2-20-13435/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-13435

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

B.B. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

720 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

18. mai 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): A.A. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Roman Golovenko

Kostja (apellant): B.B. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Maksim Fedotov

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 20. jaanuari 2021. a otsus ning teha asjas uus otsus,

millega jätta A.A. hagi rahuldamata.

2(8)

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud A.A. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 18. veebruaril 2021 Viru Maakohtule hagi, milles palus

vähendada temalt Viru Maakohtu 3. detsembri 2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-14119

B.B. (kostja; poeg) kasuks välja mõistetud igakuist elatist 100 euroni.

Hagi kohaselt on hageja kostja isa. Viru Maakohtu 3. detsembri 2019. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-19-14119 (eelmine tsiviilasi) mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis

alates 16. septembrist 2019 igakuise elatisena 180 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni

või kuni vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumiseni.

Hageja tervislik seisund on halb ja Eesti Töötukassa (töötukassa) 14. oktoobri 2019. a

otsusega tuvastati hagejal osaline töövõime ajaperioodiks alates 1. oktoober 2019 kuni

30. september 2021 ning määrati töövõimetoetus 7 eurot 86 senti päevas. Hageja kaotas

töökoha. Hageja koondati 2. detsembril 2019 ning sellest asjast ei ole hageja tööd leidnud.

Töötukassa 3. detsembri 2019. a otsusega määrati hagejale töötuskindlustushüvitis.

Hüvitist 9 eurot ühe kalendripäeva eest maksti hagejale kuni 2020. aasta septembrini ja

praeguseks on maksmine lõpetatud. Hageja õpib Ida-Viru Kutsehariduskeskuses

infotehnoloogiat. Hageja sissetulekuteks on ainult töövõimetoetus 240 eurot, sotsiaaltoetus

41 eurot 80 senti ja stipendium 180 eurot, kõik kokku 461 eurot 80 senti.

Hagejal on ka teine laps, C.C. (sünd. 3. mail 2000), kes õpib Taru Ülikoolis ja kellele

hageja samuti osutab jõukohast abi.

Hageja osaleb kostja ülalpidamises ka vahetult. Pojal on tuvastatud tõsised

terviseprobleemid (kõne- ja keelearengu häired). Hageja tegeleb kostja tervisega seotud

küsimuste lahendamisega ning käib pojaga tihti arstide juures (sh Tartus). Iga visiit arstide

juurde on seotud kuludega (transport 50 km, kütuse kulud). Hageja veedab pojaga aega

nädalavahetustel ja ka ühel päeval nädala sees. Vanemate vahel on sõlmitud lapsega

3(8)

suhtlemise korra leping lastekaitse spetsialisti vahendusel. Samuti on kostja ema esitanud

kohtule avalduse hageja ja lapse suhtlemiskorra määramiseks. Ajal, mil poeg veedab

hagejaga koos aega, kannab hageja kõik pojaga seotud kulutused.

Hageja on täitnud lapse ülalpidamiskohustust ja maksnud lapsele igas kalendrikuus elatist

180 eurot. Hageja on seisukohal, et elatise vähendamine on põhjendatud, sest vastasel

juhul ei jää hagejale mingeid vahendeid enda ülalpidamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et tema praegune materiaalne olukord ei võimalda maksta elatist

kohtu poolt määratud suuruses, samuti ei ole hageja tõendanud, millised on tema lapsega

(kostjaga) seotud kulutused. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et üheksa kuu jooksul

on hagejale laekunud kokku 4423 eurot 82 senti, mis teeb keskmiseks ühe kuu

sissetulekuks 491 eurot 54 senti. Elatise väljamõistmise ajal (2019. aastal) väitis hageja, et

keskmine igakuine sissetulek oli 455 eurot. Seega on hageja sissetulekud kasvanud. Hageja

varjab oma sissetulekuid.

Asjaolu, et hageja kaotas töö, ei ole elatise vähendamise aluseks. Hagejale hüvitatakse

töötukassa poolt koolitustes osalemine. Seega saab eeldada, et hageja suudab peagi endale

leida tööd ja hakkab saama igakuist sissetulekut.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2021. a otsusega hagi, vähendas Viru Maakohtu

kohtuotsusega eelmises tsiviilasjas hagejalt väljamõistetud elatist ja mõistis hagejalt kostja

kasuks välja elatise alates 15. septembrist 2020 igakuise elatisena 100 eurot kuni kostja

täisealiseks saamiseni (15. märtsil 2035) või kuni lapse vajaduste või vanema varalise

seisundi muutumiseni. Kohus märkis, et elatise maksmisel tuleb arvestada menetluse ajal

makstud elatisega. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on pärast otsuse

jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma

muid korduvaid kohustusi, poolel õigus nõuda uues hagis mh maksete suuruse muutmist,

kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus,

on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja

arutamise lõpetamist.

Elatise

suuruse

muutmisel

tuleb

arvestada

samade

asjaoludega,

nagu

elatise

väljamõistmisel. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud

vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid ja igapäevaste

vajaduste rahuldamine. Elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused või

vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega

muutunud.

Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 võimaldab mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas

vanema sissetuleku vähenemine töötasu osas. Elatise suuruse muutmist õigustavaid

asjaolusid peab tõendama hageja. Esitades nõude elatise vähendamiseks, peab hageja

tõendama, et pärast maakohtu otsuse jõustumist eelmises tsiviilasjas (otsuses ilmselt

ekslikult märgitud tsiviilasjas nr 2-11-8113) tehtud otsuse jõustumist on muutunud

4(8)

elatisemakse suurust mõjutanud asjaolud ning esinevad PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas

lauses kirjeldatud asjaolud, mis õigustavad elatise tasumist alla miinimumi.

Kohtu arvates oli hageja oma nõuet veenvalt põhistanud ja tõendanud. Hageja kinnitusel

tuvastati tema osaline töövõimetus juba 10 aastat tagasi. Seega oli hageja osalise

töövõimega juba eelmises tsiviilasjas kohtuotsuse tegemise ajal. Eelmises tsiviilasjas

3. detsembril 2019 tehtud otsusega (otsuses ilmselt ekslikult märgitud otsuse kuupäev

18. veebruar 2019) on tuvastatud, et hageja sai ajavahemikul 1. oktoobrist 2018 kuni

30. oktoobrini 2019 tulu kokku 5781 eurot 11 senti, s.o keskmiselt 482 eurot kuus.

Hageja kinnitusel lõpetati temaga tööleping 2. detsembril 2019 (s.o pärast asja sisulise

arutamise lõppu ja enne kohtuotsuse tegemist eelmises tsiviilasjas). 3. detsembril 2019

võeti hageja töötukassas töötuna arvele ning määrati hüvitise maksmise perioodiks 270

kalendripäeva, s.o 2. jaanuar 2020 kuni 27. september 2020. Praeguseks hetkeks on

töötuskindlustushüvitise maksmine (9 eurot kalendripäevas) hagejale lõpetatud.

Hageja sissetulekud on 461 eurot 80 senti (sh pension (töövõimetoetus) 240 eurot,

sotsiaaltoetus 41 eurot 80 senti ja stipendium 180 eurot). Kostja seisukoht, et hageja

sissetulekud on suurenenud, ei ole seega põhjendatud.

Hageja tasub kostjale elatist kohtuotsuse järgi 180 eurot kuus. Seega jääb hagejale peale

elatise maksmist kätte 281 eurot 80 senti. Hageja kannab ka poja kulud (toitlustamine) ajal

mil laps viibib koos hagejaga, samuti kulutused transpordile seoses lapse visiitidega arstide

juurde. Kostja ei vaidlustanud, et poja terviseküsimustega tegeleb hageja (sotsiaaltoetuse

taotlemine, visiidid arstide juurde, rehabilitatsiooniplaani koostamine).

Pensionile jäämine ja osaline töövõimetus mõjutab vanema varalist seisundit, tema

võimalusi tööturul konkureerida ning seeläbi ka ülalpidamisvõimet ja võib olla aluseks

väljamõistetud elatise vähendamisele. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada mh vanema

varalise seisundiga ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamisest, mis

vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (PKS § 102).

Kohus leidis, et mõistlik ja põhjendatud on arvestada muutust hageja sissetulekutes

(pensionile jäämine, töö kaotus ja töötuskindlustuse hüvitise maksmise lõpetamine, osaline

töövõime kaotus) ehk mõjuvaid põhjusi PKS § 102 lg 2 mõttes elatise väljamõistmiseks

alla seaduses sätestatud miinimummäära.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 18. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse kohaselt on kohus otsuse tegemisel lähtunud esmajoones hageja tõendamata

väidetest, mitte tõendite põhjal tuvastatud asjaoludest. Kohus ei pööranud tähelepanu

hageja avalduste vastuolulisusele ega sellele, et hageja avaldused enda sissetuleku kohta on

vastuolus tema enda poolt kohtule esitatud dokumentidega. Hageja ei ole esitanud

tõendeid, mis võimaldaksid tema väiteid kontrollida. Samuti on kohus jätnud asja

lahendamisel tähelepanuta kostja vastuväited.

5(8)

Koos hagiavaldusega esitatud hageja pangakonto väljavõttest ajavahemiku 1. jaanuar kuni

10. september 2020 kohta nähtub, et sellel perioodil laekus hageja arvele kokku 4423 eurot

82 senti, mis teeb kuu keskmiseks sissetulekuks 491 eurot 54 senti. Eelmises tsiviilasjas

väitis hageja, et tema igakuine sissetulek on 455 eurot. Sellest järeldub, et hageja sissetulek

on võrreldes eelmise tsiviilasja lahendamise ajaga suurenenud. Viidatud kontoväljavõttest

nähtub lisaks ainult töötukassalt saadud raha. See ei kajasta andmeid hageja tegeliku

materiaalse olukorra kohta.

12. jaanuari 2021. a kohtuistungil selgitas hageja, et tema ühe kuu sissetulek on 461 eurot

80 senti (sh töövõimetoetus 240 eurot, sotsiaaltoetus 41 eurot 80 senti ja stipendium

180 eurot). Samas ei ole hageja neid väiteid tõendanud ning märkis kohtuistungil ka ise, et

nimetatud summad on ligikaudsed.

Eelmärgituga rikkus maakohus PKS § 102 lg-s 2 ja TsMS § 230 lg-s 1 sätestatut.

Hageja esitas 8. jaanuaril 2021 kohtule veel ühe väljavõtte oma pangaarvest, millest

nähtub, et 20. septembril 2020 kandis hageja oma teise poja, C.C. i pangaarvele üle

1250 eurot. Sellest järeldub, et hagejal on piisvalt vaba raha, et toetada oma vanemat

poega. Hageja poolt avaldatud kohaselt on poeg C.C. täisealine, õpib Tartu Ülikoolis ning

saab 2021. a mais 21-aastaseks. Asjas ei viita miski sellele, et C.C. üldse vajab oma isa

(hageja) toetust ja on seda temalt palunud. Hageja poolt esitatud dokumentidest tuleneb, et

hagiavalduse esitamise ajal sai C.C. stipendiumi 640 eurot. Kostja on nimetatud

asjaoludele tähelepanu juhtinud, kuid kohus on jätnud need asja lahendamisel tähelepanuta.

Samuti jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta, et 12. jaanuari 2021. a kohtuistungil

avaldas hageja, et maksab vanemale pojale C.C. ile igakuiselt elatist 125 eurot. Seda

kinnitas hageja ka 8. jaanuari 2021. a seisukohas.

Kui võtta aluseks hageja väited, et tema kuu sissetulek on 461 eurot 80 senti ning sellest

maksab ta elatist poeg C.C. ile 125 eurot ning kostjale 180 eurot, jääks hagejale enda

ülalpidamiseks 156 eurot 80 senti kuus (sh kommunaalteenuste eest tasumiseks, riiete,

toidu jms ostmiseks). Seejuures peab hageja kindlustama kostja ülalpidamise ajal, mil

viimane viibib hageja juures, samuti viima kostjat pidevalt enda sõidukiga arstide juurde.

Selle kõige tegemine 156 euro 80 sendi eest ei ole reaalne.

Tõendamata on ka hageja väited kulude osas, mida ta kannab poja (kostja) eest

hoolitsemisel, mh väidetavad ravikulud. Kohus on lähtunud asja lahendamisel hageja

üldsõnalistest väidetest. Hageja esitas kohtule vaid Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum

10. veebruari 2020. a tõendi, millest nähtub, et kostjal on kõne- ja keelearengu häired.

Nimetatud häired on vanematele teada ning kostja käib lasteaias, kus temaga tegeleb

eripedagoog. Hageja tõepoolest vormistas Sotsiaalkindlustusametis kostja ema teadmata

kostjale sotsiaaltoetuse. Hageja tegi seda paralleelselt hagiavalduse esitamisega käesolevas

asjas.

Hageja ega kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb elatist vähendada 100 euroni kuus. Isegi

kui eeldada hageja väidete õigusust, ei ole hageja sissetulekud vähenenud määral, mis

õigustaks elatise vähendamist ligi poole võrra.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

poolte menetluskulud poolte endi kanda.

6(8)

Põhjendatud on maakohtu järeldus, et hageja võimalused elatise maksmiseks on piiratud

ning mõistlik ja põhjendatud on arvestada muutust hageja sissetulekutes ehk mõjuvaid

põhjusi PKS § 102 lg 2 mõttes elatise tasumiseks alla sätestatud miinimummäära.

Hageja sissetuleku vähenemine on tõendatud. Kostja võtab hageja sissetuleku suuruse

leidmisel aluseks vale ajavahemiku. Kostja lähtub ajavahemikust 1. jaanuar kuni

10. september 2020, kuid hageja palus elatist vähendada alates hagi esitamisest. Hagi oli

esitatud kohtule septembris 2020. Hagiavalduse lisatud töötukassa otsusest nähtub, et

töövõimetushüvitis oli hagejale määratud kuni 27. septembrini 2020. Pärast seda on hageja

sissetulekuks töövõimetoetus ligikaudu 240 eurot kuus. 2020. a septembris läks hageja

õppima ja saab sellest ajast stipendiumi 180 eurot kuus. Muid sissetuleku allikaid hagejal

ei ole.

Hagejal on veel üks laps, C.C. , keda ta on samuti kohustatud ülal pidama. Kuni

septembrini 2020 toetas hageja rahaliselt C.C. i, kes õpib Tartu Ülikoolis. Alates

septembrist 2020 ei suuda hageja enam C.C. ile elatist tasuda ning seda ka ei tee seda.

Kostja väide, et hageja senini maksab C.C. i ülalpidamiseks 125 eurot kuus, on vale.

Hageja tegeleb kostja tervisega seotud küsimuste lahendamisega ning käib koos pojaga

palju arstide visiitidel (sh Tartus). Hageja algatusel oli pojal tuvastatud tõsised

terviseprobleemid (kõne- ja keelearengu häired). Hageja initsiatiivil on tehtud lapsele

rehabilitatsiooniplaan. Kostja ei ole otseselt vaidlustanud hageja väidet, et hageja tegeleb

lapse tervise küsimustega.

Hageja veedab koos kostjaga ca 1/3 poja vabast ajast. Kostja ei ole seda väidet

vaidlustanud ega ümber lükanud. Ajal, kui poeg viibib koos hagejaga, kannab hageja kõik

kostja ülalpidamisega seotud kulud. Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab

eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades)

võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema

juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ning menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Seda arvestades tuleb

muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse.

7. Hageja on maakohtu 3. detsembri 2019. a jõustunud otsuse järgi (tsiviilasjas nr 2-

19-14119; tl-d 7–11) kohustatud maksma kostjale elatist 180 eurot kuus alates

16. septembrist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hageja taotleb elatise vähendamist

100 euroni kuus.

TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus üldjuhul menetlusosalistele kohustuslik

osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel. Sellest tulenevalt peaks olema välistatud olukord, kus uus õigusvaidlus sama

vaidluse eseme üle lahendatakse uuel läbivaatamisel teisti. Olukorras, kus elatise nõude

aluseks olevad asjaolud on muutunud, võib pool TsMS § 459 järgi siiski esitada hagi

7(8)

elatise suuruse muutmiseks. TsMS §‑s 459 sätestatud eeldustel võib kohtus nõuda

perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on

muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude

rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja

arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid

esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust

elatise suurust muuta. Seejuures peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude

muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt ka Riigikohtu 9. juuni 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p‑d 32 ja 36; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-124-15, p 11).

8. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 kohaselt

tõendab. Käesolevas asjas on hageja tuginenud eelkõige sellele, et tema sissetulekud on

vähenenud. Sissetuleku vähenemise põhjusena on hageja välja toonud töö kaotuse

(koondamise tõttu) ning halva tervise, mis raskendab uue töö leidmist. Töötukassa

14. oktoobri 2019. a otsusega tuvastati hagejal osaline töövõime perioodiks alates 1.

oktoober 2019 kuni 30. september 2021 ning määrati sellega seoses töövõimetoetud

(tl-d 19–20).

8.1.

Hagi esitamise aluseks oleva ainsa asjaoluna, mis on tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist eelmises tsiviilasjas, on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud hageja töökoha

kaotus. Enda töökoha koondamist 2. detsembril 2019 on hageja tõendanud (tl-d 14–15) ja

hageja koondamise kui asjaolu üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Asjas puuduvad

tõendid, et hageja tervis oleks halvenenud pärast asja arutamise lõpetamist eelmises

tsiviilasjas. Hageja ei ole tervise halvenemist ka väitnud. Töövõimetushüvitist ei makstud

hagejale varem põhjusel, et hageja töötas.

8.2.

Töökoha ja sellest tulenevalt ka töötasu kaotus on ringkonnakohtu hinnangul

eelduslikult ajutine ning ei anna alust hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatise (mis

jääb niigi oluliselt alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära)

vähendamiseks. Hageja terviseprobleemide iseloomu ei osanud hageja esindaja

ringkonnakohtule 18. mai 2020. a istungil selgitada ning märkis, et hageja mittetöötamine

on hetkel osaliselt seotud ka õppimisega (tl 102 pöördel). Kuna hageja õpib (omandamaks

uut elukutset), on tal eelduslikult võimalus ja kavatsus tööturule naasta.

8.3.

Lisaks ei võimalda asja materjalid järeldada hageja sissetuleku vähenemist,

vähemalt mitte sellist vähenemist, mis võiks olla aluseks eelmises tsiviilasjas tehtud

otsusega väljamõistetud elatise vähendamiseks. Kui võtta aluseks hageja enda poolt

maakohtu 21. jaanuari 2021. a istungil esitatud väited, on hageja sissetulekud kuus praegu

461 eurot 80 senti, sh töövõimetoetus 240 eurot, sotsiaaltoetus 41 eurot 80 senti ja

stipendium 180 eurot (tl 75 pöördel). Elatise väljamõistmise ajal (2019. aastal) oli hageja

igakuine keskmine sissetulek tema enda väidete kohaselt 455 eurot (tl 8).

8(8)

8.4.

Ringkonnakohus leiab, et töötasu puudumise kompenseerimiseks riigilt hetkel

saadavate toetuste (töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus) ning seoses õppimisega saadava

stipendiumi abil on hagejal jätkuvalt võimalik tasuda hagejale elatist 180 eurot kuus.

9. Lisaks on nii elatise väljamõistmisel kui ka välja mõistetud elatise suuruse

muutmisel oluline hinnata elatise maksmiseks kohustatud isiku varalist seisundit tervikuna,

mitte üksnes tema töötasu ja muid sissetulekuid. Kui hageja väited enda hetke sissetulekute

kohta 461 eurot 80 senti on õiged, peab hagejal ringkonnakohtu hinnangul olema

märkimisväärseid sääste või toetavad hagejat kolmandad isikud. Asja materjalidest nähtub,

et lisaks 180 euro suuruse elatise tasumisele (tl 17) on hageja saanud toetada poeg C.C. i

ligikaudu 125 euroga kuus (tl 63), seda ka pärast otsuse tegemist eelmises tsiviilasjas, ning

kanda kulusid seoses kostja visiitidega arstide juurde. Lisaks ei ole pooled menetluses

vaielnud selle üle, et hageja veedab kostjaga ligikaudu 1/3 poja vabast ajast. Asja

materjalide juures on ka vanemate sõlmitud suhtlemiskorra leping (tl-d 66–67). Ajal, mil

kostja viibib hageja juures, kannab isa vältimatult osa lapse ülalpidamisega seotud kuludest

(eelkõige kulud toidule ja vaba aja veetmisele) vahetult.

Arvestades

hageja

vältimatuid

kulusid

enda

ülalpidamiseks

(arvestuslik

Eesti

elatusmiinimum 2020. aastal oli 220 eurot 50 senti), ei oleks hagejal võimalik kõiki

eelnimetatud kulusid lastele ainult 461 euro 80 sendi suuruse sissetuleku juures teha.

Ringkonnakohus märgib, et alates C.C. i 21-aastaskeks saamisest 3. mail 2021 ei ole

hagejal kohustust C.C. i ülal pidada (PKS § 97 p 2). Ka pärast C.C. i täisealiseks saamist

(3. mail 2018) ei olnud hageja kohustatud C.C. i ülal pidama, kui hageja varaline seisund

seda ei võimaldanud (PKS § 102 lg 1), ning oleks pidanud ülalpidamist saama õigustatud

isikutest igal juhul eelistama alaealist last, st kostjat (PKS § 98 lg 1).

10. Eelmärgitut arvestades tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetlusökonoomia

kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muudele väidetele.

11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb nii maakohtu menetluses kantud kui ka

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel täies

ulatuses hageja kanda.

12. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

13. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest