2-20-3969/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(7)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-3969

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aleksandr Paramonovi hagi OÜ Kasanta vastu

töösuhte tuvastamiseks ning saamata jäänud töötasu

727 euro 28 sendi, puhkusehüvitise 128 euro 28 sendi

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Kasantra apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

924 eurot 26 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

25. mai 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Aleksandr Paramonov (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja (apellant) OÜ Kasanta (registrikood 11107787),

lepinguline esindaja Julia Vaganova

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. detsembri

2020. a otsus muutmata.

2(7)

2. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud OÜ Kasanta

kanda. Aleksandr Paramonovil hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aleksandr Paramonov (hageja) esitas 15. detsembril 2019 Tööinspektsiooni

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse OÜ Kasanta (kostja) vastu, mille hilisemat

täpsustust arvestades esitas tööandja vastu järgmised nõuded:

 tuvastada töösuhte olemasolu;

 muuta töötamise registri kanded;

 mõista välja töötasu 727 eurot 28 senti (bruto);

 mõista välja puhkusehüvitis 128 eurot 28 senti (bruto);

 mõista välja viivis ajavahemiku 9. november 2018 kuni 22. detsember 2019 eest

eurot

senti

ning

alates

23. detsembrist

2019

viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

kohustuse täitmiseni.

TVK rahuldas 12. veebruari 2020. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2859/19 hageja

avalduse täies ulatuses.

Kostja esitas 12. märtsil 2020 Tartu Maakohtule avalduse vaadata hageja TVK-le esitatud

avaldus läbi hagimenetluse korras hagina (töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58

lg 4).

2. Hageja esitas 6. mail 2020 maakohtule hagiavalduse, milles palus tuvastada

töösuhte hageja ja kostja vahel, mõista kostjalt välja saamata lõpparve 855 eurot 56 senti,

mis koosneb saamata töötasust ajavahemiku alates 8. oktoober 2019 kuni 11. november

2019 eest 727 eurot 28 senti (bruto) ja puhkusehüvitisest 128 eurot 28 senti, ning viivis

seadusjärgses määras alates 9. novembrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2019. a oktoobris suulise töölepingu, mille alusel

asus hageja kostja juures tööle aknapaigaldajana alates 8. oktoobrist 2019. Tööajaks lepiti

kokku täistööaeg ning töötasuks X eurot tunnis (neto). Kuna hageja oli töötanud kostja

3(7)

juures ka ajavahemikus 1. oktoobrist 2014 kuni 12. augustini 2016, ei tekkinud tal kahtlusi

kostja poolt antud töösuhte vormistamise lubaduse osas. Hageja kirjelduse järgi kogunesid

kostja töötajad tööpäeva hommikul enne kella 8.00 kostja aadressil Pikk tn 98, Tartu linn.

Kostja esindaja (juhatuse liige) Igor Gaidutšik jagas tööülesanded ja töötajad 2–6 inimese

kaupa gruppidesse ning töötajad sõitsid kostja transpordiga kostja esindaja poolt osutatud

objektidele. Pärast tööpäeva lõppu (kl 16.30–17.00) koguneti taas kostja juriidilisel

aadressil, kus fikseeriti tööaeg ning toimus lühike tööpäeva kokkuvõte. Avaldaja täitis

tööülesandeid Tartu linnas ja selle lähiümbruses asunud ehitusobjektidel. Hageja

tööülesannete hulka kuulusid akende paigaldamine, uste paigaldamine, töötranspordi

juhtimine ning põhitööde teostamiseks materjali tarnimine kostja koostööpartneritelt.

Hageja nõudeid tõendavad hageja telefoninumbri kõneeristused ja mobiiltelefoni

positsioneerimise andmed.

Kostja tasus hagejale sularahas avanssi 350 eurot ning hiljem osaliselt töötasu 200 eurot.

Raha üleandmise kohta kirjalikku dokumenti ei vormistatud. Hageja küsis kostjalt saamata

jäänud töötasu, tekkinud konflikti tagajärjel leppisid hageja ja kostja kokku töösuhte

lõppemises poolte kokkuleppel. Tööandja keeldus lõpparve tasumisest ning hiljem selgus,

et kostja jättis märkimata hageja töötamise töötajate registris. Hageja on õigus nõuda

kostjalt viivise tasumist.

3. Kostja kohtu poolt 26. mai 2020. a kirjaga (tl 17) antud tähtaja jooksul ega ka

hiljem omapoolseid seisukohti ega vastuväiteid esitanud. Kostja ei esitanud ka TVK-le

seisukohti, mida saaks kohtumenetluses käsitleda kostja väidetena. Ülalviidatud 12. märtsi

2020. a avalduses vaadata hageja avaldus läbi hagimenetluse korras hagina taotles kostja

asjas istungi pidamist ning tunnistajate ülekuulamist.

Kostja ei ilmunud maakohtu menetluses kolmele kohtuistungile. Kostja juhatuse liige ei

esitanud kohtule tõendeid oma väidetava takistuse (perearsti külastamine) kohta. Kostja ei

ole taotlenud ka konkreetselt mitte ühegi tunnistaja ülekuulamist.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 18. detsembri 2020. a otsusega hagi, tuvastas, et poolte vahel

oli alates 8. oktoobrist kuni 11. novembrini 2019 sõlmitud tööleping ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja töötasu 727 eurot 28 senti (bruto) ja puhkusehüvitise 128 eurot 28 senti

(bruto), samuti viivise ajavahemiku 12. november 2019 kuni 18. detsember 2020 eest 75

eurot 58 senti ning viivise tasumata põhivõlalt (saamata töötasu ja puhkusehüvitis)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19. detsembrist 2020 kuni põhivõla

tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja hageja menetluskulud kostjalt välja

mõistmata.

Hageja poolt esitatud väited faktiliste asjaolude kohta luges kohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tõendatuks. Kostja ei ole esitanud avaldusi,

millest nähtuks selgelt, et ta vaidlustab hageja esile toodud asjaolusid. Üksnes avalduse

esitamine TVK otsuse läbivaatamiseks kohtumenetluses ei ole vastuväidete esitamisel

piisav. Kostja peaks vähemalt välja tooma, milliseid hageja esitatud faktilisi asjaolusid ta

vaidlustab.

4(7)

Lisaks on hageja väited tõendatud hagiavaldusele lisatud dokumentaalsete tõenditega

nende kogumis. Kõneeristusega on tõendatud, et hageja on suhelnud kostja seadusliku

esindajaga. Kaudselt tõendab kõneeristus töösuhet, kuna hageja on suhelnud ka oma kostja

juures töötanud töökaaslastega. Positsioneerimise kohta esitatud väljavõtted kinnitavad, et

hageja viibis korduvalt Tartus aadressil Pikk 98 ning see on kohtule teadaolevalt kostja

aadress.

Kohus luges hageja esitatud kirjelduste ja tõenditega tõendatuks, et poolte vahel oli alates

8. oktoobrist 2019 töölepinguline suhe. Töölepingu seaduse (TLS) § 4 lg 2 teise lause

kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille

tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Võõrale juriidilisele isikule

tema kontrolli ja juhendamise all ehitustööde tegemine on tavapäraselt tasuline tegevus.

Asjaolu, kas tööandja on teinud vastava kande töötamise registrisse, ei mõjuta töösuhte

tekkimist.

Hageja väidete alusel lõppes tööleping poolte kokkuleppel 11. novembril 2019. TLS § 79

järgi võivad pooled nii tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada.

Kostja ei ole töölepingu lõppemist TLS § 79 alusel vaidlustanud. Kohus luges töösuhte

lõppenuks. Kuna töösuhe kestis alates 8. oktoobrist 2019 kuni 11. novembrini 2019, tekkis

kostjal TLS § 28 lg 2 p 2 alusel kohustus tasuda hagejale selle aja eest töötasu.

Hageja väitel töötas ta ülalviidatud ajavahemikul kokku 192 töötundi ning poolte

kokkuleppe kohaselt oli hageja netotunnitasu X eurot. Kostja ei ole nendele hageja

väidetele vastu vaielnud. Seega pidi hageja poolte kokkuleppe kohaselt saama töötatud aja

eest netotöötasu kokku X eurot (X × 192). Hagejal peaks olema seda arvestades saamata

brutopalk 764 eurot, kuid nõude piiridest lähtudes saab kohus mõista kostjalt hageja kasuks

välja saamata töötasu 727 eurot 28 senti (brutosummana).

TLS § 71 kohaselt tuli kostjal hüvitada töölepingu lõppemisel kasutamata jäänud aegumata

põhipuhkus rahas. Hageja on hüvitise summana nimetanud 128 eurot 28 senti (bruto).

Kuna kostja sellele arvutuslikult vastu vaielnud ei ole, mõistis kohus selle kostjalt välja

hageja näidatud ulatuses.

VÕS § 113 lg 1 alusel on põhjendatud ka hageja viivisenõue. Kuivõrd tööleping lõppes

11. novembril 2019, tekkis kostjal sellele järgneval päeval kohustus tasuda hagejale

saamata töötasu ning puhkusehüvitis. Seega tekkis hagejal ka viivise nõudmise õigus alates

12. novembrist 2019 (hageja on tõenäoliselt eksimuse tõttu märkinud viivise

väljanõudmise alguseks 9. november 2018).

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 alusel kostja kanda, kuid kuna hagejal ole

menetluskulusid tekkinud, tuleb jätta need kostjalt hageja kasuks välja mõistmata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub 1. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub

kostja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta kõik menetluskulud

hageja kanda.

Kaebuse kohaselt rikkus maakohus kohtuotsuse tegemisel oluliselt tsiviilkohtumenetluse

ülesandeid. Maakohus jättis kostja võimaluseta osaleda kohtuistungil, kuigi kostja andis

5(7)

kohtule teada, et tema seaduslik esindaja on haiguslehel ja seetõttu ei saa istungist osa

võtta. Samuti ei võimaldanud maakohus kostja lepingulisel esindajal osaleda istungil

videokonverentsi vormis (TsMS § 350 lg 1). Kohtu selline otsustus oli koroonaviiruse kiire

leviku olukorras põhjendamatu.

Maakohus oleks saanud korraldada asja lahendamise videokonverentsi teel ja sellisel juhul

oleks kostjat saanuks esindada professionaalne õigusnõustaja (ning kostja õigused olnuksid

kaitstud). Samuti oleks saanud kostja seaduslik esindaja osaleda videokonverentsi teel

istungil haigena. Kohus oleks pidanud asja menetlemisel arvestama olukorraga riigis ning

tagama pooltele võrdse võimaluse istungist osa võtta.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud. Kostjalt oli nii TvLS-ist kui ka TsMS-ist

tulenev õigus ja kohustus enda seisukoha avaldamiseks juba TVK otsust vaidlustava

avalduse esitamisel maakohtule. Kostja ei ole seda õigust ei kasutanud. Maakohus juhtis

26. mai 2020. a kirjas sellele kostja tähelepanu ning andis kostjale tähtaja seisukoha

esitamiseks, kuid kostja jättis enda seisukoha kohtule esitamata. Tsiviilkohtumenetluses

lasub tõendamiskoormus menetlusosalistel, kohus aga lähtub asja menetlemisel poolte

esitatud asjaoludest. Kostja ei ole oma sisulist seiskohta esitanud ka apellatsioonkaebuses.

Lisaks andis maakohus kostjale võimaluse enda seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks

kohtuistungil. Kostja põhjendas kohtuistungile ilmumata jätmist korduvalt kostja

seadusliku esindaja haigestumisega, kuid pole haigestumise kohta esitanud ühtegi tõendit,

neid ei ole esitatud ka koos apellatsioonkaebusega. Seega on kostja väited seadusliku

esindaja haigestumise kohta nii 18. novembri 2020. a kui 27. novembri 2020. a istungite

ajal paljasõnalised. Kostja seaduslikul esindajal ei olnud kohtuistungilt puudumiseks

mõjuvat põhjust ning tema viited menetlusõiguse rikkumisele kohtu poolt on alusetud.

Kostja väited, et lepingulise esindaja leidmine, kes nõustuks osalema kontaktistungil, oli

raskendatud koroonapandeemia tõttu, ei ole tõsiseltvõetavad. Kohtuistungite toimumise

ajal ei olnud Eestis välja kuulutatud eriolukorda ning kohtutes toimusid igapäevaselt

kohtuistungid.

Kostja rikkus maakohtu menetluses oma tegevuse või tegevusetusega korduvalt

TsMS § 329 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning hoidus põhjendamatult kõrvale asja

menetlemises osalemisest, seda vaatamata kohtu pingutustele kostja menetluses osalemise

tagamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-

le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

6(7)

8.1.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks maakohus jätnud ta võimaluseta

osaleda kohtuistungil. Olukorras, kus üks pool või mõlemad pooled kohtuistungilt

puuduvad, võib kohus TsMS § 414 lg 1 järgi lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks

olevad

asjaolud

on

kohtu

arvates

sellise

otsuse

tegemiseks

piisavalt

välja

selgitatud. TsMS § 414 lg 2 p 2 järgi ei või kohus asja poole osavõtuta sisuliselt

lahendada, kui pool on teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata

jätmiseks ja on seda põhistanud ega ole soovinud asja läbivaatamist temata. Isegi kui pool

teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks, võib kohus sama paragrahvi

lõike 3 alusel lahendada asja poole osavõtuta, kui pool oli nõus kirjaliku menetlusega või

kui asja arutamine on poole kohtuistungilt mõjuval põhjusel puudumise tõttu juba korra

edasi lükatud ning pool on saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi

asjas tähtsust omavate asjaolude kohta.

8.2.

Asja materjalidest nähtuvalt määras maakohus asjas neli kohtuistungit – need

toimusid või pidid toimuma 13. oktoobril, 29. oktoobril, 18. novembril ja

27. novembril 2020. 29. oktoobri 2020 istungil tuli asja arutamine edasi lükata põhjusel, et

kostja esindaja ei olnud saanud kätte kohtukutset, teisel kahel juhul lükkas kohus arutamise

edasi kostja taotlusel (tl-d 66, 71 ja 79). Kostja juhatuse liige taotles korduvalt istungi

edasilükkamist põhjusel, et ta on haigestunud või kahtlustab enda koroonaviirusesse

haigestumist (tl-d 65, 77, 84 ja 84).

TsMS §-st 345 tuleneb, et kui kohtuistungile kutsutud menetlusosaline ei saa kohtusse

ilmuda, peab ta sellest kohtule õigel ajal teatama ja kohtusse ilmumise takistust põhistama.

TsMS § 235 kohaselt on väite kohtule põhistamine väite põhjendamine selliselt, et

põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. TsMS § 422 lg 1 järgi

võib mõjuvaks põhjuseks kohtuistungile ilmumata jätmiseks olla poole ootamatu

haigestumine, mille tõttu isik ei saanud hagile vastata või kohtusse ilmuda ega saata

kohtusse esindajat. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab nõuded haiguse põhistamiseks

esitatavale tõendile. TsMS § 422 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud

tõendi puudumine või puudulikkus ei välista haiguse põhistamist muude tõenditega.

Käesolevas asjas ei ole kostja juhatuse liige enda haigestumist ega kohtusse ilmumise muid

väidetavaid

takistusi

millegagi

põhistanud.

Seda

ei

ole

kostja

teinud

ka

apellatsioonimenetluses. Seega on apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu ei oleks

kohus

tohtinud

kostja

esindajata

asja

sisuliselt

arutada,

põhjendamatud.

Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda järeldada, et TsMS § 414 lg 1 eeldused asja

sisuliseks lahendamiseks kostja osavõtuta ei olnud täidetud või et esinesid sama paragrahvi

lõikest 2 tulenevad piirangud asja sisuliseks lahendamiseks.

8.3.

Toimikust nähtuvalt soovis kostja lepinguline esindaja O. Polehhina maakohtu

18. novembri 2020. a istungist osa võtta videokonverentsi teel, kuid kohus seda ei

võimaldanud. Seejärel teatas esindaja O. Polehhina 18. novembril 2020 kohtule kostja

poolt kliendilepingu ülesütlemisest ja esindaja volituste lõppemisest (tl-d 73 ja 80). Kohus

lükkas asja arutamise 18. novembri 2020. a istungil edasi (tl 79). Kohus arutas asja lõpuni

27. novembril 2020 toimunud istungil, millele samuti kostja esindajat ei ilmunud.

Eelmärgitut arvestades ei saanud kohtu väidetavad rikkumised 18. novembri 2020. a

istungi korraldamisel mõjutada asja lahendust.

7(7)

Ringkonnakohus lisab, et TsMS § 350 lg-st 1 ei tulene kohtule kohustust istungi

korraldamiseks videokonverentsina. Kohtule on antud õigus kaaluda igal üksikjuhul istungi

videokonverentsina korraldamise vajalikkust ja otstarbekust, arvestades mh TsMS §-s 2

sätestatud eesmärke lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult

väikeste kuludega. Kindlasti ei saa olla ainumäärav poole või tema esindaja soov

videokonverentsi korraldamiseks. Kohtu otsustus võib sõltuda mh sellest, kas

videokonverentsi korraldamine on tehniliselt võimalik. 2020. a novembris oli

koroonaviiruse levik Eestis küll kiire ja ulatuslik, kuid kohtutes (kohtumajades) olid

tarvitusele võetud kõik Terviseameti poolt soovitatud meetmed viiruse leviku

takistamiseks. Istungid kohtumajades toimusid. Kostja lepinguline esindaja pidi esindama

asudes arvestama, et asjas võib toimuda ka n-ö kontaktistungeid.

8.4.

Kostjal oli menetluses piisavalt aega oma õiguste kaitsmiseks ning põhjendatud

vastuväidete esitamiseks. TvLS § 58 lg 4 kohase avalduse vaadata TVK-le esitatud avaldus

läbi hagina esitas kostja maakohtule juba 12. märtsil 2020 ning 26. mai 2020. a kirjas andis

maakohus kostjale tähtaja (20 päeva kirja kättesaamises) enda seisukohtade esitamiseks.

Maakohtu antud tähtaja jooksul ega ka hiljem kostja maakohtule omapoolseid seisukohti

ega vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, millised on kostja

faktilised ja õiguslikud vastuväited hageja esitatud nõuete ja väidete kohta ning milliste

tõenditega soovib kostja oma väiteid tõendada. Asjaolul, et kostja otsustas esindaja

O. Polehhinaga 18. novembril 2020 kliendilepingu üles öelda, ei ole eelmärgitut arvestades

asja lahendamisel tähtsust.

9. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

tuleb

apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi)

kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja ei ole esitanud ringkonnakohtule

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja

materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskusid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest