2-20-9733/39 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Kaldma

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10. juuni 2021, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-20-9733

Hagi ese

Saarte Tamm OÜ (endine B.W.O. ) hagi

FroggyLand

OÜ

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks.

Tsiviilasja hind

315 190,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

 Hageja

Saarte

Tamm

OÜ

(registrikood

10334558,

asukoht

Savi

tn

27,

Tartu),

lepingulised esindajad vandeadvokaat E.S. ja

advokaat G.R. (e-post XXX)

 Kostja

FroggyLand

OÜ

(registrikood

12228004,

asukoht

Savi

tn

27,

Tartu),

lepingulised esindajad vandeadvokaat K.L.-

E. (e-post XXX) ja vandeadvokaat A.L.

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista FroggyLand OÜ-lt Saarte Tamm OÜ (endine B.W.O. ) kasuks

põhivõlgnevus summas 182 708 eurot.

3. Välja mõista FroggyLand OÜ-lt Saarte Tamm OÜ (endine B.W.O. ) kasuks viivis

VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 14.12.2020 põhinõudelt summas

182 708 eurot.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud 62% ulatuses FroggyLand OÜ kanda ja 38% ulatuses Saarte Tamm

OÜ kanda.

6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebuse esitamine

2/16

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu menetluses on Saarte Tamm OÜ (end O.B.W. ) (hageja) 06.07.2020

hagi FroggyLand OÜ (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks (tlk 2-5).

2. 06.07.2020 esitatud hagi ja 14.12.2020 esitatud hagiavalduse tervikteksti (I kd, tlk 137-

139) kohaselt on Saarte Tamm OÜ perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2019 andnud

FroggyLand OÜ-le laenu kogusummas 196 142 eurot. FroggyLand OÜ on perioodil

01.01.2012 kuni 31.12.2019 OÜ-le Saarte Tamm tagastanud laenu kogusummas 5332

eurot. Võlgnevuse jääk on 190 810 eurot. Tõenditena on esitatud OÜ Saarte Tamm

pangakonto väljavõtted aastatest 2012-2019, kus on kajastatud laenuraha liikumine

hageja ja kostja vahel (I kd, tlk 13-21). Poolte vahelised laenulepingud olid kirjalikud,

kus oli kokku lepitud ka intressides ja laenu tagastamise tähtaegades. Hageja juhatuse

liige K.K. ja kostja juhatuse liige H.K. olid XXX ning H.K. töötas XXX O.B.W.

Laenu olemasolu tõendab hageja saldoteatisega, mille on koostanud H.K. O.B.W. XXX

ja kinnitanud OÜ FroggyLand OÜ juhatuse liikmena. Saldoteatise kohaselt oli

FroggyLand OÜ võlgnevuseks hageja ees 31.12.2018 seisuga 161 710 eurot (hageja

sõnul oli tegelik võlgnevus suurem). Kostja ei ole käesoleva ajani täitnud kohustust

laenu tagastamiseks. Samuti on täitmata kõrvalkohustus intresside maksmise näol.

Hageja

soovib

kostjalt

põhivõlgnevuse

190 810

euro

ja

kõrvalkohustuste

väljamõistmist, kogusummas 291 842,63 eurot.

3. Lisaks eeltoodud laenulepingutele on FroggyLand OÜ pangakonto väljavõttel (vt hagi

lisa 1) kajastatud järgmised ülekanded: 20.01.2015 summas 400 eurot; 27.07.2018

summas 816 eurot; 03.05.2019 summas 216 eurot; 20.12.2019 summas 400 eurot.

4. V.M. 14.12.2020 kinnitusest nähtuvalt on H.K. temale väljastanud andmed, mille

kohaselt on 20.01.2015 teostatud 400-eurose ülekande puhul samuti tegemist hageja

poolt kostjale väljastatud laenuga. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on pooled

vormistanud absoluutselt kõigi väljamaksete kohta laenulepingud ja seda olenemata

ülekande suurusest, saab eeldada, et O.B.W. ja FroggyLand OÜ vahel olid sõlmitud ka

27.07.2018, 03.05.2019 ja 20.12.2019 laenulepingud. Kui kohus leiab, et tegemist ei ole

laenudega, tuleb vastavad summad hüvitada VÕS § 1028 lg 1 alusel.

5. Hageja märgib, et 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 (vt 16.09.2020 vastuse lisa 21)

punkti 1.2 kohaselt on selle laenusumma ja intresside tagastamise tähtaeg 15.04.2021.

Saarte Tamm OÜ ütleb 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 punkti 4.1.4 alusel

käesolevaga erakorraliselt üles. Seega on lepingu täitmise tähtaeg 28.12.2020. TsMS §

369 võimaldab hagi kohtusse esitada ka enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kuna

kostja ei ole pikaajaliselt täitnud sisuliselt ühtegi hagejaga sõlmitud laenulepingust

3/16

tulenevat kohustust, siis soovib hageja igal juhul 05.04.2018 laenulepingul nr 11/2018

põhineva võlgnevuse väljamõistmist, kuna on alust eeldada, et kostja seda ei täida, mis

on ühtlasi lepingu erakorralise ülesütlemise alus.

6. 31.12.2013 seisuga oli kostjale väljastatud laenu põhisumma 166 420 eurot, mida

kinnitab hageja pangakonto väljavõte (vt hagi lisa 1). Nimetatud võlgnevuse olemasolu

on FroggyLand OÜ 09.07.2014 saldokinnituses (I kd, tlk 145) tunnustanud. Toimikus

on olemas saldokinnitused 31.12.2013 ja 31.12.2018 seisuga. Kuivõrd H.K. ise

summeeris hageja raamatupidamises kostjale väljastatud laenud, siis on kostja hageja

nõuet tunnustanud 09.07.2014 tervikuna (TsÜS § 158 lg 1). Lisaks on oluline, et

esimene ja ühtlasi suurima laenusummaga 10.10.2012 laenuleping nr 9/2012 summas

125 000 eurot muutus sissenõutavaks 31.12.2013 ning kostja tunnustas seda ka

09.07.2014 saldokinnituses. Kostja on selle lepingu alusel teinud tagasimakseid

20.01.2015, 13.04.2016, 05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019,

03.05.2019, 10.06.2019, 14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 järgi kokku

summas 5332 eurot. Iga saldokinnituse andmise ning tagasimakse teostamisega on

nõude aegumine katkenud ja uuesti alanud (lepingu punkt 1.4.2, VÕS § 88 lg 6 p 1 ja

TsÜS § 158 lg 1 ja 2).

7. Kuivõrd FroggyLand OÜ rikkus läbi H.K. tegevuse laenude tagastamise kohustust

tahtlikult, kohaldub asjas lisaks aegumise katkemisele ka TsÜS § 146 lg 4 ja

laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtajaks tuleb lugeda kümme aastat. Seega

ei ole hageja nõue kostja vastu mistahes osas aegunud. Riigikohus on TsÜS § 146 lg 4

kohaldamisel selgitanud, et kohustust on tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib

õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (RKTKo 2-16-

14644, p 20). Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või

muu õigusvastane tulemus (RKTKo 3-2-1-79-09, p 11).

8. Hageja 6. oktoobri 2020 seisukohast (I kd, tlk 121-122) nähtub, et O.B.W. ei ole kunagi

väljastanud kinnitust, et loobub FroggyLand OÜ-le laenatud raha tagasinõudmisest.

Hageja ei ole kunagi ka kaudselt ega tegevusetusega laenude sissenõudmisest loobunud,

kuna

laenulepingute

tähtaegade

saabumisel

vormistati

neile

juurde

lisad,

saldokinnitused, mis välistasid nõuete aegumise. Lisaks on kostja laene osaliselt tagasi

maksnud. Seega on lepitud kokku uutes laenu tagastamise tähtaegades ning aegumine

on katkenud ka TsÜS § 158 lg 1 alusel, mis mõlemad välistavad nõude aegumise.

9. FroggyLand OÜ väited, et ta tagastas hagejale raha vaid siis, kui hagejal puudusid

käibevahendid ning need justkui ei seondunud laenudega, ei ole eluliselt usutavad.

Nimelt on kostja ülekandeid tehes ise märkinud ülekande selgituseks „laen tagasi“,

millest nähtuvalt aktsepteeris kostja nii seda, et tegemist on laenudega kui ka seda, et ta

teostas laenude tagasimakseid.

10. Hageja 09.04.2021 (I kd, tlk 183-185) vastusest nähtub, et kostja ei saa tugineda VÕS §

88 lg-le 5, et praegu määrata, milliste kohustuste katteks ta on makseid teinud. Pooled

on tagasimaksete tegemise järjekorra leppinud kokku laenulepingutes. Kõigis hageja

valduses olevates laenulepingutes (kostja 16.09.2020 vastuse lisad 1-21; 14.12.2020

hagiavalduse tervikteksti Lisa 2) on punktis 1.4.2. sätestatud maksete tasumise

järjekorrana alljärgnev: „1. viivis; 2. trahvid; 3. tähtajaks tasumata intressid alates

varasemast võlgnevusest; 4. tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast

võlgnevusest“. Seega on pooled kokku leppinud, et igasuguste tagasimaksete puhul

asutakse esimesena täitma kõige varasemaid võlgnevusi. Samuti ei tulene kostja

maksekirjeldustest, et saadud laene oleks mingis teises järjekorras tagasi makstud.

4/16

11. Isegi kui pooled ei oleks lepingus kokku leppinud tagasimaksete tegemise järjekorra

(mis VÕS §-i 88 dispositiivse iseloomu tõttu tähendab, et laenulepingute

tagasimaksetele kohaldatakse laenulepingus sätestatud järjekorda), ei oleks kostjal

võimalik praegusel hetkel tugineda VÕS § 88 lg-le 5 ning praegu määrata, milliste

kohustuste eest tasu maksti.

12. VÕS 88 lg 5 ei kohaldu, sest selle eeldused ei ole täidetud. Nimelt ei ole kostja enne

kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise

kohustuse ta on täitnud, ning hageja ei ole tuginedes VÕS § 88 lg-le 4 määranud

kohustuste täitmise järjekorda (sest VÕS § 88 lg 4 p 1-4 eeldused ei ole täidetud). Seega

ei saa ka rääkida võlgnikupoolsest kohustuse täitmise järjekorrale vastuvaidlemisest,

mis on VÕS 88 lg 5 eelduseks. Seega ei saa kostja VÕS 88 lg 5 alusel ka oma

järjekorda paika panna.

13. Isegi, kui pooled ei oleks laenulepingutes tagasimaksete tegemise järjekorda määranud,

kohalduks praeguses olukorras VÕS § 88 lg 6, mille alusel loetakse esimeses järjekorras

laekunuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. See vastab ka laenulepingutes

kokku lepitud järjekorrale.

14. Juhul kui kostja arvates ei peaks praeguses olukorras rakenduma nii lepingus

kokkulepitud järjekord kui ka VÕS § 88 lg-s 6 kokkulepitud järjekord, siis tuleks VÕS

§ 88 lg 7 alusel lugeda täitmine toimunuks võrdeliselt kõikide kohustuste katteks.

Hageja on siiski seisukohal, et pooled peavad lähtuma laenulepingutes kokkulepitud

järjekorrast, mille kohaselt tehti tagasimakseid alates varasemast võlgnevusest.

15. VÕS § 204 lg 2 alusel loetakse, et saldo on õige, kui teine pool ei vaidlusta talle

edastatud saldot mõistliku aja jooksul. Sel juhul loetakse negatiivne saldo

võlatunnistuseks. Seega ei ole saldokinnitus kõigest raamatupidamisdokument, vaid

õiguslikku tähendust omav võlatunnistus, millega võlgnik tunnustab oma võlgnevust.

16. Kostja on 15.04.2019 saldokinnituses (I kd, tlk 12) kinnitanud võlgnevust hageja ees

summas 161 710 eurot. Sealjuures on oluline märkida, et hageja poolelt on

saldokinnituse allkirjastanud samuti H.K. . Kostja üritab oma 26.03.2021 vastuses selle

saldokinnituse kehtivust küsimuse alla panna, tuginedes asjaolule, et hageja esitatud

info pinnalt on saldokinnituses toodud summa ekslik. Kostja on eksinud. Asjaolu, et

hageja arvates ning raamatupidamise analüüsi alusel peaks saldokinnitus kajastama

suuremat summat, ei tähenda, et hageja paneks kahtluse alla saldokinnituse olemasolu,

mis on samaaegselt ka tõend kostjapoolsest võlgnevuse tunnustamisest. Olukorras, kus

saldokinnituse on allkirjastanud nii hageja kui kostja poolelt H.K. kui kostja juhatuse

liige, oleks hea usu põhimõtte vastane väita, et hageja ei saa tugineda saldokinnituse kui

võlatunnistuse olemasolule, kui ta seal kajastatud nõude suurusega ei nõustu.

17. Kostja oma vastuses hagi ei tunnista (I kd, tlk 80-81), kuna kostjal ei ole hageja ees

täitmata kohustusi. Kostja möönab, et hageja on kandnud kostja arveldusarvele

perioodil 10.10.2012 kuni 20.12.2019 korduvalt erinevates summades raha märkides

selgituseks „laen“. Pooled on alates 10.10.2012 kuni 05.04.2018 vormistanud hagejalt

kostjale raha ülekandmise kohta laenulepingud (I kd, tlk 83-119). Kostja märgib, et

hageja ei ole kunagi nõudnud kostjalt laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist, sh

intresside ja laenu tasumist. Hageja on kostjale kinnitanud, et ta ei nõua kostjale antud

summasid tagasi, so kostjal ei ole kohustust hagejalt saadud raha tagastada. Kostja

väidet kinnitab hageja käitumine viimase seitsme aasta jooksul. Kostja juhib tähelepanu

asjaolule, et esimesena, so 10.10.2012, sõlmitud laenulepingus nr 9/2012 sätestatud

laenu tagastamise tähtaeg saabus juba 31.12.2013, so ligi 7 aastat tagasi. Kuni

hagiavalduse esitamiseni, ei astunud hageja ühtegi sammu selleks, et saada kostjale

5/16

antud raha tagasi, sh ei esitanud hageja nõudeid laenu tagastamiseks, meeldetuletusi

laenulepingu lõppemise kohta vms. Samamoodi on hageja käitunud ka teiste lepingute

puhul. Hagiavalduses on esile toodud, et kostja on saadud laene osaliselt tagastanud.

Kostja selgitab, et tegi hagejale ülekandeid siis, kui hagejal esines käibevahendite

puudus ning hageja vajas oma kohustuste täitmiseks rahalisi vahendeid. Hageja ja kostja

majandustegevus oli oluline mõlemale abikaasale. Hageja ja kostja puhul on tegemist

äriühingutega, mille ainuosanikeks olid abikaasad.

18. Lisaks viitab kostja, et hageja nõuded on osaliselt aegunud. Kostja on seisukohal, et

isegi kui tal oleks hageja eest täitmata kohustusi (millega kostja küll ei nõustu), on tal

õigus keelduda nende kohustuste täitmisest nõuete aegumise tõttu. Laenulepingust

tulenev laenusumma tagastamise nõue muutub sissenõutavaks alates laenulepingus

kokkulepitud laenusumma tagastamise tähtpäevast. Hageja pöördus hagiga kohtusse

06.07.2020. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 on hageja nõuded, mis tulenevad lepingutest,

mille täitmise tähtaeg saabus enne 06.07.2017, aegunud. Sellest tulenevalt on aegunud

10.10.2012 kuni 11.06.2014 sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded. Kostja palub

nende nõuete suhtes kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata täies ulatuses.

19. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja väited õiged selles, et laenulepingute

tähtaegade saabumisel vormistati juurde lisasid, saldokinnituste näol, mis välistavad

aegumise. Hageja poolt väidetud lepingute lisasid ei ole sõlmitud. Kostja jääb vastuses

hagile esitatud seisukoha, et hageja nõue on olulises ulatuses aegunud, juurde.

Aegumine ei ole katkenud. Kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud (I kd, tlk 130).

20. Kostja vastusest hagiavalduse terviktekstile nähtub, et kostja sai alles hagiavalduse

terviktekstist teada, et hageja on kostja poolt tasutud maksed arvestanud laenulepingust

nr 9/2012 tulenevate kohustuste katteks. Tulenevalt ülaltoodust, kasutab võlgnik oma

VÕS § 88 lg-st 5 tulenevat õigust ja esitab vastuväide sellele, et võlgniku poolt tehtud

võlausaldaja poolt viidatud maksed on võlausaldaja arvestanud laenulepingust nr 9/2012

tulenevate kohustuste, sh. viivise katteks. Seega võib kostja ise määrata, millise

kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et kostja on täitnud tema poolt määratud

kohustuse. Seega annab kostja teada ja määrab, et kostja poolt hagejale 20.01.2015,

13.04.2016, 05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019, 03.05.2019,

10.06.2019, 14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 kokku summas 5332

eurot tehtud maksed on kostja tasunud järgnevate kohustuste katteks: 20.01.2015 400

eurot laenulepingu nr 18/2012 katteks; 13.04.2016 1600 eurot laenulepingu nr 18/2012

ja nr 6/2013 katteks; 05.10.2017 200 eurot ja 18.10.2017 300 eurot laenulepingu nr

6/2013 katteks; 26.07.2018 650 eurot, 27.07.2018 166 eurot, 03.01.2019 100 eurot

laenulepingu nr 6/2015 katteks; 03.05.2019 216 eurot, 10.06.2019 800 eurot,

14.06.2019 100 eurot, 01.08.2019 150 eurot, 21.09.2019 200 eurot ja 11.11.2019 450

eurot laenulepingu nr 40/2015 katteks. Kokku summas 5332 eurot.

21. Tulenevalt ülaltoodust ja arvestades asjaoluga, et laenulepingust nr 9/2012 tulenev

laenusumma on muutunud sissenõutavaks 31.12.2013 ning ei esine TsÜS §-s 158

toodud nõude aegumise katkemise ega peatamise aluseid, siis on igal juhul käesolevaks

ajaks võlausaldaja laenulepingust nr 9/2012 tulenev laenusumma (ja kõrvalnõuded)

tagastamise nõue aegunud, kostja palub laenulepingust nr 9/2012 tulenevate nõuete

suhtes kohaldada aegumist ja selles osas jätta hagiavaldus rahuldamata.

22. Samuti juhib kostja tähelepanu asjaolule, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada

võlgniku tahet tunnustada võlausaldaja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (vt

Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus tsiviilasjas nr XXX, p 20.1; 16. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13).

6/16

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et perioodiliste maksete korral võib

eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb võlausaldaja

nõude aegumine üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Seega

saab maksimaalselt eeldada, et ulatuses, milles võlgnik maksis võlausaldajale teatud

rahasumma, tunnustas ta võlausaldaja nõuet üksnes selles ja mitte tasumata osas ning

selles (tasutud) osas võib nõude aegumine olla katkenud ja uuesti alanud ajast, mil

kostja maksete tegemise lõpetas (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus tsiviilasjas nr XXX,

p-d 20.1-20.2). Seega ei ole kostja poolt tehtud maksed kuidagi mõjutanud ega

katkestanud laenulepingust tulenevaid kostja poolt tasumata kohustuste aegumist.

23. Lisaks on ekslik ja vastuolus kohtupraktikaga hageja seisukoht, et kuna FroggyLand

OÜ on kinnitanud saldokinnituses võlgnevuse olemasolu, siis välistab see aegumise

kõigi enne 2015. aastat sõlmitud laenulepingute puhul.

Saldokinnitus on üksnes raamatupidamislik dokument, mis ei loo ega tekita mingeid

õigusi ja kohustusi. Saldokinnitus on vajalik üksnes raamatupidamisdokumentide

koostamiseks. Asjaolu, et isikul on raamatupidamislikes dokumentides kajastatud nõue,

ei tähenda veel automaatselt, et see nõue on ka reaalselt sissenõutav või nõude

kajastamine välistab isiku õiguse nõudele põhjendatult vastu vaielda.

Riigikohus on märkinud korduvalt oma praktikas, et kui tunnustatakse juba aegunud

nõuet, siis ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata (Riigikohtu

otsus nr 3-2-1-122-02, p 11). Isegi kui saldokinnitus omaks mingit tähtsust, millega

kostja igal juhul ei nõustu, siis ka sellisel juhul ei mõjutanud see kuidagi juba

15.04.2019 (ja ka 31.12.2018) ajaks aegunud nõuete aegumise katkemist. Kuna

saldokinnituse ajaks oli laenulepingust nr 9/2012 tulenev laenusumma tagastamise nõue

igal juhul aegunud ja selle aegumist saldokinnitus ega TsÜS § 158 ei mõjuta, saab

kostja jätkuvalt tugineda nõude aegumisele. Isegi kui lähtuda hageja esitatud

tõlgendusest, siis ei oma saldokinnitus kostja suhtes mingeid õiguslikke tagajärgi, kuna

selle andmisel ei saanud kostja aru saada tasaarvestuse õiguslikest tagajärgedest, s.o. et

vastav saldokinnitus mõjutab kuidagi vastavate kohustuste aegumist.

24. Tulenevalt kõigest ülaltoodust tuleb asuda seisukohale, et käesolevaks ajaks on igal

juhul hageja laenulepingust nr 9/2012, nr 10/2012, nr 18/2012, nr 3/2013, nr 6/2013, nr

12/2013, nr 15/2013, nr 22/2013, nr 27/2013, nr 42/2013, nr 21/2014, nr 26/2014, nr

29/2014 ja nr 34/2014 tulenev laenusumma (ja seega ka kõrvalnõuete) tagastamise nõue

aegunud, kostja tugineb aegumisele, palub kohtul nimetatud lepingutest tulenevate

kohustuste suhtes kohaldada aegumist ja jätta vastavas ulatuses hagi rahuldamata.

Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu saab maksimaalselt tuleneda üksnes

laenulepingust nr 6/2015, nr 14/2015, nr 40/2015, nr 3/2016, nr 30/2016, nr 30/2017, nr

40/2017 ja nr 11/2018, millest on kostja tagastanud käesolevaks ajaks 2 802 eurot.

Seega saab hageja põhinõudeks olla maksimaalselt kokku 7 888 eurot (10 690 – 2 802).

25. Tartu Maakohtu 4. märtsi 2021 määrusega tuvastas kohus, et FroggyLand OÜ valduses

ei ole saldokinnitusi kostja võlgnevuse kohta hagejale 31.12.2014, 31.12.2015,

31.12.2016, 31.12.2017 ja 31.12.2019 seisuga ning laenulepinguid 20.01.2015 ülekande

summas 400 euro kohta, 27.07.2018 ülekande summas 816 euro kohta, 03.05.2019

ülekande summas 216 euro kohta ja 20.12.2019 ülekande summas 400 euro kohta (I kd,

tlk 173-174).

KOHTU SEISUKOHT

7/16

26. Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja asja materjalid, leiab, et hagi kuulub

rahuldamisele osaliselt ning menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

27. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

- Hageja ja kostja sõlmisid perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2019 laenulepinguid, mille

alusel andis hageja kostjale laenu summas 196 142 eurot;

- Kostja on tagastanud hagejale perioodil 01.01.2012-31.12.2019 laenu summas 5332

eurot.

28. 06.07.2020 esitas hageja hagi kostja vastu täitmisnõude VÕS § 108 lg 1 alusel, st

põhivõlgnevuse summas 190 810 euro väljamõistmiseks ning 14.12.2020 täpsustatud

hagi intresside ja viiviste summas 95 700, 63 euro väljamõistmiseks.

29. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või

kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

30. Hageja on esitanud tõendid raha üleandmise kohta (tlk 13-21), kostja on esitanud 21

laenulepingut (I kd, tlk 83-117). Hageja on esitanud täiendavalt 06.10.2017

laenulepingu nr 40/2017 (I kd, tlk 147). Lisaks on hageja 14.12.2020 hagiavalduse

terviktekstis märkinud, et hageja on kandnud kostjale 20.01.2015 400 eurot,

27.07.2018 816 eurot, 03.05.2019 216 eurot ja 20.12.2019 400 eurot. Hageja on

seisukohal, et kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on kostja kinnitanud, et 20.01.2015

teostatud 400-eurose ülekande puhul on samuti tegemist hageja poolt kostjale

väljastatud laenuga, siis eeldades, et pooled on vormistanud absoluutselt kõigi

väljamaksete kohta laenulepingud ja seda olenemata ülekande suurusest, saab eeldada,

et hageja ja kostja vahel olid sõlmitud ka 27.07.2018, 03.05.2019 ja 20.12.2019

laenulepingud. Kostja pole vastavat asjaolu kinnitanud.

Esmalt tuleb tuvastada, millistest laenulepingutest tulenevad kohustused on

sissenõutavaks muutunud.

31. Kohtule on esitatud 22 kirjalikult sõlmitud laenulepingut, mis olid tähtajalised. Hagi

esitamisel 06.07.2020 ei olnud 15.08.2017 ja 05.04.2018 sõlmitud laenulepingutes

sätestatud laenu tähtaeg saabunud. 14.12.2020 hagiavalduse terviktekstis ütles hageja

05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 p 4.1.4 alusel erakorraliselt üles. Käesolevaks

ajaks on kõigis kohtule esitatud kirjalikes laenulepingutes sätestatud laenu

tagasimaksmise tähtajad saabunud ning kostja ei ole laenulepingutest tulenevaid

kohustusi tähtaegselt täitnud. Seega on kõik kirjalike lepingute alusel esitatud nõuded

muutunud sissenõutavateks.

32. Lisaks kirjalike laenulepingute alusel kantud summadele on hageja kandnud kostjale

20.01.2015 400 eurot, 27.07.2018 816 eurot, 03.05.2019 216 eurot ja 20.12.2019 400

eurot, kuid kirjalikke laenulepinguid nende maksete kohta esitatud ei ole. Tartu

Maakohtu 4. märtsi 2021 määrusega tuvastas kohus, et FroggyLand OÜ valduses ei ole

laenulepinguid 20.01.2015 ülekande summas 400 euro kohta, 27.07.2018 ülekande

summas 816 euro kohta, 03.05.2019 ülekande summas 216 euro kohta ja 20.12.2019

ülekande summas 400 euro kohta (I kd, tlk 173-174).

33. Samas vaidlust ei ole selles, et vastavad summad on kostjale kantud. Kui 15.01.2021

vastuses oli kostja viidanud, et 20.01.2015 ja 27.07.2018 tagastas kostja hagejale

hageja poolt 20.01.2015 ja 27.07.2018 kantud 400 eurot ja 816 eurot, mistõttu nende

8/16

summade kohta ka laenulepinguid ei vormistatud, siis 26.03.2021 vastuses märgib

kostja, et 20.01.2015 teostatud makse 400 eurot on tehtud laenulepingu nr 18/2012

katteks ja 27.07.2018 teostatud makse 816 eurot on tehtud laenulepingu nr 40/2015

katteks. Seega ei tunnista kostja eelpoolviidatud maksete osas laenulepingute

olemasolu. Kohus on seisukohal, et arvestades poolte varasemat praktikat laenude

andmise osas on käesoleval juhul kõigi nelja makse puhul tegemist hageja poolt

kostjale laenu andmisega. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et tegemist oleks mõne muu

lepinguga. Kuna kirjalikke laenulepinguid ei ole sõlmitud, on tegemist suuliste

laenulepingutega. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut

ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli

tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Käesoleval juhul kostja kui

laenusaaja seda teinud ei ole. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei

ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu

ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda,

teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Asjas ei ole tõendatud tähtajatute

laenulepingute ülesütlemine. Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka VÕS § 82 lg 7 esimese lause

kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse

täitmist. VÕS § 82 lg 7 3. lause kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks

määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kui tegemist on lepingulise kohustuse täitmisega,

tuleb mõistlikku aega arvestama hakata alates sellest, mil võlausaldaja täitmist nõudis.

VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei

tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte

tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

34. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks nõudnud enne hagiavalduse esitamist

kirjalikest laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist, tuleb eeldada samasugust

käitumist ka suuliste laenulepingute puhul, millest tulenevalt ei ole möödunud

kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg ning kohus asub seisukohale, et

20.01.2015, 27.07.2018, 03.05.2019 ja 20.12.2019 laenulepingutest tulenevad nõuded

ei ole sissenõutavaks muutunud ning hageja nõue kogusummas 1832 euro

väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

Järgmisena hindab kohus, kas hageja nõuded on aegunud.

35. Kostja on seisukohal, et hageja nõuded on osaliselt aegunud. Hageja on sellele vastu

vaielnud, siis selgitanud, et aegumine on katkenud kostja poolt kohustuse täitmisega

ning saldokinnituste andmisega võlgnevuse kohta. Esimene ja ühtlasi suurima

laenusummaga 10.10.2012 laenuleping nr 9/2012 summas 125 000 eurot muutus

sissenõutavaks 31.12.2013 ning kostja tunnustas seda ka 09.07.2014 saldokinnituses.

Kostja on selle lepingu alusel teinud tagasimakseid 20.01.2015, 13.04.2016,

05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019, 03.05.2019, 10.06.2019,

14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 järgi kokku summas 5332 eurot.

Hageja hinnangul on iga saldokinnituse andmise ning tagasimakse teostamisega nõude

aegumine katkenud ja uuesti alanud (lepingu punkt 1.4.2, VÕS § 88 lg 6 p 1 ja TsÜS §

158 lg 1 ja 2).

36. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude

aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1

9/16

kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS §

147 lg 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole

sätestatud teisti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest,

mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Laenulepingust tulenev laenusumma tagastamise nõue muutub sissenõutavaks alates

laenulepingus kokkulepitud laenusumma tagastamise tähtpäevast.

37. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega

(Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12; 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-153-14, p 12).

Käesoleval juhul on tegemist kõikide kirjalike laenulepingute puhul laenu tagastamise

tähtaja saabumisega, millest tulenevalt on laenulepingutest tulenevate kohustuste

aegumine alanud nõuete sissenõutavaks muutumisega.

38. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt

nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine

seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises,

tagatise andmises või muus teos.

Seega hindab kohus seda, kas maksete tegemine katkestab aegumise ning millise

laenulepingu katteks kostja poolt teostatud maksed arvestada tuleks.

39. FroggyLand OÜ on perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2019 OÜ-le Saarte Tamm

tagastanud laenu kogusummas 5332 eurot. Tõenditena on esitatud OÜ Saarte Tamm

pangakonto väljavõtted aastatest 2012-2019, kus on kajastatud laenuraha liikumine

hageja ja kostja vahel (I kd, tlk 13-21).

40. Hageja 09.04.2021 (I kd, tlk 183-185) vastusest nähtub, et kostja ei saa tugineda VÕS §

88 lg-le 5, et praegusel ajahetkel määrata, milliste kohustuste katteks ta on makseid

teinud. Pooled on tagasimaksete tegemise järjekorra leppinud kokku laenulepingutes.

Kõigis hageja valduses olevates laenulepingutes (kostja 16.09.2020 vastuse lisad 1-21;

14.12.2020 hagiavalduse tervikteksti Lisa 2) on punktis 1.4.2. sätestatud maksete

tasumise järjekorrana alljärgnev: „1. viivis; 2. trahvid; 3. tähtajaks tasumata intressid

alates varasemast võlgnevusest; 4. tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast

võlgnevusest“. Seega on pooled kokku leppinud, et igasuguste tagasimaksete puhul

asutakse esimesena täitma kõige varasemaid võlgnevusi. Samuti ei tulene kostja

maksekirjeldustest, et saadud laene oleks mingis teises järjekorras tagasi makstud.

Hageja on seisukohal, et VÕS 88 lg 5 ei kohaldu, sest selle eeldused ei ole täidetud.

Nimelt ei ole kostja enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, ning hageja ei ole tuginedes VÕS §

88 lg-le 4 määranud kohustuste täitmise järjekorda (sest VÕS § 88 lg 4 p 1-4 eeldused

ei ole täidetud). Seega ei saa ka rääkida võlgnikupoolsest kohustuse täitmise

järjekorrale vastuvaidlemisest, mis on VÕS 88 lg 5 eelduseks. Seega ei saa kostja VÕS

88 lg 5 alusel ka oma järjekorda paika panna.

Isegi, kui pooled ei oleks laenulepingutes tagasimaksete tegemise järjekorda määranud,

kohalduks hageja hinnangul praeguses olukorras VÕS § 88 lg 6, mille alusel loetakse

esimeses järjekorras laekunuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. See

vastab ka laenulepingutes kokku lepitud järjekorrale.

41. Kostja vastusest hagiavalduse terviktekstile nähtub, et kostja sai alles hagiavalduse

terviktekstist teada, et hageja on kostja poolt tasutud maksed arvestanud laenulepingust

10/16

nr 9/2012 tulenevate kohustuste katteks. Tulenevalt ülaltoodust, kasutab võlgnik oma

VÕS § 88 lg-st 5 tulenevat õigust ja esitab vastuväide sellele, et võlgniku poolt tehtud

võlausaldaja poolt viidatud maksed on võlausaldaja arvestanud laenulepingust nr

9/2012 tulenevate kohustuste, sh. viivise katteks. Seega võib kostja ise määrata, millise

kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et kostja on täitnud tema poolt määratud

kohustuse. Seega annab kostja teada ja määrab, et kostja poolt hagejale 20.01.2015,

13.04.2016, 05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019, 03.05.2019,

10.06.2019, 14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 kokku summas 5332

eurot tehtud maksed on kostja tasunud järgnevate kohustuste katteks: 20.01.2015 400

eurot laenulepingu nr 18/2012 katteks; 13.04.2016 1600 eurot laenulepingu nr 18/2012

ja nr 6/2013 katteks; 05.10.2017 200 eurot ja 18.10.2017 300 eurot laenulepingu nr

6/2013 katteks; 26.07.2018 650 eurot, 27.07.2018 166 eurot, 03.01.2019 100 eurot

laenulepingu nr 6/2015 katteks; 03.05.2019 216 eurot, 10.06.2019 800 eurot,

14.06.2019 100 eurot, 01.08.2019 150 eurot, 21.09.2019 200 eurot ja 11.11.2019 450

eurot laenulepingu nr 40/2015 katteks. Kokku summas 5332 eurot.

42. Riigikohus on lahendis nr 2-17-7502 punktis 14.3 selgitanud, et VÕS § 88 lg-t 6 saab

sisu järgi ja § 88 süstemaatikat arvestades kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega

võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha

arvestatakse.

Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleks kontrollida, kas esinesid VÕS § 88 lg 4

kohaldamise eeldused. VÕS § 88 lg 4 p 1 kohaselt, kui võlgnik ei ole enne kohustuse

täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse

ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui ta mh teatab määramisest võlgnikule

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist.

43. Pooled on esmakordselt avaldanud seisukohta kohustuste täidetuks lugemise kohta

kohtumenetluses. Seda ei ole pooled ka vaidlustanud ega esitanud tõendeid, et

varasemalt oleks teist poolt konkreetse kohustuse täitmisest teavitatud.

44. VÕS § 88 lg 6 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise

kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks:

1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus;

2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus;

3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus;

4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus.

Eeltoodud järjekorra määramisega on seadusandja püüdnud arvestada nii võlausaldaja

kui võlgniku huvisid. Vastavalt asjaoludele tuleb selgitada, milline kohustus on kõige

vähem tagatud ning milline on võlgniku jaoks kõige koormavam. Võlgniku jaoks on

kohustus koormavam kui ta peab rahalise kohustuse puhul maksma suuremat intressi ja

viivist, muude kohustuste korral leppetrahvi; koormavam on kohustus, mille suhtes on

kokku lepitud võlausaldaja nõude pikem aegumistähtaeg.

45. Kohtule esitatud laenulepingutest ei nähtu, et ühegi kohustuse tagamiseks oleks antud

tagatist. Laenulepingute intressimääradeks on 2-3% aastas. Seejuures on kõrgema

intressimääraga laenulepingud sõlmitud alates 14.01.2013 aastast (seega hilisemad

lepingud).

11/16

Esimesena muutusid sissenõutavaks laenulepingud nr 9/2012; 10/2012; 18/2012

(sissenõutavad alates 01.01.2014). Seejuures on kõigi kolme laenulepingu järgseks

intressimääraks 2% aastas ning ükski neist pole teistest rohkem tagatud.

Seega tuleb kohtu hinnangul lugeda kostja poolt tasutud laenu tagasimaksed

esmajärjekorras kõige varasemalt tekkinud kohustuse katteks, mis tuleneb

laenulepingust nr 9/2012.

46. TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule

võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

Kuivõrd kohus loeb kostja poolt teostatud maksed laenulepingu nr 9/2012 katteks,

tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et antud lepingu aegumine on katkenud iga

laenu tagasimaksega (I kd tlk 13-21). Kuivõrd kostja on teinud laenu tagasimakseid

igal aastal ei ole antud lepingust tulenevad nõuded aegunud.

47. Laenulepingu nr 9/2012 alusel sai kostja hagejalt laenu 125 000 eurot. Kuivõrd kohus

loeb kostja poolt tehtud tagasimaksed summas 5332 eurot laenulepingu nr 9/2012

katteks, tuleb kostjalt hageja kasuks antud lepingu alusel välja mõista 119 668

eurot (125 000-5332).

Järgnevalt hindab kohus seda, kas saldokinnituse esitamine katkestab aegumise.

48. Hageja on seisukohal, et kostja poolt saldoteatise esitamine on kostja poolt võlgnevuse

tunnistamine, mis tähendab aegumise katkemist.

49. 09.07.2014 on FroggyLand OÜ juhatuse liige H.K, allkirjastanud O.B.W.

saldokinnituse, mille kohaselt kinnitab FroggyLand OÜ, et on 31.12.2013 seisuga

B.W.O. võlgu 166 420 eurot (I kd tlk 145).

50. Saldokinnituse puhul, võib eeldada, et kohaldatavateks õigusnormideks on VÕS § 203

lg 1 ja § 204 lg 1. Viidatud sätete kohaselt võivad jooksva arvega lepingu sõlmida

majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud, kellel on püsiv ärisuhe. Jooksva arvega

lepingu korral teatab tasaarvestav pool, kes korraldab jooksva arve pidamist, teisele

poolele arveldusperioodi lõpus saldo, näidates ära jooksvale arvele kantud nõuded,

millest teisele poolele ei ole veel teatatud, ja eeldatakse, et arveldusperioodi kestuseks

on üks aasta. Sama paragrahvi teise lõike järgi loetakse, et juhul, kui teine pool ei

vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul, on saldo õige. Sel juhul loetakse

negatiivne saldo võlatunnistuseks. VÕS § 203 lg 1 kohaldamine nõuab seega

pooltevahelist püsivat võlasuhet, selle raames tehtud tehinguid ning mõlema poole

rahalisi nõudeid ja kohustusi teise poole vastu, mis tuleb summeerida. Samuti eeldab

jooksva arve olemasolu seda, et poolte vahel toimub vastastikuste nõuete tasaarvestus

(vt Riigikohtu XX.XX.XXXX kohtuotsus tsiviilasja nr XXX 13).

51. Hageja ei ole menetluse kestel esitanud asjaolusid, mille alusel võiks tulla kõne alla

VÕS §-de 203 ja 204 kohaldamine. Tuvastatud ei ole, et poolte vahel üldse oli jooksva

arve leping VÕS § 203 mõttes ning, et hageja ja kostja vahel olid sedalaadi püsivad

majandussuhted, mille käigus toimus nõuete tasaarvestamine.

52. Kuna kohus ei tuvastanud jooksva arve lepingu olemasolu, ei loeta negatiivne saldo

võlatunnistuseks. Seega on käesolevas asjas viidatud saldokinnitus kõigest

raamatupidamisdokument.

Saldokinnitus

oli

vajalik

üksnes

raamatupidamisdokumentide koostamiseks. Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka vande

alla antud ütlustega H.K.

53. Kohus selgitab, et TsÜS § 158 käsitleb „nõude tunnustamist“ autonoomsena. Nõude

tunnustamine väljendub selle sätte tähenduses tahteavalduses, millest järeldub tahe

12/16

nõude olemasolu tunnistada. Seega on aegumise katkemise aluseks esmalt loomulikult

nõude

tunnustamine

tehinguga,

eelkõige

konstitutiivse

või

deklaratiivse

võlatunnistusega (RKTKo 3-2-1-21-06 p 15, 3-2-1-63-08 p 15), veksli või tšekiga.

Samas hõlmab säte ka kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnistamise

tahe. Nii võibki defineerida nõude tunnustamist aegumise peatumise alusena kui

võlgniku toimingut võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus

nõude olemasolust. Nõude tunnustamine on võimalik ka järeldusliku käitumisega ning

erandina võib kõne alla tulla isegi vaikimine. Oluline on, et võlgnik peab oma

käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma, näiteks kehtetus nõude loovutamises.

Nõuet peab tunnustama võlgnik või tema esindaja võlausaldaja suhtes.

54. Jooksva arvega mitteseotud nõuete alusel saldoteatiste esitamist reguleerib

raamatupidamise seadus, mille § 15 lg-st 3 tuleneb kohustus muu hulgas majandusaasta

aruande koostamiseks inventeerida raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste

saldod. Inventeerimiseks kasutatakse praktikas enamasti saldoteatiste esitamist, kus üks

ettevõte saadab omapoolse allkirjastatud arvelduste seisu teisele ettevõttele, kellel

palutakse kinnitada võlgnevuse või nõude suurus ning siis see esialgsele saatjale

tagastada. Saldoteatiste kasutamine pole otseselt kohustus. Kui leidub mõni

tulemuslikum arvelduste inventeerimise viis või tegemist on ebaoluliste summadega, ei

ole kohustust saldoteatisi väljastada, kuid praktikas on see kõige levinum viis. Selge

saldoteatisi puudutav regulatsioon seaduses puudub.

55. Kohtupraktika on mõningatel juhtudel lugenud ka mittepüsivates ärisuhetes väljastatud

saldoteatisi

võrdseks

võlga

tõendavate

instrumentidega.

(Ringkonnakohtu

XX.XX.XXXX otsus tsiviilasjas nr XXX ning Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX otsus

asjas nr XXX.)

56. Võlatunnistuse mõttes saab võlga tunnistada siiski üksnes see isik, kes isiklikult ka

võlausaldajale võlgneb midagi. Juriidiliste isikute puhul peaks võlga tunnistama seega

järelikult juhatuse liige. Samas on enamasti alati praktikas saldoteatised allkirjastatud

raamatupidajate poolt, kes aga välissuhtes ei vastuta ettevõtte tegevuse eest.

Kohus selgitab, et käesoleval juhul on kostja juhatuse liige olnud samal ajal ka hageja

raamatupidaja ning andnud välja 09.07.2014 saldoteatise, kinnitades 31.12.2013

seisuga võlgnevust summas 166 420 eurot. Kohtu hinnangul järeldub antud

saldoteatisest vaieldamatult teadlikkus nõude olemasolust arvestades, et kogu

raamatupidamise eest vastutas H.K B.W.O.

57. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-63-08 p-s 15 selgitanud, et nõude tunnustamine enne

selle sissenõutavaks muutumist aegumise algust ja kestust ei mõjuta.

Kuivõrd laenulepingud nr 9/2012; 10/2012 ja 18/2012 muutusid sissenõutavaks

31.12.2013 siis antud saldokinnitus (I kd, tlk 145) nende aegumist ei mõjuta, kuivõrd

kõnealused lepingud hakanuks ka ilma saldoteatiseta aeguma 01.01.2014.

58. 15. aprillil 2019 allkirjastas kostja teise saldokinnituse, mille kohaselt võlgnes kostja

31. detsembri 2018 seisuga hagejale 161 710 eurot (saldokinnitus).

59. TsÜS § 158 lg 1 kohane aegumise katkemine võib olla korduv ja toimuda ka aegumise

peatumise ajal (RKTKo 3-2-1-41-07 p 26). Nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja

möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist (RKTKo 3-2-1-122-

02 p 11), kuid võib olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ja/või

konstitutiivse võlatunnistusena või garantiina (VÕS § 142 lg 5).

13/16

60. Seega ei katkestanud 15.04.2019 saldoteatis laenulepingute nr 10/2012; 18/2012

aegumist, kuna aegumistähtaeg oli möödunud. Vastav saldoteatis katkestas

laenulepingute 3/2013; 6/2013; 12/2013; 15/2013; 22/2013; 27/2013; 42/2013;

21/2014; 26/2014; 29/2014; 34/2014; 6/2015; 14/2015; 40/2015 aegumise. Kuivõrd

laenulepingud 3/2016; 30/2016; 30/2017; 11/2018; 40/2017 ei olnud saldoteatise

andmise ajaks sissenõutavaks muutunud ei olekski saanud 15.04.2019 saldoteatis

nende aegumist mõjutada.

61. Samas tuleb kohtul hinnata, kas kostja avaldust saab käsitleda aegumistähtaja

pikendamise avaldusena. Riigikohus on leidnud, et aegunud nõude tunnustamist saab

lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on

tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi

sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Seega saab selgesõnalist võla

tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda

ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes ( Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2013 otsus 3-2-1-146-13 p 24).

62. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa raamatupidamislikku saldoteatist pidada

aegumistähtaja pikendamise kokkuleppeks. Kostja ei ole saldoteatise andmisel

selgesõnaliselt väljendanud oma tahet pikendada nõuete aegumist. Samuti ei nähtu

saldoteatisest, millistest laenulepingutest kostja võlgnevus koosneb ning milliste nõuete

aegumistähtaja pikendamises kokku lepitakse.

63. Hageja on viidanud, et kuivõrd FroggyLand OÜ rikkus läbi H.K. tegevuse laenude

tagastamise kohustust tahtlikult, kohaldub asjas lisaks aegumise katkemisele ka TsÜS §

146 lg 4 ja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtajaks tuleb lugeda kümme

aastat. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu mistahes osas aegunud. Riigikohus on

TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisel selgitanud, et kohustust on tahtlikult rikutud juhul, kui

lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt

(RKTKo 2-16-14644, p 20). Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla

kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (RKTKo 3-2-1-79-09, p 11).

64. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kostja käitunud tahtlikult heade

kommete vastaselt. Hageja ei ole väga pika ajaperioodi jooksul kostjalt laenude

tasumist nõudnud. Samuti ei ole hageja kohtule tõendanud, millist õigusvastast

tagajärge kostja tema väitel soovis. Eelnevast tulenevalt kohaldub hageja ja kostja

vahel tulenevatele laenulepingutele 3 aastane aegumistähtaeg.

65. 14.12.2020 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et 05.04.2018 laenulepingu nr

11/2018 punkti 1.2 kohaselt on selle laenusumma ja intresside tagastamist tähtaeg

15.04.2021. Saarte Tamm OÜ ütles 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 punkti 4.1.4

alusel käesolevaga erakorraliselt üles. Seega on lepingu täitmise tähtaeg 28.12.2020.

TsMS § 369 võimaldab hagi kohtusse esitada ka enne nõude sissenõutavaks

muutumist. Kuna kostja ei ole pikaajaliselt täitnud sisuliselt ühtegi hagejaga sõlmitud

laenulepingust tulenevat kohustust, siis soovib hageja igal juhul 05.04.2018

laenulepingul nr 11/2018 põhineva võlgnevuse väljamõistmist, kuna on alust eeldada,

et kostja seda ei täida, mis on ühtlasi lepingu erakorralise ülesütlemise alus.

Kuivõrd kostja ei ole laenulepingu nr 11/2018 ülesütlemisele vastu vaielnud, loeb

kohus laenulepingu alusel antud laenu sissenõutavaks muutumise ajaks 28.12.2020

(lepingu punkt 4.2 alusel).

66. TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega

nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja esitas kostja vastu kohtule nõude

14/16

06.07.2020. Järgnevas tabelis on välja toodud laenulepingute sissenõutavaks

muutumine ja nende aegumise tähtaeg:

Laenulepingu nr

Muutus

sissenõutavaks

Aegumise kuupäev

Laenusumma

9/2012

31.12.2013

31.12.2016

125 000 eurot

10/2012

31.12.2013

31.12.2016

18/2012

31.12.2013

31.12.2016

3/2013

14.01.2016

14.01.2019

1200 eurot

6/2013

21.02.2016

21.02.2019

1200 eurot

12/2013

17.04.2016

17.04.2019

6300 eurot

15/2013

30.04.2016

30.04.2019

5100 eurot

22/2013

30.05.2016

30.05.2019

7650 eurot

27/2013

10.07.2016

10.07.2019

11 200 eurot

42/2013

26.09.2016

26.09.2019

2500 eurot

21/2014

11.04.2017

11.04.2020

5000 eurot

26/2014

22.05.2017

22.05.2020

2100 eurot

29/2014

03.06.2017

03.06.2020

6600 eurot

34/2014

11.06.2017

11.06.2020

3500 eurot

6/2015

10.02.2018

10.02.2021

900 eurot

14/2015

30.03.2018

30.03.2021

550 eurot

40/2015

18.08.2018

18.08.2021

3000 eurot

3/2016

06.01.2020

06.01.2023

840 eurot

30/2016

15.04.2020

15.04.2020

900 eurot

30/2017

15.08.2020

15.08.2023

2300 eurot

40/2017

06.10.2020

06.10.2023

200 eurot

11/2018

28.12.2020

28.12.2023

2000 eurot

67. Eelnevast tabelist tulenevalt saab lugeda hageja nõuded aegunuks laenulepingute nr

10/2012; 18/2012 järgi.

68. Kostja on 26.03.2021 esitatud seisukohas viidanud, et hageja nõue kostja vastu

saab maksimaalselt tuleneda üksnes laenulepingust nr 6/2015, nr 14/2015, nr 40/2015,

nr 3/2016, nr 30/2016, nr 30/2017, nr 40/2017 ja nr 11/2018. Seega on kostja nende

lepingute osas oma võlgnevust tunnistanud.

69. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et laenuleping nr 30/2017 oli hagi

esitamise seisuga, so 06.07.2020 sissenõutavaks muutunud, samas on see muutunud

15/16

sissenõutavaks hagiavalduse tervikteksti esitamise ajaks (so. 14.12.2020), seega

rahuldab kohus hageja nõude ka selle lepingu osas.

Laenulepingud nr 3/2013; 6/2013; 12/2013; 15/2013; 22/2013; 27/2013; 42/2013;

21/2014; 26/2014; 29/2014; 34/2014; 6/2015; 14/2015; 40/2015, 6/2015, nr 14/2015, nr

40/2015, nr 3/2016, nr 30/2016, nr 40/2017 ja nr 11/2018 olid hagi esitamise ajaks

sissenõutavad ja kostja ei ole neile vastu vaielnud.

Seega rahuldab kohus nendest lepingutest tulenevad nõuded, kokku summas 63

040 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

laenulepingutest tuleneva põhinõude summas 182 708 eurot.

70. 14.12.2020 hagiavalduse terviktekstis on hageja nõudena esitanud taotluse mõista välja

kostjalt 291 842,63 eurot vastavalt hagi lisale 1 (I kd tlk 146). Lisast 1 nähtub, et

hageja on oma nõude sisse arvestanud ka viivise ja intressi. Hageja ei ole hagi

resolutsioonis täpsustanud nõude koosseisu. Kuivõrd hageja põhinõudeks on 196 142

eurot, siis tuletab kohus antud tabelist, et hageja kõrvalnõuete suuruseks on kokku

95 700,63 eurot (291 842,63-196 142).

71. Kohus selgitab, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste

kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati

õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega.

Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata

jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka

seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest,

tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse

teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele

seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-70-09.

72. Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja viiviste ja intresside nõue vastuolus hea

usu põhimõttega. Laenulepingute sõlmimise ajal olid hageja ja kostja juhatuse liige

abikaasad ning mitte kordagi ei ole hageja nõudnud kostjalt laenude tagastamist

kirjalikult, vaid tagasimakseid on tehtud vastavalt vajadusele poolte suuliste

kokkulepete alusel. Seda on kinnitanud ka H.K. 22.02.2021 toimunud ärakuulamisel (I

kd tlk 168-170). Seetõttu on käesolevaks ajaks ka osadest laenulepingutest tulenevad

nõuded aegunud. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, et hageja oleks alates

esimese laenulepingu sissenõutavaks muutumisest so. 31.12.2013, kostjalt intresse ja

viiviseid nõudnud. Seega ei ole pooled seitsme aasta jooksul kõrvalnõudeid arvestanud.

Samuti ei ole hageja seda teinud ka 06.07.2020 kohtusse hagi esitamisel vaid alles

14.12.2020 hagi täpsustamisel.

73. Kohtu hinnangul on hageja käitumine eelnevast tulenevalt kõrvalnõuete esitamisel

vastuolus lepingulise suhte olemusega, lepingu eesmärgiga ning poolte varasema

käitumisega. Seega loeb kohus hageja viivise ja intressinõude hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks ja nõude seetõttu lõppenuks.

74. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hageja viivise ja intressinõude, kokku summas

95 700,63 eurot, rahuldamata.

75. 14.12.2020 hagiavalduse täpsustuses on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhisummalt alates 15.12.2020.

16/16

76. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on

ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär.

77. Kuivõrd kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 182 708 eurot

(119 668 +63 040) on põhjendatud välja mõista edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 2.

lauses sätestatud määras alates 15.12.2020 (kõigi laenulepingute alusel tekkinud

nõuded on muutunud sissenõutavaks enne nimetatud kuupäeva).

78. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 2. lauses

sätestatud määras alates 14.12.2020 põhinõudelt summas 182 708 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

79. Tulenevalt TsMS §163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Kohus jaotab hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega, st jätab menetluskulud 62% ulatuses FroggyLand OÜ kanda ja

38% ulatuses Saarte Tamm OÜ kanda.

80. Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei

määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu

kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid

kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks

ei määra.

81. Kohus ei määra kohtulahendiga kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb

seda TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel eraldi määrusega pärast lahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hele Kaldma

kohtunik