2-21-3458/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-3458

Tsiviilasi

XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperi

avaldus

Inter

Management

OÜ

pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. aprilli 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX

(pankrotis)

pankrotihaldur

Peeter

Sepperi

määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja XX (pankrotis) (isikukood XXXXXXXXXXX)

pankrotihaldur Peeter Sepper

Puudutud

isik

(võlgnik)

Inter Management

OÜ

(registrikood

14220610),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Ajutine pankrotihaldur Indrek Naur

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde Inter Management OÜ 14. mai 2021. a ja 26. mai 2021. a

menetlusdokumentidele lisatud dokumentaalsed tõendid.

2. Tühistada Harju Maakohtu 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3458 osas,

milles määrati kindlaks Inter Management OÜ menetluskulude rahaline suurus ning

mõisteti XX-lt (pankrotis) Inter Management OÜ kasuks välja menetluskulud 4320

eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas

uus määrus, millega jätta Inter Management OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus rahuldamata ja menetluskulud XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter

Sepperilt pankrotivara arvel Inter Management OÜ kasuks välja mõistmata 4320

eurot ületavas osas, samuti jätta rahuldatama sellelt viivise väljamõistmise nõue.

Ülejäänud osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

määruse põhjendusi.

3. Rahuldada XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperi määruskaebus osaliselt.

4. Lugeda määruse täpsustatud tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Jätta XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperi avaldus Inter

Management OÜ pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.

4.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX (pankrotis)

pankrotihalduri

kanda,

v.a

menetluskulude

kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda.

2 (8)

4.3. Määrata kindlaks ajutise pankrotihalduri Indrek Nauri tasu suurus ja mõista

XX-lt (pankrotis) Advokaadibüroo Naur & Pärn OÜ kasuks välja 2522,88

eurot.

4.4. Määrata kindlaks Inter Management OÜ maakohtus kantud menetluskulude

rahaline suurus ja mõista XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperilt

pankrotivara arvel Inter Management OÜ kasuks välja menetluskulud 4320

eurot. Ringkonnakohtus kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

4.5. Kohustada XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperit pankrotivara

arvel tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Inter Management OÜ-le

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Määruse peale saab menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole

määrus vaidlustatav.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (pankrotis) (võlausaldaja) pankrotihaldur Peeter Sepper (avaldaja, pankrotihaldur)

esitas 12. märtsil 2021 avalduse Inter Management OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avalduse kohaselt allkirjastasid võlgnik ja võlausaldaja 24. aprillil 2020 dokumendi

pealkirjastatuna võlatunnistus/kokkulepe ja kokkulepe (kokkulepe), mille järgi võlgnik

kohustus kompensatsioonina tekitatud kahju eest tasuma võlausaldajale 802 000 eurot 30 päeva

jooksul. Võlgnik tasus võlausaldajale 8. mail 2020 kohustuse täitmiseks 30 000 eurot.

Ülejäänud 772 000 eurot on tasumata. 19. veebruaril 2021 esitas võlausaldaja võlgnikule

pankrotihoiatuse.

2. Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Võlgniku vastuväidete kohaselt on võlausaldaja nõue alusetu. Võlgnik esitas 8. juunil 2020

kokkuleppe tühistamisavalduse. Võlgniku nimel kokkuleppe allkirjastanud HA rikkus võlgniku

põhikirjapunkti, mille kohaselt võib üle 3000 euro väärtuses tehinguid ja toiminguid teha

üksnes ühe osaniku eelneval kirjalikul nõusolekul. Võlausaldaja oli teadlik sellest piirangust,

kuivõrd võlausaldajal olid HA-ga isiklikud suhted, nad juhtisid 2019. a koos äriühingut ja

võlausaldaja oli võlgniku osaniku MG pikaaegne tuttav. Võlausaldaja, HA ja MG suhtlesid

omavahel sageli ning võlausaldaja oli teadlik võlgniku majandustegevusest ja HA pädevusest

võlgniku tegevuse juhtimisel.

Samuti on kokkuleppe tühine, kuivõrd võlausaldajal ei olnud õigust iseseisvalt tehinguid teha.

Avaldaja kinnitas, et ta ei teadnud kokkuleppe sõlmimisest. Lisaks on kokkulepe vastuolus

heade kommetega, kuivõrd kahju olemasolu ei ole võimalik vähimalgi määral tuvastada. Kui

kokkulepet käsitada võlatunnistusena, siis on võlgnik esitanud asjaolud ja seisukohad, milliste

tulemusena on tõendamiskoormis võlausaldajal. Seda ka seetõttu, et olematu kahju mitte

põhjustamise tõendamine ei ole võimalik. Täiendavalt on HA telefonivestluses MG-ga

selgitanud, et allkirjastas kokkuleppe ähvarduse tõttu.

Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgniku osanik ja tegelik kasusaaja MG on suurendanud

osakapitali ülekursiga, konverteerides osakapitali oma nõude võlgniku vastu summas 1 000 000

3 (8)

eurot. Ettevõtte tegevus ja kinnisvaraobjektide edasine arendus ei ole enam niivõrd aktiivne

koroonaviiruse pandeemia tõttu, aga ka HA tegevuse tõttu aset leidvate tsiviil- ja

kriminaalasjade tõttu. Samas ei sea eelnev ohtu võlgniku maksevõimet, sest võlgniku vara

moodustub põhiliselt kinnisvarast, millega ei kaasne olulisi jooksvaid kulusid ega pidevalt

tekkivat tegevuskahjumit.

3. Harju Maakohus nimetas 29. märtsi 2021. a määrusega ajutiseks pankrotihalduriks Indrek

Nauri (ajutine haldur), kes esitas 12. aprillil 2021 ajutise halduri aruande ja 14. aprillil 2021

aruande täpsustuse. Viimase järgi ületavad võlgniku varad kohustusi, mistõttu ei ole võlgnik

maksejõuetu.

Esimese astme kohtu määrus

4. Harju Maakohus jättis 23. aprilli 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja

avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja

kanda. Maakohus määras kindlaks ja mõistis võlausaldajalt välja ajutise pankrotihalduri tasu

2522,88 eurot ning võlgniku kasuks menetluskulude hüvitise 4770 eurot ja viivise sellelt.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole võlgnik maksejõuetu. Ajutise halduri 12. aprilli

2021. a aruande kohaselt on võlgnikul konservatiivselt hinnates vara 993 663,73 eurot. Valdava

osa sellest moodustavad võlgnikule kuuluvad kinnisasjad, mille väärtuseks on haldur hinnanud

808 000 eurot ja riiklikult tunnustatud ekspert RL 705 000–910 000 eurot. Võlgniku kohustuste

ulatus on ajutise halduri 14. aprilli 2021. a täpsustuse kohaselt 821 511 eurot. Ajutise halduri

hinnangul ei ole võlgnik maksejõuetu ning maksejõuetuse puudumine järeldub ka

vandeaudiitor PP 13. aprilli 2021. a arvamusest. Menetluse ajal suurendati kolmel korral

võlgniku osakapitali, konverteerides osaniku poolt võlgnikule antud laenud ülekursi kaudu

omakapitaliks enam kui 2,48 miljoni euro ulatuses. Vastavalt vähenesid ka võlgniku

kohustused.

Kuigi avaldaja arvates on võlgniku esindaja halduri järelepärimisele vastamise 7,5 tunnise

ajakulu asemel põhjendatud ajakulu 1–1,5 tundi, siis ei ole avaldaja oma vastuväidet sisuliselt

põhjendanud. Arvestades võlgniku bilansimahtu, varade koosseisu ja tsiviilasja menetluse ajal

omakapitali pööratud osaniku laenu suurust, ei ole põhjust lugeda võlgniku esindaja töömahtu

avaldaja vaidlustatud töölõigus ega ka tervikuna paisutatuks. Võlgniku lepingulise esindaja

menetluskulud, sh tõendite kogumise kulu 1150 eurot ja lepingulise esindaja kulu 3620 eurot

on põhjendatud ja vajalikud.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega

jäeti pankrotiavaldus rahuldamata ja mõisteti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

menetluskulud 4770 eurot ning teha uue määruse, millega kuulutada välja võlgniku pankrot ja

mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud 3492 eurot.

Määruskaebuse kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kuivõrd võlgnik on kahel aastal olnud

kahjumis ja omakapital on negatiivne. Võlgnik ei kasuta omandatud kinnisvara kasumi

teenimiseks ja tema majandustegevus ei ole jätkusuutlik. Samuti konverteeriti kolmel korral

osaniku laenud osakapitali, mis küll vähendab kohustusi, aga ei anna majandustegevusele

midagi positiivset lisaks. Ajutine haldur märkis, et võlgniku pangakontole on laekunud osaniku

laenud 600 000 euro ulatuses, seega ei ole võimalik vähendada kohustusi 1 000 000 euro võrra.

Lisaks ei saanud võlgnikul tõendite koondamiseks ja ajutisele haldurile esitamiseks kuluda üle

1,5 tunni. Võlausaldajalt ei kuulu ka välja mõistmisele audiitori ja kinnisvarahindaja kulud, sest

osakapitali sissemaksete hindamine on äriseadustikust tulenev kohustus, samuti tuleb

äriühingul hinnata oma kinnisvara, tagamaks selle väärtuse objektiivne kajastamine bilansis.

4 (8)

6. Ajutise halduri hinnangul leidis maakohus õigesti, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Audiitori

maksejõuetuse osas esitatud hinnang ei ole käsitatav menetluskuluna, aga kinnisvara väärtuse

hinnanguga aitas võlgnik ajutist haldurit kinnisvara õige väärtuse leidmisel.

7. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Osanik on

1. detsembri 2017. a laenulepingu alusel kandnud võlgniku pangakontole kokku 1 546 310,60

eurot. Isegi kui võlgnikule ei oleks tasutud nimetatud ulatuses laenu, siis oleks vastavalt

väiksem võlgniku kohustus, mistõttu ei muutu varade ja kohustuste tasakaal. Võlgniku

maksejõulisuse hindamisel ei oma tähtsust, kas osanikulaen on ülekursiga konverteeritud

omakapitaliks või mitte. Võlgniku osakapitali suurendati enne vaidlustatud määruse tegemist

kolmel korral. Pärast vaidlustatud määruse tegemist suurendati veel osakapitali ja mitterahalise

sissemaksena anti võlgnikule üle korteriomandid. Seega on võlgniku omakapital suurenenud

täiendavalt 800 000 euro võrra. Võlgniku majandustegevus seisneb selles, et võlgnik ostab

kinnistuid ja korteriomandeid, sooviga asuda neid välja üürima ning ehitama ja võõrandama.

Äritegevuse algusstaadiumis ei pea olema igakuine positiivne rahavoog.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks

välja võlgniku menetluskulud 4320 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise

osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega jätab võlgniku

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kasuks

välja mõistmata 4320 eurot ületavas osas, samuti jätab rahuldatama sellelt viivise

väljamõistmise nõude. Ringkonnakohus teeb maakohtu määruses menetluskulusid puudutavas

osas läbivalt sõnalised täpsustused selles osas, et võlgniku menetluskulud mõistetakse välja

pankrotihaldurilt kui avaldajalt, kes kannab kulud pankrotivara arvel. Ülejäänud osas tuleb jätta

maakohtu määruse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 2¹ (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel

muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse

osaliselt.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määruse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus

maakohtu määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 2² (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel.

10. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja ei vaidlusta maakohtu määrust

osas, millega määrati kindlaks ajutise halduri tasu ja kulude hüvitise suurus.

11. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid. Uusi tõendeid saab esitada ka vastaspool. Võlgnik esitas 14. mai 2021. a vastuses

määruskaebusele ja 26. mai 2021. a menetlusdokumendis asjaolusid ja tõendeid, mida

maakohtu menetluses ei esitatud. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid

asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

12. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kas võlgniku pankrot tuleks välja

kuulutada. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohus leiab, et

määruskaebuse väited ei anna alust võlgniku pankrotti välja kuulutada, mistõttu tuleb selles

osas jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi.

13. Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on

maksejõuetu. Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma

võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt

5 (8)

ajutine (PankrS § 1 lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Selleks, et lugeda

juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud

eeldustest (Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14).

14. Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus õigesti järeldusele, et võlgniku vara katab tema

kohustusi (PankrS § 1 lg 3). Kolleegium nõustub selles osas vaidlustatud määruse

põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid

täies ulatuses korrata. Vastuseks avaldaja määruskaebuses selles osas esitatud väidetele märgib

kolleegium järgmist.

14.1. Kolleegium ei nõustu avaldaja seisukohaga, et võlgniku omakapital on negatiivne.

Võlgnik on suurendanud osakapitali mitterahaliste sissemaksetega, mh võlgniku ja võlgniku

osaniku MG vahel 1. detsembril 2017 sõlmitud laenulepingust tuleneva MGe nõudega võlgniku

vastu summas 1 000 000 eurot (kd I, tl 70). Võlgniku omakapital oli 25. mai 2021. a seisuga

bilansi järgi positiivne (kd II, tl 77 pöördel).

14.2. Kolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu määruse muutmiseks võlgniku pankroti välja

kuulutamata jätmise osas alust ka avaldaja väide, et osaniku laenude konverteerimine

osakapitali vähendab kohustusi, aga ei anna majandustegevusele midagi positiivset lisaks.

Võlgnik selgitas, et tema majandustegevus seisneb selles, et ta ostab kinnistuid ja

korteriomandeid, sooviga asuda neid välja üürima ning ehitama ja võõrandama. Samuti tõi

võlgnik esile, et võlgniku osanik ja tegelik kasusaaja MG andis võlgniku majandamiseks laenu,

mille abil omandas võlgnik kinnisvara ja muud vara. Eelnevast nähtub kolleegiumi hinnangul,

et võlgnikul on oma osaniku rahaline toetus ja võlgnik kaasab kapitali, et oma majandustegevust

käivitada. Osaniku antud laenu konverteerimine omakapitali ei ole keelatud.

14.3. Avaldaja tugineb määruskaebuses ka sellele, et kuivõrd ajutine haldur märkis, et võlgniku

pangakontole on laekunud osaniku laen 600 000 euro ulatuses, siis ei ole võimalik vähendada

kohustusi 1 000 000 euro võrra ja need on tegelikkuses 400 000 euro võrra suuremad.

Kolleegium avaldaja seisukohaga ei nõustu. Võlgnik tõendas esitatud pangakonto

väljavõtetega, et võlgniku osanik MG on kandnud võlgniku pangakontole 1. detsembril 2017

sõlmitud laenulepingu alusel laenuna rohkem kui 1 000 000 eurot (kd II, tl 28–60 pöördel).

15. Täiendavalt tugineb avaldaja võlgniku maksejõuetuse põhjendamisel sellele, et võlgnik on

kahel aastal olnud kahjumis ja ta ei kasuta omandatud kinnisvara kasumi teenimiseks, mistõttu

ei ole võlgniku majandustegevus jätkusuutlik. Kolleegiumi hinnangul tugineb avaldaja

sisuliselt sellele, et võlgnik ei suuda võlausaldajate nõuded rahuldada (PankrS § 1 lg 2).

Maakohus jättis selle maksejõuetuse eelduse hindamata, kontrollides üksnes vara ja kohustuste

omavahelist vahekorda, aga mitte suutlikkust tasuda võlgu. Samas ei mõjuta see kolleegiumi

hinnangul vaidlustatud määruse lõppjäreldust. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu

määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

15.1. PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetuse hindamisel tuleb arvestada ka majanduslikku

prognoosi ja äritegevust. Iseenesest märgib avaldaja õigesti, et võlgniku majandustegevus oli

bilansi järgi 2020. aastal ning on ka 25. mail 2021 kahjumis (kd II, tl 77 pöördel ja 78). Samuti

on võlgniku müügitulu kasumiaruande järgi 2021. aastal 0 eurot (kd II, tl 78). Võlgnik on ka

ise menetluse jooksul kinnitanud, et ta ei tegele praegu koroonaviiruse pandeemia ja

kohtuvaidluste tõttu aktiivselt majandustegevusega.

15.2. Samas märgib kolleegium, et kahjum ei tähenda tingimata, et äriühing on maksejõuetu.

Maksejõuetuse kindlaks tegemisel tuleb arvestada ka äritegevuse eripäradega. Nii näiteks

võivad äritegevusega seotud suuremad investeeringud hakata alles hiljem tulu teenima. Selle

kindlakstegemiseks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki

äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid

ühele kriteeriumile või näitajale.

6 (8)

25. mai 2021. a seisuga koostatud kasumiaruanne kinnitab, et võlgnikul ei ole olulisel määral

jooksvaid kulusid (kd II, tl 78). Samuti on ajutise halduri 14. aprilli 2021. a täpsustava aruande

järgi sisuliselt ainsaks võlgniku kohustuseks väidetav kohustus võlausaldaja ees (kd I, tl 160).

Selle nõude täitmiseks on võlgnikul võimalik realiseerida osa oma varast. Võlgnik märkis

põhjendatult, et ka ainuüksi 13. mail 2021 tehtud mitterahaline sissemakse (korteriomandid)

800 000 euro väärtuses (kd II, tl 61–73 pöördel) katab võlausaldaja väidetava nõude. Avaldaja

ei ole esile toonud, et võlgniku vara hulka kuuluvate esemete võõrandamine oleks

vähetõenäoline. Lisaks pärast vaidlustatud määruse tegemist tehtud nimetatud mitterahalisele

sissemaksele kuulub võlgnikule veel kinnisasju, mille väärtuseks tuvastas maakohus

eksperthinnangu põhjal 705 000–910 000 eurot. Seega leiab kolleegium, et võlgniku vara

väärtus katab võlgniku kohustused ning võlgnik suudaks oma majandustegevust jätkata ka

olukorras, kus mingi osa varast tuleks kohustuste katteks võõrandada.

Täiendavalt märgib kolleegium, et kuigi võlgnik ei teeni hetkel raha, siis on võlgnikul lisaks

varale, mida tal on võimalik realiseerida, ka ajutise halduri 12. aprilli 2021. a aruande järgi raha

21 533,14 eurot ning realiseeritavaid nõudeid ja ettemakseid tarnijatele vastavalt 43 000 eurot

ja 32 000 eurot, millest võib võlgnikule raha laekuda (kd I, tl 93 pöördel ja 94). Eeltoodust

tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võlgnik suuteline täitma oma kohustusi, mistõttu ei tule ka

täiendavalt hinnata, kas see seisund on püsiv (PankrS § 1 lg 2).

16. Kolleegium märgib, et ei pea vajalikuks käsitleda võlgniku vastuväiteid võlausaldaja

nõudele, kuivõrd võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis

hinnates ei saa võlgnikku pidada püsivalt maksejõuetuks ka vaidlusalust nõuet arvesse võttes.

17. Avaldaja teatas 3. juunil 2021, et ta loobub toetamast oma nõuet võlgniku pankroti välja

kuulutamiseks ja sellega seoses esitatud väiteid.

18. PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi

kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Seadus ei näe ette võimalust

esitada Riigikohtule kaebus ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu

määrus pankroti välja kuulutamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 17. mai 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-20-7546).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Kuna maakohus on õigesti jätnud pankroti välja kuulutamata, ei muuda kolleegium

maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Samas täpsustab kolleegium maakohtu määruse

resolutsiooni selliselt, et kohustuste kandjaks on avaldajaks olev pankrotihaldur. PankrS § 541

lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes võlgniku asemel

poolena pankrotihaldur (vt ka Riigikohtu 21. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15,

p 11). Pankrotivara hulka kuuluvad ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu

(Riigikohtu 29. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-12, p 10). Pankrotihaldur

tasub menetluskulud PankrS § 431 lg 1 järgi pankrotivara arvel. Kolleegiumi hinnangul on

täpsustus lubatav, sest vaatamata sellele, et kolleegium märgib menetluskulusid kandma

kohustatud pooleks pankrotihalduri, kuuluvad menetluskulud hüvitamisele pankrotivara arvel.

20. Avaldaja vaidlustas maakohtu kindlaks määratud võlgniku menetluskulude rahalise

suuruse. Vastuseks avaldaja määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

20.1. Avaldaja leiab, et võlgnikul ei saanud tõendite koondamiseks ja ajutisele haldurile

esitamiseks kuluda üle 1,5 tunni. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väide alust

selles osas maakohtu määruse muutmiseks. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab

TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis

põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu

kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud

7 (8)

diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16,

p 56). Maakohus põhjendas, miks ta peab võlgniku lepingulise esindaja ajakulu kõnealusele

toimingule taotletud ulatuses põhjendatuks.

Kolleegium märgib, et ainuüksi teise menetlusosalise hinnang sellele, kui ajamahukas

konkreetne toiming võis olla, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu kaalutlusotsuse

muutmiseks (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Seega

ei ole alust tõendite komplekteerimisele ja edastamisele kulunud aega vähendada pelgalt

seetõttu, et avaldaja peab nimetatud toimingu ajakulu ebamõistlikuks ilma mistahes muude

põhjenduste esitamiseta.

20.2. Kolleegium ei nõustu ka avaldaja seisukohaga, et võlgniku kasuks ei kuulu välja

mõistmisele kinnisvara hinnangu koostamise kulu. Iseenesest märgib avaldaja õigesti, et

võlgnik peab ka majandusaasta aruandes kinnisvarainvesteeringute õiglase väärtuse

määramisel kasutama professionaalsete hindajate abi. Samas ei ole kolleegiumil alust arvata, et

ekspertarvamust kinnistute turuväärtuse hindamiseks ei tellitud praeguses menetluses tõendi

loomiseks. Ekspertarvamus koostati 7. aprillil 2021 (kd I, tl 120). Dokumentaalse tõendi

saamise kuluga TsMS § 143 p 2 mõttes on tegemist juhul, kui tõend luuakse menetluse ajal.

Samuti oli tõend võlgniku vara väärtuse kohta käesolevas menetluses vajalik.

20.3. Samas nõustub kolleegium määruskaebuse väitega, et võlgniku kasuks tuleb jätta välja

mõistmata audiitori hinnangu koostamise kulu 450 eurot (käibemaksuta). PankrS § 22 lg 2 p 2

järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Seega

ei olnud täiendavalt võlgniku poolt audiitori hinnangu tellimine võlgniku varade ja kohustuste

kohta vajalik ega põhjendatud, mistõttu tuleb audiitori hinnangu saamisega seotud kulu jätta

avaldajalt välja mõistmata.

20.4. Avaldaja ei ole ringkonnakohtule esitanud väiteid selle kohta, et võlgniku ülejäänud

menetluskulud oleksid põhjendamatud ning kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus oma

otsustuse tegemisel kolleegiumi poolt muutmata osas kaalutlusõiguse piire ületanud. Maakohus

määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 4770 eurot. Eelnevat arvestades tuleb

võlgniku kasuks välja mõistetavat maakohtu menetluskulude hüvitist vähendada audiitorile

hinnangu koostamise eest tasutud 450 euro võrra. Seega määrab kolleegium võlgnikule

hüvitatavate maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 4320 eurot (= 4770 –

450).

Kolleegium selgitab, et kuna praeguse tsiviilasja algatas võlausaldaja pankrotihaldur

võlausaldaja pankrotimenetluse ajal ja selle menetlusega seotud kulu on massikohustus

PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, on maakohus praeguse asja võlgniku menetluskulud koos

viivisega põhjendatult välja mõistnud, mitte üksnes kindlaks määranud (vt Riigikohtu

18. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-17970/20, p 13).

21. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1, mille kohaselt kannab kaebuse

rahuldamata jätmise korral kulud kaebuse esitaja, ning § 178 lg-st 4, mille kohaselt

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, tuleb

ringkonnakohtus kantud kulud jätta avaldaja kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda. Kuna võlgnik ei

esitanud menetluskulude nimekirja, puudub vajadus ringkonnakohtus kantud menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).

8 (8)

(allkirjastatud digitaalselt)