3-21-304/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja

koht

07.06.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-304

Haldusasi

Xi kaebus Tallinna Vangla 13.11.2020 otsuse nr 5-

8/20/23316-2 ja 07.01.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/3-

2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks

uuesti lahendama Xi 12.10.2020 taotlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Ingrid Pent

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.07.2021

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

3-21-304

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 12.10.2020 Tallinna Vanglale taotluse tema avavanglasse paigutamiseks

alates 08.08.2021.

2. Tallinna Vangla jättis 13.11.2020 otsusega nr 5-8/20/23316-2 Xi taotluse

rahuldamata.

1) Xile määratud karistuse pikkuseks on 10 aastat (04.10.2017-04.10.2027). Esimene

võimalus vabaneda tingimisi enne tähtaega avaneb 04.06.2024. X on 02.06.2020

koostatud riskihindamise alusel kõrgohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas). Üldise

korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus on 24% ja vägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus on 52%. Mõlema näitaja puhul ei saaks vangla toetada Xi

tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist. Seega individuaalsest täitmiskavast

(ITK) lähtuvalt ei ole võimalik Xi ümberpaigutamine avavanglasse justiitsministri

25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel.

Tulevikus avaneks võimalus avavanglasse paigutamiseks vastavalt täitmisplaani § 17

lg 1 p-le 2, kui ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ehk alates 04.04.2026.

2) Avavanglasse taotlemine 08.08.2021 on ennatlik, kuna selleks ajaks võivad teatud

asjaolud muutuda ning praegune hinnang poleks enam aktuaalne. Seisuga

11.11.2020 ei ole Xi võimalik liigitada täitmisplaani § 17 lg 1 p-de 1-3 alla, kuna

reaalselt ärakandmisele kuuluv vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat; ärakandmata

vangistus ületab 18 kuud; Xil ei ole täidetud ITK-s planeeritud tegevused ning

praeguse riskihindamise kohaselt ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise

tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toetaks tingimisi ennetähtaegset

vabanemist.

3) Suurem osa riskipõhistest tegevustest (sotsiaalprogrammid, haridus ja

psühholoogilised vestlused, vestlused inspektor-kontaktisikuga, kinnistavad

programmi vestlused) on koondatud enne võimaliku ennetähtaega vabastamise

kuupäeva. Alates 02.10.2020 on X rakendatud majandustöödele, samuti alustas ta

2020/2021 õppeaastal kutsehariduse omandamist. 2019. a-l on X läbinud

sotsiaalprogrammi „Vihajuhtimine“ ning läbi on viidud kinnistav vestlus. Esimesel

võimalusel või aastal 2021 algab sotsiaalprogramm „Õige hetk“. Aastasse 2022 on

planeeritud psühholoogiline vestlus kaaslaste valikust ning selle tagajärgedest,

kuritegevuse mõjust endale, perele, ühiskonnale. Tegemist on vestluste sarjaga.

Sama kehtib ka aastasse 2023 planeeritud psühholoogiliste vestluste kohta.

4) Väide, et Riigikohtu 07.03.2019 lahend nr 1-09-14104 viitab, et riskihindamine on

õigustühine, ei ole tõene. Riskihindamise info on kinnipeetava kuritegeliku käitumise,

praeguse kuriteo ja sotsiaalmajanduslikul seisundi analüüs. Igasugune analüüs ja

hindamine sisaldab paratamatult subjektiivseid elemente. Vangla tehtud

riskihindamine ei ole kohtu jaoks siduv, vaid on oma olemuselt abistav ning

iseloomustav hinnang/materjal. Seega ei saa see olla õigustühine, kuna ei ole

kinnipeetava puhul õiguslikult siduv ega loo kohustusi. Kustunud karistuste osas tuleb

selgitada, et 2010. a toime pandud kuritegu ei saa olla iseseisvalt avavanglasse

keeldumise aluseks, samas kriminogeensete riskide hindamisel tuleb sellega

2(11)

3-21-304

arvestada. Kustunud karistused on staatiliseks riskiteguriteks ning annavad üldpildi

isiku eluloost/kriminaalsest käitumisest.

5) Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 lg 2 järgi ei tohi kedagi sundida tema vaba

tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud töö, mis seaduse alusel ja korras

peab tegema süüdimõistetu. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tööd, mida

kinnipeetav on suuteline tegema, on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama. See

tähendab, et töökohustust tuleb täita ka siis, kui see on kinnipeetava tahte vastane.

Hetkel on Xile pakutud tööd spordisaali koristajana, kuid see ei välista hiljem muu töö

pakkumist näiteks köögis või AS-s Vanglatööstus.

3. X esitas Tallinna Vangla 13.11.2020 otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis

07.01.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/3-2 rahuldamata.

1) Isiku paigutamine avavanglasse on võimalik vaid juhul, kui isiku ohutaseme ja uue

kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla toetab

tingimisi ennetähtaegset vabanemist (täitmisplaani § 17 lg 1 p 3). Antud tingimus ei

ole Xi puhul täidetud. Üksnes asjaolu, et X ei nõustu kriminogeensete riskide

hindamise tulemustega, ei tingi otsuse tühistamist. Kriminogeensete riskide ankeedi

täitmisel arvutiprogrammis moodustub automaatselt nii uue kui ka vägivaldse kuriteo

tõenäosus. Juhend, mille põhjal riskihindamisi koostatakse, on avaliku teabe seaduse

(AvTS) § 35 lg 2 p 3 alusel mõeldud vaid asutusesiseseks kasutamiseks. Sellest

tulenevalt ei ole võimalik Xile üksikasjalikult selgitada, millest on tulenenud

hindamiskriteeriumide protsendid.

2) Vaides toodud asjaolud ei kinnita, et praeguses asjas esitatud riskihindamise ankeet

sisaldaks meelevaldseid hinnanguid ning see oleks seetõttu ebausaldusväärne.

Õigusaktidest nähtuvalt on riskihindamise ankeedi puhul tegemist täitmiskava

koostamisel ühe olulisema dokumendiga. Riskihindamise ankeedile tuginemist ei

välista ka viide Riigikohtu lahendile nr 1-09-14104. Tegemist ei ole sarnaste

asjadega, kuna selles lahendis oli arutluse all tingimisi enne tähtaega vabastamise

menetlus ja kohus ei leidnud, et riskihindamise ankeet oleks täies ulatus

ebausaldusväärne ning lubamatu tõend.

3) Vangla ei ole viidanud sellele, et X ei täida või keeldub täitmast ITK-d, vaid tõi välja

põhjused, mille tõttu pole võimalik Xi avavanglasse paigutamine.

4) Avavanglas on võimalus töötada nii väljaspool vanglat kui ka koristajana avavangla

siseruumides. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tööd, mida kinnipeetav on

suuteline tegema, on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama (vangistusseaduse

(VangS) § 37 lg 1). Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale

meelepärast tööd, tööd pakutakse vastavalt võimalustele. Samuti on X praegu

hõivatud õpingutega kutsekoolis.

5) Üksnes asjaolu, et teised isikud, kellel ärakandmata karistus on pikkuselt lähedane Xi

omaga, on saanud avanglasse, ei anna Xile subjektiivset õigust nõuda

ümberpaigutamist ning ei saa olla ümberpaigutamise põhjuseks.

6) X alustas 2020/2021 õppeaastal kutsehariduse omandamist. Selle tegevusega

kindlustatakse X piisavate oskuste ja teadmistega, mis vabaduses soodustaksid

töötamist ja hariduse jätkamist. Xi soov avavanglasse pääsemisel astuda ülikooli ei

ole hetkel aktuaalne, kuna avavanglasse paigutamine täitmisplaani kohaselt ei ole

hetkel võimalik. Kuigi vangistuses viibides ei ole Xit distsiplinaarkorras karistatud, siis

3(11)

3-21-304

on see ainult üheks avavanglasse ümberpaigutamise tingimuseks.

Ümberpaigutamine kinnisest vanglast avavangla osakonda toimub vastavalt

täitmisplaani § 17 lg 1 ja 2 tingimustele.

7) Vangla tegevus ei lähe vastuollu ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega

liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta ning vangla püüab nendega

arvestada, kuid enda kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Euroopa

vanglareeglistik on soovitusliku sisuga. Praeguse ITK kohaselt taaslõimimine

ühiskonda läbi avavangla on Xi puhul võimalik 18 kuud enne karistuse lõppu, mis on

piisav aeg harjuda vabaduses toimunud muudatustega ning alustada õpingutega ning

leida vabaduses tööd, mis toetab Xit vabanemisel vanglast. Praegu on Xil võimalus

õppida, töötada, osaleda ITK-s määratud sotsiaalprogrammides, psühholoogilistes

nõustamistes kinnises vanglas. Eelnimetatud tegevustega toimub samuti Xi

taasühiskonnastamine.

8) VangS § 41 lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all

viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. See tähendab, et

kinnipeetava soove nagu meelepärane töö või haridus ei ole vangistuses võimalik

alati täita. Vangla toimib vastavalt võimalustele, kooskõlas kehtiva seadusega ning

arvestades kinnipeetava soovidega.

9) Riigikohtu 10.04.2019 otsusest nr 3-18-111 nähtub seisukoht, et ITK on

programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise

plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja

haldusaktidest. Xil ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist

avavanglasse (VangS § 20 lg 1). Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla

hindaks, kas kinnipeetav vastab VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tingimustele ning

tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. Praegu on

vangla leidnud, et need tingimused ei ole täidetud.

10)X suunati kahte sotsiaalprogrammi: ,,Vihajuhtimine" (22.10.2019-10.12.2019),

ning ,,Õige hetk" (tulevikus). See, et programmid saavad läbitud, ei tähenda, et

kinnises vanglas hoidmise eesmärk on kadunud. Näiteks riskipõhised vestlused

psühholoogiga on samuti kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise protsess ning

riskipõhine tegevus. Ka prokuröri arvamus ei anna alust Xi taotluse ülevaatamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. X esitas 11.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 18.02.2021 ja

31.05.2021) Tallinna Vangla 13.11.2020 otsuse ja 07.01.2021 vaideotsuse

tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks uuesti lahendama Xi 12.10.2020

taotlus.

1) Vastustaja ebamäärase praktika tõttu on VangS § 20 lg 1 ja täitmisplaan § 17 lg 1 p-d

2 ja 3 ning nende kohaldamine muutunud põhiseadusvastaseks. Vastustaja otsustab

omal valikul, sh eelduste mittetäidetuse korral, keda avavanglasse paigutada ja keda

mitte. Otsused on õigusvastased seetõttu, et nendes tuginetakse ITK-s märgitud

riskihindamise tulemusele, mis ei tohi aga olla isiku õiguseid piirav või kohustusi loov.

2) VangS § 20 lg 1 on põhiseadusvastane. Nii VangS, selle kommentaarid kui ka

Riigikohus asjas nr 3-18-111 (p 19) on VangS § 20 lg 1 kohaldamise eeldused

4(11)

3-21-304

imperatiivselt sätestanud, kuid just needsamad eeldused on tekitanud õigusselgusetu

olukorra, kuna vastustaja ei lähtu kinnipeetavate avavanglasse paigutamisel kõikidest

eeldustest (eelkõige 18 kuu nõudest). Seda tõendab justiitsministeeriumi 20.11.2020

vastus nr 11-7/6686-2, kus tuuakse välja, et (i) 01.01.2020 seisuga kannab

avavanglates karistust 64 kõrgohtlikku kinnipeetavat, (ii) 2019. a-l paigutati

kinnipeetavaid avavanglasse keskmiselt 20 kuud enne karistusaja lõppu ja et (iii)

avavanglasse paigutamisel oli pikim kandmata karistus 2018. a-l 86 kuud ja 24

päeva, 2019. a-l 92 kuud ja 3 päeva vangistust. Punkti (ii) ja (iii) puhul on ilmselge

vastuolu 18 kuu nõudega, kus keskmine on 2 kuud kõrgem kui lubatud.

3) Normi kohtus põhiseadusvastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise ning sellega

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise eelduseks on vaidlusaluse

normi asjassepuutuvus. Vastustaja on VangS § 20 lg-le 1 tuginenud ning see sisaldab

endas eeldust, mis ütleb, et kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse on

võimalik, kui kinnipeetava poolt ära kandmata karistus ei ületa 18 kuud. Kui antud

eeldus on täitmata, ei saa kinnipeetav avavanglasse. Kui aga VangS § 20 lg 1

tervikuna või osaliselt (osas, mis puudutab 18 kuu piirangut) tunnistatakse

põhiseadusvastaseks, peaks vastustaja otsused põhiseadus- ja õigusvastaseks

tunnistama ning vastustaja peaks kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise taotluse

rahuldama. Seega on VangS § 20 lg 1 otsustava tähtsusega.

4) Kui seadus annab vastustajale avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel ette

konkreetsed ammendavad eeldused, mida tuleb kontrollida ja täita, siis ei kohtle

vastustaja kõiki kinnipeetavaid võrdselt (PS § 12). Kaebajal puudub info selle kohta,

millistel lisa- või erialuste esinemisel on vastustaja nõus 18 kuu nõudest mööda

vaatama. Igal juhul on kindel, et puudub isikute võrdne kohtlemine.

5) Täitmisplaan § 17 lg 1 p 2 on põhiseadusvastane. Kuna see sisaldab endas sama 18

kuu nõuet nagu VangS § 20 lg 1, siis selles osas on kaebaja argumendid

põhiseadusvastasuse osas samad. Teiseks on täitmisplaan § 17 lg 1 p 2

põhiseadusvastane selles sisalduva riskihindamise tõttu. Riskihindamine on

põhiseadusvastane. Asjaolu, et avavanglasse saab vaid juhul, kui riskihindamise

tulemus ei ole "üliohtlik", muudab haldusaktiks nii riskihindamise kui ka ITK.

Riskihindamine on salajane. Riskihindamine toimub avalikkusele teadmata ankeedi

alusel ja see mõjutab kinnipeetava õigusi ja kohustusi. Haldusakti reguleerivad

nõuded on täitmata. Lisaks eelmainitule on riskihinnang ka seetõttu

põhiseadusvastane, et kinnipeetaval puudub igasugune võimalus oma PS-st

tulenevate õiguste kaitsmiseks. Vastustaja koostab kinnipeetavale tema õigusi piirava

hinnangu, mis on ebamäärane ja arusaamatu ning ei avalda, mis andmeid arvesse

võeti või kuidas hinnang koostati. Vastustaja ei ole AvTS § 35 lg 2 p-s 3 nõutud

põhjendust esitanud. Kaebajale jääb arusaamatuks, et kui PS § 44 lubab igal isikul,

sh kinnipeetavatel tutvuda tema kohta riigiasutustes ning riigi arhiivides hoitavate

andmetega, siis mis on see põhjendatud juhus, miks riskihindamine on niivõrd

salajane, et kinnipeetavale ei anta selle koostamisel isegi õigust vastuväiteid esitada.

Kaebaja hinnangul ei esine riskihindamisega tutvumise õiguse piiramiseks ka ühtegi

alust.

Euroopa Inimõiguste Kohus on 07.07.1989 lahendis nr 10454/83 leidnud, et olenevalt

andmete tüübist, võib riigi poolt isiku isikuandmetele ligipääsu mittevõimaldamine

rikkuda inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 8 ehk eraelu

puutumatust. Kohus on ka 04.05.2000 lahendis nr 28341/95 leidnud, et riigi poolt

isiku kohta andmete kogumine, hoiustamine ja töötlemine, sh isiku juurdepääs

5(11)

3-21-304

nimetatud andmetele, puudutab alati isiku eraelu, mistõttu langeb selline info EIÕK

art 8 alla. Kaebaja palub kohtul analüüsida, kas riskihindamisel kasutatavate

andmete seas on selliseid andmeid, mis langevad EIÕK art 8 kohaselt eraelu

puutumatuse alla ning kas neid andmeid peab lähtuvalt art-st 8 kinnipeetavale

avaldama.

Riskihindamise põhiseadusvastasusega seonduvad lisaks veel mitmete seaduste ja

määruste sätted. Seega kui kohus leiab, et ITK on riskihindamise tõttu õigusvastane,

siis tuleb ka kõik muud sätted ära muuta.

6) Riskihindamine ja selle kasutamine on ka õigusvastane. Nii nagu Riigikohtu lahendi

nr 1-09-14104 (p 26) järgi ei saa ennetähtaegse vabastamise otsustamisel

sellisel kujul esitatud riskihinnangule tugineda, ei saa ka avavanglasse paigutamise

otsustamisel sellisel kujul esitatud riskihinnangule tugineda. Kaebaja riskihinnang

koostati 02.06.2020 ja see on tänaseks üle poole aasta vana. Viimaks pole

arusaadav, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo

tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse.

Täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 märgitud riskihinnangu alusel kinnipeetava

avavanglasse paigutamine või mittepaigutamine on õigusvastane. Eelnimetatud

Riigikohtu lahend on ennetähtaegse vabanemise kohta, kuid ka avavanglasse

paigutamisel ei tohiks võtta otsuse tegemisel aluseks asja, mida pole võimalik isegi

kohtutel kontrollida.

7) Kui võtta arvesse, et VangS § 20 lg-s 1 sätestatud 18 kuu eeldus on

põhiseadusvastane ning ITK-le tuginemine põhiseadus- või alternatiivselt

õigusvastane, siis täidab kaebaja kõik ülejäänud eeldused. VangS § 20 lg 1 kohaselt

jääb kaebajal täita eeldus, mis ütleb, et kinnipeetava suhtes peab olema piisavalt

alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Esiteks on kaebajal pere ja

laps, mistõttu soovib kaebaja õiguskuulekalt käituda ja kuritegude toimepanemisest

lahti öelda. Kaebaja on vangistuse ajal teinud endast kõik võimaliku, et hoida sidet

elukaaslase ja lapsega. Kaebaja kinnitab, et ta on oma tegudest ja nende

tagajärgedest aru saanud ning ei soovi uusi õigusrikkumisi toime panna. Teiseks on

kaebaja end vanglas veedetud 3 aasta jooksul väga hästi üleval pidanud. Ta järgib

kõiki reegleid ning üritab konfliktidest hoiduda. Kaebaja käib koolis ning ta pidi vangla

jõusaali koristajana tööle hakkama, kuid koroonaviirus pani hetkel töötamise pausile.

Seega on alust oletada, et kaebaja jätkab kooli ja tööga ka avavanglas ning ei pane

toime uusi õiguserikkumisi. Kolmandaks on eriasjade prokurör kaebaja kohta

märkinud, et kaebaja ei ole kurjategija, kes peaks elupäevade lõpuni vanglas istuma

ja mis kõige olulisem, prokuröri subjektiivsel hinnangul on kaebaja puhul on

tõenäosus, et karistuse kandmine avavangla tingimustes tõenäoliselt täidab positiivse

eripreventsiooni eesmärke.

8) Täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 ei jää peale riskihindamise ja 18 kuu nõude eemaldamist

väga kaalukaid tingimusi alles, kuid kaebaja leiab, et ta vastab talle kohalduvale

ainukesele eeldusele, milleks on see, et ta peab vastama lõikes 2 sätestatud

tingimustele. Kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta ei ole

põgenemiskalduvustega, ITK-st ei nähtu, et kaebajal oleks tugevdatud järelevalve

vajadus, ta ei ole kahtlustatav ega süüdistatav kriminaalmenetluses ning kaebaja on

Eesti kodanik. Täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 jääb peale riskihindamise eemaldamist

alles järgmised tingimused: (i) kaebaja peab olema läbinud ümberpaigutamise

otsustamise ajaks selle ajani ITK-s planeeritud tegevused või teinud endast oleneva,

et neid läbida; (ii) narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei

6(11)

3-21-304

ole rehabilitatsioonifaasis; (iii) alkoholisõltuvuse vastu planeeritud tegevused on

läbitud; (iv) kinnipeetav vastab lõikes 2 sätestatud tingimustele. Punktid (ii) ja (iii)

kaebajale ei kohaldu, seega tuleb tal täita eeldused (i) ja (iv). Kaebaja on

nõuetekohaselt täitnud kõik kaebuse esitamise päevani ITK-s planeeritud tegevused

või teinud endast oleneva, et neid läbida.

9) VangS § 20 lg 1 ja täitmisplaan § 17 lg 1 nõuavad ka kinnipeetava nõusolekut

avavanglasse ümberpaigutamiseks. Kaebaja kinnitab, et on avavanglasse

paigutamisega nõus. Kaebaja toob veel välja, et ITK ei sisalda piisavalt tegevusi, mis

aitaksid vangistuse täideviimise eesmärki saavutada. Kaebajal on 10 aasta peale 1

sotsiaalprogramm, mis on mh ainuke sotsiaalprogramm narkokurjategijatele. See

toimub 2021. a-l ja peale seda peab kaebaja kas töötama koristajana või vestlustel

käima. Koristamine ei anna kinnipeetavale oskust ühiskonnas hakkama saada, kuid

avavanglas muid töid tehes ja sealjuures mõistlikku palka saades õpib kaebaja ise

enda elu eest vastutama ja saab ka aidata oma pere ülal pidada. Avavanglas saab

kaebajal tekkida töö osas kohusetunne, samuti on ta vabanemise hetkeks

omandanud tutvusi väljaspool vanglat ja tõenäosus, et kaebaja saab sellisel viisil

kiiremalt või parema töö, on suurem, kui 10 aastat kinnises osakonnas istudes.

Kaebaja palub kohtul kaaluda 18 kuu nõude õiguspärasust tänases

vangistuspoliitikas. Vangistuspoliitika liigub samm-sammult selle poole, et karistused

peaksid olema lühemad ja et kinnipeetavate resotsialiseerumisega tuleb alustada

kohe vangistuse alguses. Seega ei ole 18 kuu nõue avavanglasse pääsemisel enam

mõistlik.

5. Tallinna Vangla palub 22.03.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

1) Vastustaja palub kaebuse lahendamisel arvestada 13.11.2020 otsuses ja 07.01.2021

vaideotsuses toodud põhjendustega. Täiendavalt märgib vastustaja järgmist.

2) VangS § 20 lg 1 ja täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 ei ole PS-ga vastuolus. Kohtupraktikas

on kinnipeetava avanglasse mittepaigutamise küsimust korduvalt analüüsitud ning

haldus- ja ringkonnakohtud ei ole jätnud norme põhiseadusvastasuse kahtluse tõttu

kohaldamata.

3) VangS § 20 lg 1 järgi võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada

avavanglasse, kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises

vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva

vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud

ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õiguserikkumisi. Need kolm tingimust on ümberpaigutamise formaalsed alused, mis

saavad rakenduda üksnes juhul, kui kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et

ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Täitmisplaani §-s 17 sätestab kinnipeetava

kinnisest vanglast avanglasse paigutamise täpsema korra. Sama paragrahvi lõige 1

määratleb juhud, millal kinnipeetav avavanglasse paigutatakse ja lõige 2 tingimused,

millele kinnipeetav peab avavanglasse paigutamiseks vastama. Õigusnormid on

kehtivad ja vastustajale täitmiseks kohustuslikud.

4) Tõlgendades VangS §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et VangS mõtte

kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täideviimise ees.

Kehtivas kohtupraktikas on tõdetud, et kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse

kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Avavanglasse

viimiseks taotluse algatamise menetlus on vangla pädevuses ning vangla peab

juhinduma vangistust reguleerivatest sätetest, mitte lähtuma kinnipeetava tahtest. Kui

7(11)

3-21-304

kinnipeetav esitab taotluse enda avavanglasse paigutamiseks, hindab vangla, kas

kinnipeetav vastab täitmisplaani §-s 17 sätestatud tingimustele ja teeb

kaalutlusotsuse.

5) X on karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistatud ja talle on

määratud karistuseks 10 aastat vangistust. Kaebaja on toime pannud esimese astme

kuriteo KarS § 4 lg 2 mõttes. Seega rakendub tema puhul KarS § 76 lg 2 p 2, mille

kohaselt tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi

enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt

kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud.

Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu

andmetel on vangistuse alguseks 04.10.2017 ja vangistuse lõpp 04.10.2027.

Augustis 2021 ei ole Xil kahte kolmandikku määratud karistusajast ära kantud ja

vangistusaja lõpuni on enam kui 18 kuud. Seega ei vasta kaebaja täitmisplaani § 17

lg 1 p-s 2 sätestatud tingimustele.

6) Justiitsministeeriumi 20.11.2020 vastuses kajastatud numbrid on eelduslikult

statistiliselt õiged, kuid neist andmetest ei saa teha mingeid põhimõttelisi järeldusi,

sest ei ole teada nende isikute kõik asjaolud, sh kuriteoaste ja karistusmäär.

7) Kaebaja on 27.08.2020 kinnitatud ITK kohaselt hinnatud kõrgohtlikuks. Seega tuleb

tema puhul arvestada ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse

kombinatsiooni. Kaebajal on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 24% ja

vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 52%. Mõlemad näitajad on liiga kõrged,

et vangla toetanuks kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Selles, et

korduvkuriteo protsent on väiksem kui vägivaldse kuriteo toimepanemise protsent,

vastustaja loogikaviga ei näe. Tõenäosus, et kaebaja kahe aasta jooksul üleüldse

uue kuriteo toime paneb, on 24%. Kui ta aga uue kuriteo sooritaks, siis 52%

tõenäosusega on see vägivaldne kuritegu. Samuti ei ole augustiks 2021 kaebajal

läbitud ITK-s planeeritud tegevused.

8) Vastavalt justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lg-le 1 on ITK kinnipeetava

karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse

kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise

ajagraafik. ITK-l on oluline roll suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma.

Üldjuhul ei ole ITK iseseisvalt vaidlustatav, kuid erandina võib mõni ITK osa vastata

sisult haldusakti tunnustele. Avavanglasse ümberpaigutamise andmed ITK-s on

üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) ümberpaigutamise

kohta. Ka ohuhinnangul ei ole regulatiivset toimet, mistõttu ei vasta ITK selles osas

haldusakti tunnustele. Eeltoodust lähtuvalt ei saa haldusaktiks olla ka riskihindamine.

Riskide hindamine on toiming, mille tulemused on ITK koostamise aluseks.

Riigikohus on lahendis nr 1-09-14104 hinnanud vangistusest tingimisi

ennetähtaegselt vabastamist. Seega ei ole tegemist sarnase asjaga. Kohus märkis

viidatud lahendis, et kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida,

missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas, missuguseid asjaolusid

ning miks arvesse võttis ja kuidas kujunesid kuritegude toimepanemise tõenäosus

protsendid, kuid kohus ei ole öelnud, et riskihindamise metoodika ja saadud

tulemuste kasutamine ITK koostamisel oleks õigusvastane. Ükski kaebaja esile

toodud asjaolu ei anna alust arvamuseks, et kaebaja riskihindamine ja ITK oleksid

ebausaldusväärsed.

8(11)

3-21-304

9) Kahtlemata on peresidemete säilitamine vangistuse ajal oluline ja positiivne on, et

kaebaja soovib perele majanduslikku tuge pakkuda, kuid seda on võimalik teha ka

kinnises vanglas. On tõene, et kaebaja on vangistuse ajal õiguskuulekalt käitunud.

Õiguskuulekale käitumisele suunamine ongi VangS § 6 lg 1 kohaselt vangistuse

täideviimise eesmärk ja eeskujulik käitumine on avavanglasse paigutamise küsimuse

otsustamisel ka üks oluline argument, kuid mitte iseseisev alus kaebaja

avavanglasse paigutamiseks. Seda ka olenemata prokuröri seisukohast, kelle

arvates karistuse kandmine avavangla tingimustes täidab kaebaja puhul tõenäoliselt

eripreventsiooni eesmärke ja ta ei ole kaebaja avavangla režiimi vastu. Prokurör on

seisukohas õigesti märkinud, et otsuse teeb vangla.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et Xi kaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja jättis õiguspäraselt

rahuldamata kaebaja taotluse paigutada ta alates 2021. a augustist avavanglasse.

8. VangS § 20 lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine

kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele

kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa

18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.

Lisaks on avavanglasse ümberpaigutamise tingimused sätestatud täitmisplaani §-s

17 ning seda sätet tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1 (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1327, p 16; Riigikohtu 10.04.2019 määrus

nr 3-18-111, p 19). VangS § 20 lg-s 1 sätestatud formaalsete tingimuste täitmisel on

vanglal õigus kaaluda, kas paigutada kinnipeetav avavanglasse või mitte.

Sealjuures on Riigikohus 10.04.2019 määruse nr 3-18-111 p-s 18 rõhutanud, et

kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse,

küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab

VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks

tema avavanglasse ümberpaigutamist. Ka VangS kommenteeritud väljaandes1 on

rõhutatud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse

ümberpaigutamist.

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja karistusaja algus oli 04.10.2017

ning karistusaja lõpp saabub 04.10.2027. Seega 2021. a augustis (s.o ajal, mil

kaebaja soovis tema ümberpaigutamist avavanglasse) ületab kaebaja ärakandmisele

kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat ning ärakandmata vangistus 18 kuud. Kuna

VangS § 20 lg-s 1 (ja täitmisplaani § 17 lg 1 p-des 1 ja 2) sätestatud ajaline kriteerium

ei ole 2021. a augustiks täidetud, siis ei saa ka teiste kriteeriumite sisulise täitmise

korral (sh ka ITK alusel) kaebajat avavanglasse paigutada. Kinnipeetava

avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel tuleb arvesse võtta kõiki VangS § 20

lg-s 1 sätestatud tingimusi (sh tuleb täitmisplaani § 17 lg-s 1 sätestatud aluste

täidetust hinnata koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1). Kohtupraktikas on veel välja

toodud, et isiku usaldusväärsuse hindamine on oluline alles siis, kui teised eeldused

ümberpaigutamiseks on täidetud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-

1 L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja

ümbertöötatud trükk. Tallinn 2014, § 20, komm 6.

9(11)

3-21-304

19-1327, p 16). Seega jättis vangla ainuüksi ajalise kriteeriumi mittetäidetuse tõttu

õigesti rahuldamata kaebaja taotluse tema paigutamiseks 2021. a augustis

avavanglasse. Eeltoodu tõttu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust see, kas

vangla hindas õigesti kaebaja kõrgohtlikuks või mitte, samuti ei oma tähtsust kaebaja

väited muude tingimuste täidetuse kohta ning seega jätab kohus need tähelepanuta.

10.Kaebaja on seisukohal, et VangS § 20 lg-s 1 (ja täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2)

sätestatud 18 kuu nõue on osaliselt PS-ga vastuolus põhjusel, et teisi kinnipeetavaid

on hoolimata sellest nõudest varasemalt avavanglasse paigutatud. Selle väite

kinnituseks esitas kaebaja kohtule Justiitsministeeriumilt 20.11.2020 saadud vastuse,

mille järgi on 2019. a-l kinnipeetavaid avavanglatesse paigutatud keskmiselt 20 kuud

enne karistusaja lõppu ning avavanglasse paigutamisel oli 2019. a-l pikim kandmata

karistus 7 aastat 8 kuud ja 3 päeva vangistust (kaebuse lisa 5).

10.1.

Lähtudes kohtule esitatud Justiitsministeeriumi 20.11.2020 vastusest võib

kaebajal olla õigus selles, et vangla on varasemalt avavanglasse paigutanud

kinnipeetavaid sõltumata VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajalise kriteeriumi täitmisest.

Samas ei anna see kaebajale õigust nõuda, et vangla ka tema puhul jätaks selle

nõudega arvestamata. Kui vangla on varasematel aastatel paigutanud mõne

kinnipeetava avavanglasse selliselt, et täitmata oli seaduses sätestatud ajaline (või

mõni muu) kriteerium, siis ei ole vangla lähtunud seaduses sätestatust ning tegemist

on vangla ebaõige halduspraktikaga. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ebaõige

halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele

toetudes (vt Riigikohtu 29.05.2006 otsused nr 3-3-1-23-06, p 12 ja 3-3-1-53-04, p 13).

Samuti on Riigikohus oma 06.05.2004 otsuse nr 3-3-1-19-04 leidnud, et võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumisega pole tegemist, kui haldusorgan ei korda isiku

kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul.

Kohus peab oluliseks ka välja tuua, et varasemas kohtupraktikas on kohtud jätnud

korduvalt seesugused kinnipeetavate väited tähelepanuta põhjendusega, et HKMS §

44 lg-st 1 lähtudes saavad kaebuse aluseks olla üksnes kaebaja enda subjektiivsete

õiguste võimalike rikkumistega seotud asjaolud. Nimelt teiste kinnipeetavate varasem

avavanglasse paigutamine ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest see ei puuduta

kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ning vangla varasemast tegevusest ei saa

kaebajale tuleneda õiguspärast ootust, et ka tema puhul ei lähtuta VangS § 20 lg-s 1

sätestatud ajalise kriteeriumi täitmisest (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr

3-19-1327, p 19 ja Tartu Halduskohtu 06.05.2020 otsus nr 3-19-1761, p 14). Ka

praeguses kaebuses kirjeldatud asjaolud ja põhjused ei anna kohtu hinnangul alust

asuda kohtupraktikas kujundatud seisukohast teistsugusele järeldusele.

10.2.

Kohtu hinnangul on oluline ka täheldada, et VangS § 20 lg 1 (ja ka täitmisplaani §

17) puudutab isikuid (sh kaebajat), kellelt on PS § 20 lg 2 p 1 alusel võetud vabadus

süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. PS ei sätesta, millisel moel peaks isiku

vanglakaristuse täideviimine kulgema. Samuti ei anna PS vanglakaristusega

karistatud isikutele õigust nõuda teatud asjaoludel tema karistuse täideviimist

avavanglas. Õiguskantsler on oma 20.01.2015 seisukohas nr 6-3/130616/1500294

välja toonud, et riigivõimul on üsna suur pädevus otsustada, mil moel täpsemalt isiku

vanglakaristuse kandmine kulgeb (st täpsemalt ses osas, kas karistus viiakse täide

avatud või kinnises vormis) ning PS ei kohusta riigivõimu üldse avavanglas karistuse

kandmist korraldama ja tegemist on pigem seadusandja kujundatud vanglakaristuse

täideviimise eesmärkide (VangS § 6) ühe saavutamise meetodiga olukordadeks, kus

karistuse avatud täideviimise võimaluse pakkumine võib aidata kinnipeetava

10(11)

3-21-304

vangistuse täideviimise eesmärke paremini saavutada. Isik ei saa riigivõimult nõuda,

et see looks tingimata võimaluse kanda karistust avavanglas. Praegusel juhul on

seadusandja kujundanud vabaduspõhiõiguse kasutamise õiguslikud raamid PS-s

nõutuga võrreldes laiemalt nõnda, et ehkki süüdimõistetu peab üldreegli kohaselt

veetma kogu karistuse kandmise aja kinnises vanglas, on tal teatud tingimustel

võimalus pääseda avarama vabaduse tingimustesse.2

Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule, et seadusandja oleks VangS § 20 lg-ga 1

ületanud oma põhiseaduslikku pädevust või piiranud põhiseaduslikke õigusi ja

vabadusi põhiseadusvastasel viisil ja määral. Vastupidi, VangS § 20 lg-ga 1 on

puudutud isikutele (kinnipeetavatele) loodud PS-s sätestatust suurem vabadusõigus

(st teatud tingimuste täitmisel on kinnipeetavatel võimalik vanglakaristust kanda

kinnise vangla asemel avavanglas) ning ühe olulise tingimusena on seadusandja ette

näinud, et selleks peab vanglakaristuse täideviimise protsess olema jõudnud

vabastamisetappi. Sealjuures ei nähtu kohtule VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajalise

kriteeriumi ja täitmisplaani § 17 vahel vastuolu.

Kaebaja arutluskäik sellest, et kui tunnistada VangS § 20 lg 1 (ja täitmisplaani § 17)

teatud tingimuste (eeskätt 18 kuu nõude) osas PS-ga vastuolus olevaks, siis kaebaja

täidab ülejäänud tingimused, ei oleks kooskõlas seadusandja tahtega. Seadusandja

on justnimelt sätestanud VangS § 20 lg-sse 1 teatavad formaalsed tingimused, mis

kõik peavad olema täidetud selleks, et kaaluda isiku paigutamist avavanglasse.

Seadusandja kehtestatud 18 kuu tingimuse näol on tegemist poliitilise valikuga,

millise otstarbekust kohus ei kontrolli ning seda veel olukorras, kus kohus ei ole

tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist.

10.3.

Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajaline

kriteerium ei ole vastuolus PS-ga kaebaja välja toodud põhjusel (s.o vangla

ebamäärasest / ebaõigest praktikast tulenev kaebaja ebavõrdne kohtlemine). Seega

tuleb VangS § 20 lg 1 kohaldada täies mahus ning seega ei saa vangla 13.11.2020

otsust pidada õigusvastaseks VangS § 20 lg 1 kohaldamise tõttu.

11. Kuna vangla 13.11.2020 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus,

siis ei ole alust ka kohustamisnõude ning vaideotsuse tühistamise nõude

rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb Xi kaebus tervikuna rahuldamata.

12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega

menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte

enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik

2https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_m

ittetuvastamise_kohta_teatud_distsiplinaarkaristuste_puudumine_avavanglasse_umberpaigutamise_e

eldusena.pdf

11(11)