3-20-1281/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.06.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1281

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21.04.2020 otsuse nr

P26O-2020-55898 ja 03.06.2020 vaideotsuse nr 8-

3/14422-2 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Madis Kotsar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.10.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 23.10.2020 otsuse haldusasjas nr 3-20-1281 resolutsioon

muutmata, kuid muuta osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu

otsuse põhjendustele.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2021 otsuse avalikustamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.07.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-20-1281

2(10)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 30.03.2020 taotluse tööealise inimese puude

raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks.

2. SKA ei tuvastanud 21.04.2020 otsusega nr P26O-2020-55898 X-l puude raskusastet ega

määranud puudega tööealise inimese toetust.

Otsuse tegemisel võeti arvesse taotluses märgitud ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud andmed

ning SKA ekspertarsti RM eksperdiarvamus. SKA ei tuvastanud, et taotlejal oleks igapäevases

tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises terviseseisundist tulenevaid piiranguid.

Taotlejal on kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas. Tal võib esineda piiranguid pikkade

vahemaade läbimisel, treppidel liikumisel, ohutul ringiliikumisel ning kehaasendite muutmisel

ja säilitamisel, tingituna vasaku kehapoole tundlikkuse häirest ning liigesevaludest ja nägemis-

ja kuulmislangusest, mille põhjuseks on peaaju, sisekõrva, silma, lülisamba ja liigeste

struktuurimuutused. Taotleja on liikumisel iseseisev, tema liikumine on vaba ja ta ei vaja

abivahendit. Taotleja on võimeline läbima mitmeid kilomeetreid. Terviseandmete põhjal ei

esine olulisi piiranguid kehaasendite muutmisel.

Taotlejal on kerge tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas (nägemine), mis on tingitud vasaku

silma nägemislangusest. Parema silma nägemisteravus on normaalne. Taotlejal esineb kerge

tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas (kuulmine). Tal on piiratud helide kuulmine tingituna

mõlemapoolsest kuulmislangusest, mille põhjuseks on sisekõrva struktuurimuutused. Puude

raskusastme tuvastamisel arvestatakse inimese sooritusvõimet abivahendi foonil. Taotleja

kuulmine on kompenseeritud kuulmisaparaatidega.

Taotlejal on kerge tegutsemispiirang muudatustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas.

Tal võib olla piiratud kodust väljumine ja muudatustega kohanemine, tingituna ülemäärasest

ärevusest, mille põhjuseks on peaaju struktuurimuutused. Taotleja on psühhiaatri hinnangul

adekvaatne ega vaja püsiravi.

3. SKA jättis 03.06.2020 vaideotsusega nr 8-3/14422-2 rahuldamata X vaide.

Keskmise puude raskusastme tuvastamine eeldab, et vähemalt ühes valdkonnas, v.a suhtlemine,

on piirangu aritmeetiline keskmine arvväärtus 2–2,75. Liikumise valdkonnas peab piirangute

aritmeetiline keskmine arvväärtus olema vähemalt 2, kuid ekspertarst RM hinnangu järgi on

taotlejal see keskmiselt 1,33 (võtmetegevus „liikumine eri tasapindadel“ 1, „ohutu

ringiliikumine“ 2, „seismine ja istumine“ 1). Muutustega kohanemise ja ohu tajumise

valdkonnas peab piirangute aritmeetiline keskmine arvväärtus olema vähemalt 2, kuid RM

hindas taotlejal seda arvväärtusega 1 (võtmetegevus „väljaskäimine“ 1, „riski või ohu tajumine“

0, „toimetulek muudatustega“ 0). Suhtlemise (nägemise ja kuulmise) valdkonnas peab olema

vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel piirangu raskusastme arvväärtus 2, kuid RM hindas

3-20-1281

3(10)

taotlejal nii nägemis- kui ka kuulmisfunktsiooni võtmetegevust arvväärtusega 1. Seega puudub

alus puude raskusastme tuvastamiseks neis valdkondades. Ülejäänud valdkondades ei

tuvastanud RM piiranguid. Eelneva põhjal ei tuvastatud 21.04.2020 otsuses taotlejal puude

raskusastet.

Vaidemenetluses küsis SKA täiendava arvamuse ekspertarst AT-lt, kes jäi kõigi materjalidega

tutvumise järel RM-ga samale arvamusele. Taotleja terviseandmed ei kinnita, et tema

tervisehäired põhjustaks olulisi raskusi igapäevategevustes ja ühiskonnaelus osalemises.

Raskused puudutavad väiksemat osa tegevustest. Taotleja võib juhtida mootorsõidukit, suudab

tegeleda spordiga, sh ronimisega mägironimisseinal. Ta liigub, siirdub, seisab ja istub

iseseisvalt. Taotleja kirjeldatud kaela-, selja- ja liigesevaludega toimetulekuks ei ole talle

viimasel kahel aastal valu vaigistavaid ravimeid välja kirjutatud. Puuduvad andmed olulistest

muutustest lülisambas ja uuritud liigestes. Piiranguid käte kasutamisel ei ole TIS-s kajastatud.

Taotleja kõne on perearsti sissekande kohaselt kaasvestlejale täiesti arusaadav, kuulmislangus

on vajadusel kuulmisaparaadiga kompenseeritav. Neuroloogi sissekande kohaselt kasutab

taotleja kuuldeaparaati vajaduse korral. Ühe silma pimedus ei ole teise silma normaalse

nägemise korral puue, sest ei takista lugemist, autojuhtimist jms igapäevaseid tegevusi. Taotleja

on ühe korra käinud psühhiaatri vastuvõtul, kus tal on diagnoositud ärevushäire, kuid soovitatud

ravim on retseptikeskuse andmetel annulleeritud. Psühhiaatri sissekanne ei kajasta pideva ravi

vajadust ja mootorsõiduki juhtimise õigust ei ole peetud vajalikuks peatada. Seega ei ole

taotlejal piiranguid sellisel määral, et oleks alus tuvastada puude raskusaste. Ta ei vaja ühegi

põhitegevuse juures püsivalt teise inimese abi ja saab ühiskonnas iseseisvalt hakkama.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 21.04.2020 otsuse ja 03.06.2020

vaideotsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata 30.03.2020 taotlus uuesti läbi ning

tuvastada keskmisele puudele vastav kuulmisfunktsiooni kõrvalekalle.

Kaebajal on diagnoositud skolioos, nimmevalu, kahepoolne kuulmisnõrkus, ühe silma

nõrknägevus, laste tserebraalparalüüs, lampjalgsus, ärevushäired. Eelneva tõttu tekib liikumisel

ja sundasendites püsimisel valu põlvedes, labajalgades, seljas ja õlgades. Kaebajal on

mõningane kõnehäire ning kuulmis- ja nägemispiirang. Eelnevale lisandub aeg-ajalt

ärevushäire. Kaebajal on päevi, mil ta ei lahku valu ja üldise nõrkuse tõttu kodust ja vajab

kõrvalabi erinevates tegevustes (nt poeskäik). Pikalt istuda ja liikuda on valus. Suure koormuse

korral võib valu kesta päevi, mille puhul on vaja valuvaigisteid ja rahu. Nägemis- ja

kuulmispiirangu tõttu on raskendatud ka ohutu liiklemine ja suhtlemine. Kuuldeaparaat ei

kompenseeri kuulmispiirangut, suhtlemine sõltub taustamürast, vestluspartnerite kaugusest ja

arvust. Vaatevälja väiksuse tõttu tekib väsimus kiiremini ja keskendumiseks on vaja teha

puhkepause. Ärevushäireid ei suuda kaebaja alati ennetada, mistõttu on raskendatud nt

ühistranspordi kasutamine. SKA 21.04.2020 otsusest ei nähtu nende asjaoludega arvestamist,

kuigi terviseprobleemide ulatus ja krooniline iseloom ning piirangute mittekompenseeritus

viitavad keskmisele puude raskusastmele. SKA arutluskäik ei ole jälgitav. Kaebajal ei ole

ekspertarvamust, millel SKA otsus põhineb. Arvesse pole võetud Eesti Töötukassa 04.04.2019

otsust, millega kaebajal tuvastati mõõdukad tegutsemispiirangud liikumise ja suhtlemise

(nägemine, kuulmine, kõnelemine) valdkondades, ning selle aluseks olnud 02.04.2019

ekspertarvamust. Arusaamatuks jääb järeldus, et kuulmine on abivahendiga kompenseeritud.

2016. a-l hinnati kaebajal kuulmisfunktsiooni kõrvalekalle piisavalt ulatuslikuks, et tuvastada

keskmine puue. Probleem on praegu samasugune. Nägemispiirang on hinnatud kergeks, kuid

kaebaja parem silm ei kompenseeri vasaku silma pimedust. Meelepuuete, valu ja ärevuse tõttu

väldib kaebaja teatud tegevusi, nt suuline suhtlus mitme vestluspartneriga või mürarikkas

keskkonnas, mahuka materjali analüüs, ühistranspordi kasutamine. Seega on selge, et kaebaja

igapäevane tegutsemine ja ühiskonnaelus osalemine on arvestataval määral raskendatud ning

kõrvalabi vajadus on olemas. Ravi, abivahendid või teenused ei kompenseeri piiranguid.

3-20-1281

4(10)

Vaideotsuses ei ole kõrvutatud taotluses esitatud andmeid ja eksperdi järeldusi ning neid

koostoimes analüüsitud. Puudub analüüs, kuidas selgitati välja eakohasest suurema kõrvalabi,

juhendamise ja järelevalve vajaduse puudumine. Seetõttu ei ole ka vaideotsus nõuetekohaselt

motiveeritud ja selle järelduste kujunemine jälgitav. Vajadusel oleks pidanud küsima kaebajalt

täiendavat teavet. Kaebaja ei eeldagi, et uue metoodika alusel peaks jõudma täpselt samale

tulemusele kui 2016. a-l, kuid erineva järelduse puhul on haldusorganil kõrgendatud selgitamis-

ja põhjendamiskohustus. Tervisetõendiga seotud väited on asjakohatud, sest selle väljastamisel

arvestatakse hoopis muid asjaolusid kui puude raskusastme tuvastamisel. Asjakohased ei ole ka

viited mägironimisega tegelemisele, kuna kaebaja peab säilitama füüsilist vormi ja vaimset

tervist, et terviseprobleemid ei süveneks.

Kummastki haldusaktist ei nähtu arvestamist kaebaja lisakuludega. Kaebaja vajab

kuuldeaparaadi jaoks filtreid, patareisid ja puhastusvahendeid, samuti tallatugesid, silmatilku

ja arvutimonitori teksti suurendamiseks. Füüsilise seisundi säilitamiseks on kaebajal kulud

ujula ja kaljuronimise saali pääsmele.

5. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide

põhjenduste juurde.

SKA arvestas Eesti Töötukassa 04.04.2019 otsust ja selle raames tehtud ekspertiisi kaebaja

suhtes tehtud 24.09.2019 otsuses nr P26-2019-129046. Viimati nimetatud otsusega ei

tuvastanud vastustaja kaebajal puude raskusastet ja ka kaebaja vaie jäi 13.06.2019

vaideotsusega rahuldamata. Kaebaja ei ole neid otsuseid kohtus vaidlustanud. Praeguses asjas

on SKA seisukoht samasugune kui varem. Tervisetõendi ja auto juhtimisega seotud

põhjendused ei olnud otsuse langetamisel määravad, kuid need tegevused iseloomustavad siiski

kaebaja igapäevaelu ja ühiskonnaelus osalemise piirangute ulatust. Sama kehtib kaebaja hobide

kohta, sest mägironimine nõuab selgelt head füüsilist võimekust. 2016. a-l võeti puude

raskusastme tuvastamisel arvesse ka isikule puudest tulenevaid lisakulusid, millega kehtiva

õiguse järgi sellisel kujul enam ei arvestata. Praegu hüvitatakse isikule puudest tingitud

lisakulud juhul, kui tal on puue tuvastatud, makstes puudega tööealise isiku toetust.

6. Tallinna Halduskohus jättis 23.10.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata, milline peab olema isiku puude raskusaste. Kohus saab

kontrollida, kas kaebaja taotluse lahendamisel järgiti menetlusnorme ja lähtuti tähtsust

omavatest asjaoludest. Kohus ei teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest ega saa kohustada

SKA-d tegema kindla sisuga uut otsust.

Vaidlustatud haldusaktid on kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) §-s

2 ja sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise

tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) § 4 lg-

te 5 ja 6 ning § 6 lg 6 p-s 1 sätestatuga. Ekspertarst on kindlaks teinud, et kaebajal esinevad

piirangud on väiksemad, kui on vajalik keskmise puude raskusastme tuvastamiseks.

Puude raskusastme tuvastamist tuleb isikule arusaadavalt selgitada. SKA on 21.04.2020 otsuses

märkinud, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse terviseseisund, tegevusvõime,

kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest

või mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata, elukeskkond ja

rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused. SKA on selgitanud, et

lähtus kaebaja taotluses ja TIS-s sisalduvatest andmetest ning ekspertarsti RM arvamusest.

Seega on selge, milliste tõendite põhjal otsus tehti. Otsuses on välja toodud, millises

valdkondades kaebajal piirangud esinevad – kaebajal esineb kerge tegutsemispiirang liikumise,

suhtlemise (nägemine, kuulmine) ja muutustega kohanemise ning ohu tajumise valdkondades.

3-20-1281

5(10)

Samas on selgitatud, et piirangud on kerged ega põhjusta igapäevaelus ja sotsiaalses suhtluses

toimetulekuprobleeme määral, mis on puude tuvastamise aluseks. Otsuses ei ole üksikasjalikult

selgitatud puude raskusastme tuvastamise metoodikat, kuid selles on ülevaade kaebajal

esinevatest tegutsemispiirangutest ja selgitus, miks need ei ole piisavalt rasked, et tuvastada

puude raskusaste. Näiteks kuulmise puhul on välja toodud, et kaebajal on piiratud helide

kuulmine tingituna mõlemapoolsest kuulmislangusest, mille põhjuseks on sisekõrva

struktuurimuutused. Samas on juurde lisatud, et puude tuvastamisel arvestatakse inimese

sooritusvõimet abivahendi foonil ja kaebaja kuulmine on kompenseeritud kuulmisaparaatidega.

Seega on SKA selgitanud, miks kuulmispiirang ei põhjusta igapäevaelus ja sotsiaalses suhtluses

toimetulekuprobleeme. Puude raskusastme tuvastamise metoodikat on põhjalikumalt selgitatud

03.06.2020 vaideotsuses ja sellega on 21.04.2020 otsuse võimalikud põhjendamispuudused

kõrvaldatud. Vaideotsuses on täiendavalt arvestatud ekspertarst AT arvamusega (SKA

10.08.2020 vastuse lisa 3). Kokkuvõttes on SKA põhjendused piisavad.

SKA ei pidanud 21.04.2020 otsuses ega 03.06.2020 vaideotsuses kõrvutama kaebaja taotluses

toodud andmeid ja eksperdi järeldusi, sest seda on tehtud eksperdiarvamuse dokumendis.

Oluline on, et isiku jaoks on otsustest arusaadav, miks tal ei tuvastatud puude raskusastet. SKA-

l ei ole kohustust ekspertiisiakti sisu otsuses dubleerida, kuid välja tuleb tuua eksperdiarvamuse

olulisemad järeldused, mille põhjal kujunes lõplik otsus. Samuti ei ole kohustust küsida isikult

enne puude raskusastme tuvastamise otsuse tegemist arvamust eksperdiarvamuse kohta.

SKA ei ole jätnud olulisi asjaolusid arvestamata. RM 20.04.2020 ekspertiisidokumendis on

tuginetud TIS andmetele (SKA 10.08.2020 vastuse lisa 2). Vaidemenetluses küsis SKA

täiendava eksperdiarvamuse AT-lt, kes tutvus kaebaja vaidega ja vaatas üle kaebaja taotluse,

terviseandmed ning jõudis tööealise inimese puude raskusastme tuvastamise kriteeriumitele

tuginedes seisukohale, et tervislikust seisundist tulenevad funktsioonihäired ei põhjusta

kaebajal sellisel määral raskusi igapäevaeluga toimetulekus ja ühiskonnaelus osalemises, et

oleks alust puude raskusastme tuvastamiseks (SKA 10.08.2020 vastuse lisa 3). Kuna kaks

ekspertarsti on kaebaja terviseandmed üle vaadanud, ei ole alust kahelda SKA 21.04.2020

otsuse põhjendatuses. Kohtul puuduvad meditsiiniteadmised, et haldus- ja vaidemenetluses

antud arvamusi sisuliselt hinnata. Näiteks see, et ühe silma pimedus ei takista teise silma

normaalse nägemise korral igapäevaelu tegevusi, on meditsiiniteadmisi eeldav väide. Arst on

seda väidet esitades tutvunud kaebaja isiklike terviseandmetega. Kohus ei saa oma

siseveendumuse põhjal otsustada, et see väide ei vasta tõele, sest selliselt analüüsiks kohus

kaebaja terviseseisundit, mis ei ole kohtu pädevuses. Kaebaja on viidanud kõrva-, nina- ja

kurguarsti AL arvamusele, mille kohaselt peaks kaebajal olema mõlemal kõrval puue 50% (vt

22.01.2020 ambulatoorne epikriis, kaebuse lisa 8). AL on ravisoovituste all märkinud:

„Puude% mõlema kõrva-50%. Mõlemapoolne kuulmislangus üle 30DB.“ See sissekanne oli

SKA-le kättesaadav. RM on 20.04.2020 eksperdiarvamuses AL 22.01.2020 arvamusele

viidanud (lk 6). Seega on välistatud, et AL arvamus jäi tähelepanuta.

Vaideotsuses tehtud viited sõiduki juhtimisõiguse omamisele ja hobidega tegelemisele on

asjaolud, mida hinnati vaide lahendamisel kogumis muude asjaoludega. Võime juhtida autot ja

tegeleda füüsilist pingutust nõudvate hobidega on isiku terviseseisundi ja ühiskonnaelus

osalemise kontekstis asjakohased kriteeriumid, mida arvesse võtta. Vastustaja on vastuses

kaebusele põhjendanud, miks peeti nende asjaolude väljatoomist vajalikuks.

Kaebaja arvates puudub selgus, millele tuginedes ja kuidas selgitati välja eakohasest

abivajadusest suurem kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus ning elukeskkonnaga

seonduv (PISTS § 2³ lg 6 p-d 3 ja 5). Kuna kaebaja ei ole toonud välja konkreetseid asjaolusid

seoses elukeskkonna ja suurema kõrvalabi vajadusega, puudub alus arvata, et SKA-l jäid

mingid tegelikult esinevad olulised asjaolud tähelepanuta. Lisaks saab PISTS § 2³ lg-s 6

3-20-1281

6(10)

nimetatud asjaolude kohta infot puude raskusastme tuvastamise taotlusest ja TIS andmetest.

Arvestades kaebaja kohtumenetluses esitatud väiteid ja SKA vastuseid, ei oleks kaebajale enne

21.04.2020 otsuse tegemist täiendavate küsimuste esitamine viinud teistsuguse tulemuseni.

Praegu kehtiva PISTS järgi ei arvestata puude raskusastme tuvastamisel puudest tingitud

majandusliku hakkamasaamise aspektiga, vaid üksnes piirangutega, mida puue inimesele

põhjustab. Enne 01.07.2016 kehtinud PISTS § 2² lg 2 p-s 6 oli eraldi välja toodud, et puude

raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse puudest tingitud lisakulusid. PISTS eesmärgiks on

§ 1 lg 2 kohaselt ka praegu puuetega inimeste toetamine puudest tingitud lisakulude osalise

hüvitamise kaudu, kuid selle eelduseks on puude raskusastme tuvastamine. Ka määruses nr 18

ei ole reguleeritud lisakulude arvesse võtmist. Seega ei ole SKA-l õiguslikku alust tuvastada

puude raskusaste kaalutlusel, et isik kannab terviseseisundist tulenevate piirangute

kompenseerimiseks lisakulusid.

Määruse nr 18 § 2 p-s 7 on sätestatud erijuhtumi mõiste. Erijuhtum on juhtum, mille korral

valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on tööealisel inimesel piirangud vähe

väljendunud või ei vasta puude raskusastme tuvastamise kriteeriumitele, kuid isiku igapäevane

tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on terviseseisundi ning keskkondlike ja suhtumuslike

takistuste koosmõju tulemusena piiratud. Ekspertarst AT märkis vaidemenetluses antud

eksperdiarvamuses, et iga taotluse menetlemisel kasutab ekspertarst kaalutlusõigust ja hindab

võimalust puude määramisel kasutada erijuhtumit. Taotlejal esinevad tervisehäired koosmõjus

ei takista tal igapäevategevusi ja osalemist ühiskonnaelus. Taotleja ei vaja mõne põhitegevuse

juures püsivalt teise inimese abi ja ta saab iseseisevalt hakkama ühiskonnas. Seega oli hiljemalt

vaideotsuses selge, et kaebaja puhul on erijuhtumi kohaldamine välistatud. Erijuhtumi

kohaldamise võimalust ei jäetud seega tähelepanuta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi tagasi halduskohtule

või teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kohus ei analüüsinud piisava põhjalikkusega kaebaja argumente ja kogutud tõendeid ning

lähtus peamiselt vastustaja seisukohtadest. Halduskohus on näinud oma rolli vaidluse

lahendamisel väga kitsalt. Tallinna Ringkonnakohus viitas 25.09.2020 otsuses nr 3-18-1588, et

halduskohtul tuleb otsuse õiguspärasuse hindamisel tuvastada mh faktilised asjaolud otsuse

tegemise ajal, mille hulka kuulub ka kaebaja terviseseisund. Täiendavate tõendite kogumine

või haldusmenetluses kogutud tõendite ümberhindamine ei tähenda, et kohus teeks vastustaja

asemel uue kaalutlusotsuse. Ka praeguses asjas tulnuks halduskohtul neist juhistest lähtuda.

Tähelepanuta on jäänud kaebaja viited töövõime hindamise otsusele ja selle aluseks olnud

eksperthinnangule, millega tuvastati mõõdukad tegutsemispiirangud liikumise ja suhtlemise

valdkondades ning asjaolu, et 2016. a-l tuvastati kaebajal keskmine puue kuulmisfunktsiooni

kõrvalekaldega. Kaebaja terviseseisund ei ole vahepeal paranenud, abivahend ei kompenseeri

jätkuvalt kuulmispiirangut ja üks silm ei kompenseeri teise silma pimedust. Kaebajal on

arvestatavad raskused liikumisel ja sundasendis püsimisel. Nägemis- ja kuulmispiirangu tõttu

on raskendatud ohutu liiklemine ja suhtlemine. Pidevate valude ja nägemis- ja

kuulmispiirangute tõttu tekivad ootamatud ärevushäired. Need terviseprobleemid kogumis

raskendavad

igapäevaseid

tegevusi,

nt

kirjalike

sõnumite

edastamist,

vestlust,

telekommunikatsioonivahendite ja ühistranspordi kasutamist. Kaebaja raviarsti AL TIS-i

märgitu peaks olema olulise kaaluga, kuna tema on kõige paremini kursis piirangute ulatuse ja

haiguse kuluga. SKA selgitused erijuhtumina puude tuvastamise kohta ei ole piisavad. Kui

varem on isikule määratud keskmine puude raskusaste, kuid järgmises otsuses puude

3-20-1281

7(10)

raskusastet ei tuvastata, on vastustajal kõrgendatud selgitamis- ja põhjendamiskohustus. Piisav

pole üksnes viide metoodikale.

Alusetud on etteheited, et kaebaja ei ole toonud välja erilisi asjaolusid eakohasest suurema

kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajaduse kohta. Kaebajalt ei ole keegi küsinud, millisel

määral ja kuidas ta igapäevaselt toime tuleb ning millist tuge ja abi ta vajab. Kaebaja igapäevane

toimetulek on terviseprobleemide tõttu eakaaslastega võrreldes selgelt halvem ning

abivahendid või teenused seda ei tasanda. Kaebaja ei tea, milliste konkreetsete asjaolude

väljatoomist temalt oodati.

Lisakuludega seoses tulnuks kohtul arvestada ka PISTS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatut – puudega

tööealise inimese toetust makstakse puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja vastavalt

lisakulude suurusele. Seega tulnuks lisakulusid arvestada ka puude raskusastme tuvastamisel.

8. Sotsiaalkindlustusamet

palus

jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata,

nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega.

Puude raskusastme tuvastamine ei sõltu sellest, milliseks kaebaja ise oma terviseseisundit

hindab, vaid kaebaja tunnetust peab kinnitama ka TIS-i kantud pere- või eriarsti seisukoht, mis

põhineb objektiveeritud uuringutel. Puude raskusastme tuvastamise käigus hinnatakse kaebaja

terviseseisundit mõlemat laadi teabe põhjal, arvestades ka kõiki muid asjakohaseid tõendeid.

Sellise hinnangu annab arstiõppe läbinud isik, kes kasutab järelduste tegemiseks oma

eriteadmisi. Kaebajal on omakorda kohustus esitada SKA-le kõik andmed ja dokumendid oma

terviseseisundi kohta. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal SKA oleks saanud teha

teistsuguse otsuse. Kui need tõendid tekivad edaspidi, võib esitada SKA-le uue taotluse puude

raskusastme tuvastamiseks.

Tähtsust ei ole sellel, et kaebajal on varem tuvastatud keskminee puude raskusaste. Iga

ekspertiis on eraldiseisev ja põhineb aktuaalsetel terviseandmetel (vrd ka Tallinna

Ringkonnakohtu otsus asjas 3-19-2182). Kuna puude raskusaste tuvastatakse tähtajaliselt, ei

teki isikul õigustatud ootust edasiste samasisuliste otsuste vastuvõtmiseks.

Kaebajal puude raskusastme mittetuvastamine ei tähenda, et ta oleks terve või tal puuduks üldse

puue. Iga puude puhul ei tuvastata selle raskusastet PISTS alusel, selleks peab olema ületatud

teatud raskuse lävend.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Puude raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlus-, vaid hindamisotsus (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus nr 3-18-1588, p 19; 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 11).

Kuna puude raskusaste tehakse kindlaks hinnanguliselt, sisustades PISTS-s kasutatud

määratlemata õigusmõisteid ja hinnates faktilisi asjaolusid õigusväliste mõõdupuude

(meditsiiniliste ekspertteadmiste) alusel, on oluline otsust põhjendada viisil, et adressaat

mõistaks, miks selline otsus tehti (vt ka Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 17–18;

19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26). Kohtul ei ole alust SKA otsust tühistada, kui vastustaja

on hiljemalt kohtumenetluses välja toonud põhjendused, mille põhjal on selge, et kaebuse

rahuldamise ja otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal anda uuesti välja sama

resolutsiooniga haldusakt (Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 11).

11. Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-d 1 ja 4). See hõlmab pädevust tuvastada, kas

haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i

kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuste raskusastme määramisel), sest sellest sõltub

puude raskusastme tuvastamine. Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus

3-20-1281

8(10)

on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu

05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24; vrd ka Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-d 13–

15).

12. Eeltoodust tulenevalt on mõnevõrra ekslikud halduskohtu otsuse seisukohad, mis

puudutavad vaidlustatud haldusaktide õiguslikku olemust ja kohtuliku kontrolli ulatust. Selles

osas tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi. Halduskohus leidis kokkuvõttes siiski õigesti,

et vastustaja on jätnud õiguspäraselt kaebajal keskmise puude raskusastme tuvastamata.

Ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning vastab apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

13. PISTS § 2 lg 1 järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri

või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja

keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS §

2 lg 21 järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel inimesele (tööealine inimene)

lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava, raske või

keskmise raskusastmega puue. Keskmine puue on PISTS § 2 lg 21 p 3 kohaselt inimesel, kellel

esineb igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi. Seaduses ei ole üheselt

defineeritud, mida mõista PISTS § 2 tähenduses „igapäevase tegutsemise või ühiskonnaelus

osalemise“ all, kuid määruse nr 18 § 2 p-de 3–4 ning § 6 lg-te 6 ja 7 põhjal saab järeldada, et

sellega tähistatakse üldistavalt määruse nr 18 § 4 lg-s 5 loetletud valdkondi ja võtmetegevusi,

millest lähtuvalt hinnatakse isikul määruse nr 18 § 4 lg-le 6 vastavate piirangute esinemist või

puudumist.

14. Kaebaja tõi juba vaides välja, et SKA tuvastas tal 27.04.2016 otsusega keskmise puude

raskusastme ja Eesti Töötukassa tuvastas 04.04.2019 otsusega osalise töövõime ning kaebaja

terviseseisund ei ole nende otsuste järel paranenud. Seetõttu ei olnud kaebajale arusaadav, miks

SKA ei tuvastanud tal puuet 24.04.2019 ega ka 21.04.2020 otsustes. Kuna vaides ei ole neile

kaebaja väidetele arusaadavalt vastatud, on vaideotsus põhjendamispuudusega.

15. Need motiveerimispuudused ei anna siiski alust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks.

Puude raskusastme tuvastamine saab tugineda üksnes aktuaalsetele andmetele ja hinnangutele

(vt PISTS § 23 lg-d 7 ja 8; määruse nr 18 § 7 lg 2). Praeguses asjas vaidlustatud haldusaktid

põhinevad kaebaja 30.03.2020 taotlusel ning selle menetlemise käigus tehtud ekspertarst RM

20.04.2020 ekspertiisil ja vaidemenetluses ekspertarst AT antud täiendaval hinnangul, milles

on arvestatud mh kaebaja aktuaalseid terviseandmeid.

16. SKA 27.04.2016 otsuse tegemise ajal kehtis ka teistsugune puude raskusastme tuvastamise

metoodika, nt võeti enne 01.07.2016 kehtinud seaduse järgi puude raskusastme tuvastamisel

arvesse puudest tingitud lisakulusid, nagu halduskohus asjakohaselt selgitas. Kuna puude

raskusastme tuvastamise kestus on ajaliselt piiratud ning kaebajal tuvastati SKA 27.04.2016

otsusega keskmine puue tähtajaga 30.04.2016–20.03.2019, siis ei saanud tal otsusest tekkida

õiguspärast ootust, et puue tuvastatakse ka selles määratule järgnevaks ajaks.

17. Mis puudutab erisust Eesti Töötukassa 04.04.2019 otsusega, siis osalise töövõime

tuvastamine töövõimetoetuse seaduse (TVTS) alusel võib, aga ei pruugi alati tähendada, et

taotlejal tuleb tuvastada ka keskmine, raske või sügav puude raskusaste PISTS alusel. Kuigi

mõlemal juhul võetakse üldisemalt arvesse taotleja terviseseisundit, isiku hinnangut oma

tegutsemisvõimele ning sellest tulenevaid piiranguid, on nende menetluste eesmärk ja seetõttu

ka otsuseni jõudmise metoodika erinev.

TVTS alusel selgitatakse välja, kas inimese töötamine on tema terviseseisundi ja sellest

tulenevate piirangute tõttu takistatud (TVTS § 5). Vajaduse korral antakse töövõime hindamise

3-20-1281

9(10)

käigus ka soovitusi töötingimuste, abivahendite kasutamise ja töövõime toetamise kohta.1

Isikule, kellel on tuvastatud vähenenud või puuduv töövõime, makstakse tema töötamise ja

töölesaamise toetamiseks ja talle sissetuleku tagamiseks töövõimetoetust (TVTS § 1 lg 1, § 11).

PISTS alusel selgitakse välja, kas inimesel on selline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise

struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja

keskkondlike takistustega tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel

(PISTS § 2 lg 1). Puude raskusaste tuvastatakse siis, kui see ületab teatud lävendi (PISTS § 2

lg 21). Tööealisele inimesele, kellel tuvastatakse vähemalt keskmine puude raskusaste,

makstakse toetust puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks, toetamaks tema iseseisvat

toimetulekut ja võrdseid võimalusi ühiskonnas (PISTS § 1 lg 1, § 7 lg 1).

Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate

andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ §

8 lg-te 1 ja 2 kohaselt hinnatakse isiku töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kui

võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on neli või suurem. Määruse nr

39 § 6 lg 6 kohaselt ei summeerita raskusastmeid arvväärtustega 0 või 1. Puude raskusastme

tuvastamisel lähtutakse küll samadest võtmetegevuste piirangute raskusastmetest, kuid puude

tuvastamiseks ei ole alust, kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine

või suhtlemise (sh nägemine, kuulmine) valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse

sooritamise piirangu raskusastme arvväärtus 2–2,75 (vt määruse nr 18 §-d 4–6).

Seega kokkuvõttes hindab Eesti Töötukassa TVTS alusel tegutsemispiirangute esinemist

töökeskkonnas. SKA hindab PISTS alusel üldisemalt seda, kas isikul on piiranguid, mis

takistavad tal igapäevast tegutsemist ja ühiskonnaelus osalemist võrdselt teiste samaealiste

inimestega. Sõltuvalt asjaoludest võivad inimese terviseseisundist tulenevad piirangud

takistada tal tavatingimustes ja täiskoormusega töötamist, kuid siiski mitte olla piisavalt rasked,

et oluliselt piirata igapäevast tegutsemist või ühiskonnaelus osalemist. Erineva metoodika tõttu

võidakse jõuda neis menetlustes erinevale tulemusele.

18. Ekspertarstid RM ja AT on arvestanud kaebaja aktuaalsete terviseandmetega, sh kaebaja

raviarsti AL 22.01.2020 sissekandega ning võrrelnud neid kaebaja taotluses toodud

enesehinnanguga. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi TIS-i sissekandele, mis oleks jäänud

tähelepanuta, või terviseandmetele, mis ei olnud TIS-i kantud ega olnud seetõttu

ekspertarstidele arvamuse andmisel kättesaadavad. AL sissekanne on üks asjaolu, mida kaebaja

puude raskusastme tuvastamisel tuli arvestada, kuid mitte ainumäärav või ülimuslik kõigi

muude arvesse võetavate asjaolude suhtes. Puude tuvastamine ei sõltu üksnes kaebaja

terviseseisundist (kuulmiskaost), mida AL hindas, vaid seda tuleb hinnata koos asjaoluga, et

kaebaja kasutab kuulmisaparaati (vt PISTS § 23 lg 6; määruse nr 18 § 4 lg 8 ja § 6 lg 1).

19. SKA on 21.04.2020 otsuses ja 03.06.2020 vaideotsuses tuvastanud kaebajal piirangud nii

liikumise kui ka suhtlemise (nägemine, kuulmine) valdkonnas (vt käesoleva otsuse p-d 2 ja 3).

See tähendab, et teatud ulatuses ongi kaebajal igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus

osalemine takistatud – see võib väljenduda erinevates kaebaja välja toodud tegevustes, nt

takistustes vestlemisel, kirjalike sõnumite edastamisel, telefoni või ühistranspordi kasutamisel.

Need piirangud ei ole aga piisavalt tõsised, et määruses nr 18 toodud metoodikat kasutades

saaks tuvastada kaebajal keskmise puude raskusastme olemasolu, arvestades mh asjaolu, et

kaebaja kasutab kuuldeaparaati, mis ekspertarstide hinnangul vähemalt teatud ulatuses

kompenseerib tema kuulmislangust, ja tema üks silm on täiesti terve, mis teatud ulatuses

kompenseerib teise silma nägemiskadu. Nimetatud asjaolusid on halduskohus otsuses piisava

põhjalikkusega käsitlenud.

1 https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/tvh_metoodika_31.03.2020.pdf

3-20-1281

10(10)

20. Erijuhtumi kohaldamise ja puudest tingitud lisakulude hüvitamise osas on halduskohtu

otsuse põhjendused piisavad ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus

märgib

vaid,

et

kõrvalabi

vajadus

peab

seostuma

söömise,

hügieenitoimingute,

riietumise,

liikumise

või

suhtlemisega,

olema

tingitud

isiku

terviseseisundist ja seda tuleb hinnata koos tehnilise abivahendi ja inimese elukeskkonnaga (vt

PISTS § 2 lg-d 1 ja 2, § 23 lg 6 p 3 ja 5). Erijuhtumi kohaldamiseks vajalikud andmed kõrvalabi

vajaduse kohta oli kaebajal võimalik välja tuua taotluses ja vaides ning kaebaja välja toodud

asjaolusid on ekspertarstid ka hinnanud.

21. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Riigilõivu tasumise kohustusest oli kaebaja vabastatud. Kuna

vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad ka vastustaja

menetluskulud tema enda kanda.

23. Halduskohus tunnistas 04.09.2020 määrusega haldusasja menetluse kinniseks kaebaja

eraelu kaitseks HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 3 alusel.

Menetluse kinniseks kuulutamine tähendab muu hulgas seda, et asjas tehtavat kohtulahendit ei

avalikustata, v.a kui on otsustatud teisiti. Siiski võib kohus TsMS § 38 ja § 175 mõttest

tulenevalt avalikustada kohtulahendi osas, mis ei kahjusta sama menetluse kinniseks

kuulutamise eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja eraelu on kohtuotsuse avaldamisel

kaitstud, kui asendada avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nimi

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)