2-19-12821/92 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-12821

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks ja

kinnistusraamatu kande muutmiseks või alternatiivselt

kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustaja (kostja): B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Ploom

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2021 otsus.

3. Teha A.A. nõudes testamendi kehtivuse tuvastamiseks

uus otsus, millega tuvastada, et C.C. poolt ei ole tehtud 5.

veebruaril 2019 kodust testamenti.

4. Saata tsiviilasi A.A. nõudes kinnistusraamatu kande

muutmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks tagasi

maakohtule

uueks

läbivaatamiseks

eelmenetluse

staadiumis.

5. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 27. augustil 2019 hagi B.B. (kostja) vastu koduse testamendi tühisuse

tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa C.C. X. Pärimismenetluse käigus selgus, et C.C. tegi 5.

veebruaril 2019 koduse testamendi, millega nimetas kogu temale kuuluva vara pärijaks kostja.

Meditsiinidokumentide pinnalt esines põhjendatud kahtlus, et C.C. võis testamendi tegemise

ajal olla piiratud teovõimega. C.C.l oli 25. augustil 2016 X, millega kaasnes ägeda algusega X.

X tagajärjel olid C.C.l mälu- ja mõtlemistegevuse häired, ta ei olnud juba esimese Xi järgselt

võimeline õigesti hindama tehingute sisu, tagajärgi ega seda, kuidas tehingud mõjutavad tema

huve. C.C. oli abitu ja kergest mõjutatav, testament koostati olukorda kuritarvitades. Testament

oli tühine TsÜS § 10 lg 1 või § 13 lg 1 kohaselt.

C.C.le kuulus X kinnistu asukohaga X, registriosa nr X. Kinnistu omandas kostja kui koduse

testamendi järgne pärija. Testamendi tühisuse tuvastamise korral muutub kinnistusraamatu

kanne valeks ning see tuleb muuta hageja kui seadusjärgse pärija kasuks. Hageja palus asendada

kostja nõusoleku omanikukande muutmiseks kohtuotsusega. Kui omandi üleandmine hagejale

ei ole võimalik, palus hageja kostjalt välja mõista hüvitise, mis vastab kinnistu harilikule

väärtusele.

Hageja taotles ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi ning käekirjaekspertiisi määramist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus menetluskulud jätta hageja kanda.

C.C. oli otsusevõimeline ja ta avaldas oma soovi testamenti teha pikema aja jooksul korduvalt,

mida kinnitavad mitu kodust testamenti. Testamentide koostamisega seonduvaid asjaolusid

teavad kinnitada juuresviibinud tunnistajad. Ei ole alust arvata, et C.C. ei saanud aru, millele ta

alla kirjutab. Tal esines küll tervisehädasid, ent mõistus oli korras. Ka meditsiinidokumentidest

nähtus, et C.C.ga ei olnud võimalik selget sõnalist kontakti saada alles alates X, s.o kaks päeva

enne surma. Enne seda oli ta suuteline rääkima ja oma seisukohti ning selgitusi avaldama. C.C.

ja kostja olid elukaaslased 15 aastat. Hageja ei käinud isa vaatamas, harvadel kordadel külastas

teda korraga 5-10 minutit. Tegelikku isa seisundit hageja ei teadnud. C.C. ei olnud piiratud

teovõimega TsÜS § 10 lg 1 tähenduses. Isiku teovõimet saab piirata üksnes kohus, kuid seda

polnud tehtud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 26. jaanuari 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt mõisteti välja viivis kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt järeldas maakohus tunnistajate ütlustest, et C.C. oli

5. veebruaril 2019 koduse testamendi tegemise ajal teo- ja testeerimisvõimeline ning

testamendi kehtivuses polnud kahtlusi. Tunnistajad kinnitasid kaudselt asjaolu, et C.C. oli

võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja tema vaimne tervis ei olnud kahjustatud

eelnevat välistaval määral. Maakohus järeldas tunnistajate D.D. ja E.E. ütlustest, et C.C.

avaldas selget tahet ja sai testamendi sisust mööndusteta aru. Ütlustest järeldas maakohus ka 5.

veebruari 2019 koduse testamendi sisu ja C.C. tahte kokkulangevust. Tunnistaja F.F. ütlustest

järeldus, et C.C. tahe oli pärandada vara kostjale. Tunnistaja G.G. ütlustest järeldus, et tema ja

C.C. suhtlusest jäi talle mulje C.C. selgest arusaamisvõimest, sh veatust vestlusvõimest.

Tunnistajate ütlused olid usaldusväärsed, sest need olid ülevaatlikud, piisavalt detailsed ning

ajaliselt lähemal testamendi tegemisele võrreldes menetluse käigus kogutud tõenditega.

Hageja tõenditega ei olnud tõsikindlalt tuvastatav, et C.C. ei olnud testamendi tegemise ajal

testeerimisvõimeline. Hageja väide, et C.C. oli abitu ja kergesti mõjutatav ning vaidlusalune

testament koostati olukorda kuritarvitades, ei leidnud tõendamist. Ravidokumendid, millega

hageja soovis tõendada C.C. terviseseisundit vahetult enne surma ja eelnevatel aastatel, ei

toonud kaasa hagi rahuldamist, sest testeerimisvõimelisus ei ole haige inimese puhul välistatud.

Kuivõrd C.C.le polnud määratud eestkostet ja seega puudus ka eluajal tehtud

kohtupsühhiaatriline ekspertiis, sai sedastada, et C.C.l oli testamendi tegemise ajal arusaamise

ja enda tegude juhtimise võime olemas.

Maakohus ei nõustunud ka postuumse ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis

avaldatud eksperdi arvamusega, mille kohaselt oli C.C.l testamendi koostamise ajal püsiv

kognitiivsete võimete defitsiit, mis ei võimaldanud tal tehingu tegemise hetkel aru saada selle

tagajärgedest. Eksperdi poolt loetletud C.C.l varem tuvastatud tervisehäired ei olnud otseselt ja

tõsikindlalt seostatavad hagi aluseks olevate asjaoludega. Otsustusvõime puudumist ekspert ei

sedastanud. Eksperdi arvamus polnud piisav hagi rahuldamiseks olukorras, kus tunnistajate

ütlustest, kes vahetult suhtlesid C.C.ga korduvalt ka enne testamendi koostamist, ei selgunud

mingitki detaili, mis seostuks C.C. arusaamisveaga või tahte moonutusega. Maakohus nõustus

kostjaga, et eksperdi järeldus omanuks määravat tähendust üksnes juhul, kui ekspert oleks

tuvastanud, et uuritava vaimutegevus oli 2016. aastal kahjustunud sellisel määral, mis välistas

teovõime täielikult. Samuti nõustus maakohus kostjaga, et väidetav püsiv vaimse võimekuse

defitsiit, mis välistas täielikult isiku võime aru saada oma tegudest, ei saanud jääda

märkamatuks 11. detsembril 2018 ja 14. detsembril 2018 kohalikule omavalitsusele ja

ehitusettevõtjale, kellega C.C. sõlmis kirjalikud lepingud.

Maakohus ei lugenud 9-astmelisel hindamisskaalal astmega 7 hinnatud käekirjaekspertiisi aktis

avaldatud ekspertide arvamust piisavaks tõendiks, mis tooks kaasa hagi rahuldamise. Maakohus

nõustus kostjaga, et asjaolu, kas isik allkirjastas koduse testamendi omakäeliselt või mitte, oli

võimalik tõsikindlalt tuvastada tunnistajate ütlustega, kes viibisid koduse testamendi

allkirjastamise juures. Lisaks PärS § 23 lg 3 teisele lausele kinnitasid usaldusväärsed tunnistajad

D.D. ja E.E., et nende arusaamise kohaselt oli C.C. teo- ja otsustusvõimeline. Kuivõrd

tunnistajad olid juures, kui C.C. allkirjastas vaidlusaluse testamendi, oli ümber lükatud ka

testamendi võimaliku võltsituse kahtlus.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskuludena 1939 eurot 1 senti. Hagejale riigi õigusabi korras osutatud

menetlusabi jättis maakohus riigi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 19. veebruaril 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada

ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja tõendas, et C.C. oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Hageja esitas koos

hagiavaldusega hulgaliselt ravidokumente. Ekspert O. Toomla leidis kahtlusteta, et testamendi

tegemise ajal avaldus C.C.l 2016. aastal alanud Xe sümptomaatika, mille tõttu ta ei olnud

võimeline mõistma oma tegude tähendust ja oma käitumist juhtima. Ekspert leidis, et C.C.l ei

esinenud testamendi koostamise ajal vaimutegevuse ajutist häiret, vaid tal oli püsiv

kognitiivsete võimete defitsiit (nõdrameelsus), mis sai alguse 2016. aastal X järgselt. Eeltoodu

ei võimaldanud C.C.l õigesti hinnata, kuidas tehing mõjutab tema huve.

Esile ei toodud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse kahelda eksperdi pädevuses ja järelduses.

Kohtuotsuses puudub mistahes analüüs või käsitlus selle kohta, et ekspert oleks mingeid vigu

teinud. Maakohus otsuse tegemisel ravidokumente arvesse ei võtnud ning ei viidanud neist

ühelegi. Ekspert ei väitnud, et esitatud ravidokumendid oleksid ebapiisavad või nendest oleks

jäänud kahtlus, milline oli C.C. terviseseisund 5. veebruaril 2019. Eksperdi kasutuses oli

rohkem ravidokumente kui kohtul. Ekspert rajas enda otsuse ka e-tervise andmetele.

Ka ilma eriteadmisteta nähtub ravidokumentidest, et C.C.l oli segasusseisundid vähemalt alates

6. juulist 2016, 25. augusti 2016 X kaasnes ägeda algusega X, mis on märgitud kõigis

järgnevates ravidokumentides ilma, et C.C. oleks sellest paranenud. Alates 23. septembrist

2016 sai C.C. ravi antipsühhootikumidega. 26. oktoobril 2018 tuvastas kiirabi C.C.l X.

Puuduvad mistahes andmed selle kohta, et tema seisund oleks vahepeal paranenud. Ekspert ei

olekski saanud C.C. otsustusvõime puudumist sedastada, sest see on õiguslik kategooria. Selle

asemel võttis ekspert väga selgelt seisukoha, et C.C. ei olnud võimeline mõistma oma tegude

tähendust ja ei olnud võimeline oma käitumist juhtima. Ekspert pidas sellist seisundit püsivaks.

Tegemist on asjaoluga, mis kujutab endast mitte otsusevõimetust TsÜS § 13 lg 1 mõistes, vaid

piiratud teovõimet TsÜS § 8 lg 2 mõistes.

Tunnistajate ütlused ei lükka ekspertarvamust ümber. Ütlused selle kohta, et C.C. rääkis oma

tervisest, päevasündmustest või küsis tuttavate inimeste kohta, ei ole ekspertarvamusega

vastuolus. X ei tähenda, et inimene oleks täielikult kontaktivõimetu või üldse võimetu ennast

väljendama. X inimene võib, olla igapäevatoimingutes adekvaatne. X inimene püüab olla

olukorras, mis on tal tuttav ja milles ta saab hakkama elu jooksul omandatud käitumismustreid

rakendades. Ka tunnistaja E.E. kinnitas, et C.C. vältis võõraid kohti ja isikuid. See, et X inimene

on suuteline pidama lihtsat vestlust argistel teemadel, ei tähenda, et ta oleks täielikult

teovõimeline ning suudaks mõista ja teha tsiviilõiguslikke tehinguid. Tunnistajate ütlused, et

C.C. rääkis nendega päevauudistest või et neile ei jäänud suhtlemisel muljet, et ta ei saanud aru

vestluste sisust, ei kinnita, et ta oleks olnud 5. veebruaril 2019 TsÜS § 8 lg 1 mõistes

teovõimeline tegema testamenti. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt on võimalik ja tõenäoline, et

ta sai teatud ulatuses aru igapäevatoimingutest. 11. ja 14. detsembri 2018 allkirjad ei kinnita

C.C. teovõimet. Maakohus jättis arvestamata, et käekirjaekspertiisis juhiti neile allkirjadele

tähelepanu ning eksperdid pidasid neid sedavõrd erinevaks C.C. teistest allkirjadest, et jätsid

need ekspertiisi võrdlusmaterjali hulgast välja.

Käekirjaekspertiisist tulenevalt C.C. testamenti ei allkirjastanud. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei

ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ei saa a priori eeldada, et

tunnistajad räägivad tõtt ning eksperdid eksivad. Eksperdid leidsid, et testamendi allkirjal

erinevad varasemate allkirjadega võrreldes kirja suurus, kirjajoone sujuvus ja neli eritunnust.

Allkiri testamendil on eelnevatest selgelt erinev. Puuduvad mistahes selgitused ja tõendid,

kuidas on võimalik, et järjest raskemalt haige C.C. allkiri minetas 5. veebruaril 2019 senise

värina ja nurklikkuse, mis oli seal esinenud juba ca 8 aastat.

Testamendi tegemisel rikuti ka selle kohustuslikke vorminõudeid, nende rikkumine selgus alles

tunnistajate ütlusest. Tunnistajate D.D. ja E.E. ütluste kohaselt toimus testamendi

allkirjastamine selliselt, et esmalt kirjutasid alla tunnistajad ning alles siis testaator. Samuti

puuduvad tõendid selle kohta, et testaator oleks teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud

tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et tegemist on tema viimse tahtega. Samuti kirjutas

D.D. ka testamendi tegemise kuupäeva. Ütluste andmisel D.D. enam testamendi allkirjastamise

aega ei teadnud. Sellega rikuti PärS § 23 lg 1, 2 ja 3 ning § 25 lg 2 vorminõudeid. Maakohus

seda küsimust otsuses ei käsitlenud ning rikkus seega menetlusõigust.

TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing

tühine vaid siis, kui see tuleneb seadusest või vormi nõudmise eesmärgist. On raske leida

argumente, mis toetaksid seisukohta, et PärS § 23 lg-d 1-3 ja § 25 lg 2 on täies ulatuses vaid

soovituslikud ning neist ei pea järgima mitte ühtegi. Sedavõrd ulatuslik vorminõuete rikkumine

toob TsÜS § 83 lg 1 kohaselt kaasa testamendi tühisuse.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Maakohus järeldas õigesti, et puudus alus tuvastada C.C. testeerimisvõimetus testamendi

koostamise ajahetkel. Maakohus ei eksinud ka tõendeid sisuliselt hinnates ja selgitas, miks jättis

eksperdi arvamuse kõrvale. Maakohus sedastas õigesti, et eksperdi poolt loetletud tervisehäired

ei ole tõsikindlalt ja otseselt seostatavad hagi aluseks olevate asjaoludega. X puhul tuleb eraldi

välja selgitada, milline konkreetne funktsioon ja kui suures ulatuses on kahjustunud. C.C.l ei

tuvastatud 2016 mõtlemise, otsustusvõime ja infotöötluse funktsiooni vähenemist, sh ka mitte

osaliselt.

Väär ja tõenditega vastuolus on hageja väide, et ravidokumendid kinnitavad eksperdi järeldusi.

Hageja väidab, et C.C. seisund ei paranenud. Hageja esitas hagiavalduse lisana perearsti

sissekanded, milles on välja toodud, et patsiendi seisundis on toimunud positiivne dünaamika.

Ka hageja viidatud kiirabikaartidel on märkused C.C. vaimse tervise kohta. 2018. aasta

ravidokumendid kinnitavad, et C.C. vaimne tervis oli selge ja tema mõtlemisvõime adekvaatne.

Tunnistaja F.F. ütlused langevad eeltooduga kokku.

Asjas esitati dokumentaalsed tõendid, millele maakohus ka viitas ja mis kinnitasid, et C.C.

mõtlemis-, infotöötlus- ja otsustusfunktsioon ei olnud kahjustunud. C.C. sõlmis Viljandi

Vallavalitsusega 11. detsembril 2018 lepingu, mille sisuks oli mahukas ja tavainimesele

keeleliselt keerukas kokkulepe. Dokument allkirjastati paberkandjal, C.C. osales vahetult

lepingu sõlmimisel. Seega ei saanud kohalikul omavalitsusel veel 11. detsembril 2018 olla

mistahes kahtlusi isiku teovõime osas. Leping sõlmiti kolmepoolsena, st ka AS Pärlin esindajal

ei tekkinud kahtlusi, nagu ei suudaks C.C. oma tegevusest aru saada. 14. detsembril 2018

allkirjastati ka tööde üleandmise-vastuvõtmise akt.

Maakohus selgitas, et ravidokumendid ei too kaasa hagi rahuldamist, kuna testeerimisvõime ei

ole haige inimese puhul välistatud. Isiku üldine tervislik seisund ei tähenda automaatselt, et

pärandaja ei saa aru testamendi tegemise tähendusest. (Riigikohtu 2. detsembri 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-5110, p 17). Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et C.C. mälu testamendi

tegemise ajal oli piisavalt selge ja ta sai aru, kellele ja millise sisuga korraldusi ta testamendis

teeb. Sümptomaatika, mida ekspert on ekspertiisiaktis tuvastanud, ei ole asjakohane

testeerimisvõime hindamisel tehingu tegemisel. Isiku käelise tegevuse ja nägemisvõime langus

(ta pidi kasutama luupi ja käed värisesid) ja mälutegevuse häire ei too kaasa seda, et isik ei

suuda püsivalt aru saada oma tegudest ega mõista testamendi tähendust.

Tulenevalt TsÜS § 78 lg-st 1 peab testament olema allkirjastatud omakäeliselt, kuid kuupäeva

ja aasta märkimiseks selline kohustus puudub. PärS § 23 lg 1 vorminõude rikkumine ei too

automaatselt kaasa ka testamendi tühisust. PärS § 25 lg 2 kohaselt on tunnistajate juuresolekul

alla kirjutatud kodune testament tühine üksnes kahe eelduse täitmisel – kui testamendis ei ole

märgitud selle tegemise kuupäeva ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega

tuvastada. Riigikohus on selgitanud, et PärS § 23 lg 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise

nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisust (Riigikohtu 2. detsembri

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-5110, p 21). Kuigi testamendile kirjutas kuupäeva ja aasta üks

tunnistajatest, ei too see kaasa testamendi tühisust.

Maakohus tuvastas õigesti, et testament on C.C. poolt allkirjastatud ning see on tõendatud

tunnistajate ütlustega. Ekspertiisis leiti, et tõenäoliselt ei kirjutatud testaatori poolt allkirja

testamendile - aste 7 näitab, et ekspertide veendumus ei ole sügav.

Mõlemad testamendi koostamisel juures viibinud tunnistajad avaldasid üheselt, et nad olid

teadlikud, miks nad C.C. juurde olid kutsutud ja asjaolust, et nad viibivad tunnistajatena

testamendi juures. Testaator võib testamendi juurde kutsumisest teavitada ka teoga, st teavitus

võib olla konkludentne (Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p 14-15).

Oluline on, et tunnistajad teaksid, millises sündmusest nad osa võtavad ja et nende roll on olla

tunnistaja. Sellest said mõlemad üheselt aru. Tunnistajad kinnitasid, et allkirjastamine toimus

ajaliselt vahetus järjestuses. Kuigi PärS § 23 lg 3 on sätestatud testamendile allakirjutamise

järjekord, ei ole selle rikkumine iseenesest testamendi tühisuse alus tulenevalt TsÜS § 87.

Ootamatud ja arusaamatud on väited, et D.D. ei teadnud testamendi koostamise kuupäeva ja

tunnistajate ütlused lahknevad testamendi allkirjastamise aja osas. Kui hageja soovib väita, et

testament ei ole kirjutatud ja allkirjastatud testamendis märgitud kuupäeval, on tegemist uue

vastuväitega, mida apellatsioonkaebuses esitada ei saa.

Otsustusvõime puudumise vastuväite esitas hageja ise hagiavalduses. Maakohus andis

hinnangu hageja enda poolt hagiavalduses toodud seisukohale, et testament võib olla tühine

TsÜS § 13 lg 1 alusel. Seega kontrollis maakohus korrektselt ka võimaliku otsustuõiguse

puudumist ja sellest tulenevat võimalikku tühisust. See kinnitab, et kohus on põhjalikult

uurinud tõendeid ning andnud ka hinnangu poolte esitatud seisukohtadele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse hageja nõudes testamendi kehtivuse

tuvastamiseks, millega tuvastab, et C.C. poolt ei ole tehtud 5. veebruaril 2019 kodust testamenti.

Ringkonnakohus saadab tsiviilasja hageja nõudes kinnistusraamatu kande muutmiseks või

alternatiivselt kahju hüvitamiseks tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis. Maakohus ei ole nende hageja nõuete osas eelmenetlust läbi viinud ega otsuse

tegemiseks vajalikke olulisi asjaolusid välja selgitanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik

puudusi kõrvaldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5).

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud

põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga.

7. Hageja esitas kostja vastu nõude testamendi tühisuse tuvastamiseks, vindikatsiooninõude ja

kinnistusraamatu kande parandamise nõude. Hageja tugineb oma nõude põhjendustes sellele,

et koduse testamendi tegemiseks 5. veebruaril 2019 ei olnud C.C. võimeline kehtivalt

tahteavaldust tegema ning sellel testamendil ei ole C.C. allkiri.

Esmalt peatub ringkonnakohus sellel, kas vaidlusalusel kodusel testamendil on C.C. allkiri,

seega sellel, kas C.C. on üldse nimetatud kuupäeval oma tahet pärandi kohta avaldanud ning

teinud PärS § 19 lg-te 1 ja 2 järgse ühepoolse tehingu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluses kogutud tõendeid ebaõigesti hinnates

jõudnud järeldusele, et C.C. allkirjastas 5. veebruaril 2019 koduse testamendi.

Maakohus luges tuvastatuks, et C.C. suri X, ligikaudu kaks ja pool kuud pärast seda, kui kodune

testament on koostatud.

PärS § 23 lg 1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt

kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva

ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt.

TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus

hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis

ning kujundab vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel (vt Riigikohtu

11. novembri 2020. a otsust tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 15). Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on eksinud tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevate nõuete vastu.

8. Menetluses viidi läbi 5. veebruaril 2019 allkirjastatud koduse testamendi suhtes

käekirjaekspertiis. Ekspertiisiakti nr X kohaselt ei ole ekspertiisiks esitatud 5. veebruaril 2019.

a koostatud kodust testamenti tõenäoliselt testaator C.C. nimelt allkirjastanud C.C., (arvamuste

skaalal aste 7.) Eksperdid leidsid, et vaidlustatud materjal ning võrdlusmaterjal võimaldasid

ekspertiisi teostada. Ekspertiisiakti kohaselt puuduvad vaidlustatud allkirjas spontaanne värin

ja nurklikkus, samuti tõid eksperdid esile erinevad käekirjatunnusete kogumid, mis on aluseks

arvamusele, vaidlustatud allkirja ei kirjutanud C.C..

Maakohus ei ole üldse ekspertarvamust hinnanud ega põhjendanud, miks ta ei pea

ekspertarvamust

usaldusväärseks.

Maakohus

piirdus

nõustumisega

kostja

esindaja

seisukohtadega, et seda kas isik on koduse testamendi allkirjastanud omakäeliselt või mitte, on

võimalik tõsikindlalt tuvastada tunnistajate ütlustega, kes viibisid koduse testamendi sõlmimise

juures. Maakohus ei ole aga samas analüüsinud tunnistajate ütlusi C.C. poolt isiklikult allkirja

andmise seisukohast. Maakohus on pealiskaudselt leidnud, et usaldusväärsed tunnistajad D.D.

ja E.E. on kinnitanud, et nende arusaamise kohaselt oli C.C. teo- ja otsustusvõimeline.

Maakohus leidis, et kuivõrd nimetatud tunnistajad olid juures, kui C.C. allkirjastas vaidlusaluse

testamendi, siis on ümber lükatud ka testamendi võimaliku võltsituse kahtlus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus kahelda ekspertarvamuse õigsuses. Ka optilisel

vaatlusel erineb 5. veebruari 2019 dokumendil (I kd, tl 9) olev allkiri teistest asja materjalide

juures olevatest varasematest kodustel testamentidel olevatest allkirjadest (I kd, tl 10jj).

Allkirjastamise juures viibinud üks tunnistajatest, E.E., on esitanud kohtule oma ütlused kirja

teel (I kd, tl 53jj). Kohtul puudus seega võimalus saada ühe tunnistaja ütlustest vahetut muljet.

D.D. ja E.E. on mõlemad kostja töökaaslased. D.D. ütluste kohaselt ei saanud C.C. testamendi

tegemise ajal iseseisvalt kirjutada, kuna tema käed värisesid (II kd, tl 57 pöördel). Just D.D.

ütlus kinnitab ekspertarvamuses avaldatut, et vaidlustatud allkirjas puuduvad spontaanne värin

ja nurklikkus. Seega juhul, kui C.C. oleks ise 5. veebruaril 2019 testamendi allkirjastanud, oleks

sellel dokumendil, nagu varasematel testamentidel, võimalik märgata mõjutusi, mida jätavad

spontaanselt värisevad käed.

Arusaamatuks jääb, mida on maakohus pidanud silmas leides, et: „Puudub kahtlus, et

tunnistajate D.D. ja E.E. ütlused on kohtule esitamise eelselt kooskõlastatud, st üks-üheselt

kokkulangevad. (otsuse lk 5)“

Ringkonnakohus leiab, et menetluses on tõendamist leidnud, et C.C. ei ole allkirjastanud

5. veebruaril 2019 tehtud kodust testamenti. Kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet

avaldanud, ei olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada

(vt Riigikohtu 25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas 2-14-53722 p 15). Kuna aga hagejal on

hagiavaldusest nähtuvalt tuvastushuvi testamendi puudumise kindlakstegemiseks tuvastab

ringkonnakohus, et C.C. poolt ei ole tehtud 5. veebruaril 2019 kodust testamenti.

9. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus ei ole ka C.C. 5. veebruari 2019

testeerimisvõime hindamist nõuetekohaselt läbi viinud.

Menetluses

tehti

C.C.

testeerimisvõime

hindamiseks

postuumne

ambulatoorne

kohtupsühhiaatriaekspertiis. 1. märtsi 2020 ekspertiisiakti nr X kohaselt ei esinenud C.C.l 5.

veebruaril 2019 testamendi koostamise ajal vaimutegevuse ajutist häiret, vaid tal oli sel ajal

püsiv kognitiivsete võimete defitsiit (nõdrameelsus), mis oli saanud alguse 2016. aastal X

järgselt. Nimetatud kognitiivsete võimete defitsiit ei võimaldanud C.C.l õigesti hinnata seda,

kuidas tehing mõjutab tema huve. Maakohus jättis ekspertiisiakti hindamata ning

põhjendamata, miks ta selles esitatud seisukohta ei pidanud usaldusväärseks.

Selgusetuks jääb, missugusel õiguslikul põhjendusel nõustus maakohus kostja seisukohaga, et

eksperdi järeldus, et 5.veebruaril 2019 oli C.C. vaimutegevuse häire selline, et ta ei suutnud aru

saada oma varakäsutusest (selle sisust ja tähendusest), kuivõrd tema tervislik seisund võrreldes

2016.a ei muutunud, omaks määravat tähendust üksnes juhul, kui ekspert oleks tuvastanud, et

uuritava vaimutegevus oli 2016 kahjustunud sellisel määral, mis välistas teovõime täielikult.

Maakohus ei ole ka hageja poolt esitatud C.C. ravidokumente alates aprillist 2015 (I kd, tl 13jj)

hinnanud, leides üksnes, et testeerimisvõimelisus ei ole haige inimese puhul välistatud. Samas

tuleneb C.C. 12. aprilli 2019 (seega kaks kuud pärast testamendi koostamist) statsionaarsest

epikriisist C.C. kaasuvate haiguste loetelus X (X). Epikriisi kohaselt oli C.C. ajas, kohas,

situatsioonis desorienteeritud (I kd, tl 41).

Maakohus on tuginenud üksnes menetluses ärakuulatud tunnistajate ütlustele. Maakohus

põhjendas kõikide teiste tõendite kõrvalejätmist sellega, et tunnistajate ütlused on

usaldusväärsed, sest need on ülevaatlikud, piisavalt detailsed, sisu suhtes ajaliselt lähemal

5. veebruarile 2019 võrreldes menetluse käigus kogutud tõenditega. Samas kohtus tunnistaja

F.F. C.C.ga 2018 a. sügisel, seega ajaliselt oluliselt suurema vahemaaga testamendi tegemisele,

kui seda on 12. aprilli 2019 statsionaarne epikriis.

Maakohus on tuginenud C.C. testeerimisvõime hindamisel 11.detsembril 2018 (I kd tl 147-151)

ja 14.detsembril 2018 (I kd tl 152) väidetavalt C.C. poolt sõlmitud lepingutele. Maakohus ei

ole nimetatud tõendeid sisuliselt hinnanud, vaid leidnud, et: “täielikult nõustumisväärne on ka

kostja esindaja seisukoht“, et lepingupartneritel ei saanud jääda märkamatuks C.C. vaimse

võimekuse defitsiit. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et 8. aprilli 2020 ekspertiisiaktis on esile

toodud, et nimetatud allkirjad erinevad eritunnustelt teistest C.C. võrdlusallikatest ja võivad

olla kirjutatud kellegi teise poolt ning eksperdid ei kasutanud nimetatud allkirju võrdlusanalüüsi

tegemisel. Maakohus ei ole lepingu sõlmisega seotud asjaolusid välja selgitanud, piirdudes

pealiskaudse nõustumisega kostja esindaja arvamusega.

10. Hageja on menetluses esitanud nõude kinnistusraamatu kande muutmiseks või

alternatiivselt kahju hüvitamiseks. Nimetatud nõuetes ei ole maakohus eelmenetlust (mh hageja

omandiõiguse tuvastamist C.C. õigusjärglasena) üldse läbi viinud.

Ringkonnakohus leiab, et hagile lisatud faktilised asjaolud ja tõendid ei võimalda

ringkonnakohtul hageja omandiõigust kindlaks teha. Asjas puuduvad ka andmed

pärimismenetluse läbiviimise kohta. Ringkonnakohus saadab hageja nõuded maakohtule

menetlemiseks eelmenetluse staadiumis.

11. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke