2-20-6432/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. juuni 2021. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-6432

Tsiviilasi

TELROC OÜ hagi Tallinna Hoiu-Laenuühistu vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

022/2019/5506

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tallinna Hoiu-Laenuühistu apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

TELROC

OÜ

(registrikood

12988011), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari

Kostja (apellant) Tallinna Hoiu-Laenuühistu (registrikood

11961369), lepinguline esindaja Marjana Hiie

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15. juuli 2020. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Tallinna Hoiu-Laenuühistu kanda. Mõista

Tallinna Hoiu-Laenuühistult TELROC OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitis

702 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

2 (6)

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TELROC OÜ (hageja) esitas 3. mail 2020 hagi Tallinna Hoiu-Laenuühistu (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/5506. Hageja palub tunnistada

sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks hagejale

laenulepingust nr 161031811 tulenevat viivist rohkem kui 12% aastas põhinõudelt

135 795 eurolt alates 19. juulist 2019 kuni põhinõude tasumiseni.

1.1. Hagi kohaselt sõlmisid OÜ TELWOOD INVEST (edaspidi põhivõlgnik) ja kostja

17. oktoobril 2017 laenulepingu nr 161031811, mille alusel andis kostja põhivõlgnikule laenu

145 795 eurot tagastamise tähtajaga 18. aprill 2018. Laenulepingu p 8.1 järgi oli kostjal õigus

nõuda põhivõlgnikult viivist 1% päevas tasumata kohustustelt kuni nende täieliku tasumiseni.

Laenulepingu põhitingimuste kohaselt on laenu intressimäär 12% aastas ehk 1457,95 eurot

kuus. Põhivõlgnik on tasunud alates 19. detsembrist 2017 kuni 1. augustini 2019 intressi kokku

27 701,05 eurot.

Laenulepingust

tulenevate

kohustuste

täitmise

tagamiseks

seati

18. oktoobril 2017 hageja kinnisasjale aadressiga A. Adamsoni tn 30a, Tallinn (registriosa

17583501) hüpoteek suurusega 600 000 eurot. Laenu tagastamise tähtpäeva kohta sõlmisid

põhivõlgnik ja kostja kokku viis laenulepingu muudatust. Viimane kokkulepitud laenu

tagastamise tähtpäev oli 18. juuli 2019.

1.2. Hagejale edastati täiteasjas nr 022/2019/5506 19. augustil 2019 täitmisteade ja kostja

15. augusti 2019 täitmisavaldus, mille kohaselt on põhivõlgniku võlg 15. augusti 2019 seisuga

173 817,60 eurot,

s.o

põhivõlg

135 795 eurot

ja

sissenõutavaks

muutunud

viivis

38 022,60 eurot. Hüpoteegiga koormatud kinnistu müüdi 28. aprillil 2020 enampakkumisel

hinnaga 190 000 eurot.

1.3. Laenulepingu p 8.1 järgne viivisemäär on tüüptingimus. Viivis 365% aastas on ilmselgelt

ebaproportsionaalne võrreldes laenulepingus sätestatud intressimäära ja seaduses sätestatud

viivise määraga. Viivise määr ületab intressimäära 30,42 korda ja seaduses sätestatud viivise

määra 45,63 korda. Seega on laenulepingu p 8.1 võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 järgi

tühine. Kui kohus leiab, et laenulepingu p 8.1 on kehtiv, taotleb hageja kohtult viivise

vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel. Hagi esitamise seisuga on laenulepingu p 8.1 järgne viivis

502 332,86 eurot, mis ületab põhinõuet peaaegu kolm korda. Viivis 1738,18 eurot päevas on ka

objektiivselt väga suur summa. Viivise vähendamine ei mõjuta kostja majanduslikku seisundit.

Samas mõjutab viivise vähendamata jätmine oluliselt hageja toimetulekut. Hageja jääb ilma

oma varast ning vara müügist saadavast rahast arvestatakse viivist liigkasuvõtjalikus määras.

Viivist tuleb arvestada intressimääraga 12% aastas.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Kuna põhivõlgnik on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev äriühing, siis ei kohaldu

põhivõlgniku sõlmitud laenulepingule tüüptingimuste normistik. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et vaidlusalune viivisekokkulepe on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes.

2.2. Hageja on üksnes tagatisvara omanik, mistõttu ei saa hagejal olla vastuväidet

laenulepingust tulenevale nõudele tervikuna, vaid üksnes sellele osale, mis on täitemenetluses

sissenõutav. Lisaks saab kohus vähendada viivist, mille täitmist hagejalt nõutakse. Kuna

täitemenetlus toimub kostja suhtes üksnes tagatisvara ehk 190 000 euro ulatuses, millest

135 795 eurot moodustab põhinõue ning 6216 eurot täitemenetluse kulu, on vaidlusalune viivis

3 (6)

üksnes 47 989 eurot, s.o 35% nõutavast põhinõudest. Vaidlust ei saa olla 45-kordse viivise

nõudmises ning sundtäitmise raames nõutav viivis ei saa ületada põhinõuet. Kuivõrd

põhivõlgnik viivitas peaaegu kogu laenulepingu kehtivuse perioodi jooksul maksete

tasumisega, saab viivise nõudmist tagatisvara arvelt pidada mõistlikuks.

2.3. Lisaks tuleb nii viivisemäära hindamisel kui ka viivise vähendamisel arvestada

põhivõlgniku majanduslikku seisundit, tema käitumist kohustuse täitmisel ja tema poolt

kohustuste täitmise ulatust. Samas tugines hageja hagis kostja ja hageja majanduslikule

seisundile. Samuti ei tule viivist vähendada ainuüksi seetõttu, et võlausaldajal on

põhivõlgnikust parem majanduslik seis. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et viivise määra

kokkuleppele ei ole kehtestatud piiranguid. Seega ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa

viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommetega ega seadusega. Viivise nõudmine sõltub

võlgniku kohustuste täitmisest, mistõttu ei saa enda kohustusi korrapäraselt täitvat võlgnikku

viivisekokkulepe kahjustada.

2.4. Viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt.

Põhivõlgnik ei ole laenulepingut kohaselt täitnud ning on viivitanud laenulepingu osamaksete

tasumisega. Lisaks on äriühingud laenusaajana kõrgema riskiga laenusaajad, kuna seadusandja

on võimaldanud varatute äriühingute kustutamise äriregistrist ilma likvideerimismenetluseta.

Täiendavalt võõrandati vaidlusalune tagatisvara laenulepingu kehtivuse ajal põhivõlgnikult

hagejale ilma kostjat teavitamata. Lisaks on põhivõlgnikul alates 2018. a-st tekkinud

maksuvõlg 218 487,52 eurot. Põhivõlgniku täitmata kohustuste kestvus ning võla suurus

väljendavad põhivõlgniku kohustuste tahtlikku rikkumist. Seega ei anna ainuüksi viivisemäära

suurus alust lugeda kokkulepitud viivisemäära tühiseks.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 15. juuli 2020. a otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr

022/2019/5506 lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks kostjale

laenulepingust nr 161031811 tuleneva viivise katteks rohkem kui 12 931,90 eurot.

3.1. Maakohus tuvastas, et põhivõlgnik ja kostja sõlmisid 17. oktoobril 2017 laenulepingu nr

161031811, mille alusel andis kostja põhivõlgnikule laenu 145 795 eurot. Laenulepingu p 8.1

kohaselt on kostjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 1% päevas tasumata summalt kuni laenu

täieliku tasumiseni. Laenukohustuse täitmise tagamiseks seati 18. oktoobril 2017 põhivõlgniku

ja Priority Invest OÜ kinnisasjale aadressiga A. Adamsoni tn 30a, Tallinn hüpoteek suurusega

600 000 eurot. 10. aprillil 2019 sai tagatisvara üheks omanikuks põhivõlgniku asemel hageja.

Laenuleping lõppes 18. juulil 2019, kuna põhivõlgnik ei täitnud laenulepingust tulenevaid

kohustusi, mistõttu esitas kostja 15. augustil 2019 kohtutäiturile hageja suhtes täitmisavalduse.

Täitmisteatest, kohtutäituri tasu otsusest ja kinnisasja arestimise aktist nähtuvalt oli

15. augusti 2019 seisuga põhivõlgniku laenulepingust tulenev võlg kokku 173 817,60 eurot, sh

tagastamata laen 135 795 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 38 022,60 eurot.

Kohtutäituri tasu on 6216 eurot. Tagatisvara müüdi 28. aprillil 2020 enampakkumisel hinnaga

190 000 eurot. Kohtutäitur Elin Vilippus on kinnitanud, et kandis kostjale 148 697,39 eurot,

täitekulu on 6216 eurot ja ülejäänud raha on deponeeritud.

3.2. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik kontrollida viivisenõude

suurust. Hagejal on asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7 kohaselt õigus vaidlustada viivise nõuet

tervikuna.

3.3. Laenulepingu p 8.1 järgne tüüptingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42

lg 3 p 5 järgi tühine. Kostja kui tingimuse kasutaja ei lükanud ümber VÕS § 44 järgset eeldust,

et see tingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kostja ei tõendanud, et laenulepingu p 8.1

järgne viivisemäär on laenulepingute puhul majanduskäibes tavaline. Kostja ei ole välja toonud,

kas laenusaaja oleks ka kostja konkurentidega laenulepingut sõlmides pidanud samasuguse

tingimusega nõustuma. Samuti ei ole kostja esile toonud, et kostjal ja võlausaldajal oli varasem

4 (6)

pikaajaline ärisuhe või et samad pooled olid varasemalt sarnasel tingimusel laenulepingu

sõlminud. Kostja väide, et viivisenõue on vaid 35% põhinõudest, ei oma tähtsust. Viivise määr

365% aastas on kokkuleppevabadust kuritarvitav ja hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kuivõrd

laenulepingu p 8.1 järgne tüüptingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja tühine, siis ei

käsitlenud kohus hageja taotlust viivise vähendamiseks.

4. Hageja taotles, et viivist arvestataks lepingus kokku lepitud intressimääraga 12% aastas,

mis on VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi põhjendatud. Kostjal on õigus nõuda hagejalt

viivist põhinõudelt 135 795 eurot määraga 12% aastas perioodi 19. juuli 2019 kuni 3. mai 2020

eest 12 931,90 eurot. Seega on sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/5506 lubamatu osas, milles

täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 12 931,90 eurot.

Poolte seisukohad

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

5.1. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme.

Kohtule esitatud asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha maakohtu otsusest erinev otsus.

5.2. Kohtumenetluse pooled ei ole laenulepingu pooled, mistõttu ei olnud kohtul võimalik

teha põhivõlgniku, s.o menetlusvälise isiku suhtes siduvat otsust viivisenõude osas. Lisaks ei

ole materiaalõiguslik nõue lõppenud, kuid kohus kontrollis viivisenõuet kogu nõude ulatuses,

hoolimata asjaolust, et hageja ei ole põhivõlgnik. Vaidluse lahendamine saab toimuda üksnes

ulatuses, milles hagejal hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna saaks lasuda kohustus

võlgnevuse tasumiseks hüpoteegi arvelt. Kuivõrd hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist

saadi 190 000 eurot, millest tuleb tasuda täituritasu 6216 eurot ning põhivõlg 135 795 eurot,

saab praeguses menetluses toimuda vaidlus üksnes 47 989 euro tasumise üle, millest tänaseks

on kostjale täitemenetluses laekunud 12 902,39 eurot. Seega ei saa sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi raames olla küsimus viivise nõudmises päevamääraga 1%, vaid üksnes

47 989 euro ulatuses viivise nõudmises, mis moodustab 35% põhinõudest suurusega

135 795 eurot. Arvestades põhinõude suurust ja võlgnevuse kestvust, ei ole hagejalt

täitemenetluses nõutav viivis tema huve ebamõistlikult kahjustav.

5.3. Kohus leidis ebaõigesti, et sundtäitmine viivise 35 086,61 euro ulatuses on hagejat

ebamõistlikult kahjustav ning hageja jääb ilma nii enda varast kui ka vara müügist saadavast

rahast. Hageja omandas kinnistu tasuta, mistõttu ei saa kinnistu sundvõõrandamine mõjutada

tema toimetulekut.

5.4. Kohus ei hinnanud, kas laenulepingu p-s 8.1 sätestatud tingimus on üldse tüüptingimus,

kuid luges samas viivisekokkuleppe tühiseks. Isegi kui tegemist on tüüptingimusega, siis ei

arvestanud kohus, et põhivõlgnik on korduvalt sõlminud laenulepinguid kostja ja teiste

krediidiandjatega viivisemääraga 1% päevas. Seega ei anna laenulepingu p 8.1 järgne

viivisemäär alust lugeda seda tingimust erakordseks või lepinguvabadust kuritarvitavaks.

Lisaks on kohtupraktikas lahendeid, kus viivisenõue on rahuldatud ka 1% viivisemääraga

päevas, millest tulenevalt ei ole tegemist erakordse ega kokkuleppevabadust kuritarvitava

kokkuleppega.

5.5. Kohus lähtus eeldusest, et kostjal võib hageja vastu nõuet mitte olla, kuid see ei ole piisav

põhjus hagi rahuldamiseks. Kostjal on sissenõutav ja sundtäidetav nõue hageja vastu. Kostja on

nõudnud täitmisavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivist viivisemääraga

1% päevas ning seejärel lisanduva viivise tasumist arvestusega 0,05% päevas. Tegemist ei ole

ebamõistliku ega summaarselt põhinõuet ületava viivisenõudega, mistõttu ei ole viivise nõue

ja/või viivisemäär hagejat ja/või põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Viivise määra

suurusele ei ole piiranguid, mistõttu ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe

5 (6)

olla vastuolus heade kommete ja seadusega. Viivise rakendamine sõltub võlgnikust enesest.

Seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada.

5.6. Kui ka lähtuda eeldusest, et laenulepingu p 8.1 tingimus on tüüptingimus, siis tuleb

arvestada, et hageja ei ole laenusaaja ehk vaidlus hõlmab üksnes täitemenetluses nõutavat

võlgnevust 190 000 eurot. Lisaks tuleb viivise mõistlik määr sisustada iga konkreetse asja

asjaoludest lähtuvalt. Põhivõlgnik ei ole laenulepingut kohaselt täitnud ning on viivitanud

laenulepingu osamaksete maksmisega. Lisaks on äriühingud laenusaajana kõrgema riskiga

laenusaajad. Ka võõrandati vaidlusalune tagatisvara laenulepingu kehtivuse ajal põhivõlgnikult

hagejale ilma kostjat teavitamata. Lisaks on põhivõlgnikul alates 2018. a-st tekkinud

maksuvõlg 218 487,52 eurot. Põhivõlgniku täitmata kohustuste kestvus ning võla suurus

näitavad põhivõlgniku kohustuste tahtlikku rikkumist. Seega ei anna ainuüksi viivismäära

suurus alust lugeda kokkulepitud viivisemäära tühiseks.

5.7. Nii viivisemäära hindamisel kui ka viivise vähendamisel tuleb hinnata põhivõlgniku,

mitte pantija majanduslikku seisundit. Kohus lähtus asja lahendamisel hageja ehk pantija

majanduslikust olukorrast, millest tulenevalt on kohtuotsus vastuolus senise kohtupraktikaga.

6. Hageja vaidles kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Hageja on esitanud kostja vastu hagi sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks.

Sisuliselt vaidlevad pooled selle üle, kas laenulepingus sisalduv tingimus, mille kohaselt on

viivisemäär maksetega hilinemise puhul 1% päevas, on laenusaajat ebamõistlikult kahjustav ja

seega tühine tüüptingimus. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

asuda selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega.

9. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et vaidlusalune

viivisekokkulepe on ilmselgelt VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Selleks, et hinnata kas

mingi tingimus on tüüptingimus, saab mh vaadata selle paiknemist lepingus. Viivisekokkulepe

sisaldub lepingu lisas 2 pealkirjaga „krediidilepingu üldtingimused“. See viitab asjaolule, et

tegemist on tingimusega, mida ei olnud eraldi läbi räägitud ja mille kostja oli enne välja

töötanud tüüplepingutes kasutamiseks. Sellele, et tingimus ei olnud enne läbi räägitud, viitab

ka asjaolu, et üldtingimuste p-s 8.1 on sätestatud eraldi viivisemäärad tarbijatele ja

mittetarbijatele. On ilmselge, et kui tingimus oleks eraldi läbi räägitud, ei oleks olnud vajalik

selles sätestada viivisemäära tarbijatele, kuna laenusaaja oli äriühing.

10. Maakohus on õigesti tõlgendanud VÕS §-i 44 ja § 42 lg 3 p-i 5, leides, et ka

majandustegevuses sõlmitud lepingu korral tuleb eeldada, et viivisemäär 1% võlgnetavast

summast päevas on ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. On selge, et selline

viivisemäär oleks VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt tarbijalepingus ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus (vt nt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).

Seega eeldatakse VÕS § 44 järgi tingimuse ebamõistlikult kahjustavat olemust. Seega pidi

kostja tõendama, et majandustegevuses ei ole selline tingimus ebamõistlikult kahjustav. Seda

saanuks kostja teha eelkõige tõendades seda, et kasutatud tingimus on majanduskäibes selliste

lepingute puhul tavaline (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p

13). Kostja sellekohaseid tõendeid esitanud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka eeldust,

et tingimus on ebamõistlikult kahjustav, ümber ka kostja ringkonnakohtus esitatud tõendid,

millest nähtub, et laenusaaja on kostjaga samadel tüüptingimustel ka varem laenulepinguid

sõlminud. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest on võimalik lükata ümber eeldus, et

6 (6)

tüüptingimus kahjustab ebamõistlikult, ka poolte varasema praktikaga sarnase tingimuse

kasutamisel. Kuid ringkonnakohtu hinnangul ei piisa selleks lihtsalt asjaolust, et varem on

samadel tüüptingimustel lepinguid sõlmitud. Sellekohane tingimus peaks olema olnud kas

eraldi läbi räägitud või vähemalt peaks kusagilt nähtuma teise lepingupoole teadlik ja sisuline

nõustumine tingimuse ja selle mõistlikkusega.

11. Ringkonnakohus leiab, et asjakohased ei ole kostja väited viivise absoluutse suuruse või

selle kohta, et kostja on nõudnud viivist väiksemas määras kui lepingu järgi võimalik. Viivise

osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist

võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja

jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda, samuti ei muuda ebamõistlikku

tüüptingimust mõistlikuks asjaolu, et laenusaaja rikkus laenulepingust tulenevat laenu

tagastamise kohustust (vt Riigikohtu 13. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14).

12. Ringkonnakohus selgitab, et praeguses asjas tehtud otsus on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv

üksnes menetlusosalistele, st hagejale ja kostjale. Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse

väide, et kohus on teinud otsuse laenusaaja suhtes, keda menetlusse ei ole kaasatud. Kohus on

teinud praeguses asjas otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks osas, milles kostja nõuet

täideti hagejale kuulunud kinnisasja arvelt. See otsus mõjutab üksnes seda, millises ulatuses

täitemenetluses kinnisasja müügist saadud raha tuleb anda kostja nõude täitmiseks kostjale ja

millises ulatuses jääb sundtäitmisest ülejäänud raha hagejale. Asjakohane ei ole ka see, kuidas

hageja kinnisasja omandas. Oluline on see, et hageja oli kinnisasja omanik. Omandiõiguse

kaitse laieneb ka asjadele, mis on omandatud tasuta.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja

kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtus

702 eurot. Esindaja ajakulu oli 4,5 tundi ja tunnitasu määr 130 eurot, millele lisandub

käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et esindaja ajakulu on arvestades asja sisu ja mahtu TsMS

§ 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Esindaja tunnitasu määr ei ületa keskmist advokaadi

tunnitasu

määra.

Vastuseks

hageja

vastuväidetele

märgib

ringkonnakohus,

et

apellatsioonkaebusele

vastuse

koostamine

eeldab

nii

maakohtu

otsuse

kui

ka

apellatsioonkaebusega tutvumist ja nende analüüsimist. Seega ei saa lähtuda esindaja ajakulu

põhjendatuse hindamisel üksnes apellatsioonivastuse pikkusest. Seega tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskulu hüvitis 720 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav