2-20-137475/19 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtuasja number

2-20-137475

Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2021, Tallinn

Kohtunik

Kairi Piirisild

Kohtuasi

C S hagi S K S vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: C S (isikukood xxxx), seaduslik esindaja C R

Kostja: S K S (isikukood xxxx), lepinguline esindaja Valli

Murde

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista S K Slt C S kasuks välja igakuine elatis perekonnaseaduse § 101 lg 1 sätestatud

määras alates 12.10.2020 kuni C S täisealiseks saamiseni xxxx.

3. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja kohustada S K S tasuma resolutsiooni

punktis 2 nimetatud elatis C Ri arvelduskontole iga kuu 15. kuupäevaks.

4. Jätta tsiviilasja menetluskulud S K S kanda.

5. Jätta tsiviilasjas kantud menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel

võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. C S esitas 12.10.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse S K S igakuise

elatisena 292 euro väljamõistmiseks. Kohus tegi 13.10.2020 võlgnikule makseettepaneku.

Seoses võlgniku vastuväitega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja asi anti üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 16.11.2020 Harju

Maakohtule hagiavalduse (täpsustatud 20.11.2020), milles palub mõista kostjalt hageja

kasuks välja elatise miinimumsummas alates 12.10.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt asusid hageja esindaja ja kostja eraldi elama juunist 2020 ja sõlmisid

augustis kokkuleppe, et isa peab last üleval 200 euroga kuus. Kostja täitis kokkulepet kaks

kuud, s.o augustis ja septembris. Alates oktoobrist ei ole isa kokkulepet täitnud.

3. Lapse igakuised vajadused on kokku 725 eurot, sh kulud eluasemele, toidule ,transpordile,

sidele, tervishoiule, hügieenitarvetele, koolikohustuse täitmisele, riietele ja jalanõudele ning

muud vältimatud püsikulud. Hageja nõuab kostjalt elatise väljamõistmist summas 292 eurot

kuus.

Kostja vastuväited

4. Lapse õigus ülalpidamise saamiseks tuleneb põlvnemisest. Kostja ei nõustu aga hagis

taotletud elatisraha suurusega. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

5. Lapse nimel hagi esitamine on arusaamatu. Hageja märkis ise hagiavalduses, et vanemate

vahel on kokkulepe igakuiselt elatise tasumise kohta. Kostja tasub vabatahtlikult 200 eurot

kuus. Kostja ei ole hagi esitaist põhjustanud.

6. Hagiavalduse kohaselt kulub hageja ülalpidamiseks igakuiselt 750 eurot, kuid hageja

seadusliku esindaja sissetulekuks on märgitud 186,35 eurot. Tekib küsimus, kust tuleb raha,

mille arvelt lapsele selliseid kulusid tehakse.

7. Eluasemekulud ei saa olla 150 eurot kuus, kuna hageja koos seadusliku esindajaga elavad

viimase vanaisa omandis olevas ruumis. Arvestada tuleb, et Justiitsministeeriumi tellitud

miinimumelatisel õpparuande järgi moodustavad kolmeaastase lapse eluasemekulud umbes

16 eurot kuus. Elatiskalkulaatori järgi kulub lapse toiduks umbes 63 eurot kuus. Hageja

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulub kuus umbes 300 eurot, sh toit 100 eurot, riided

ja jalanõud 20 eurot, hügieenitarbed 20 eurot, tervishoid 10 eurot, eluasemekulude lapse osa

20 eurot, mänguasjad 10 eurot ja muud kulud 20 eurot. Samas ei ole kõiki lapse vajaduste

rahuldamiseks vajalikke kulusid ei ole võimalik täpselt arvestada. Kostja nõustub täitma

ülalpidamiskohustust iga kuu 150 euro ulatuses.

8. Kostja tahaks täita lapse soove võimalikult palju, kuid arvestades majanduslikku olukorda

tänasel päeval ja majanduslikku ebastabiilsust maailmas, tuleb rahaga ümberkäimisel, sh

ülalpidamiseks vajalike summade arvestamisel lähtuda ratsionaalsusest. Arvestus peab

rajanema eeldusel, et homne päev võib muutuda majanduslikult raskeks. Ka laps peab olema

teadlik sellest, et tema vajadused ja soovid peavad olema mõistlikud.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et hagi tuleb rahuldada.

10. Hageja esitas kostja vastu hagi ülalpidamise saamiseks. Hageja rahalisele sooritusele

suunatud ülalpidamise nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse

(PKS) § 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt on

alaealisel lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist. Hageja nõude eeldused

on järgmised: 1) kostja on hageja esimese astme üleneja sugulane ehk lapse vanem; 2) hageja

on alla 18 aasta vana; 3) kostja rikub elatise maksmise kohustust, st ei anna hagejale elatist

või annab seda ebapiisavalt. Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et kostja on hageja isa ja

hageja on alla 18.a vana. See nähtub ka hageja sünnitunnistuselt (dtl 29). Hagiavalduse

kohaselt elab hageja koos oma emaga ja kostjast lahus alates juunist 2020. Kostja ei vaielnud

vastu ka sellele, et ta on hagejast lahus elav vanem, kuid vaidleb vastu sellele, kui palju ta

hagejale igakuist ülalpidamist peab andma. Selle välja selgitamiseks tuleb kindlaks teha

hageja vajadused ja see, kui suures ulatuses on kostja hageja vajadusi katnud.

11. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku

ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos,

rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale

lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust

üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.

12. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja

tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99

lg 2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase

hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema

kasvatamise kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on

sätestatud miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult

on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus.

Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust

arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele

anda ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS

§ 101 lg 1 kohaselt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi

Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 ja PKS § 101 lg 1 kohaselt on miinimummäär alates

01.01.2020 olnud 292 eurot kuus. Miinimummäära ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi

tõendada (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17). Tulenevalt § 105 lg 3 täidavad

mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, s.o eelduslikult võrdsetes

osades (VÕS § 63 lg 1). Sama sätestab PKS § 116 lg 1, mille kohaselt on vanematel oma

laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega vastavad

hageja igakuised vajadused eelduslikult kahekordsele Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärale ja mõlemad vanemad vastutavad lapse ülalpidamiskohustuse täitmise

eest eelduslikult pooled ulatuses.

13. Hageja

nõuabki

kostjalt

elatise

väljamõistmist

seaduses

sätestatud,

s.o

miinimummääras ja ei pea seega oma vajadusi ja kulutuste suurust tõendama. Seaduses

sätestatud lapse vajaduste ulatuse eelduse ümberlükkamiseks ei ole piisavad kostja viited

sellele, kui palju tema hinnangul võiks lapse peale raha tegelikult kulutada. Kohus lähtub

asja lahendamisel PKS § 101 lg 1 sätestatud eeldusest ja selle eesmärgist. Kohus ei hinda

seetõttu üksikasjalikult kostja esitatud väiteid hageja kulude väidetavalt teistsuguse ulatuse

kohta. Kohus märgib, et kostja selline hinnang ei ole ka objektiivne, kuna tugineb üldistele

statistilistele andmetele, mitte konkreetselt hageja olukorrale. Kohus leiab, et hageja ei

pidanud tõendama ka seda, et hageja seaduslik esindaja on suutnud last seni üleval pidada

üksi. Kostja vastutuse ulatus ei sõltu sellest, kas hageja seaduslik esindaja on kostja

kohustust tema eest seni täitnud.

14. Kohus selgitab täiendavalt seoses kostja vastuväitega hageja eluasemekuludele, et

eluasemekulud on osa lapse esmavajadustest ja kuuluvad seetõttu miinimumelatise

koosseisu. Seejuures arvestatakse lapse vajadust kasutada eluruumi ülalpidamise

määramisel sõltumata sellest, kas laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, üüritud

eluruumis ja kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. Laps saab eluruumi kasutamisel

igal juhul kasutuseeliseid (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-69-13 p 20–21). Kostja väide, et

hageja elab oma vanaisale kuuluvas korteris, ei anna seega alust vähendada kostja

ülalpidamiskohustuse ulatust.

15. Hageja esile toodud asjaoludel oli vanemate vahel kokkulepe, et kostja annab hagejale

ülalpidamist 200 eurot kuus ning toetab last lisaks riiete ja ühise ajaveetmise kaudu tehtud

kulutuste tasumisega ja lapse arendustegevuse toetamisega. Kostja väitel ongi ta

ülalpidamiskohustust täitnud summas 200 eurot kuus. Seda, et kostja tasus 200 eurot kuus

nii augustis kui ka septembris 2020, on kinnitanud nii hageja kui kostja (kostja esitas

maksekäsu kiirmenetluses selle kohta ka tõendi). Kostja ei ole aga tõendanud, et ta oleks

ülalpidamist andnud alates oktoobrist 2020, v.a detsembris 50 eurot, mille saamist hageja on

kinnitanud. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks alates oktoobrist regulaarselt

ülalpidamist andnud, on kostja ülalpidamiskohustust rikkunud. Ka elatise ebaregulaarne

andmine on käsitletav ülalpidamiskohustuse rikkumisena (vt nt Riigikohtu 16.01.2013 otsus

nr 3-2-1-160-12 p 16).

16. Täiendavalt selgitab kohus, et igal juhul ei välista ega piira võimalik vanematevaheline

kokkulepe lapse seadusest tuleneva elatisnõude esitamist (PKS § 100 lg 3 teise lause).

Vanemate kokkulepet arvestatakse eelkõige tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas

vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (vt ka

Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Hageja ei nõua käesolevas

asjas kostjalt elatist perioodi eest enne avaldusega kohtusse pöördumist. Seega ei oma

vanematevaheline võimalik kokkulepe asja lahendamisel sisulist tähtsust.

17. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et elatise nõue ei arvesta

elatiskalkulaatori, Justiitsministeeriumi tellitud uurimusega ega elatise süsteemi muutmiseks

välja töötatud eelnõuga. Samuti tõi kostja esile, et majandusliku olukorra tõttu tänasel päeval

ja majandusliku ebastabiilsuse tõttu maailmas tuleb rahaga ümberkäimisel lähtuda

ratsionaalsusest. Arvestus peab rajanema eeldusel, et homne päev võib muutuda

majanduslikult raskeks. Kostja väitis 04.03.2021, et on töötu ja töö otsimine on kitsendatud

riigi piiride sulgemise tõttu ning ta on oma vanemate ülalpidamisel. Kostja väitis ka, et tal

puudub vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita ja tõi esile, et hageja võib pöörduda

elatisnõudega kostja vanemate vastu. Kohus kostja vastuväidetega ei nõustu.

18. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse kalduda kõrvale

seaduses sätestatud lapse ülalpidamiskulude suuruse eeldusest või vähendada kostjalt

väljamõistetavat elatist. Kohus selgitas kostjale 12.02.2021, et alla seaduses sätestatud määra

saab alaealisele lapsele elatise välja mõista PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes

mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist ei ole kinnise loeteluga ja

mõjuvaks põhjuseks on kohtu praktikas loetud lisaks ka muid asjaolusid, mida arvestatakse

elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused näiteks

mastaabisäästu tõttu või vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega

lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetustega, samuti vanema halb

varaline seisund. Asjaolu, mis saab anda aluse elatise vähendamiseks alla seaduses

sätestatud määra, peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve

(vt Riigikohtu 07.02.2018 otsus nr 2-15-15909 p 11). Kohus selgitas kostjale ka seda, et

sellised asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada kostjal.

19. Kohus rõhutas samas kirjas ühtlasi, et elatise vähendamiseks tuleb kostjal esile tuua ja

tõendada objektiivsed asjaolud, mida loetakse mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks

PKS § 102 lg 2 kohaselt. Kostja ei ole seda teinud. Kohus hoiatas pooli 12.02.2021 kirjas,

et üldsõnalised selgitused ei pruugi olla piisavad, st menetlusosalisel tuleb tähelepanu

osutada sellele, et kõik faktilised asjaolud oleks ammendavalt kohtu ette toodud ja tõendatud.

Seejuures tuli tõend esitada iga faktilise asjaolu kohta, v.a nende kohta, mille kohus saab

lugeda üldtuntuks või mille vastaspool võtab selgesõnaliselt omaks.

20. Kostja väitis üldsõnaliselt, et on töötu ja oma vanemate ülalpidamisel. Samuti väitis

kostja, et tal ei ole õnnestunud tööd leida ja tal puudub vara, mille arvelt

ülalpidamiskohustust täita. Kostja ei esitanud oma väite kinnitamiseks hoolimata kohtu

selgitustest mitte ühtegi tõendit. Kuigi õige on kostja viide, et lapse vajadused rahuldatakse,

arvestades vanemate majanduslikku võimekust, sama selgitas kohus kostjale 12.02.2021

kirjas, ei ole kohtu ette toodud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus

jõuda järeldusele, et kostja majanduslik olukord ei võimalda objektiivselt hagejale

nõuetekohaselt ülalpidamist anda ja et ta ei ole objektiivselt ka võimeline piisavat

sissetulekut teenima. TsMS § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS §

230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse

rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis

asjaolud on tuvastatud tõendite alusel (TsMS § 436 lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1). Kohus

selgitas seda pooltele 12.02.2021 kirjas. Kostja jäi hoolimata kohtu selgitustest vaid

üldsõnaliste vastuväidete juurde. Kohtul ei ole seega võimalik tuvastada kostja soovitud

asjaolu, s.o tema võimetust hagejale ülalpidamist anda.

21. Hageja väitel on kostjal tegelikult piisavalt raha, kuna ta on teinud endale kalli

tätoveeringu (dtl 90). Kostja ei ole hageja väitele vastuväiteid esitanud. Kohus märgib, et

ainuüksi tätoveeringust tehtud foto alusel ei saa kohus teha järeldusi kostja majandusliku

seisundi kohta, ega ka tätoveeringu maksumuse kohta. Kohus leiab aga, et kuna hageja ei

pidanud tõendama kostja võimet hagejale ülalpidamist anda, ei oma see asja lahendamisel

sisulist tähtust.

22. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna alust ka kostja üldine

viide maailma majanduslikule olukorrale, Justiitsministeeriumi tellitud uuringule

miinimumelatise kohta ega elatise süsteemi muutmiseks välja töötatud seaduseelnõule.

Kohus pöörab tähelepanu sellele, et PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 tulenevad elatise

määramise

põhimõtted

kehtivad

vaatamata

Riigikohtu

varasemale

kriitikale

miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta (vt selle kohta ka Riigikohtu

09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 34). Hageja nõue on kooskõlas perekonnaseaduses

sätestatuga ja kostjal oli võimalik esitada nõudele seaduses sätestatud vastuväiteid ja need

tõendada. Kostja ei ole seda teinud. Kohus selgitab, et määrab ülalpidamiskohustuse ulatuse

kindlaks kehtiva seaduse alusel käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades. Hüpoteetilised

viited maailmamajandusele, kehtiva korra muutmisele ja statistilistele uuringutele, ei

võimalda kohtul teha järeldusi konkreetselt hageja ja kostja olukorra kohta.

23. Vastuseks kostja viidetele hageja seadusliku esindaja madala sissetuleku kohta märgib

kohus järgmist. PKS § 105 lg 3 kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuse täitmisel

osavõlgnikud. Kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt

tema enda sissetuleku ja varalise seisundiga. Ülalpidamiskohustuse ulatus ei sõltu seega teise

vanema sissetulekust või varalisest seisundist ja vanem ei vabane ülalpidamiskohustuse

täitmisest põhjendusel, et teine vanem oma kohustust ei täida või ei täida seda piisavalt.

Samuti ei saa vähendada teise vanema ülalpidamiskohustust üksnes põhjusel, et üks

vanematest oleks suuteline pidama last üleval üksinda (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr

2-16-135 p 11.6). Seega ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust see, millised on hageja

seadusliku esindaja sissetulekud ja varaline seisund. Kuna hageja elab emaga koos, kannab

ema tema vajadused vahetult. Hageja nõuab käesolevas menetluses ülalpidamist kostjalt,

mitte oma emalt ja ema majanduslik olukord ei mõjuta seega käesoleva asja lahendust.

24. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja igakuised vajadused vastavad

eelduslikult seaduses sätestatud määrale ja kostja ei ole tõendanud ühegi asjaolu, mis

annaksid aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, samuti ei ole kostja

tõendanud hagejale ülalpidamise andmist, on kostja oma seadusest tulenevat

ülalpidamiskohustust rikkunud. Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

elatise seaduses sätestatud määras alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule

esitamisest 12.10.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni.

26. Kohus määrab TsMS § 445 lg 1 alusel hageja taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra

selliselt, et elatis tuleb tasuda hageja esindaja arvelduskontole iga kuu 15 kuupäevaks. Kohus

selgitab, et PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.

Menetluskulude jaotus

27. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi rahuldatakse, jäävad menetluskulud kostja kanda. Vastuseks kostja taotlusele

märgib kohus, et ülalpidamisnõue ei ole abielu- ega põlvnemisasi. Seega ei kohaldu käesolevas

asjas kostja viidatud TsMS § 164 lg 1, mille kohaselt kannab abieluasjas ja põlvnemisasjas

kumbki pool oma menetluskulud ise.

28. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Kohtukulud on mh riigilõiv (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on mh

menetlusosalise esindaja kulud (TsMS § 144). Menetluskulud kannab isik, kelle kanda jäävad

kulud kohtulahendi alusel (TsMS § 146 lg 1 p 3). Kohus määrab menetluskulude rahalise

suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks

menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja tsiviilasja materjali alusel (TsMS § 174 lg 1).

Hageja ei esitanud kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise taotlust. Kulusid ei nähtu ka asja materjalist. Kohus jätab seetõttu hageja

menetluskulude rahalise suuruse kulude puudumise tõttu kindlaks määramata ja menetluskulud

kostjalt välja mõistmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kairi

Piirisild

kohtunik