3-20-2652/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.06.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2652

Haldusasi

M.L., M.L., A.A.i, T.-L.K., U.K.i, H.T., Raplamaa

Loodushoiu MTÜ, MTÜ Eesti Metsa Abiks, Päästame Eesti

Metsad MTÜ ja MTÜ Loodusvõlu kaebus Keskkonnaameti

poolt Märjamaa alevis Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 asuvatele

kinnistututele 06.10.2020 väljastatud metsateatiste nr

50000428473, nr 50000428475, nr 50000428477, nr

50000428479,

nr

50000428481,

nr

50000428483

registreeringute ning Keskkonnaameti 30.11.2020 käskkirja

nr 1-1/20/216 ja 14.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/241

tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebajad – M.L., M.L., A.A., T.-L. K., U.K., H.T., Raplamaa

Loodushoiu MTÜ, MTÜ Eesti Metsa Abiks, Päästame Eesti

Metsad MTÜ, MTÜ Loodusvõlu, esindajad vandeadvokaat

Villy Lopman, advokaat Karmen Kaplinski

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme

Kolmas isik I – Stora Enso Eesti AS, esindajad vandeadvokaat

Martin Triipan, Kaisa Laidvee

Kolmas isik II – I.N.

Kaasatud haldusorgan – Märjamaa vald, esindaja Fredy

Bogomolov

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista kaebajatelt võrdsetes osades välja Stora Enso Eesti AS kasuks menetluskulu

kokku 4000 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 16.07.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku

2(25)

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla maakonnas Märjamaa vallas asuvate Kuuse tn 8 (registriosa nr 2124637, katastritunnus

50501:003:0005) ja Oti tee 2 (registriosa nr 2124637, katastritunnus 50501:003:0006)

kinnistute omanik I.N. esitas 01.10.2020 Keskkonnaametile (KeA) metsateatised lage- ja

harvendusraiete teostamiseks.

2. KeA tegi metsaressursi arvestuse riiklikus registris (metsaregistris) 06.10.2020

registreeritud metsateatistele 50000428473, 50000428475, 50000428477, 50000428479,

50000428481 ja 50000428483 raieid lubavad märked (dtl 30-33). Otsuse kohaselt on raie

lubatud kuni 05.10.2021.

3. A.A., T.-L. K., U.K., M.L., M.L. ja H.T. esitasid 03.11.2020 KeA-le vaide Oti tee 2 ja Kuuse

tn 8, Märjamaa kinnistutele väljastatud metsateatiste kehtetuks tunnistamiseks ja uute

metsateatiste väljaandmise keelamiseks.

4. Raplamaa Loodushoiu MTÜ, MTÜ Eesti Metsa Abiks ja Päästame Eesti Metsad MTÜ

esitasid 04.11.2020 ning MTÜ Loodusvõlu esitas 05.11.2020 KeA-le vaided Oti tee 2 ja Kuuse

tn 8, Märjamaa väljastatud metsateatiste kehtetuks tunnistamiseks ja uute metsateatiste

väljaandmise keelamiseks.

5. KeA tagastas 30.11.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/216 (dtl 110-114) füüsiliste isikute vaided,

leides, et metsateatised ei riku nende õigusi, ning jättis 14.12.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/241

(dtl 115-122) Raplamaa Loodushoiu MTÜ, MTÜ Eesti Metsa Abiks ja Päästame Eesti Metsad

MTÜ ning MTÜ Loodusvõlu vaided rahuldamata.

6. A.A., T.-L. K., U.K., M.L., M.L., H.T., MTÜ Eesti Metsa Abiks, Mittetulundusühing

Loodusvõlu, Päästame Eesti Metsad MTÜ ja Raplamaa Loodushoiu MTÜ esitasid 30.12.2020

Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 13.01.2021) tühistada KeA väljastatud

metsateatised nr 50000428473, 50000428475, 50000428477, 50000428479, 50000428481 ja

50000428483 ning 30.11.2020 ja 14.12.2020 vaideotsused.

Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus peatada vaidlustatud metsateatiste kehtivus

kohtumenetluse lõpuni ning keelata KeA-l samadele kinnistutele uute metsateatiste

väljastamine kohtumenetluse lõpuni.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.12.2020 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt

ja peatas metsateatiste registreerimisotsuse kehtivuse HKMS § 252 lg 4 alusel 30 päevaks

(resolutsiooni punkt 2). Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.02.2021 määrusega Stora Enso Eesti

AS määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määruse resolutsiooni

punkti 2 muutmata.

Tallinna Halduskohus võttis 17.02.2021 määrusega kaebuse menetlusse ja kaasas kolmandate

isikutena menetlusse Stora Enso Eesti AS ja I. N. ning arvamuse andmiseks Märjamaa valla.

Sama määrusega lahendas kohus tulenevalt KeA vastuväidetest esialgse õiguskaitse taotluse

põhjendustega ja kohaldas esialgset õiguskaitset kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29.04.2021 määrusega Stora Enso

3(25)

Eesti AS ja I. N. määruskaebused osaliselt ning tühistas Tallinna Halduskohtu 17.02.2021

määruse resolutsiooni punkti 5, mis puudutab metsateatisi nr 50000428481 ja 50000428483

(Kuuse tn 8 kinnistu) ning tegi selles osas uue määruse, millega peatas metsateatiste nr

50000428481 ja 50000428483 registreerimisotsuse kehtivuse kuni haldusasja menetluse

lõpuni, kuid mitte kauem kui kuni 31.07.2021. Muus osas jäi Tallinna Halduskohtu 17.02.2021

määruse resolutsiooni punkt 5 muutmata.

8. Kohus jättis 20.04.2021 määrusega rahuldamata KeA 12.03.2021 taotluse kaebuse läbi

vaatamata jätmiseks. Kohus selgitas samas määruses (p 11) kaebuses esitatud haldusaktide

tühisuse väitega seonduvat.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebajad paluvad tühistada Märjamaa alevis Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 asuvatele kinnistututele

06.10.2020 väljastatud metsateatiste registreeringud ning KeA 30.11.2020 käskkirja nr 1-

1/20/216 ja 14.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/241. Kaebajad paluvad mõista menetluskulud välja

vastustajalt. Kaebuse (täiendavad seisukohad 13.01.2021 ja 01.03.2021) põhjendused on

kokkuvõtvalt alljärgnevad.

1) Füüsilisest isikust kaebajad on Märjamaa alevi elanikud, kelle elukeskkonna olemuslik osa

on pikalt olnud kõnealune metsapark ja kes on harjunud kasutama metsaparki enda

elukorralduses. Kaebajatel on aastate jooksul tekkinud metsapargiga oluline seos:

a) M.L., M.L. ja A.A. elavad Märjamaa alevis pargist paar kinnistut edasi aadressil Kase

tn 4 (A.A. on Kase tn 4 kinnisasja omanik). Nad käivad metsapargis regulaarselt

jalutamas ning sügiseti seeni korjamas. M.L. jalutab metsapargis iga päev;

b) T.-L. K. ja U.K. elavad Märjamaa alevis ja omavad kinnistut aadressil Sauna tn 1.

Nad on käinud metsapargis regulaarselt vaba aega veetmas juba 1960ndatest aastatest

alates. T.-L. K. on käinud seal oma lastega jalutamas, kevaditi linnulaulu kuulmas ja

talviti suusatamas. U.K. käib metsapargis tervisekõndi ja –jooksu tegemas;

c) H.T. elab Märjamaa alevis Vahtra tn 13 kinnistul ning külastab metsaparki

regulaarselt.

Kavandatud viisil raie tegemine riivaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23

lg-s 1 sätestatud õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Valdavalt lageraie

läbiviimise tulemusel muutuks olemuslikult Märjamaa alevi keskkond, kaoks kohalike elanike

võimalus metsapargis puhkamas ja vaba aega veetmas käia. Samuti väheneks aleviku kaitse

maanteest lähtuva õhusaaste ning müra ja täiendavalt ka tuule eest. KeÜS § 23 eesmärk on

pakkuda õiguslikku kaitset isikutele, kes viibivad igapäevaselt raiumisohus olevas metsas või

selle läheduses. Seaduse sõnastusest ega selle seletuskirjast ei nähtu, et õiguslikku kaitset

antakse üksnes juhul, kui mõjutatud keskkond on kohaliku omavalitsuse (KOV) poolt kehtivalt

avalikuks kasutamiseks määratud.

Õiguskirjanduse kohaselt tuleb Eesti keskkonnaõigust tõlgendada viisil, et see hõlmab lisaks

põhiõigustele veel isiku esteetilisi huve ja vaba aja veetmise võimalusi, mh juurdepääs

rohealadele, loodussaaduste korjamine metsas (KeÜS kommentaarid. 2. täiendatud väljaanne;

2015). Isiku KeÜS §-st 23 tulenevat õigust võib riivata metsa ulatuslik raie (Tallinna

Ringkonnakohtu 16.12.2015 määrus nr 3-15-2432, p-d 9-10). Riigikohus on käsitlenud

kahjustatava

õigushüvena

väärtuslikku

pargimiljööd

ning

tunnustanud

keskkonna

eksisteerimis- ja iseväärtust: „Puude raie võib peale puude endi avaldada mõju ka teistele

pargis ja selle ümbruses kasvavatele ja elavatele liikidele. /.../ Need nähtused ei saa ilmselgelt

harmoneeruda pargi olemusliku miljööga, mis seisneb eelkõige looduskeskkonnas. /.../ Kuigi

iga maharaiutava puu asemele on põhimõtteliselt võimalik istutada uus puu, tuleb arvestada,

4(25)

et need ei asenda oma haljastuslikult väärtuselt kohe vanemaid maharaiutavaid puid. Väärtuse

taastumiseks kulub aastakümneid. Samuti ei taasta uue puu istutamine maharaiutava puu

võimalikku kultuurilist väärtust“ (asjas nr 3-3-1-54-03). Metsa majandamise mõju

tunnustamine kaebajate tervise- ja heaoluvajadustele on kooskõlas metsaseaduse (MS)

eesmärgiga tagada metsa säästev majandamine, mis tähendab, et metsa majandamine peab

vähemasti samaväärselt majanduslike vajaduste rahuldamisele tagama sotsiaalseid ja

kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse (MS § 2).

2) Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et mets pakub asulale ja ehitistele erinevate keskkonnamõjude

eest vajalikku kaitset. Sellise kaitse vajalikkus nähtub ka kehtivast õiguskorrast

(planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p 21). Pärast lageraie läbiviimist suurenevad piirkonnas

tormide poolt tekitatavad kahjud. Kuna Eestis on tuuletundide arv oluliselt kasvanud, siis

mõjutavad juba täna metsanduses toimuvad tegevused oluliselt inimeste omandit ja tervist.

Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on 2019. a uuringus selgitanud, et Eestis

on 30 000 eluhoonet, mille ümbruses puhub vähemalt kord kahe aasta jooksul 10 sekundit

järjest tugevam tuul kui 21 m/s ehk esineb torm ning vähemalt kord kümne aasta jooksul satub

tormi küüsi viiendik kõigist eluhoonetest. Eesti Kindlustusseltside Liidu analüüsi kohaselt võib

ühe suure tormi kahjunõuete kogusumma ulatuda paari miljoni euroni.

Vaidlusalune metsapark asub M.L., M.L. ja A.A.i ning T.-L. K.i ja U.K.i elukoha lähedal ning

see kaitseb nende elukohta, omandit ja tervist puhveralana looduslike intensiivsete mõjude eest

(nt tuuled, tormid, tuisk) ning Tallinna-Pärnu maanteelt lähtuvate emissioonide (müra, tolm,

heitgaasid) eest. Sellise puhverala eemaldamine mõjutab otseselt kaebajaid, kes elavad

aadressil Kase 4 ja kaebajaid, kes elavad aadressil Sauna 1. Oti tee 4 kinnistul on juba lageraie

toimunud ning Oti tee 2 kinnistu on veel ainus kaitse alevi ja suure maantee vahel. Eelviidatud

kaebajate elukohad oleks pärast raie toimumist avatud tormituulest lähtuvatele riskidele ning

Tallinn-Pärnu maanteelt lähtuvatele emissioonidele. Samuti tekib tuulekoridoritest lähtuv oht

juhuslikult vaidlusaluse metsapargi lähedusse sattunud isikutel.

Metsade suurenenud raie tõttu ongi käesolevaks ajaks juba tekkinud probleemid, kus lageraie

tulemusel hakkavad kannatama ümbruskonnas elavad või liikuvad isikud (nt tuule poolt

lennutatud esemetega võib end vigastada nii kaebaja kui ka juhuslik piirkonnas viibija).

Probleemid on teravad just nendes piirkondades, kus olemasolevat asustust lahutab

avamaastikest või maanteedest seni säilinud metsaala. Eelkirjeldatud probleemidele on

tähelepanu juhtinud ka Eestimaa Looduse Fond. Negatiivset mõju nii elukeskkonna, Tallinn-

Pärnu maantee emisioonide ning alevi tuultele avamise mõttes võimendab asjaolu, et viimastel

aastatel on väljastatud märkimisväärsel hulgal metsateatisi raie teostamiseks Märjamaa alevi

ümbruses, mille tulemusel on kohalik elukeskkond oluliselt muutunud.

Kaebajate (eriti vahetus läheduses elavate) puutumus ei ole hüpoteetiline, oletuslik ega

ebaratsionaalne, vaid tugineb selgel õiguslikul alusel – üldplaneeringul (ÜP). Märjamaa vald

tõlgendas enda ÜP-d samal viisil ja palus KeA-l raie peatada ning muuta raie liiki.

3) Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistutel asuv metsapark on Märjamaa lauluväljaku vahetus

läheduses. Kõnealusel pargil on oluline kogukondlik tähendus. Igal aastal toimuvad

lauluväljakul mitmesugused üritused: laadad, Märjamaa päevad, kohalikud suvepäevad,

teatrietendused, kontserdid jne. Asjaolu, et tegemist on eraomandisse kuuluva maaga, ei välista,

et tegemist võiks olla kohalikele elanikele olulise rekreatsioonialaga. Nt on Tartu linna ÜP-s

Ihaste metsad tähistatud parkmetsana, millel on puhkeotstarbeline väärtus ning mis on seetõttu

hõlmatud rohevõrgustikku. Seejuures kuuluvad Ihaste metsad suures osas eraomanikele. Antud

asjas muudaks raie olemuslikult Märjamaa lauluväljaku ümbrust ja kaoks senine

harjumuspärane rahva kooskäimiskoht, mille üheks peamiseks hinnatud omaduseks on seal

5(25)

asuv park ja põlispuud. Pärast lageraiet oleks lauluväljak otse avatud Tallinn-Pärnu maantee

mürale ning tekiks tuulekoridor lauluväljaku suunal. Seega muutuks lauluväljak pärast raieid

mürarikkamaks ja tuulisemaks, mistõttu ei pruugi enam tegemist olla ohutu rahvakogunemiste

kohaga. Pärast raieid on kaebajatelt ära võetud neile oluline kultuuriürituste nautimise koht.

4) Kaebajate M.L., M.L. ja A.A.i elukoht asub Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistu vahetus läheduses

ning sealt on võimalik näha Oti tee 2 kinnistut ja parkmetsa. Samuti asub nende elukoha lähedal

Kuuse tn 8 kinnistu, millel on ühine piir Oti tee 2 kinnistuga. Nende elukoht asub ka Tallinn-

Pärnu maantee lähedal, täpsemalt eraldabki Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistutel asuv metsapark

nimetatud kaebajaid maanteest. Seega kõnealuses piirkonnas läbiviidav lageraie tähendab

nimetatud kaebajate jaoks elukeskkonna olulist muutust ning selle avamist nii tuultele kui

maanteele. Nende vahetus läheduses asunud puhkeala ning looduskeskkond tervikuna hävineb.

Tegemist on ühe viimase metsapargi osaga, mis on lageraietest puutumata. Nimetatud kaebajad

on aastakümneid käinud mööda Oti teed üle Tallinn-Pärnu maantee vanale suusarajale või

mööda raudteetammi tagasi alevisse. Veel hiljaaegu oli see tervikuna metsa sees kulgev rada.

Tänaseks on raiete tulemusel nii metsarada kui suusarada juba oluliselt muutunud. Pärast

vaidlusaluse raie teostamist kulgeks varasemast ca 1 km pikkusest metsarajast mööda raielangi

serva ca 900 m. Raudteetammi äärest on raiutud juba ca 200 m ulatuses metsa ja Tallinn-Pärnu

maantee ääres asuv vana suusarada on lagedaks raiutud. Seega M.L., M.L. ja A.A.i elukeskkond

on raiete tulemusel tänaseks juba oluliselt muutunud (maantee müra on seetõttu juba täna

oluliselt paremini kinnistule kuulda) ning Kuuse tn ja Oti tee kinnistute lageraie läbiviimine

tähendaks, et nende harjumuspärases elukeskkonnas ei olegi enam metsa kui terviklikku

ökosüsteemi.

5) H.T. elukoht asub Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistutel asuvast metsapargist ca 450 meetri ja

ca 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ka H.T. jaoks on tegemist tema senise harjumuspärase

elukeskkonnaga ning piirkonnas läbiviidav lageraie tähendaks tema elukeskkonna olulist

muutust ja selle avamist nii tuultele kui maantee mürale. Tema vahetus läheduses asunud

puhkeala ning looduskeskkond (vana parkmets) tervikuna hävineb. Tegemist on ühe viimase

metsapargi osaga, mis on lageraietest puutumata. Märjamaa alevis pole teist võimalust jalutada

metsapargis.

6) T.-L. K.i ja U.K.i elukoht asub ca 1 km ehk ca 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel

metsapargist. Nende jaoks on lähim rohelisem ala nn Uuemõisa Heinamaa. Samas ei asenda

see lauluväljaku ümbruse parkmetsa. Uuemõisa Heinamaa asub väikesel alal ja väga lähedal

elamutele ning sel põhjusel ei ole tegemist parkmetsa funktsiooni täitva alaga. Pealegi on ka nn

Uuemõisa Heinamaal toimunud raieid. Lauluväljaku parkmets on nimetatud kaebajatele oluline

koht, kus käiakse kõndimas, jooksmas, suusatamas. Alevis ei asu teist sellist roheala.

Käesoleval ajal on nimetatud kaebajate jaoks eriti olulised vaidlusaluse parkmetsa poolt

pakutavad vaba aja veetmise võimalused, sest vabas õhus liikumine on hetkel sisuliselt ainus

viis ohutult aega veeta. Nad käivad aeg-ajalt ka kaugemal jalutamas – vanal raudteetammil

järtade läheduses ning vanal suusarajal, kuid ka selles piirkonnas on toimunud väga palju raieid

ning sisuliselt ei olegi enam piirkonda alles jäänud vanade puudega parkmetsa. Raie

läbiviimisel puuduks kaebajatel tulevikus rohelisem keskkond, kus saaks käia jalutamas ja

viibida liigirikkas parkmetsas.

7) KeA-l puudus pädevus metsateatiste kinnitamiseks, sest tegemist on KOV pädevuses oleva

tiheasustusalal toimuva raiega.

Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistul puude raiumisel on asjakohane Märjamaa Vallavolikogu

18.09.2018 määrus nr 37 „Puu raieloa andmise tingimused ja kord“ (määrus nr 37), mille § 1

kohaselt Märjamaa valla tiheasustusaladel raieloa andmise tingimused ja kord määrab kindlaks

6(25)

Märjamaa alevis ja külade tiheasustusaladel puude raieks loa taotlemise, vormistamise ning

väljastamise tingimused. Korda ei kohaldata puude raiele kasvavas metsas MS tähenduses ja

viljapuudele. Seega tuleb asjas raiele kohaldada määrust nr 37, kuna kinnistul asub park, mitte

mets MS mõttes. Kui MS § 3 lg 2 mõistes metsa kriteeriumitele vastav maa on ühtlasi park, siis

kohaldub MS § 3 lg 3 ning seda ei saa MS tähenduses metsaks lugeda. Määruse § 3 lg-te 1 ja 2

kohaselt on raie tiheasustusaladel lubatud üksnes raieloa alusel, mille väljastab Märjamaa

Vallavalitsus. Üheks raieloa andmisest keeldumise aluseks on see, kui raiumine kahjustaks

väärtuslikke loodus- ja kultuurmaastikke, rohelist võrgustikku või rikuks vaateid või oleks muul

viisil vastuolus avalike huvidega. Asjas on õige haldusorgan raie üle otsustamiseks KOV. Seega

on KeA väljunud enda pädevusest ja andnud haldusaktid, mis on haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 63 lg 2 p 3 järgi tühised.

8) Raie vastaval viisil ja mahus on õigusvastane, sest kinnistutel asub Märjamaa valla ÜP järgi

kõrghaljastuse kohustusega park. ÜP-ga seatud piirangud on HMS § 60 lg 2 järgi kohustuslikud

igaühele, sh maaomanikule, KeA-le ja ka KOV-ile. Kui kavandatav raie ei vasta õigusaktide

nõuetele, on KeA-l kohustus keelduda metsateatise registreerimisest (MS § 41 lg 8). Riigikohus

on selgitanud, et „metsateatisele märke tegemisel pidi keskkonnateenistus kontrollima

kavandatava raie vastavust õigusaktidest, sh planeeringutest tulenevatele nõuetele ega saanud

lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus“ (25.05.2009 lahend asjas nr 3-3-1-22-

09, p 13). KeA oleks pidanud keelduma teatiste registreerimisest vastuolu tõttu ÜP-ga, mitte

jätma selle arvestamata (vt KeA vastupidise halduspraktika kohta nt haldusasjad nr 3-3-1-22-

09 ja 3-17-1786). Välja kujunenud kohtupraktika kinnitab üheselt, et metsaraiega seotud

piirangud võivad tulla kehtivast ÜP-st (nt Riigikohtu 15.10.2013 lahend nr 3-3-1-35-13, p 18;

Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2009 lahend nr 3-062172, p 10 ja 28.02.2019 lahend nr 3-17-

1786, p 18).

Käesoleval juhul ongi Märjamaa vald seadnud metsapargis raie teostamisele piirangud.

Märjamaa alevi ÜP-s on metsapargi kinnistute otstarve määratud järgmiselt: 1) joonise nr 5

„Maakasutus“ järgi on Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 olemasolev pargi, metsa või haljasala maa; 2)

joonise nr 7 „Detailplaneeringuid vajavad alad“ järgi on määratud Oti tee 2 park, haljasalaks;

3) joonise nr 12 „Haljastus ja puhkerajatised“ järgi on Oti tee 2 määratud park, parkmetsaks.

Märjamaa alevi ÜP seletuskirja kohaselt on alevi idaosas asuvad metsad samuti metsapargid.

Seletuskirja lk 20 kohaselt: „Pargid ja haljasalad. Eesmärgiks on luua alevi elanikele meeldiv

elukeskkond ja säilitada alevi hea maine. Selle saavutamiseks on vaja säilitada olemasolev

haljastus ja panna alus aastate pärast kujunevale kõrghaljastusele. /.../ Idaosas asuvad metsad

heakorrastatakse. Parkmetsadesse, haljasaladele ja alevi peatänavale paigaldatakse istepingid

ja prügikastid ning ehitatakse ühiskondlikud WC-d vastavalt koostatavale kavale.“

ÜP-s sätestatud tingimust tuleb tõlgendada selliselt, et see ei luba Märjamaa alevi metsapargis

teostada lageraiet ega muid raieliike sellisel viisil, mis läheks vastuollu ÜP-ga. Väljendist

„säilitada olemasolev haljastus ja panna alus aastate pärast kujunevale kõrghaljastusele“, ei

saa teha järeldust, et kõrghaljastuse eemaldamine oleks kooskõlas ÜP sisu ja mõttega. Lageraie

tegemisel olemasolev haljastus ei säiliks, vaid see kaob vähemalt üheks inimpõlveks. Seega on

lageraie tegemine üheselt ja selgelt vastuolus ÜP-ga. Eeltoodu ei välista vähem intensiivset

metsamajandamist ehk raieliike, millega säiliks senine kõrghaljastus ja metsapargi olemus.

Lageraie tegemine metsapargis oleks vastuolus ka ÜP-s seatud kitsenduse eesmärgiga, milleks

on luua alevi elanikele meeldiv elukeskkond, säilitada alevi hea maine ja heakorrastada metsad.

Kui ÜP maakasutuse plaanide järgi on metsaparkidel oluline roll Märjamaa alevi elanikele hea

elukeskkonna tagamisel, on lageraie lubamine metsapargis selle ÜP eesmärgiga vastuolus.

9) KeA on ebaõigesti leidnud, et Kuuse tn 8 juhtotstarve on maakasutuse plaani järgi

väikeelamute maa. Maakasutuse kaardi järgi jääb Kuuse tn 8 enamus osas pargi, metsa või

7(25)

haljasala maale. Sellise tõlgenduse on ÜP kaardile andnud ka Märjamaa vald haldusasjas

nr 3-20-580. Samuti on ebaõige lähenemine, et kui maakatastris on kinnistute sihtotstarve

maatulundusmaa, siis oleksid kõik muud regulatsioonid üleliigsed ja asjakohatud. ÜP-ga ei

määrata üldjuhul kinnistute sihtotstarvet, vaid maakasutuse juhtotstarve (PlanS § 75 lg 1 p 18).

Ei saa välistada, et tekib olukordi, kus kinnistu juhtostarve ja sellest tulenevad maakasutuse

piirangud ja kinnistu sihtotstarve on omavahel näiliselt vastuolus. Nt olukorras, kus

maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa asub ÜP kohaselt rohevõrgustiku alal. Sellist

olukorda esineb sageli just asulasiseste metsade puhul, sh Tallinnas ja Viimsis. Sellist vastuolu

ei saa aga lahendada KeA oma suva järgi, jättes ÜP täiesti kõrvale.

KeA praktika ÜP-st tulenevate kitsendustega arvestamisel on vastuoluline. Kaebajatele

teadaolevalt ei lubanud KeA raadamist Tallinnas eraomanikule kuulunud kinnistul, mille

sihtotstarve oli 100% maatulundusmaa ja mille avalikuks kasutamiseks ei olnud omanik

nõusolekut andnud, kuid mis asus ÜP maakasutuse kaardi kohaselt alal „metsad, pargid ja

looduslikud haljasalad“. KeA võttis tolles juhtumis seisukoha, et kohtupraktika kinnitab, et kui

ÜP-ga on otsustatud maatükil haljastus säilitada, tuleb riigi täitevvõimu organitel sellest oma

haldusaktides (sh metsateatistes) juhinduda. KeA selgitas, et metsateatise registreerimine on

kaalutlusotsus ja metsateatise menetluses tohib arvestada kehtivaid planeeringuid. Viidatud

juhtumis oli KeA seisukoht, et olukorras, kus Tallinna ÜP-st tuleneb kohustus säilitada

kinnistul asuv mets, oleks raadamise lubamine ÜP-ga vastuolus.

KeA ei ole asjas vähimalgi määral arvestanud Märjamaa ÜP-ga ega ole põhjendanud selle

arvestamata jätmist. Alles vaideotsuses on napisõnaliselt selgitatud, et ÜP ei sea piiranguid ega

eritingimusi ning raie tegemist toetab kinnistu sihtotstarve, milline seisukoht on ebaõige.

Märjamaa alevi ÜP ei välista kinnistutel metsamajandamisega tegelemist, kuid piirab seda

kohustusega säilitada olemasolev haljastus mahus, mis tagab parkmetsale omase elukeskkonna.

Lageraie tegemine on selle Märjamaa alevi ÜP tingimusega selgelt vastuolus.

10) Kohtupraktika kohaselt peab KeA metsateatiste menetluses arvestama kõiki asjakohaseid

õigusakte. Tartu Ringkonnakohus on 29.09.2015 lahendis nr 3-14-50824 selgitanud, et

„Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Keskkonnaameti pädevuses on kontrollida

metsateatise menetluses kavandatud tegevuse vastavust lisaks metsaseadusele, selle alusel

antud määrustele ja looduskaitseseaduses sätestatud regulatsioonile ka nimetatud aktidest

väljapoole jäävate õigusaktide nõuetele.“ Seega tuleb KeA-l metsateatise menetluses arvestada

veel KeÜS-ga ja haldusmenetluse põhimõtetega üldisemalt. Muu hulgas tuleb arvestada, et

kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).

KeA ei ole arvestanud, et lageraie tegemine metsapargis riivab ebaproportsionaalselt

kolmandate isikute, sh kaebajate õigusi. Metsad pakuvad kohalikele elanikele mh võimalust

vaba aja veetmiseks, ent kaitsevad ka kohalikku elukeskkonda õhusaaste, müra, tuule ja tuisu

eest. Käesoleval juhul oleks metsapargi raiega kaasnevad negatiivsed mõjud kaebajate

elukorraldusele ja ka nende omandile ebaproportsionaalsed. Arvestades ÜP jooniseid ja

seletuskirju on ilmselge, et metsapark on loetud kohalike huvide mõttes oluliseks ja see on

mõeldud kohalike elanike rekreatsioonialaks. Seejuures on ÜP-s võimalik määrata

puhkeotstarbeliseks maaks ja rohealaks nii avalikus kui ka eraomandis olevaid maatükke.

Kaebajatel Märjamaa alevi elanikena tekkis ÜP alusel nii õigus kui ka õigustatud ootus, et

kinnistut võib puhkeotstarbeliselt kasutada või et vähemalt on keelatud kinnistu kasutamine

vastuolus ÜP-ga.

Antud juhul ei kaalu lageraie mittelubamisega kaasnev maaomaniku ja raieloa taotleja õiguste

riive üle Märjamaa elanike õigusi. Maaomanikul ega kellelgi teisel ei ole õigustatud ootust, et

8(25)

ta saaks alati ja igal juhul teostada enda omandiõigust üksnes lageraie vormis. Pealegi,

raieõiguse omanik ei ole kinnistu omanik. Lageraie keelamine saaks riivata üksnes raieõiguse

omanikust ettevõtja ettevõtlusvabadust. Pealegi oli raieõiguse soetanud isikul enne raieõiguse

ostmist teada ÜP-st tulenevad kitsendused. Samuti oli raieõiguse omandanud isikule äratuntav,

et kui metsapark asub asula sees ning seda on aastakümneid kohalike elanike poolt

puhkeotstarbel kasutatud, võib lageraie tegemine minna konflikti kohalike elanike huvide ja

õigustega. Raieõiguse ostmine sellises olukorras oli ettevõtte äririsk seoses võimaliku kasumi

suurusega.

Lageraieks

õigusi

andvatest

metsateatistest

keeldumine

ei

riivaks

ebaproportsionaalselt ka maaomanikku, kuna ÜP-ga ei ole välistatud raiumist täielikult. Kõik

teised metsa majandamise võimalused on maaomanikul endiselt säilinud.

11) KeA on jätnud raiete keskkonnamõjud hindamata. Vaidlusalune metsapark asub vähem kui

1 km kaugusel Märjamaa järtade maastikukaitsealast. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004

korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” p 2

ap-ga 54 moodustati Märjamaa järtade loodusala. Loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad

elupaigatüübid, mida alal kaitstakse, on karstijärved ja -järvikud (*3180), kuivad niidud

lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), sinihelmikakooslused (6410),

puisniidud (*6530), vanad loodusmetsad (*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050).

Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik, mille isendite elupaika kaitstakse, on püst-linalehik

(Thesium ebracteatum).

Lageraie lubamisel on KeA kohustatud kaaluma keskkonnamõju hindamise (KMH)

vajalikkust. KeA on 2020. a Märjamaa järtade loodusala lähedusse lisaks vaidlusalustele

metsateatistele väljastanud metsaportaali andmetel suurel hulgal metsateatisi. Metsaportaali

andmetest tulenevalt ei ole KeA vaide p-s 2.1 nimetatud metsateatistest hinnanud mitte ühtegi

mõju Märjamaa looduskaitsealale, sh on hindamata jäetud ka kumulatiivne mõju. Olukorras,

kus KeA lubab Natura 2000 ala kõrval erinevates menetlustes suurtes kogustes metsa raiuda, ei

ole tagatud see, et raietegevusel puudub kumulatiivne mõju Natura aladele. KeA ei ole

hinnanud, milline on kõikide 2020. a Märjamaa järtade maastikukaitseala lähedal lubatud raiete,

sh käesolevas kaebuses vaidlustatud raie, kumulatiivne mõju.

Riigikontrolli 2008. a auditi raames läbi viidud kontrollinventeerimisel leiti, et viiendikul

inventeeritud juhtudest oli elupaigas või selle läheduses tehtud töid, mis võisid mõjutada

elupaiga seisundit ning mille puhul olnuks vaja kavandatud tegevuse mõju eelnevat hindamist,

kuid hindamist ei olnud tehtud. Seega, Natura alade läheduses kavandatavate raiete olulist

negatiivset mõju ei saa automaatselt välistada. Sellist asjaolu tuleks iga kord eraldi hinnata.

Viidatud auditis leidis Riigikontroll, et Eesti rikub Euroopa Liidu õigust seeläbi, et jätab Natura

aladel ja nende läheduses kavandatavate raiete puhul hindamata raiete mõju nende alade

tervikkusele.

12) Kaebajate eesmärk ei ole asuda vaidlema selle üle, kas KeA rikkus vaidemenetluse

toimetamisel ja läbiviimisel kaebajate muid õigusi, mis ei ole seotud metsateatiste

tühistamisega. Kui kohus leiab, et kaebajate eesmärk on efektiivsemalt saavutatav selliselt, et

asjas tuleb täiendavalt vaidlustada vaideotsused (KKA käskkirjad), siis tuleb ka vaideotsused

tühistada.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

1) Vaidlustatud registreeringud on õiguspärased ning vastavad MS-s registreeringutele

esitatavale nõuetele ja HMS §-s 54 toodud õiguspärase haldusakti tunnustele ning nende

tühistamiseks puudub alus. KeA jääb 14.12.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/241 vaideotsuses

toodud seisukohtade juurde. MS § 41 lg 7 ja 8 kohaselt kontrollib KeA talle esitatud

9(25)

metsateatiste alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ning tal on õigus raiete

registreerimisest keelduda juhul, kui kavandatud raied ei vasta õigusaktide nõuetele.

Vaidlustatud registreeringutega lubas KeA teha nii hooldusraieid kui ka uuendusraieid.

Täpsemad nõuded nii hooldusraietele kui ka uuendusraietele on sätestatud keskkonnaministri

27.12.2006 määrusega nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“ (määrus nr 88).

2) Füüsilistest isikutest kaebajate väited, et Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistu on neile oluliseks

ja harjumuspäraseks vabaaja veetmise kohaks, ei ole õiged. Kolmandad isikud on juba enne

kohtumenetlust toimunud kohtumistel (kohtuasjas 3-20-580 ning ka käesolevas kohtuasjas)

välja toonud, et enne alusmetsa raiete tegemist ei olnud võimalik seda ala puhkeotstarbeliselt

kasutada. Ebaõige on ka väide, et tegemist on ainsa võimalusega Märjamaal metsas jalutada.

Sedavõrd suurt omandiõiguse riivet, nagu kaebajad taotlevad, ei ole võimalik põhjendada

mugavusega, st asjaoluga, et I.N.le kuuluv metsamaa asub nende elukohast vaid 5-10 minutilise

jalutuskäigu kaugusel. KeA ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et

tegemist on Märjamaa alevi jaoks olulise rekreatsiooni alaga.

Meelevaldne on I.N.le kuuluvat kinnistut nimetada „Lauluväljaku parkmetsaks“. Märjamaa

vallale kuuluv n-ö laululava kinnistu (registriosanumber 8456850) piirneb vahetult I.N.le

kuuluva kinnistuga. Erinevalt I.N. kinnistust on laululava kinnistu, millel samuti kasvab mets,

avalikult kasutatav maa ning selles metsas vabaajaveetmise võimalusi ei mõjuta Oti tee 2 kui

Kuuse tn 8 kinnistul metsamajandamine.

3) Kuigi kaebajad kasutavad endi sõnul võõrast kinnistut omal äranägemisel, ei tähenda see, et

igasugune keskkonda mõjutav tegevus tooks kaasa kaebajatele olulise mõju KeÜS tähenduses

(vt Riigikohtu 12.01.2012 otsus nr 3-3-1-68-11, p 14). KeÜS § 23 lg 1 sätestatud õigus ei ole

absoluutne ning ei oma eelist kinnistu omaniku omandiõiguse ees. Praegusel juhul on kaebus

suunatud pigem soovile kasutada I.N. kinnistut kaebajatele sobival moel, seega seotud nende

mugavuse ja heaoluvajadusega. Asjaolu, et kaebajad on asunud pärast alusmetsa raiet

kolmandale isikule kuuluvat kinnistut kasutama oma enese heaoluvajaduste rahuldamiseks, ei

anna neile õigust nõuda, et kinnistuomanik ei võiks kinnistut temale sobival viisil kasutada, sh

metsa majandada (vt Tallinna Halduskohtu määrus nr 3-18-702). Riigikohus on 24.05.2010

otsuses nr 3-3-1-29-10 (p 32) märkinud, et pelgalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine

pole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses ning

oluline on analüüsida konkreetsel juhul ehitamisega kaasnevaid mõjutusi.

4) Vaidlustatud registreeringud ei ole vastuolus kehtiva ÜP-ga, mida on kinnitanud haldusasjas

nr 3-20-580 ka Märjamaa Vallavalitsus. 20.02.2020 koosoleku protokolli väljavõttest nähtuvalt

on M.L. seisukohal, et ÜP-st ei tulene Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu suhtes mingeid kitsendusi

ega kasutuskorda. Arvestades haldusasjas nr 3-20-580 Märjamaa valla ja ka M.L. seisukohti, ei

tohiks olla vaidlust selles, et tegemist on metsamaaga ning ÜP järgi on tegemist metsa- ja

pargialaga, kus kasutuskorda määratud ei ole.

Märjamaa alevi ÜP joonise nr 5 kohaselt on I.N.le (registriosa number 2124637) ja Märjamaa

vallale (registriosa number 8456850, n-ö laululava kinnistu) kuuluvaid kõrvuti asetsevaid

kinnistuid kujutatud ühe alana, s.o olemasoleva pargi metsa või haljasala maa. Kui Märjamaa

vallale kuuluvat kinnistut saab lugeda pargi maaks (sihtotstarve – üldkasutatav maa 100%), siis

I.N.le kuuluv kinnistu tuleb vaidlustatud metsateatistega hõlmatud ala osas lugeda metsamaaks.

Kaebuses on toodud väljavõte Märjamaa alevi ÜP-st: „….. Idaosas asuvad metsad

heakorrastatakse. Parkmetsadesse, haljasaladele ja alevi peatänavatele paigaldatakse

istepingid ja prügikastid ning ehitatakse ühiskondlikud WC-d vastavalt koostatavale kavale“.

Seega on silmas peetud vallale Märjamaa alevi idaosas kuuluvaid kinnistuid. Väljavõte näitab

10(25)

selgelt, et ÜP-s ei ole silmas peetud eraomandis olevaid kinnistuid, kuna KOV ei saa, ka mitte

ÜP alusel, omavoliliselt eraomandis olevale kinnistule paigaldada istepinke, prügikaste ega

WC-sid. Seda, et silmas ei ole peetud I.N.le kuuluvat kinnistut, näitab kas või asjaolu, et vald

ei ole 20 aasta jookusul (s.o ÜP kehtivuse ajal) I.N.le kuuluvat kinnistut asunud heakorrastama:

Isegi pärast kõrval asuval laululava kinnistul avalike ürituste toimumist korjab oma kinnistult

prügi kokku maaomanik I.N.

Vastuolus MS §-ga 231 on kaebajate seisukoht, et ÜP-s sätestatud tingimusi tuleb tõlgendada

selliselt, et see ei luba Märjamaa alevi metsapargis teostada lageraiet ega muid raieliike sellisel

viisil, mis läheks vastuollu ÜP-ga. Viidatud sätte kohaselt võib planeeringuga asula või elamu

kaitseks õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest või tuleohu vähendamiseks või

metsatulekahju leviku tõkestamiseks määratud metsa majandamisel KOV üksus kokkuleppel

maaomanikuga planeeringuga seada piiranguid uuendusraie tegemisel raieliigile ning lageraie

tegemisel langi suurusele ja raievanusele. Seega on ÜP-ga võimalik piiranguid seada vaid

omanikuga kokkuleppel ja vaid uuendusraietele, mitte muudele raieliikidele. Seega

hooldusraietele ehk harvendusraietele ÜP-ga ei saa piiranguid seada.

5) MS-st ega ka looduskaitseseadusest (LKS) ei tulene sellist mõistet nagu „metsapark“. Ka

kaebajad ise ei ole selle sõna kasutamisel järjepidevad, nimetades metsa läbisegi nii

„metsapargiks“ kui „parkmetsaks“. MS § 3 lg 3 kohaselt ei loeta metsamaaks MS tähenduses

õuemaad, elamumaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi,

dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad. MS § 3 lg 3 toodud mõisteid tuleb vaadelda

mitte ainult MS tähenduses vaid ka muude õigusaktidega samas tähenduses (vt MS seletuskiri).

MaaKatS § 181 lg 12 p 2 kohaselt peaks avalikult kasutatava pargi maa sihtotstarve olema

sotsiaalmaa alaliigina üldkasutatav maa – avalikult kasutatav, üldjuhul hooneteta maa, millel

võivad paikneda üksnes abihooned, sealhulgas haljasala ja pargi maa, supelranna maa,

rahvapeo- ja kokkutulekuväljaku maa, lautri maa, laste mänguväljaku maa, spordiplatsi ja

terviseraja maa ning kalmistu maa. Seega selleks, et kohalduks MS § 3 lg 3, peab pargi maa

sihtotstarve olema sotsiaalmaa alaliigina üldkasutatav maa, nagu see on Märjamaa vallale

kuuluva laululava kinnistu puhul.

See, et kaebajad kolmandale isikule kuuluvat kinnistut oma äranägemist mööda kasutada

soovivad ja metsapargiks/parkmetsaks nimetavad, ei tee seda veel pargiks MS § 3 lg 3 mõttes.

Park tähendab eelkõige siiski seda, et ala on pargiks kujundatud ning avalikult kasutatava pargi

puhul on talle antud sotsiaalmaa sihtotstarve (v.a LKS 4. peatükis toodud pargid). Praegusel

juhul on tegemist eraomandis oleva metsamaaga. Kaebajate viide Riigikohtu 14.10.2020

otsusele nr 3-3-1-54-03 ei ole asjakohane. Viidatud kaasuse puhul oli tegemist 1930-ndatel

aastatel ravialuste jaoks rajatud pargiga, võimaldamaks neil loodust nautida ja aega veeta. Ka

20.02.2020 koosolekul olid kogukonna esindajad veel seda meelt, et tegemist ei ole pargiga. T.

Voolaid, kes koos M.L.ga esindas koosolekul kogukonda, on koosoleku protokollist nähtuvalt

öelnud „Kui omanik on nõus müüma, vald ostab ära ja teeb sinna pargiala või kujundab seda

niimoodi“.

6) Metsateatiste kinnitamine oli KeA pädevuses. Käesoleval juhul ei kohaldu Märjamaa

Vallavolikogu 18.09.2018 määrus nr 37, kuna kavandatav raie toimub metsas MS tähenduses.

Määruse nr 37 § 1 kohaselt ei kohaldata määrust puude raiele kasvavas metsas MS tähenduses.

Samal seisukohal on ka kaasatud haldusorgan. Nii Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistu näol ei ole

tegemist avalikuks kasutamiseks antud parkmetsaga. Järelikult ei ole asjakohane kaebajate

viide ÜP seletuskirjale. Kuigi Tallinna Halduskohus on 19.05.2020 määruses nr 3-20-580 juba

ammendavalt tuvastanud, et tegemist on metsamaaga ja metsateatiste registreerimine oli KeA

pädevuses, on kaebajad seda asjaolu täielikult ignoreerinud. Muuhulgas tuvastas kohus ka selle,

et registreeringud ei ole Märjamaa valla ÜP-ga vastuolus. Ka on Riigikohus määruses

11(25)

nr 3-20-580 selgelt välja toonud, et KeA oli pädev asutus metsateatiste registreerimiseks Oti

tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistul.

7) KeA halduspraktika ei ole vastuoluline. Tallinna ÜP ning selle maakasutusplaan ei sätesta

alal, mille juhtfunktsiooniks oli märgitud „metsad, pargid ja looduslikud haljasalad“, otsesõnu

lageraie keeldu. Küll aga tuleb lageraie keeld Tallinna ÜP ning ÜP maakasutusplaani ning

kaudselt ka Tallinna üldplaneeringute ülevaatamise aruande koosmõjust. Tallinna Halduskohus

leidis, et maakasutusplaani leppemärkide selgituste järgi on tegemist puhkeotstarbelise alaga,

mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Vaidlusalusele maale oli omistatud puhkeotstarbeline

ja ökoloogilisi väärtusi kaitsev kaaskasutuse juhtfunktsioon või otstarve (vt haldusasjad nr

3-20-245 ja 3-20-1223). Lisaks KeA-le leidis ka Tallinna linn, et kavandatud raied (sh nii

lageraie kui raadamine) on planeeringuga vastuolus. Viidatud kohtuasjades on välja toodud ka

see, et muud raieliigid sellel alal ei ole välistatud.

Käesolevas kohtuasjas on Märjamaa valla alevi ÜP maakasutuse joonise (joonis 5) kohaselt Oti

tee 2 katastriüksus pargi-, metsa- ja haljasala maa ning Kuuse tn 8 katastriüksus perspektiivne

eramute maa. Maakasutuse joonisel ei ole ala märgitud kui puhkeotstarbeline ala. Lisaks on

Märjamaa vald korduvalt kinnitanud, et kavandatud raied ei ole planeeringuga vastuolus.

Märjamaa vald on 25.03.2020 kirjas nr 9-4.3/965-1 M.L.le selgitanud, et PlanS kohaselt saab

planeeringuga seada lageraie tegemisel langi suuruse ja raievanuse piiranguid ning et praegusel

juhul ÜP-s nimetatud piiranguid, kitsendavat kasutuskorda, majandamise viise ega

vastavasisulisi kokkuleppeid maaomanikuga ei ole.

Märjamaa alevi ÜP kehtestati 19.12.2000 määrusega nr 13. I.N.le tagastati õigusvastaselt

võõrandatud maa Märjamaa Alevivalitsuse 18.12.2001 korraldusega nr 289. Kuuse tn 8 ja Oti

tee 2 tagastati ühe kinnistuna ja kahe katastriüksusena ning maaüksuse sihtotstarbeks määrati

100% maatulundusmaa. Seega I.N.le tagastati Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistu aasta pärast

Märjamaa alevi ÜP kehtestamist. Märjamaa vald on haldusasjas nr 3-20-580 oma 17.04.2020

vastuses märkinud „Antud juhul ei ole Märjamaa alevi üldplaneeringus eelpool nimetatud

piiranguid, kitsendavat kasutuskorda, majandamise viise ega vastavasisulisi kokkuleppeid

maaomanikega“. Sama on kinnitanud Marjamaa Vallavalitsus M.L.le 25.03.2020 kirjas nr 9-

4.3/965-1. Seega oli I.N.le maa tagastamisel selge, et talle tagastatud maa kasutamisel ei ole

planeeringutest tulenevaid piiranguid ning mingeid kokkuleppeid temaga ei ole sõlmitud. Juhul,

kui ÜP-st oleks tulnud maakasutuse piiranguid, oleks I.N. saanud/võinud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamisel teha teistsuguseid otsuseid, nii nagu ta laululava kinnistu puhul

tegi (vt I.N. määruskaebus).

8) Kavandatavad raied ei avalda olulist negatiivset mõju Märjamaa järtade maastikukaitsealale

ega Märjamaa järtade loodusalale. Kaitstavale loodusobjektile kohaldub Vabariigi Valitsuse

23.03.2006 määruse nr 82 „Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri)

kohane kaitsekord. Märjamaa järtade maastikukaitseala on tsoneeritud kaitse-eeskirja § 1 lg 2

kohaselt terviklikult piiranguvööndisse, milles on majandustegevus sh uuendusraied kaitseala

valitseja nõusolekul lubatud (kaitse-eeskirja § 4 lg 7). Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ

loodusliku elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206,

22.07.1992, lk 7–50; loodusdirektiiv) artikli 6 lg 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid

erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike

elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004

korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri”

punkt 2 alapunktiga 54 moodustati Märjamaa järtade loodusala. Loodusdirektiivi I lisas

nimetatud kaitstavad elupaigatüübid, mida alal kaitstakse, on karstijärved ja -järvikud (*3180),

kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), sinihelmikakooslused

(6410), puisniidud (*6530), vanad loodusmetsad (*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050).

12(25)

Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik, mille isendite elupaika kaitstakse, on püst-linalehik

(Thesium ebracteatum).

KeA on koostanud Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitsekorra muutmise väljatöötamise

kavatsuse (VTK), mida tutvustati avalikkusele septembris ja oktoobris 2020. a. Siseriiklik

kaitsekord ei taga Märjamaa järtade loodusalal eesmärgiks olevate metsaelupaigatüüpide,

milleks on vanad loodusmetsad (9010*) ja rohunditerikkad kuusikud (9050) kaitset ja säilimist.

Kuigi metsaraie on määruse nr 82 järgi kaitseala valitseja nõusolekul lubatud, ei ole kaitseala

valitsejal võimalik lubada loodusala väärtusi kahjustavaid tegevusi, mille mõju on oluline ja

ohustab ala terviklikkust. Seetõttu on õigusselguse huvides vajalik tsoneerida väärtuslikud

elupaigad sihtkaitsevööndisse. Kaitstavate loodusobjektide kaitsekorra muutmine tugineb alal

teostatud inventuuridele ja seiretele. Uus kaitsekord aitab kaasa elupaikade ja liikide soodsa

seisundi saavutamisele. VTK kohaselt ei peeta Märjamaa järtade maastikukaitseala laiendamist

vajalikuks, sest kavandatav kaitsekord tagab teadaolevate väärtuste kaitse Märjamaa järtade

loodusala piirides. VTK saadeti tutvumiseks maaomanikele, lisaks avaldati 23.09.2020

sellekohane teade maakondlikus lehes Raplamaa Sõnumid. Ettepanekuid VTK täiendamiseks

laekus vähe ning need ei käsitlenud kaitseala piiride laiendamist. VTK edastati 21.09.2020 ka

kaebajale MTÜ-le Eesti Metsa Abiks, kes esitas VTK-le ettepanekuid kaitsekorra muutmise

osas, kuid ei esitanud väiteid või põhjendusi selles osas, et kaitseala väärtusi ohustavad

kaitsealavälised raied ning kaitseala on vajalik selles osas laiendada. Ka VTK koostamisel ja

selle järel ei ole peetud KeA hinnangul vajalikuks laiendada olemasolevat maastikukaitseala,

sest väärtuste kaitseks piisab tsoneeringu muutmisest ja kaitse-eeskirja täiendamisest.

KeA hinnangul ei ohusta planeeritud kaitsealavälised raied Märjamaa järtade maastikukaitseala

ja Märjamaa järtade loodusala kaitse-eesmärke. Raied väljaspool kaitseala ei oma olulist

kumulatiivset mõju kaitse-eesmärkidele. Kaitseala metsaosad on eraldatud rohumaadega.

Seega ei muuda raied metsaelupaikade tormikindlust, sest need on läänetuultega kohanenud.

Raied ei mõjuta rohumaa elupaiku, ajutist karstijärve või püst-linalehikut, sest liigsete toitainete

kandumine alale ei ole tõenäoline, arvestades vahemaad (üle 100 m). Lisaks piirneb Märjamaa

järtade maastikukaitseala vana raudtee tammiga, mis piirab vee ja toitainete liikumist. Seoses

kaebajate etteheitega, et KKA on alles 14.12.2020 vaideotsuses põhjendanud kavandatavate

raiete ebasoodsa mõju puudumist Märjamaa järtadele, märgib vastustaja, et raiete

registreerimine iseenesest juba tähendab, et KeA on kaalunud kavandatavad raiete vastavust

õigusaktides sätestatud nõuetele, sest vastasel juhul ei saaks KeA raieid kinnitada. Asjaolu, et

formaliseeritud registreering ei oma pikka põhjendust, ei tähenda, et KeA oleks teinud

kaalutlusvea (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-20-605). Lisaks tuleb lugeda vaideotsuses

toodud põhjendused registreeringu täiendavateks selgitusteks.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) alusel läbiviidava

keskkonnamõju hindamise eelduseks on tegevusloa taotluse esitamine, mille pinnalt otsustaja

saab otsustada, kas keskkonnamõju hindamine tuleb algatada või mitte (KeHJS § 11).

Metsateatis ei ole tegevusluba KeHJS § 7 mõttes ning vastav seadusandja tahe nähtub selgelt

ka KeHJS muutmise seaduse eelnõu menetlemisel, mille käigus jäeti metsateatis tegevuslubade

nimistust välja (eelnõu menetluse käigus jäeti arvestamata ettepanek metsateatise

tegevuslubade nimistusse lisamiseks). Kuigi eeltoodust tulenevalt ei tulnud läbi viia KMH-d,

ei tähenda see seda, et KeA oleks jätnud raiete lubamisel hindamata nii kavandatavate kui juba

eelnevalt toimunud ja keskkonda juba mõjutanud raiete koosmõju. Kavandatud raietega ei

kaasne olulist ebasoodsat mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele.

9) Kuigi kaebajad on vaidlustanud teiste hulgas ka registreeringud 50000428477 ja

50000428483, on nad jätnud nende õigusvastasuse kaebuses täielikult käsitlemata. Kaebusest

ega kaebuse täiendustest ei selgu, millise õigusaktiga ja mis põhjusel peavad kaebajad

13(25)

kavandatud hooldusraieid õigusvastasteks. Seega on kaebus nende teatiste osas ilmselgelt

põhjendamata.

11. Stora Enso Eesti AS (kolmas isik I) palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

kaebajate kanda ning mõista Stora Enso Eesti AS menetluskulud välja kaebajatelt.

1) Nii Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 on maakatastri kohaselt 100% maatulundusmaa otstarbega

katastriüksused, millest Oti tee 2 katastriüksusel on 51 166 m2 suurune metsamaa kõlvik ning

Kuuse tn 8 katastriüksusel 14 320 m2 suurune metsamaa kõlvik. Eeltoodust tulenevalt vastab

kinnistu MS sätestatud metsamaa tingimustele. Ka sihtotstarbelt (MaaKatS § 181 lg 9) on

tegemist metsa majandamiseks sobiva alaga. Seega Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu näol on

tegemist metsamaaga MS tähenduses ning seda toetab ka ÜP ja maakatastri info. Seega on KeA

õiguspäraselt väljastanud alale metsateatised. Vaidlusalune kinnistu ei ole park ega haljasala

ning seal ei kohaldu Märjamaa Vallavolikogu 18.09.2018 määrus nr 37. Vastavat on kinnitanud

ka KOV M.L.le esitatud selgitustaotluse vastuses ning varasemas haldusasjas nr 3-20-580

kohtule antud vastuses. Sama on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas

05.02.2021 määruses, viidates, et nendel aladel on metsateatiste registreerimisel kohaldatav

MS, mitte kaebajate poolt viidatud määrus.

2) Raiete teostamine on kooskõlas Märjamaa alevi ÜP-ga. Märjamaa valla alevi ÜP

maakasutuse joonise (joonis 5) järgi on Oti tee 2 katastriüksus pargi, metsa- ja haljasala maa

ning Kuuse tn 8 katastriüksus perspektiivne eramute maa. ÜP kõikidel joonistel ei nimetata

alasid ühtselt ning nagu ka kaebajad on välja toonud, on teistel joonistel (joonis 7 ja joonis 12)

antud ala kajastatud ka näiteks haljasala, pargi ja parkmetsana. Maakasutuse otstarbe

tuvastamisel tuleb lähtuda eelkõige just maakasutuse plaanist, mis määrabki ÜP kohase

maakasutuse otstarbed. Viidatud joonisel on antud ala märgitud kui pargi, metsa- ja haljasala

maa. Asjaolu, et näiteks detailplaneeringute vajadust kajastaval kaardil (joonis 7) on ala

nimetatud teise nimetusega (sealjuures antud kaardil metsa nimetust maade määratlemisel üldse

ei kasutatagi), ei muuda maakasutuse plaanil sätestatut. Ka Märjamaa Vallavalitsus kui ÜP

tõlgendamisel pädev asutus väljendas haldusasjas nr 3-20-580 seisukohta, et tegemist on

metsaga MS tähenduses. Samal seisukohal on olnud ka KeA vaidemenetluses. Lisaks ei toeta

kaebajate loogikat MS sätted. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas 05.02.2021

määruses juba tuvastanud, et vaidlusalused kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega,

mistõttu ei saa neid pidada pargiks MS § 3 lg 3 tähenduses.

20.02.2020 kohtumise protokollist nähtub, et tegelikult peavad ka kohalikud elanikud, sh

kaebajad, antud ala siiski metsaks. Samuti on kaebaja M.L. poolt avaldatud petitsioonis välja

toodud, et „tegemist on otse asulas paikneva metsaga. /---/ Leiame, et Märjamaa vald peab

avalikust huvist lähtudes võtma tarvitusele kõik abinõud kõnealuste metsade säästmiseks

ulatuslikust raietegevusest“. Kuna raieala oli kohati läbimatu ja seal tuli teha raie

ettevalmistamiseks võsalõikust, ei sarnanenud sealne mets ka sisuliselt kuidagi tüüpilise

pargiga.

Märjamaa alevi ÜP ei sätesta metsamaal ning spetsiifilisemalt vaidlusalusel kinnistul raie

teostamisele mitte ühtegi piirangut. KKA on õiguspäraselt väljastanud alale metsateatised.

Metsateatised ja raie teostamine on ÜP-ga kooskõlas. Tallinna Halduskohus tuvastas

haldusasjas nr 3-20-580 samuti, et Märjamaa alevi ÜP-s ei sisaldu Oti tee 2 ja Kuuse tn 8

kinnistu osas metsa majandamise piiranguid, kitsendatavat kasutuskorda, majandamise viise

ega vastavasisulisi kokkuleppeid maaomanikega.

3) Kaebajate argumendid puudutavad peamiselt lageraie teostamist, mitte tegevust

metsateatiste 50000428483 ja 50000428477 alusel. Samas ka lageraie ei too kaasa kaebajate

14(25)

ega teiste isikute õiguste riivet. Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu kuulub I.N.le ehk tegemist on

eraomandis oleva kinnistuga. Seega on oluliseks kaalutluseks metsateatiste väljastamisel ja

kinnistul tegevuste planeerimisel ka maaomaniku huvi ja õigus talle kuuluvat kinnistut

sihtotstarbeliselt kasutada.

Füüsilistest isikutest kaebajad saavad tugineda vaid oma subjektiivsete õiguste kaitse

argumentidele ning kaevatav tegevus peaks ka reaalselt ja tegelikult omama kaebajate

kaitstavatele subjektiivsetele õigustele negatiivseid mõjusid, mida antud juhul ei esine.

Maaomanikule kuuluva erametsa näol ei ole tegu üldkasutatava alaga, mis on ette nähtud

kasutamiseks puhkeotstarbelisel eesmärgil. Antud ala ongi nähtud ette metsa majandamiseks.

Maaomaniku poolt talle kuuluva metsa majandamine ei kahjusta kaebajate õigusi. Piirkonnas

on teisi alasid, mis on ette nähtud kasutamiseks puhkeotstarbelisel eesmärgil ning kus on

kohalikel elanikel, sh kaebajatel võimalik jalutada. Nt on selline vallale kuuluv mets Kuuse

tn 8 katastriüksuse kõrval asuval Kuuse tn 2 katastriüksusel, kus asub laululava. Asjaolu, et

kaebajad on väidetavalt käinud ka maaomanikule kuuluvas erametsas jalutamas, ei tekita neile

kaitstavat subjektiivset õigust nõuda selles metsas uuendusraiete keelamist. Erametsas

jalutamise võimaluse kadumine ei mõjuta kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadusele

vastavale keskkonnale, mis saaks antud juhul olla füüsilisest isikust kaebajate ainsaks

kaitstavaks õiguseks.

Kaebajad püüavad näidata, et vaidlusalune kinnistu on väga oluline Märjamaa rekreatsiooniala,

mis on määratletud juba ÜP-ga. 20.02.2020 koosoleku protokollist nähtuvalt on maaomanik

välja toonud, et eraldisel 3 oli seni tihe võsa, kus mitte keegi isegi jalutada ei saanud ehk seda

ala ei ole tegelikult varem ka tervikuna puhkeotstarbeliselt kasutatud. Sisuliselt on ala

muutunud kasutatavaks just tänu võsa eemaldamisele kolmanda isiku poolt. Sellele on viidanud

ka KeA oma 14.12.2020 vaideotsuses, tuues välja, et kavandatav raieala oli kohati läbimatu,

mistõttu oli seal vaja „teha raie ettevalmistamiseks võsalõikust. Metsa muutumine läbitavaks ja

seega kohalike elanike poolt kasutatavaks ongi toimunud tänu raiet ettevalmistava alusmetsa

raie, enne mida oli metsa kasutamine tiheda võsa tõttu keeruline“. Samas nähtub maaomaniku

04.03.2021 määruskaebusest, et ka praegusel ajal on alal läbitav vaid üks tee ning alusvõsa

siiski takistab ala terviklikku kasutamist. Tegemist ei ole seega olukorraga, kus kaebajad ja

teised kohalikud elanikud on aastakümneid saanud seda metsa sellisel kujul rekreatiivsetel

eesmärkidel kasutada. Osaliselt on rekreatiivsetel eesmärkidel ala kasutamine viimasel ajal

muutunud võimalikuks just tänu kolmanda isiku tegevusele. See aga ei muuda ala piirkonna

olulisemaks rekreatiivseks alaks. Vaidlusalust ala ei käsitle sellise eriliselt väärtusliku alana (sh

rekreatiivsetel eesmärkidel) ka ükski planeering ega muu dokument. Tegu ei ole väärtusliku

metsa või olulise rohealaga, mille säilimine oleks mõne planeerimisdokumendiga eesmärgiks

seatud.

4) Tegevuste planeerimisel on oluline arvestada alal asuva metsa vanust, seisundit ja vajadust

raiet teostada. Ka 20.02.2020 koosolekul toodi metsa seisukohast välja vajadus raiet teostada.

Takseerkirjelduse kohaselt on eraldistel 1 ja 3 puude keskmine vanus vähemalt 5 aastat kõrgem

kui raievanus ette näeb ehk on ilmne, et nendel eraldistel on puude raievanus täis ja mets on

raie teostamiseks küps. Tegemist on ligikaudu saja aastase metsaga ning maaomaniku sõnul on

metsas ka üraskikahjustus sees ehk raie teostamine on metsa tervise seisukohast äärmiselt

vajalik. Metsateatised ja raie teostamine on kooskõlas ka metsamajandamiskavas väljatooduga.

Maaomanik on täiendavalt välja toonud, et see osa metsast, mida elanikud on kasutanud

jalutamiseks, on reostatud – sinna tuuakse hulgaliselt pakendeid ja muud sodi, sealt raiutakse

õigusvastaselt jõulukuuski ning toimunud on metsapõlengud. Sellest nähtuvalt ei kasuta

kohalikud elanikud metsa lihtsalt puhkeotstarbeliselt, vaid oma käitumise ja tegevusega

põhjustatakse nii metsale kui maaomanikule olulist kahju. Sellises olukorras on igati

15(25)

põhjendatud maaomaniku soov oma raieküpse metsa nõuetekohaseks majandamiseks.

Kaebajad rõhuvad põhjendamatule ja ebaõigele eeldusele, justkui peab neil olema ÜP järgi ja

seetõttu, et metsas on rajad, mida on võimalik kasutada, eraomandisse kuuluvat kinnistut vabalt

ja oma soovidele vastavalt igal ajal kasutada. Maaomaniku huvid oma kinnistu

sihtotstarbeliseks kasutamiseks ja kolmanda isiku huvid raieõiguse teostamiseks õiguspäraste

metsateatiste alusel kaaluvad üles kaebajate soovi metsas jalutada.

Metsa raiega kaasneb metsa uuendamise kohustus (MS § 24 ja 25). Seega, kui metsa metsamaal

raiutakse, tuleb metsaomanikul tagada metsa uuenemine seaduses sätestatud tähtaja jooksul.

Teisisõnu, ka lageraie järgselt jääb kõnealune maa metsamaaks, millel kasvavad jäetud

seemnepuud ning uuenemise järgselt uus mets. Metsa uuendamisega tagatakse, et aastate pärast

on uuenenud metsa võimalik majandada ning ühtlasi metsa muul viisil kasutada (nt MS § 35

lg 1 p 1 toodud viisil) ka tulevastel inimpõlvedel. Praegune mets on majandatav ja kasutatav

üksnes seetõttu, et eelnevad inimpõlved on metsa majandanud. Juhul, kui kaebajad ei oleks

tegevust kinnistutel igal sammul takistanud, oleks praeguseks saanud uus mets juba ligi aasta

kasvada.

5) Otsuste tegemisel peavad puudutatud isikute huvid olema tasakaalustatud. Sel eesmärgil on

kolmas isik ka korduvalt pakkunud kompromissina võimalust puude säilitamiseks. 20.02.2020

toimunud koosolekul kompromissina pakkus kolmas isik võimalust vähemalt osa puudest

kohase hüvitise eest säilitada, kuid teatav grupp kohalikest elanikest ei olnud kompromissist

huvitatud. Ka pakkus kolmanda isiku esindaja I. Tust kompromissina välja, et ollakse valmis

katma eraldis 3 säästmiseks 2500 eurot, mis tähendaks umbes 50 puud. Koos 17 säilikpuuga

oleks kokku säilitatud 72 puud ehk ligikaudu 0,27 ha ning kolmas isik pakkus kohalikele

elanikele võimaluse hüvitise eest säilitada täiendavalt veelgi rohkem puid. Kompromiss ei ole

realiseerunud.

6) Kaebajad on asunud seisukohale, et „metsapark“ peaks olema puhveralaks õhusaaste, müra,

tuule ja tuisu eest. T.-L. K.i ja U.K.i kinnistu asub Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistust üle 750

meetri kaugusele ning vaidlusalusel kinnistul toimuv ei saa otseselt neid kuidagi mõjutada. H.T.

kinnistu asub vaidlusalusest kinnistust üle 200 meetri kaugusel ning kinnistute vahele jääb

hulgaliselt teisi maju. Ka M.L., M.L. ja A.A.i elukoht ei asu vahetult Oti tee 2 ja Kuuse tn 8

kinnistu kõrval, vaid ka sinna vahele jäävad teised kinnistud. Tegelikult nähtub ka kaebajate

enda poolt kaebuse täienduse dokumendis esitatud kaardilt, et kaebajate elukohad jäävad Oti

tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistutest eemale, osade kaebajate puhul sisuliselt asula teise poolde.

Kaebajateni ei ulatu Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistul toimuvast tegevusest mingeid negatiivseid

mõjusid.

Ülepaisutatud ja ebaõiged on kaebajate väited, justkui kahjustaks Oti tee 2 ja Kuuse tn 8

kinnistul raie teostamine nii maju kui inimesi, sest see tooks kaasa tuulte ja lausa lendavate

asjade poolt põhjustatud kahju. Eestis ei esine üldiselt selliseid ekstreemseid ilmaolusid ja tuuli,

mis kaebajate poolt kirjeldatud tagajärgi kaasa võiks tuua. Märjamaa valla ÜP lisa 1 Märjamaa

arengupiirkonna kaardil ei ole vaidlusalune kinnistu märgitud kaitsehaljastuse (sh säilitatava

metsa) maana, kuigi mitmed teised alad on selliselt kaardil tähistatud. Seega ei ole ÜP-s nähtud

ette kinnistul asuva metsa säilitamist. Samuti ei ole peetud metsa vajalikuks elamupiirkonna

kaitsehaljastusena. ÜP-d ei sisalda Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu osas piiranguid ega

eritingimusi, sh ei sea ÜP-d piiranguid alal metsa majandamisele. Seega ei ole õiged väited,

justkui oleks kaebajatel ÜP alusel tekkinud mingisugune ootus metsa säilitamisele.

Tegu ei ole piirkonna ainsa loodusliku ja rekreatiivsetel eesmärkidel kasutatava alaga.

Kaebajatel puudub õigus nõuda eraomanikule kuuluva metsa kasutamise õigust. Seda kinnitas

Tallinna Halduskohus ka oma 19.05.2020 määruses nr 3-20-580. Kohus oli kokkuvõtlikult

16(25)

seisukohal, et metsa raiumine ei riku kaebuse esitaja õigusi. Kohus rõhutas täiendavalt, et

asjaolu, et kaebaja peab ala oluliseks rekreatsioonialaks, ei anna õigust teisele eraisikule

kuuluvat maad kasutada. Puuduvad põhjused jõuda käesolevas kohtuasjas teistsuguste

järeldusteni.

7) KeA on raiete keskkonnamõju menetluses nõuetekohaselt hinnanud. Võimalikke mõjusid

Märjamaa järtade maastikukaitsealale on KeA käsitlenud põhjalikult ja ammendavalt ka oma

14.12.2020 vaideotsuse punktis 2.4 ning leidnud, et kavandatud raied ei avalda olulist

negatiivset mõju Märjamaa järtade maastikukaitsealale ega Märjamaa järtade loodusalale.

Oti tee 2 kinnistu ja Märjamaa järtade maastikukaitseala vahele jääb mitu kinnistut, sh 39 809

m2 suurune Kase tn 7 kinnistu, millel asub mets, samuti 16 710 m2 suurune Kullerkupu tn 34

kinnistu, mis on elamumaa, millel asub ka metsamaa kõlvik. Lisaks jääb sinna vahele ka

Nurmenuku ja Kullerkupu tänavate äärne elamukvartal ja 14 791 m2 suurune Kullerkupu tn 14

sihtotstarbeta maa kinnistu, mis on samuti suures ulatuses metsamaa. Seega on ilmne, et

vaidlusaluste kinnistute ja Märjamaa järtade maastikukaitseala vahele jääb hulgaliselt nii

looduslikke kui täisehitatud kinnistuid ehk vaidlusalustel kinnistutel toimuv tegevus ei mõjuta

maastikukaitseala.

Maastikukaitseala kaitse-eeskirja kohaselt on kaitse-eesmärkideks lubjarikkal mullal kuivad

niidud (6210)3, lood (alvarid) (6280*), sinihelmikakooslused (6410), niiskuslembesed

kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) ja puisniidud (6530*).

Seega ei ole tegemist metsakooslustele ja nendega seotud liikide kaitsele orienteeritud

kaitsealaga, mida võiks mõjutada metsaraie. Seda kinnitab omakorda asjaolu, et Märjamaa

järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg 7 kohaselt on isegi kaitsealal kaitseala valitseja

nõusolekul lubatud uuendusraie. Täna kehtiva kaitse-eeskirja kohaselt on alal vaid

piiranguvöönd. On küll õige, et KeA on algatanud maastikukaitseala kaitsekorra muutmise,

kuid maastikukaitseala laiendamist ei peeta vajalikuks, sest kavandatav kaitsekord tagab

teadaolevate väärtuste kaitse Märjamaa järtade loodusala piirides. Puuduvad andmed selle

kohta, et vaidlusalustel kinnistutel toimuv tegevus võiks kuidagi maastikukaitseala mõjutada.

Kaebajad ei ole esile toonud ühtegi kaitse-eesmärki, millele mõju võiks avaldada ega ühtegi

negatiivset mõju, mis avalduda võiks.

Kaebajad viitavad vaid üldistele põhimõtetele Natura alade kaitsel. Arvestades, et KeA on ise

ka kaitseala valitsejaks ning pädevaks asutuseks Natura aladega seotud mõjude hindamisel, ei

ole alust arvata, et metsateatiste alusel teostatavad tööd kuidagi alale negatiivset mõju avaldaks.

KeA on hindamise tulemusel asunud seisukohale, et kaitsealavälised raied ei ohusta Märjamaa

järtade maastikukaitseala ja Märjamaa järtade loodusala kaitse-eesmärke. Vaidlusalustel

kinnistutel asuval metsal ei ole looduskaitselist väärtust ning seal raie teostamine ei mõjuta

kaitseala kaitse-eesmärke. Tallinna Ringkonnakohus on 05.02.2021 määruses käesolevas asjas

leidnud, et KeA seisukoha, et metsaraie vaidlusaluste metsateatiste alusel ei kahjusta Märjamaa

järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga kaitstavaid eesmärke, õigsuses ei ole põhjust

kahelda.

12. I.N. (kolmas isik II) palub jätta kaebuse rahuldamata.

1) Kolmas isik II nõustub KeA ja Stora Enso Eesti AS vastustes väljatooduga.

2) Kaebajad on olnud läbivalt seisukohal, et neil on õigus kolmandale isikule II kuuluvat maad

ja seal asuvat metsa vabalt oma soovide kohaselt kasutada nii jalutamiseks kui muul eesmärgil.

Tegemist ei ole avaliku maaga, vaid eraomandiga ning kaebajate poolt nõutu rikub oluliselt

maaomaniku omandiõigust ega võimalda tal enda maad sihtotstarbeliselt kasutada. Kolmanda

isiku II kinnistut ei ole ühegi dokumendiga, sh ÜP-ga, määratud avalikku kasutusse. Tegemist

17(25)

ei ole pargiga, vaid metsamaaga. Seda kinnitab nii maa kõlvikuline koosseis kui selle

sihtotstarve. Märjamaa vald on haldusasjas nr 3-20-580 esitatud dokumentides üheselt

mõistetavalt öelnud, et Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu ei ole park ega muu puhkeotstarbeline

maa, vaid tegemist on metsaga. Sama arvamust on kinnitanud KeA.

3) Raie teostamine ei kahjusta kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadusele vastavale

keskkonnale. Suur osa Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 asuvast metsast oli enne alusmetsa raiumist

jalutamiseks täiesti sobimatu. Seal oli rägastik, kus ei olnud võimalik puhata ja jalutada. Seda

ala ei ole varem puhkeotstarbelistel eesmärkidel kasutatud. Nüüd, kui on teostatud alusmetsa

raie, on võimalik alal jalutada ja seda rekreatiivsetel eesmärkidel kasutada. Samas ei anna see

kaebajatele õigust nõuda, et kinnistut eesmärgipäraselt ei kasutataks ja raiet ei teostataks.

Märjamaal on olemas puhkeotstarbelistel eesmärkidel kasutatavad alad, sh pargid ja metsad,

kus kaebajatel on võimalik oma aega veeta. Samuti on kolmas isik II jätnud osa oma maadest

kasutamiseks just sel eesmärgil. Märjamaa laululava ümber olev mets, mis on täna valla

omandis olev avaliku kasutusega ala ja mida on võimalik puhkeotstarbeliselt kasutada, kuulus

ka algselt kolmanda isiku II perekonnale, kuid sellest loobuti maade tagastamise käigus just

seetõttu, et elanikud saaksid seda ala vabalt kasutada. Kaebajad on kaebuse täienduses ka

viidanud antud ala kasutamisele puhkeotstarbelistel eesmärkidel. Nüüd aga soovitakse võtta

maaomanikult ära võimalus tema omandis olevat metsa majandada.

4) Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistul asuv mets vajab uuendamist ja raiet. Kolmas isik II nõustub

selles osas kõikide kolmanda isiku I poolt 15.01.2020 määruskaebuses ja vastuses kaebusele

välja toodud väidetega. Metsa majandamiskavast nähtuvalt on tegemist raieküpse metsaga, kus

on lisaks üraskikahjustus sees. Raie teostamine on metsa tervise parandamise ja metsa

uuendamise seisukohast lausa hädavajalik. Asjaolu, et kaebajad tahavad just selles asukohas

läbi metsa jalutada, ei kaalu üles maaomaniku õigust metsa nõuetekohaseks majandamiseks.

5) Mis puudutab väiteid seoses Märjamaa järtade maastikukaitseala ja looduskaitsealaga, siis

nõustub kolmas isik II selles osas kolmanda isiku I ja vastustaja poolt väljatooduga. Kui KKA

on kaitseala valitsejana kinnitanud, et raie teostamine keskkonnakaitselist probleemi kaasa ei

too, peaks sellest piisama veendumaks, et raiel ei ole alale negatiivseid mõjusid. Kolmanda

isiku II kinnistu ei piirne kaitsealaga, vaid sinna vahele jääb mitmeid kinnistuid.

6) Raie teostamisel ei ole negatiivseid mõjusid kaebajatele ega keskkonnale, kuid raie

takistamisel on olulised negatiivsed mõjud maaomanikule ja Stora Enso Eesti AS-le. Kolmas

isik II ei ole saanud juba aasta aega oma metsa sihtotstarbeliselt majandada, kuigi kohtud on

eelmises haldusasjas nr 3-20-580 leidnud, et samasugustel asjaoludel esitatud kaebus oli

perspektiivitu. Kaebajatega on püütud kompromissi saavutada ja kolmas isik I on pidanud

raierahu, et mitte häirida metsas pesitsevaid linde. Sellest hoolimata on käimas uus

kohtuvaidlus, mis taaskord takistab maaomanikul oma metsa sihtotstarbeliselt majandada ja

omandit realiseerida.

13. Märjamaa valla (kaasatud haldusorgan) arvamus.

1) Märjamaa alevi ÜP-s on sätestanud mitmed pargi- ja haljasalad, kuid MS § 3 lg 2 p 1 sätestab,

et metsamaa on (sh) maa, mis on kõlvikuna kantud maakatastrisse. Maakatastripidaja määrab

metsamaa kõlviku (mille alla läheb ka park) ning KOV määrab sihtotstarbe vastavalt

maakasutusele. Eraldi sihtotstarvet nimetusega „pargimaa“ pole olemas. Kõik alevis olevad

metsamaa kõlvikuga maad on sihtotstarbelt kas üldkasutatavad maad (omavalitsusele

kuuluvad) või maatulundusmaad (eraomanduses). MS § 3 lg 3 järgi ei loeta metsamaaks MS

tähenduses õuemaad (seaduses kõlvik), elamumaad (seaduses sihtotstarve), pargi, kalmistu,

18(25)

haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike

maad (valla hinnangul ÜP järgi määratud maakasutus).

2) KOV saab raiepiiranguid sätestada MS-s ette nähtud metsamaa osas ainult ÜP-ga. Ülejäänud

piirangud metsa raiele tulenevad peamiselt LKS-st, MS-st ja PlanS-st. ÜP-ga sätestatud

piirangud peavad olema kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Märjamaa Vallavalitsuse jaoks

olulised aspektid tulenevad kehtivast Märjamaa alevi ÜP peatükist 4.1.6: „Pargid ja haljasalad.

Alevi idaosas asuvatele Kruusiaegu talu maadele on planeeritud elamud ja / või park. Idaosas

asuvad metsad heakorrastatakse. /--/ Tallinn-Pärnu maantee ehk Via Baltica ääres säilitatakse

50-100 meetri laiune kõrghaljastusvöönd.“

3) Märjamaa on alev, mitte linn ning selles osas ei rakendu MS § 42 lg 3 (mis jõustus

01.09.2020), mille järgi ei tohi planeeringuga linna kui asustusüksuse rohealaks määratud alal

kasvavat metsa raiuda KOV nõusolekuta.

4) Lähedal asuval Natura 2000 alal on uuendusraie lubatud valitseja (KeA) nõusolekul.

Täiendavate seisukohtade andmiseks Natura 2000 tulenevate piirangute ning Arhusi

konventsiooni kohta Märjamaa vallal pädevus puudub.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus leiab, et nii füüsilistest isikutest kaebajate kui keskkonnaorganisatsioonide kaebus

tuleb jätta rahuldamata.

15. Menetlusosaliste vaidlus on ÜP tõlgendamise üle (vaidlusaluste alade maakasutusotstarbe

osas), raietööde mõju üle Märjamaa järtade maastikukaitsealale ning selles, kas KeA oli pädev

metsateatisi väljastama.

Puudub vaidlus, et kõrvuti asuvad kinnistud Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kuuluvad Imbi Niidule ehk

tegemist on eraomandis kinnistutega. Maakatastri järgi on tegemist 100% maatulundusmaaga,

sh metsamaa kõlvikud suuruses ligi 50 000 ja 14 000 ruutmeetrit. Takseerkirjelduse kohaselt

on eraldistel 1 ja 3 tegemist ligi saja aastase metsaga, kus I.N. sõnul on sees ka üraskikahjustus.

Metsamajandamiskavaga on raie kooskõlas.

Kaebuse ja selle 01.03.2021 täienduse kohaselt on K. elukoht ligi 750 m kaugusel

vaidlusalustest kinnistutest. H.T. elab ligi 450 m kaugusel, sh jääb kinnistute vahele hulga teisi

maju. L. ja A. elavad kõige lähemal, kuid mitte raieõigusega kinnistute kõrvalkinnistul ning ka

neid eraldavad vaidlusalustest kinnistutest teised kinnistud, kuid Oti tee 2 kinnistut ja sellel

kasvavat metsa on näha. Nende elukohta eraldab Tallinn-Pärnu maanteest vaidlusalustel

kinnistutel kasvav mets.

16. KeA pädevus

Küsimusele, kas raie lubamine oli kohaliku omavalitsuse või KeA pädevuses on Tallinna

Ringkonnakohus määruskaebuse menetluses juba kahel korral vastanud ning leidnud, et

vaidlusalused kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega, mistõttu ei saa neid pidada pargiks

MS § 3 lg 3 tähenduses. Pargi alaga on tegemist juhul, kui maa sihtotstarve on MaaKatS § 18¹

lg 12 p 2 järgi sotsiaalmaa alaliigiga üldkasutatav maa. Seetõttu on metsateatiste

registreerimisel kohaldatav MS, mitte määrus nr 37, mis reguleerib KOV-i poolt raielubade

väljastamist. Seega oli otsustamine KeA pädevuses. Halduskohtul pole alust asuda teistsugusele

seisukohale.

17. MS § 41 lg 1 p 1 järgi tuleb raiet kavandaval isikul esitada KeA-le metsateatis. KeA

kontrollib teatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja metsa

19(25)

iseloomustavatele andmetele (MS § 41 lg 7). Kui raie nõuetele ei vasta, on ametil õigus

keelduda teatise registreerimisest, põhjendades keeldumist kirjalikult (MS § 41 lg 8). Kui raie

vastab nõuetele, registreerib KeA selle metsaregistris (MS § 41 lg 8¹).

Puudub vaidlus, et keelduvad otsused on haldusaktid, mille kehtivus (12 kuud - MS § 41 lg 13)

pole praeguseks lõppenud ehk tühistamisnõue on jätkuvalt kohane.

18. Kaebeõigus ja subjektiivsete õiguste rikkumine

18.1 Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse (KeÜS § 30 lg 2) üle vaidlus puudub.

18.2 Füüsiliste isikute kaebeõiguse olemasolu KeA ei tunnista (12.03.2021 menetlusdokument)

ning Stora Enso Eesti AS leiab, et ka kaebeõiguse olemasolu möönmisel ei piira raie kaebajate

õigusi ebaproportsionaalselt.

18.2.1 Vastustaja viitab läbivalt Õiguskantsleri 03.04.2018 kirjas nr 6-1/1801556 väljatoodud

seisukohale, kus märgitakse, et haldusmenetluse osalistena saaks üldiselt käsitada

naaberkinnistu omanikke, kelle enda metsaraiet kaevatav metsateatis piirab (nt raieviisi osas,

MS § 29 lg 9, lg 11). Kuid naaber, keda raie häirib põhjusel, et muutuvad tuuleolud ja vaade,

pole üldjuhul kolmanda isikuna kvalifitseeritav.

MS regulatsiooni kohaldamine, mis näeb ette tavapärase haldusmenetlusega võrreldes lihtsama

(automatiseeritud) menetluse, ei saa kohtu hinnangul kaasa tuua KeÜS-ga antud kaebeõiguse

nullimist. Ka Õiguskantsler kasutab oma seisukohas väljendeid „eeskätt“ ja „üldjuhul“ ning

käsitleb olukorda menetlusse kaasamise aspektist ja lähtuvalt omandipõhiõiguse riivest.

Metsateatisest tekkivat riivet ei saa vaadata pelgalt konkureerivate omandiõiguste kontekstis.

KeÜ § 23 näeb ette keskkonnalase kaebeõiguse sisustamise füüsilise isiku heaolu- ja

tervisekaitsevajaduse kaudu.

18.2.2 Füüsilistest isikutest kaebajad on kaebeõiguse alusena tuginenud KeÜS § 23 lg-le 1, mis

sätestab, et igaühel on õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on

oluline puutumus. Sama sätte teise lõike kohaselt on oluline puutumus isikul, kes viibib tihti

mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline

seos mõjutatud keskkonnaga (vt ka Riigikohtu 13.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-8-15, p-d 19‒

21). Riigikohus on viidatud lahendis märkinud, et KeÜS kontekstis tuleb puutumust vaadelda

isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja

heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20) Samuti on kohane viidatud otsusele

lisatud eriarvamuses toodu, et kaebeõigusele ei saa seada ülemäära kõrgeid nõudmisi, mis

võtaks keskkonnaasjades võimaluse õiguskaitsele. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas

asjas tehtud 29.04.2021 määruses (p 21) märkinud, et puutumuse tuvastamine ei tähenda keeldu

kaebajate huve mistahes viisil negatiivselt mõjutada. Samas puuduvad ka üldised kriteeriumid

määratlemaks, milline on tervise- ja heaoluvajadusele vastav keskkond.

18.2.3 Füüsilistest isikutest kaebajad on 01.03.2021 menetlusdokumendis selgitanud, et

vaidlusalustel kinnistutel asuva metsa raie rikub nende õigusi, sest nad on aastakümneid

metsaparki kasutanud, mh käivad nad seal seenel ja jalutamas (dokumendi p 9; vt ka kaebuse p

18). Ehk väited tuginevad keskkonna tegelikul, pikaajalisel kasutamisel. Samuti kaitseb

vaidlusalune mets kaebajate omandit looduslike mõjude ja emissioonide eest (dokumendi p 14;

vt ka p-d 26–40 ja kaebuse p 64). Kaebajad väidavad ka lageraie tulemusel tuulest ja tormidest

tingitud ohtu piirkonnas viibivatele inimestele (sh endile).

20(25)

Kaebajad ei väida maanteelt lähtuvate emissioonide (müra, õhusaaste) osas õigusaktidega

kehtestatud piirväärtuste ületamist.

18.2.4 Ringkonnakohus on määruskaebuse menetluses tuvastanud faktilised asjaolud, mille

osas kaebajad pole esitanud hiljem vastuväiteid.

Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt nähtub kaebajate väidetest, et nad seovad enda õiguste

rikkumise parkmetsaga. Maa-ameti ortofotodelt nähtub, et Kuuse tn 8 kinnistul ei asu mets

ühtlaselt tihedalt, vaid üksnes laululava ja Oti tee poolses osas. Kuigi ei ole välistatud, et

kaebajad on kasutanud puhkealana ka nimetatud kinnistul paiknevat metsa, eelkõige laululava

poolses otsas, on tegemist võrdlemisi väikese metsaribaga. Samuti ei ole usutav, et Kuuse tn 8

kinnistul raiutav mets (1,23 ha) avaks kaebajate kinnistud sellistele välistele mõjutustele, et raie

teostamist seal saaks pidada ebaproportsionaalseks.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et Sauna tn 1 kinnistu (kaebajad U.K. ja T-L. K.) jääb Kuuse

tn 8 kinnistust isegi kaugemale kui 750 m ja Vahtra tn 13 kinnistu (kaebaja H.T.) ca 400 m

kaugusele. Kase tn 4 kinnistu (kaebajad M.L., M.L. ja A.A.) paikneb Kuuse tn 8 kinnistust ca

300 m kaugusel.

Ringkonnakohus on Maa-ameti ortofotode põhjal leidnud, et Sauna tn 1 ja Vahtra tn 13

kinnistud asuvad Kuuse tn 8 kinnistust piisavalt kaugel ning nende vahele jääb tiheasustus.

Lisaks aitab võimalikke maanteelt tulenevaid kahjulikke mõjutusi leevendada laululava taga

ning Oti tee 3 kinnistutel paiknev mets, samuti Liiva ja Liiva põik tänavate juures asuvatel

kinnistutel paiknev mets (nt Liiva tn 27 ja Liiva tn 40 kinnistud). Kase tn 4 kinnistu ning Kuuse

tn 8 kinnistu vahel paikneb Kuuse tn 2 kinnistu, mis on metsaga kaetud.

Kaebajad pole pärast kõnealust ringkonnakohtu määrust oma väiteid ka õiguste rikkumise osas

täiendanud.

Halduskohus leiab, et eraomandis oleval Kuuse tn 8 kinnistul lubatud lageraie väiksel

metsaribal, arvestades eelnevalt märgitud faktilisi asjaolusid ning ÜP-st tulenevat (vt otsuse p

19), ei saa omada sellist negatiivset mõju kaebajatele, mida saaks pidada õiguse tervise- ja

heaoluvajadusele vastavale keskkonnale rikkumiseks. Samal kinnistul tehtav harvendusraie

(MS § 31), mille tulemusel õiguste rikkumist pole kaebajad eraldi põhjendanud, ei saa

ilmselgelt õigusi rikkuda ning ka raied koosmõjus ei oma sellist mõju (sama seisukoht käib ka

Oti tee 2 kohta).

Eraomandis oleval Kuuse tn 8 kinnistul KeA otsusega lubatud raieküpse ja üraskikahjustusega

metsa raiumise (lageraie) keelamine oleks I.N. omandiõigust ebaproportsionaalselt piirav,

samuti raieõiguse teostaja ettevõtlusvabadust piirav. Arvestades mh, et raiega kaasneb metsa

uuendamise kohustus (MS § 24 ja 25). Kaebus on selles osas põhjendamatu.

18.2.5 Ringkonnakohus ei välistanud, et Oti tee 2 kinnistul soovitava raiega võidakse

füüsilistest isikutest kaebajate subjektiivseid õigusi (KeÜS § 23) rikkuda.

Kohus nõustub vastustajaga, et meelevaldne on I.N.le kuuluvat kinnistut nimetada

„Lauluväljaku parkmetsaks“ kui mingiks üheks terviklikuks objektiks, lähtumata erinevatest

õiguslikest regulatsioonidest maa staatuse osas. Märjamaa vallale kuuluv n-ö laululava kinnistu

(registriosanumber 8456850) piirneb vahetult I.N.le kuuluva kinnistuga. (vt ka ÜP joonis 5, mis

loeb ala pargi, metsa või haljasala maaks). Erinevalt I.N. kinnistust on laululava kinnistu, millel

samuti kasvab mets, avalikult kasutatav maa ning selles metsas vaba aja veetmise võimalusi ei

mõjuta Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistul metsa majandamine. Laululava kinnistu on

üldkasutatava maa sihtotstarbega, erinevalt I.N. kinnistust ning kõigile kasutamiseks avatud.

21(25)

I.N. väitel oli enne alusmetsa korrastamist suur osa Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 asuvast metsast

jalutamiseks täiesti sobimatu. I.N. väidete kohaselt oli seal rägastik, kus ei olnud võimalik

puhata ja jalutada ning seda ala pole varem puhkeotstarbelistel eesmärkidel kasutatud. Alles

peale I.N. poolt teostatud alusmetsa raiet, on võimalik alal jalutada ja seda rekreatiivsetel

eesmärkidel kasutada. Seega kaebajate väide I.N. eraomandis oleva ala puhkeotstarbel

pikaajalisest kasutamisest pole korrektne. Tallinna Ringkonnakohtu viimatine määrus, kus

märgitud asjaolu käsitleti, tehti 29.04.2021. Pärast seda pole kaebajad oma väiteid täiendanud

ega vaielnud vastu I.N. väidetele, millele ringkonnakohus tugines, st et suur osa Oti tee 2 ja

Kuuse tn 8 asuvast metsast oli enne alusmetsa raiumist jalutamiseks täiesti sobimatu. (vt ka

20.02.2020 koosoleku protokoll, vastustaja 12.03.2021 menetlusdokumendi lisa)

Nõustudes ringkonnakohtuga pole kaebuse ja selle 01.03.2021 täienduse põhjal ala

puhkeotstarbel kasutamise tõttu Oti tee 2 kasvava metsaga olulise puutumuse omamise

argument kaalukas, arvestades, et mõlemad, nii Kuuse tn 8 kui Oti tee 2 kinnistu on eraomandis

ning kinnistu igaüheõiguste raames kasutamise võimalus sõltub eelkõige maaomaniku loast

(KeÜS § 32; Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2020 määrus asjas nr 3-20-580). Puudub

vaidlus, et I.N. pole sellist luba andnud. Küll on I.N. märkinud oma vastuses, et ta on nn

lauluväljaku kinnistu maade tagastamisest varasemalt loobunud avalikes huvides, mistõttu

oleks ebaõiglane piirata tal omandiõiguse teostamist praegu talle kuuluvatel kinnistutel.

Kohtu hinnangul puudub kaebajatel õigus nõuda kindlate eraomandis olevate kinnistute

kasutamist rekreatsiooni eesmärgil. Metsale ligipääsu mugavus (võimalikult lühike teekond) ei

saa antud juhul olla teise isiku omandiõiguse olulist piiramist õigustav.

Arvesse tuleb võtta ka seda, kas kaebajatel on lähipiirkonnas muid võimalusi vaba aja

veetmiseks. Nii on kaebajad ise välja toonud, et üle Tallinn-Pärnu maantee asub suusarada;

jalutamiseks sobilik raudteetamm; Uuemõisa Heinamaa; nn lauluväljaku kinnistul on samuti

metsa.

Ringkonnakohus on kõnealuses määruses pidanud vähetõenäoliseks, et Sauna tn 1 ning Vahtra

tn 13 kinnistutele kaasnevad ulatuslikud ebasoodsad loodusmõjud või emissioonid pärast raie

teostamist Oti tee 2 kinnistul. Nii Vahtra kui ka Sauna tn kinnistud paiknevad Oti tee 2

kinnistust võrdlemisi kaugel ning kinnistute vahele jääb muu hoonestus. Lisaks jääb Tallinn-

Pärnu mnt ja nimetatud kinnistute vahele Laululava ümbritsev mets ning Liiva ja Liiva põik

tänavate juures asuvatel kinnistutel paiknev mets (nt Liiva tn 27 // Kruusiaugu ja Liiva tn 40),

mis aitab võimalikke negatiivseid mõjutusi leevendada. Kase tn 4 ning Oti tee 2 vahel paikneb

Kase tn 5 kinnistu, millel asub samuti kõrghaljastus. Kaebajad pole kaebust selles osas

täiendavalt põhjendanud. Ringkonnakohus on möönnud, et Kase tn 4 kinnistu juurde võib Oti

tee 2 kinnistul raie teostamisel Kase tn 5 ning Kuuse tn 2 kinnistu vahelisel alal tekkida

tuulekoridor. Samuti suureneb kahjulike mõjutuste hulk, sest ka Oti tee 4 kinnistult on mets

juba suures osas eemaldatud. Võimalike tormikahjude osas on viidatud üldistele kahjudele,

sidumata neid vaidlusaluse piirkonnaga (vt nt 01.03.2021 täienduse p 18). ÜP lisa 1 ei näe ette

kaitsehaljatust, kõrghaljastuse säilitamist vaidlusalustel kinnistutel.

Kohus nõustub vastustajaga, et see, et kaebajad I.N. kinnistuid oma äranägemist mööda

kasutada soovivad ja metsapargiks/parkmetsaks nimetavad, ei tee seda veel pargiks MS § 3 lg

3 mõttes. Park on ala, mis on pargiks kujundatud ning avalikult kasutatava pargi puhul on talle

antud sotsiaalmaa sihtotstarve (v.a LKS 4. peatükis toodud pargid). Praegusel juhul on tegemist

eraomandis oleva metsamaaga. Kaebajate viide Riigikohtu 14.10.2020 otsusele nr 3-3-1-54-03

(miljöö säilitamise osas) ei ole seega asjakohane, kuna viidatud asjas oli tegemist 1930-ndatel

aastatel ravialuste jaoks rajatud pargiga.

22(25)

19. Üldplaneeringu tõlgendamine

19.1 MS § 23¹ kohaselt planeeringuga asula või elamu kaitseks õhusaaste, müra, tugeva tuule

või lumetuisu eest või tuleohu vähendamiseks või metsatulekahju leviku tõkestamiseks

määratud metsa majandamisel võib kohaliku omavalitsuse üksus kokkuleppel maaomanikuga

planeeringuga seada piiranguid uuendusraie tegemisel raieliigile ning lageraie tegemisel langi

suurusele ja raievanusele.

Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud sättest tulenevalt on ÜP-ga võimalik piiranguid seada

vaid omanikuga kokkuleppel ja vaid uuendusraietele, mitte muudele raieliikidele. Seega

hooldusraietele ehk harvendusraietele ÜP-ga piiranguid seada ei saa.

Kohus nõustub kaebajatega küll selles, et kohtupraktika kohaselt, metsaraiega seotud piirangud

võivad tulla kehtivast ÜP-st (nt Riigikohtu 15.10.2013 lahend nr 3-3-1-35-13, p 18 jt). Kohus

ei nõustu kaebajatega, et praegusel juhul oleks Märjamaa vald asjassepuutuvatel kinnistutel

seadnud raie teostamisele piirangud. Vald kui menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud

haldusorgan pole seda samuti kinnitanud.

Kohus on seisukohal, et Märjamaa valla üldplaneeringus ei ole ette nähtud MS §-s 23¹

nimetatud piiranguid, kitsendavat kasutuskorda, majandamise viise ega kokkuleppeid

maaomanikuga.

19.2 Kohus ei nõustu kaebajatega, et vaidlusalune ala oleks kõrghaljastuse kohustusega park

ning KeA oleks seega pidanud keelduma teatiste registreerimisest vastuolu tõttu ÜP-ga.

Märjamaa alevi ÜP joonise nr 5 1 kohaselt on I.N.le (registriosa number 2124637) ja Märjamaa

vallale (registriosa number 8456850, n-ö laululava kinnistu) kuuluvaid kõrvuti asetsevaid

kinnistuid kujutatud ühe alana, s.o olemasoleva pargi metsa või haljasala maa. Märjamaa vallale

kuuluvat kinnistut saab lugeda pargi maaks (sihtotstarve – üldkasutatav maa 100%). I.N.le

kuuluv kinnistu tuleb vaidlustatud metsateatistega hõlmatud ala osas lugeda metsamaaks. ÜP

maakasutuse joonise (joonis 5) kohaselt Oti tee 2 katastriüksus on pargi-, metsa- ja haljasala

maa ning Kuuse tn 8 katastriüksus on perspektiivne eramute maa. Maakasutuse joonisel ei ole

ala märgitud kui puhkeotstarbeline ala.

Ringkonnakohus on ÜP jooniste osas tuvastanud, et ÜP jooniselt nr 6 nähtub, et Oti tee 2

kinnistu on märgitud metsaalaks. Sama nähtub jooniselt nr 5. Kuuse tn 8 osas ei ole ÜP joonised

nr 5 ja 6 niivõrd selged, sest joonistelt ei ole üheselt aru saada, kus kulgevad Kuuse tn 2, Kuuse

tn 8 ja Oti tee 3 kinnistute piirid. Kõrvutades neid jooniseid Maa-ameti ortofotodega, viitavad

ÜP joonised nr 5 ja 6 pigem sellele, et Kuuse tn 8 kinnistu on märgitud (perspektiivse)

pereelamute maana (vrdl samas Märjamaa Vallavalitsuse 25.03.2020 vastus). Joonisel nr 7 on

Kuuse tn 8 kinnistu märgitud pereelamute maana ning Oti tee 2 pargi, haljasalana. Ka joonisel

nr 12 kajastub pargi, parkmetsana üksnes Oti tee 2 kinnistu. Kaebajate väited seonduvad

eelkõige ÜP-ga seatud võimalike piirangutega haljastuse säilitamisele, mis puudutavad

eelnevast nähtuvalt eelkõige Oti tee 2 kinnistut. ÜP-st ei nähtu, et Oti tee 2 (ega Kuuse tn 8)

kinnistu oleks määratud rohealade koosseisu.

Vastuolude korral ÜP erinevate osade vahel tuleb maakasutuse otstarve tuvastada eelkõige

maakasutuse plaani põhjal, mille eesmärk on vastavad otstarbed määrata.

1 Maakasutuse joonis: https://marjamaa.kovtp.ee/uldplaneering

23(25)

19.3 Ringkonnakohus on märkinud, et halduskohtul tuleks asja edasises menetluses hinnata,

kuidas tõlgendada ÜP-s märgitud alade maakasutusotstarvet, sh ÜP-s seatud võimalikke

piiranguid haljastuse korrastamisele (vt nt ÜP p 1.2.3, 4.1.6 ja 4.1.7).

ÜP seletuskirja p 1.2.3 kohaselt moodustavad Märjamaa haljastuse mh parkmetsad.

Probleemina viidatakse kõrghaljastuse vananemisele. (viide joonis 5 - maakasutusplaan)

ÜP seletuskirja p 4.1.6 käsitleb haljastust ja heakorda. (viide joonisele 12 „Haljastus ja

puhkerajatised“) Parkida ja haljasalade puhul tuuakse välja, et eesmärk on luua alevi elanikele

meeldiv elukeskkond ja säilitada alevi hea maine, milleks on vaja säilitada olemasolev haljastus

ja panna alus aastate pärast kujunevale kõrghaljastusele. Viidatakse mh alevi vananenud

kõrghaljastuse uuendamise vajadusele. Alevi haljasalade uuendamine toimub vastavalt

maastikukujunduskavadele.

KOV ei ole kinnitanud sellise kava olemasolu, mis näeks vaidlusalustel eraomandis kinnistustel

ette kõrghaljastuse säilitamise.

Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga kaebuses väljatoodu osas, et ÜP seletuskirja k 20

lõigus „….. Idaosas asuvad metsad heakorrastatakse. Parkmetsadesse, haljasaladele ja alevi

peatänavatele paigaldatakse istepingid ja prügikastid ning ehitatakse ühiskondlikud WC-d

vastavalt koostatavale kavale“ on silmas peetud vallale Märjamaa alevi idaosas kuuluvaid

kinnistuid. Arvestades, et KOV ei saa, ka mitte ÜP alusel, omavoliliselt eraomandis olevale

kinnistule paigaldada istepinke, prügikaste ega WC-sid. Vald ei ole 20 aasta jookusul (s.o ÜP

kehtivuse ajal) I.N.le kuuluvat kinnistut asunud heakorrastama.

ÜP seletuskirja p 4.1.7 käsitleb keskkonnakaitset (viide joonisele 10 „Keskkonnakaitse ja

riskianalüüs“). Asjassepuutuvaks võib pidada selles toodut, et Tallinn-Pärnu maantee ja alevi

elupiirkondade vahel säilitatakse 50-100 meetri laiune kõrghaljastusvöönd.

Kaitsemetsa pole aga ÜP-s I.N. kinnistutel ette nähtud, nagu kohus ka eelnevalt leidis.

19.4 Seega on kohus kokkuvõtvalt seisukohal, et kaevatavad metsateatised pole

üldplaneeringuga vastuolus.

20. KMH

20.1 Keskkonnaorganisatsioonide kaebuse keskne väide on, et pole hinnatud, kas raiega

kaasneb olulist keskkonnamõju, sh kumulatiivset.

Kaebajate nimetatu kohane metsapark asub ligi 1 km kaugusel Märjamaa järtade

maastikukaitsealast, milles vaidlus puudub.

Vaidlus puudub ka selles, et praegusel juhul KeHJS § 6 lg 1 p 311 (üle 100 ha metsamaa

raadamine) ei kohaldu.

20.2 Kaitstavale loodusobjektile kohaldub määruse nr 82 kohane kaitsekord. Märjamaa järtade

maastikukaitseala

on

tsoneeritud

kaitse-eeskirja

§

lg

kohaselt

terviklikult

piiranguvööndisse, milles on majandustegevus sh uuendusraied kaitseala valitseja nõusolekul

lubatud (kaitse-eeskirja § 4 lg 7). Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ loodusliku elupaikade ning

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50;

loodusdirektiiv) artikli 6 lg 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid erikaitsealade suhtes vajalikud

kaitsemeetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide

ökoloogilistele vajadustele. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615 „Euroopa

Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” punkt 2 alapunktiga 54

24(25)

moodustati Märjamaa järtade loodusala. Loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad

elupaigatüübid, mida alal kaitstakse, on karstijärved ja -järvikud (*3180), kuivad niidud

lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), sinihelmikakooslused (6410),

puisniidud (*6530), vanad loodusmetsad (*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050).

Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik, mille isendite elupaika kaitstakse, on püst-linalehik

(Thesium ebracteatum).

20.3 Kohus nõustub KeA hinnanguga, et planeeritud kaitsealavälised raied ei ohusta Märjamaa

järtade maastikukaitseala ja Märjamaa järtade loodusala kaitse-eesmärke. Raied väljaspool

kaitseala ei oma olulist kumulatiivset mõju kaitse-eesmärkidele. Kaitseala metsaosad on

eraldatud rohumaadega. Seega ei muuda raied metsaelupaikade tormikindlust, sest need on

läänetuultega kohanenud. Raied ei mõjuta rohumaa elupaiku, ajutist karstijärve või püst-

linalehikut, sest liigsete toitainete kandumine alale ei ole tõenäoline, arvestades vahemaad (üle

100 m). Lisaks piirneb Märjamaa järtade maastikukaitseala vana raudtee tammiga, mis piirab

vee ja toitainete liikumist.

KeA on ka kaitseala valitsejaks ning pädevaks asutuseks Natura aladega seotud mõjude

hindamisel.

Ka ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud mõlemas esmase õiguskaitse määruses leidnud,

et Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirjast nähtuvalt on kaitse-ala kaitse-eesmärk

põhiliselt karstialade ja erinevate elupaigatüüpide kaitse, aga ka loodusdirektiivi (92/43/EMÜ)

II lisas nimetatud liigi elupaiga kaitse, mida kaitse-eeskirjas ei ole nimetatud. KeA 14.12.2020

vaideotsuse p-s 2.4 on selgitatud, et tegemist on püst-linalehikuga. Selle taime kasvukoht ei ole

vanades metsades, vaid lubjarikastel looaladel. KeA seisukoha, et metsaraie vaidlusaluste

metsateatiste alusel ei kahjusta Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga

kaitstavaid eesmärke, õigsuses ei ole eelneva valguses põhjust kahelda.

20.4 Õige on kaebajate seisukoht, et määrus nr 224 ei sätesta ammendavat loetelu juhtudest,

mil keskkonnamõju tuleb hinnata. KeHJS-s (§ 6 lg 2) ja määruses nimetatud muud tegevused,

võivad põhimõtteliselt hõlmata ka metsateatisi (kui käsitada neid KeHJS-i eesmärgipärase

tõlgendamise kaudu tegevuslubadena). Sellest seisukohast lähtuvalt, kui eelhinnang tuleks anda

põhjusel, et nn muu tegevusega võib loa andja hinnangul asjaolusid arvestades kaasneda oluline

keskkonnamõju, on KeA kui pädev haldusorgan vaidemenetluses (14.02.2020 vaideotsus, p

2.4, keskkonnaorganisatsioonide vaide alusel) seda hinnanud ning võtnud seisukoha, et raiega

ei kaasne olulist keskkonnamõju, sh kumulatiivselt (varasemate raietega).

20.5 Seega pole keskkonnaorganisatsioonide eelkäsitletud väidet alust pidada põhjendatuks.

Kohus ei korda 14.02.2021 vaideotsuses 1-1/20/241 toodut (HKMS § 165 lg 2).

21. Metsateatise registreerimisega metsaregistris annab KeA elektroonilises vormis haldusakti.

Elektroonilisele haldusaktile kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid,

arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi (HMS § 55 lg 3). See, et seadus

võimaldab elektroonilises vormis antud haldusakti puhul arvestada vormist tulenevaid erisusi,

ei tähenda, et täitmata võiks jätta haldusmenetluse seaduses isikute kaitseks sätestatud olulised

nõuded, sh haldusakti põhjendamise kohustuse (HMS § 56) ja vaidlustamisviite lisamise

kohustuse (HMS § 57). (vt RKHK asjas 3-20-580)

Antud juhul on lisatud vaidlustamisviited ja põhjendused osas, mis käsitlevad LKS § 55 lg-st 8

tulenevaid piiranguid, mis viitab kaalumise läbiviimisele. Metsateatise formaat ei võimalda

haldusakti pikka põhjendamist.

25(25)

Samuti võib kohus lugeda haldusakti põhjendusteks vaideotsuste põhjendused ning arvestada

ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi (Riigikohus asjas nr 3-3-1-29-12 jt). Neid arvestades

pole põhjust asuda seisukohale, et KeA kaevatavad otsused polnud kohtulikult kontrollitavad.

22. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt pole alust tühistada kaevatavaid metsateatisi ega nende

kohta tehtud vaideotsuseid.

23. Menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus tegi

otsuse kaebajate kahjuks, seega jäävad menetluskulud kaebajate kanda.

Vastustaja ega I.N. menetluskulude taotlust esitanud pole (HKMS § 109 lg 1).

Kolmas isik Stora Enso Eesti AS taotleb kaebajatelt menetluskulu (HKMS § 103 lg 1 p 1)

väljamõistmist summas 7581,6 eurot (sisaldab käibemaksu). Esitatud on nõuetekohased

dokumendid (HKMS § 109 lg 1).

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud.

Kohus ei pea põhjendatuks kaebajatelt välja mõista kõiki esialgse õiguskaitse menetlusega

seotud kulusid, kuna kolmanda isiku määruskaebus rahuldati osaliselt. Kohus ei pea vajalikuks

välja mõista ka meediakajastusega seotud kulusid, kuna selline kulu pole vajalik kohtuasja

lahendamiseks (kohtus). Arvestades võrdluses kaebajate esindajate kulu (tunnihinna erinevust

arvestades), samuti asja mahtu ja keerukust peab kohus põhjendatud ja vajalikuks

menetluskuluks 4000 eurot (sisaldab käibemaksu). See tuleb välja mõista kõigilt kaebajatelt

võrdsetes osades (st igalt kaebajalt 400 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 28.06.2022

KOHTUOTSUSEGA.