2-19-5475/81 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-5475

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav

Kohtuasi

X hagi Y vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjades nr 014/2019/495 ja nr 014/2019/496

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. märtsi 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

12 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

apellatsioonimenetluses

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Kostja: Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson

Kohtuistungi toimumise aeg

04. mai 2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17. märtsi 2020 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja X kanda.

4. Välja mõista X-lt riigituludesse apellatsioonimenetluse riigilõiv 600 eurot. X on

kohustatud riigilõivu tasuma 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 09.04.2019 Harju Maakohtule hagi Y vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjades nr 014/2019/495 ja nr 014/2019/496. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Weissberg OÜ 05.12.2016 laenulepingu, mille

sisuks oli kostja antav laen 500 000 eurot Weissberg OÜ-le. Samal kuupäeval seati notariaalsete

lepingute alusel hageja kui kolmanda isiku kinnistutele hüpoteegid laenulepingust tulenevate

Weissberg OÜ kohustuste tagamiseks. Hageja nõustus Weissberg OÜ kohustusi tagama, sest

Weissberg OÜ üks kahest juhatuse liikmest, Q, on tema poeg. Laenu võeti teise juhatuse liikme

W jaoks.

3. Laenulepingu p-s 1.1.2 kinnitas laenusaaja Weissberg OÜ, et on saanud kostjalt kätte

200 000 eurot. Sama kordab ta ka laenulepingu p-s 7.3. Tegelikult ei ole kostja Weissberg

OÜ-le nimetatud summat üle andnud.

4. Kostja ei ole tegelikuks laenuandjaks, sest kostjal puudusid laenulepingus märgitud suuruses

rahalised vahendid. Tegelikuks laenuandjaks oli kostja elukaaslane B, kellele laenulepingu

sõlmimise päeval loovutati laenulepingust tulenevad nõuded. Hagejale teadaolevalt sõlmiti

laenulepingu lisa 1, mille kohaselt tuli laenulepingust tulenevad kohustused täita mitte kostjale,

vaid B-le. Seega on tegemist on olematu kohustusega ja vale võlausaldajaga.

5. 2019.a märtsis sai hageja kohtutäitur Marek Laanemetsalt kaks täitmisteadet, mille järgi

täidetakse täitemenetluses laenulepingu alusel kostja hüpoteegiga tagatud nõuet 600 288 euro

suuruses summas (70 144 + 530 144). Nõude suurus on arusaamatu.

6. Hageja märkis 17.06.2019 ja 19.07.2019 menetlusdokumentides täiendavalt, et kuna tegelik

(suuline) laenuleping sõlmiti Weissberg OÜ ja B vahel, siis on 05.12.2016 kostja ja Weissberg

OÜ vahel sõlmitud laenuleping tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-te 2 ja 3

alusel, sest tegemist on tehinguga, millega sooviti tegelikku laenuandjat varjata. W on laenu B-

le tagastanud. Vahendid laenu tagastamiseks sai W osaliselt enda kinnistu müügist 2018.a mais.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Q pöördus 2015.a B poole sooviga saada Weissberg OÜ-le 200 000 eurot laenu. Laenu

soovis Q saada selleks, et realiseerida äriprojekt Venemaal. Weissberg OÜ pidi laenu tagastama

2016.a alguses. Kirjalikku laenulepingut 2015.a ei sõlmitud.

9. Q teavitas 2016.a B, et Venemaa äriprojektiga on raskusi ja laenu tagastamine on

raskendatud. 2016.a jooksul sai B-le teatavaks, et Weissberg OÜ on laenu saanud Credit One

OÜ-st. Laenu tagatiseks oli seatud hüpoteek hageja kinnistule. B oli 2016.a suvel

olukorras, kus ta oli andnud Weissberg OÜ-le laenu sularahas, kuid laenu andmise kohta

puudus dokument ja esinesid viited Wessberg OÜ majandusliku olukorra halvenemise kohta.

B tegi Q-le ettepaneku, et ta annab Weissberg OÜ-le täiendavalt laenu 300 000 eurot, mille

arvelt saab Weissberg OÜ tagastada laenu Credit One OÜ-le tingimusel, et sõlmitakse

laenuleping, kus Weissberg OÜ kinnitab ka 2015. a saadud laenu 200 000 eurot saamist. Samuti

pidi seatama kogu laenulepingu alusel saadud laenu tagatiseks hüpoteegid hagejale kuuluvatele

kinnistutele.

10. Weissberg OÜ saatis 01.12.2016 kostjale laenulepingu projekti. Projekti muudeti oluliselt.

Sealt eemaldati intressi tasumise kohustus. Leping allkirjastati 05.12.2016.

11. Kuna Weissberg OÜ ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, esitas kostja

kohtutäiturile hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks avalduse.

12. Täitmisele esitatud nõue 600 000 eurot on selge, sest see koosneb põhinõudest 500 000

eurot (200 000 + 300 000) ning 100 000 euro ulatuses viivisest. Kostja nõuab viivist osaliselt.

Vastavalt laenulepingu p-s 1.5 kokku lepitud viivisemäärale oli täitmisavalduse esitamise

seisuga kostja õigustatud nõudma viivist 165 750 eurot. Täitmisteates märgitud 288 eurot on

kohtutäituri tasu.

13. Väär on hageja väide, et Weissberg OÜ ei ole saanud 200 000 eurot. Nimetatud summa

andis Q palvel Weissberg OÜ-le 2015.a märtsis B. B soov oli, et laen tagastataks kostjale,

mistõttu vormistati see ka selliselt Weissberg OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus.

Oluline ei ole see, kes laenusumma faktiliselt üle andis.

14. Tähtsust ei ole selles, kas kostjal oli finantsvõimekust raha laenamiseks või mitte. Isegi kui

kostja oleks 300 000 eurot kelleltki ise laenanud ja selle edasi laenanud Weissberg OÜ-le, on

raha kostja poolt üle kantud ja tuleb tagastada lepingus sätestatud korras.

15. Laenuleping ei ole näilik. Asjaoludest ei nähtu, et pooled oleks tahtnud varjata mõnda teist

tehingut või soovinud vältida õiguslike tagajärgede saabumist.

16. Kostja ei ole loovutanud nõuet B-le. B on kirjalikult kinnitanud, et laen tuleb tagastada

kostjale.

Maakohtu otsus ja põhjendused

17. Maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud

hageja kanda.

18. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

05.12.2016 notariaalselt tõestatud hüpoteegi loovutamise, üleandmise ja seadmise

lepinguga on seatud kostja kasuks hüpoteek hagejale kuuluvale KKK kinnistule

aadressiga XXX 530 000 euro suuruses summas;

-

05.12.2016 notariaalselt tõestatud hüpoteegi loovutamise ja üleandmise lepinguga on

seatud kostja kasuks hüpoteek hagejale kuuluvale TTT kinnistule aadressiga XXX 70

000 euro suuruses summas;

-

hüpoteekidega on tagatud kõik kostja nõuded Weissberg OÜ vastu, mis tulenevad kostja

ja Weissberg OÜ vahel 05.12.2016 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest

muudatustest ja lisadest;

-

kostja 28.02.2019 täitmisavalduse alusel alustas kohtutäitur Marek Laanemets

05.03.2019

hageja

suhtes

täitemenetlusi

täiteasjades

nr

014/2019/495

ja

nr 014/2019/496.

19. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kostja ja Weissberg OÜ, keda esindas juhatuse liige

Q, sõlmisid 05.12.2015 laenulepingu. Laenulepingu p 1.1 kohaselt andis kostja Weissberg OÜ-

le laenu 500 000 eurot. Lepingu p-s 1.1.2 kinnitasid lepingu pooled, et Weissberg OÜ on

lepingu sõlmimise hetkeks saanud kostjalt kätte 200 000 eurot ja lisaks annab kostja Weissberg

OÜ-le laenu 300 000 eurot, mis kantakse notari kontole. Lepingu p-s 7.3 kinnitasid lepingu

pooled, et lepinguesemeks olev laenusumma on osaliselt, s.o 200 000 euro suuruses summas,

laenusaajale välja makstud ja 300 000 eurot on kantud notari deposiiti. Kostja kandis

01.12.2016 notar Lee Mõttuse kontole 200 000 eurot ja 05.12.2016 100 000 eurot. Weissberg

OÜ kohustus laenu tagastama lepingu p 1.2 järgi järgmiselt: 200 000 eurot hiljemalt 05.12.2017

ja 300 000 eurot hiljemalt 05.12.2018.

20. Laenulepingu p-des 1.1.2 ja 7.3 on Weissberg OÜ andnud kinnituse 200 000 euro

vastuvõtmise kohta, mis on käsitletav võlaõigusseadus (VÕS) § 95 järgi täitmise kviitungina.

Laenulepingu ja tunnistaja B ütlustega on tõendatud, et Weissberg OÜ sai 200 000 eurot laenu.

Tunnistaja B kinnitas, et andis 2015.a Weissberg OÜ juhatuse liikme Q palvel Weissberg OÜ-

le sularahas laenu 200 000 eurot äri ajamiseks. Hageja kinnitas hagiavalduses ka ise, et

Weissberg OÜ-le andis laenu B ja Q pöördus laenu saamiseks B poole. Hageja ei ole ka

tõendanud, et B-l puudusid vahendid Weissberg OÜ-le nimetatud summas laenu andmiseks.

Usutav ei ole, et Weissberg OÜ esindaja Q kinnitab laenulepingus 200 000 euro saamist ja on

nõus seadma hüpoteegi enda emale ehk hagejale kuuluvatele kinnistutele kokku 600 000 euro

suuruses summas, kui Weissberg OÜ ei ole lepingus märgitud suuruses laenu saanud. Puudub

vaidlus, et Q on hageja poeg ehk asjast huvitatud isik, mistõttu ei ole usutavad tema ütlused

selle kohta, et ta tunnistas ekslikult 200 000 euro saamist. Algselt ta väitis, et 200 000 euro

saamise kinnitamise näol oli tegemist veaga ja ta ei lugenud korralikult lepingut läbi, kuid

hiljem väitis, et oli nõus kinnitama 200 000 euro saamist, kuna tegemist oli intressivaba

lepinguga. Hageja väiteid ja Q ütlusi selle kohta, et Weissberg OÜ ei ole saanud 200 000 eurot

laenu, ei toeta ükski kohtule esitatud dokumentaalne tõend.

21. On tõendatud, et kostja kandis notari kontole 01.12.2016 200 000 eurot ja 05.12.2016

100 000 eurot. Seega on kostja laenanud Weissberg OÜ-le 300 000 eurot. Asjas ei oma tähtsust,

kas kostjal olid vastavad vahendid endal olemas või laenas ta need kolmandalt isikult. Kostja

kinnitas vande all, et tal olid vahendid laenu andmiseks olemas, kuna ta võõrandas temale

kuulunud 4-toalise korteriomandi XXX tänaval.

22. Tõendamata on hageja väide, et laenulepingust tulenevad nõuded on loovutatud

B-le. Kohtule ei ole nõude loovutamise lepingut esitatud. Hageja ei ole tõendanud, et

05.12.2016 laenulepingu lisana 1 allkirjastasid kostja ja Weissberg OÜ esindaja Q lepingu,

mille kohaselt tuli laenulepingust tulenevad kohustused täita B-le. Laenulepingu projektiga on

tõendatud, et laenulepingu lisa 1 pidi olema laenu tagastamise graafik. Kostja ja B kinnitasid

nii kirjalikult kui ka suuliselt vande all, et nõude loovutamise lepingut ei ole sõlmitud ja

kohustus tuleb täita kostjale. Tõendamata ja asjakohatu on hageja väide, et kostja võib olla

allkirjastas B ID-kaarti kasutades 13.05.2019 kinnituse ise. B kinnitas, et 13.05.2019 kinnitus

on allkirjastatud tema poolt. Asjakohatud on tunnistaja Q väited, et ta leppis B-ga kokku selles,

et laenulepingust tulenev kohustus tuleb täita B-le. B ei ole 05.12.2016 laenulepingu pool ja

seega ei oma tähtsust, milles Q ja B kokku leppisid. Nõude loovutuseks on VÕS § 164 lg 1 järgi

vajalik võlausaldaja ja teise isiku kokkulepe ehk antud juhul kostja ja B vaheline kokkulepe.

Vastava kokkuleppe olemasolu tõendatud ei ole. Tõendamist ei ole leidnud ka hageja väide, et

Weissberg OÜ-le on antud korraldus tagastada laen B-le. Kostja kinnitas vande all, et ta ei ole

sellist korraldust andnud.

23. Tõendamata on hageja väited, et kostja ei ole laenulepingu pooleks ja tegemist on näiliku

tehinguga. 05.12.2016 sõlmitud laenuleping on sõlmitud kostja ja Weissberg OÜ vahel. Seda

on kinnitanud nii tunnistaja B kui ka Q ise. Puudub vaidlus, et laenulepingu on allkirjastanud

kostja. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et lepingu pooled soovisid

varjata mingit teist tehingut või soovisid, et leping ei tooks kaasa õiguslikke tagajärgi. Kostja

ja Weissberg OÜ sõlmisid 05.12.2016 laenulepingu, mille alusel sai Weissberg OÜ laenu ja

kostja on nõudnud laenu tagastamist ehk lepingu poolte avaldused vastavad tegelikkusele.

Ebaõige on hageja käsitlus, et laenulepinguga sooviti varjata B ja Weissberg OÜ

vahelist laenusuhet. Laenusuhte varjamist ei saa järeldada sellest, et Weissberg OÜ juhatuse

liige Q pidas läbirääkimisi B-ga ning et laenulepingu teksti aitasid ette valmistada B ja kostja

vend. Tähtsust ei oma, kellega peeti läbirääkimisi või kes aitas laenulepingut vormistada.

Tähtsust omab see, kelle vahel on laenuleping sõlmitud. Laenuleping on sõlmitud Weissberg

OÜ ja kostja vahel. Usutavad ei ole tunnistaja Q ütlused, et ta sai alles notari juures teada, et

laenuleping sõlmitakse kostjaga. Q esindaja edastas Q palvel 01.12.2016 kostjale laenulepingu

projekti. Seega oli Q kui Weissberg OÜ juhatuse liige teadlik, et laenuleping sõlmitakse

kostjaga. Isegi kui laenusuhe oleks olnud B ja Weissberg OÜ vahel, siis ei tähenda see tehingu

näilikkust, kuna poolte sooviks oli Weissberg OÜ-le laenu andmine ja Weissberg OÜ-l on

kohustus laen tagastada. Keelatud ei ole kohustuste ja õiguste üleandmine. Käesoleval juhul on

tegemist lepingu osalise ülevõtmisega VÕS § 179 lg 1 tähenduses. Eelnevalt on tuvastatud, et

200 000 eurot laenas Weissberg OÜ-le B. Samuti on tuvastatud, et laenulepingu p-des 1.1.2 ja

7.3 on Weissberg OÜ tunnistanud laenu saamist ja nõustunud laenu tagastamisega kostjale.

Seega on Weissberg OÜ andnud nõusoleku õiguste ja kohustuste üleminekuks kostjale seoses

200 000 eurot laenamisega. Kostja ja B kinnitasid vande all, et nende soov on olnud see, et

kogu laenulepingust tulenev kohustus, sh B poolt antud 200 000 eurot, täidetakse kostjale,

millest võib järeldada, et kostja ja B on sõlminud suulise lepingu õiguste ja kohustuste

ülevõtmiseks kostja poolt.

24. Tõendamist ei leidnud hageja väide, et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud

Weissberg OÜ teise juhatuse liikme W poolt B-le. Tunnistaja Q ütlused selle kohta, et kohustus

on täidetud, on paljasõnalised. Tunnistaja ei ole näinud raha üleandmist. Kohtule ei ole esitatud

muid tõendeid raha tagastamise kohta. Pealegi ei ole 05.12.2016 laenulepingust tulenevat nõuet

loovutatud ega kohustatud laenu tagastama B-le. Seega isegi juhul, kui W on andnud

mingi rahasumma B-le, ei ole kohustust täidetud kostjale. Samas on tunnistaja B ja kostja vande

all kinnitanud, et neile ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste katteks raha makstud.

Arvestades eelnevat on sundtäitmine täiteasjades nr 014/2019/495 ja nr 014/2019/496 lubatav.

Apellatsioonkaebus

25. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

26. Maakohus leidis ebaõigesti, et 05.12.2016 sõlmitud laenuleping ei ole näilik ja oluline ei

ole see, et tegelikult andis Weissberg OÜ-le laenu B. Sellist kohustust ei ole hageja kinnistutele

seatud hüpoteekidega tagatud.

27. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et laenulepingu p 1.1.2 kohaselt pidi 200 000

eurot üle andma kostja, mitte B. On tõendatud, et kostja ei ole 200 000 eurot Weissberg OÜ-le

üle andnud.

28. Maakohus pidas ebaõigesti Q tunnistajana antud ütlusi ebausutavaks seetõttu, et tegemist

on hageja pojaga, kes on tulenevalt sugulussidemetest hageja poolt kallutatud. Vastupidi, Q

kasutas ära oma sugulussuhet hagejaga, kes usaldas poega liigselt ja andis oma vara tagatiseks.

29. Väär on maakohtu tuvastatu, et Q oli juba enne notari juures laenulepingu sõlmimist teadlik

sellest, et laenuandjaks saab olema kostja.

30. Õige ei ole maakohtu järeldus, et oluline ei ole see, kes pidasid läbirääkimisi laenulepingu

sõlmimiseks. Laenulepingu saavad sõlmida vaid läbirääkimiste osapooled, kes vahetasid

selleks vastavaid tahteavaldusi.

31. Pooltega arutamata leidis maakohus lubamatult, et tegemist on kostja poolt laenulepingu

ülevõtmisega VÕS § 179 lg 1 tähenduses. Hageja sellega ei nõustu.

32. Kostja ei esitanud vastuväiteid selle kohta, et tema poolt notari deposiiti kantud 300 000

eurot on pärit B-lt. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et see ei oma asjas tähtsust.

33. Maakohus jättis ebaõigesti käsitlemata sundtäitmisele esitatud nõude suuruse vastavalt

asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg-le 1, mille kohaselt on lubamatu nõue, mis ületab

hüpoteegisummat.

Vastus apellatsioonkaebusele

34. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

35. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

36. Ringkonnakohtu hinnangul andis maakohus asjas esile toodud asjaoludele ja tõenditele õige

hinnangu ning põhjendas, miks ta hageja väidetega ei nõustunud ning milliseid tõendeid ja miks

otsuse tegemisel ei arvestanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

37. Maakohus tuvastas õigesti, et laenulepingu p-des 1.1.2 ja 7.3 on Weissberg OÜ andnud

kinnituse selle kohta, et ta on saanud enne laenulepingu sõlmimist kätte laenu 200 000 euro

suuruses summas. Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, on tegemist

kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mis tõendab eelduslikult, et raha on üle

antud, nagu leidis õigesti ka maakohus. Seda on võimalik küll teiste tõenditega ümber lükata,

kuid tõendamiskoormis on selles osas hagejal (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-162-13, p 37).

Muu hulgas võib täitmise kviitungis sisalduva kinnituse raha üleandmise kohta ümber lükata,

tõendades, et laenu andjal ei olnud laenu andmiseks piisavalt raha (vt Riigikohtu lahendit

nr 3-2-1-39-08, p 15).

38. Kostja ei väitnud maakohtus, et tema andis enne 05.12.2016 kirjaliku laenulepingu

sõlmimist Weissberg OÜ-le üle 200 000 euro suuruse laenusumma, nagu hageja ekslikult leiab.

Kostja tugines sellele, et selle summa andis Weissberg OÜ-le 2015.a sõlmitud suulise

laenulepingu alusel sularahas üle B ja täiendava 300 000 euro suuruse laenu andmise

tingimuseks oli see, et sõlmitakse laenuleping, milles Weissberg OÜ kinnitab ka varasema

laenu saamist. Kuna vaidlusaluse laenu 200 000 euro suuruses summas andis üle B, ei oma

tähtsust, kas kostjal oli sellises summas laenu andmiseks rahalisi vahendeid või mitte.

39. Lisaks laenulepingule tõendavad 200 000 euro üleandmist ka tunnistaja B ütlused, mille

kohaselt ta andis 200 000 eurot üle Weissberg OÜ juhatuse liikmele Q-le. B ütlused

ei ole vastuolulised ja need on kooskõlas kirjaliku tõendi – laenulepinguga. Hageja ei ole

seadnud kahtluse alla, et B-l oli sellises suuruses laenu andmiseks piisavalt raha. Maakohus

leidis õigesti, et hageja ei ole täitmise kviitungist tulenevat eeldust tõenditega ümber lükanud.

40. Maakohus põhjendas otsuses, miks on tunnistaja Q ütlused 200 000 euro suuruse laenu

mittesaamise kohta ebausaldusväärsed. Ringkonnakohtul puudub alus teistsuguse järelduse

tegemiseks. Lisaks maakohtu otsuses märgitule, et tema ütlused olid vastuolulised ja

ebausutavad ning ta on hageja pojana isiklikult huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks ja

kostja kahjuks, leiab ringkonnakohus, et Weissberg OÜ juhatuse liikmena on ta ilmselgelt

huvitatud ka sellest, et äriühing vabaneks lepinguliste kohustuste täitmisest kostja ees. Eluliselt

ei ole usutav Q väide, et ta kinnitas laenulepingus ekslikult 200 000 euro kättesaamist. Samal

päeval sõlmis ta hageja esindajana hüpoteekide seadmise lepingud, millega koormati hageja

kinnistud laenulepingu täitmise tagamiseks kostja kasuks kokku 600 000 euro suuruste

hüpoteekidega (tlk-d 6-11). Kui laenu oleks antud ainult 300 000 euro suuruses summas (mille

üleandmise üle vaidlust ei ole), siis puudub mõistlik selgitus selle kohta, miks oli vaja hageja

kinnistud koormata lepingu täitmise tagamiseks hüpoteekidega, mille suurus ületab

laenusummat kahekordselt olukorras, kus intressi maksmise kohustust Weissberg OÜ-l lepingu

järgi ei olnud.

41. Täitmise kviitungis sisalduvat kinnitust raha üleandmise kohta ei lükka ümber ka tunnistaja

W väide, et Weissberg OÜ ei ole saanud 200 000 euro suurust laenu (tlk 193). W

Weissberg OÜ ainuosaniku ja juhatuse liikmena on samuti huvitatud sellest, et äriühing

vabaneks oma lepinguliste kohustuste täitmisest kostja ees. Seega ei ole ka tema ütlused

eelnimetatud summa mittesaamise kohta usaldusväärsed ja need ei lükka ümber lepingus

märgitud kinnitust raha saamise kohta.

42. Kostja tugines maakohtus sellele, et B soov oli see, et 200 000 euro suurune laen

tagastatakse kostjale, mistõttu see vormistatigi sellisena kostja ja Weissberg OÜ vahel sõlmitud

laenulepingus. Maakohus leidis põhjendatult, et B võis oma suulisest laenulepingust tulenevad

õigused VÕS § 179 lg 1 järgi kostjale üle anda ja tuvastas, et selleks oli olemas ka Weissberg

OÜ nõusolek. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et eeltoodud maakohtu

järeldus on lubamatu, kuna pooltega seda ei arutatud. Kohtu käsitlus tugineb kostja poolt esile

toodud asjaoludele ja tõenditele ning kohtul oli kohustus anda otsuse tegemisel hinnang muu

hulgas ka sellele, kas laenuandja võis seaduse järgi anda suulisest laenulepingust tulenevad

õigused kostjale üle.

43. Maakohus tuvastas õigesti, et Q teadis juba enne laenulepingu sõlmimist, et see sõlmitakse

Weissberg OÜ ja kostja vahel. See on tõendatud 01.12.2016 kostjale saadetud e-kirjaga,

mille manuses oli Q palvel kostjale saadetud laenulepingu projekt (tlk 41- 44).

Samuti leidis maakohus õigesti, et tähtsust ei oma see, kellega peeti läbirääkimisi või kes aitasid

laenulepingut vormistada. Oluline on see, kes lepingu sõlmisid ja nagu juba eelnevalt märgitud,

teadis Weissberg OÜ juhatuse liige Q juba enne laenulepingu sõlmimist sellest, et see

sõlmitakse kostjaga.

44. Vaidlust ei olnud asjaolu üle, et kostja kandis enda kontolt notari kontole kahe ülekandega

kokku 300 000 eurot. Tähtsust ei ole sellel, kas kostja oli saanud selle summa enda kinnisvara

müügist, B-lt või muul viisil, nagu leidis õigesti ka maakohus.

45. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlusalune laenuleping ei ole näilik

tehing, mis oleks TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kuna on tõendatud, et Weissberg OÜ soovis

saada ja sai laenu, viitab see selgelt lepingupoolte tahtele saavutada laenulepingust tulenevaid

õiguslikke tagajärgi, milleks oli laenuandja kohustus anda laenusaajale laenatud raha üle ja

õigus nõuda selle tagasimaksmist ning laenusaaja kohustus see tagasi maksta. Seda järeldust ei

muuda ebaõigeks asjaolu, et osaliselt oli tegemist varasemast suulisest laenulepingust tulevate

õiguste ülevõtmisega.

46. Maakohus tuvastas õigesti, et 300 000 euro suuruse laenu tagasimaksmine ei ole tõendatud.

Nii maakohtus üle kuulatud tunnistaja Q kui ka ringkonnakohtu poolt üle kuulatud W kui

asja lahendamisest huvitatud isikute paljasõnalised väited selle kohta, et laenulepingust tulev

kohustus on täidetud W poolt raha maksmisega B-le, seda ei tõenda. Q ei teadnud, millal ja

kuidas W raha tagasi maksis (tlk 102). W ei vastanud küsimustele, millal, kus ja miks ta andis

B-le üle 300 000 eurot, kust ta selle raha sai, kas raha üleandmise kohta vormistati kirjalik

dokument ja kui seda ei tehtud, siis miks seda ei tehtud (tlk-d 166 ja 193). Pealegi tuli

laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise kohustus täita kostjale. Maakohus leidis õigesti,

et isegi siis, kui tõendamist oleks leidnud W poolt mingi rahasumma andmine B-le, ei saaks

lugeda lepingust tulenevat kohustust täidetuks.

47. Hageja väitis maakohtus, et täitmisel oleva nõude suurus on arusaamatu. Kostja selgitas

14.05.2019 menetlusdokumendis, et ta esitas täitmiseks 500 000 euro suuruse põhivõla ja

100 000 euro suuruse viivisenõude, kokku 600 000 euro suuruses summas (tlk 35). Maakohus

andis otsuses hageja eelnimetatud väitele hinnangu ja leidis põhjendatult, et täitmisele esitatud

nõue on selge.

48. Hageja ei tuginenud maakohtu menetluses sellele, et täitemenetlusi viiakse läbi suuremas

ulatuses, kui on hüpoteekide summad. Seetõttu on ebaõige apellatsioonkaebuse väide, et

maakohus jättis selle kohtuotsuses käsitlemata. Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud uue

asjaolu lubatavust hageja apellatsioonkaebuses ei põhjendanud ja ringkonnakohus jätab selle

TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

49. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

50. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus.

Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

51. Hageja vabastati Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.2020 määrusega käesolevas asjas

apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Hagejal tuli

apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 600 eurot. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

tuleb hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel see välja mõista riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 järgi

peab täitma riigilõivu tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda viivist menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS

§ 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav