1-20-7011/103 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

8. juuni 2021, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-20-7011

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 26. aprilli 2021

määrus Dimitri Kärbergi tingimisi ennetähtaegselt

vangistusest

elektroonilise

valve

kohaldamisega

vabastamata jätmise kohta

Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

süüdimõistetu

Dimitri

Kärberg

(isikukood

37609102232) ja tema kaitsja vandeadvokaat Sergei

Politšev, määruskaebused

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 26. aprilli 2021 määrus muutmata ja määruskaebused

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 04.11.2020 otsusega karistati Dimitri Kärbergi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 6

aasta 11 kuu vangistusega.

KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 03.09.2019 otsusega

kriminaalasjas nr 1-17-10573 mõistetud karistusega (7 aastat vangistust), lugedes kergema

karistuse kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti D. Kärbergile 7 aastat

vangistust, mille ärakandmist arvestati alates eelmise kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-17-

10573 mõistetud karistuse kandmise algusest, s.o 28.07.2017.

Karistuse kandmise aja lõpp 28.07.2024.

2. Viru Maakohtu 26.04.2021 määrusega jäeti D. Kärberg vangistusest tingimisi enne tähtaega

elektroonilise valve alla vabastamata.

2.1. Lahendi tegemise ajaks oli D. Kärberg mõistetud karistusest ära kandnud 3 aastat 8 kuud

28 päeva vangistust ehk enam kui poole mõistetud karistusajast ja rohkem kui 4 kuud.

Kinnipeetav on nõus elektroonilise valve kohaldamisega. Elukoht sobib elektroonilise

valveseadme paigaldamiseks ja korteriomanik ning korteris elav isik on vajalikud nõusolekud

andnud. Seega on isiku enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamise

formaalsed eeldused täidetud.

2.2. Kinnipeetavat iseloomustab asjaolu, et teda on kahel korral kriminaalkorras karistatud

sisult samade kuritegude eest ning korduv karistatus viitab sellele, et kuritegude toimepanemine

ei ole olnud juhuslik ja varasem karistus ei ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud

ning isik on jätkanud kuritegude toimepanemist.

2.3.

D. Kärbergi

käitumine

vanglas

on

olnud

seaduskuulekas,

tal

puuduvad

distsiplinaarkaristused. Maakohus leidis, et eelnimetatu on küll oluliseks, kuid mitte

otsustavaks tingimuseks kinnipeetava isikuomaduste üle otsustamisel.

Isiku lähisuhtevõrgustikku kuuluvad elukaaslane, vanemad ja lapsed, suhted lähedastega on

head ning toetavad. Isa, lapsed ja elukaaslane on käinud vanglas kokkusaamistel, seega on

suhtlus lähedastega säilinud. Isa on valmis poega vabanemisel ka igati toetama. Kinnipeetavat

on vabaduses ootamas toetavad lähedased.

Samas ei saa märkimata jätta, et grupis toimepandud kuritegude pikaajalisus, organiseeritus ja

mahukus viitab sellele, et D. Kärbergi suhtlusringkonda kuuluvad ka kriminaalse taustaga

tuttavad. Isik võib lasta end mõjutada kuritegelike gruppide poolt ning lootes sellest

majanduslikku kasu saada võib teha riskeerivaid otsuseid. See viitab tema mõjutatavusele.

Korduv karistatus aga samalaadsete kuritegude eest ja tagajärgedega mittearvestamine viitab

riskeerivale ning hoolimatule elustiilile.

2.4. Kinnipeetaval on A, B, C, D ja E kategooria sõidukite juhtimisõigus, tal on rannakaluri

kutsekvalifikatsioon, isik on alati töötanud perele kuuluvates ettevõtetes, mis tegelevad

peamiselt metsanduse, kinnisvara ja kalandusega. Seega on D. Kärbergil arvestatav

töökogemus. Isik tegeleb ka vanglas olles äritegevusega edasi. Vangistuses saab raha isa

ettevõtte „Peipsi Trade LTD OÜ“ kaudu. K-Raha andmetel puuduvad süüdimõistetul

võlgnevused ja vabanemisfondis on 1752,00 eurot. Peale võimalikku ennetähtaegset vanglast

vabanemist asub D. Kärberg tööle ettevõttesse Peipsi Grupp Varahaldus, mis tagab talle

igakuise ametliku sissetuleku kodukontoris töö tegemisel.

Samas ei saa jätta märkimata, et töökoht on kinnipeetaval tema enda sõnul alati olnud, seega ka

ametlik sissetulek, kuid see ei ole teda takistanud tegelemast ebaseadusliku tegevusega

majandusliku kasu saamise eesmärgil. Nii näiteks oli EMTA andmetel viimases töökohas tema

brutopalgaks 120 eurot, kuid vangla iseloomustuses on märgitud, et hinnates D. Kärbergi

ametliku sissetuleku suurust ning tema elustiili enne vangistust tuleb välja, et need ei ole

omavahel vastavuses ning tema elukvaliteet enne vangistust oli silmnähtavalt kõrgem kui

ametlik sissetulek. Seega järeldub, et kinnipeetav on oma majandusliku heaolu nimel kasutanud

illegaalset raha teenimise võimalust ja tema tegevus oli allutatud kuritegelikele motiividele. Ta

on teadlikult oma elukvaliteeti tõstnud läbi kuritegeliku ning ühiskonnaohtliku tegevuse. See

viitab omakorda sellele, et D. Kärbergi puhul on tegemist enesekeskse inimesega, kes on

võimeline teadlikult ohustama rahvatervist materiaalse kasu saamise eesmärgil.

Maakohus asus seisukohale, et töökoha ja legaalse sissetuleku olemasolu ei pruugi vähendada

uute kuritegude toimepanemise riski ning seda olukorras, kus isiku varasema kuritegeliku

käitumise eesmärgiks on olnud just majandusliku kasu saamine praktiseerimaks kõrgemat

elustandardit.

2.5. Maakohus hindas positiivseks, et D. Kärberg töötab vanglas ja on edukalt omandanud

riigikeele A2 tasemel. Ka on kinnipeetav läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, kus osales

aktiivselt, väljendas oma arvamust, tõi elust võetud näiteid, tegi kodutöid. D. Kärberg ei tarvita

narkootikume ja alkoholi tarvitamisega seotud probleeme ei ole.

Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval oma vanusele, kultuuritaustale ja haridusele

vastavad sotsiaalsed oskused. Info vägivaldse käitumise kohta puudub, kuid oma majandusliku

heaolu tagamiseks on ta kasutanud kuritegelikke viise ning kiire tulemuse saavutamiseks on

valmis riskima. Ka viitavad kuritegude sisu, kõrgetasemelised konspiratsiooni võtted ja

detailideni läbimõeldud tegevusviis sellele, et isik on teadlikult valinud illegaalse raha

teenimise võimaluse. Isiku enda sõnul väärtustab ta kõige rohkem oma peret, soovib peale

vanglast vabanemist jätkata töötamist pereettevõttes. Sõnades on ta küll seadnud endale

eesmärgid, samas oli tal see võimalus juba enne vangistust olemas, kuid ikkagi tegeles ta

pikaajaliselt kriminaalse tegevusega. Väärtuslik pere oli kinnipeetaval olemas ka enne

vangistust, kuid nende olemasolu ei pannud teda varasemalt hoiduma riskeerivast elustiilist ega

kuritegelikust käitumisest.

2.6. Kuigi isiku vabanemisjärgsed elutingimused, töökoha olemasolu ning lähedaste positiivne

toetus, on head, ei kaalu maakohtu hinnangul kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad

asjaolud üles negatiivseid, millel kohus eelnevalt peatus ning milliseid peab kohus

kaalukamateks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kogumis.

Selliseks järelduseks annavad aluse tema varasem karistatus, tema võimalik mõjutatavus ja

kõrge elustandardi omamise soov. Riski suurendab ka kriminaalne hoiak, kuna vangla

hinnangul ei ole D. Kärberg valmis enesekriitiliselt oma tegusid analüüsima. Ka kohtuistungil

13.04.2021 viitas isik venna süüle selles, et tema vangis viibib. Kuritegelike hoiakute

olemasolule viitab veel ka asjaolu, et ta ei püüdnud oma venna kriminaalset tegevust takistada.

Pigem läks venna tegevusega kaasa ning kohtuotsustest nähtuvalt tegeles süüdimõistetu

pikaajaliselt ja organiseeritult väga suures koguses narkootiliste ainete käitlemisega.

2.7. Kinnipeetav kannab KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust I astme rahvatervisevastase

(narko-) kuriteo toimepanemise eest. Karistusaja lõpuni on jäänud veel üle 2 aasta, mis on üsna

pikk aeg. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku käitlemist peetakse riigi

julgeoleku ja avaliku korra seisukohalt väga tõsiseks kuriteoks, sest see kujutab endast suurt

ohtu rahva tervisele. D. Kärbergi ennetähtaegse vabastamise korral saaks ühiskonna

õiglustunne tugevalt riivata, kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on näidata

ühiskonnale, et narkokuritegude toimepanemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa

tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub pikaajalises vangistuses ning eelduslikult selle

täiel määral ära kandmises.

Kuna isik viibib vangistuses esimest korda, siis peaks vanglakaristuse mõju tema edaspidisele

käitumisele olema eriti tugev. Kinnipeetav peab tunnetama karistuse mõju ning kandma

vastutust toimepandu eest.

2.8. D. Kärbergi tingimisi ennetähtaegset vanglast vabastamist toetavad küll prokurör ja Viru

Vangla, kuid prokuröri seisukoht on motiveerimata, mistõttu ei olnud maakohtule teada, mis

asjaoludele tuginedes prokurör sellisele arvamusele jõudis. Prokuröri ja vangla seisukoht ei ole

kohtule siduv.

Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. Liiatigi lahendati

käesolev kriminaalasi kohtus kokkuleppemenetluses, seega teadis D. Kärberg hästi oma

karistuse pikkust ning nõustus sellega.

Määruskaebused ja vastus määruskaebustele

3. Viru Maakohtu 26.04.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu D. Kärbergi

kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue

määruse tegemist, millega vabastada kinnipeetav D. Kärberg vangistusest tingimisi enne

tähtaega, allutada D. Kärbergi elektroonilisele valvele tähtajaga 7 kuud ja kriminaalhooldusele

kuni 28.07.2024.

3.1. Maakohtu mõttekäigust võib järeldada, et D. Kärberg pani toime esimese kuriteo, mille

eest oli kohtu poolt karistatud, aga vaatamata sellele, jätkas uute kuritegude toimepanemist ja

pani toime veel teise kuriteo. See ei vasta tegelikkusele.

Maakohus on jätnud tähelepanuta D. Kärbergi selgituse ja Harju Maakohtu 04.11.2020

kohtuotsuse järeldused. 04.11.2020 kohtuotsusest nähtub, et D. Kärberg on karistatud

õigusvastase tegevuse eest, milline on aset leidnud veel enne esimese kohtuotsuse tegemist

03.09.2019 Harju Maakohtu poolt. Tegemist on D. Kärbergi ühe tegevusega, mille eest ta on

karistatud kahe eelnimetatud kohtuotsusega. Karistuse määramisel kohus arvestas seda asjaolu.

Harju Maakohtu 04.11.2020 kohtuotsuse punktis 48 on märgitud, et „Samas on kohus

03. septembri 2019.a otsuses karistuse mõistmisel arvesse võtnud, et Paul Kärberg edastas

menetlejale teavet ja loovutas suures koguses narkootilist ainet fentanüüli, mille osas oli tolle

otsuse tegemise ajal menetlemisel teine kriminaalasi. Kohtuotsusest tulenevalt toimus

narkootilise aine loovutamine ka Dimitri Kärbergi tahtest kantuna ja temaga kooskõlastatult“.

04.11.2020 kohtuotsuse punkti 47 kohus selgitas, et juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on

kuriteod, mis on toime pandud enne eelmist süüdimõistvat kohtuotsust, tuleb liitkaristuse

mõistmisel ennistada tagantjärele see olukord, mis oleks olnud siis, kui kõiki ühe süüdlase

toimepandud kuritegusid oleks arutatud ühes menetluses ning nende eest oleks mõistetud

karistus sama süüdimõistva kohtuotsusega.

Seega maakohtu järeldus, et kuritegude toimepanemine ei olnud juhuslik ja varasem karistus ei

ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ning isik on jätkanud kuritegude

toimepanemist, ei ole asjakohane. Õige ei ole ka järeldus, et korduv karistatus samalaadsete

kuritegude eest ja tagajärgedega mittearvestamine viitab riskeerivale ning hoolimatule

elustiilile.

3.2. Maakohtu järeldus, et D. Kärberg võib lasta end mõjutada kuritegelike gruppide poolt ning

lootes sellest majanduslikku kasu saada võib teha riskeerivaid otsuseid, mis viitab tema

mõjutatavusele, on ennatlik. Kohtumäärusest ei ole nähtav, milliste asjaolude alusel kohus

jõudis järelduseni.

Ei ole selge, kuidas selline asjaolu, et D. Kärberg pani toime kuriteo grupis ja arvatavasti sel

põhjusel tema suhtlusringkonda kuulusid kriminaalse taustaga tuttavad, osutab sellele, et ta võib

lasta end mõjutada kuritegelike gruppide poolt, teha riskeerivaid otsuseid, mis viitab tema

mõjutatavusele. Ei ole mitte mingeid tõendeid ja asjaolusid, millised viitaksid sellele, et keegi

mõjutaks D. Kärbergi selleks, et kallutada teda kuritegu toime panema ja ta oleks sellele mõjule

allunud.

3.3. Maakohus jättis tähelepanuta sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbiviija järelduse, et „Isik

tunnistab oma kuritegu, kahetseb seda ning oskab põhjalikult analüüsida kuriteo põhjusi ja

tagajärgi. Ta on kindel, et edaspidi hakkab elama seadusekuulekalt... Läbiviija hinnangul on

sekkumine ja vangistus saavutanud antud isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et

kinnipeetav suudab edaspidi elada õiguskuulekat elu“.

3.4. Maakohus jättis hinnanguta ka D. Kärbergi selgituse, et viibides vanglas, ta ei suhtle

isikutega, kellega koos pani toime kuriteo, sealhulgas, oma venna P.K. iga, kes kannab

vanglakaristust Tallinna Vanglas.

Ei ole alust väita, et tema on isik, keda võib mõjutada kuritegusid toime panema. D. Kärbergi

iseloomustusest ja käitumisest vanglas üheselt nähtub, et ta on kindlal seisukohal, et edaspidi

tuleb elada seadusekuulekalt.

3.5. Maakohus tugines asjaoludele ja kinnipeetava D. Kärbergi käitumisele, mis

iseloomustavad teda kuriteo toimepanemise ajal.

Neid asjaolusid arvestatakse peamiselt karistuse mõistmisel sisulise kohtuotsuse tegemisel.

Ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel tuleb arvestada rohkem seda, kuidas

kinnipeetav käitus vanglas ja kuidas suhtub sellesse, et ta pani toime kuriteo ja selle kuriteo

tagajärgedele. Kaitsja kordab, et sotsiaalprogrammi läbiviija rõhutas, et „Isik tunnistab oma

kuritegu, kahetseb seda ning oskab põhjalikult analüüsida kuriteo põhjusi ja tagajärgi. Ta on

kindel, et edaspidi hakkab elama seadusekuulekalt... Läbiviija hinnangul on sekkumine ja

vangistus saavutanud antud isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et kinnipeetav

suudab edaspidi elada õiguskuulekat elu.“

Selles osas maakohus jättis kinnipeetava iseloomustuse tähelepanuta ja hinnanguta.

Arvestades kinnipeetava D. Kärbergi väga head käitumist vanglas ja vangla positiivset

iseloomustust, ei ole alust järeldada, et on olemas risk, et vabanemisel D. Kärberg jätkab

kuritegude toimepanemist. Seda enam, et kindla töökoha ja piisava sissetuleku olemasolu on

oluline tingimus kinnipeetava resotsialiseerimiseks ühiskonnas peale vanglast vabastamist.

3.6. Maakohus on jätnud hinnanguta, et vangla iseloomustusest nähtub, et üldise kuriteo

toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 13%. See on madal risk.

3.7. Maakohtul on õigus selles osas, et kinnipeetaval oli väärtuslik pere ka enne vangistust, kuid

see ei ole hoidnud tagasi kuriteo toimepanemisest.

Aga see asjaolu ei tähenda automaatselt seda, et viibides vanglas 3 aastat 9 kuud, kinnipeetav

ei teinud õigeid järeldusi oma õigusvastasest käitumisest ja ei hakanud väärtustama oma peret

veel rohkem kui enne vangistust. Vangistuse ajal omavaheline suhtlus lähedastega on säilinud,

kinnipeetavat külastavad isa, elukaaslane ja lapsed. Kõigi lastega on suhted säilinud, toetab

neid. Lähedaste toetus on ka oluline tingimus kinnipeetava resotsialiseerimiseks ühiskonnas.

Maakohus ei ole analüüsinud, kas on muutunud D. Kärbergi suhtumine peresse vangistuse ajal

ja kuidas. Maakohus lähtub üksnes D. Kärbergi käitumisest, mis on aset leidnud kuriteo

toimepanemise ajal.

3.8. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et D. Kärbergi iseloomustuses on olemas vastuolulised

järeldused, millele pööras kohtu tähelepanu kaitsja esitatud arvamuses.

Ühelt poolt hoiakute osas on märgitud iseloomustuses, et D. Kärberg ei ole valmis

enesekriitiliselt oma tegusid analüüsima. Teiselt poolt on märgitud, et D. Kärberg läbis

sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, mille käigus oli tuvastatud, et tal on arendatud kriitiline

mõtlemine, isik tunnistab oma kuritegu, kahetseb seda ning oskab põhjalikult analüüsida

kuriteo põhjusi ja tagajärgi. Läbiviija hinnangul on sekkumine ja vangistus saavutanud antud

isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et kinnipeetav suudab edaspidi elada

õiguskuulekat elu.

Jääb mulje, et iseloomustuse ühes kohas on tegemist ühe isiku iseloomustusega, aga teises

kohas on tegemist teise isiku iseloomustusega.

Kaitsja rõhutab, et sotsiaalprogrammi raames D. Kärbergi mõttekäiku ja maailmavaadet hindas

psühholoog, s.o spetsialist. Aga see järeldus, et D. Kärberg ei ole valmis enesekriitiliselt oma

tegusid analüüsima, tegi kontaktisik. Iseloomustusest ei ole selge, mille alusel kontaktisik tegi

sellise järelduse. Lähtudes kinnipeetava iseloomustuse sisust on ilmselge, et D. Kärberg on

võimeline kriitiliselt analüüsima oma tegusid ja on valmis alustama õiguskuulekat elu.

3.9. Maakohtu seisukoht, et kohtuistungil viitas D. Kärberg venna süüle selles, et tema vangis

viibib, ei vasta tegelikkusele.

Maakohus ei saanud aru kinnipeetava selgituse sisust, mis ta andis, vastates kaitsja küsimusele.

Kaitsja küsis, kas D. Kärberg suhtleb oma venna P.K. iga, kes viibib Tallinna Vanglas. D.

Kärbergi vastuse sisu oli see, et ta ei suhtle vennaga, kuna vend ei ole menetlejale õigeaegselt

välja andnud kõiki narkootikume, mille tulemusena on tekkinud teine kriminaalmenetlus ja

teine kohtuotsus. D. Kärberg ei süüdistanud venda selles, et D. Kärberg viibib vanglas. Kaitsja

palub kontrollida kohtuistungi video- ja audiosalvestist, kuna arvatavasti tõlk ei tõlkinud

kohtule õigesti kinnipeetava ütlusi.

Ei ole õige põhjendada kuritegelike hoiakute olemasolu sellega, et D. Kärberg ei püüdnud oma

venna kriminaalset tegevust takistada ning tegeles pikaajaliselt ja organiseeritult väga suures

koguses narkootiliste ainete käitlemisega. Tema vend P.K. , kes kuriteo toimepanemise ajal oli

30-aastane, oli iseseisvalt võimeline võtma vastu otsuseid, kas osaleda kuriteo toimepanemisel

või mitte. Ei ole õige seda D. Kärbergile ette heita.

3.10. Toimepandud kuriteo pikaajalisus ja organiseeritus ei viita sellele, et käesoleval ajal

kinnipeetaval on olemas kuritegelikud hoiakud. Kaitsja kordab üle, et D. Kärbergi käitumise

karistuse kandmise ajal ning on individuaalse täitmiskava ettenähtud eesmärkide saavutamise.

D. Kärbergil ei ole kuritegelikku hoiakut. Seda enam, et D. Kärbergi puhul on tegemist isikuga,

kes kannab vanglakaristust esimest korda. Kohtuotsused olid tehtud sisuliselt ühe ja sama

tegevuse eest. Kinnipeetava D. Kärbergi iseloomustuses on märgitud, et isiku hoiak enda suhtes

põhineb üldtunnustatud sotsiaalsetel väärtustel. Maakohus jättis eeltoodu hinnanguta.

3.11. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud negatiivsed asjaolud. Maakohus hindas tõendeid

valikuliselt.

Peale selle, asjaolude analüüsimisel maakohus lähtus üksnes kinnipeetava D. Kärbergi

tegevusest ja käitumisest, millised on aset leidnud kuriteo toimepanemise ajal, s.o enne

vangistust. Maakohus on jätnud sisuliselt hinnanguta kinnipeetava käitumise muutumise

vangistuse ajal ja faktilised asjaolud, millised üheselt näitavad, et viibides vanglas, ta asus

paranemise teele ja edaspidi soovib elada seadusekuulekalt.

3.12. Toimepandud kuriteo raskus ei välista ennetähtaegset vangistusest vabastamist, millele

osutab ka kohtupraktika. Seega narkokuriteo toimepanemine ei välista isiku ennetähtaegset

vabastamist. Maakohtu tuginemine sellele, et kinnipeetava D. Kärbergi ennetähtaegne

vabastamine on vastuolus karistuse üldpreventsiooni eesmärgiga, ei ole asjakohane. Teised

ennetähtaegse vabastamise eeldused kinnipeetava D. Kärbergi puhul on täidetud.

3.13. Maakohus märkis ka, et kuna isik viibib vangistuses esimest korda, siis peaks vangistuse

mõju tema edaspidisele käitumisele olema eriti tugev. Kinnipeetav peab tunnetama karistuse

mõju ning kandma vastutust toimepandu eest. Maakohtu järeldusest võib aru saada selliselt, et

kui isik kannab vanglakaristust esimest korda, siis ta peab viibima vanglas kauem, kui isik, kes

kannab vanglakaristust teisel korral. See ei oleks olnud õiglane.

Kui isik viibib vangistuses esimest korda, siis vangistuse mõju tema edaspidisele käitumisele

on tunduvalt suurem, võrreldes mõjuga, kui isik viibib vangistuses korduvalt. D. Kärbergi puhul

on tegemist isikuga, kes viibib vangistuses esimest korda. Kinnipeetava iseloomustusest

nähtub, et vanglas viibimise ajal aastal 2019 oli diagnoositud depressioon, ta vajas psühhiaatri

sekkumist, esines enesetapukatse. Praeguseks on kinnipeetava emotsionaalne seisund

stabiliseerunud. Tal on olemas tulevikueesmärgid. Isiku hoiak enda suhtes põhineb

üldtunnustatud sotsiaalsetel väärtustel. Viibimine vangistuses 3 aastat 9 kuud osutas väga

tugevat positiivset mõju D. Kärbergi käitumisele ja kinnipeetav tunnetas vangistuse mõju.

3.14. D. Kärberg, viibides vanglas, tõendas oma käitumisega ja konkreetsete tegudega, et

algusest peale ta oli motiveeritud saavutama tema individuaalses täitmiskavas ette nähtud

eesmärke. See tuleneb vangla iseloomustusest, milles on rõhutatud, et „sekkumine ja vangistus

on saavutanud antud isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et kinnipeetav suudab

edaspidi elada õiguskuulekat elu“.

Maakohus tuvastas ka, et kinnipeetava D. Kärbergi puhul on täidetud tingimus – vangistatu

õiguspärane käitumine karistuse kandmise ajal. Tal on olemas kindel elukoht ja töökoht

pereettevõttes, kus D. Kärberg töötas enne vangistust. Kinnipeetavat on vabaduses ootamas

toetavad lähedased, kellega on head suhted. Seega D. Kärbergi puhul on täidetud eelnimetatud

ennetähtaegse vabastamise eeldused.

3.15. Maakohtu määrus ei vasta Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-12-17 punktis 21 toodud

nõudele, et kohtumääruses peavad kajastama selged põhjendused, missugused konkreetsed

kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise

arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetu positiivselt iseloomustava

teabe. Maakohus jättis hinnanguta D. Kärbergi käitumise muutmise ja tegevuse vangistuse ajal.

Maakohus sisuliselt ei arvestanud positiivseid asjaolusid, millised tekkisid vangistuse ajal.

Riigikohtu eeltoodud kohtumääruse punktist 28 tuleneb lisaks, et kuriteo asjaolude tähtsus aja

jooksul väheneb ja seda tuleb arvestada. Maakohus seda ei teinud.

D. Kärbergi puhul ennetähtaegse vabastamise eeldused on täidetud ja vanglakaristuse eesmärk

on saavutatud. Kuriteo toimepanemise asjaolud ja kinnipeetava varasem elukäik ei anna alust

prognoosida, et vabanemise puhul ta jätkab kuritegude toimepanemist.

4. Viru Maakohtu 26.04.2021 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu

D. Kärberg, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada süüdimõistetu tingimisi enne

tähtaega elektroonilise valve alla.

D. Kärberg leiab, et maakohtus tõlk tõlkis valesti ning ta ei öelnud, et on vanglas venna tõttu,

vaid, et tema käitus seadust rikkudes narkootikume üle andes. D. Kärberg toob välja, et tal on

korduv karistus selle tõttu, et vend andis vabatahtlikult narkootikumid üle. Peaks olema üks

otsus ja üks karistus, aga asjaolu on selline, et on kaks karistust. Rääkida sellest, mis on 4 aastat

tagasi, on subjektiivne. D. Kärberg toob välja, et on läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk.

Praegu on maalimas covid-19 ja see toob uued elutingimused. D. Kärberg toob välja, et temal

on ka nii – enne vangistust elas ühte elu, aga peale vangistust tahab elada seadusekuulekat elu.

Võimalusi on.

5. Tartu Ringkonnakohtu 14.05.2021 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti

aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 25.05.2021.

Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebused alust asuda võrreldes

maakohtuga teistsugusele lõppjäreldusele. Küll sisaldab maakohtu määrus mõningaid puudusi,

millistele on tähelepanu juhtinud ka kaitsja. Ringkonnakohtul on võimalik KrMS § 339 lg 2 ja

KrMS § 341 lg 3 kohaselt esinevad puudused kõrvaldada.

7. Esmalt on ebaõige maakohtu viide ühiskonna õiglustundele. Tegemist on sisustamata

õigusmõistega, mis on abstraktne ja raskesti hinnatav. Ometi on maakohus leidnud, et

D. Kärbergi ennetähtaegse vabastamise korral saaks ühiskonna õiglustunne tugevalt riivata,

kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on näidata ühiskonnale, et narkokuritegude

toimepanemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis

väljendub pikaajalises vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises.

Arvestades, et narkootiliste ainete käitlemise eest on isikule mõistetud karistus, näitab see ka

üheselt, et narkokuritegude toimepanemine ei ole tolereeritav. Lisaks vangistuses karistuse

kandmisele on ka ennetähtaegsel vabanemisel kriminaalhooldusel olek karistuse kandmine.

Küll ei ole karistuse raskus omaette argument süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamata

jätmiseks. Mõistetud karistuse pikkus on määrav formaalsete eelduste täidetuse puhul. Nagu ka

maakohus ja kaitsja välja toonud on, siis tõesti ei ole süüdimõistetul subjektiivselt õigust nõuda

enda ennetähtaegset vabastamist. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist

reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses

ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse

menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi

ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1, RKKKm asjas nr 3-1-1-12-

17, p 18). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega

loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus

loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Küll KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad

väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud

karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest

ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja

möödumist sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja

üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi

saavutamise võimalikkust üksikjuhul (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19).

Ehk maakohus on sisustanud ühiskonna õiglustunnet lubamatuga ehk õiglustunde arvestamine

on põhjendamatu. Tulenevalt eelnevast tuleb nimetatud osa põhistustest maakohtu määrusest

välja jätta. See asjaolu ei muuda aga maakohtu lõppjäreldust.

8. Küll peab etteruttavalt ringkonnakohus vajalikuks vastata kaitsja määruskaebusele seoses

väitega, et maakohus on jätnud hinnanguta, et vangla iseloomustusest nähtub, et üldise kuriteo

toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 13%, mis on madal risk. Maakohus on jätnud selle

käsitlemata tulenevalt kohtupraktikast.

Nii maakohtud, Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus juba oma 07.03.2019 lahendis asjas nr

1-09-14104 punktides 26-27 on märkinud, et sellisel kujul esitatud riskihinnangule

ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda ei saa. Kriminaalasja materjali põhjal ei ole

võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid

asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav,

miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole

kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse

kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks

riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub

konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas

teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Oluline on märkida, et paljuski

sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise

korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta

riskihinnang enam tegelikkusele.

Seega on kaitsja etteheide, et maakohus ei ole n-ö madalale riskile hinnangut andnud, alusetu.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on mõlemas määruskaebuses ületähtsustatud D. Kärbergi poolt

maakohtu istungil öeldut selle kohta, kuidas ta on vanglas oma venna pärast. Nii kirjutab

maakohus oma määruses, et „Ka kohtuistungil 13.04.2021 viitas isik venna süüle selles, et tema

vangis viibib.“ Kohus tutvus ka maakohtus toimunud istungi protokolliga, kus D. Kärberg on

kaitsjale vastanud, et „Ma ei suhte kriminaalkorras karistatud inimestega. Ma ei suhtle oma

vennaga. Ma ei suhtle temaga, kuna teine kriminaalmenetlus sündiski minu venna tegevuse

tõttu, ta pidi andma politseile välja narkootikumid, aga ta ei teinud seda ja selletõttu sain

kannatada ka mina. Ma ei tea mida temast oodata, juhtub nii et ta teeb jälle midagi valesti ja

mina olen jälle selles süüdi.“

Süüdimõistetu kirjeldab määruskaebuses vennaga mittesuhtlemise kohta antud selgitust nii, et

tema ei öelnud, et ta viibib vanglas venna tegevuse tõttu või venna süüle selles, et ta viibib

vanglas. Määruskaebuses toodud selgituse kohaselt ütles D. Kärberg, et ta ei suhtle vennaga

sellepärast, et tema käitus seadust rikkudes, kui andis üle narkootikumid. Kaitsja versioon on,

et D. Kärbergi vastuse sisu oli see, et ta ei suhtle vennaga, kuna vend ei ole menetlejale

õigeaegselt välja andnud kõiki narkootikume, mille tulemusena on tekkinud teine

kriminaalmenetlus ja teine kohtuotsus. D. Kärberg ei süüdistanud venda selles, et D. Kärberg

viibib vanglas.

Kohus kuulas ka kohtuistungi salvestist ja leiab, et süüdimõistetu ja tema kaitsja

argumentatsioon on ilustatud ning ei lükka ümber maakohtu põhistusi selles osas. Kuigi

käitlemises on süüdi mõlemad vennad, ei pea D. Kärberg ennast justkui hilisemalt välja tulnud

üle andmata narkootilise aine käitlemises osaliseks. Süüdimõistetu määruskaebusest ei ole aru

saada, kas ta on pahane selle tõttu, et vend andis narkootikumid välja või andis ta need välja

valel ajal. Sisuliselt on narkootikumide hilisema väljatulemise tulemusena mõistetud

süüdimõistetule liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel ning karistus on mõistetud KarS § 64 lg 1

alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga. Seega kuigi D. Kärberg kannab

liitkaristust 2 kohtuotsuse alusel, ei raskenda see eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust.

Lisaks nähtub 04.11.2020 kohtuotsuse punktist 48, et eelmise kohtuotsuse (Harju Maakohtu

03.09.2019) kohaselt toimus narkootilise aine loovutamine ka D. Kärbergi tahtest kantuna ja

temaga kooskõlastatult. 04.11.2020 kohtuotsuses viidatakse P.K. i poolt narkootilise aine

loovutamisele 09.08.2019 ja 14.08.2019. Selles osas on süüdistatavatele esitatud süüdistus

narkootilise aine käitlemises käesolevas asjas. Seetõttu on see asjakohane ka selles asjas. Seda

enam jääb arusaamatuks süüdimõistetu ja kaitsja argumentatsioon.

Õige on ka kaitsja seisukoht, et kriminaalasja 1-20-7011 kohtuotsuses on kohus tõesti

märkinud, et juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on kuriteod, mis on toime pandud enne

eelmist süüdimõistvat kohtuotsust, tuleb liitkaristuse mõistmisel ennistada tagantjärele see

olukord, mis oleks olnud siis, kui kõiki ühe süüdlase toimepandud kuritegusid oleks arutatud

ühes menetluses ning nende eest oleks mõistetud karistus sama süüdimõistva kohtuotsusega.

Eesmärk on, et isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende

kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega või mitme kohtuotsusega. Ehk teisisõnu

on isikul karistus küll 2 kohtuotsuse alusel, kuid ei ole võimalik asuda seisukohale, et

süüdimõistetu ei õppinud varasemast karistusest ja pani toime uue kuriteo.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada, et maakohus oleks rikkunud kaalutlusõigust

üksnes seetõttu, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega. Põhistustega

mittenõustumine ei ole samastatav kaalutlusõiguse rikkumisega või määruse põhistamata

jätmisega.

Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult arvestanud süüdimõistetu suhtes negatiivseid

asjaolusid ning jõudnud kogumis ebaõige tulemuseni. Ringkonnakohus selle argumendiga ei

nõustu. Kaitsja küll viitab sellele, aga jätab arvestamata, et KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid

tuleb kohtul ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel arvestada kogumis. See tuleneb

ka kaitsja poolt viidatud kohtupraktikast. See tähendabki seda, et tuleb arvestada süüdimõistetut

positiivselt ja negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid kogumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus poleks arvestanud süüdimõistetut positiivselt

kirjeldavaid asjaolusid, kuid on ka kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult asunud seisukohale,

et need ei anna alust süüdimõistetu vabastamiseks. Uue kuriteo toimepanemise riskid ei ole

viidud miinimumini.

11. On oluline, et süüdimõistetu käitumine vangistuses oleks normikohane ja hea, kuid see ei

tähenda, et kui isikul puuduvad distsiplinaarkaristused või tal puuduvad probleemid

vanglaametnikega suhtlemisel, siis see tähendab automaatselt seda, et süüdimõistetu tuleb

ennetähtaegselt vabastada.

Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetul on olemas elukoht ja lähedased, kes teda toetavad

ning töökoht. Samuti, et isikul puuduvad võlgnevused. Isegi kui faktiliselt on elukoha ja

töökoha olemasolu positiivne, tuleb nentida, et tegemist ei ole asjaoludega, mis motiveeriksid

süüdimõistetut kuritegude toimepanemisest hoiduma. Nii nähtub vangla iseloomustusest, et ka

enne vangistust oli isikul olemas elukoht, kuid see ei ole ära hoidnud uusi kuritegusid. Ka on

süüdimõistetu töötanud, kuid ka see ei ole hoidnud ära süütegude toimepanemist. Vaatamata

sellele, et isik on töötamisega olnud hõivatud, on ta toime pannud kuriteo majandusliku kasu

saamise eesmärgil. Nii on maakohus põhjalikult ka käsitlenud, kuidas isik on töötanud, millised

on olnud tema sissetulekud ning elustiil.

Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetul on lähedaste toetus ja ta soovib oma pere juurde

tagasi pöörduda. See oli enne vangistust nii ning puuduvad andmed, mille pinnalt asuda

seisukohale, et praegusel ajal oleks nendel asjaoludel teistsugune mõju. Maakohus ei ole kaitsja

hinnangul analüüsinud, kas on muutnud D. Kärbergi suhtumine peresse vangistuse ajal ja

kuidas. Selline seisukoht on väär. Maakohus on tõdenud, et lähedastega suhted on säilinud.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita, et kohus oleks lähtunud üksnes

süüdimõistetu käitumisest vangistuseelselt, vaid maakohus on pööranud proportsionaalselt

tähelepanu ka süüdimõistetu käitumisele vangistuses.

Kuigi eelnevalt kohtukolleegium märkis, et varasema karistuse mõju justkui eraldiseisva teo

näol KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisest lähtuvalt arvestada ei ole õige, siis ei nõustu

kohus ka kaitsjaga, et kuriteo toimepanemine on olnud justkui juhuslik. KarS § 76 lg-st 4 tuleb

üheselt, et kogumis arvestatakse isiku varasemat elukäiku ning kuriteo toimepanemise

asjaolusid. Ringkonnakohus ei pea ennatlikuks ka maakohtu järeldust, et süüdimõistetu on

mõjutatud kuritegelike gruppide poolt ning ta teeb riskeerivaid otsuseid. Nii on maakohus

selgitanud, kuidas isikul on olemas küll rahalised vahendid majanduslikult toimetulekuks, kuid

vaatamata sellele on isik mittelegaalse majandusliku kasu saamise eesmärgil olnud valmis

toime panema pika aja jooksul süüteo. Grupi mõjus ei ole samuti alust kahelda, sest tegusid on

toime pandud mitmekesi, sh vennaga, kes üritavad kord üks ühele teine teisele süüd kaela

veeretada. Tuleb märkida, et suure koguse narkootilise aine käitlemine on kuritegu, mis eeldab

planeerimist, vastavaid tutvusi, usalduslikke suhteid kriminaalse taustaga isikutega ning

süsteemset ja plaanipärast käitumist, aga ka teadmisi klientide kohta, kellele suurt kogust müüa.

04.11.2020 kohtuotsusest nähtuvalt on D. Kärberg süüdi mõistetud suure koguse fentanüüli

käitlemises. Harju Maakohut 03.09.2019 otsusega mõisteti vennad Kärbergid süüdi 2017. aastal

fentanüüli sisaldavas üle 3 kilo pulbri käitlemises. 04.11.2020 tehtud otsuse kohaselt algas

fentanüüli käitlemine aga palju varem – 2010. - 2011. aastal. Selles menetluse käigus saadi kätte

veel suur kogus fentanüüli ja selle valmistamiseks vajalikke aineid. Fentanüül on äärmiselt mõjus

uimasti: ühele inimesele narkojoobe tekitamiseks piisab 0,13 milligrammist ainest (vt nt Harju

Maakohtu 4. septembri 2020 otsus asjas nr 1-20-5864). Seega saab nt ühe kilogrammi fentanüüliga

tekitada joobe ca 7 või 8 miljonile inimesele. Isegi kui käideldavas aines on fentanüüli vaid

mõningane osa, on ikkagi tegemist ülitugeva substantsiga. Seega ajas D. Kärberg peaaegu et

hoomamata mastaapsusega uimastiäri. Niisuguse äri puhul on kahtlustatavatel omad

varustuskanalid ja narkootilisi aineid tarbivad kliendid, mis suurendab aga käitlemise jätkamise

tõenäosust. Kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude puhul,

milleks on ka narkokuriteod. Arvestades asjaolu, kuidas süüdimõistetud ehitasid oma tegevuse

üles kõrge konspireerituse tasemel, omandades ainete ja esemete hoidmiseks spetsiaalsed ruumid

koos tegelike omanike varjamise ning võltsitud passi kasutades, muretsedes käitlemiseks

spetsiaalse sõiduki ning jätkasid grupina tegutsemist ka vangistuses, näitab, et tegemist ei ole

juhusliku kuriteoga, vaid väga pikka aega teadliku ja konspireeritud tegevusega. On märkimist

väärt, et kuigi käideldi ülisuuri koguseid, siis süüdimõistetu ise narkootikume ei tarvita, mis annab

kinnitust vangla poolt väljatoodule, et D. Kärberg on enesekeskne. Kasu saamise nimel on isik

valmis tegutsema. Seega arvestades konspireeritust ning asjaolu, et tegemist oli süsteemse

käitumisega ning isikul pidi olema kontakte, kellelt ainet hankida, on uute kuritegude

toimepanemise risk märkimisväärne. Just eelnev viitab sellele, et D. Kärberg võib lasta end

mõjutada kuritegelike gruppide poolt, teha riskeerivaid otsuseid ning jätkata narkootilise aine

käitlemist.

D. Kärbergi fentanüüli käitlemine ärilisel eesmärgil väga suurtes kogustes ning pika aja jooksul,

näitab ohtu, et D. Kärberg võib taas asuda samasuguseid kuritegusid toime panema. Teenides pika

aja vältel tulu kuritegevusega ning püüeldes suure varalise kasu suunas, on põhjust karta, et ta võib

otsida võimalusi sellise varalise kasu teenimiseks edaspidigi ning selleks legaalse võimaluse

puudumise korral võib ta panna varalise kasu saamise eesmärgil toime kuritegusid. Seda ohtu ei

kummuta ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuses rõhutatud asjaolu, et vanglast vabanedes on

süüdimõistetul olemas garanteeritud töökoht. Töökoht oli tal ka enne vangistust.

Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetu on läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk, kuid

tutvudes ka ülejäänud vangla iseloomustuses tooduga, puudub kohtul veendumus, kas sõnas

väljendatut tasub ka uskuda. On positiivne, et isik soovib edaspidi õiguskuulekalt elada, kuid

arvestada süüdimõistetu isikut ning toimepandud kuriteo asjaolusid, puudub kohtul alus seda

uskuda.

Nagu ringkonnakohus juba korra kaitsja tähelepanu sellele pööras, siis KarS § 76 lg 4 kohaselt

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo

toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse

kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes

või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja

neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Seega ei päde kaitsja väide, et D. Kärbergi käitumist, mis iseloomustavad teda kuriteo

toimepanemise ajal, arvestatakse eelkõige karistuse mõistmisel.

13. Kaitsja leiab, et ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel tuleb arvestada rohkem

seda, kuidas kinnipeetav käitus vanglas ja kuidas suhtub sellesse, et ta pani toime kuriteo ja

selle kuriteo tagajärgedele. Ringkonnakohus viitab siinkohal kaitsja enda määruskaebuses

toodud Riigikohtu lahendile asjas nr 1-09-14104 (p 21), mille kohaselt kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine

sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on

kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal

pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase

resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse

vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Seega ka uue kuriteo risk ei tulene üksnes

sellest, kuidas isik end vanglas üleval pidas või millise tegevusi ta individuaalse täitmiskava

kohaselt läbis. Asjaolusid arvestatakse kogumis. Lisaks nii psühholoogi kui ka kontaktiisiku

väljatoodu aluseks on olnud info süüdimõistetult. Kui see on vastuoluline, mida kohus leiab, et

vastuoluliseks pidada ei saa, siis tekitab see pigem küsimust, kas süüdimõistetu seisukohad on

järjepidevad. Samuti on kaheldav, et isik, kes pani 8 aasta jooksul tegusid toime ja ei näinud

selles midagi halba, et katkestada, on sellest poole aja jooksul nüüdseks aru saanud, et ta on

käitunud valesti ja peab muutuma. See, et D. Kärberg ei ole üritanud P.K. i tegevust takistada,

ei olegi kohtu hinnangul nii määrav. D. Kärberg on ise tegutsenud sama moodi kui P.K. ega

ole näinud selles midagi lõpetamist väärivat enne, kui ta kinni peeti ja süüdi mõisteti. Seega

käitumine vangistuses ei lükka ümber, et tulenevalt pikaaegsest ja organiseeritud kuritegevusest

ei oleks süüdimõistetul kuritegelikke hoiakuid. Peale sotsiaalprogrammi läbimisel avaldatu ei

nähtu ringkonnakohtule, et muud asjaolud oleks kuriteo toimepanemise ajaga võrreldes

muutunud või maandaksid uue kuriteo riske.

14. Ringkonnakohtul tuleb nõustuda, et maakohtu põhistused seoses esimese vangistuse eriti

tugeva mõjuga ning kokkuleppemenetluses kinnitatud karistusega on asjakohatud või valesti

väljendatud. Isik, keda ei ole varem vangistusega karistatud, ei pea olema kauem vanglas kui

korduvalt karistatud süüdimõistetud. Küll esimene vangistus võiks anda isikule selge signaali,

et tal tuleb oma käitumist muuta ning et see esimene vangistus jääkski viimaseks.

Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse puhul on ainus eelis süüdimõistetule, et kokkuleppe

sõlmimisel on teada, milline on süüdimõistmisel süüdistatavat ootav karistus – ta saab

kokkulepitud karistuse või menetlus jätkub. Kuidas see peaks maakohtu arusaama kohaselt

mõjutama süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, jääb arusaamatuks. Millised positiivsed

asjaolud tekkisid süüdimõistetule kaitsja määruskaebuse kohaselt vangistuse ajal, jäävad

ringkonnakohtule teadmata. Arvestades eeltoodut kogumis on asjakohatud kaitsja väited, et

maakohus ei ole arvestanud Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-1-1-12-17.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ka elektrooniline valve ei maanda süüdimõistetu puhul

täiendavalt riski, et ta ei paneks toime uusi kuritegusid. Narkootiliste ainete käitlemiseks ei pea

süüdimõistetu oma elukohast lahkuma. Nagu käesolevas kriminaalasjas ka nähtub, siis ei ole

asukoht määrav narkoäri ajamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et käesoleval ajal on D. Kärberg

ära kandnud karistusest miinimumi, millisel juhul saab kaaluda tema ennetähtaegset

vabastamist.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 3 tuleb jätta Viru

Maakohtu 26. aprilli 2021 määrus sisuliselt muutmata, kuid jätta sellest välja maakohtu

põhistused seoses õiglustundega. Määruskaebused jäävad rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Erkki Hirsnik

/allkirjastatud digitaalselt/