2-21-5395/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 03.06.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5395

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus XX suhtes

tahtest

olenematu

ravi

kohaldamiseks

esialgse

õiguskaitse korras

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks ja 09.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst Kai

Konsap

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXX),

eestkostja Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsuse

kaudu),

riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.04.2021 ja 09.04.2021 määrused muutmata.

2. XX määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-21-5395

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja esitas 07.04.2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset

õiguskaitset 40 päevani.

2. Avalduse kohaselt ei ole objektiivsed andmed isiku varasema elukäigu kohta teada. Tema

enda sõnul teenis sõjaväes, seejärel õppis merekoolis. 90-ndatel aastatel jäi tööta, sõprade kutsel

läks Ameerikasse, kus töötas ehitustöödel. Omas peret (naine ja tütar). Lahutuse järgselt naasis

2010. a Eestisse, kaotas kontakti lähedastega. Järgnevalt oli teinud oma sõnul juhutöid.

Digiloost nähtuvad andmed isiku kohta alates 30.11.2014, mil kaubanduskeskuses kaotas

teadvuse ning seejärel toimetati erakorralise meditsiini osakonda, kus esinesid krambihood.

Teostatud uuringutel ajupatoloogiat ei leitud, kuid esines alkoholi liigtarbimisega seotud leid

(analüüsides maksakahjustus, trombotsütopeenia). Patsiendi sõnul oli ta lõpetanud alkoholi

tarbimise 3 päeva tagasi. Diagnoositi võõrutuskrambid alkoholist. Järgnevalt nähtub digiloost

isiku toimetamine erakorralise meditsiini osakonda 15.08.2017 peale teadvusekaotust ja

krambihood liinibussis. Anamnestiliste andmetena märgiti teadvusekaotuse hoogude ja

krampide esinemine 3–4 korda aastas. 29.08.2020 toimetati puudutatud isik kiirabiga

erakorralise meditsiini osakonda ebaadekvaatse käitumise tõttu kodus. Patsient oli kandnud

prügi koridori ja rääkinud omaette. Naabrite andmetel oli patsient asotsiaalse eluviisiga, sageli

ebaadekvaatse käitumisega. Kiirabitöötajatele avaldas, et koridoris olid terroristid. Erakorralise

meditsiini osakonnast toodi patsient psühhiaatriakliiniku valvetuppa, hospitaliseeriti valvearsti

poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 29.08.2020 ning viibis

haiglaravil kuni 16.09.2020. Diagnoositi võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.40).

Patsienti konsulteeris sotsiaaltöötaja, talle seati eestkoste ning iseseisva toimetulematuse tõttu

suunati ta Tapa valda Pruunamõisa Hooldekodusse. 23.09.2020 lahkus patsient

omaalgatuslikult hooldekodust, kõndis mööda sõiduteed suvalises suunas. Talle kutsuti politsei

ja kiirabi, kelle saabudes muutus rahutuks, verbaalselt agressiivseks, ähvardas personali

kättemaksuga. Patsient toimetati Rakvere Haiglasse ägeda kehalise patoloogia välistamiseks,

misjärel toodi kokkuleppel valvearstiga PERH psühhiaatriahaiglasse. Viibis haiglaravil 23.09.–

17.11.2020. Osakonnas oli taibutu, rääkis muretult tema teenitud suurtest summadest, raha

jagamisest tuttavatele, esines luululine veendumus, et endise naise sõbranna oli tema korteri

omastanud. Uuringutel leiti oluline ajukahjustus ja väljendunud kognitiivne defitsiit, mis viitas

dementsuse esinemisele, kuid ajalise kriteeriumi mittetäitumise tõttu dementsuse diagnoosi ei

püstitatud. 17.11.2020 toimetati patsient haiglast Kanepi Hooldekodusse, kust peagi samuti

lahkus omaalgatuslikult. Patsient viibis lühiaegselt ka Pruunamõisa Hooldekodus, kust samuti

lahkus. Viimasel ajal on elanud Tapa Varre tn 7 asuvas sotsiaalmajutusüksuses 3 kuu vältel,

kus kogunud oma eluruumi prügi, käitunud pidevalt agressiivselt kaaselanike suhtes, väitnud,

et maffia on varastanud tema asjad, sotsiaaltöötaja toidu ja raha, mistõttu on ründava

käitumisega. Talle planeeritud Aa hooldekodusse on keeldunud minemast, määratud ravimitest

keeldub.

3. Käesolevalt toimetati patsient sotsiaalmajutusüksusest kiirabi korras psühhiaatriakliinikusse

püsiva allumatuse ja agressiivse käitumise tõttu. Vastuvõtul oli desorienteeritud, vaenulik

2-21-5395

sotsiaaltöötajate ja sotsiaalmaja elanike suhtes, hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 06.04.2021 kell 10.15. Osakonnas on taibutu,

räägib monoloogina, on vaenulik ja süüdistav sotsiaaltöötajate suhtes, ei mõista enda

toimetulematust ja keeldub vajalikust abist.

4. Isikul esineb raske psüühikahäire (dementsus alkoholist luulumõtetega F10.73), millest

tulenevalt ta ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Psüühikahäirest tulenevalt ohustab ta nii iseend (lahkub hooldusasutustest, eksib) kui

ümbritsevaid (agressiivne käitumine). Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

Arvestades isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust

prognoosida 4 ööpäeva vältel.

5. Dr KE selgitas 07.04.2021 ärakuulamisel, et patsiendi seisund vajab rahustamist, et oleks

võimalik talle abi osutamine hooldusteenusel.

6. Kohus kuulas 07.04.2021 puudutatud isiku ära tema viibimiskohas. Isik oli rohkesõnaline

ning teda oli pea võimatu suunata vastama küsimustele. Tema väited olid ka ühe ja sama asja

kohta erinevad, nt viitas ta enda elukohana nii Tallinna kesklinnale kui ka oli valmis

täpsustamisel kinnitama, et elas hoopis Männikul. Tapa, kus ta tegelikkuses viimati viibis, ei

olevat tema elukohaks. Leidis, et haiglasse ei ole tal vaja jääda, mis siin ikka ravida. Kodu võeti

temalt ära, läheb praegu prokuröri juurde (soovis pikalt kirjeldada, mis tema uksega juhtus jne).

Ei mäleta, kus elab. Elab sotsiaalmajas. Haiglasse jääma ei ole nõus. Tal on vaja passi saada,

asju ajada, teda otsitakse. Vestluse lõpul ei soovinud ärakuulamise ruumist lahkuda, kuna tema

jaoks oluline teema, sotsiaalmajutuse tasu, oli veel põhjalikult läbi rääkimata.

Maakohtu 07.04.2021 määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rakendas 07.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva

isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 06.04.2021 kella 10.15-st kuni

09.04.2021. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja rahustava toimega ravi

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

8. Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.

9. Esitatud taotlusest nähtub, et tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on puudutatud isikule

kohaldatud valvearsti 06.04.2021 kell 10.15 otsusega. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund

olulisel määral paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.

10. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lõike 5 alusel. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul on raske psüühikahäire –

dementsus alkoholist luulumõtetega. Eeltoodut kinnitab asjaolu, patsient on korduvalt lahkunud

hooldekodudest omaalgatuslikult. Politsei ja kiirabi kutsumisel on muutunud rahutuks ja

verbaalselt agressiivseks. Käesolevalt viibis Tapal sotsiaalmajutusüksuses, kus käitus pidevalt

agressiivselt kaaselanike suhtes, väitis, et maffia on varastanud tema asjad, sotsiaaltöötaja toidu

ja raha, mistõttu on ründava käitumisega. Keeldub minemast talle planeeritud hooldekodusse,

samuti keeldub ravimite võtmisest. Hospitaliseeriti püsiva allumatuse ja agressiivse käitumise

2-21-5395

tõttu. Haiguskriitika puudub ning oma ravivajadust ta hinnata ei suuda. Patsient ise ravil viibima

ei nõustu.

11. Esindaja toetas esialgse õiguskaitse rakendamist.

12. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda

luba isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja üldrahustava ravi manustamiseks ning vajalike

ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluse edasine käik

13. Avaldaja esitas 08.04.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund

muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 09.04.2021 määrus ja põhjendused

14. Harju Maakohus pikendas 09.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates tema

06.04.2021 kella 10.15-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest s.o kuni

15.05.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus

andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja rahustava toimega ravi manustamiseks ja

vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele.

Menetluskulud jäid Eesti Vabariigi kanda.

15. Maakohus tugines 07.04.2021 määruse põhjendustele, märkides täiendavalt järgmist.

Psühhiaatri arvamuse kohaselt puudub patsiendil haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks,

ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega olla

ohtlik endale ja ümbritsevatele. Psüühikahäirest tulenevalt ohustab ta nii iseend (lahkub

hooldusasutusest, eksib) kui ka ümbritsevaid (agressiivne käitumine). Praeguseks patsiendi

seisund ei ole paranenud.

16. Kohus leidis, et puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine on võimalik vaid

haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma

psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu. Oma seisundist tulenevalt ei

ole ta võimeline ravivajadust ise hindama.

17. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

18. Kohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku

psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt

kaasa asja lahendamisele.

19. Kohus selgitas TsMS § 539 lõikes 3 sätestatut.

20. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäid menetluskulud riigi kanda.

2-21-5395

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

21. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

maakohtu 07.04.2021 ja 09.04.2021 määrused tühistada. Puudutatud isiku hinnangul rikkus

kohus seadust sellega, et temale - vaimselt ja füüsiliselt täiesti tervele inimesele - määrati

sundkorras ravi, mida ta ei vaja. Ta on veendunud, et selle taga on tema endise abikaasa ja

maffia vandenõu. Kaebuse esitamise eesmärgiks on saada kohtult dokument, et ta on terve ja

seejärel kavatseb ta hakata tegutsema oma korteri tagasisaamiseks, sest hooldekodusse siis teda

enam panna ei saa.

22. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

23. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna

alust Harju Maakohtu 07.04.2021 ja 09.04.2021 määruste tühistamiseks. Kooskõlas TsMS

§ 657 lõike 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrused jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruste põhjendusi ning TsMS

§ 659 ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda.

25. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et avaldaja teatise kohaselt on

puudutatud isiku suhtes seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatriline ravi 12.05.2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste

seaduslikkusele. TsMS § 543 lõike 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, punkt 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise

lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.

26. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku

seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud

määruste tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lõike 1 järgi on isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut

läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

27. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske

psüühikahäire – dementsus alkoholist luulumõtetega (F10.73). Puudutatud isik on viibinud ka

varem tahtevastaselt psühhiaatriahaiglas, perioodidel 29.08.–16.09.2020 ja 23.09.–17.11.2020.

Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik

endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa

olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub

alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi

2-21-5395

hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite 07.04.2021 arvamusega ja raviarsti 08.04.2021

täiendava arvamusega.

28. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline. Asja materjalidest nähtuvalt toimetati puudutatud isik

sotsiaalmajutusüksusest psühhiaatriahaiglasse kiirabiga püsiva allumatuse ja agressiivse

käitumise tõttu. Haiglasse vastuvõtul oli desorienteeritud, vaenulik sotsiaaltöötajate ja

sotsiaalmaja elanike suhtes. Psühhiaatrite arvamusest selgub, et viimase kolme kuu jooksul

sotsiaalmajutusüksuses elades on puudutatud isik käitunud pidevalt agressiivselt ja ründavalt

kaaselanike suhtes. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (Riigikohtu määrus nr

2-15-3662, punkt 14.1). Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isik ei mõista enda

toimetulematust ja keeldub vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega

kontrollima oma käitumist. Psüühikahäirest tulenevalt ohustab ta nii iseend (lahkub

hooldusasutustest, eksib ära) kui ümbritsevaid (agressiivne käitumine). Asja materjalidest

nähtuvalt

on

puudutatud

isik

varasemalt

korduvalt

lahkunud

omaalgatuslikult

hoolekandeasutustest ning keeldunud talle määratud ravist. Seega leidis maakohus õigesti, et

puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on

ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui teistele.

29. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik viimase aasta jooksul juba

kolmandat korda tahtest olenematul ravil psühhiaatriahaiglas. Mõlema korra järgselt suunati

puudutatud isik hooldekodusse, kust lahkus omaalgatuslikult. Viimasel ajal on elanud

sotsiaalmajutusüksuses, keeldudes temale planeeritud hooldekodusse minemast ja talle

määratud ravimitest. Eelnevast tulenevalt oli praegusel juhul vajalik tahtevastane ravi

psühhiaatriahaiglas. Kuivõrd puudutatud isik end ise haigeks ei pea, ta iseseisvalt ravimeid ei

tarvitaks.

30. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis

maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi,

sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki

tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruse

tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tingimused.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

31. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/