ei välistatud põhimõtteliselt ka võimalust piiritleda kaubaturu geograafilist

ulatust laiemalt (st hõlmata sellesse täiendavalt Norra ja Taani hinnapiirkondi), kuigi seda ei

peetud konkreetsel juhul põhjendatuks esmajoones põhjusel, et elektrihinnad ei olnud ühegi

Rootsist väljapoole jääva hinnapiirkonnaga ühtlustunud samal määral kui Rootsi enda

hinnapiirkondade vahel (89,7% tundidest). Kaebajate viidatud Euroopa Komisjoni 06.12.2017

otsus (juhtum M.8687, Prisko / OKD Nástupnická) ei ole praeguses vaidluses asjakohane, sest

selles ei ole analüüsitud Nord Pool elektribörsi toimimist ja otsusest nähtuvalt (p 61) oli

esimeseks põhjuseks, miks kaubaturu geograafiline ulatus piiritleti üksnes Tšehhiga, asjaolu, et

elektrihinnad olid Tšehhis ja Slovakkias jätkuvalt erinevad.

3-18-2280

18(23)

19. Praegusel juhul on KA tuvastanud, et Eesti ja Soome elektrihinnad olid 2017. a-l identsed

98% tundidest, mis on oluliselt kõrgem hindade ühtlustumise määr, võrreldes sellega, mida on

peetud ühtseks kaubaturuks lugemisel piisavaks Fortum / Uniper juhtumis (89,7% tundidest).

Kaebajad ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid vastustaja esitatud andmed ümber. Üksikud

ja lühiajalised hinnaerinevused (olenemata hinnavahe suurusest) ei saa tõendada, et hinnad ei

olnud valdava osa tundidest identsed. Olukorras, kus KA tuvastas, et koondumisele eelnenud

kalendriaasta jooksul on elektrihinnad olnud Eestis ja Soomes väga suure osa ajast ühtlustunud

ning EstLink ülekandekaableid ei ole valdava osa ajast kasutatud nende maksimaalse võimsuse

ulatuses ja nende ülekandevõimsust on ka muul põhjusel piiratud harva (vaidlustatud otsuses

on viidatud Elering AS koostatud ülevaatele „Eesti elektrisüsteemi varustuskindluse aruanne

2018“, mille p 4.6 kohaselt oli ühenduste nn pudelikaela tunde 2017. a-l kokku ca 1,4% aastast,

sh täisvõimsusel kasutust esines 1,03% tundidest ja ülekandevõimsust piirati 0,38% tundidest),

ei olnud KA-l ega halduskohtul vajadust üksikasjalikult analüüsida kaebajate väiteid erinevate

tehniliste lahenduste koostoimimisest või rikkekindlusest (st Eesti ja Soome elektrivõrgud ei

ole sünkroniseeritud ning EstLink kaablid on alalisvooluühendused), sest need asjaolud ei ole

ilmselgelt avaldanud märkimisväärset mõju elektrihindade ühtlustumisele.

20. Kuna Balti riikide elektrisüsteemide lahti ühendamine Venemaa elektrisüsteemist ja

liitumine Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga (sh sellele vastava sagedusalaga) on Elering AS

veebilehe kohaselt planeeritud alles 2026. a-ks, siis näivad kaebajad olevat sisuliselt seisukohal,

et seni pole Eestit ja Soomet ühtse kaubaturuna võimalik määratleda. Sellega ei saa nõustuda.

Puudub igasugune mõistlik põhjus ignoreerida faktilist asjaolu, et elektrihinnad on Eestis ja

Soomes olnud valdavalt ühtlustunud, vaatamata kaebajate viidatud tehnilistele piirangutele.

Eesti ja Soome elektrisüsteemide erineva sageduse tõttu on paratamatu, et EstLink kaablid on

alalisvooluühendused, kuid isegi kui need võiksid põhimõtteliselt olla vähem rikkekindlad kui

vahelduvvooluühendused, ei kinnita senised andmed, et ühendusi tuleks pidevalt remontida või

hooldada sellises mahus, et nende võimsus poleks suure osa ajast kättesaadav. Kui see nii oleks,

kajastuks see ilmselgelt ka Eesti ja Soome hindade võrdluses. Fortum / Uniper juhtumi kohta

tehtud otsusest ei nähtu samuti, et Euroopa Komisjon oleks pidanud kaubaturu ulatuse

piiritlemisel oluliseks hinnapiirkondade vaheliste ülekandekaablite tüüpi, vaid üksnes nende

võimsust ja tegelikku (prognoositavat) kättesaadavust.

21. Andmed EstLink 2 ühenduse töökindluse kohta on leitavad avalikest allikatest, eelkõige

Elering AS varustuskindluse aruannetest. Lisaks võib viidata Elering AS veebilehel avaldatud

19.02.2018 uudisele, mille kohaselt oli EstLink 2 ühendus 2017. a-l elektrituru käsutuses 99,8%

tundidest (sh ei saanud ühendust kogu aasta jooksul hoolduse tõttu kasutada 13 tundi ja rikke

tõttu 1 tund) ja 2016. a-l oli sama näitaja 96,5%. EstLink 1 ühendus oli 2017. a-l elektrituru

käsutuses 98,5% tundidest ja selle töökindlus oli 2016. a-l samal tasemel. Nendest andmetest

ei ole võimalik järeldada, et vähemalt 2017. a-l oleksid avariiolukorrad saanud pikema perioodi

vältel põhjustada olulisi hinnaerinevusi. Koondumise kontrolli tulevikku suunatud iseloomust

lähtuvalt ei olnud KA-l põhjust võtta analüüsimisel aluseks 2014.–2016. a andmeid (s.o alates

EstLink 2 valmimisest), vaid asjakohane oli lähtuda koondumise ajaks kujunenud olukorrast ja

sellele põhinevast prognoosist. KA-l ei olnud võimalik võtta otsuse tegemisel arvesse andmeid,

mida ei olnud sel ajal veel olemas (st Nord Pooli andmed 2018.–2020. a elektrihindade kohta

Eestis ja Soomes). Kaebajad on põhjendamatult järeldanud, et kui elektrihindade erinevus on

hilisematel aastatel olnud suurem, siis prognoosis KA kaubaturu geograafilist ulatust valesti.

Samas ei ole kaebajad toonud välja ühtegi sellist asjaolu, mis oli KA-le teada ja mille põhjal

pidanuks KA jõudma tõdemuseni, et 2017. a andmetele vaatamata ei ole elektrihinnad Eestis ja

Soomes püsivalt ühtlustunud. Selleks asjaoluks ei saanud olla ühenduste väidetav ebastabiilsus,

kuna 2017. a andmed ei kinnitanud mingil viisil selle väite paikapidavust, sest varustuskindluse

aruande järgi oli ühenduste tehniline kättesaadavus EstLink 1 puhul 98,49% ja EstLink 2 puhul

3-18-2280

19(23)

98,84%. Hilisemad andmed kinnitavad, et EstLink ühenduste kättesaadavus on jäänud suuresti

samale tasemele, olles üldjuhul igal aastal tagatud ca 97–98% tundidest (vt Elering AS ülevaade

„Eesti elektrisüsteemi varustuskindluse aruanne 2020“, joonised 3.27 ja 3.28). Erandina oli

EstLink 1 ühendus Soomes toimunud suurema rikke tõttu 2018. a-l kättesaadav üksnes ca 93%

tundidest.

22. Kaebajad on lisaks heitnud ette, et KA küsis kaubaturgude piiritlemiseks seisukohti

üksnes valitud turuosalistelt, kuid jääb arusaamatuks, kuidas oleks konkurentidelt seisukohtade

küsimine saanud mõjutada asjaomase kaubaturu määratlemist (st millised olulised asjaolud jäid

vastustajal seetõttu välja selgitamata). Elering AS 01.08.2018 vastuses nr 1.1-11/2018/707-2

on selgelt märgitud, et tootmisvarade koondumine toob kaasa riski konkurentsi vähenemiseks

jaeturul, mille geograafiline ulatus piirdub Eestiga. Isegi kui Elering AS oleks pidanud silmas

elektrienergia tootmise ja hulgimüügi turgu, määratleb kaubaturu geograafilise ulatuse siiski

KA, mitte süsteemihaldur. Asjakohane ei ole ka viide, et Eesti Energia AS alustas elektrienergia

müüki Soomes alles 20.03.2018, sest tegemist oli elektrienergia jaemüügiga kodutarbijatele (vt

20.03.2018 pressiteade), mitte hulgimüügiga Nord Pool elektribörsi vahendusel. Jaemüügituru

puhul ei ole vaidlust, et selle ulatus piirdub Eestiga (nii on see määratletud mh KA 06.11.2018

otsuses). Seda kaubaturgu koondumine aga ei mõjutanud, kuna Enefit Green AS omandas Nelja

Energia AS-i ilma selle osaluseta jaemüügiga tegelevas Nordic Power Management OÜ-s.

23. Kokkuvõtlikult ei ole kaebajad suutnud esitada selliseid andmeid ja tõendeid, mis lükkaks

ümber vastustaja seisukoha, et elektrienergia tootmise ja hulgimüügi valdkonnas konkureerivad

Nord Pool elektribörsi vahendusel omavahel vähemalt Eesti ja Soome elektritootjad. Vaidlust

ei ole olnud selles, et kui piiritleda elektrienergia tootmise ja hulgimüügi kaubaturg selliselt, et

see hõlmab Eestit ja Soomet, siis olid koondumise osaliste turuosad 2017. a-l kokku ca 14%

(sh Eesti Energia AS ca 13% ja Nelja Energia AS alla 1%).

24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et taastuvatest energiaallikatest (vt

elektrituruseaduse (ElTS) § 57 lg 1) ja veel kitsamalt tuulest elektrienergia tootmist ei ole alust

pidada iseseisvaks kaubaturuks, sest elektrienergia on ühesugune toode, olenemata sellest,

millisest energiaallikast on see toodetud. Nord Pool elektribörsil ei toimu eraldi kauplemist nn

rohelise elektriga, vaid müüdava elektrienergia hind on ühtne. Taastuvatest energiaallikatest

elektrienergia tootmine ja müük ei moodusta iseseisvat kaubaturgu ainuüksi põhjusel, et EL-i

ja Eesti energiapoliitika ning riigipoolsed toetused soodustavad nn rohelise elektri tootmist, sest

see ei väära asjaolu, et taastuvatest ja taastumatutest energiaallikatest toodetud elektrienergia

on ostja seisukohalt omavahel asendatav (vt KonkS § 3 lg 1). Pärast võrku edastamist ei ole

need enam üldse eristatavad. Energiapoliitika eesmärke ja taastuvenergiatoetusi ei saa vaadelda

n-ö riigi poolse nõudlusena ning piiritleda selle alusel eraldiseisvat kaubaturgu, vaid tegemist

on üksnes riigi tegevusega, mis mõjutab konkurentsi olemasoleval ühtsel kaubaturul. Kolmas

isik on põhjendatult rõhutanud, et taastuvenergiatoetuste kehtestamine viitab just asjaolule, et

tegemist on sama kaubaturuga, sest toetuste eesmärk on muuta taastuvatest energiaallikatest

toodetud elektrienergia võimeliseks konkureerima taastumatutest energiaallikatest toodetava

elektrienergiaga. Isegi kui taastuvatest energiaallikatest (või koguni spetsiifiliselt tuulest)

toodetava elektrienergia vastu esineks iseseisev nõudlus, siis elektribörsil toimuva hulgimüügi

tasandil see mingil viisil ei väljendu. Päritolutunnistus (vt ElTS § 581) antakse iga toodetud

normenergiaühiku (1 MWh) kohta, kuid ühtsest võrgust võetud elektrienergia puhul ei ole

võimalik enam eristada, millisest energiaallikast on see toodetud. Päritolutunnistused käibivad

elektrienergiast eraldiseisvalt (ElTS § 581 lg 6).

25. Kuna KA 06.11.2018 otsuses ei ole määratletud elektrienergia tootmise ja hulgimüügi

kaubaturgu viisil, mis hõlmaks geograafiliselt vaid Eesti ning ainult taastuv- või tuuleenergiat,

siis ei ole määrav, kas halduskohus leidis põhjendatult, et kaebusest ei nähtu konkurentsi olulist

3-18-2280

20(23)

kahjustumist ka juhul, kui piiritleda asjaomased kaubaturud kaebajate pakutud viisil. Isegi kui

halduskohtul puudusid sellise järelduse tegemiseks vajalikud andmed ja kohus ei oleks võinud

KA eest asuda nimetatud küsimust ise hindama, ei saa see tingida kaebuse rahuldamist, sest KA

ei ole kaubaturgude piiritlemisel eksinud. Samuti ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust, kuidas

on vastustaja või mõni koondumise osalistest ise varasemalt asjaomast kaubaturgu määratlenud,

vaid oluline on hinnata, kas vaidlustatud otsuses on kaubaturg piiritletud õigesti.

26. Tuulikute hooldus- ja remonditeenuste turuga seonduvalt ei ole kaebajad ringkonnakohtu

menetluses mingeid uusi väiteid esitanud, mistõttu piirdub ringkonnakohus selles küsimuses

halduskohtu põhjendustega HKMS § 201 lg 4 alusel nõustumisega. Ringkonnakohus selgitab

siiski vastuseks KA 23.09.2020 seisukohale (p 5), et apellatsioonimenetluse piirid määrab ära

üksnes apellatsioonkaebuse taotlus, mitte apellatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused (HKMS

§ 197). Ulatuses, milles halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima

selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest

ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-25-

12, p 20; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12; 15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3). Kuna

halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebajad on palunud ringkonnakohtul teha asjas uus

otsus, millega rahuldada nende kaebus, on halduskohtu otsust järelikult vaidlustatud tervikuna,

olenemata sellest, et kaebajad ei ole osaliselt esitanud uusi põhjendusi.

III

Koondumise mõjud

27. Kaebajate väited koondumise mõjudest lähtuvad nende positsioonist, et KA määratles

asjaomased kaubaturud valesti. Kaebajate seisukohtadest ei ole võimalik välja lugeda, et nende

hinnangul oleks vastustaja hinnanud koondumise mõjusid vääralt ka juhul, kui elektrienergia

tootmise ja hulgimüügi kaubaturu geograafiliseks ulatuseks on Eesti ja Soome ning see hõlmab

nii taastuvatest kui ka taastumatutest energiaallikatest toodetud elektrienergia. Pidades silmas,

et selliselt piiritletud kaubaturul suureneks Eesti Energia AS kontserni senine turuosa ca 13%

pealt ca 14% peale, siis on ilmne, et Eesti Energia AS ei saavutaks koondumisega kaubaturgu

valitsevat positsiooni (vt KonkS § 13 lg 1) ning kaubaturu struktuur oluliselt ei muutu. Seetõttu

ei olnud vastustajal põhjust koondumist KonkS § 22 lg 3 alusel keelata.

28. Ringkonnakohus nõustub KA seisukohaga, et kaebajate etteheited elektri tootmise varade

ja oskusteabe (sh tuulest elektrienergia tootmise võimekuse) koondumisest Eesti Energia AS

kontserni kätte (Elering AS 01.08.2018 kirja kohaselt toodaks Eesti Energia AS kontsern senise

88% asemel 92% kogu Eestis toodetavast elektrienergiast), ei olnud koondumise kontrolli

menetluses asjassepuutuvad. Kui kaebajad leiavad, et Eesti Energia AS on kuritarvitanud oma

turgu valitsevat seisundit (KonkS § 16), siis on neil õigus esitada KA-le taotlus (KonkS § 631)

riikliku järelevalve menetluse algatamiseks. Pelgalt asjaolu, et kaebajad ei suuda või ei soovi

Eesti Energia AS-ga konkureerida (sh uute tuuleparkide rajamiseks vajaliku maa ostmisel või

taastuvenergia toetuste vähempakkumisel), ei viita veel konkurentsi kahjustavale tegevusele.

Kaebajad ei ole vaielnud vastu kolmanda isiku väitele, et nende juba olemasolevatel kinnistutel

oleks võimalik arendada tuuleparke võimsusega kuni 405 MW. Võrdluseks nähtub Elering AS

2020. a varustuskindluse aruandest (tabel 4.4), et Eesti elektrisüsteemiga on tuuleelektrijaamu

seni ühendatud kokku netovõimsusega 329 MW.

29. Kuna ringkonnakohus leidis eespool, et tuulikute tootmise ja müügi turuga seoses puudub

ELEON AS-l kaebeõigus, siis jääb kaebus selles osas rahuldamata, olenemata sellest, kas KA

on hinnanud koondumise mõjusid sellele turule õigesti või mitte. Siiski võib KA-ga nõustuda,

et pole alust eeldada, et Eesti Energia AS käituks majanduslikult ebaratsionaalselt või seaks

Eesti tuulikutootjatele põhjendamatuid takistusi. Vaidlust ei ole selles, et Eestis ei ole tuulikute

3-18-2280

21(23)

seeriatootmist seni toimunud ja ELEON AS on püstitanud vaid ühe katsetuuliku. Olukorras,

kus Nelja Energia AS polnud sõlminud ühtegi kokkulepet ELEON AS tuulikute soetamiseks,

millest Enefit Green AS võiks koondumise järgselt taganeda, ei saa koondumine mitte kuidagi

mõjutada ELEON AS võimalust enda toodetavaid tuulikud müüa. Euroopa Komisjon leidis

13.03.2017 otsuses juhtumis M.8134, Siemens / Gamesa (p-d 53 ja 58), et tuulikute müügi

kaubaturu geograafiline ulatus hõlmab kogu Euroopa Majanduspiirkonna (sh analüüsiti eeskätt

seda, kas asjaomase kaubaturu geograafiline ulatus võiks olla veelgi avaram).

IV

Kolmanda isiku esindajakulud

30. Halduskohus mõistab HKMS § 109 lg 6 kohaselt välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Sellest sättest tulenevalt ei ole kohtul väljamõistetavate esindajakulude suuruse

määratlemisel asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, milline ajahulk võis konkreetsel

esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks. Esindajakulude vajalikkuse

ja põhjendatuse hindamisel tuleb üksikute menetlusdokumentide analüüsimise asemel võtta

eelkõige arvesse hoopis läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti

menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli

menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel

osalemine, kohtunõuetele vastamine jne). Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata

kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15,

p 16; 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p 32.1). Eeltoodut arvestades võivad kolmanda isiku

menetluskulud jääda kaebuse rahuldamata jätmise korral osaliselt tema enda kanda isegi juhul,

kui menetluskulud on tegelikult kantud ja ajakulu vastab esindaja tehtud toimingutele, kuid

kulude suurus kokku ületab oluliselt summat, mille väljamõistmist võis kaebaja halduskohtusse

pöördumisel mõistlikult ette näha (nt Riigikohtu 14.04.2021 määrus nr 2-19-10324, p-d 17–20;

15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 32).

31. Kuivõrd vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeltoodut arvestades eeskätt

hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu

ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud, siis ei ole üldjuhul oluline seegi, mitu advokaati

menetlusosalist esindas (nt Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 32). Isegi kui

menetluskulude nimekirjas või arve spetsifikatsioonil kajastuvad sama nimetusega tööd, ei ole

mõistlikku põhjust eeldada, et mitu esindajat üksnes dubleerivad üksteise tööd. Kulusid ei ole

alust automaatselt pidada osaliselt ebavajalikeks üksnes põhjusel, et menetlusosaline võis sama

esindaja vahendusel esitada samasisulisi väiteid juba kohtueelses menetluses või mõnes teises

kohtuasjas, vaid kulude põhjendatuse hindamisel tuleb lähtuda üksnes asjaomasest menetlusest,

sest tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusosalisel oleks võimalik piirduda üksnes viitega, et

ta jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada (HKMS § 41

lg 1; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2018 otsus nr 3-18-1684, p 20). Puudub ka reegel,

et kolmanda isiku kasuks välja mõistetavad menetluskulud ei tohi ühelgi juhul ületada kaebaja

menetluskulude suurust (nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2020 otsus nr 3-18-984, p 20).

Kõrgema astme kohtul on lisaks põhjust muuta väljamõistetud esindajakulude ulatust vaid siis,

kui madalama astme kohus on teinud ilmselge diskretsioonivea (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus

nr 3-2-1-134-16, p 56).

32. Praeguse asja materjalid ei võimalda ringkonnakohtu arvates järeldada, et halduskohus

oleks kolmanda isiku vajalike ja põhjendatud menetluskulude hindamisel ilmselgelt eksinud.

Kolmanda isiku esindajakulude suurus (32 936,40 eurot) ja õigusabi osutamiseks kulutatud aeg

(143,95 töötundi) ületasid küll oluliselt kaebajate esindajakulude suurust (8722,50 eurot) ja

nende esindaja asjale kulutatud aega (55 töötundi), samuti ületas kolmanda isiku esindajate

tunnitasu suurus (keskmiselt ca 191 eurot + käibemaks) oluliselt kaebaja esindaja tunnitasu

3-18-2280

22(23)

suurust (keskmiselt ca 133 eurot + käibemaks), kuid halduskohus ongi neid asjaolusid sisuliselt

arvestanud, mõistes kolmanda isiku menetluskulud kaebajatelt välja üksnes 60,7% ulatuses ja

jättes need muus osas kolmanda isiku enda kanda.

33. Tegemist on spetsiifilise õigusvaldkonnaga ning keskmisest haldusasjast keerukama ja

mahukama vaidlusega, mille tulemus võiks oluliselt kahjustada kolmanda isiku ärihuve.

Vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades ei saa pidada kaebajatelt kolmanda isiku kasuks 20 000

euro suuruse menetluskulu väljamõistmist ülemääraseks. Kaebajateks on kaheksa äriühingut,

mistõttu peaks igaüks solidaarvõlgnikest omavahelistes suhetes täitma kohustuse 2500 euro

ulatuses (vt võlaõigusseaduse § 69 lg 1). Tegemist ei ole sellise summaga, mille puhul oleks

põhjust rääkida kohtusse pöördumise takistusest. Kaebajatelt väljamõistetavate menetluskulude

vähendamiseks ei anna alust pelgalt asjaolu, et teatud ulatuses põhjustas kulude suurenemise

kolmanda isiku enda tegevus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2019 määruse vaidlustamine

Riigikohtus), sest menetlusseadustikus ettenähtud õiguste (sh edasikaebeõiguse) kasutamist ei

saa menetlusosalisele ette heita. Menetluskulude väljamõistmist oleks põhjust piirata üksnes

siis, kui kolmas isik on menetlusõigusi kuritarvitanud (HKMS § 108 lg 9). Selliseid asjaolusid

praegusest vaidlusest ei nähtu. Kui menetluse käigus tehtud kohtumääruste vaidlustamisega

seotud menetluskulude väljamõistmisel tuleks lähtuda vaid konkreetse määruskaebemenetluse

tulemusest, siis peaks ka muude menetluskulude puhul hakkama eraldi analüüsima, kui suur

osa menetlusosalise väidetest olid kohtu hinnangul tegelikult asjakohased ja põhjendatud. See

ei oleks kuidagi mõistlik ega otstarbekas.

34. Kaebajad on iseenesest õigesti viidanud, et kolmas isik on mh taotlenud sellise advokaadi

(Triin Frosch) kulude hüvitamist, kes ei ole praeguses asjas olnud kolmanda isiku esindajaks.

Sellega seotud kulude maht ei ole kolmanda isiku esitatud kuludokumentide põhjal üheselt

tuvastatav, kuid 15.05.2020 menetluskulude nimekirja ning advokaadibüroo 31.12.2018 arve

nr 186630 (ca 0,6 tundi – 141,06 eurot), 30.09.2019 arve nr 194739 (0,4 tundi – 105,60 eurot)

ja 31.12.2019 arve nr 196483 (1,9 tundi – 439,45 eurot), samuti 18.06.2020 menetluskulude

nimekirja ja advokaadibüroo 18.06.2020 arve nr 202715 (ca 9,2 tundi – 2071,76 eurot) alusel

võib järeldada, et kolmanda isiku esindajaks mitte olnud advokaadile makstud tasu (ca 2757,87

eurot) oli märkimisväärselt väiksem, kui halduskohtu poolt kolmandale isikule välja mõistmata

jäetud summa (12 936,40 eurot). Kaebajate poolt välja toodud kohtuasjaga mitteseotud tööd (nt

31.12.2019 arvel nr 196483 kajastuv õiguslik analüüs ja ülevaade vaidlusest, kokku 4,55 tundi)

ei ole samuti olnud suuremahulised ja on hõlmatud halduskohtu poolt välja mõistmata jäetud

menetluskuludega (sh kattuvad osaliselt eespool märgitud esindajaks mitte olnud advokaadile

makstud tasuga). Nagu eelnevalt selgitatud, ei anna menetluskulude vähendamiseks iseenesest

alust asjaolu, et samad esindajad osalesid ka haldusasja nr 3-18-2095 menetluses, sest kuigi

selles oli vaidluse all sama haldusakt, oli kaebaja (ja tema esindaja) erinev.

V

Kokkuvõte ja menetluskulud

35. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb ELEON AS, AS Eesti Elekter, Eurowind

OÜ, Vaivara Tuulepark OÜ, Roheline Elekter AS, Aidu Tuulepark OÜ, Audru Tuulepark OÜ

ja Estwind Energy OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.07.2020

otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt (kaebeõiguse küsimuses)

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks

kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

3-18-2280

23(23)

menetluskulusid välja ei mõisteta. Iga kaebaja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15

eurot (kokku 120 eurot) ja AS Eesti Elekter on kõigi kaebajate eest kandnud ringkonnakohtu

menetluses esindajakulusid 3844,50 eurot (vastab advokaadi 22,5 töötunnile tunnitasuga 140

või 145 eurot + käibemaks). Menetluskulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja

menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda.

37. Konkurentsiamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema

enda kanda.

38. Kolmas isik Enefit Green AS on kandnud apellatsiooniastmes esindajakulusid kokku

8802,90 eurot (vastab advokaatide 44,35 töötunnile keskmise tunnitasuga 165,41 eurot +

käibemaks). Menetluskulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega

ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Advokaatide keskmist tunnitasu ei ole põhjust

pidada ebamõistlikult kõrgeks (mh ei erine see oluliselt kaebajate esindaja tasumäärast). Siiski

ei pea ringkonnakohus põhjendatuks mõista kolmanda isiku esindajakulusid kaebajatelt välja

tervikuna, sest kulud on osaliselt HKMS § 109 lg 6 tähenduses ülemäärased. Kaebajad juhivad

29.04.2021 seisukohas põhjendatult tähelepanu, et ka apellatsiooniastmes on taotletud neljanda

advokaadi kulude hüvitamist (1,5 tundi – ca 334,69 eurot), kes ei ole kohtumenetluses olnud

kolmanda isiku esindajaks. Ringkonnakohus ei pea esindajakulusid osaliselt põhjendatuks ka

seetõttu, et menetlusdokumentides on suures osas üksnes korratud varem esitatud seisukohti,

mida ei saa pidada õiguste kaitseks vajalikuks, sest asja lahendamine või seisukohtade veenvus

ei sõltu sellest, mitu korda on samu väiteid menetluse kestel kohtule esitatud. Mitme esindaja

kasutamise ja kaebaja menetluskuludega võrdluse osas jääb ringkonnakohus eelnevalt toodud

seisukoha juurde, et need ei mõjuta menetluskulude põhjendatud suurusele antavat hinnangut.

Asja mahtu ja keerukust arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kolmanda isiku

apellatsiooniastme esindajakulude hüvitamiseks kaebajatelt solidaarselt välja 6000 eurot. Muus

osas jäävad kolmanda isiku menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)