2-18-5450/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-5450

Kohtuasi

Maximus International OÜ hagi Swedbank AS-i vastu

arvelduskonto lepingu ja väärtpaberikontolepingu

ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Maximus International OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Maximus International OÜ (registrikood

12951278), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marek

Herm

Kostja

(vastustaja)

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), lepinguline esindaja Jüri Puust

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maximus International OÜ apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 31. juuli 2020. a otsus ja saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-18-5450

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Maximus International OÜ (hageja) esitas 9. aprillil 2018 Harju Maakohtule Swedbank AS

(kostja, pank) vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja ja kostja vahel 21. jaanuaril 2016

sõlmitud arvelduskonto leping ja 27. juunil 2017 sõlmitud väärtpaberikontoleping ei lõppenud

kostja 12. veebruari 2018. a ülesütlemisavalduse tagajärjel.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 21. jaanuaril 2016 tähtajatu

arvelduskonto lepingu, mille alusel avas kostja hagejale arvelduskonto. 27. juuni 2017 sõlmisid

pooled tähtajatu väärtpaberikontolepingu, mille alusel avas kostja hagejale väärtpaberikonto.

Hageja on tegutsev äriühing, kellel on Eestis kliendid ja töötajad. Hageja ainuosanikul ja

juhatuse liikmel on Eesti elamisluba.

12. veebruaril 2018 saatis kostja hagejale teate, et kostja lõpetab hagejaga sõlmitud

arvelduskonto lepingud ja nendega seotud teenuste lepingud alates 12. aprillist 2018, viidates

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-le 20, mis näeb ette panga

kohustuse kohaldada hoolsusmeetmeid, ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-dele 12.3 ja

12.7, mis näevad ette panga õiguse öelda kliendiga sõlmitud lepingud korraliselt kahekuulist

etteteatamistähtaega järgides üles.

Kostja ei ole küsinud hagejalt täiendavat teavet ning hageja ei ole lepingut rikkunud ega

kasutanud kontosid pahatahtlikult, sh ei ole kostja teinud kontode vahendusel tehinguid, mis

annaksid alust seada hageja usaldusväärsuse kahtluse alla. Hageja ei ole seotud selliste isikutega

ega tegevusaladega, mis annaksid alust käsitada hagejat sellise riskiastmega äriühinguna,

kellega tuleks kliendileping ühepoolselt lõpetada. Kuigi kostja väidab kohtumenetluses, et

lepingu lõpetamise aluseks oli hageja arusaamatu äritegevus, ning kostja tõi esile üheksa

väidetavalt kahtlast tehingut, ei ole kostja väited põhjendatud. Kostja ütles lepingu üles

korraliselt ega saa tagantjärele ülesütlemisavaldust täiendavalt põhjendada.

Hagejale on arvelduskonto hädavajalik, sest hageja ei saa teha kõiki tehinguid ja maksta

riiklikke makse sularahas. Arvelduskonto sulgemine tähendaks hagejale tegevuse lõpetamist.

Väärtpaberikonto sulgemine tähendaks hagejale loobumist ühest oma tegevusalast

(investeerimine väärtpaberitesse). Kuna hageja on Eesti äriühing, on tal vaja Eestis

arvelduskontot. Välisriigi krediidiasutused keelduvad kontot avamast, kui seda on teinud

asukohariigi krediidiasutused. Välisriigist Eestisse maksete tegemisega kaasneksid

ebamõistlikult suured kulud. Hageja pöördus kuue Eesti krediidiasutuse poole arvelduskonto

avamiseks, kuid nad keeldusid või ei vastanud hagejale.

1.2. Kostjal ei olnud alust hagejaga sõlmitud lepingut üles öelda.

Kostja arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7, mis näevad ette lepingu korralise

ülesütlemise, on seadusega vastuolu tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi

tühised. Pangal kui loomulikul monopolil on lepingu sõlmimise sund, millest tuleneb ka lepingu

2-18-5450

ühepoolse lõpetamise piirang, sest teenus on hagejale hädavajalik. Kuigi võlaõigusseaduse

(VÕS) 720 lg 2 näeb ette korralise ülesütlemise, tuleb seda sätet tõlgendada selliselt, et

makseteenuse osutajal, kes osutab elutähtsat teenust, on õigus lepingu üles öelda, kui nähtuvad

asjaolud, mille kohaselt ei vasta klient enam tingimustele (sh kui kliendiga seotud riskid on

pärast lepingu sõlmimist suurenenud, mis on teenusepakkuja tüüptingimuste või seaduse

kohaselt vastava lepingu sõlmimise eelduseks. Kostja ei ole selliseid tingimusi

ülesütlemisavalduses esile toonud ega põhjendanud, miks ei vasta hageja enam kostja

tingimustele. Juhul, kui VÕS § 720 lg-t 2 ei ole võimalik selliselt tõlgendada, on see vastuolus

põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata.

Alternatiivselt on arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 heade kommete ja avaliku

korraga vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised. Tingimus, mille kohaselt on eluliselt

vajalikku teenust monopoolselt pakkuval isikul õigus ilma põhjuseta lõpetada teenuse

pakkumine, vastuolus avaliku korra ja heade kommetega, sest takistab ühiskonna toimimist.

Alternatiivselt on arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 tühised tüüptingimused

VÕS § 42 lg 1 järgi, sest need kahjustavad hagejat ebamõistlikult. Ilma pangakontota ei ole

hagejal kui juriidilisel isikul Eestis võimalik tegutseda.

Alternatiivselt, kui arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 ei ole tühised, tuleb jätta

need TsÜS § 138 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata. Isikule elutähtsa teenuse

osutamisest ilma põhjuseta keeldumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on pank krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 9 järgi vaba

vastavalt RahaPTS § 10 alusel määratud riskitasemele oma kliente valima ning pangale

kehtivad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest ning muudest õigusaktidest

kohustused ebaseadusliku, kõrge riskiga ning kahtlase tegevuse ennetamiseks ja lõpetamiseks.

Kostja tellis 2018. a alguses uue riskihinnangu. Kostja majandusstrateegiaks on saavutada

usaldusväärne kliendibaas, mis koosneb madala ja keskmise riskiga klientidest. Kostja soovib

fokusseerida oma äritegevuse kohalikele era- ning juriidilistele isikutele, kellel on

usaldusväärne taust, läbipaistvad sissetulekute allikad, arusaadav ärimudel ja omanike

struktuur. Kliendi riski tuvastamiseks kasutab kostja riskide hindamise mudelit, mis kasutab

mitmeid kriteeriume. Kõrge riskiga klientide puhul (nt ebatavalised tehingud, kõrge riskiga

tegevusvaldkond,

läbipaistmatu

taustaga

tehingupartnerid,

kõrgema

rahapesuriskiga

jurisdiktsioon) täidetakse täiendavaid hoolsusmeetmeid (ärisuhete seire) ning vajadusel

lõpetatakse kliendisuhe. Koostööd tehakse klientidega, kelle tegevus on arusaadav ja seaduslik.

Hageja tegevus on kõrge riskiga, ebatavaline ja arusaamatu. Hageja majandustegevuseks on

äriregistri

andmetel

finantsnõustamine

ning

kostjale

esitatud

ankeedi

kohaselt

investeerimisteenuste osutamine. Kostjale teadaolevalt ei ole hagejal selliste teenuste

osutamiseks väärtpaberituruseaduse § 45 ja § 48 lg 1 järgi nõutavat luba ning finantsteenused

on kõrge rahapesu riskiga valdkond. Hageja konto väljavõttest ei saa järeldada, et hageja osutab

konto kaudu üksnes väidetud teenuseid. Hageja kui väikese käibega ettevõte tegutseb

valdkondades, mis on diametraalselt erinevad ja millel puudub omavaheline seos. Hageja suurt

riskitaset kinnitab ka seos Ukraina riikliku taustaga isikuga (parlamendiliige Maksim Mikita),

mis annab alust arvata, et hageja juhatuse liige ei ole tegelik kasusaaja. Hageja osaniku ja

juhatuse liikme elukoht on äriregistri andmetel Ukrainas ning hageja andis kostjale

2-18-5450

kontaktandmetena Ukraina telefoninumbri. Hageja kontolt nähtuvad mitmed arusaamatud ja

ebatavalised tehingud. Hageja on teinud ebaselge sisuga ülekandeid tuntud maksuparadiisis

Guernseyl registreeritud äriühingule ning kostjal ei ole selgust raha päritolus. Hageja on mitmel

korral küsinud kostjalt tehingute kohta selgitusi, kuid neist ei ole võimalik tuvastada tehingu

tegelikku sisu ning hageja on jätnud õigel ajal vastamata. Hageja väiteid investeerimisteenuse

osutamise kohta on olnud vastuolulised. Ilmselt osutab hageja kolmandatele isikutele

varahalduse teenust, mis on kõrge riskiga.

Hageja konto väljavõttest ei saa objektiivselt järeldada, et talle on vajalik teenus Eestis

tegutsevalt teenusepakkujalt.

2.2. Kostjal oli VÕS § 195 lg 3 ja § 720 lg 2 ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-de 12.3

ja 12.7 alusel õigus leping ilma põhjendusteta üles öelda. Lepingu korraline ülesütlemine on

rahapesu tõkestamiseks hädavajalik riskide juhtimise vahend ning kostjal ei ole RahaPTS § 51

lg 1 ja § 93 lg 1 järgi võimalik teavitada klienti alati ülesütlemises asjaoludest,

sh rahapesukahtlusest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 31. juuli 2020. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise

abinõu, jättis menetluskulud hageja kanda ning jättis kostjale hüvitatavate menetluskulude

suuruse kindlaks määramata, sest kostjal ei olnud tekkinud hüvitavaid menetluskulusid.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja kostja sõlmisid tähtajatu arvelduskonto lepingu, mille alusel avas kostja

hagejale arvelduskonto nr EE432200221063169945 tehingute tegemiseks ja

nõudmiseni hoiuse hoidmiseks;

-

hageja ja kostja sõlmisid 27. juunil 2017 tähtajatu väärtpaberikontolepingu, mille alusel

avas kostja hagejale väärtpaberite hoidmiseks väärtpaberikonto nr 99102250617;

-

kostja teavitas 12. veebruaril 2018 teatega nr A01.10-200-02/1385, et kostja lõpetab

alates 12. aprillist 2018 poolte vahel sõlmitud lepingud ja nendega seotud teenuste

lepingud.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ütles kostja VÕS § 720 lg 2 ja § 195 lg 3 ning

arvelduskonto lepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel kehtivalt hagejaga sõlmitud lepingud

korraliselt üles, mistõttu ei ole alust hagi rahuldada.

Lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Ülesütlemisele VÕS § 720 lg-st 2

koosmõjus § 711 lg-ga 2 tulenev vorminõue on täidetud ning teates on selgelt ja arusaadavalt

kirjas, millised lepingud millal üles öeldakse.

Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused on samuti täidetud, st lepingu ülesütlemiseks oli

õiguslik alus. Pooled sõlmisid tähtajatud lepingud ja leppisid arvelduskonto lepingu tingimuste

p-des 12.3 ja 12.7 ülesütlemise õiguses kokku. Kokkulepe ei ole vastuolus VÕS § 720 lg-ga 2.

Ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg oli vähemalt kaks kuud ning see oli mõistlik aeg, mille

jooksul oli võimalik korraldada ärisuhteid teiste pankade kaudu ja kliente sellest informeerida.

3.3. Arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 ei ole tüüptingimustena tühised. Neist

punktidest ei ilmne asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et tegemist on tühiste

tüüptingimustega VÕS § 42 lg 1 järgi. Tingimused on kooskõlas VÕS § 720 lg-ga 2 ning Eesti

2-18-5450

turul tegutseb mitmeid nii Eesti kui ka välisriikide krediidiasutusi, et tagada lepingu lõpetamise

korral võimalus makseteenust edasi kasutada. Hageja ei ole tarbija. Hageja ja kostja on

majandus- ja kutsetegevusega tegelevas äriühingud ja nende puhul tuleb eeldada, et neil on

õigus otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Olukorras, kus kostjal ei

oleks õigust lepingut korraliselt üles öelda, kuid hagejal on, oleks poolte lepinguliste õiguste ja

kohustuste tasakaal muudetud.

3.4. Olukorras, kus hagejal ja kostjal kui majandustegevuses tegutseval isikul on õigus leping

üles öelda, ei ole lepingu ülesütlemise tingimused heade kommete vastaselt ühe poole kahjuks

tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 1 mõttes ega tühised.

3.5. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks kostja vastuoluline käitumine või

õiguste seadusevastasel viisil teostamine või eesmärk tekitada hagejale kahju. Seetõttu ei ole

kostja ülesütlemise õiguse teostamine ka hea usu põhimõttega vastuolus.

3.6. VÕS § 720 lg 2 ei ole vastuolus põhiseadusega, see on formaalselt ja materiaalselt

põhiseaduspärane. Selle sätte järgi on krediidiandjal õigus makseteenuse leping korraliselt üles

öelda, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud.

Seadusandja on soovinud anda krediidiasutusete võimaluse öelda leping korraliselt ilma

mõjuva põhjuseta üles. Seda kinnitab asjaolu, et enne 22. jaanuari 2010 kehtinud redaktsioonis

oli lepingu ülesütlemiseks vajalik mõjuv põhjus, kuid alates 22. jaanuarist 2010 kehtivas

redaktsioonis ei ole enam korralisele ülesütlemisele kehtestatud mõjuva põhjuse nõuet.

Tegemist on materiaalõiguslikult proportsionaalse õigusnormiga.

3.7. Kuigi hageja viitab Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, ei

tulene sellest, et kostja ei saanud lepinguid mõjuva põhjuseta korraliselt üles öelda. Kostja ei

ole ainuke krediidiasutus. Hageja on küll esitanud tõendid selle kohta, et tal ei ole õnnestunud

kuues krediidiasutuses arvelduskonto lepingut sõlmida, kuid Eestis tegutseb rohkem

krediidiasutusi või välismaa krediidiasutuse filiaale. Seetõttu ei nähtu hageja tõenditest, et tal

ei ole võimalust sõlmida makseteenuse lepingut mõne muu, sh välisriigi krediidiasutusega.

Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille järgi on makseteenuse osutajad keeldunud

maksteenuse osutamisest vaatamata sellele, et VÕS §-s 710¹ sätestatud eeldused lepingu

sõlmimiseks olid täidetud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme

ning asus seetõttu vääralt seisukohale, et kostjal oli õigus öelda arvelduskonto leping korraliselt

ilma põhjuseta üles. Maakohus jättis arvestamata, et makseteenus on hagejale hädavajalik

teenus ning seetõttu on kostja lepinguvabadus ja klientide valimise õigus piiratud. Kuigi

kostjale tulenevad rahapesu ja terrorismi tõkestamisega seoses kohustus kontrollida kliente ja

selle tulemusel võivad ilmneda põhjused, mis annavad alust leping lõpetada, ei ole kostja

lepingu ülesütlemise avalduses selliseid põhjuseid esile toonud. KAS § 89 lg 9¹ järgi peab

krediidiasutus kliendile lepingu ülesütlemist üldjuhul põhjendama Seega on seadusandja

pidanud silmas, et lepingu ülesütlemiseks peab olema põhjus ja korraliselt ilma põhjuseta ei saa

lepingut üles öelda. Tõlgendades VÕS § 720 lg-t 2 koosmõjus VÕS §-s 710¹ sätestatud lepingu

sõlmimise kohustusega, saab järeldada, et krediidiasutus võib makseteenuse kui elutähtsa

2-18-5450

teenuse lepingu üles öelda, kui nähtuvad asjaolud, mille kohaselt ei vasta klient enam

tingimustele, mis on teenusepakkuja tüüptingimuste või seaduse kohaselt vastava lepingu

sõlmimise eelduseks. Kui sätet ei saa sellisena tõlgendada, tuleb see vastuolu tõttu

põhiseadusega jätta kohaldamata.

Maakohus jättis tähelepanuta Eesti Vabariigi valitsuse ja Ukraina valitsuse vahelise

investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu ning selle, et ukrainlastega

lepingute lõpetamine on sellega vastuolus. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud ka hageja

viidatud Euroopa Liidu õigusakte ega selgitanud, miks need ei kohaldu.

4.2. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust osas, mis puudutab hageja võimalust sõlmida

arvelduskonto leping mõne muu krediidiasutusega. Lepingu lõpetamisel ei ole tähtsust sellel,

kas hagejal on võimalik sõlmida muu krediidiasutusega leping või mitte. Hageja on pöördunud

krediidiasutuste poole, kes osutavad arvelduskonto ja/või väärtpaberikonto teenust ning on

saanud kuuelt krediidiasutuselt eitava vastuse. Kohus pole esile toonud, millise krediidiasutuse

poole jättis hageja pöördumata. Ei ole mõeldav, et hageja oleks pidanud kõigi, sh välismaiste

krediidiasutuste poole pöörduma. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et hageja ei ole

tõendanud, mis põhjusel teised krediidiasutused keeldusid. Tänases turusituatsioonis ei ole

hagejal mõistlikke alternatiive hädavajaliku pangateenuse saamiseks.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostjal ei ole absoluutset teenuse osutamise kohustust ning hagejal on teenuse

saamiseks mõistlik alternatiiv olemas. Makseteenuselepingu korraline ülesütlemine on

praktikas tavapärane ja vajalik meede rahapesuriskide kontrollimiseks. Kohus ei saa kohustada

kostjat võtma rahapesuriski. Kostja on toonud menetluses esile hageja riskid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel rahuldada,

maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus on materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu jätnud vaidluse lahendamiseks

olulises osas asjaolud välja selgitamata ja tuvastamata, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha

asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

7. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et kostjal oli VÕS § 720 lg 2 ja

arvelduskonto lepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel õigus öelda hagejaga sõlmitud

arvelduskonto leping ja väärtpaberikonto leping korraliselt, ilma mõjuva põhjuseta

etteteatamistähtaega järgides üles.

7.1. Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul kehtib krediidiasutuse puhul lepinguvabaduse

põhimõte ning krediidiasutus on KAS § 89 lg 9 järgi vaba otsustama, keda teenindada või keda

mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellest tulenevalt on krediidiasutusel üldjuhul õigus

keelduda kliendiga lepingu sõlmimisest.

Krediidiasutuse lepinguvabadus võib aga olla seadusega piiratud, et tagada isikutele

tänapäevaelus osalemiseks hädavajaliku pangakonto teenuse saamine. Selline piirang tuleneb

mh VÕS § 710¹ lg-st 1, mille järgi peab makseteenuse pakkuja sõlmima isiku nõudmisel temaga

makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha

2-18-5450

asutuste seaduse (MERAS) § 3 lg-s 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud

üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses, kui isik ja tema taotletavad

lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste

üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. Üldtingimused on KAS § 89

lg 6 I lause järgi kõigi krediidiasutuse klientide suhtes rakendatavaid standardseid tingimusi

sisaldav dokument, mis sätestab krediidiasutuse ja kliendi vaheliste suhete põhialused,

krediidiasutuse ja kliendi vahelise suhtlemise korra ja üldised tingimused kliendi ja

krediidiasutuse vaheliste tehingute teostamisel. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi

lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida

lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav

lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast

võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seejuures võib tüüptingimus sisalduda VÕS § 35 lg 3 I

lause järgi lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa.

Eelneva kohaselt peab krediidiasutus VÕS § 710¹ lg-s 1 sätestatud lepingu sõlmimise sundi

arvestades kehtestama klientidele makseteenuse võimaldamiseks üld- ja tüüptingimused ning

osutama nii seaduses kui üld- ja tüüptingimustes sätestatud tingimustele vastavatele isikutele

kindlaksmääratud tingimustel MERAS § 3 lg-s 1 sätestatud makseteenuseid ega või lepingu

sõlmimisest keelduda, kui isik vastab neile tingimustele ja nõustub kehtestatud tingimustel

teenust saama. Mh on pangal kohustus sõlmida klientidega maksekonto pidamise ja käsutamise

aluseks olevaid lepinguid (nt arvelduskonto leping).

Erandina peab krediidiasutus keelduma kliendiga lepingu sõlmimisest juhul, kui tal on

RahaPTS § 42 alusel keelatud luua kliendiga ärisuhet rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise kaalutlustel, sh kui ta ei suuda täita rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

kaalutlustel hoolsusmeetmeid või kui tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi

rahastamisega. Neil juhtudel ei ole krediidiandja kohustatud isikuga kliendisuhet looma ka siis,

kui isik vastab muudele sätestatud tingimustele ning on nõus krediidiasutuse tingimusel lepingu

sõlmima.

7.2. Lisaks lepingu sõlmimise kohustusele on seaduses piiratud ka krediidiandja lepingu

lõpetamise vabadust.

Kuigi üldjuhul võib lepingupool tähtajatu lepingu VÕS § 195 lg 3 järgi korraliselt mõistliku

ülesütlemise tähtajaga üles öelda, võib makseteenuse pakkuja makseteenuse lepingu

VÕS § 720 lg 2 järgi korraliselt üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu

ülesütlemise õiguses kokku leppinud, seejuures ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla

lühem kui kaks kuud ning ülesütlemisavaldus tuleb teha kliendile paberkandjal või muul püsival

andmekandjal. Sellest kliendi kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on VÕS § 733¹⁴ lg 1 järgi

üldjuhul tühine, kuid juhul, kui klient ei ole tarbija, võivad pooled VÕS § 733¹⁴ lg 6 järgi sellest

erinevalt kokku leppida, st jätta makseteenuse lepingu korralisele ülesütlemisele VÕS § 720

lg-st 2 tulenevad piirangud omavahelises suhtes kohaldamata. Seega tuleneb VÕS § 720 lg-st 2

krediidiandjale iseenesest õigus öelda kliendiga sõlmitud leping korraliselt üles.

Samas peab krediidiasutus kliendiga lepingu lõpetamise puhul arvestama, kas tal on seadusest

tulenevalt kohustus kliendile teenust pakkuda, mis mh piirab tema õigust öelda leping

korraliselt, ilma mõjuva põhjuseta üles. Olukorras, kus krediidiasutus on kohustatud lepingu

sõlmima, ei ole olemuslikult võimalik lepingut ka korraliselt, st ilma mõjuva põhjuseta üles

öelda, kuivõrd see võimaldaks krediidiasutusel ilma seadusliku aluseta hiilida kõrvale seadusest

tulenevast teenuse osutamise kohustusest. Seetõttu peab krediidiasutus lepingu ülesütlemisel

mh arvestama talle VÕS § 710¹ lg-st 1 tulenevat lepingu sõlmimise kohustust ja tagama enda

2-18-5450

kehtestatud üld- ja tüüptingimustele vastavatele isikutele makseteenuse jätkumise. Arvestades

seda, et äriühingud vajavad igapäevase majandustegevuse läbiviimiseks maksekontoteenust

ning krediidiasutusel on makseteenuse pakkujana kohustus sõlmida kehtestatud üld- ja

tüüptingimustele vastate klientidega VÕS § 710¹ lg 1 järgi leping, tuleneb sellest sättest

kolleegiumi hinnangul ka keeld öelda makseteenuse pakkuja kehtestatud üld- ja

tüüptingimustele vastava isikuga maksekonto teenuse saamiseks vajalik leping korraliselt,

s.o ilma mõjuva põhjuseta üles.

Juhul, kui tegemist on VÕS § 710¹ lg-s 1 sätestatud olukorraga, ei saa maksteenust pakkuva

krediidiasutuse korralise ülesütlemise õigus tuleneda ka poolte kokkuleppest koosmõjus

VÕS § 720 lg-ga 2. Kuigi VÕS § 720 reguleerib makseteenuse lepingu korralist ülesütlemist

ning VÕS § 720 lg 2 järgi saab makseteenuse pakkuja öelda tähtajatu lepingu korraliselt üles,

kui pooled on vastavas õiguses kokku leppinud, ei saa seda kohaldada neil juhtudel, kui

maksteenuse osutajal on VÕS § 710¹ lg-st 1 tulenev lepingu sõlmimise kohustus. Kolleegiumi

hinnangul tuleb neid norme koosmõjus tõlgendades arvestada, et VÕS § 710¹ lg 1 on

kehtestatud hiljem kui VÕS § 720 lg 2 ning VÕS § 710¹ lg 1 eesmärgiks on tagada tingimustele

vastavatele isikutele tänapäeva majanduselus osalemiseks vajaliku makseteenuse osutamine.

Arvestades tänapäeval majanduselus osalemisel makseteenuse tähtsust ning makseteenuse

pakkuja kohustust sõlmida kehtestatud tingimustele vastavate isikutega makseteenuse

saamiseks leping, muutuks seadusest tulenev teenuse osutamiseks vajaliku lepingu sõlmimise

kohustus sisutühjaks, kui makseteenuse pakkuja võiks tingimustele vastava kliendiga igal ajal

lepingu ilma mõjuva põhjuseta üles öelda, kui nad on sellises õiguses varem kokku leppinud,

sh kui see tuleneks makseteenuse pakkuja kehtestatud tüüptingimustest. Selline kokkulepe

oleks vastuolus VÕS § 710¹ lg-st 1 tuleneva kohustuse ja ühes sellega lepingu korralise

ülesütlemise keeluga. Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on TsÜS § 87 järgi

tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul,

kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kolleegiumi hinnangul on

VÕS § 710¹ lg1 eesmärk tagada klientidele mõistlik juurdepääs maksekonto teenusele, kui nad

vastavad makseteenuse osutaja üld- ja tüüptingimustele, ning seda saab tagada üksnes seeläbi,

et makseteenuse pakkuja ei saa juba sõlmitud lepingut ilma mõjuva põhjuseta lõpetada. Ühtlasi

viiks selline poolte kokkulepe või tüüptingimus olukorrani, kus klient peaks pärast

makseteenuselepingu korralist lõpetamist pöörduma taas krediidiasutuse poole ja

krediidiasutusel ei oleks õigust keelduda temaga lepingut sõlmimast. Seega on keelu mõtteks

tuua endaga kaasa korralist ülesütlemist sätestava kokkuleppe tühisus. Seda, et lepingu

ülesütlemiseks peab olema põhjus, kinnitab ka tänaseks lisandunud KAS § 89 lg 9¹, mille

kohaselt peab krediidiasutus lepingu ülesütlemist põhjendama.

7.3. Praegusel juhul oli kostjal arvelduskonto lepingu tingimuste p 12.3 järgi õigus öelda

arvelduskonto leping korraliselt üles. Kuna korralist ülesütlemist sätestav tingimuste punkt on

vastuolus VÕS § 710¹ lg-st 1 tuleneva lepingu korralise ülesütlemise keeluga, on see tingimus

TsÜS § 87 järgi tühine. Seetõttu ei olnud kostjal alust öelda hagejaga sõlmitud arvelduskonto

lepingut korraliselt üles.

8. Eeltoodust ei saa siiski tingimata järeldada, et kostja ei ole hagejaga lepinguid kehtivalt üles

öelnud. Ringkonnakohtu hinnangul sai kostja arvelduskonto lepingu üles öelda, kui tal oli

selleks mõjuv põhjus või muu seaduses sätestatud alus.

8.1. Kuigi maksteenuse pakkuja lepingu lõpetamise vabadus on makseteenuse saamise aluseks

oleva lepingu korralise ülesütlemise puhul piiratud, võib sellise lepingu VÕS § 196 lg 1 järgi

mõjuval põhjusel erakorraliselt üles öelda.

2-18-5450

Kestvuslepingu võib kumbki lepingupool VÕS § 196 lg 1 järgi mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Viidatud sätet arvestades on krediidiasutusel mh õigus öelda maksteenuse leping üles juhul, kui

klient ei vasta enam makseteenuse pakkuja üld- või tüüptingimustele, mis on vastava lepingu

sõlmimise kohustuse eelduseks VÕS § 710¹ lg 1 järgi.

Samuti on makseteenuse pakkujal õigus, aga ka kohustus öelda makseteenuse osutamiseks

sõlmitud leping üles neil juhtudel, mil krediidiasutusel on RahaPTS § 42 alusel keelatud luua

ärisuhet rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kaalutlustel, samuti on sätestatud

lepingu erakorralise ülesütlemise alused RahaPTS §-s 43. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud

redaktsioonis oli RahaPTS § 42 lg 1 järgi krediidiasutusel keelatud luua ärisuhet või võimaldada

juhuti tehingu tegemist või seda lõpule viia, kui ta ei suutnud täita hoolsusmeetmeid või kui

kohustatud isikul oli rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus. Seejuures pidi krediidiasutus

kohaldama RahaPTS § 20 lg 1 p-de 1–3 järgi järgmisi hoolsusmeetmeid: 1) kliendi või juhuti

tehtavas tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamine ning esitatud teabe kontrollimine

usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal, sh e-identimise ja e-tehingute

usaldusteenuste vahendite abil; 2) kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku esindaja

isikusamasuse ja esindusõiguse tuvastamine ning kontrollimine; 3) tegeliku kasusaaja

tuvastamine ja tema isikusamasuse kontrollimiseks meetmete võtmine ulatuses, mis võimaldab

kohustatud isikul veenduda selles, et ta teab, kes on tegelik kasusaaja, ja saab aru kliendi või

juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku omandi- ja kontrollistruktuurist. Krediidiasutusel oli

lepingu ülesütlemise ajal kehtinud redaktsioonis RahaPTS § 43 lg 1 ja lg 2 p 2 järgi õigus

keelduda tehingu tegemisest või öelda ärisuhte aluseks olev kestvusleping erakorraliselt üles,

kui klient, vaatamata sellekohasele nõudmisele, ei esita dokumente ja asjakohast teavet või

tehingu objektiks oleva vara päritolu tõendavaid andmeid või dokumente või kui esitatud

andmete ja dokumentide põhjal tekib kohustatud isikul kahtlus, et tegemist võib olla rahapesu

või terrorismi rahastamisega või sellega seotud kuritegude toimepanemisega või sellise

tegevuse katsega.

8.2. Praegusel juhul on kostja kohtumenetluses esile toonud, et kostja tellis 2018. a alguses uue

riskihinnangu ning tema majandusstrateegiaks on saavutada usaldusväärne kliendibaas. Seega

võis kostja olla 12. veebruariks 2018 kehtestanud üldtingimused, millele hageja enam ei

vastanud, ja see võinuks anda kostjale alust hagejaga leping üles öelda. Samuti tõi kostja esile,

et tal tekkisid hageja suhtes rahapesu ja terrorismi tõkestamise hoolsusmeetmeid kohaldades

kahtlused hageja kontole laekuva raha päriolu kohta, mida ei kummutanud hageja selgitused.

Seda arvestades võis kostjal olla õigus öelda hagejaga sõlmitud lepingud erakorraliselt üles ka

toona kehtinud RahaPTS § 43 lg 2 p 2 alusel koosmõjus RahaPTS § 43 lg-ga 1. Kuna maakohus

ei ole neid asjaolusid välja selgitanud ega tuvastanud, sh ei nähtu maakohtu istungite

protokollidest, et maakohus oleks pooltega seda arutanud, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise

uut otsust ning saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

9. Ülaltoodud põhjendusi arvestades tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, maakohtu otsus

tühistada ja asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

2-18-5450

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin

Jõustunud Riigikohtu 16.02.2022 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a otsuse resolutsioon

tsiviilasjas nr 2-18-5450 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke

põhjendusi.

2. Jätta Maximus International OÜ ja Swedbank AS kassatsioonkaebused

rahuldamata.

3. Arvata kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid riigituludesse.