2-20-4625/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. mai 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-4625

Kohtuasi

Osaühingu MERKOLEK hagi Osaühingu PILVER

TRANSPORT vastu kahjuhüvitise 125 773,50 euro ja

viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu MERKOLEK apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

135 835,38 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühing MERKOLEK (registrikood

10010531), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur

Kivistik

Kostja (vastustaja) Osaühing PILVER TRANSPORT

(registrikood 10284004), lepinguline esindaja Kristjan

Okas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. jaanuari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-4625.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista Osaühingult

PILVER TRANSPORT välja Osaühingu MERKOLEK kasuks kahjuhüvitis

125 773,50 eurot, viivis 11 804,84 eurot ja alates 27. maist 2021 viivis põhinõudest

(125 773,50 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni.

2. Rahuldada Osaühingu MERKOLEK apellatsioonkaebus.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Osaühingu PILVER

TRANSPORT kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing MERKOLEK (hageja) esitas 24. märtsil 2020 Harju Maakohtule Osaühingu

PILVER TRANSPORT (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 125 773,50 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmis hageja Itaalia äriühinguga Canzitex SRL

(Itaalia äriühing) 1. oktoobril 2018 lepingu laste talveriiete (kaup) ostmiseks 300 000 euro eest,

mille hageja tasus 15. oktoobril 2018 vastavalt Itaalia äriühingu väljastatud arvele. Kaup tarniti

Itaaliast Eestisse kostja poolt korraldatuna kolmes jaos. Esimene partii transporditi viiel alusel,

millel oli kokku 30 karpi. 23. oktoobril 2018 võttis kostja kauba Eestis vastu ja ladustas oma

tollilaos. Teine partii transporditi Eestisse kuuel alusel, millel oli kokku 29 karpi. 16. novembril

2018 võttis kostja kauba vastu ja ladustas oma tollilaos. Kolmas partii transporditi Eestisse

kahel alusel, millel oli kokku 10 karpi. Kostja võttis kauba 17. detsembril 2018 vastu ja ladustas

oma tollilaos.

Hageja ja kostja vahel on sõlmitud laoleping kauba üleandmisega. Hageja andis kostja tollilattu

hoiule endale kuuluva kauba ja kostja on hagejat ka vara omanikuna käsitlenud. Kuna hageja

soovis kauba üle anda Stock 4US OÜ-le, siis toimus 29. oktoobril 2019 kostja tollilaos

kohtumine, kus selgus, et hageja kaubast, s.o 69 karbist oli alles 39 karpi. Kostja väljastas

16. novembril 2018 ja 19. detsembril 2018 tollilaost ilma hageja nõusolekuta vastavalt 13 karpi

ja 17 karpi hagejale kuuluvat kaupa. 20. detsembril 2019 toimunud inventuuri (inventuur)

käigus tehti kindlaks, et tollilattu ladustamiseks vastu võetud 69 karbist oli alles 39 karpi 7

kaubaalusel. Seega on kostja rikkunud laolepinguga võetud kohustust kaupa hoida ja säilitada.

Rikkumise tõttu tekkis hagejale kahju. Kostja andis 16. novembril 2018 tollilaost välja kauba

koguväärtusega 56 074 eurot ja 19. detsembril 2018 kauba koguväärtusega 69 576,50 eurot.

Lisaks väljastatud kaubale oli puudu ka karbist 21-360 toode väärtusega 123 eurot, siis oli

tollilaos hoiustatud hagejale kuuluvast kaubast inventuuri tegemise seisuga puudu kaup

väärtusega 125 773,50 eurot.

Itaalia äriühinguga sõlmitud lepingu alusel väljastatud arve tasumisega sai hagejast kauba

omanik ja valdaja. Kostja väljastas hagejale rahvusvahelise transpordi eest, kauba maha- ja

peale laadimise, lao teenuse ja hoiustamise eest arved summas 1145 eurot, 970 eurot ja 470

eurot. Arvetel on osapoolteks hageja ja kostja ning hageja on arved tasunud. Käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas pooltel on veel eraldi lepingulisi suhteid

kolmandate isikutega. Vene äriühingu P.M.Эко (Vene äriühing) ja Stock 4US OÜ vahel

sõlmitud komisjonileping (komisjonileping) ei ole asjakohane, sest nimetatud lepingu poolteks

ei ole hageja ega kostja. Kuigi komisjonilepingu lisa 1 järgi kohustus kauba ladustamise eest

tasuma Vene äriühing, siis ei tee see Vene äriühingust kostja lepingupartnerit ega anna kostjale

õigust anda hageja kaup välja kolmandale isikule. Samuti pidi komisjonilepingu lisa 1 järgi

kauba väljastamine toimuma ainult Stock 4US kirjalikul nõusolekul.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjal ei ole hagejaga lepingulist suhet. Kauba soetamiseks sõlmiti 15. septembril 2018 Vene

äriühingu ja Stock 4US OÜ vahel komisjonileping, kusjuures komisjoniesemeks olid Itaalia

äriühingu kaubamärgi lasteriided, -jalatsid ja -aksessuaarid, s.o sama kaup, millele viitab

hageja.

Komisjonilepingu

järgi

kuulub

kauba

omandiõigus

Vene

äriühingule.

Komisjonilepingu lisas 1 lepiti kokku, et komisjoniese paigutatakse ajutiselt kostja lattu Vene

äriühingu vahendite arvel. Komisjonilepingu lisaks 2 oleva käsundi täitmise aruande kohaselt

oli hageja allkomisjonäri rollis ja tegutses komitendiga sõlmitud kokkuleppe alusel. Samuti

paigutati aruande kohaselt kaubad kostja lattu Vene äriühingu kulul, mis viitab

komisjonilepingu lisas kokkulepitu täitmisele. Vene äriühing on Stock 4US OÜ aruande

vastuväideteta kinnitanud.

2018. a oktoobris võttis kostjaga ühendust AK, kes palus abi kauba kohaletoimetamisel,

ladustamisel ja edasisaatmisel Itaaliast Venemaale läbi kostja Eesti lao. Hageja tasus teenuse

eest, mis oli seotud kaupade kohaletoimetamise ja mahalaadimisega, ning saatedokumentide

kohaselt oli hageja nimeliselt kauba omanik, aga kostja on sõlminud suulise kauba hoiustamise

kokkuleppe Vene äriühinguga. Vene äriühing on ka kirjalikult kinnitanud, et hageja tegutses

Vene äriühingu käsundi alusel ning hoiustamise kokkulepe sõlmiti Vene äriühingu ja kostja

vahel. 2018.–2019. a sügisel ja talvel väljastas kostja AK suuliste korralduste alusel osa kaupa

laost.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 28. jaanuari 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suurust kohus kindlaks ei

määranud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud kehtiv laoleping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 ja § 897 mõttes. Kostja on 23. oktoobril 2018, 16. novembril

2018 ja 17. detsembril 2018 koostanud ja väljastanud laokirjad. Seega on hageja hoiustanud

kaubad kostjale kuuluvas laos. Puudub vaidlus, et hageja on hoiustamise eest kostjale tasu

maksnud. Suulise laolepingu sõlmimist Vene äriühinguga ei kinnita Vene äriühingu

peadirektori seletuskiri ega komisjonileping ja selle lisad. Laolepingu sõlmimist hagejaga

kinnitab komisjonilepingu lisas 1 kokkulepitu, et kaup paigutatakse Vene äriühingu käsundi

alusel Stock 4US OÜ poolt kostja lattu ja lisas 2 märgitu, et Stock 4US OÜ käsundil teostas

kauba lattu transportimise, vormistamise ja tasumise allkomisjonärina hageja. Asjaolu, et

hageja võis laolepingu sõlmimisel täita allkomisjonäri ülesandeid ja sõlmida lepingu komitendi

või komisjonäri käsundil, ei tähenda, et hageja ei ole lepingupool. Kuivõrd hoiustajaks oli

hageja ja laokirjad on väljastatud hagejale, siis omas hageja ainsana kauba väljaandmise

nõudeõigust (VÕS § 904 lg 2, § 909 lg 1). Vene äriühingu seletuskirjast nähtub, et kaup on

jõudnud Vene äriühingu valdusesse. Seega on kostja rikkunud laolepingust tulenevat kohustust

ja vastutab selle eest (VÕS § 103 lg 1).

Hagejale kahju tekkimise kindlaks tegemiseks tuleb välja selgitada, kas hageja on kauba

omanik. Hageja on tõendanud, et ta on 15. oktoobril 2018 tasunud 300 000 eurot vastavalt

Itaalia äriühingu väljastatud arvele. Puudub vaidlus, et kaup, mille eest hageja tasus, transporditi

Itaaliast Eestisse ja hageja korraldas ka selle hoiustamise, mistõttu võib hagejat lugeda kauba

kaudseks valdajaks. Seda kinnitavad ka CMR kaubaveokirjad, mille järgi oli kauba saajaks

hageja. Samas ei saanud hageja kauba omanikuks, sest hageja sõlmis kauba soetamisele

suunatud lepingu komisjonärina. Vene äriühing ja Stock 4US OÜ olid sõlminud

komisjonilepingu ja selle lisa 1, millega Stock 4US OÜ kui komisjonär kohustus Itaalia

äriühingult soetama komitendi kui Vene äriühingu jaoks 300 000 euro ulatuses kaupa,

kusjuures komisjonär kohustus kauba eest tasuma alguses ise, omades õigust saada kantud

kulud hiljem komitendi poolt hüvitatud ning komisjonäril oli õigus kaasata käsundi täitmisesse

ka kolmandaid isikuid. Komisjonilepingu lisa 2 järgi oli hageja allkomisjonär, kes organiseeris

kauba tellimise, lattu transportimise ja tasumise Stock 4US OÜ eest.

Hageja ei saanud kauba omanikuks, kuna selle välistab komisjonilepingu olemus, mis on

suunatud Stock 4US OÜ-le ja sealt edasi Vene äriühingu jaoks kaupade soetamise teenuse

osutamisele ning komisjonilepingu p-s 1.3 sätestatu, mille kohaselt saab kauba omanikuks

komitent. Kuivõrd lõppastmes pidi kauba omanikuks saama/jääma Vene äriühing ja kaup on

jõudnud faktiliselt tema valdusesse, siis ei saa hagejat lugeda kauba omanikuks, mistõttu ei ole

hagejale kahju tekkinud. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta

rahuldamata ka viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 125 773,50 eurot ja viivise seadusjärgses määras

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Arusaamatu ja üllatuslik on maakohtu järeldus, et hagejal ei ole kahju tekkinud ning maakohus

on ebaõigesti leidnud, et vaidluse lahendamise seisukohast omab tähtsust komisjonileping.

Hageja ja Itaalia äriühing sõlmisid 1. oktoobril 2018 müügilepingu, millega pooled leppisid

kokku, et Itaalia äriühing müüb ning hageja ostab kaupa. Müügilepingus nähti ette, et kaup

tarnitakse Eestisse pärast ostja makset ja omandiõigus kaubale läheb ostjale üle kauba eest täies

ulatuses tasumisel. Hageja tasus 15. oktoobril 2018 Itaalia äriühingule kauba eest 300 000 eurot.

Seega sai hageja kauba omanikuks VÕS § 208 lg 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 järgi

pärast ostuhinna tasumist. Puudub vaidlus, et kaup transporditi Itaaliast Eestisse ja hageja

korraldas selle hoiustamise, sõlmides selleks kostjaga suulise laolepingu. Seda, et hageja on

kauba valdaja, kinnitavad ka CMR kaubaveokirjad, mille järgi oli kauba saajaks hageja.

Hageja on kauba valdaja ja omanik kuni selle üleandmiseni Stock 4US OÜ-le. Hageja ja Stock

4US OÜ leppisid kokku, et hageja tagab Stock 4US OÜ-le vähemalt 300 000 euro ulatuses

Itaalia äriühingult ostetud kaupa. Hageja ostis 300 000 euro väärtuses kaupa eesmärgiga see

edasi müüa Stock 4US OÜ-le. Hageja oli kohustatud allkomisjonärina täitma Stock 4US OÜ

kui komisjonäri ülesandeid komisjonilepingu tähenduses ja sõlmis laolepingu Stock 4US OÜ

käsundil, aga see ei muuda olematuks hageja ja kostja vahel sõlmitud laolepingu rikkumist.

Üksnes laolepingu pooleks olnud hageja sai otsustada, kas ta annab loa kauba väljastamiseks.

Hagejale tekkis laolepingu rikkumise tõttu kahju, sest hageja soetas kauba, tasus selle eest

300 000 eurot ja sai selle eest 69 karpi kaupa, mille ladustas kostja laos, aga kostja väljastas

laost ilma hageja nõusolekuta kauba väärtusega 125 773,50 eurot. Kaup läks praegusel juhul

hageja valdusest välja rahalist vastusooritust saamata. Kuivõrd hageja jäi ilma nii kaubast kui

ka rahast, siis on hagejale tekkinud kahju.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära

kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldab ja jätab

menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud

laoleping ning kas laolepingu rikkumise tagajärjel on hagejale tekkinud kahju. Pooled ei vaidle,

et kostja tollilaos hoiti hageja poolt Itaalia äriühingult ostetud kaupa, millest kostja andis Vene

äriühingu korraldusel välja asju väärtuses 125 773,50 eurot.

Maakohus hindas kostja väidet laolepingulise suhte puudumise kohta ning leidis, et laokirjad ja

hageja poolt kostjale hoiustamise eest tasumine tõendavad laolepingu sõlmimist. Maakohus ei

ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele

asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

Kostja jääb apellatsioonkaebuse vastuses seisukoha juurde, et laoleping on sõlmitud kostja ja

Vene äriühingu vahel, mida kostja hinnangul tõendavad AK seletuskiri ning komisjonileping

ja selle lisad (kd II, tl 28–37). Maakohus on nimetatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt koosmõjus teiste tõenditega hinnanud ning jõudnud

põhjendatult seisukohale, et kostja väide ei ole tõendatud.

8. Kuna poolte vahel on laolepinguline suhe VÕS § 897 mõttes, siis on maakohus õigesti

leidnud, et kostja on laolepingust tulenevat kohustust rikkunud ning rikkumine ei ole

VÕS § 103 järgi vabandatav. Kostja vastutuse aluseks on VÕS § 905, mis sätestab vastutuse

juhul, kui ladustatud asi on kaotsi läinud asja ladustamise ajal, st ajavahemikul asja

vastuvõtmisest kuni asja väljaandmiseni. Hoidja vastutus lõppeb siis, kui isik, kellele asi välja

antakse, on vastuvõtmiseks õigustatud, nt laokirja seaduslik valdaja või lepingu järgi

vastuvõtmiseks õigustatud isik.

Maakohus tuvastas, et kostja koostas ja väljastas hagejale laokirjad VÕS § 908 mõttes. Laokiri

on kaubaväärtpaber, mis annab laokirja seaduslikule valdajale õiguse nõuda hoidjalt ladustatud

asja väljaandmist (VÕS § 909 lg 1). Seega, kui hageja valdas laokirju, oli temal VÕS § 909 lg 1

järgi õigus nõuda kostjalt ladustatud kauba väljaandmist. Kostja väidab, et kaup liikus tollilaost

Vene äriühingule ehk komitendile (vt kostja 30. märtsi 2021. a menetlusdokumendi p 2.3; kd

II, tl 76 pöördel). VÕS § 909 lg 6 järgi, kui hoidja on asja ladustamiseks vastu võtnud, on

laokirja üleandmisel isikule, kes laokirja kohaselt on õigustatud asja välja nõudma, samasugune

tähendus kui asja valduse üleandmisel. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud komitendile

kauba omandi üleminekut AÕS § 92 lg 1 järgi, mille eelduseks on laokirja üleandmine ja

omandi ülemineku kokkuleppe sõlmimine.

9. Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et olukorras, kus hageja omandas kauba Vene

äriühingu arvel komisjonärina, ei saa asja kaotsiminekust hagejale kahju tekkida. Kolleegium

maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127

lg 1, § 128), kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2), kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav

(VÕS § 127 lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

9.1. Maakohus leidis komisjonilepingu ja selle lisade alusel, et hageja ei olnud kauba omanik.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja oli seotud komisjonilepingu

tingimustega ja kaup kuulus Vene äriühingule kui komitendile. Ühestki asjas esitatud tõendist

sellist järeldust teha ei saa. Kuna asja lahendamisel omab tähtsust, milline oli hageja ja Stock

4US OÜ kokkuleppe sisu ning maakohus ei olnud seda pooltega piisavas ulatuses arutanud, siis

said pooled selle kohta esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid apellatsiooniastmes (kd II, tl 79

ja pöördel; vt Riigikohtu 24. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439/36, p 19).

Hageja esitatud asjaolude kohaselt sõlmis ta 1. oktoobril 2018 Itaalia äriühinguga

müügilepingu, millele lepingu p 2.2 järgi kohaldub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (leping nr 360/2018; kd II,

tl 85–90). Müügilepingu p 4.6 järgi läheb ostjale omandiõigus kaubale üle kauba eest täieliku

tasumise hetkest. Hageja tasus Itaalia äriühingule lepingu alusel 300 000 eurot (kd I, tl 9).

Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et kuna lepingu p-s 6.1 on kauba kogumaksumuseks

märgitud 1 200 000 eurot ning ettemaksu arvel 600 000 eurot (kd I, tl 10–11), siis ei ole

müügilepingu järgsed omandiõiguse ülemineku tingimused saabunud. Müügilepingu p-des 4.3

ja 4.4 on müügilepingu pooled kokku leppinud, et lepingut täidetakse partiide kaupa ja iga partii

eest tuleb eraldi tasuda. Praegusel juhul on vaidlus kauba üle, mille eest hageja on Itaalia

äriühingule tasunud. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Seega on hageja kauba omanik, sest

esinevad mõlemad omandi tekkimise eeldused – kauba eest on tasutud ja kaup on vastavalt

lepingu p-dele 4.2 ja 4.7 hagejale vedamiseks üle antud, mida tõendavad kaubaveokirjad (kd I,

tl 12–13, 18–19). Samad vallasomandi tekkimise eeldused on sätestatud ka Eesti õiguses

(AÕS § 92 lg 1).

9.2. Kolleegiumi hinnangul ei saa asjas esitatud tõendite pinnalt teha kostja soovitud järeldust,

et komisjonilepingus kokku lepitud tingimused kohaldusid ka hageja ja Stock 4US OÜ

vahelises suhtes. Hageja ei ole komisjonilepingu pooleks ning üksnes tema nime märkimine

komisjonilepingu lisa 2 p-s 6 (komisjonäri aruanne käsundi täitmise kohta) ei loo hagejale

õigusi ega kohustusi Vene äriühingu suhtes. Kostja esitatud tõendist tulenevalt esitas

komisjonilepingu alusel Vene äriühingu vastu täitmise nõude Stock 4US OÜ (kd II, tl 38).

Seega ei tõenda ka nimetatud tõend kostja väiteid ning kolleegium leiab, et vaidlusaluse kauba

omandiõigus ei saanud Vene äriühingule üle minna komisjonilepingu alusel.

Hageja selgitas, et ta leppis Stock 4US OÜ-ga kokku, et ta hangib Itaaliast kauba ja müüb selle

Stock 4US OÜ-le. Seda väidet tõendab Itaalia äriühinguga sõlmitud müügileping.

Müügilepingust ei tulene, et kauba üleandmiskohustus tuleb koheselt täita Vene äriühingule.

Kostja ei ole tõendanud, et ajal, mil kostja hageja nõusolekuta tollilaost kaupa väljastas, oli

kaup Vene äriühingu valdusesse üle antud ja omand üle kantud (vt otsuse p 8). Samuti ei ole

tõendamist leidnud, et hageja täitis väljaandmiskohustuse omandamisvõimaluse loomisega (vt

Riigikohtu 4. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-15, p 11).

9.3. Kostja kohustuseks oli vastutada kauba säilimise eest ja anda kaup välja vastuvõtmiseks

õigustatud isikule. Kostja ei ole tõendanud, et kaup anti välja õigustatud isikule, nt laokirja

seaduslik valdaja või lepingu järgi vastuvõtmiseks õigustatud isik. Eelnevalt on kolleegium

tuvastanud, et õigustatud isikuks ei saanud olla Vene äriühing ega tema korraldusel mõni muu

isik.

9.4. VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks

kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud.

Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra

võrdlemise kaudu. Kolleegiumi hinnangul on nõutav kahju diferentsihüpoteesi järgi hüvitatav.

Hagejal on tekkinud kahju eelkõige selle tõttu, et kostjal puudub asi, mille suhtes on hagejal

väljanõueõigus. Sellisel juhul tuleb kostjal hagejale kauba väärtus hüvitada VÕS § 128 lg 3 ja

§ 132 lg 1 järgi. Samuti on kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2) ja ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Tegemist on kahjuga, mis on VÕS § 127

lg 4 järgi kostja käitumise tagajärg. Hagejale ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks

tollilaost kaupa õigustamata isikule välja andnud.

10. Hageja on tõendanud, et tollilaost on väljastatud kaupa 125 773,50 euro väärtuses, mis on

ka hagejale tekitatud kahju suuruseks (kd I, tl 39–105). Kostja ei ole kahju suuruse aluseks

olevaid asjaolusid ega arvestuskäiku vaidlustanud.

11. Hageja nõuab kahjuhüvitiselt viivist alates hagiavalduse esitamisest, s.o 24. märts 2020.

TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja

mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2020. a

otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420/26, p 14).

Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 804,84 euro suurune viivis

alates hagiavalduse esitamisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk 26. maini 2021

(viivitatud päevi kokku 429). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 125 773,50 euro

suuruselt kahjuhüvitiselt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

27. maist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.

12. Otsuse sissejuhatuses on maakohus märkinud ebaõige tsiviilasja hinna, mis on ilmselge

ebatäpsus, sest menetlusse võtmise määruses on kajastatud asja õige hind (kd I, tl 125–126).

Menetluskulude jaotus

13. Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb

TsMS § 173 lg 3 järgi muuta menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamise tõttu jäävad maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)