2-19-12490/109 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Karina Kukkes, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-12490

Tsiviilasi

TREAAL FINANCE OÜ hagi West Grupp OÜ vastu

müügilepingu tühisuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

320 826 eurot 97 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. veebruari 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TREAAL FINANCE OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. mai 2021

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(hageja):

TREAAL

FINANCE

OÜ

(registrikood 11451065), esindajad vandeadvokaadid

Elmer Muna ja Edgar-Kaj Velbri

Vastustaja (kostja): West Grupp OÜ (registrikood

11319609), esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. veebruari 2021 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus TREAAL FINANCE OÜ kanda.

3. Välja mõista TREAAL FINANCE OÜ-lt West Grupp OÜ kasuks menetluskulud

ringkonnakohtus 1912 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta).

4. Kohustada TREAAL FINANCE OÜ tasuma väljamõistetud menetluskuludelt West

Grupp OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. TREAAL FINANCE OÜ (hageja) esitas 21. augustil 2019 Tartu Maakohtule hagi West Grupp

OÜ (kostja) vastu 2. augustil 2019 sõlmitud korteriomandi, asukohaga Jaama tn 26B-3 Tartu linn

müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks; alternatiivselt müügilepingu ja

asjaõiguslepingu kehtivalt tühistamise tuvastamiseks. Samuti palus hageja kohustada kostjat

hagejale üle andma korteriomandi omandiõigus, tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek

ja teha tahteavaldus korteriomandi omandiõiguse ülekandmiseks hagejale, asendada kostja

nõusolek ja tahteavaldus jõustunud kohtulahendiga ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitis summas 13 163 eurot 97 senti, millele lisandus 1100 eurot kuus alates 1. septembrist

2019 kuni korteriomandi omandiõiguse hagejale kandmiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt

hageja kasuks välja rahaliselt nõudelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt püstitas hageja Tartus Jaama tn 26a//26b kinnistu hoovialale 5 korteriga

korterelamu. Hageja juhatuse liige Arkadii Sulaev andis 8. juunil 2018 A.A.le notariaalse volikirja,

mille alusel võis A.A. võõrandada ja/või koormata piiratud asjaõigustega korterelamu

korteriomandeid.

13. juunil 2018 andis hageja A.A.le kirjalikud suunised, milliste hindadega tuleb korteriomandeid

müüa. Korteriomand nr 3 tuli müüa hinnaga 267 495 eurot. Hageja teatas 12. juulil 2019 A.A.le

kirjalikult, et tema volitused on lõppenud ja korteriomandite müügi jm korterelamuga seotud

küsimused on antud otsustamiseks B.B.le.

8. augustil 2019 teatas A.A. B.B.le, et müüs hagejat esindades korteriomandi nr 3 kostjale.

Hageja pöördus viivitamatult notari poole, kes väljastas hagejale müügitehingu dokumendid ja

notariaalse volikirja. 9. augustil 2019 kuulutas notar hageja antud notariaalse volituse kehtetuks.

Müügilepingu p 2.1 kohaselt omandas kostja korteriomandi hinnaga 166 166 eurot 67 senti (ilma

käibemaksuta) ning seega hageja poolt A.A.le antud suunistest oluliselt, s.o ligi 70 000 eurot,

odavamalt. Müügilepingu p 2.2 kohaselt nõustus A.A. hagejat esindades, et kostja tasub hagejale

korteriomandi ostuhinna ilma käibemaksuta pöördmaksustamise korra kohaselt. A.A. ja kostja,

kes tegutsevad majandus- ja kutsetegevuses, pidid teadma, et korteriomandi müügitehingule

korteriomandi esmakasutuselevõtul pöördmaksustamine ei kohaldu. Müügilepingu p-de 2.3 ja

2.4 kohaselt nõustus A.A. hagejat esindades tasaarveldama kostjaga 54 899 eurot korteriomandi

ostuhinnast 20. veebruaril 2018 hageja esindajana tegutsenud A.A. ja kostja vahel sõlmitud

kokkuleppe alusel. Hageja polnud mistahes tasaarveldust võimaldavast kokkuleppest teadlik,

tasaarvelduseks puudus igasugune põhjus. Müügilepingu p-st 2.5 tulenes, et ülejäänud ostuhinna

osas summas 111 267 eurot 67 senti nõustus A.A. hagejat esindades andma kostjale kolmeaastase

maksetähtaja. Hageja korteriomandit kostjale üle ei andnud.

Hageja tühistas müügilepingu hagiavaldusega. Müügileping oli tühine esindusõiguse puudumise

tõttu TsÜS § 129 lg 1 järgi ja algusest peale kehtetu TsÜS § 90 lg 1 järgi. Täidetud olid

asjaõiguslepingu tühistamise materiaalsed eeldused.

Kui pidada asjaõiguslepingut kehtivaks, sõlmiti see ilma kehtiva kohustustehinguta ning hagejal

on õigus nõuda ilma kehtiva kohustustehinguta üleantud omandiõiguse tagastamist

VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Hagejale tekkis kahju VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. Hageja kaotas korteriomandi kasutuseelise

kohtulahendi jõustumiseni, kuna kinnistusraamatus on ebaõigesti märgitud omanikuks kostja.

Sarnaste omadustega korteriomandi igakuine üüritasu on 1100 eurot, seega jäi hagejal saamata

üüritulu summas 1100 eurot kuus alates augustist 2019 kuni käesolevas asjas kohtulahendi

jõustumiseni.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. A. Sulaev, A.A. ja Aivo

Allik olid perekonnatuttavad ja teinud koostööd üle 10 aasta. Tööde tegemise käigus tegi kostja

hagejale ettepaneku algse projektiga võrreldes korterite pinna suurendamiseks. Hageja oli sellega

nõus ning A. Allik ja kostja korraldasid hageja nõustamise ja asjaajamise ning kostja teostas

lisandunud ehitustööd. Kostja töö hüvitamiseks koostasid pooled 20. veebruaril 2018 kokkuleppe,

läbirääkimistel esindas hagejat A. Sulaev. Kuna A. Sulaev lahkus pärast tingimuste

kooskõlastamist Venemaale, allkirjastas kokkuleppe hageja nimel 17. augusti 2015 volikirja alusel

A.A..

Volikirjast nähtuvalt märkas notar Aune Harujõe volikirja koostamisel keeleprobleemi olemasolu

ning pakkus A. Sulaevile notariaalakti kirjaliku tõlke koostamist, millest ta loobus. Samuti tõlgiti

volikirjast nähtuvalt see notari poolt volitajale suuliselt eesti keelest vene keelde. Hageja väljastas

juba 17. augustil 2015 A.A.le sisuliselt hageja lihtkirjaliku täisvolituse.

Hageja andis A.A.le küll suunised korterite müügihinna tõstmiseks, mille A.A. edastas korterite

müügiga tegelenud maaklerile, ent korterile nr 3 ei leitud hageja soovitud hinnaga ostjat.

3. juunil 2019 toimus korteris nr 3 kohtumine, kus osalesid A. Sulaev, A.A. ja A. Allik. Kohtumisel

lepiti kokku korteri nr 3 võõrandamises kostjale ning kooskõlastati müügilepingu tingimused, sh

tasaarvestus. Mh teatas A. Sulaev maaklerile, et müügi vormistab A.A..

Poolte juhatuse liikmed kohtusid pärast kokkulepete sõlmimist veel ka 11. juulil 2019, mida

kinnitas hagile lisatud 12. juuli 2019 kiri. 11. juuli 2019 kohtumisel A. Sulaev müügist keeldumist

või A.A.l volituste puudumist ei maininud. Hageja 12. juuli 2019 kirjast ei nähtunud, et ta oleks

A.A.le tema esindusõiguse lõppemisest teatanud. Ebaõige oli väide, et korterite müügiga asus

tegelema B.B., kuna viimane tegeles ainult ekspertiisi küsimustega.

Kostja ei nõustunud müügilepingu tühistamisega, kuna seaduses sätestatud eeldused tehingu

tühistamiseks polnud täidetud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 19. veebruari 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruseks 9135 eurot koos käibemaksuga ja

mõistis need hagejalt välja. Maakohus määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus leidis, et 2. augusti 2019 müügileping sõlmiti kehtivalt ja A.A. esindusõiguse aluseks

oli 8. juuni 2018 volikiri. Hagejale oli teada volikirja sisu ning volikirja tingimused ei saanud

hagejale olla üllatuslikud.

Hageja väitel pidi A.A. 2. augusti 2019 tehingu tegemise aja olema teadlik, et tal puudub hageja

esindusõigus. Maakohus leidis, et A.A.l volituste puudumist ei tõenda hageja 12. juuli 2019 e-kiri.

Kirjast nähtus, et A.A.l oli hageja esindusõigus ka edaspidi. Maakohus asus seisukohale, et ei esine

TsÜS § 129 lg-s 1 märgitud tehingu tühisuse aluseid. A.A. notariaalse volikirja kuulutas kehtetuks

notar Tiina Tomberg 9. augustil 2019.

Alternatiivselt leidis hageja, et tühistas hagiavalduse esitamisega müügilepingu TsÜS § 131

lg 1 alusel. Kostja ei eitanud tehingute tühistamise formaalsete eelduste täitmist, materiaalsete

eelduste osas leidis maakohus, et puudus alus kahelda selles, et hageja oli läbi A. Sulaevi teadlik,

et A. Allik on A.A. õe abikaasa. Maakohus nõustus kostjaga, et hõimluse kaudu ei ole võimalik

TsÜS § 131 lg 1 mõttes eeldada, et kostja A.A. väidetavast kohustuse rikkumisest teadis või pidi

teadma. Maakohus arvestas ka, et A.A.l oli 8. juuni 2018 volikirja kohaselt õigus teha tehinguid

isikutega, kelle esindaja ta samaaegselt on (ehk huvide konfliktis).

Maakohus leidis, et müügilepingu sõlmimine ei olnud vastuolus hageja huvidega. Kostja tõendas,

et korter müüdi turuhinnaga. Maakohus möönis, et hageja manipuleeris käibemaksuga, püüdes

korteri müügihinda näidata odavamalt. Korteri müügihind oli müügilepingu p-st 2.1 nähtuvalt

199 400 eurot.

Kuivõrd müügilepingus tehti tasaarvestus 20. veebruari 2018 kokkuleppe alusel, mille hageja

tühistas menetluse kestel, tuvastas maakohus ka nimetatud kokkuleppega seonduvad asjaolud.

Kuigi hageja eitas kokkuleppe sõlmimist, oli tema ainsaks tõendis A. Sulaevi vande all antud

ütlused, mis olid vastuolus C.C., A.A. ja A. Alliku ütlustega ning asjas kogutud dokumentaalsete

tõenditega.

Maakohtu

hinnangul

oli

tõendatud,

et

kokkuleppe

koostas

C.C., kes sai algandmed A. Sulaevilt ja viimase abiliselt D.D.lt, kellega C.C. oli ka varem A.

Sulaevi ülesannete täitmisel suhelnud. Kokkuleppe pidi sarnaselt paljude teiste hageja

dokumentidega allkirjastama hageja nimel A.A..

Maakohtu hinnangul oli tõendatud, et algset projekti muudeti ja selle tulemusena saadi kortermajja

suurem eluruumide pind, kuid hageja ehituskulud sellest ei suurenenud. Hageja ei selgitanud, miks

oleks A. Allik pidanud kortermaja pinna suurendamisega seotud asjaajamistega üldse tegelema

või seda tegema tasuta.

Maakohtu hinnangul on A.A. ütlustega ja A. Alliku vande all antud ütlustega tõendatud, et 3. juuli

2019 kohtumisel arutati korteri nr 3 müüki ja selle tingimusi. Nimetatut kinnitasid ka maakler

Kadri Kristelle Karu ütlused. A.A. ütlustest tulenevalt oli ta teadlik 3. juuli 2019 kohtumisel kokku

lepitud korteri võõrandamise tingimustest ja need kattusid 2. augusti 2019 müügilepingu

tingimustega. Maakohus nõustus hagejaga, et maakler K. K. Karu ja A. Sulaevi kirjavahetusest

11. juulist 2019 nähtus küll see, et maakler on lubanud korteri müügist maha võtta, kuid maakohtu

hinnangul oli korteri müügist maha võtmise põhjus e-kirja sõnastusest nähtuvalt selles, et maakler

ei soovinud edasi töötada kliendiga, kes ei tasunud sisekujundajale. Samuti ei tõendanud hageja

korterite remondivajadust, et need sel põhjusel müügilt maha võtta. K. K. Karu ütlusest nähtus, et

maakler sai 3. juulil 2019 teada, et lepiti kokku korteri kokkuleppe alusel müügiks minemises ning

selle vestluse juures olid A. Sulaev ja A.A.. Samuti andis A. Sulaev K. K. Karule sel kohtumisel

korralduse korter müügist maha võtta.

Maakohus leidis, et kostja ei saanud korteri omanikuks ilma rahalise vastusoorituseta: kostjal oli

kohustus tasuda korteri ostuhind ja osaliselt oli see juba tasaarvestuse teel tasutud. Maakohus asus

seisukohale, et asjas ei ole täidetud TsÜS § 131 lg 1 eeldused 2. augusti 2019 müügilepingu

tühistamiseks ning müügileping oli kehtiv. Isegi kui A.A. mistahes kohustusi hageja ees rikkus, ei

puudutanud see kostjat ega 2. augusti 2019 müügilepingu kehtivust.

Kuivõrd pöördmaksustamine lepiti ühiselt kokku, kannavad pooled ka ühiselt olukorrast tekkinud

riski. See aga ei tähendanud, et hagejal jääks käibemaksu osa saamata, misläbi tekiks tal

käibemaksu ulatuses kahju. Kokku lepitud müügihind 199 400 eurot sisaldas igal juhul

käibemaksu. Erinevalt pöördmaksustamisele rakendub käibemaksuga maksustamise tavakord ehk

hagejal kui korteri müüjal tuleb see deklareerida, kuid ta saab selle müügihinna osana kostjalt

tagasi, kes saab käibemaksu omakorda tagasi arvestada. Seega ei tekkinud tehinguga hageja

kirjeldatud kahju. Hageja ei ole kostjale siiani käibemaksuga arvet väljastanud.

Kuna maakohus jättis rahuldamata hageja nõude müügilepingu tühisuse tuvastamiseks ja tühiseks

tunnistamiseks, jäeti rahuldamata ka hageja nõude omandiõiguse tagastamiseks alusetu

rikastumise sätete alusel. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude kahju hüvitamiseks,

kuivõrd nõue ei olnud selge ning hageja jättis hilisemates menetlusdokumentides kahju

hüvitamisega seonduva käsitlemata.

Maakohus märkis, et ei seadnud ühegi suuliselt kogutud tõendi usaldusväärsust kahtluse alla.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi uueks lahendamiseks

esimese astme kohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et A.A.l oli müügitehingu sõlmimiseks esindusõigus.

Vastavalt A. Sulaevi 7. detsembri 2020 ütlustele võeti A.A.lt 11. juulil 2019 korteritele ligipääs,

kui vahetati ära kõik lukud. Hageja 12. juuli 2019 kirjast nähtub, et A.A.le teatati, et korterite

müügiga tegeleb edaspidi B.B.. A.A.le pidi olema ilmne, et ta ei jätka korterite müüki. Faktiliselt

ta seda ka mõistis, kuivõrd saatis teate korteriomandi nr 3 müügist just B.B.le. Maakohus ei

hinnanud eeltoodud asjaolusid koostoimes. Maakohus tugines otsuses liialt B.B. volitustele, mis

ei saanud asjas tähtsust omada.

Hageja tühistas müügilepingu hagiavaldusega, sest A.A. rikkus esindusõigust ja kostja pidi olema

sellest teadlik. A.A. rikkus esindussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus

esindatava huvidega. Maakohtu seisukoht, et kuna korterit müüdi turuhinnaga, ei tekitanud see

omanikule kahju, on kohatu. Kui esindatav on seadnud tingimused enda vara müügile, ei saa

esindaja neist kõrvale kalduda seetõttu, et tema hinnangul ei vasta suunised turutingimustele

(TsÜS § 75 lg 1 esimene lause).

Korteriomand müüdi ka omanikule kahjulikel tingimustel. Maakohus eksis turuhinna tuvastamisel

ja jättis tähelepanuta müügitehingu muud olulised tingimused. A.A. müüs korteri üle 100 000 euro

võrra soodsamalt kui hageja poolt lubatud. Müügilepingu p 1.1 näeb ette, et lepingu esemeks on

korter nr 3 koos päraldistega. Maakohus oleks pidanud eeltoodut analüüsima. Samuti arvutas

ekspert korteri väärtuse eeldusel, et korteri pindala on 101,7 m2, kuigi kostja väitel on selleks 104,9

m2. Eeltoodust tulenevalt on korteri tegelik väärtus eksperthinnangust lähtuvalt 220 425 eurot 17

senti (202 000 + 12 063,57 (mööbli väärtus) + 6 361,6 (lisandunud 3,2 m2). Ka maakohus lähtus

kohati erinevatest pindaladest, rikkudes sellega TsMS § 436 lg 1. Kui lähtuda maakohtu nimetatud

turuhinnast, müüdi korteriomand siiski 40 000 eurot turuhinnast soodsamalt.

Maakohus ei käsitlenud kordagi tagatise puudumist müügilepingu sõlmimisel, rikkudes sellega

TsMS § 436 lg 1. Tasaarvestuse näol on tegemist ilmse pettusega, kus hageja nõue tasaarvestati

olematu nõudega.

3. juuli 2019 kohtumisel ei käsitletud korteriomandi müügiga seonduvat, vaid garantiiremonti.

Eeltoodut tõendab hageja 11. juuli 2019 kiri maaklerile. Ka A. Sulaevi ütluste kohaselt ta juhtnööre

korteri müügiks ei andnud. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta A. Sulaevi ütlused ja

dokumentaalsed tõendid. Maakohus luges asjast huvitatud A.A. ja A. Alliku ütlustega tõendatuks,

et kohtumisel sõlmiti kokkulepe korteri nr 3 müügiks. Maakohus ei arvestanud, et tegemist oleks

kinnisasja müügi osas sõlmitava eellepinguga, millele kehtib kohustuslik notariaalne vorminõue

(VÕS § 33 lg 2). Maakohtu väide, et kuna 2. augusti 2019 müügileping sõlmiti notariaalselt, oli

vorminõue täidetud, on arusaamatu. Tegemist on kahe eraldiseisva kokkuleppega, millel olid

eraldiseisvad pooled. Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline – maakohus märkis, et pooltel

puudus vajadus eellepingu sõlmimiseks ja seda ei tehtud, kuid samal ajal tuvastas, et 3. juulil 2019

lepiti korteriomandi nr 3 müügitingimustes kokku. A.A. ütlustest nähtus, et ta tegelikult ei teadnud,

mida 3. juulil 2019 kokku lepiti. A.A. ütlused on ebausaldusväärsed, kuna ta on asjast huvitatud.

Samuti pole usaldusväärsed tunnistaja K. K. Karu ütlused, kuivõrd ta on jätkuvalt ärialastes

suhetes A.A.ga. Ütlused on ka vastuolulised ega vasta asjas kogutud dokumentaalsetele tõenditele.

20. veebruari 2018 kokkulepe on tühine või tühistatud hageja 24. oktoobri 2019 seisukohas.

Maakohus luges ekslikult üksnes seotud isikute poolt antud ütluste pinnalt tõendatuks, justkui

oleks A. Sulaev olnud teadlik 20. veebruari 2018 kokkuleppest ja andnud selle koostamiseks

juhised. Seda ei kinnita mitte ükski dokumentaalne tõend. Kostja väited 20. veebruari 2018

kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta on tõendamata. A. Sulaev ei andnud C.C.le ühtki suulist

ega kirjalikku suunist 20. veebruaril 2018 kostjaga sõlmitud kokkuleppe koostamiseks.

Läbirääkimiste toimumine oli kostja faktiväide, mille osas oli tõendamiskoormis kostjal. Samuti

puudusid kohtumise ja kokkuleppe kohta mistahes dokumentaalsed tõendid, nt e-kirjad osapoolte

vahel. Kokkuleppe tekstist ei tulenenud, et A. Sulaev oleks selle palunud koostada või oli selle

olemasolust teadlik. Vastupidi, lepingu tekstist nähtub, et selle allkirjastas hageja nimel A.A.,

ehkki kui A. Sulaev oleks lepingust teadlik olnud, saanuks ta selle digitaalselt allkirjastada ka ise.

Lepingu sõlmimist A. Sulaevi palvel ei kinnita C.C. ütlused. Maakohus luges tõendatuks, et D.D.

oli isikuks, kes võis hageja nimel anda kolmandatele isikutele käsundeid, ehkki kumbki pool sellist

faktiväidet ei esitanud, mis on TsMS § 436 lg 4 rikkumine. Ükski D.D. ei ole ka hageja juhatuse

liikmeks, mistõttu ei saanud sellisel isikul olla hageja nimel käsundite andmise õigust. Seega

kohaldas maakohus ebaõigesti ÄS § 180 lg 1.

Tunnistaja C.C. ütluseid seab kahtluse alla asjaolu, et tunnistaja üritas kohtule jätta muljet, justkui

oleks ta teenuseid osutanud üksnes hagejale, ehkki tegelikult oli ta A. Alliku ja A.A. pikaajaline

koostööpartner, mis nähtub tema ütlustest. Kui projekti koostamise oleks tellinud A. Sulaev, oleks

C.C. esitanud valminud töö hagejale, mitte A.A.le. Seeläbi on tõendatud, et 20. veebruari 2018

lepingu projekti koostas C.C. just A.A. tellimusel. Lisaks selgitas tunnistaja C.C., et „eelnevalt

olid mingid kokkulepped neil meilitsi käinud edasi-tagasi ja mulle loeti ette milline peaks olema

kokkulepe“. Seega peaks kostja väidete tõepärasuse korral tal olema selle kohta dokumentaalseid

tõendeid, kuid neid kohtule ei esitatud. Kõik lepingud, mis hagejat kahjustavad, allkirjastati A.A.

poolt A. Sulaevi väidetavate suuliste juhiste alusel. Maakohus eeltoodut ei käsitlenud (TsMS §

436 lg 1 rikkumine). Kostja sõprade ütlused ei saa olla kohtulahendi ainsaks aluseks.

20. veebruari 2018 kokkuleppel polnud majanduslikku sisu. Korterite pindala oli nii enne kui ka

pärast kokkuleppe sõlmimist sama, mis nähtub 22. novembri 2017 ehitusloalt ja 8. mai 2018

kasutusloalt. On ilmne, et 20. veebruari 2018 kokkuleppe alusel hagejale tegelikult teenuseid ei

osutatud. Ka seda tõendit maakohus ei hinnanud (TsMS § 232 lg 1 ja § 436 lg 1 rikkumine). Hageja

tellis korterelamu ehitamise OÜ-lt T.M. Dwelling, mitte kostjalt. Seega tellis hageja kasutusloa

saamise OÜ-lt T.M. Dwelling ja ka maksis talle selle eest, pärast mida tellis OÜ T.M. Dwelling

juhatuse liige sama teo hageja nimel kostjalt ja lubas selle eest kostjale 54 899 eurot hageja raha.

Ka eeltoodut maakohus lahendis ei käsitlenud. Seega tekitas A.A. olukorra, kus hageja peaks

justkui tasuma korteriomandi ehitamise eest 1355,5 + 1206,96 = 2616 eurot 46 senti ruutmeetri

kohta, millele lisanduvad veel täiendavad kulud. Samal ajal müüs A.A. vaidlusaluse korteriomandi

kostjale hinnaga 1686 eurot 97 senti ruutmeetri kohta.

Maakohus jättis ulatuslikult käsitlemata ja tähelepanuta hageja seisukohad ja tõendid. Tegemist

on TsMS § 5 lg 1, § 7, § 232 lg 1 ja § 436 lg 1 olulise rikkumisega. Vintskapi rajamise ja hoonele

kasuliku pinna juurde loomisega seoses tasus hageja OÜ-le T.M. Dwelling 17 314 eurot 18 senti.

Maakohus asus suurenenud pinna osas seisukohale, et ehituskulud selles osas ei suurenenud ning

seda kostja paljasõnalise väite alusel, kuigi hageja esitas täiendavate kulude tekkimise kohta ka

tõendi. Kostja ei selgitanud, kuidas kujunes väidetava 20. veebruari 2018 kokkuleppe järgse nõude

summa 54 899 eurot, leping ise sellisele summale ei viita. Maakohus ei käsitlenud ka eeltoodut,

pidades seega põhjendatuks, et kostja võis hageja suhtes tasaarvestada suvalise täpsustamata

nõude.

Kostja oli A.A. rikkumistest teadlik. Kostja ja A.A. on omavahel tihedalt seotud nii perekondlikult

kui ka majanduslikest huvidest lähtuvalt. Arvestades asjaolu, et kostja oli korterelamu ehitustöödel

A.A.le kuuluva ettevõtte alltöövõtja ja A.A.le oli teada hageja rahulolematus ehitustööde

läbiviimisega, on eluliselt usutav, et kostja ja A.A. tegutsesid hageja tahte vastast korteriomandi

müügilepingut sõlmides kooskõlastatult. Kostja teadis, et A.A.l polnud müügilepingu sõlmimiseks

enam esindusõigust. Kostja kinnitas, et oli teadlik hageja suunistest korteriomandi müügihinna

osas.

Seega on müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühistamise materiaalsed eeldused täidetud ja

müügilepingu tühistamist välistavad asjaolud puuduvad. Kui kohus järeldab, et kehtetu on üksnes

müügileping, kuid mitte asjaõigusleping, nõuab hageja korteriomandi tagastamist alusetu

rikastumise sätete alusel.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja palub

menetluskulud jätta hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

19. veebruari 2021 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes

vajalikuks neid kõiki korrata.

8. Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 2. augustil 2019 korteriomandi müügilepingu ja

asjaõiguslepingu. Lepingu esemeks oli korteriomand Jaama 26b-3 ostuhinnaga 199 400 eurot

(koos käibemaksuga). Hagejat esindas volituse alusel A.A..

Hageja andis 8. juunil 2018 A.A.le volikirja, mille p 1 kohaselt volitas hageja A.A. võõrandama

ja/või koormama piiratud asjaõigusega (välja arvatud hüpoteekidega koormamine) hagejale

kuuluvaid korteriomandeid asukohaga Tartu linn Jaama tn 26a//26b, kõikide tingimustega esindaja

omal äranägemisel ja andma korteriomandi omandajatele volitaja nimel nõusolekuid

omandatavate korteriomandite koormamiseks piiratud asjaõigustega. Volikirjaga on volitatud

A.A. esindama hagejat kõikide isikute ja asutuste ees, esitama ja nõudma ning vormistama

dokumente,

alla

kirjutama

osaühingu

eest

avaldustele

ja

lepingutele,

sealhulgas

kinnistamisavaldustele ja asjaõiguslepingutele, tasuma ja vastu võtma rahasummasid, andma

korraldusi notarikontole hoiustatud summade käsutamiseks.

9. Hageja väitel on 2. augustil 2019 sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping

tühised, kuna hageja nimel lepingu sõlminud A.A.l puudus vastav volitus, s.o A.A. on sõlminud

müügilepingu ja asjaõiguslepingu omamata esindusõigust.

TsÜS § 125 lg 2 p 5 kohaselt volitus lõpeb, kui esindatav võtab volituse tagasi.

Kui volitus on kehtivalt hageja poolt tagasi võetud, siis toob see kaasa volituse lõppemise.

TsÜS § 126 lg 1 kohaselt esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on

tähtajaline. Volituse tagasivõtmine toimub tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale

isikule, kellega tehingu tegemiseks oli volitus antud, või avalikkusele.

Volituse tagasivõtmise tagajärjeks on volituse lõppemine (TsÜS § 125 lg 2 p 5).

Volituse tagasivõtmine on volituse andnud esindatava ühepoolne tehing (TsÜS § 67 lg 2 teine

lause), mille tegemiseks on vajalik esindatava poolt vastavasisulise tahteavalduse tegemine lg-s 1

teises lauses nimetatud isikule. Volituse tagasivõtmise avaldusest peab järelduma esindatava tahe

volitus lõpetada. Termini „tagasivõtmine“ kasutamine ei ole vajalik. Volituse tagasivõtmine on

kindlale isikule suunatud tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 esimese lause tähenduses.

9.1. Hageja väite kohaselt on ta volituse tagasi võtnud ning nimetatud asjaolu tõendavad hageja

seadusliku esindaja A. Sulaevi vande all antud ütlused (II kd tl 146-148), millest nähtuvalt võeti

11. juulil 2019 A.A.lt ära korteritele ligipääs, kuna vahetati ära kõik lukud, ning hageja 12. juuli

2019 e-kiri A.A.le (I kd tl 14), mille kohaselt hageja teatas A.A.le, et korterite müügi küsimustega

tegeleb edaspidi B.B.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole kehtivalt volitust tagasi võtnud.

Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 31, 32, 33 ja 34,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

TsÜS 127 lg 3 kohaselt kui volituse kohta on antud volikiri, siis loetakse, et volitus kehtib seni,

kuni volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud.

Käesoleval juhul oli 8. juunil 2018 antud A.A.le volikiri ning hageja on esitanud notarile avalduse

volikirja kehtetuks kuulutamiseks 9. augustil 2019, s.o pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist (I kd

tl 35).

A. Sulaevi vande all antud ütluste kohaselt ei võtnud ta 11. juulil 2019 A.A.lt korterivõtmeid ära,

vaid kuna enne 11. juulit 2019 olid kõigi müümata korterite uksed lahti, siis ostsid nad

B.B.ga 4 lukku, vahetasid lukud ära ja lukustasid korterid.

Ringkonnakohus leiab, et eelkirjeldatud hageja käitumine ei tõenda, et volitus oleks hageja poolt

kehtivalt tagasi võetud või kehtetuks kuulutanud.

Volikirja kehtivalt tagasi võtmist ei tulene ka hageja 12. juuli 2019 e-kirjast A.A.le, milles ta teatas,

et /…/nüüd tegeleb tema (s.o B.B.) küsimustega, mis on seotud korterite müügiga.“

Viidatud e-kirjast ei nähtu, kas hageja on soovinud A.A.lt volikirja tagasi võtta või pidi B.B.

tegelema samuti (koos A.A.ga) korterite müügiga ning e-kirjast ei nähtu ka korterite müügiga

seotud küsimuste ring, millega pidi tegelema B.B..

9.2. Kuna ei ole tõendatud, et hageja oleks volituse tagasi võtnud, siis puudub vajadus analüüsida,

seda, kas on täidetud TsÜS § 127 lg 4 koosseis, s.o kas kostja 2. augusti 2019 tehingu tegemisel

teadis või pidi teadma A.A. kui esindaja volituse lõppemisest.

Lähtudes eeltoodust ei ole poolte vahel 2. augustil 2019 sõlmitud leping TsÜS § 129 lg 1 alusel

tühine.

10. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja alternatiivse nõude 2. augustil 2019 sõlmitud

lepingu tühistamiseks TsÜS § 131 lg 1 alusel ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei

anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

10.1. Hageja väitel rikkus A.A. esindussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli

vastuolus esindatava huvidega, sest korteriomand müüdi omanikule kahjulikel tingimustel,

sh maakohus eksis turuhinna tuvastamisel ja jättis tähelepanuta müügitehingu muud olulised

tingimused.

10.2. Hageja väitel andis ta A.A.le juhise müüa korteri 3 hinnaga 267 495 eurot, kuid A.A. müüs

kostjale korteri üle 100 000 euro odavamalt (166 166 eurot 67 senti (käibemaksuta)). Kostja

vastuväite kohaselt muutis hageja juhatuse liige A. Sulaev 3. juuli 2019 kokkusaamisel kostja

juhatuse liikme A. Allikuga eelnevalt nõutud korteri 3 müügihinda ning korter 3 müüdi 2. augustil

2019 3. juulil 2019 kokkulepitud hinnaga.

Eelnimetatud väitega ja vastuväitega seonduvat on maakohus käsitlenud vaidlustatud otsuse

p-des 43, 52, 53, 54, 55, 56 ja 57, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea

vajalikuks neid kõiki korrata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 3. juuli 2019 kokkusaamisel leppisid kostja

juhatuse liige A. Allik ja hageja juhatuse liige A. Sulaev kokku korteri 3 müügitingimustes, mis

olid aluseks 2. augusti 2019 müügilepingu tingimustele. 3. juuli 2019 kokkusaamisel osales ka

A.A., kes hageja esindajana sõlmis 2. augustil 2019 müügilepingu 3. juulil 2019 kokkulepitud

tingimustel. Asjaolu, et 3. juuli 2019 kokkusaamisel arutati korteri 3 müüki ja selle

müügitingimusi, tõendavad lisaks A.A. ütlustele (II kd tl 140-145) ja A. Alliku vande alla antud

ütlustele (II kd tl ) ka Kadri Kristelle Karu ütlused (II kd tl 134-137).

A. Sulaevi vande all antud ütluste kohaselt ei arutatud 3. juulil 2019 korteri 3 müüki ja ta ei ole

sõlminud kirjalikke ega suulisi kokkuleppeid korteri 3 müügi osas.

Ringkonnakohtu arvates ainuüksi A. Sulaevi enda vande all antud ütlused ei lükka ümber kostja

poolt väidetut, mida on kinnitanud tunnistajate A.A. ja K. K. Karu ning A. Alliku vande all antud

ütlused.

Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate

A.A. ja K. K. Karu ütlusi ning A. Sulaevi ja A. Alliku vande all antud ütlusi. See, et hageja on

apellatsioonkaebuses esitanud tunnistajate ja seaduslike esindajate ütlustest üksikuid lõike ning

andnud neile omapoolse tõlgenduse, ei muuda ütlusi vastuolulisteks ja arusaamatuteks ning ei anna

alust hinnata ütlusi maakohtust erinevalt (nagu leiab hageja).

Ebaõige on hageja seisukoht, et 3. juuli 2019 kohtumisel kokkulepitu oleks tulnud vormistada

notariaalses vormis eellepinguna. Ringkonnakohus leiab, et 3. juulil 2019 kokkulepitud

müügilepingu tingimused on käsitletavad hagejapoolsete juhistena esindaja A.A.le. A.A.l oli

volikirja alusel õigus esindada hagejat 2. augusti 2019 müügilepingu sõlmimisel, mis on sõlmitud

vorminõudeid järgides notariaalselt.

10.3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud korteriomandi turuhinna tuvastamisel

ning hageja vastupidine väide on alusetu. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud

vaidlustatud otsuse p-s 43, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea

vajalikuks neid korrata.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuna 3. juuli 2019 kokkusaamisel lepiti kokku korteri 3

müügihinnas, siis iseenesest ei oma tähtsust asjaolu, milline oli korteriomandi turuhind müügi

hetkel.

10.4. Ebaõige on hageja väide, et maakohus ei ole analüüsinud seda, et lepingu esemeks oli korter

nr 3 koos päraldistega. Maakohus on päraldistega seonduvat käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s 43

ning tuginenud sealjuures A.A. ja A. Alliku ütlustele, mille kohaselt korteris olnud mööbel ei olnud

müügi objektiks, samuti on maakohus tuginenud ekspert Riho Lubi selgitusele, mille kohaselt

hageja arvutuskäik korterihinnale lisanduva mööbli hinna kohta ei vasta Eesti vara hindamise

standardisarja standardite kohaselt võrdlusmeetodil vara turuväärtuse hindamisel rakendatavale.

10.5. Hageja väitel on korteri turuväärtus ebaõige muuhulgas seetõttu, et ekspert arvutas korteri

väärtuse eeldusel, et korteri pindala on 101,7 m2, kuid kostja väitel on selleks 104,9 m2.

Ringkonnakohtu arvates korteri pinnavahe ligikaudu 3 m2 ei mõjuta oluliselt korteri turuhinna

kujunemist. Samuti märkis ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 10.3, et kokkuleppe tõttu

korter 3 müügihinnas ei oma vaidluse lahendamisel korteri turuhind iseenesest tähtsust.

10.6. Pöördmaksustamisega ja käibemaksuga seonduvat on maakohus käsitlenud vaidlustatud

otsuse p-s 60, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid

korrata.

Hageja väitel ei käsitlenud maakohus tagatise puudumist müügilepingu sõlmimisel, rikkudes

sellega TsMS § 436 lg 1.

Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastab TsMS § 436 lg-le 1. Asjaolu, et A.A.

hageja esindajana ei nõudnud kostjalt tagatist kohustuse täitmiseks, ei ole müügilepingu

tühistamise aluseks. Samuti ei ole müügilepingu tühistamise aluseks asjaolu, et müügilepingu järgi

peab kostja tasuma ostuhinna hiljemalt kolme aasta jooksul ning kokku ei lepitud tasumata

ostuhinnalt intressi tasumist.

10.7. Hageja väitel on müügilepingus märgitu, mille kohaselt korteri hinnast tasaarveldatakse

54 899 eurot kokkuleppe alusel, mille sõlmisid 20. veebruaril 2018 hageja esindajana tegutsenud

A.A. ja kostja, ilmne pettus, sest hageja nõue tasaarvestati olematu nõudega ning hageja on 20.

veebruari 2018 kokkuleppe tühistanud või nimetatud kokkulepe on tühine.

Maakohus on hageja väidet 20. veebruari 2018 kokkuleppe tühisuse või tühistamise kohta

käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51 ja 58, ringkonnakohus nõustub

maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ja nendest tehtud järeldustega, samuti tõenditele antud

hinnanguga, ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale (sh hinnata tõendeid erinevalt maakohtust).

Seega ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 20. veebruari 2018 kokkulepe on kehtiv.

Kokkuleppele kirjutas alla hageja esindajana A.A. (17. augusti 2015 volikirja alusel), hageja

seaduslik esindaja A. Sulaev oli kokkuleppe sõlmimisest teadlik, sest andis ise (ja tema abiline

D.D.) jurist C.C.le algandmed kokkuleppe koostamiseks.

10.8. Ringkonnakohus leiab analoogiliselt maakohtuga, et A. Sulaevi ütlused selle kohta, et ta ei

olnud teadlik 20. veebruari 2018 kokkuleppest ning ei ole nõustunud sellise kokkuleppe

sõlmimisega, on vastuolus tunnistajate C.C. ja A.A. ütlustega ning kostja seadusliku esindaja A.

Alliku ütlustega ning asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega, s.o 20. veebruari 2018

kokkuleppe tekstiga, mille allkirjastas hageja volitatud esindaja 17. augusti 2015 volikirja alusel.

Seega ei ole hageja tõendanud oma väidet, et 20. veebruari 2018 kokkulepe on tühine või tühistatav

hageja poolt.

Nimetatud asjaolu ei muuda hageja väide, et juhul, kui A. Sulaev oleks soovinud kokkulepet

sõlmida, saanuks ta selle digitaalselt ise allkirjastada. Samuti ei muuda kokkuleppe kehtivust

hageja väide, et ükski D.D. ei ole hageja juhatuse liikmeks, mistõttu ei saanud isikul olla hageja

nimel käsundite andmise õigust. Tunnistaja C.C. ütlustest nähtuvalt anti talle kokkuleppe

koostamiseks andmed A. Sulaevi poolt ning „D.D. veel ütles midagi.“

10.9. Hageja väitel 20. veebruari 2018 kokkuleppel polnud majanduslikku sisu ning selle alusel

hagejale tegelikult teenuseid ei osutatud.

Maakohus on vastanud hageja väidetele seoses kokkuleppe majandusliku sisuga vaidlustatud

otsuse p-des 50, 51 ja 58, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ükski hageja

väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et antud juhul on asjasse puutumatu see, milliseid

kokkuleppeid sõlmis hageja peatöövõtjaga (s.o OÜ-ga T.M. Dwelling). Lisatööde tellimist ja

nende eest maksmist oleks hageja eeldavasti saanud arvestada seoses 20. veebruari 2018

kokkuleppega, kuid antud asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, kas hageja

ehituskulud suurenesid või ei suurenenud seoses projektimuudatuste tegemisega.

Hageja väitel tasus ta vintskapi rajamise ja hoonele kasuliku pinna juurde loomisega seoses

peatöövõtjale 17 314 eurot 18 senti. Nimetatud ehituskulu suurenemist oli hagejal võimalik soovi

korral arvestada kostjaga 20. veebruari 2018 kokkuleppe sõlmimisel ning tal oli võimalik sõlmida

kokkulepe teistsugustel tingimustel.

Ebaõige on hageja väide, et arhitekt Priit Lõhmus suhtles vaid A.A.ga, mitte A. Allikuga. Arhitekt

P. Lõhmuse õiendi kohaselt (II kd tl 96) suhtles ta tööde läbiviimiseks nii A. Alliku kui A.A.ga,

valdavalt tegeles siiski asjaajamisega A. Allik.

10.10. Iseenesest õige on hageja väide, et kostja ei ole esitanud asjas arvestust 20. veebruari 2018

kokkuleppe järgse nõude summa 54 899 eurot kujunemise osas, kuid kokkuleppes on sätestatud

tasaarvestuseks kasutatud summa arvestamise alused ning hagejal oli võimalik lepingujärgse

summa ise arvestada. Hageja ei ole vastavat arvestust esitanud ning seetõttu saab asuda

seisukohale, et müügilepingus märgitu on kokkuleppele vastav summa.

11. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et esindaja oleks rikkunud esindamise aluseks olevast

õigussuhtest tulenevaid kohustusi ning teinud tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, siis

puudub alus TsÜS § 131 lg 1 kohaldamise. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et

nõustub maakohtu seisukohaga (vaidlustatud otsuse p 41), et pelgalt vaid hõimluse kaudu ei saa

TsÜS § 131 lg 1 mõttes eeldada, kostja A.A. väidetavast kohustuse rikkumisest teadis või pidi

teadma.

Eeldust ei saa sisustada ka läbi selle, et kostja oli korterelamu ehitustöödel A.A.le kuuluva

ettevõtte alltöövõtja.

12. Müügileping ei ole tühine ega tühistatav ning seetõttu jääb rahuldamata hageja korteriomandi

tagastamise nõue. Samuti jääb rahuldamata hageja kahjuhüvitisnõue (kasutuseelise nõue).

13. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisega jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel hageja kanda.

Kostja on esitanud 25. mail 2021 taotluse mõista välja menetluskulud ringkonnakohtus summas

2737 eurot 50 senti (21,9 h, tunnihinnaga 125 eurot ilma käibemaksuta).

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja esindaja on osutanud õigusabiteenust 21,9 tunni ulatuses (sh apellatsioonkaebuse ja

maakohtu otsuse analüüs 3,9 h; apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 12,2 h; 14. mai 2021

seisukohaga tutvumine, suhtlus kliendiga, ettevalmistus istungiks ja kohtuistungil osalemine 5 h;

menetluskulude nimekirja koostamine 0,8 h).

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu (125 eurot ilma käibemaksuta) on

mõistliku suurusega.

Samas leiab ringkonnakohus, et kostja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega

vajalikud. Kostja esindajal on kulunud apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsusega tutvumisele ning

vastuse koostamisele kokku 16,1 h, mis on ringkonnakohtu hinnangul ülemäärane.

Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles

menetlusdokumendis on korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on põhjendatud

ajakuluks apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest (sh apellatsioonkaebuse ja maakohtu

otsusega

tutvumine)

kokku

h.

Ringkonnakohus

peab

põhjendatud

ajakuluks

14. mai 2021 seisukohaga tutvumisele ja suhtlusele kliendiga 1 h, kohtuistungiks

ettevalmistamisele 1 h ja kohtuistungil osalemisele 48 minutit (24. mai 2021 kohtuistung kestis

48 minutit). Menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakulu on 30 minutit. Kokku on

põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 15 h 18 minutit.

Ringkonnakohus leiab, et kostja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on

1912 eurot 50 senti (15 h 18 min x 125 eurot = 1912 eurot 50 senti, ilma käibemaksuta). See

summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et hagejal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt

ka viivist.

allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

Üllar Roostoja

Viivi Tomson