3-19-1505/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1505

Haldusasi

X kaebus MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit kutsekomisjoni

26. juuni 2019. a protokollilise otsuse nr 6/2019

tühistamiseks ning MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit

kohustamiseks

anda

kaebajale

kutsetunnistus

„Diplomeeritud ehitusinsener, tase 7“ või alternatiivselt

vaadata tema taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2020. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Alik Karajev

Vastustaja – MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit, esindajad

v.adv Kaidi Reiljan-Sihvart ja v.adv Kadri Matteus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X ja MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit taotlused menetluse

peatamiseks.

2. Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-

1505 tühistamisnõude lahendamist puudutavas osas ja teha tühistatud osas asjas uus

otsus, millega rahuldada X kaebus osaliselt.

4.1. Tühistada MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit kutsekomisjoni 26. juuni 2019. a

istungi nr 6/2019 protokolli kantud otsus X-le üldehituse eriala hoonete ehituse

alleriala omanikujärelevalve, ehitusprojekti ekspertiisi ja ehitise auditi

ametialadel diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutse andmata jätmise

kohta.

4.2. Jätta rahuldamata X kaebus MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit kutsekomisjoni

26. juuni 2019. a istungi nr 6/2019 protokolli kantud otsuse tühistamiseks osas,

millega jäeti X-le andmata diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutse

3-19-1505

2(15)

üldehituse eriala hoonete ehituse alleriala ehitusmaksumuse hindamise

ametialal.

4.3. Kohustamisnõude lahendamist puudutavas osas jätta halduskohtu otsus

muutmata.

5. Mõista MTÜ-lt Eesti Ehitusinseneride Liit (registrikood 80011934) X (isikukood

XXXXXXXXXXX) kasuks välja haldusasjas nr 3-19-1505 kantud menetluskulude

hüvitamiseks 500 (viissada) eurot.

6. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. juulil 2021

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit (EEL) kutsekomisjon väljastas 13.12.2005 tähtajatu

kutsetunnistuse nr 011124, mille kohaselt vastab X „Diplomeeritud ehitusinsener V. Üldehitus“

kutsekvalifikatsiooni nõuetele. EEL juhatus tunnistas 08.06.2018 otsusega X kutsetunnistuse

nr 011124 kutseseaduse (KutS) § 22 lg 1 p 3 alusel kehtetuks (s.o kutset omava isiku tegevus

ei vasta kutsestandardiga sätestatud normidele). X esitas 25.06.2018 kaebuse EEL juhatuse

08.06.2018 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-18-1189). Tallinna Ringkonnakohus rahuldas

17.07.2018 määrusega X esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas EEL juhatuse 08.06.2018

otsuse kehtivuse kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna

Halduskohus jättis 31.05.2019 otsusega X kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus

jättis 06.12.2019 otsusega X apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Riigikohus ei võtnud

05.05.2020 määrusega X kassatsioonkaebust menetlusse.

2. X esitas EEL-le 29.04.2019 sooviavalduse diplomeeritud ehitusinsener, tase 7 kutse

saamiseks (taastõendamiseks).

3. EEL kutsekomisjon otsustas 26.06.2019 istungi nr 6/2019 protokolli kantud otsusega

(pkp 1) mitte anda X-le diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutset üldehituse eriala hoonete

ehituse alleriala ametialadel omanikujärelevalve, ehitusprojekti ekspertiis, ehitise audit,

3-19-1505

3(15)

ehitusmaksumuse hindamine. Otsuse kohaselt puudub taotlejal ehitusinsener tase 7 standardi

kohastele eeldustele vastav erialane kõrgharidus. Taotleja on 1989. a-l omandanud erialase

keskerihariduse Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis (TEMT), mis on Arhitektuuri,

Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu 28.05.2019 otsusega nr 23 kinnitatud „Kutse

andmise kord üldehituse, keskkonnatehnika, tehnosüsteemide ja ehitusautomaatika inseneride

kutsetele“ (kutse andmise kord) lisa 1 „Üldehitusinseneri kutse taotlemise eeldused“ jaotise

3.1.1 kohaselt loetud sobivaks 6. taseme kutse taotlemisel erijuhu kohaselt. Lisaks on taotleja

omandanud Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) 1999. a-l ökonomisti eriala ja saanud 2005. a-l

ärikorralduse magistri kraadi. Varasema diplomeeritud ehitusinsener tase V kutse olemasolu ei

anna alust kutse automaatseks andmiseks, ilma et oleks kontrollitud vastavust kehtivale

standardile. Muutunud on nii kutsestandard kui ka selles ja muudes dokumentides sätestatud

nõuded. Kutse antakse kutse andmise ajal kehtiva kutsestandardi järgi. Teoreetilise

ettevalmistuse puudulikkus seab kahtluse alla taotleja võimed sisuliselt hinnata projekteeritud

lahenduste ja ehitiste ohutust. Ehitusmaksumuse hindamise ametialal (mis ei ole

ehitusseadustikuga (EhS) reguleeritud tegevus) on takistuseks taotleja hariduse formaalne

mittevastavus eeldustasemele.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 07.08.2019 kaebuse EEL kutsekomisjoni 26.06.2019

otsuse tühistamiseks ja EEL kohustamiseks anda kaebajale taotletud kutsetunnistus või

alternatiivselt vaadata tema 29.04.2019 avaldus uuesti läbi.

Kutsetunnistuse väljastamisest keeldumiseks ei olnud õiguslikku alust ning vaidlustatud otsus

on vastuolus ehitusinseneride kutse andmise reeglitega, sest kutse andmisest keelduti põhjusel,

millest taotlejat ei olnud eelnevalt teavitatud. Otsusest nähtuvalt keelduti taotletud kutse

andmisest põhjusel, et haridusnõuded ei ole täidetud. Kaebaja sai sellest asjaolust teada alles

EEL kutsekomisjoni otsusest ning ühest varasemas menetlusetapis ei ole vastustaja teavitanud,

et taotleja haridus ei pruugi vastata taotletavatele erialadele ja kutsetasemele. Kuivõrd kutse

andmise reeglite p 2 kohaselt ei tohi kutse mittesaamise põhjusena esitada formaalseid puudusi,

millest ei olnud avaldajat teavitatud, siis ei olnud vastustajal õigust keelduda kutse andmisest

põhjusel, et kaebaja haridus ei vasta nõuetele. Lisaks on kaebaja lõpetanud TTÜ ökonomisti /

ehituse ökonoomika ja juhtimise erialal ning omab magistrikraadiga võrdsustatud haridust.

Samuti tuleb kaebaja poolt TEMT-s omandatud haridus lugeda rakenduskõrghariduseks ning

läbitud õpinguid ning kutse andmise korra lisa 1 p-des 2.3, 3.1, 2.1.1 ja 3.1.1 sätestatut

arvestades vastab kaebaja haridusnõuetele. Vastustaja on kaebaja taotlust lahendades eiranud

Kutsekoja juhendit „Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine“ (VÕTA).

Retsensendid on hariduse nõudeid hinnates lähtunud kutse esmakordse taotlemise reeglitest,

kuid täiendusõppe ja töökogemuse hindamisel kutse taastõendamise reeglitest. Samuti leidis

hindamiskomisjon, et kaebaja haridus ei vasta 7. taseme kutsele, kuid jättis analüüsimata, kas

tema haridus vastaks mõne madalama taseme nõuetele. Kaebajale ei ole ka tehtud ettepanekut

anda nõusolek, et tema taotlust hinnatakse madalama taseme kutse kohaselt. Hindamiskomisjon

on allkirjastanud kaks protokolli (20.06.2019 ja 28.06.2019) ning kuigi tegemist on kollegiaalse

organiga, on dokumendid allkirjastanud ainult komisjoni esimees. Hindamiskomisjon esitas

mõlemad protokollid kutsekomisjonile tähtaega rikkudes. Kuna kutsekomisjoni istung toimus

26.06.2019, siis tulnuks hindamiskomisjoni protokoll kutse andmise reeglite p 5 kohaselt

esitada mitte hiljem kui 19.06.2019 (st vähemalt 3 tööpäeva enne kutsekomisjoni istungit), kuid

esmane protokoll allkirjastati alles 20.06.2019 ja lõplik protokoll koguni 28.06.2019 ehk pärast

kutsekomisjoni istungit. Järelikult ei olnud kutsekomisjonil 26.06.2019 seisuga olemas kehtivat

ja puudusteta hindamiskomisjoni protokolli. Hindamiskomisjoni ettepanekut eirates hääletas

kutsekomisjon kõik kaebaja taotletud ametialad ühe hääletusvooruga. Kutse andmise reeglite

p-s 6 sätestatut rikuti ka sellega, et hindamiskomisjoni esimees ei osalenud kutsekomisjoni

3-19-1505

4(15)

26.06.2019 istungil. Protokolli kohaselt tutvustas kutsekomisjoni esimees hindamiskomisjoni

arvamust, millest saab järeldada, et kutsekomisjoni liikmed ei olnud dokumentidega eelnevalt

tutvunud. Protokolli väljavõttest ei nähtu, et istungil oleks toimunud koosoleku päevakorra

arutamine ja kinnitamine, millega on rikutud kutse andmise reeglite p 6.

5. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning

palus see jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kaebaja kutsetunnistus tunnistati

08.06.2018 kehtetuks ja tulenevalt haldusasjas nr 3-18-1189 kohaldatud esialgse õiguskaitse

lõppemisest taastus viidatud otsuse kehtivus 05.05.2020. Kutse uuesti taotlemise ajapiirangu

tõttu (s.o kaks aastat kutse äravõtmise päevast arvates – vt kutse andmise korra p 3.3.1) ei saa

kaebaja taotleda kutset uuesti enne 28.03.2022, mistõttu ei ole kaebusega võimalik saavutada

kaebaja eesmärki. Enne selle tähtpäeva saabumist puudub EEL-l kohustus kaebaja kutsetaotlust

menetleda. Isegi nn keeluperioodi möödumisel ei saaks kaebajale kutse andmist otsustada

29.04.2019 kutsetaotluse alusel, vaid kaebaja peab selleks esitama uue taotluse, lähtudes kutse

taotlemise ajal kehtivast kutse andmise korrast, kutsestandardist ja taotlusdokumentidest. Seega

ei ole võimalik rahuldada ka kohustamiskaebust.

Vaidlustatud otsus on õige ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. KutS § 15 lg 1

kohaselt on kutse andmise eelduseks taotleja vastavus taotletava kutse nõuetele ning see eeldus

ei sõltu asjaolust, kas tegemist on kutse esmakordse taotlemisega või kutse taastõendamisega

(st taotleja peab mõlemal juhul vastama kutsenõuetele). Ka haridust tõendavad dokumendid tuli

esitada nii kutse esmakordse taotlemise kui ka taastõendamise puhul (vt kutse andmise korra

p 3.2.1 alap c ja p 3.2.2 alap f). Kaebaja puhul ei ole haridusnõuded täidetud vormiliselt ega

sisuliselt. Kaebajal puudub nõutav erialane kõrgharidus, sest ta omandas TTÜ-s kõrghariduse

ärikorralduse erialal (mitte ökonomist / ehituse ökonoomika ja juhtimise erialal, nagu kaebaja

ise väidab) ning TEMT-i haridus ei ole käsitatav kõrgharidusena. Kaebaja küll õppis Tallinna

Polütehnilises Instituudis (TPI) „ehituse ökonoomika ja juhtimise“ eriala, kuid need õpingud

jäid lõpetamata. Kuna kaebajal puudub diplom erialase kõrghariduse kohta, siis peaks ta kutse

saamiseks olema täitnud kas kutse andmise korra lisa 1 p 2.1.2 alap-des b ja c või p 2.2.2

alap-des a ja b sätestatud mahus ainepunkte (EAP). Kaebaja õpingute hinnanguline maht ei

ületa 30 EAP-d, kuid eeltoodud sätetest tulenevalt on minimaalselt nõutavaks kas 70 EAP-d või

60 EAP-d. Kaebaja on meelevaldselt arvestanud ka TEMT-i õppeaineid, kuid kutse andmise

korra p-st 2.5 tulenevalt arvestatakse akadeemiliste ainepunktidena vaid kõrgkooli ainepunkte.

VÕTA protsess kutse andmisel ei ole õigusaktidega reguleeritud ega kohustuslik. Kuivõrd

kaebaja haridus ei vasta kutsenõuetele, siis on vaidlustatud otsus materiaalselt õiguspärane.

Vaidlustatud otsus on ka formaalselt õiguspärane ning isegi kui esines mingeid menetlus- või

vorminõuete rikkumisi, ei ole need mõjutanud asja otsustamist. Vastustajal ei olnud kohustust

teavitada kaebajat tema hariduse võimalikust mittevastavusest taotletud kutsetasemele. „Eesti

Ehitusinseneride Liidu ehitusinseneride kutse andmise reeglid, juhised ja nõuded“ reguleerivad

EEL-i sisemist töökorraldust ja neil puudub välismõju. Kutse andmise reeglid ei puuduta

taotleja õigusi ja kohustusi ega tekita temale subjektiivset nõudeõigust. Isegi kui kutse andmise

reeglitest tekiks kaebajale mingeid õigusi, ei tulenenud selle p-st 2 siiski kohustust hinnata juba

taotluse eelkontrolli raames taotleja vastavust kompetentsinõuetele, vaid nimetatud kontrolli

käigus selgitatakse üksnes välja, kas taotluses esinevad selle menetlemist takistavad formaalsed

(ja kõrvaldatavad) puudused. Kaebaja etteheited retsensioonidele ei mõjuta vaidlustatud otsuse

õiguspärasust. Retsensentidel oli õigus hinnata kaebaja haridust ning neil ei olnud kohustust

kaebajat küsitleda. Kutse andmata jätmise alused ja põhjused on esitatud vaidlustatud otsuses.

Madalama taseme kutse ei ole praeguse vaidluse esemeks ning 6. taseme kutse pakkumine või

pakkumata jätmine ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Määravat tähtsust ei ole ka

hindamiskomisjoni protokolli väidetavatel puudustel. Hindamiskomisjoni 20.06.2019 protokoll

3-19-1505

5(15)

allkirjastati samal päeval ning protokoll allkirjastati 28.06.2019 täiendavalt üksnes põhjusel, et

sellesse oli ekslikult jäänud asjakohatu rida kutsekomisjoni hääletustulemuste valikvastustega

variantide kohta, mis vea avastamise korral eemaldati. See ei mõjutanud aga hindamiskomisjoni

järeldusi ja ettepanekut. Sisu osas on protokollid identsed ning neile ei pidanud alla kirjutama

kõik hindamiskomisjoni liikmed, vaid piisas esimehe allkirjast (vt haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 18 lg 3). Kutsekomisjoni otsuse õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et see ei järginud

hindamiskomisjoni ettepanekut (mh seonduvalt hääletusviisiga). KutS ega kutse andmise kord

ei nõua, et kutsekomisjoni koosolekul peab osalema hindamiskomisjoni esimees. Menetlus- või

vormivead ei saa tingida vaidlustatud otsuse tühistamist (HMS § 58). Asja uuesti otsustamise

korral ei saaks vastustaja teha teistsugust otsust.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 05.05.2019 määrusega (parandatud 19.09.2019)

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas EEL-i andma X-le diplomeeritud

ehitusinseneri 7. taseme kutse hoonete ehituse allerialal ning omanikujärelevalve, ehitusprojekti

ekspertiisi, ehitise auditi ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel tähtajaga kuni 05.09.2020.

Tallinna Halduskohus rahuldas 04.08.2020 määrusega kaebaja 03.08.2020 taotluse esialgse

õiguskaitse pikendamiseks ning kohustas EEL-i andma X-le taotletud kutse tähtajaga kuni

05.09.2021. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21.08.2020 määrusega EEL-i 17.08.2020

määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 04.08.2020 määruse ja jättis X esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohus jättis 02.09.2020 otsusega X kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda. Kaebust ei ole alust jätta läbi vaatamata, sest vaidlustatud

otsuse tühistamine on jätkuvalt võimalik. Kaebuse rahuldamise korral ei oleks kutse andmise

korra p-st 3.3.1 tulenevalt küll enam võimalik kohustada vastustajat lahendama kaebaja taotlus

uuesti, kuid seegi ei nõua tingimata kaebuse läbi vaatamata jätmist (vrd Riigikohtu 01.03.2017

otsus nr 3-3-1-79-16, p 20).

Puudub vaidlus, et kaebajale väljastati 13.12.2005 kutsetunnistus nr 011124 („diplomeeritud

ehitusinsener V“), mis kaotas lõplikult kehtivuse 05.05.2020 koos haldusasjas nr 3-18-1189

tehtud lahendi jõustumisega. Muutunud asjaolusid arvestades on vaidlus eelkõige selle üle, kas

EEL hindas õigesti, et kaebaja ei vasta diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutsestandardiga

kehtestatud haridusnõuetele. Viidatud kutsestandardi p A.6 kohaselt peab üldehituse eriala

diplomeeritud ehitusinseneril üldjuhul olema magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastase

integreeritud kõrghariduse diplom üldehituse erialal. Vajalik on ka taotletavale kutsetasemele

vastava eri- ja ametialase töökogemuse olemasolu ning etteantud mahus läbitud täiendusõpe.

Kutse andmise korra lisast 1 nähtub, et kaebaja taotletud kutse saamiseks peab isikul olema

kutsestandardi p A.6 ja kutse andmise korra lisa 1 p 2.1.2 alap a kohane erialane kõrgharidus

või selle puudumisel p 2.1.2 alap-s b ja c nimetatud haridustaseme korral vastavates punktides

sätestatud mahus akadeemilise õppe ainepunkte (olenevalt ametialast 70–90 EAP-d). Kutse

andmise korra lisa 1 p 2.2 näeb lisaks ette kutse taotlemise erijuhud ning p 2.2.2 alap-de a ja b

kohaselt on pikendatud töökogemuse nõude täitmise korral omanikujärelevalve, ekspertiiside

ja auditite ametialadel tarvis 70 EAP-d ning ehitusmaksumuse hindamise ametialal 60 EAP-d.

Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebajal TEMT-s 1989. a-l omandatud erialane keskeriharidus.

Vabariigi Valitsuse 06.06.2005 määruse nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne

20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus“ kohaselt loetakse

üldkeskharidusel põhinev keskeriharidus kesk- ja kõrghariduse vahepealseks hariduseks ja selle

läbinud isikul on õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale.

Kutse andmise korra lisa 1 p 3.1.1 kohaselt on TEMT-i haridus sobiv 6. taseme kutse taotlemisel

erijuhu kohaselt. Vastustaja leidis õigesti, et kaebajal puudub erialase kõrghariduse diplom.

3-19-1505

6(15)

TTÜ 11.06.1999 diplomi kohaselt on kaebaja täitnud ärikorralduse õppesuuna nelja-aastase

õppekava ja talle on antud ökonomisti nimetus. Seega on ekslik väide, et kaebaja on TTÜ-s

lõpetanud ökonomist / ehituse ökonoomika ja juhtimise eriala ning omab magistrikraadiga

võrdsustatud erialast haridust. Kaebaja meelevaldset metoodikat TEMT-s läbitud õppeainete

EAP-desse ümber arvutamisel ei saa pidada põhjendatuks ja see tuleb jätta kõrvale. Vastustaja

on lisaks õigesti märkinud, et ainete sisuline käsitlus kõrgkoolis või ülikoolis erineb oluliselt

endiste tehnikumide tasemest. Kutse andmise korra p-st 2.5 järeldub, et akadeemiliste

ainepunktidena arvestatakse vaid kõrgkoolis omandatud ainepunkte. Kaudselt viitab samale

kutse andmise korra lisa 1 p 2.3, sest TEMT-s omandatud haridust ei saa pidada selle kohaseks

„akadeemiliseks õppeks“. Kuna kaebaja on nõutavast ainepunktide hulgast omandanud vaid

50% või ametialast sõltuvalt veelgi vähem, ei ole haridusnõue täidetud ning haridusnõude kui

keskse pädevusnõude mittetäitmise tõttu ei olnud kaebajale taotletud kutse andmine võimalik.

Kutsekoja VÕTA juhendi lk-st 2 nähtuvalt on tegemist soovitusliku juhisega, mis ei ole kutse

andjale siduv, vaid kutse andmisel lähtutakse kutse andja kehtestatud reeglitest. Seega ei mõjuta

väide VÕTA juhendi järgimata jätmisest seisukohta, et kaebaja ei vasta haridusnõuetele. See,

et kaebajale ei antud haridusnõuetele mittevastavusest teada enne otsuse tegemist, ei muuda

otsust õigusvastaseks. Kutse andmise reeglite p 2 sätestab haridusnõude formaalse kontrolli.

Kuna kaebaja taotluse kohaselt oli nõutav ainepunktide arv väidetavalt täidetud, ei pidanudki

taotluse vastuvõtja seda puudusena välja tooma. Kui kutse andja peaks juba eelkontrolli raames

hindama isiku kompetentsust sisuliselt ega tohiks kutse andmata jätmisel tugineda sellisele

mittevastavusele, mida pole eelkontrolli raames välja toodud, puuduks hindamiskomisjonil ja

kutsekomisjonil mõte ja funktsioon. Kaebaja viidatud retsensioonide puudused ei ole sellised,

mis saanuks tuua kaasa teistsuguse otsuse. Hindamiskomisjoni protokolli ning kutsekomisjoni

koosoleku käiku on vastustaja selgitanud 20.07.2020 vastuse p-des 2.3.3.4–2.3.3.5 ning kohus

nõustub nende vastuväidetega ega pea vajalikuks neid korrata. Hindamiskomisjoni otsus ei ole

eelhaldusakt kutsekomisjoni otsuse suhtes, mistõttu ei mõjuta protokolli väidetavad puudused

vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Taotletud kutse andmisest keeldumise õiguspärasus ei sõltu

ka sellest, kas vastustaja on analüüsinud kaebaja vastavust madalama kutsetaseme nõudele.

Haldusmenetluses ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis võinuks mõjutada asja otsustamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. X palub 02.10.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada tema kaebus. Kutse andmisest keeldumine oli õigusvastane ja üllatuslik ning

vastuolus hea halduse tavaga ja vastustaja sisemiste dokumentide ja juhenditega. Kutsetaotluse

tabelis „Hariduskäik, koolitus, täiendusõpe“ märgitust nähtus üheselt, et kaebajal ei olnud

vajalikku erialast või sellega seonduvat (siduseriala) kõrgharidust, vaid ärikorralduse ja

ökonomisti kõrgharidus (vt ka kutse andmise reeglite p 2). Kuna see mittevastavus pidi olema

juba formaalse kontrolliga üheselt tuvastatav, siis oli vastustajal kohustus teavitada kutse

taotlejat haridusega seonduvatest küsimustest ja pakkuda võimalust saada madalama taseme

kutset, kuid seda ei ole tehtud. Halduskohus hindas ebaõigesti, et vastustaja kehtestatud kutse

andmise reeglid ei oma kutse taotlemise menetluses tähtsust ja nende rikkumine ei tingi otsuse

õigusvastasust. Tegemist on kohustuslike menetlusnormidega, mille täitmisega tagatakse kutse

taotlejate võrdne kohtlemine ja välditakse üllatuslikke otsuseid. Keeld põhjendada kutse

andmisest keeldumist asjaoluga (nt mittevastavus formaalsele hariduseeldusele), millest ei ole

taotlejat menetluse kestel teavitatud, seondub otseselt haldusorgani uurimispõhimõttega (HMS

§ 6). Selle kohustuse rikkumisega jäeti kaebaja ilma võimalusest esitada täiendavaid tõendeid

ja selgitusi ning muuta taotletavaid ametialasid või kutsetaset. See põhjustas ka üllatusliku

otsuse. Vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust rahuldama.

3-19-1505

7(15)

Alternatiivselt tuleb vastustajat kohustada vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi. Kutse andmise

korra p 3.3.1 ei sätesta absoluutset keeldu kutsetaotluse vastuvõtmiseks, sest rikkumiste kaal

on erinev ja seda tuleb arvestada (HMS § 4). EEL menetles kaebaja 29.04.2019 avaldust kutse

esmakordse taotlemise juhtumina, lähtudes etteruttavalt olukorrast, et kaebajal puudus kehtiv

kutsetunnistus. Seega on vastustaja juba menetlenud kaebaja taotlust kutse andmise korra p-s

3.3.1 toodud piirangule vaatamata ning viited ajalisele piirangule tuleb jätta tähelepanuta.

Halduskohus leidis ekslikult, et Kutsekoja koostatud VÕTA juhend ei ole kutse andjale siduv,

sest sellega tagatakse isikute võrdne kohtlemine kutsete andmisel. Kuna vastustajal puudub

nõutav kutsekomisjoni kinnitatud hindamisstandard, siis ei ole kaebaja haridustasemele antud

hinnang objektiivne ja hindamise tulemus ei ole kontrollitav. Kaebaja omandas hariduse

osaliselt endise NSV Liidu aegsete õppekavade alusel, mille puhul ei ole määratud ainepunkte.

Seega ei ole kaebaja omandatud erialase hariduse maht üheselt hinnatav. Kuna sellele

vaatamata ei ole küsitud eelhinnangut kutsekomisjoni eriala esindajalt, siis tuleb järeldada, et

dokumentide vastuvõtja luges kaebaja erialase hariduse vastavaks. Seda kinnitab ka asjaolu, et

kaebajale ei tehtud ettepanekut esitada hariduse kohta täiendavaid tõendeid või selgitusi.

Puudub mõistlik põhjus kahelda kaebaja kompetentsuses tegutseda taotletavatel ametialadel.

Lisaks omandatud haridusele ja läbitud täiendõppele ning kutsetaotluses esitatud portfooliole

tuleb arvestada ka faktiliste asjaoludega, et kaebaja on Ehitusekspertiisibüroo OÜ juhatuse liige

ja põhikohaga töötaja ehituse valdkonnas järjepidevalt alates 1997. a-st. Tema tööülesanded on

seotud peamiselt ehituslike ekspertiiside ja omanikujärelevalvega. Kaebajale väljastati 2005.

a-l diplomeeritud ehitusinsener V kutsetunnistus ning ta on olnud ehitustehniliste ekspertiiside

valdkonnas riiklikult tunnustatud ekspert alates 2006 a-st. Kaebaja on koostanud ekspertiise

vähemalt 46 kohtumääruse alusel ja osalenud asjatundjana ligikaudu 100 kohtuasjas. Kaebaja

on viinud pidevalt läbi täienduskoolitusi (alates 2006. a-st mitte vähem kui 135 vähemalt neli

akadeemilist tundi kestvat koolitust). Kaebaja ametialase tegevusega seonduvalt ei ole esinenud

ühtegi kahjujuhtumit (kaebajal on alates 1999. a-st erialane tsiviilvastutuskindlustus, mida ei

ole kordagi realiseeritud) ja üheski menetluses ei ole tuvastatud tema ebakompetentsust. Neid

asjaolusid ja VÕTA põhimõtteid arvestades tuleb vastustajat kohustada andma kaebajale

taotletav kutse. Taotlus tuleb rahuldada ka põhjusel, et lisaks erialasele TEMT-i haridusele on

kaebaja omandanud kõrghariduse, mille raames läbinud nõutavaid ehituserialaseid õppeaineid.

TEMT-i diplom annab õiguse kandideerida töö- ja ametikohtadele, kus on nõutav erialane

rakenduskõrgharidus (määruse nr 120 § 14).

9. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit vaidleb 04.11.2020 vastuses apellatsioonkaebusele

vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma

varasemate seisukohtade juurde ega korda neid. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu järeldusi, et

tal puudub taotletava kutse tingimuste kohaselt nõutav erialane kõrgharidus ning tema

akadeemilise õppe ainepunktid ei vasta ligilähedaseltki nõutavate EAP-de arvule. Kaebaja on

halduskohtu otsust sisuliselt vaidlustanud vaid põhjusel, et ta ei nõustu järeldusega, et otsuse

kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes vormi- või menetlusnõuete rikkumise põhjendusel,

kui rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebust ei ole alust rahuldada, olenemata

kaebaja väidetest EEL-i sisemist töökorraldust reguleerivate kutse andmise reeglite rikkumise

kohta, sest kaebaja haridus ei vasta taotletava kutsetaseme nõuetele. Seega ei saanud väidetavad

menetlusvead mõjutada vaidlustatud otsuse sisu ja ka taotluse uuel läbivaatamisel ei saaks teha

teistsugust otsust.

Vastustaja leiab jätkuvalt (vt 20.07.2020 vastuse p 2.3.3.1), et kutse andmise reeglid käsitlevad

vastustaja sisemist töökorda ja ei oma haldusvälist mõju ega loo kaebajale subjektiivseid õigusi.

Ainuüksi asjaolu, et vastustaja on teinud sisemise töökorra avalikult kättesaadavaks, ei mõjuta

selle regulatiivset toimet. Isegi kui kaebaja saaks kutse andmise reeglitele tugineda, näeb see

3-19-1505

8(15)

ette vaid kutsetaotluste formaalse eelkontrolli, mis ilmselgelt ei hõlma sisulist hindamist, kas

kaebaja vastab haridusnõuetele või mitte. Taotleja vastavust kompetentsusnõuetele hindab

hindamiskomisjon, kelle ettepaneku alusel otsustab kutsekomisjon kutse andmise või sellest

keeldumise. Isegi kui formaalse kontrolli raames saaks hinnata taotleja hariduse vastavust

nõutavale haridustasemele, siis on ilmne, et EAP-de arvu sisuline hindamine ei ole eelkontrolli

käigus võimalik. Seda kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et kuigi kaebaja taotluses esile toodud

EAP-de arv (85,3) vastas erijuhu järgi kutse taotlemisel formaalselt nõutud EAP-de arvule, ei

olnud EAP-de arvestus sisuliselt õige ja see asjaolu tuvastati alles sisulise hindamise käigus.

Kuivõrd apellatsioonkaebuses on rõhutatud, et kaebaja haridustaseme mittevastavus pidi olema

vastustajale selge juba kutsetaotluse alusel, siis ei saanud taotletud kutse andmata jätmine olla

kaebajale üllatuslik. Kuna kaebaja taotluses ei esinenud formaalseid (menetlemist takistavaid)

puudusi ja selle alusel oli võimalik sisuliselt hinnata kaebaja vastavust taotletava kutse nõuetele,

siis ei pidanud vastustaja küsima kaebajalt täiendavaid selgitusi või tõendeid. Etteheide tõendite

ja selgituste esitamise võimatusest on lisaks otsitud, sest kaebaja ei ole ka kohtumenetluses

mingeid täiendavaid tõendeid või selgitusi esitanud. Kaebaja taotles 7. taseme kutset ja on

vaidlustanud temale 7. taseme kutse andmata jätmise. Madalama taseme kutse taotlemiseks

kaebajale võimaluse andmata jätmine või kaebaja teoreetiline võimalus saada madalama taseme

kutse ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

Halduskohus leidis õigesti, et kuna kaebaja varasem kutsetunnistus tunnistati kehtetuks, siis ei

ole kaebajal kutse andmise korra p 3.3.1 kohaselt kuni 28.03.2022 õigust uuesti kutset taotleda.

See välistab ka kohustamisnõude rahuldamise (vt vastustaja 24.08.2020 seisukoha p 2). Kuigi

vastustaja on VÕTA juhendi põhimõtteid erijuhtude kaudu rakendanud, ei ole see juhend siduv

ning kaebaja ei ole tõendanud oma kompetentsi vastavust kutsenõuetele (sh mitte vastavust

VÕTA rakendamiseks sätestatud erijuhtude tingimustele). Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on

kaebaja sisuliselt soovinud, et tema kompetentsuse hindamisel jäetakse kõrvale kutsestandardi

ja kutse andmise korra nõuded ning lähtutakse muudest kriteeriumitest (nt pikaajaline tegevus,

sh eksperdina; kutsekindlustusjuhtumite puudumine). Kutse saamiseks peab kaebaja vastama

kehtestatud nõuetele (sh haridusnõuetele). Vastupidine lähenemine rikuks võrdse kohtlemise

põhimõtet, mille olulisust kutse andmise menetluses on kaebaja ise rõhutanud. KutS § 21 lg 1

järgi on kutse andmise obligatoorseks tingimuseks taotleja vastavus taotletava kutse nõuetele

ning kutse nõuetele vastavust peab tõendama kutse taotleja.

10. Tallinna Ringkonnakohus peatas 21.01.2021 määrusega HKMS § 95 lg 3 alusel asja

menetluse kuni Riigikohtu üldkogu otsuse tegemiseni haldusasjas nr 3-18-1432 ning jättis X

06.01.2021 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et haldusasjad

nr 3-18-1432 ja nr 3-19-1505 on sarnased, sest mõlemal juhul on kaebuse esitanud isikud

taotlenud mõnel EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusalal ehitusalase keskerihariduse ja pikaajalise

töökogemuse alusel diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutset, mille andmisest asjaomased

kutsekomisjonid keeldusid põhjusel, et taotlejate haridus ei vasta kutsestandardis sätestatud 7.

taseme nõuetele. Seetõttu juhul, kui kvalifikatsiooninõudeid ei ole võimalik sisustada

kutsestandardi (KutS § 5 lg 1) kaudu, nagu näeb ette määruse nr 61 § 1 lg 1, tuleks ka praeguse

vaidluse lahendamisel lähtuda sellest, et EEL ei saanud kutsestandardile tuginedes

õiguspäraselt keelduda kaebaja taotletud kutse andmisest. Ringkonnakohus selgitas ühtlasi, et

kuigi KutS § 10 lg 5 ja kutse andmise korra p 3.3.1 ei võimaldaks rahuldada praeguses asjas

esitatud kohustamisnõuet, ei takista viidatud sätted siiski tühistamisnõude rahuldamist.

11. Riigikohus tunnistas 17.05.2021 otsusega nr 3-18-1432 EhS § 24 lg-s 4 nimetatud

kvalifikatsiooninõuete ministri määrusega kehtestamata jätmise PS-ga vastuolus olevaks, sest

ehitusvaldkonnas kutse saamise peamised tingimused (sh hariduse ja töökogemuse nõuded)

tuleb kehtestada EhS-i alusel antavate aktidega. Riigikohus selgitas (p 23), et EhS § 24 lg-s 1

3-19-1505

9(15)

tehtud viidet KutS-i kohasele kutsele tuleb mõista kui viidet kutsele, mis on antud EhS-i ja selle

alusel kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid järgides, kuid mille on andnud KutS-i alusel loodud

organ KutS-i alusel sätestatud korras. Ühtlasi märgiti (p 25), et EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud

määruse nr 61 § 1 p-i 1 ei saa mõista normina, millega minister oleks kvalifikatsiooninõuete

kehtestamise delegeerinud edasi kutsesüsteemi organitele. Riigikohus tõdes (p 27), et ka praegu

ei ole kutse andmise üle otsustamiseks vajalikke norme, mille alusel saaks kutse andja vaadata

taotluse kutse saamiseks uuesti läbi. Valdkonna eest vastutav minister peab seega määrusega

kehtestama EhS § 24 lg-s 4 nimetatud kvalifikatsiooninõuded, mille alusel on võimalik anda

ehitusvaldkonna kutseid, ja seda ülesannet ei saa volitada edasi kutsesüsteemi organitele (p 35).

12. Ringkonnakohus uuendas 20.05.2021 määrusega praeguse haldusasja menetluse.

13. X palub 02.06.2021 seisukohas lükata otsuse tegemine edasi kuni haldusasjas nr 3-18-

1189 Riigikohtule 01.06.2021 esitatud teistmisavalduse lahendamiseni. Kaebaja leiab, et

Riigikohtu 17.05.2021 otsust nr 3-18-1432 arvestades on teistmisavaldus perspektiivikas ja

sellest oleneb ka praeguse vaidluse lahendamine. Ühtlasi palub kaebaja kohaldada esialgset

õiguskaitset ning kohustada EEL-i andma kaebajale kuni kohtumenetluse lõpuni ehitusinseneri

7. taseme kutse üldehituse eriala hoonete ehituse alleriala omanikujärelevalve, ehitusprojektide

ekspertiisi, ehitusmaksumuse ja ehitiste auditite ametialadel. Asjaolud on 06.01.2021 esialgse

õiguskaitse taotlusega võrreldes oluliselt erinevad, sest haldusasjas nr 3-18-1432 tehtud otsusest

tulenevalt ei ole kutse andmise korra p-s 3.3.1 sätestatud piirang õiguspärane. Kaebaja omab

praegu üksnes ehitusjuhi 6. taseme kutsetunnistust, mille alusel ei ole võimalik koostada

ehitusprojektide ekspertiise ja ehitiste auditeid ning omanikujärelevalve tegemine on piiratud

väikesemahuliste ehitistega. Kutse puudumise tõttu on oluliselt langenud nõudlus kaebaja kui

lektori järele. Kogu kaebaja majandus- ja kutsetegevus on viimase 25 aasta jooksul olnud seotud

ehituse valdkonnaga ning ehitusinseneri kutsetunnistuse puudumisel on tema jaoks äärmiselt

negatiivsed tagajärjed.

14. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit leiab 03.06.2021 seisukohas, et haldusasjas nr 3-18-

1432 tehtud otsus ei mõjuta praeguse vaidluse lahendamist ega tingi kaebuse rahuldamist, sest

asjas esineb kaebuse rahuldamist välistav täiendav asjaolu – kaebajalt kutse äravõtmine. EEL

jääb selles küsimuses oma varasemate seisukohtade juurde ja märgib kokkuvõtlikult, et kutse

andmise korra p-st 3.3.1 tulenevalt puudub kaebajal õigus enne 28.03.2022 kutset taotleda. See

on absoluutne menetlustakistus, mis ei jäta vastustajale kaalutlusõigust otsustada, kas taotlust

menetleda või mitte. Seega ei ole kohustamisnõude rahuldamine võimalik ja halduskohtu otsuse

muutmiseks pole alust. EhS § 24 lg-s 4 nimetatud kvalifikatsiooninõuete ministri määrusega

kehtestamata jätmise PS-ga vastuolus olevaks tunnistamine ei mõjuta lisaks kutse andmata

jätmist ehitusmaksumuse ametialal, sest tegemist ei ole EhS § 24 lg-s 2 nimetatud tegevusalaga.

15. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit palub 10.06.2021 seisukohas jätta kaebaja 02.06.2021

taotlused rahuldamata ja peatada menetlus kuni EhS § 24 lg 4 alusel kvalifikatsiooninõuete

kehtestamiseni. Teistmisavaldus on ilmselgelt perspektiivitu, sest haldusasjas nr 3-18-1189

vaidlustatud otsuse tegemise tingis kutse-eetika nõuete rikkumine, mitte kaebaja mittevastavus

hariduseeldusele. Korduv esialgse õiguskaitse taotlus on alusetu ning tuleb jätta läbi vaatamata

või rahuldamata. EhS § 24 lg-s 4 nimetatud kvalifikatsiooninõuete määrusega kehtestamata

jätmise PS-ga vastuolus olevaks tunnistamine ei ole uus asjaolu HKMS § 55 lg 3 tähenduses.

Esialgse õiguskaitse taotlus on eesmärgipäratu, sest kohustamisnõuet ei ole võimalik rahuldada

ja osaliselt puudub kaebajal õiguskaitsevajadus. Kuna kohustamisnõuet ei saa rahuldada, siis ei

aita kaebus kaitsta kaebaja õigusi (st kaebaja ei saavuta tühistamiskaebuse rahuldamisega oma

tegelikku eesmärki) ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kui kvalifikatsiooninõuete kehtivus

omab kohtu hinnangul kohustamisnõude lahendamisel tähtsust, tuleb menetlus peatada kuni

3-19-1505

10(15)

EhS § 24 lg-s 4 nimetatud kvalifikatsiooninõuete ministri määrusega kehtestamiseni, mis on

kavas juba lähiajal. Määruse nr 61 muutmise eelnõu kohaselt ei kehtestata kutsestandardist

sisuliselt erinevaid kvalifikatsiooninõudeid. Seega tuleks EEL-l vaadata X kutsetaotlus uuesti

läbi samasisuliste nõuete alusel. Otstarbekas oleks menetlus HKMS § 94 alusel peatada ja

lahendada kaebus kehtima hakkavaid kvalifikatsiooninõudeid arvestades ühekorraga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

I

X taotlus menetluse peatamiseks

17. Tallinna Ringkonnakohus võttis 05.10.2020 määrusega X apellatsioonkaebuse

menetlusse ning otsustas 14.12.2020 määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses, määrates

otsuse teatavaks tegemise ajaks 21.01.2021. Tallinna Ringkonnakohus peatas 21.01.2021

määrusega menetluse kuni otsuse jõustumiseni Riigikohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-

18-1432, milles algatatud põhiseaduslikkuse kontrolli tulemus võis mõjutada ka praeguse asja

lahendamist. Seoses asjaoluga, et Riigikohtu 17.05.2021 otsuse nr 3-18-1432 tegemisega oli

peatamise alus ära langenud, uuendas ringkonnakohus 20.05.2021 määrusega menetluse ning

määras otsuse teatavaks tegemise ajaks 17.06.2021.

18. Kaebaja esitas 02.06.2021 taotluse, milles palus lükata asjas otsuse tegemine edasi kuni

tema 01.06.2021 teistmisavalduse lahendamiseni haldusasjas nr 3-18-1189. Sisuliselt taotleb

kaebaja menetluse peatamist HKMS § 95 lg 1 alusel. Haldusasjas nr 3-18-1189 tehtud Tallinna

Halduskohtu 31.05.2019 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2019 otsusega, mis

jõustusid Riigikohtu 05.05.2020 määrusega, jäeti rahuldamata X kaebus EEL juhatuse

08.06.2018 otsuse tühistamiseks, millega tunnistati X kutsetunnistus nr 011124 KutS § 22 lg 1

p 3 alusel kehtetuks. Iseenesest on õige, et kui haldusasja nr 3-18-1189 teistmise tagajärjel EEL

juhatuse 08.06.2018 otsus tühistatakse, mõjutaks see praeguses asjas esitatud kohustamisnõude

lahendamist, sest sel juhul ei saaks kutse andmise korra p-s 3.3.1 sätestatud piirang takistada

kohustamisnõude rahuldamist.

19. Ringkonnakohus ei pea menetluse peatamist siiski põhjendatuks, sest teistmisavaldus on

ilmselgelt perspektiivitu. Nimelt nähtub haldusasjast nr 3-18-1189, et EEL juhatuse 08.06.2018

otsuse aluseks ei ole olnud hinnang, et X haridus ei vasta diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme

kutse andmiseks kutsestandardis seatud nõuetele. Kaebaja kutsetunnistuse kehtetuks

tunnistamise tingis hoopis see, et kuigi X-le antud kutse (diplomeeritud ehitusinseneri V taseme

kutse üldehituse erialal) ei võimaldanud tal ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse (EhSRS) § 16 lg-st 7 tulenevalt tegutseda hüdrotehniliste ehitiste ning

konstruktsioonide ja üldehitusliku ekspertiisi valdkondades (vt ka EhSRS § 16 lg 8), andis X

siiski eksperdina korduvalt hinnanguid sadamaehituse küsimustes. EEL juhatuse hinnangul

rikkus X sellega insenerieetika nõuded (st kasutas tiitleid ja nimetusi, millele tal ei olnud õigust,

ning võttis vastu töid, mille tegemiseks tal puudus kompetents). Kuivõrd haldusasjas nr 3-18-

1189 vaidluse esemeks olnud haldusakti õiguspärasus ei saanud kuidagi sõltuda sellest, kas

nõuded EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel tegutsemiseks pädeva isiku kvalifikatsioonile

on kehtestatud EhS § 24 lg 4 alusel vastu võetud ministri määrusega või mitte, siis ei saa

Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432 tingida vajadust haldusasjas nr 3-18-1189 tehtud

otsuste ümbervaatamiseks.

II

3-19-1505

11(15)

Apellatsioonkaebuse lahendamine

20. Ringkonnakohus jääb 21.01.2021 määruses (p-d 13–16) väljendatud seisukoha juurde, et

praeguse vaidluse asjaolud sarnanevad olulisel määral haldusasjaga nr 3-18-1432. Mõlemas

asjas on kaebajad taotlenud ehitusalase keskerihariduse ja pikaajalise töökogemuse alusel

diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutset, mille andmisest asjaomased kutsekomisjonid

keeldusid põhjusel, et taotlejate haridus ei vasta kutsestandardis sätestatud 7. taseme nõuetele

(s.o magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastase integreeritud kõrghariduse diplom

asjaomasel erialal). Määravat tähtsust ei oma see, et X on taotlenud kutset üldehituse erialal ja

haldusasjas nr 3-18-1189 taotleti kutset teedeehituse erialal. Oluline on, et mõlemal juhul on

kutset taotletud mõnel EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusalal, millel tegutsemiseks peab pädeva

isiku kvalifikatsioon olema tõendatud vastavalt EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud ministri

määruses sätestatule. Kutse andjad sisustasid mõlemas vaidluses haridusnõuet määruse nr 61

§ 1 lg-s 1 viidatud kutsestandardi alusel.

21. Vastustaja leiab jätkuvalt, et haldusasjas nr 3-18-1432 tehtud otsus ei tingi praeguses asjas

esitatud kaebuse rahuldamist, sest oluliseks erisuseks on X kutsetunnistuse kehtetuks

tunnistamine EEL juhatuse 08.06.2018 otsusega, mille tõttu ei saa kaebaja kutse andmise korra

p-st 3.3.1 tulenevalt kutset taotleda enne 28.03.2022. Ringkonnakohus selgitas juba 21.01.2021

määruses, et viidatud asjaolu takistab küll kohustamisnõude rahuldamist, kuid ei takista siiski

tühistamisnõude rahuldamist. Oluline on silmas pidada, et EEL kutsekomisjoni 26.06.2019

otsusega ei ole jäetud X 29.04.2019 taotlust kutse andmise korra p-le 3.3.1 tuginedes läbi

vaatamata, vaid see lahendati sisuliselt. Kuivõrd X 29.04.2019 taotluse esitamise ja EEL

kutsekomisjoni 26.06.2019 otsuse tegemise ajal oli EEL juhatuse 08.06.2018 otsuse kehtivus

Tallinna Ringkonnakohtu 17.07.2018 määrusega nr 3-18-1189 esialgse õiguskaitse korras

peatatud (esialgne õiguskaitse kehtis kuni 05.05.2020), siis ei esinenud praeguses asjas

vaidlustatud otsuse tegemise ajal kutse andmise korra p-s 3.3.1 kirjeldatud olukorda. Asjaolu,

et EEL juhatuse 08.06.2018 otsuse kehtivuse taastumise järel kujunenud olukorras ei oleks

kaebaja 29.04.2019 taotlust enam võimalik enne 28.03.2022 sisuliselt läbi vaadata, ei mõjuta

EEL kutsekomisjoni 26.06.2019 otsuse kehtivust ega selle tühistamise võimalikkust.

22. Põhjendatud ei ole vastustaja seisukoht, et kui kaebust ei saa rahuldada tervikuna, siis

tuleks see jätta tervikuna rahuldamata. Kui mõni kaebuses esitatud nõue on põhjendatud ja seda

on võimalik rahuldada, siis tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Kuigi on ilmne, et kaebaja sisuline

eesmärk kohtusse pöördumisel on olnud saada diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutse ja

selle eesmärgi saavutamine eeldaks mh kohustamisnõude rahuldamist, ei ole alust järeldada, et

tühistamisnõude rahuldamine oleks eesmärgipäratu. Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on

õigusvastane ja see rikub kaebaja õigusi, siis tuleb tühistamisnõue rahuldada, olenemata sellest,

kas see on piisav, et saavutada kaebaja n-ö kaugemaid eesmärke. Ehkki halduskohtul on HKMS

§ 2 lg-te 4 ja 5 ning § 120 lg 1 p 3 järgi kohustus juhtida vajaduse korral kaebaja tähelepanu,

millised nõuded oleksid kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud, määrab vaidluse

eseme (st kaebuse nõude ja aluse – HKMS § 41 lg 1) lõppastmes siiski ainult kaebaja ise ning

kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks

isiku õiguste efektiivne kaitse (nt Riigikohtu 17.10.2019 otsus nr 3-16-1603, p 15; 27.11.2013

määrus nr 3-3-1-62-13, p 14; 17.11.2005 otsus nr 3-3-1-54-05, p 14).

23. Kuna EEL kutsekomisjon jättis 26.06.2019 otsusega X 29.04.2019 kutsetaotluse

rahuldamata, tuginedes diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutsestandardi jaotiste A.6

„Kutsealane ettevalmistus“ ja B.2.1 „Ehitusinseneri tööd läbiv kohustuslik kompetents“ ning

kutse andmise korra lisa 1 „Üldehitusinseneri kutse taotlemise eeldused“ järgi nõutava erialase

kõrghariduse puudumisele (s.o kutsesüsteemi organite kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele),

3-19-1505

12(15)

mis ei olnud haldusasjas nr 3-18-1432 väljendatud Riigikohtu seisukohti arvestades EhS § 24

lg-s 2 nimetatud tegevusalade puhul lubatav, siis tuleb vaidlustatud otsus osaliselt tühistada.

EEL kutsekomisjon oleks EhS § 24 lg-s 2 märgitud tegevusaladega seoses saanud X 29.04.2019

kutsetaotluse lahendamisel (st kutse andmisel või selle andmisest keeldumisel) lähtuda üksnes

EhS § 24 lg 4 alusel ministri määrusega kehtestatud kvalifikatsiooninõuetest, mis vaidlustatud

otsuse tegemise ajal puudusid ja mille kehtestamata jätmise on Riigikohus 17.05.2021 otsusega

nr 3-18-1432 tunnistanud põhiseadusevastaseks.

24. Kuna EhS § 24 lg-s 2 toodud loetelu ei sisalda ehitusmaksumuse hindamise tegevusala,

ei saa EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud kvalifikatsiooninõuete puudumine tingida vaidlustatud

otsuse tühistamist osas, millega jäeti kaebajale andmata diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme

kutse ehitusmaksumuse hindamise ametialal. Kutse andmise korra lisa 1 p 2.2.2 alap b kohaselt

eeldab ehitusmaksumuse hindamise ametialal erijuhu alusel (st pikaajalise töökogemuse korral

– kutse andmise korra p 3.1) diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutse andmine, et taotlejal

on kõrgharidus ja seejuures omandatud inseneriaineid (vt kutsestandardi jaotise B.2.1 alap 5)

kokku vähemalt 60 EAP-d. Kaebajal on majandusalane kõrgharidus, kuid ta ei ole akadeemilise

õppe tasemel läbinud vajalikus mahus inseneriaineid. Samuti ei saa kutse andmisest keeldumise

otsuse tühistamist tingida väidetavad menetlus- ja vormivead. Ringkonnakohus nõustub selles

osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

25. Lisaks EEL kutsekomisjoni 26.06.2019 otsuse tühistamise nõudele on kaebaja taotlenud

vastustaja kohustamist anda talle taotletud kutse või alternatiivselt lahendada tema 29.04.2019

kutsetaotlus uuesti. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused üldjuhul olema

täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga (Riigikohtu 17.05.2021

otsus nr 3-18-1432, p 42; 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 20). Ehkki Riigikohus selgitas

haldusasjas nr 3-18-1432 (vt otsuse p-d 43–45), et põhiseadusevastane lünk ei saa iseenesest

takistada kohustamiskaebuse rahuldamist, vaid see just annabki võimaluse kohustamisnõue

rahuldada (st kohustada kutse andjat vaatama kutsetaotlus uuesti läbi viivitamata pärast seda,

kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete

taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded), ei ole see praeguses vaidluses asjassepuutuv.

26. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt (vt ka 21.01.2021 määruse p 15), et KutS § 10 lg 5

kohaselt peab kutse andja lähtuma kutse andmisel mh kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise

korrast. Kutse andmise korra p 3.3.1 ei näe kutse andjale ette kaalutlusõigust ning selles

sätestatud ajapiirangu kohaldumine on seotud faktilise asjaoluga, et taotlejalt on varasemalt

kutse mõnel KutS § 22 lg-s 1 loetletud alusel ära võetud ja sellekohane haldusakt kehtib.

Kaebaja viidatud rikkumiste erinevat kaalukust ja kutse äravõtmisega kaasnevate tagajärgede

raskust arvestatakse kutsetunnistuse KutS § 22 lg 1 alusel kehtetuks tunnistamise otsustamisel

(s.o praegusel juhul haldusasjas nr 3-18-1189 vaidlustatud EEL juhatuse 08.06.2018 otsuse

tegemisel). Seejuures tuleb rõhutada, et EhS § 24 lg 4 kohustas ministri määrusega kehtestama

üksnes EhS § 24 lg-s 2 sätestatud tegevusalade täpsema jagunemise ja nendele tegevusaladele

vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded, kuid EhS § 24 lg 1 kohaselt toimub ka ehitusalaste

kutsete andmine KutS alusel kehtestatud korras (vt Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432,

p-d 23 ja 46).

27. Kutse andmise korra p-s 3.3.1 sätestatud piirang (taotleja, kellelt on kutse KutS § 22 lg 1

alusel ära võetud, saab kutset uuesti taotleda mitte varem kui kahe aasta pärast kutse äravõtmise

kuupäevast arvates ja taotlust menetletakse samadel alustel kutse esmakordse taotlemisega)

riivab kahtlemata intensiivselt kutsevabadust (PS § 29 lg 1) ja ettevõtlusvabadust (PS § 31).

Selline piirang on aga õigustatav ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasneda võivate riskidega

inimeste elule, tervisele ja varale ning keskkonnale (vt Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-

3-19-1505

13(15)

1432, p-d 28–30). Isik, kes on nii oluliselt rikkunud kutsega kaasnevaid kohustusi, et see on

tinginud väljastatud kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise, ei peagi saama viivitamata uuesti

siseneda asjaomasele tegevusalale, sest muidu kaotaks kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamine

vähemasti osaliselt oma eesmärgi (st vähemalt mõneks ajaks välistada kutsealal tegutsemise

nõudeid oluliselt rikkunud isikute tegutsemine asjaomasel tegevusalal). Volitus kutse andmise

korras sellise tingimuse kehtestamiseks tuleneb KutS § 16 lg 2 p-st 4 ja piirangu intensiivsust

leevendab oluliselt selle tähtaegsus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2020 otsus nr 3-18-887,

p 24). Samalaadsed (sh pikemaajalised) piirangud kehtivad paljudel reguleeritud kutsealadel

(nt audiitortegevuse seaduse § 32 lg 9, pankrotiseaduse § 57 lg 6 p 8).

28. Ringkonnakohus jagab ka vastustaja seisukohta, et kutse andmise korra p-s 3.3.1 toodud

kaheaastasest tähtajast tuleb arvata välja ajavahemik, mil kutse äravõtmise otsuse kehtivus oli

esialgse õiguskaitse korras peatatud (s.o 17.07.2018–05.05.2020), sest haldusakti kehtivuse

peatamise korral peatub selle igasugune õiguslik toime. Kuna kutse andmise korra p 3.3.1 ei

võimaldaks kaebaja kutsetaotlust sisuliselt menetleda enne 28.03.2022 (st piirang kehtis enne

esialgse õiguskaitse kohaldamist 39 päeva 08.06.2018–16.07.2018 ja kehtib seega esialgse

õiguskaitse lõppemisest 06.05.2020 arvestatuna 39 päeva vähem kui kaks aastat ehk kuni

27.03.2022), siis ei saa praeguses asjas esitatud kohustamisnõuet rahuldada, sest see tähendaks

vastustaja kohustamist õigusvastaseks tegevuseks. Ehkki EEL kutsekomisjoni 26.06.2019

otsuse osalise tühistamise tagajärjel on X 29.04.2019 kutsetaotlus EhS § 24 lg-s 2 nimetatud

tegevusalade osas jätkuvalt lahendamata, tuleb vastustajal kutse andmise korra p-s 3.3.1

sätestatud piirangut arvestades jätta kaebaja kutsetaotlus selles ulatuses läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märkis juba 21.01.2021 määruses (p 15), et taotluse läbi vaatamata jätmist ei

takista iseenesest asjaolu, et vastustaja lahendas 26.06.2019 otsusega kaebaja taotluse sisuliselt.

III

EEL-i taotlus menetluse peatamiseks

29. EEL-i 10.06.2021 menetlusdokumendi põhjendustest võib aru saada, et vastustaja taotlus

menetluse peatamiseks kuni määruse nr 61 muudatuste kehtestamiseni on üksnes tingimuslik

ja esitatud juhuks, kui ringkonnakohus peab kohustamiskaebuse lahendamiseks oluliseks, kas

minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kvalifikatsiooninõuded määrusega

kehtestanud või mitte. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis kuivõrd kutse andmise korra

p 3.3.1 välistab X 29.04.2019 taotluse sisulise läbivaatamise, tuleb kohustamisnõue jätta

praeguses asjas igal juhul rahuldamata. Võib eeldada, et sellises olukorras ei pea vastustaja

menetluse peatamist vajalikuks. Selguse huvides jätab ringkonnakohus vastustaja 10.06.2021

taotluse siiski kohtuotsuse resolutsiooniga rahuldamata.

30. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et HKMS § 41 lg 3 järgi võib kohustamiskaebuse

rahuldamise korral kohustada vastustajat nii haldusakti andma kui ka haldusakti andmist uuesti

otsustama. Ka kaalutlusõiguse puudumise korral ei pruugi haldusorganile n-ö definitiivse

ettekirjutuse (vt riigivastutuse seaduse § 6 lg 5) tegemine olla sageli põhjendatud, sest kohtul

tuleb arvestada võimalusega, et taotluse rahuldamata jätmiseks võivad esineda ka muud alused

ja taotluse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud võivad olla kohtumenetluse ajal muutunud

(nt Riigikohtu 20.03.2013 otsus nr 3-3-1-64-12, p 33). Tuleb rõhutada, et kohtu ettekirjutuse

alusel antav haldusakt peab samuti vastama kõigile HMS § 54 nõuetele. Seetõttu saaks kohus

haldusorganit kohustada andma konkreetse sisuga haldusakti vaid juhul, kui ta on veendunud,

et haldusakti andmisest ei oleks asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel võimalik õiguspäraselt

keelduda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 otsus nr 3-20-231, p 14). Järelikult ei

pruugiks range ettekirjutuse tegemine olla põhjendatud ka juhul, kui minister oleks EhS § 24

3-19-1505

14(15)

lg-s 4 sätestatud määrusega juba kohtuotsuse tegemise ajaks kehtestanud ehitusalaste kutsete

taotlejatele kutsestandardiga identsed kvalifikatsiooninõuded.

IV

Esialgse õiguskaitse taotlus

31. Seonduvalt X 02.06.2021 esitatud korduva esialgse õiguskaitse taotlusega jääb

ringkonnakohus kaebaja 06.01.2021 esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel 21.01.2021

määruses väljendatud seisukohtade juurde. Kuigi kaebaja on esitanud 01.06.2021 avalduse

haldusasjas nr 3-18-1189 tehtud jõustunud kohtuotsuste teistmiseks, ei saa teistmisavaldust

pidada eespool märgitud põhjustel perspektiivikaks. Tulenevalt haldusasjas nr 3-18-1189

tehtud kohtuotsuste jõustumisest 05.05.2020, puudub kaebajal varasem kutsetunnistus, mille

alusel oleks võimalik taotleda kutse taastõendamist ja seega ei ole tal õigustatud ootust jätkata

senist kutsetegevust. Ehkki ringkonnakohus rahuldab tühistamisnõude, jääb kohustamisnõue

rahuldamata, sest kutse andmise korra p 3.3.1 ei võimaldaks kaebaja kutsetaotlust enne

28.03.2022 läbi vaadata. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tohiks seadustada ilmselgelt

õigusvastast olukorda (nt Riigikohtu 27.07.2006 määrus nr 3-3-1-55-06, p 10).

32. Riigikohus ei pidanud haldusasjas nr 3-18-1432 (vt otsuse p 52) samuti põhjendatuks

kohaldada esialgset õiguskaitset olukorras, kus kaebaja haridustase ei pruugi vastata ka EhS

§ 24 lg 4 alusel antava ministri määrusega kehtestatavatele kvalifikatsiooninõuetele ning samas

esineb oluline avalik huvi selle vastu, et ehitusvaldkonnas tegutsevad üksnes selleks pädevad

isikud. Eelnõude infosüsteemist nähtuvalt ongi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

09.06.2021 saatnud kooskõlastamiseks määruse nr 61 muutmise eelnõu (EIS toimik 21-0773),

millega kavandatakse kvalifikatsiooninõuded sisustada viidetega asjaomastes kutsestandardites

sisalduvatele kvalifikatsiooninõuetele.

33. Kuna EhS § 24 lg 2 ei nõua pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendamist ehitusmaksumuse

hindamise tegevusalal, siis ei takista kutsetunnistuse puudumine kaebaja tegutsemist nimetatud

valdkonnas ning tal puudub sellega seonduvalt esialgse õiguskaitse vajadus.

34. Eelneva põhjal jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab

täiendavalt, et kuna esialgse õiguskaitse taotlus lahendatakse kohtuotsuse resolutsioonis, saab

seda vaidlustada samadel tingimustel nagu ülejäänud otsust (vt Riigikohtu 11.11.2019 määrus

nr 3-19-681, p 12).

V

Kokkuvõte ja menetluskulud

35. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X

apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 02.09.2020 otsuse

tühistamisnõude lahendamist puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asjas ise

uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse osaliselt ja tühistab EEL kutsekomisjoni 26.06.2019

otsuse kaebaja 29.04.2019 taotluse lahedamise kohta osas, mis puudutas EhS § 24 lg-s 2

nimetatud tegevusalasid. Tühistamiskaebus jääb rahuldamata osas, millega jäeti andmata

diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutse ehitusmaksumuse hindamise ametialal.

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule

esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu

3-19-1505

15(15)

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust

(HKMS § 109 lg 4).

37. X on 07.08.2019, 03.08.2020, 02.10.2020, 06.01.2021 ja 02.06.2021 tasunud kaebuselt,

apellatsioonkaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotlustelt riigilõivu kokku 90 eurot.

Esindajakulude kandmist tõendavaid dokumente X esimese astme kohtus ei esitanud.

Apellatsioonimenetluses on kaebaja palunud esindajakulude hüvitamiseks mõista vastustajalt

välja 912 eurot (vastab esindaja 9,5 töötunnile tunnitasuga 80 eurot + käibemaks). Kokku 1002

euro suuruste kulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega esimese ja

teise astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus on

tervikuna põhjendatud ja vajalikud. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel on kahest kaebuse

nõudest üks suuremalt jaolt rahuldatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista vastustajalt

kaebaja kasuks välja ligikaudu pool asjas kantud menetluskuludest ehk 500 eurot. Muus osas

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

38. EEL ei esitanud esimese astme kohtus menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente.

Apellatsioonimenetluses on EEL kandnud esindajakulusid 3273,60 eurot (vastab esindaja 17,5

töötunnile tunnitasuga 16,75 tunni ulatuses 160 eurot + käibemaks ning 0,75 tunni ulatuses 64

eurot + käibemaks). Kulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega

ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kaebaja leiab 09.06.2021 seisukohas, et EEL-i

kui haldusorgani esindajakulud tuleb jätta tema enda kanda ning kulude suurus on ülepaisutatud

(esindaja tunnitasu ületab tavapärast keskmist tasumäära; põhjendatuks ei saa pidada 1,75 tunni

kulutamist menetluskulude nimekirja koostamiseks).

39. Kutsete andmise ja äravõtmise üle peetud vaidlustes on ringkonnakohus mitmel korral

märkinud, et võttes endale vabatahtlikult avaliku ülesande täitmise, on kutse andja allutanud

ennast ka haldusorgani kohta käivatele sätetele, mistõttu on kutse andjate puhul asjakohane

lähtuda kohtupraktikas kujundatud põhimõtetest haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamise

kulude vajalikkuse ja põhjendatuse küsimuses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2020 otsus

nr 3-18-887, p 26; 06.12.2019 otsus nr 3-18-1189, p 19; 17.04.2019 otsus nr 3-17-1994, p 27;

23.08.2018 otsus nr 3-17-450, p 19). Kuna kutsetunnistuse andmisest keeldumine ei väljunud

EEL-i igapäevase põhitegevuse raamidest (st tegemist oli vastustaja kui kutse andja seadusest

tuleneva ülesande täitmisega), siis jäävad vastustaja esindajakulud HKMS § 109 lg 6 alusel

tema enda kanda (nt viimati Riigikohtu 01.04.2021 otsus nr 3-18-1442, p 32).

(allkirjastatud digitaalselt)