2-21-1534/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 02.juuni 2021.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-1534

Kohtuasi

XX avaldus pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.märtsi 2021.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik

(määruskaebuse

esitaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

Philippe Hint (e-postXXX)

Puudutatud isik (võlausaldaja): Osaühing Aktiva Finants

(registrikood 10746479, aadress A.Weizenbergi 20

Tallinn), lepinguline esindaja Krista Raudsepp (e-post

XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 31.märtsi 2021.a määrus tühistada ja saata pankrotiavaldus tagasi

samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. XX määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust.

Menetluskulude jaotuse määrab asja lahendav maakohus.

2-21-1534

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (võlgnik) esitas 01.veebruaril 2021.a Harju Maakohtule avalduse, milles palus algatada

pankrotimenetlus ja välja kuulutada võlgniku pankrot ning vabastada võlgnik tema

kohustustest.

2. Avalduse kohaselt on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks 2008. aastal sõlmitud

laenulepingust ja käenduslepingust tulenev 1 099 089,40 euro suurune kohustus Marfin Pank

Eesti AS ees, mille tagastamiseks võlgnikul vahendid ja sissetulekud puuduvad. Võlgniku

suhtes kuulutati Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-12-2357 välja füüsilise isiku

pankrot 20.aprillil 2012.a võlgniku avalduse alusel. Pankrotimenetlus lõpetati 19.novembril

2013.a ja sellele järgnes võlgadest vabastamise menetlus. Harju Maakohus 14.juuni 2019.a

määrusega võlgnikku kohustustest vabastamast, leides et võlgnik rikkus talle kohustustest

vabastamise menetluses määratud kohustusi süüliselt. Kohtu hinnangul ei püüdnud võlgnik

piisavalt leida paremat töökohta ja sissetulek oli kogu menetluse kestel alamtasu piires, mistõttu

ei saanud võlgnik võlgu vähendada. Võlgnik mõistab, et püüdis liialt vähe, et leida paremat

töökohta ja palub kohtult teist võimalust. Samas ei ole võlga, mille suurusjärk on üle miljoni

euro, tavalise palgatööga võimalik 5 aastaga ära tasuda ning eeldada saab vaid osalist võla

vähendamist. Võlgniku ainus vara on töötasu neto 1400 eurot, tööandja R osaühing. Võlgnikul

on võlgnevus võlausaldaja Osaühing Aktiva Finants (loovutatud Versobank aktsiaseltsilt (AS),

endine Marfin Pank Eesti aktsiaselts (AS)) ees kogusummas vähemalt 1 106 074,83 eurot,

millele võivad lisanduda kõrvalkulud ja kohtutäituri tasud.

3. Avalduse täpsustuste kohaselt oli võlgniku sissetulek tsiviilasja nr 2-12-2357 menetlemise

ajal ebakindel või puudus üldse. Võlgnikul on kaks last, üks neist on kohe saamas täisealiseks,

kuid jätkab õppimist, seega on võlgnikul ka ülalpidamiskohustus, mis tähendab, et võlgnikul

on kindlasti vaja rahalisi vahendeid igakuiselt u 1000 eurot (600+200+200) TMS § 132 lg 1 ja

2 järgi. Võlgniku sissetulek on ca 1400 eurot neto, kuid pole fikseeritud, kuna sõltub müügi

tulemustest. Riskantne on alustada hetkel töökoha vahetust, eesmärgiga saada suuremat

sissetulekut, kuna praegust majandusolukorda ei ole võimalik ette prognoosida. Seetõttu on

kindlam, kui võlgnik jääb samale töökohale ja saab garanteerida kohustustest vabastamise

menetluses igakuise makse võlausaldaja Osaühingule Aktiva Finants vähemalt 200 eurot.

Majanduse kindlamaks muutumise järgselt on võimalik summa üle vaadata, kuna sellises

olukorras paraneb ka müügi pealt saadav tulemustasu. Kogu võlgnevust ei õnnestuks võlgnikul

kohustustest vabastamise perioodil kindlasti tasuda, sest see eeldaks kuumakset vähemalt 20

000 eurot kuus. Võlgniku kohustused AS-i SEB Pank ja Eesti Energia AS-i ees on tasutud ning

seda põhjusel, et AS-i SEB Pank kohustus oli u 1400 eurot ja Eesti Energia AS-i kohustus u

3700 eurot, ehk u 0,4% Osaühingu Aktiva Finants nõudest. Pankrotimenetluse lõppedes oli

võlgnikul võimalus valida tasumise järjekorda ja saada kolme täitemenetluse asemel üks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus keeldus 31.märtsi 2021.a määrusega võlgniku pankrotiavaldust menetlusse

võtmast.

5. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PankrS §-le 2, § 3 lg-le 2, § 14 lg 1

p-le 3 ja TsMS § 371 lg 2 p-le 2 ning leidis, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda,

kuna pankrotiavaldusega ei ole võimalik võlgniku taotletavat eesmärki saavutada.

2-21-1534

6. PankrS § 2 kohaselt on pankrotimenetlus eesmärgiks rahuldada võlausaldajate nõuded

võlgniku vara arvel käesolevas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või

võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Antud juhul ei ole võimalik täita pankrotimenetluse

eesmärki. Pankrotiavalduses esitatud asjaoludest ei nähtu, et kohtul ei esineks alust ajutise

pankrotihalduri määramiseks ja edaspidises pankrotimenetluses pankrotihalduri määramiseks,

mis toob endaga kaasa PankrS § 150 nimetatud menetluskulud, sh PankrS §-des 23 ja 65 ajutise

halduri ja pankrotihalduri tasu ja kulud. PankrS § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus

rahuldatakse, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Võlgnik on kohtule teatanud,

et tal oleks võimalik igakuiselt tasuda võlausaldajale vähemalt 200 eurot. Kuna

pankrotimenetlus toob endaga kaasa kulud, mis tuleb tasuda pankrotivarast, jätkuks võlgnikul

vara vaid pankrotimenetluse kulude tasumiseks, kuid see ei ole pankrotimenetluse eesmärk.

7. Võlgnik ei ole veenvalt kohtule esitanud asjaolusid, et ta antud pankrotimenetluses ja sellele

järgnevas

kohustustest

vabastamise

menetluses

täidaks

talle

määratud

kohustusi

nõuetekohaselt. Võlgnik on pankrotiavalduses esile toonud, et tema igakuine neto töötasu on

umbes 1400 eurot, millest TMS § 132 lg 1 ja 2 alusel peaks võlgnikule jääma umbes 1000 eurot

ning selle tulemusel oleks võlgnikul võimalik võlausaldajale igakuiselt tasuda 200 eurot.

Võlgnik ei ole kohtule selgitanud sissetulekust üle jääva (1400–1000–200) 200 euro kulutamist.

Võlgnik on kohtule selgitanud, et tema töötasu ei ole fikseeritud, kuna sõltub müügi

tulemustest, kuid kui võlgnik ka mõnel kuul saab neto töötasu vähem, kui 1400 eurot, jääb

kohtule jätkuvalt ebaselgeks, miks plaanib võlgnik võlausaldajale tasuda vaid 200 eurot

olukorras, kus ainsa võlausaldaja nõue on vähemalt 1 106 074,83 eurot. Võlgnik ei ole

pankrotiavalduses selgitanud, kas tema laste isa kannab lastega seotud kulusid võlgnikuga

samas ulatuses või ei tasu laste isa lastele ülalpidamist. Rahvastikuregistri järgi on võlgnik ja

tema laste isa lahutatud, millest võib järeldada, et võlgnik ja laste isa ei ela koos ning seetõttu

on võlgnikul ka kohustus nõuda laste isalt elatise tasumist, mis omakorda võiks vähendada

võlgniku kohustusi laste ülalpidamisel ja suurendada võlgniku võimalusi täita oma kohustusi

võlausaldaja ees.

8. Tsiviilasja nr 2-12-2357 andmetel oli võlgnikul 3 võlausaldajat. Käesoleval ajal on täitmata

ühe võlausaldaja nõue. Võlausaldajate AS-i SEB Pank ja Eesti Energia AS-i nõuded on võlgnik

tasunud kogu ulatuses, kokku summas 5100 eurot. Töötamise registri kohaselt töötab võlgnik

osaühingus R alates 14.novembrist 2019.a. Pankrotiavalduse esitas võlgnik kohtule

01.veebruaril 2021.a. Kohtule ei ole teada, millal võlgnik tasus AS-i SEB Pank ja Eesti Energia

AS-i nõuded. Juhul, kui võlgnik tasus nõuded vahetult enne pankrotiavalduse esitamist, siis oli

võlgnikul peale tööle asumist ja enne pankrotiavalduse esitamist aega nõuete tasumiseks 13,5

kuud ning seega pidi võlgnik võlausaldajatele tegema igakuiseid makseid summas 377,78 eurot

(5100 eurot/13,5 kuud). Eeltoodust järeldub, et võlgniku poolt pankrotiavalduses esitatud

suutlikkus võlausaldaja nõude rahuldamiseks on väiksem kui eelneval perioodil, millest

tõusetub küsimus võlgniku poolt tõeste andmete esitamises enda varade ja igakuise tasumise

võimekuse kohta.

9. Võlgnik on pärast tsiviilasjas nr 2-12-2357 pankrotimenetluse lõpetamist kohelnud

võlausaldajaid ebavõrdselt. Võlgnik oleks pidanud peale tsiviilasjas nr 2-12-2357

pankrotimenetluse lõppemist kohtlema võlausaldajaid võrdselt ja täitma kohustusi

võlausaldajate ees PankrS § 146 lg 2 tulenev põhimõtte kohaselt. Seoses pankrotimenetluse

läbiviimisega pidi võlgnikule teada olema võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte.

Arvestades asjaolu, et jaotusettepaneku kohaselt tuli võlgnikul täita võlausaldaja Versobank AS

nõue 99,55% ulatuses, oleks võlgnik pidanud teistele võlausaldajatele (AS SEB Pank ja Eesti

Energia AS) tasutud summast 5100 eurost tasuma (5100 – 99,55%) 5074,50 eurot Versobank

AS-le või tema õigusjärglasele Osaühingule Aktiva Finants. Kuna võlgnik nimetatut ei teinud,

2-21-1534

tuleks pankrotimenetluses esitada nõue võlausaldajate AS SEB Pank ja Eesti Energia AS vastu

tulenevalt võlausaldajate ebavõrdsest kohtlemisest enamsaadud summa tagastamiseks.

10. Kohus leidis, et võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte oluline rikkumine ja

tsiviilasjas nr 2-12-2357 tuvastatud rikkumised oleksid PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt aluseks

ka käesolevas tsiviilasjas võlgniku pankrotimenetluses täitmata kohustustest vabastamata

jätmiseks. Kohus leidis ka, et võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda,

kuna võlgniku suhtes läbiviidav pankrotimenetlus on kulukas pankrotimenetluse kulude, s.h

tagasivõitmisnõuete menetlemisega kaasnevate kulude tõttu, millest tulenevalt ei täida

pankrotimenetlus PankrS §-s 2 sätestatud eesmärke.

11. Kohus oli seisukohal, et võlgnikul ei ole käesoleval ajal takistusi võlausaldajaga

läbirääkimiste pidamiseks, sh võla tasumiseks maksegraafiku alusel. Kohus leidis, et isegi

juhul, kui võlausaldaja ei anna selleks nõusolekut, saab võlgnik sellele vaatamata teostada

võlausaldajale makseid. Kohtu hinnangul saab võlgnik ühe võlausaldaja nõuet rahuldada kohtu

sekkumiseta. Kohus selgitas, et pankrotimenetluse lubatavuse osas on õiguspraktikas erinevaid

seisukohti, millest ühe kohaselt ei ole pankrotimenetluse läbiviimine lubatav vaid ühe

võlausaldaja korral ning pankrotimenetlust ei saa seetõttu läbi viia.

Määruskaebus

12. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi

maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

13. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja

rikkunud menetlusõiguse norme.

14. Kohus on oma põhjendustes asjasse puutumatult selgitanud pankrotihalduri ja tema tasu

temaatikat. Kui füüsiline isik esitab pankrotiavalduse koos kohustustest vabastamise

avaldusega ja tal puudub vara, rakendub PankrS § 23 lg 4.

15. Jääb arusaamatuks, miks maakohus läbivalt kogu oma määruses teeb võlgnikule ette heiteid

seoses sellega, et võlgnik ei selgita piisavalt, miks ta arestivabast osast ehk 400 eurost üksnes

200 eurot tahab suunata kohustuste täitmiseks. Võlgnik on avalduses selgitanud, et ta teenib

tulemustasu. Käesoleva menetluse eesmärk on jõuda kohustustest vabastamise menetlusse ja

seal saab saavad nii kohus kui ka võlausaldaja põhjalikult analüüsida võlgniku aruandeid.

Võlgnik on seisukohal, elatise välja mõistmine ei ole hetkel aktuaalne teema, laste vanemad

saavad omavahel ka kohtuväliselt ülalpidamise küsimused lahendatud, vanemad ei peida end

oma kohustuste eest. Samuti ei muuda see võlgniku olukorda, sest võlgnik juba täidab oma

ülalpidamisekohustust, võlgnik ei saa lastele määratud raha suunata oma kohustuste täitmiseks.

16. Relevantne ei ole ka põhjus, et võlgnik on võlausaldajaid ebavõrdselt kohelnud, kuna muud

võlad tasuti pärast pankrotimenetluse lõppemist. On küsitav, kas tegu on võlausaldaja huvide

rikkumisega, kui tasutakse ära summa, mis on 0,4 % võlausaldaja nõudest ja sellega

vabanetakse kahest võlausaldajast.

17. Pankrotimenetlus ei ole kulukas, kuna vara realiseerimist pole ja on vaid üks võlausaldaja.

Sellele menetlusele peaks järgnema kohustustest vabastamise menetlus. Pankrotiseaduses pole

sellist sätet, et ühe võlausaldaja korral menetlust ei alustata. Püsiv maksejõuetus võib tekkida

ka ühest võlausaldaja nõudest. Ilma pankrotimenetluseta ei saa alustada kohustustest

2-21-1534

vabastamise menetlust. Maakohtu viide, et ta lähtus TsMS § 371 lg 2 p-st 2, ei ole asjakohane,

kuna võlgniku eesmärk ongi, et alustatakse kohustustest vabastamise menetlust.

Menetlusosaliste seisukohad

18. Puudutatud isik oli seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik. Meelevaldne on esitada

teist korda sama võla alusel kohtusse pankrotiavaldus. V õlgnikul oli võimalik teha endast kõik

olenev tsiviilasjas nr 2-12-2357 läbiviidud kohustustest vabastamise menetluse raames. Ei ole

põhjendatud ajutise halduri tasu määramine riigi vahenditest, kuna võlgniku suhtes on

pankrotimenetlus juba läbi viidud. Võlgnik on muutnud esialgselt väidetut oma sissetuleku

kohta, asudes hiljem väitma, et tema sissetulek on igakuiselt muutuv ja seetõttu ei saa kohustust

igakuiselt täita rohkem kui 200 euro ulatuses. Võlgnik on sisuliselt välistanud töökoha vahetuse.

Võlausaldaja poolt algatatud täitemenetluse raames on võlausaldajale käesoleval aastal

laekunud järgmised maksed kohtutäituri vahendusel: 19.01.2021.a summa 308,90 eurot,

10.03.2021.a summa 182,57 eurot ja 07.04.2021.a summas 214,32 eurot. Veebruaris 2021.a

täitemenetluse tulemusel võlausaldaja nõude katteks makset ei laekunud, millest saab järeldada,

et võlgnik ei tegele jätkuvalt igakuiselt mõistlikult tulutoova tegevusega, mille arvelt oleks

võimalik võlausaldaja nõuet rahuldada. Võlgnikul ei ole takistusi võla tasumiseks

maksegraafiku alusel või kohtutäituri vahendusel. Jõustunud kohtulahendi täitmine

täitemenetluses on ajaliselt piiratud.

Menetluse edasine käik

19. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657

lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud Harju

Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu tühistada ning pankrotiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks

tagasi samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ning

avalduse

menetlusse

võtmist

otsustada.

Määruskaebus

rahuldatakse.

Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

21. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on käesoleval juhul

ekslikult leidnud, et pankrotiavaldusega ei ole võimalik pankrotimenetluse eesmärki täita.

Maakohus on õigesti märkinud küll seda, et PankrS § 2 esimese lause kohaselt on

pankrotimenetluse eesmärgiks võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel, kuid

jätnud tähelepanuta, et sama paragrahvi teise lause kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku

puhul pankrotimenetluse täiendavaks eesmärgiks talle võimaluse andmine vabanemaks oma

kohustustest samas seaduses ettenähtud korras. Eelnevast tulenevalt on pankrotiavalduse

menetlusse võtmisest keeldumine TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhimõtteliselt väär.

22. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul pankrotiavalduse menetlusse võtmisest

keelduda ka võimaliku menetluse kulukuse tõttu. Tsiviilasja materjalid ei võimalda teha

järeldust, et võlgnikul jätkuks vara üksnes pankrotimenetluse kulude katteks. Pankrotiavalduses

esile toodud asjaoludest nähtuvalt on võlgnik leidnud püsiva töökoha ning kuigi tema

2-21-1534

sissetuleku suurus on muutuv, saab eeldada, et juhul kui võlgnik töötamist ka edaspidi jätkab,

tekib talle vara, millest võlausaldaja nõuet rahuldada, igakuise sissetuleku näol.

23. Samas tuleb rõhutada, et maakohtu arvamus, et võlgnikul tuleks kanda pankrotimenetluse

kulud, ei ole väär. PankrS § 23 lg 4 kohaselt võib kohus juhul, kui võlgniku avalduse alusel

alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata või pankrot

kuulutatakse välja käesoleva seaduse § 171 lõike 11 alusel ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks

väljamakseteks, ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja mõista nii võlgnikult kui

määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Kuivõrd tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega,

ei saa võlgnik eeldada, et kohus jätab eelnimetatud tasu ja kulud kindlasti riigi kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud võimalus, et kohus määrab jätta ajutise halduri tasu

ja hüvitatavad kulud võlgniku enda kanda, põhjusel, et võlgnik on oma süülise käitumisega

tinginud varasema kohustustest vabastamata jätmise ning kuigi tal on õiguskaitse uue

pankrotiavalduse esitamiseks, on ebamõistlik, et riik kannaks selliselt käitunud võlgniku uue

pankrotimenetluse kulusid.

24. Määruskaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles, et kehtivast pankrotiseadusest ei tulene

keeldu esitada pankrotiavaldus juhul, kui võlgnikul on vaid üks võlausaldaja. PankrS § 1 lg 2

sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks

muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Seega pole seadusandja võlgniku maksejõuetuse tunnustamise eelduseks seadnud

võlausaldajate paljususe nõuet.

25. Lisaks tuleb seoses võlausaldaja seisukohaga võlgniku meelevaldsusest selgitada ka seda,

et pankrotiseadusest ei tulene, et füüsilised isikud, kelle varasemalt esitatud pankrotiavaldust

on kohtud menetlenud, ei saa korduvalt olla pankrotivõlgnikuks ega uut pankrotiavaldust

esitada või oleks võlanimekirjas keelatud märkida varasemas pankrotimenetluses tunnustatud

või selles esitamata jäänud nõudeid. PankrS § 8 lg-st 2 nähtuvalt võib pankrotivõlgnikuks olla

iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning PankrS § 9 lg 1 kohaselt

võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja. Võlgnik peab PankrS 13 lg 1 ja 2

kohaselt pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse, lisades pankrotiavaldusele seletuse

maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja, milles märgitakse võlgniku võlausaldajate

nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta.

26. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selleski, et praegusel juhul ei saanud

maakohus pankrotiavalduse menetlusse võtmata jätmisel tugineda võlausaldajate ebavõrdsele

kohtlemisele. Maakohtu järeldus, et võlgnik oleks pidanud ka pärast eelmist kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamist lähtuma väljamaksete tegemisel jätkuvalt PankrS § 146 lg-

st 2, on ekslik. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et võlausaldajate võrdse kohtlemise

põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse alustamise eelsele ajale, mil

võlgnik saab tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida, kellega ta tehinguid teeb ja mis

järjekorras ta oma kohustusi täidab (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.mai 2017.a kohtuotsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 11).

27. Eelnevast tulenevalt on väär ka see maakohtu järeldus, et võlausaldajatele AS SEB Pank ja

Eesti Energia AS võlgade tasumine ja tsiviilasjas nr 2-12-2357 tuvastatud rikkumised oleks

PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt aluseks käesolevas tsiviilasjas võlgniku pankrotimenetluses

täitmata kohustustest vabastamata jätmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et PankrS § 169 ja

PankrS § 175 lg 2 koosmõjust ei tulene, et kohus saab keelduda võlgnikku kohustustest

vabastamast põhjusel, et võlgnik on mõnes varasemas pankroti- ja kohustustes vabastamise

menetluses mõistetud süüdi pankrotikuriteos või rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

2-21-1534

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohustustest vabastamise keeldumise

aluste olemasolu tuleb kohtul ametiülesande korras kontrollida igas menetluses eraldi ning

hinnata, kas konkreetse menetluse jooksul on võlgniku käitumises tuvastatav mõni PankrS §

175 lg-s 2 sätestatud eeldus.

28. Maakohtule saab ette heita sedagi, et kohus järeldas vaatamata asjaolule, et teada pole,

millal võlgnik tasus AS-i SEB Pank ja Eesti Energia AS-i nõuded, kindlalt seda, et

pankrotimenetluses tuleks esitada tagasivõitmise nõuded, mis omakorda toob endaga kaasa

pankrotimenetluse kulukuse. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saa tugineda oletustele ning

maakohtul tulnuks, juhul kui kohus soovis eelnimetatud järeldustele tugineda, eelnimetatud

võlausaldajatele tehtud tagasimaksetega seotud asjaolud välja selgitada. Võlgnik ei ole neid

asjaolusid määruskaebuses pidanud vajalikuks esile tuua, kuid on kahelnud võlausaldajate

huvide kahjustamises. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu

järeldus pankrotimenetluse kulukusest seoses tagasivõitmisenõuete menetlemisega kaasnevate

kuludega on ennatlik. Küsimusele võimalike tagasivõitmise hagide esitamisest saab vastata

pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamise käigus, sh saab maakohus kaaluda võlgnikult

täiendavate selgituste ja tõendite nõudmise võimalust. Rõhutada tuleb, et kohtupraktikast

tulenevalt saab juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse

alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, need tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistada (vt eelviidatud Riigikohtu otsuse p 11).

29. Õige on ka see määruskaebuse esitaja seisukoht, et võlgniku võimekust täita oma

pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi saavad nii kohus kui võlausaldaja hinnata kohustustest

vabastamise menetluses. Kohtupraktika kohaselt saab pankrotimenetluse edukust kontrollida

siiski pankrotiseaduse sätete alusel, pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole

kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda

mõistlikult tulutoova tegevusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.veebruari 2013.a

kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9 ja 10).

30. Samas ei ole maakohtule pankrotiavalduse käiguta jätmine ning võlgnikult täiendavate

selgituste nõudmine ka etteheidetav, kuivõrd kohus pidigi vastavalt PankrS § 13 lg-le 2

võlgnikult saama andmed tema vara ja võlgade kohta ning PankrS § 3 lg-st 3 tulenevalt on

pankrotiasja menetleval kohtul kohustus pankrotiavalduse esitamisest kuni pankrotimenetluse

lõppemiseni ja kohustustest vabastamise menetluses omal algatusel võtta tarvitusele abinõud,

et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse või kohustustest vabastamise menetluse

seisukohalt tähtsust ja korraldada selleks vajalike tõendite kogumine.

31. Kuna praegusel juhul puudus seaduslik alus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse

võtmisest keeldumiseks maakohtu viidatud alustel, tuleb maakohtu määrus tühistada ja avaldus

saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

32. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et juhul kui maakohus võtab avalduse

menetlusse ja võlgnik oma kohustusest taas kord vabastamata jääb, kannab ta riski, et

võlausaldaja võimalused oma võla võlgnikult sissenõudmiseks pikenevad. PankrS § 167 lg-st

tulenevalt võivad võlausaldajad pärast pankrotimenetluse lõppemist nõuded, mille võis esitada

pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid

mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras.

TsÜS § 157 lg 3 kohaselt on pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg

kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates.

2-21-1534

33. Ringkonnakohus märgib, et kaalus lähtudes TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatust ning asjaolust, et

kohtute infosüsteemist nähtuvalt jõustus tsiviilasjas nr 2-12-2357 tehtud Harju Maakohtu

19.novembri 2013.a määrus, millega kohus lõpetas võlgniku pankrotimenetluse, 23.jaanuaril

2014.a, kas käesoleval juhul saanuks vaidlustatud määruses sisalduvat maakohtu lõppjäreldust

võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

jaatada seoses võimalusega, et võlausaldaja nõue aeguks enne seda, kui kohus saaks PankrS §

175 lg 1¹ alusel asuda hindama võlgniku kohustustest vabastamise võimalust. Kohtu omal

algatusel võlausaldaja nõude aegumise arvestamise võimalust on kohtupraktikas kohustustest

vabastamise menetluse algatamise üle otsustamisel lubatavaks peetud (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2015.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-15, p 10).

Selliseks jaatuseks ringkonnakohtu hinnangul siiski alust pole. Käesolevas asjas kohtute ette

toodud asjaoludest nähtuvalt on võlausaldaja pöördunud kohtutäituri poole ning kuigi toimikus

ei sisaldu infot täpse aja kohta, ei saanud see PankrS §-s 174 sätestatud sissenõude keelust

tulenevalt kõne alla tulla enne võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ja

kohustustest vabastamata jätmist, mis leidis aset Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-12-2357

tehtud 14.juuni 2019.a määrusega. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkeb jõustunud kohtulahendiga

tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine ja algab

uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Eelnev tähendab, et võlausaldaja

nõude aegumine on täitedokumendi täitmiseks esitamisega uuesti alanud.

Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus

34. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg-st 3 tulenevalt maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/