2-20-13523/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-13523

Kohtuasi

Intrum Debt Finance Ag hagi XX (X) vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.02.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7 758,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Intrum Debt Finance Ag (registrikood CH-

100.023.266), esindaja Dagne Niit

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja Inna

Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.02.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Hagejal menetluskulude

puudumise tõttu pole vaja ringkonnakohtu menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Intrum Debt Finance Ag (hageja) esitas 17.09.2020 Harju Maakohtule hagi XX

(kostja/laenusaaja) vastu võlgnevuse 9 575,26 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

2 924,74 euro väljamõistmiseks järgmiselt:

− lepingu nr L3700898849 põhivõlgnevus oli 3 005,68 eurot, intress 317,08 eurot,

haldustasu 4,50 eurot;

− lepingu nr L3700365482 intress oli 29,47 eurot ja haldustasu 4,50 eurot;

− lepingu nr L2700640098 põhivõlgnevus oli 5 653,83 eurot, intress 555,70 eurot ja

haldustasu 4,50 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid COOP Finants AS (endine Krediidipank Finants, edaspidi

laenuandja) ja kostja 04.04.2017 sihtlaenulepingu nr L3700898849. Pooled leppisid kokku, et

laenuandja annab laenusaajale laenu 4 335 eurot osamaksega 115,29 eurot kuus 60 kuuks

intressimääraga 19,90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 86,70 eurot ja lepingu

haldustasuks kuus oli 0,90 eurot. Laenusaaja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi

korrektselt, mistõttu saatis laenuandja laenusaajale 27.04.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse.

Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud ja laenuandja ütles 28.05.2018 lepingu üles. Lepingu

lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 4 250,65 eurot, sh tagastamata krediidisumma

3 897,46 eurot, intress 317,08 eurot, haldustasu 4,50 eurot, viivis lepingu kehtivuse ajal 6,78

eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 24,83 eurot.

Laenuandja ja kostja sõlmisid 03.08.2015 sihtlaenulepingu nr L3700365482. Pooled leppisid

kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 2 000 eurot osamaksega 74,87 eurot

kuus 36 kuuks intressimääraga 19,90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 20 eurot

ja lepingu haldustasuks kuus 0,90 eurot. Laenusaaja ei täitnud lepingust tulenevaid

maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja laenusaajale 27.04.2018 lepingu

ülesütlemise hoiatuse. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud ja laenuandja ütles 28.05.2018

lepingu üles. Lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 553,37 eurot, sh

tagastamata krediidisumma 486,03 eurot, intress 29,47 eurot, haldustasu 4,50 eurot, viivis

lepingu kehtivuse ajal 8,86 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 24,51 eurot.

Laenuandja ja kostja sõlmisid 15.08.2017 laenulepingu nr L2700640098. Pooled leppisid

kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 5 829,76 eurot osamaksega

171,90 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 14,90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled

kokku 15 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0,90 eurot. Lepinguga L2700640098

refinantseeriti lepinguid L2700242328, L2700292909 ja L2700628544. Laenusaaja ei täitnud

lepingust nr L2700640098 tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja

laenusaajale 27.04.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud

ja laenuandja ütles 28.05.2018 lepingu üles. Lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus

kokku 6 246,24 eurot, sh tagastamata põhivõlgnevus 5 653,83 eurot, intress 555,70 eurot,

haldustasu 4,50 eurot, viivis lepingu kehtivuse ajal 7,21 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 25

eurot.

Laenuandja loovutas 31.05.2018 laenulepingutest tulenevad nõuded koos kõrvalkohustustega

ja kõigi sellest tulenevate õigustega hagejale. Hageja volitatud esindajaks Eestis oli Intrum

Estonia AS. Teade nõude loovutamisest saadeti kostjale 30.06.2018. Enne hagiga kohtusse

pöördumist saatis Intrum Estonia AS kostjale kohtuvälised nõudeid kohustuse täitmiseks, mille

saatmise kuluna lisandus nõudele 50 eurot.

Peale lepingute ülesütlemist tasus kostja 1 525 eurot. Hageja arvestas sellest sissenõudmiskulu

katteks 50 eurot, kõigi kolme lepingu viivise (lepingute kehtivuse ajal) katteks 22,85 eurot,

kõigi kolme lepingu meeldetuletuskirjade katteks 74,34 eurot (lepingu kehtivuse ajal),

ülejäänud põhiosa 1377,81 eurot katteks (lepingu L3700898849 põhiosa katteks 891,78 eurot,

lepingu nr L3700365482 põhiosa katteks 486,03 eurot ja lepingu nr L2700640098 katteks 0

eurot).

Hageja palus lisaks mõista kostjalt välja lepingust tuleneva viivise. Hageja arvestas viivist

põhinõudelt 8 659,51 eurolt alates lepingu ülesütlemise teatise kättetoimetamisele järgnevast

päevast (kostjale toimeti teade kätte 01.06.2018) kuni hagi esitamiseni. Lepingu

nr L3700898849 järgne viivis oli perioodi eest 02.06.2018 -17.09.2020 (839 päeva) summalt

3 005,68 eurot viivisemääraga 19,90% aastas 1 374,88 eurot ja lepingu nr 2700640098 järgne

viivis sama perioodi eest summalt 5 653,83 eurot viivisemääraga 14,90% aastas 1 936,41 eurot.

Hageja vähendas viivist 2 924,74 euroni.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning panna menetluskulu hageja

kanda. Hagejal polnud hagemisõigust, kuna nõude loovutamist polnud tõendatud. Hageja

tõendid selle kohta olid esitatud hilinenult. Laenuandja poolt laenulepingute ülesütlemine oli

õigusvastane, kuna laenuandja ei järginud võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-s 1 ettenähtud

nõudeid, 28.05.2018 ülesütlemisavalduses puudus kahenädalane täiendav tähtaeg puuduoleva

summa tasumiseks ja läbirääkimiste pidamiseks. Seega polnud kogu võlgnevus muutunud

sissenõutavaks.

Hageja ei esitanud krediidikulukuse määra arvutuskäiku. Samuti vaidles kostja vastu nõude

kujunemisele ja suurusele – see polnud jälgitav ega arusaadav. Laenuleping nr L2700640098

oli rahatu ja selle lepinguga rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet ja VÕS § 113 lg-t 6.

Lisaks laenusummale lisati uuesti juurde intressid, lepingutasud, haldustasu ja viivised.

Kostja ei saanud esialgse võlausaldaja meeldetuletuskirju kätte ja nimetatud nõue oli hageja

poolt tõendamata. Ka peale lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade tasu ei saanud

kostjalt nõuda, kuna hageja polnud nõude osas asjaolusid esile toonud ega nõuet tõendanud.

Kostja tasus peale lepingute ülesütlemist 1 525 eurot, kuid hageja arvestas sellest täitmise

järjekorda ebaõigesti. Kokkulepped haldustasu maksmise kohta olid tühised, kuna kostja ei

olnud sõnaselgelt kinnitanud haldustasu maksmise kohustust. Selline kokkulepe ei nähtunud

lepingutest. Kostja vaidles viivise arvestuse algusele vastu, kuna hagist ei nähtunud, millal

kostja ülesütlemisavaldused kätte sai.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 12 495 eurot

(põhivõlgnevus 8 631,66 eurot, intress 902,25 eurot, haldustasu 13,50 eurot ja viivis

2 947,59 eurot). Menetluskulud jäid kostja kanda ning kohus mõistis kostjalt hageja kasuks

menetluskulude hüvitise 600 eurot (riigilõiv) ning kohustas tasuma menetluskuludelt viivist

seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Pooled ei vaielnud, et laenuandja ja kostja sõlmisid 04.04.2017 sihtlaenulepingu

nr L3700898849 (dtl 8-11). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu

summas 4 335 eurot osamaksega 115,29 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 19,90% aastas.

Lepingutasuks leppisid pooled kokku 86,70 eurot. Laenuandja ja kostja sõlmisid 03.08.2015

sihtlaenulepingu nr L3700365482 (dtl 12 pöördel-15). Pooled leppisid kokku, et laenuandja

annab laenusaajale laenu summas 2 000 eurot osamaksega 74,87 eurot kuus 36 kuuks

intressimääraga 19,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 20 eurot. Laenuandja ja

kostja sõlmisid 15.08.2017 laenulepingu nr L2700640098 (dtl 15 pöördel-18). Pooled leppisid

kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 5 829,76 eurot osamaksega 171,90 eurot

kuus 60 kuuks intressimääraga 14,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 15 eurot.

Hageja hagemisõigus oli tõendatud. 18.01.2021 esitas hageja kostjale 15.01.2021 saadetud ja

digitaalselt allkirjastatud teatise nõude loovutamise kohta (dtl 89-90). Puudus alus jätta esitatud

tõend tähelepanuta. Kohus määras 17.12.2020 pooltele täienduste, tõendite ja taotluste

esitamiseks tähtaja kuni 08.01.2021 ja vastaspoole esitatule vastamiseks kuni 22.01.2021. Kuna

kostja tugines hagemisõiguse puudumisele alles 08.01.2021 seisukohas, siis hageja poolt

18.01.2021 esitatud seisukoht ja tõend nõude loovutamise kohta olid esitatud tähtaegselt.

Esialgne laenuandja loovutas vaidlusalustest laenulepingutest tuleneva nõude hagejale, mistõttu

oli hageja õigustatud nõuet esitama VÕS § 164 lg 1, § 168 lg 1, § 170 ja § 172 järgi.

Laenulepingud olid kehtivalt üles öeldud VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatust lähtudes.

Laenuandja saatis kostjale 27.04.2018 dokumendi „Laenulepingu ülesütlemise hoiatus“, milles

märkis, et kostja oli laenulepingute nr L3700365482 ja nr L3700898849 täitmisel viivituses

rohkem kui kolme maksegraafikus märgitud osamaksega. Laenuandja andis kostjale tähtaja

võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 25.05.2018 ehk peaaegu kuuajalise täiendava tähtaja. Lisaks

pakuti hoiatuses võimalust läbirääkimisteks (dtl 11 pöördel). Sama oli ka lepinguga nr

L2700640098, st 27.04.2018 lepingu ülesütlemise teatisega anti kostjale täiendav tähtaeg kuni

25.05.2018 ning pakuti võimalust läbirääkimisteks (dtl 18 pöördel). Laenuandja saatis kostjale

28.05.2018 kaks dokumenti pealkirjaga „Laenulepingu(te) ülesütlemise teatis“ kõigi kolme

vaidlusaluse laenulepingu ülesütlemise kohta (dtl 12 ja 19). Kohtu hinnangul oli nimetatud

teatistes selgelt ja üheselt mõistetavalt märgitud, et saadetud tahteavaldusega ütles laenuandja

vaidlusalused laenulepingud teate väljastamise kuupäevaga üles ning laenulepingute

ülesütlemine tõi kaasa kogu krediidisumma viivitamatu tagastamise kohustuse.

Lepinguga nr L2700640098 refinantseeriti lepinguid nr L2700242328, nr L2700292909 ja

nr L2700628544 (dtl 58-67). Hageja lisas eelmainitud lepingute alusel tehtud väljamaksete

maksekorraldused (dtl 68-69). Hageja selgitas, et lepingu nr L2700640098 laenusumma

5 829,76 eurot kujunes järgnevalt:

− lepingust nr L2700242328 kanti lepingusse nr L2700640098 1 236,91 eurot (põhiosa

1 204,82 eurot, intress 30,70 eurot, viivis 0,26 eurot, haldustasu 1,13 eurot);

− lepingust nr L2700292909 kanti lepingusse L2700640098 2 055,71 eurot (põhiosa

1 988,90 eurot, intress 60,78 eurot, viivis 0,13eurot, haldustasu 0,9 eurot ja kahjuhüvitis

5,00 eurot);

− lepingust nr L2700628544 kanti lepingusse nr L2700640098 2 522,14 eurot (põhiosa

2 500 eurot ja intress 22,14 eurot).

Lepingu nr L2700640098 p 3.1 järgi lisandus teistest lepingust ületoodud nõuetele ka

lepingutasu 15 eurot. Seega sõlmiti poolte vahel uus leping - tekkis uus õigussuhe ja kostjal uus

laenukohustus. Laenude refinantseerimisega muutus kostja igakuine laenukoormus 315,62

eurolt 171,90 eurole. Puudus alus pidada laenulepingut nr L2700640098 tühiseks ega rahatuks

põhjusel, et tegemist on laenu refinantseerimisega. Kostja ei selgitanud, kuidas hageja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja laenude refinantseerimisel. Samuti ei nähtunud

esitatud asjaoludest ega tõenditest, et hageja oleks rikkunud VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeldu.

Hageja selgitas arusaadavalt, kuidas laenusumma kujunes ning märkis, et ta polnud

hagiavalduses viivist arvestanud intressilt ega viiviselt, vaid laenu põhiosalt.

Hageja arvestas laenulepingu nr L3700898849 kehtivuse ajal meeldetuletuskirjade saatmise

tasuna 24,83 eurot (kokku saadeti 10 tasulist meeldetuletust), laenulepingu nr L3700365482

kehtivuse ajal arvestati 24,51 eurot (kokku saadeti 11 tasulist meeldetuletust) ja laenulepingu

nr L2700640098 kehtivuse ajal arvestati tasuna 25 eurot (kokku saadeti 5 tasulist

meeldetuletust).

Hageja selgitas mh, et tasuta saadetud meeletuletuskirju hagiavaldusse ei märgitud. Näiteks,

laenulepingu nr L3700365482 kohta saatis ta 24.09.2017 kostjale tasuta meeldetuletuskirja,

milles hoiatas, et tasumata jätmisel lisandub 5 eurot meeldetuletuskirja tasu. Seega oli esimene

meeldetuletus tasuta, mis vaid hoiatas kostjat tasumata jätmisel rakenduvast sanktsioonist ja

07.01.2018 saadetud kiri oli tasuline. Nii toimiti iga kuu, kui kostja oli jätnud laenu tasumata.

Hageja esitas kohtule kõik meeldetuletuskirjad, mis esialgne võlausaldaja kostjale saatis (dtl

70-74 pöördel, dtl 91-119). Sellest sai järeldada, et hageja oli õiguspäraselt arvestanud kostjale

saadetud meeldetuletuskirjade eest tasu ning see oli kooskõlas VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatuga.

Hageja arvestas lepingu nr L2700640098 alusel kokku meeldetuletuskirjade eest tasu 25 eurot,

millest 25.05.2018 saadetud kirja puhul oli tasuks märgitud 10 eurot, viitega lepingu punktile

8.1.2. Viidatud lepingupunkti kohaselt oli kostja kohustatud tasuma laenuandjale oma

lepingulise tasumisega viivituses olemise, lepingust taganemise ja lepingus sätestatud

kohustuste korral laenuandja hinnakirjas sätestatud tasusid ja leppetrahve. Hinnakiri oli

kättesaadav veebilehel www.säästukaart.ee (dtl 16). Kohtule ei esitatud nimetatud hinnakirja,

mistõttu ei olnud tõendatud, et hagejal oli õigus arvestada 25.05.2018 saadetud meeldetuletuselt

tasu 10 eurot. See oli ka vastuolus VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatuga. Seetõttu oli hagejal õigus

nimetatud meeldetuletuskirja eest tasu nõuda 5 eurot. Eelnevast tulenevalt oli hageja õigustatud

nõudma vaidlusaluste laenulepingute kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade tasu kokku

mitte 74,34 eurot vaid 69,34 eurot (24,83+24,51+25-5).

Hageja nõue kohtuväliste kulude hüvitamiseks 50 eurot pärast lepingute lõppemist oli

põhjendatud. Hageja nõudis esimese kirja eest (hagi lisa 10 esimene ja teine lk) 25 eurot,

järgmise kirja eest (hagi lisa 10 kolmas ja neljas lk) 5 eurot ja ülejärgmise kirja eest (hagi lisa

10 viies ja kuues lk) 5 eurot, seega kokku 35 eurot. Ülejäänud sissenõudmiskulu 15 eurot oli

kulutus, mis oli vajalik võlgnikuga ühenduse saamiseks - kostjale täiendavad kirjad (hagi lisa

10 ülejäänud leheküljed), helistamised, lisaks inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud

kulud, registripäringud jms. Hageja esitas saadetud meeldetuletuskirjad (dtl 22-28pöördel).

Hageja nõue oli kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatuga.

VÕS § 4031 lg 1 p 9 kohaselt pidi Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel olema

märgitud

krediidi

kulukuse

määr.

Vaidlusalustele

lepingutele

nr L3700898849,

nr L3700365482 ja nr L2700640098 lisatud teabelehtedel (dtl 10, 14 ja 17 pöördel) oli märgitud

lepingute krediidikulukuse määrad vastavalt 23,81%, 24,17% ja 28,07%. Seadusest ei

tulenenud, et lepingus või lepingule lisatavas teabelehes tuleks välja tuua krediidi kulukuse

määra arvutuskäik või et selle märkimata jätmine vabastaks laenuvõtjat laenulepingus

sätestatud kohustustest. Samuti ei ületanud krediidi kulukuse määr seadusandja poolt ettenähtud

kolmekordset piiri. Kostja ei toonud esile asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks järeldada,

et lepingud oli tühised.

Hageja nõudis iga vaidlusaluse lepingu osas haldustasu 4,50 eurot (kokku 13,50 eurot).

Laenulepingutes oli haldustasu kokku lepitud lepingute põhitingimuste p-s 2 (dtl 8, 12 pöördel

ja 15 pöördel), mistõttu sai eeldada, et kostja oli sellest teadlik ning lepingu allkirjastamisega

sellele nõusoleku andnud. Hageja poolt nõutud haldustasud VÕS § 281 lg-te 1 ja 4 järgi olid

põhjendatud.

Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1, § 100, § 108 lg-st 1, § 401 lg-test 1 ja 3, § 402 lg-st 1, § 404 lg-st

1 ja VÕS § 397 lg-st tuli kostjal tasuda hagejale intressi. Laenulepingus nr L3700898849 oli

kokku lepitud intressimäär 19,90% aastas (dtl 8), laenulepingus nr L3700365482 intressimäär

19,90% aastas (dtl 12pöördel) ja laenulepingus nr L2700640098 intressimäär 14,90% aastas

(dtl 15pöördel).

Kostja tasus pärast lepingute ülesütlemist 1 525 eurot. Hageja arvestas summad maha,

arvestades lepingu p 3.3 - esimeses järjekorras lepingu rikkumisega põhjustatud kulude katteks

ja teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks (dtl 8 ja 12 pöördel). Hageja rikkus VÕS §

415 lg-st 2 tulenevat kohustust arvestada tarbija poolt tehtud ebapiisavate maksete tegemisel

seaduses sätestatud järjekorda. Hageja oli õigustatud arvestama VÕS § 415 lg 2 p 1 kohaselt

esmalt võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks mitte 124,34 eurot (50+74,34), vaid 119,34

eurot (50+74,34-5). Vastavalt VÕS § 415 lg 2 p-le 2 tuli teises järjekorras arvestada tasutud

summa võlgnetava põhisumma katteks. Hageja oli põhjendamatult arvestanud teises järjekorras

lepingute kehtivuse ajal tekkinud viiviste katteks 22,85 eurot. Hageja oleks pidanud ülejäänud

summa 1 405,66 eurot (1525-119,34) arvestama põhiosa katteks. Hageja arvestas põhiosa

katteks 1 377,81 eurot (laenulepingu nr L3700898849 põhiosa katteks 891,78 eurot,

laenulepingu nr L3700365482 põhiosa katteks 486,03 eurot ja laenulepingu nr L2700640098

katteks 0 eurot). Seega pidi hageja arvestama täiendavalt 27,85 eurot (1405,66-1377,81)

põhiosa katteks. Kohus arvestas selle summa laenulepingu nr L3700365482 põhiosa katteks.

Hageja palus lepingu nr L3700365482 alusel välja mõista põhivõla 3 005,68 eurot. Arvestades

sealt maha 27,85 eurot, jäi hageja põhjendatud nõudeks nimetatud lepingu põhiosa

võlgnevusest 2 977,83 eurot (3005,68-27,85).

Viivisenõude aluseks oli VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1. Laenulepingus nr L3700898849

oli kokku lepitud viivisemäär 19,90% aastas (dtl 8) ning laenulepingu nr L2700640098 p 2 ja

p 6.1 kohaselt on kokku lepitud viivisemäär 14,90% aastas (dtl 15 pöördel). Lepingute

kehtivuse ajal oli laenulepingu nr L3700898849 alusel arvestatud viiviseks 6,78 eurot,

laenulepingu nr L3700365482 alusel arvestatud viiviseks 8,86 eurot ja laenulepingu nr

L2700640098 alusel arvestatud viiviseks 7,21 eurot (kokku 22,85 eurot). Hageja oli õigustatult

arvestanud viivist. Hageja nõudis viivist peale lepingu ülesütlemist kuni hagi esitamiseni

2 924,74 eurot. Kostja sai ülesütlemise teate kätte 01.06.2018 (dtl 88). Kuivõrd kohus leidis

eelnevalt, et laenulepingust nr L3700898849 oli põhjendatud põhinõue summas 2 977,83 eurot,

puudus hagejal alus arvestada põhinõudeks 3 005,68 eurot. Seega oleks hagejal õigus nõuda

vaid 1 362,14 eurot, mitte 1 374,88 eurot (dtl 84 pöördel). Kuna hageja vähendas lepingute

lõppemise järgselt tekkinud viivisenõuet 2 924,74 euroni, ei muutunud hageja viivisenõude

lõppsumma. Põhjendatud viivisenõude kogusumma oli 2 947,59 eurot (22,85+2924,74).

Kostja ei põhistanud ega tõendanud oma väidet, et põhivõlgnevuse summa oli ebaselge või

vale. Eeltoodust tulenevalt kuulus hagi rahuldamisele osaliselt.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus osaliselt tühistada ja teha uus

otsus, millega rahuldada hagi osaliselt võlgnevuse osas 4 736,11 eurot (3 361,23 + 1 374,88)

eurot - lepingu nr L3700898849 põhivõlgnevus 3 005,68 eurot, lepingu nr L3700365482

põhivõlgnevus 0 eurot, lepingu nr L3700898849 intress 317,08 eurot, lepingu nr L3700365482

intress 29,47 eurot, lepingu nr L3700898849 haldustasu 4,50 eurot, lepingu nr L3700365482

haldustasu 4,50 eurot, leping nr L3700898849 viivis summas 1 374,88 eurot ajavahemiku

02.06.2018 – 17.09.2020 eest. Ülejäänud hageja nõuded tuli jätta rahuldamata.

Kohus oleks pidanud omal algatusel kontrollima lepingu nr L2700640098 tühisuse aluseid.

Viidatud lepingus puudusid seadusega ettenähtud kohustuslikud andmed, sh krediidi liik,

kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord.

Lisaks puudus viivise aasta- ja päevamäär. Kostja ei nõusutnud, et hageja ei arvestanud viiviselt

viivist. Hageja arvestuskäigust nähtus vastupidine. Hageja kohustus oli tõendada oma nõude

arvestust ja koosseisu. Hageja nõude kujunemine ei olnud arusaadav ja sellist nõuet ei saanud

rahuldada. Kohus pidi jätma hagi lepingu nr L2700640098 põhivõlgnevuse 5 653,83 euro,

intressi 555,70 euro, haldustasu 4,50 euro ja viivise 1 936,41 euro osas rahuldamata

tõendamatuse tõttu.

Alternatiivselt, juhul kui leping nr L2700640098 polnud tühine, tugines kostja vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisele esialgse laenuandja poolt. Kohus ei selgitanud kostja

kohustust nimetatud asjaolusid tõendada. Kohus ei võtnud otsuses seisukohta viidatud

vastuväite osas. Laenuandja poleks pidanud kostjale laenu andma, kuna kostja polnud

krediidivõimeline ja kostja rasket majanduslikku olukorda kasutati ära. Laenuandja rikkus

mõistlikkuse põhimõtet ning käitus hea usu põhimõtte ja heade kommete vastaselt.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist

kostja taotles apellatsioonis hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega.

Kahju all pidas kostja silmas eelkõige temale krediidilepingute sõlmimisega tekkinud

negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, menetluskulude jms näol).

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsus

7. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtuotsust tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud

maakohtu otsust osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4 736,11 eurot.

Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus

tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuses järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohtu hinnangul esitas hageja nõuetekohaselt oma nõuete arvestused, sh nõuete

koosseisu ning esitas nõuete kohta asjakohased tõendid. Hageja nõuded olid kohtu jaoks

piisavalt selgelt esitatud, et neid oli võimalik lahendada. Kostja vastuväidetest nähtub, et kostja

tegelikkuses ei süvenenud piisavalt hageja selgitustesse ja arvutuskäikudesse. Hageja toodud

arvutuskäigud on selged ja jälgitavad.

Kostja tugines asjaolule, et leping nr L2700640098 oli tühine, kuna selles puudusid järgmised

andmed: krediidi liik, kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja

selle kohandamise kord. Eelnimetatud lepingust nähtus, et tegemist oli laenulepinguga (lk 15

pöördel). Ka Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabelehelt nähtus, et krediidi liigiks on laen

(lk 17 pöördel). Lepingu p-des 6.1-6.3 olid pooled kokku leppinud, et lepinguliste maksete

mittetähtaegse tasumise korral on viivise määraks intressimäär. Viivise arvestamisel lähtutakse

tegelikust päevade arvust kuus ja 360-st päevast aastas. Viivist arvestatakse maksetähtpäevale

järgnevast päevast ja lõpetatakse kui kogu võlgnevus täielikult tasutakse. Viivist ei arvestata

tasumata viiviselt ja intressilt. Lepingu p 2 järgi oli aastane intressimäär 14,90% (lk 15 pöördel).

Eeltoodust nähtub, et kostja vastuväited olid alusetud, kuna leping sisaldas tegelikkuses

vaidluse all olevaid andmeid. Viidatud lepingu punktide alusel oli viivise arvestamine võimalik.

Kostja vastuväited, et hageja arvestas viiviselt viivist, on samuti alusetud. Lepingu

nr L2700640098 järgi oli põhivõlgnevus 5 653,83 eurot. Nimetatud summa koosnes

põhivõlgnevustest (lk 55) - 1 204,82 eurot (lepingu nr L2700242328), 1 988,90 eurot (leping

nr L2700292909) ja 2 500 eurot (leping nr L2700628544). Hageja arvestas viivist summalt

5 653,83 eurot (lk 83 pöördel). Hageja arvestuskäigust nähtus, et põhivõla summa ei sisaldanud

muid nõudeid, kui vaid põhivõlgnevust.

Maakohus hindas kostja väidet, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja leidis,

et kostja ei ole selgitanud, kuidas hageja rikkus seda põhimõtet kostja laenude

refinantseerimisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust.

Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust

(Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20.06.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1).

Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole

kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (TsMS § 230 lg-s

1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega

on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude

rahuldamiseks ja vastaspoole esitatu ümberlükkamiseks (TsMS § 5 lg 2). Kui kostja esitas

vastuväite vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, siis tuli kostjal sisustada ja

tõendada oma väiteid (Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Kostja

seda ei teinud.

TsMS järgi on asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 633 lg 5 sätestab, et kui

apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid, tuleb apellatsioonkaebuses

märkida uute asjaolude esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kostja esitas

apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid ja põhjendusi seoses vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul TsMS § 652

ettenähtud alused (sh ka maakohtupoolne rikkumine) uute vastuväidete arvestamiseks

apellatsioonkaebuse lahendamisel. Kostja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt ka

tasaarvestuse avalduse. Uute nõuete esmakordne esitamine ringkonnakohtule ei ole lubatud.

Kuivõrd maakohtu menetlus toimus kooskõlas menetlusnormidega, polnud kostjal takistusi

tasaarvestuse avalduse esitamiseks maakohtus. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel

uued vastuväited ja nõuded tähelepanuta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

9. Ringkonnakohus ei määra apellatsiooniastme menetluskulusid rahaliselt kindlaks hagejal

menetluskulude puudumise tõttu.

(allkirjastatud digitaalselt)