2-19-19061/24 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

20. mai 2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-19061

Tsiviilasi

Revin Grupp OÜ hagi Salva Kindlustuse AS vastu

rahalises nõudes

Tsiviilasja hind

28 232,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja: Revin Grupp OÜ (registrikood: 11896241, asukoht

Kastani pst 10, 11307 Rakvere), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Rait Sarjas ja vandeadvokaadi abi Maris

Kure (e-post: rait.sarjas@namm.ee)

Kostja: Salva Kindlustuse AS (registrikood: 10284984,

asukoht Pärnu mnt 6, 10141, e-post: salva@salva.ee),

lepinguline

esindaja

Martin

Petermann

(e-post:

martin.petermann@salva.ee)

21.01.2021

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Maris

Kure

Kostja lepinguline esindaja Martin Petermann

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Jätta läbivaatamata hageja Revin Grupp OÜ nõue kostja Salva Kindlustuse AS vastu 1 000

suuruse põhinõude ja 79,78 suuruse viivisenõude osas seoses nõude tagasivõtmisega.

2. Rahuldada hageja Revin Grupp OÜ hagi kostja Salva Kindlustuse AS vastu rahalises nõudes.

3. Välja mõista kostjalt Salva Kindlustuse AS hageja Revin Grupp OÜ kasuks kindlustushüvitis

summas 24 337,96 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 1 941,70 eurot.

4. Välja mõista kostjalt Salva Kindlustuse AS hageja Revin Grupp OÜ kasuks viivis tasumata

põhinõudelt (24 337,96) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 05.12.2019 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud kostja Salva Kindlustuse AS kanda.

6. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Hageja palub mõista kostjalt välja kindlustushüvitis summas 25 337,96 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivised summas 2 021,48 eurot ja edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuselt VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse täieliku täitmiseni.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Menetluse kestel hageja vähendas oma põhinõuet

24 337,96 euroni ja viivise nõuet 1 941,70 euroni.

2. Hageja ja kostja sõlmisid 16.11.2017 ehituskindlustuslepingu, mille kohta kostja väljastas

poliisi nr xxxx. Lepinguga kindlustati xxxx asuv korterelamu kompleksne rekonstrueerimine

perioodil

20.11.2017-01.08.2018.

Pooled

muutsid

kindlustuslepingut

kahel

korral

kindlustusperioodi pikendamiseks, esmalt kuni 01.09.2018 ning seejärel kuni 14.10.2019.

Lepinguga kindlustatud isikuteks olid xxxx Korteriühistu ja Revin Grupp OÜ. Väljastatud

poliisist nähtuva kohalduvad lepingule Salva Kindlustuse AS-i Ehituskindlustuse üldtingimused

(CAR-01) ja Salva Kindlustuse AS-i Kindlustuse Üldtingimused (KÜ-13).

3. Lepingus kirjeldatud kompleksse rekonstrueerimise käigus vahetati korterelamul muude tööde

seas ka katus. Töid teostati selliselt, et perioodil, mil osa korterelamu katusest oli eemaldatud,

kaitses korterelamut vihma eest ajutine katus, milline rajati kaitseks sademete eest ning ühtlasi oli

võimalik selle all töid teostada. 20.08.2018, mil katuse vahetuse protsess oli pooleli, teavitati

hagejat, et ajutine katus on lekkinud ning korterelamu mõnedel korteritel on tekkinud

veekahjustus. 21.08.2018 teavitas hageja veekahjustuse tekkimisest telefoni teel kostja

müügikonsultanti A K, kes ühtlasi oli esindanud kostjat lepingu sõlmimisel. A K soovitas hagejal

oodata kuni korteritesse sattunud vesi on kuivanud (ligikaudu 2 nädalat), misjärel teha

kordusülevaatused ja hinnata veekahjude suurus. Kindlustusandja esindaja selgitas, et kui

ülevaatuse järgselt ilmneb, et kahjustused on tekkinud, tuleb hagejal esitada kirjalik kahjuavaldus.

Edasiselt toimis hageja vastavalt saadud juhistele.

4. 12.11.2018 esitas hageja kostjale kirjaliku varakahju kahjuavalduse nr XXXX, milles selgitas,

et korterelamu katuse vahetamise ajal esinesid tormivihmad, mis tekitasid läbijooksud

korterelamule rekonstrueerimise perioodiks paigutatud ajutisest katusest. Seetõttu said perioodil

20.08.2018-12.10.2018 kahjustusi korterelamu korterid nr 13, 14, 28, 29, 40, 42-45, 58-60. Hageja

taotles kostjalt kokku hüvitist summas 21 114,97 eurot (ilma käibemaksuta). 13.11.2018 kirjutas

hageja objektijuht Veiko Murd seletuskirjas kostjale, et ajutine katus oli korterelamule

paigaldatud 1,5 kuu pikkuse perioodi jooksul, millise aja jooksul teavitati läbijooksudest

maksimaalselt kolmel korral. Enamus läbijooksudest ei tekitanud suurt kahju ning kahjude

vältimiseks parandati ja ehitati mõnda kohta kahekordne ajutine katus.

5. 05.12.2018 tegi kostja kahjujuhtumis nr XXXX otsuse nr 23-4/906, milles leidis, et hageja ei

ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist, on olnud raskelt hooletu ehitustööde teostamisel ega

ole võtnud kasutusele vajalikke meetmeid läbijooksude tõkestamiseks. Samuti avaldas kostja, et

hageja on rikkunud kindlustuslepingu tingimusi (CAR-01 p 3.3.5 ja KÜ-13 p 16.2), jättes iga

eraldi läbijooksu kohta kostjale teate esitamata, mistõttu pole kostjal võimalik tuvastada, milline

kahjustus on 20.08.2019 vihmajooksust tingitud ja milline kahjustus hilisemast. Eeltoodud

põhjendustel leidis kostja, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga ning tulenevalt KÜ-13 p-st

18.1.1 on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest.

6. Hageja võttis kõigi kahjustatud korterite kohta kolmandatelt isikutelt korterites esinevate

puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde maksumuse kohta hinnapakkumise. Vastavad tööd on

käesolevaks ajaks teostatud ning sellega seotud kulud kantud, vastavad tõendid on esitatud ka

kostjale. Teostatud tööde kogumaksumust summas 25 337,96 eurot, milline oli vajalik korterites

nr 13, 14, 28, 29, 40, 42-45, 58-60 kahjude kõrvaldamiseks, käsitleb hageja kindlustushüvitisena,

millise palub välja mõista kostjalt. Tulenevalt kostja menetluse kestel esitatud vastuväidetest

esitas hageja põhjaliku dokumentatsiooni kahjude suuruse kohta.

7. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et korterelamu katuse vahetamise ajal tekkisid

vaidlusalustele korteritele vihmavee läbijooksude tõttu ajutisest katusest veekahjustused. Vaidlus

on selles, kas hageja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust, jättes igast läbijooksust

eraldi teatamata ning juhul, kui rikkumist jaatada, kas see rikkumine vabastab kostja lepingulise

põhikohustuse täitmisest ehk kindlustushüvitise tasumisest.

8. Kostja kindlustusandjana on ebaõigesti käsitlenud ootamatu ja/või ettenägematu sündmusena

sademeid üldiselt. Ootamatu ja/või ettenägematu sündmuseks oli asjaolu, et vaatamata kasutusele

võetud meetmetest (ajutise katuse rajamine), millised on varasema hageja praktika puhul

osutunud alati piisavateks, ei olnud piisavad kostjaga sõlmitud kindlustuslepingu objekti puhul.

Korduvate läbijooksude ootamatus ja/või ettenägematus seisnes aga selles, et esimese läbijooksu

järgselt hageja parandas ja täiustas ajutiselt rajatud katust, ent kahetsusväärselt ei olnud see ikkagi

piisav vältimaks kahju tekkimist. Olukorda, millise puhul vaatamata mõistlikele kasutuselevõetud

meetmetele ei õnnestu kahju tekkimist vältida, tuleb käsitleda ootamatu/ettenägematu

sündmusena. Samuti on ootamatu ja ennenägematu sademete hulk ja tuule tugevus, mis

kindlustusjuhtumi põhjustas. Hageja on seisukohal, et kostja on põhjendamatult väitnud, justkui

ei oleks hageja suutnud tõendada kindlustusjuhtumi toimumist.

9. Kostja väide selle kohta, et hageja oli ehitustegevust läbi viies raskelt hooletu, on alusetu.

Hageja võttis nii enda kui ka ehitusjärelevalvet teostanud isiku hinnangul kasutusele vajalikud ja

varasemas praktika piisavaks osutunud meetmed, et vältida korterite kahjustumist. Kostja ei ole

oma otsuses välja toonud, mida oleks hageja saanud veel teha, et sadevee sattumist korteritesse

vältida. Kostja abstraktne väide, et hageja pidi kasutusele võtma asjakohased kaitsemeetmed,

toomata välja, mida kostja selle all silmas peab, ei ole kindlasti piisav väitmaks, et hageja on

olnud raskelt hooletu. Kostja ei ole sisustanud, milline oleks pidanud olema hoolsa ehitusettevõtja

käitumine katuse vahetuse protsessil ning pole ka tõendanud hageja raskelt hooletut käitumist.

10. Hageja on seisukohal, et asjaolu, mitu korda läbijooksud toimusid, ei oma antud vaidluses

tähtsust, kuivõrd esimesest läbijooksust tekkinud veekahjustus ei jõudnud kuivada enne, kui

ootamatult tekkis järgmine läbijooks. Läbijooksud toimusid perioodil 20.08.2018-12.10.2018.

11. Kostja tuginemine VÕS § 452 lg-le 1 on asjakohatu, kuivõrd nimetatud säte võimaldab

kindlustusandjal vabaneda täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud

isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Kostja ei ole väitnud, et hageja oleks

kindlustusjuhtumi põhjustanud tahtlikult.

12. Kostja ei või tugineda teavitamiskohustuse rikkumisele, kuna hageja sai kostjalt telefoni teel

juhiseid oodata ära veekahjustuste kuivamine. Hageja ei saanud ega pidanudki teadma, kui kaua

võib kuivamist oodata enne kirjaliku kahjuavalduse esitamist.

13. Hageja peab kostja viiekordse omavastutuse tasumise nõuet ebamõistlikuks, kuivõrd

läbijooksudest tulenevaid kahjusid ei ole võimalik eristada ning tuleb hageja hinnangul seetõttu

käsitleda ühe kindlustusjuhtumina. Hageja vähendab nõude summat omavastutuse võrra ning

nõuab seega kostjalt kindlustushüvitist summas 24 337,96 eurot.

14. Hageja on arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates päevast,

mil kostja keeldus hagejale kindlustushüvitist maksmast, s.o 05.12.2018. Sissenõutavaks

muutunud viivis moodustab 2 021,48 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja edasiulatuv

viivis alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Kostja vastuväited

15. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

16. Kindlustusjuhtumit ei ole Salva Kindlustuse AS ehituskindlustuse üldtingimuste (CAR-01

tingimused) punkti 1.23.2 kohaselt toimunud. Kahjukäsitluse käigus kostjale esitatud tõendite

kohaselt toimus hageja poolt renoveeritavas hoones kuu aja jooksul vähemasti viis erinevat kahju

episoodi. Ootamatuks ja äkiliseks ei saa pidada korduvalt esinevat materiaalset kahju, mis tekib

seetõttu, et hageja ei likvideerinud pärast esimest katusest tekkinud läbijooksu kahju tekkimise

põhjust, mis aitaks tulevikus samadel asjaoludel tekkida võivat kahju ära hoida. Muuhulgas on

kõnealuse hoone korter 60 elaniku kirjalike selgitustega tõendatud, et ka esialgselt paigaldatud

kilekatus oli väga halvasti kinnitatud, mistõttu ei saa pidada ka ebakvaliteetselt paigaldatud

katusest tekkivat kahju ootamatuks ja äkiliseks vaid kindlasti saabuvaks tagajärjeks.

17. Isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et antud juhul on kindlustusjuhtum toimunud CAR-

01 punkti 1.23.2 mõistes, siis kostja on alternatiivselt seisukohal, et kindlustusjuhtum on

põhjustatud hageja raskest hooletusest tingituna, mis on aluseks kindlustushüvitise maksmisest

keeldumiseks. CAR-01 punkti 4.5.1.2 kohaselt on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest

keelduda, kui kahjujuhtum on põhjustatud kindlustatu raske ettevaatamatuse tõttu. Samasisuline

keeldumise alus tuleneb KÜ-13 punktist 18.1.3. Antud punkt on kooskõlas VÕS § 452 lg 1 ja

Riigikohtu lahendi 3-2-1-144-05 p 11 tuleneva õigusliku põhistusega. Muuhulgas tuleb sama

lahendi punktist 13, et rasket ettevaatamatust tuleb tõlgendada kui rasket hooletust. Kostja on

seisukohal, et oma ala asjatundja (ehitusettevõte) peaks katuse vahetamisel olema eriliselt

ettevaatlik ning võtma kasutusele sellised meetmeid, mis aitaksid ära hoida ära kolmandate

isikutele kahju tekkimise. On üldiselt teadaolev asjaolu, et sügiseti võib esineda suuremaid

tuulepuhanguid ning vihmasadusid, mida peaks üks ehitusettevõte ettevaatusabinõudena arvesse

võtma. Antud juhul on leidnud tõendamist, et igakordse vihmasaju korral, mis kuu aja jooksul

aset leidis, kahjustus kolmandate isikute vara. Kostja edastatud tõenditest nähtub, et

kindlustusvõtja on lohakalt paigaldanud ajutise kilekatuse ning pärast esimest läbijooksu

ehitusobjektil, aktsepteerinud olukorda, kus tavapärased vihmasajud põhjustasid kortermajas

olevate korterite kahjustumise.

18. Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, millised kahjustused saabusid just 20.08.2018

toimunud vihmasaju tõttu. Kindlustusvõtja on teavitanud telefonitsi kostja müügitöötajat

võimalikest kahjudest seonduvalt 20.08.2018 vihmasajuga, kuid ei ole kostjat teavitanud igast

järgnevast kahjujuhtumist. CAR-01 punkti 3.3.5 kohaselt tuleb kahjujuhtumist teadasaamisest ühe

tööpäeva jooksul informeerida kindlustusandjat telefoni ja kolme tööpäeva jooksul kirja teel kahju

laadi ja suuruse kohta. Kindlustusvõtja poolt ühtegi kirjalikku kahjuteadet ühegi eraldi

kahjujuhtumi (iga konkreetne läbijooks) kohta esitatud ei ole. KÜ-13 punkti 16.2 kohaselt peab

kindlustusvõtja kahjujuhtumi toimumisest kindlustusandjale viivitamata teatama. KÜ-13 punkti

16.5 kohaselt on kindlustusvõtja kahjujuhtumi korral kohustatud viivitamatult andma

kindlustusandjale õiget ja täielikku teavet kahjujuhtumi toimumise asjaolude, kahju suuruse ja

võimalike vastutavate isikute kohta. KÜ-13 punkti 16.2 kohaselt peab kindlustusvõtja võtma

tarvitusele abinõud kahju edasiseks piiramiseks, võimalike lisakahjude vältimiseks. Tulenevalt

KÜ-13 punktist 18.1.1 on kindlustusandjal õigus selliste rikkumiste korral keelduda kahju

hüvitamisest.

19. Hageja ei ole tõendanud, et A K andis sellised juhised, mis lubasid kostjal esitada

kahjuavaldus ca 3 kuud pärast esimest katuse läbijooksu ning mitte võtma tarvitusele meetmeid

edasise kahju ärahoidmiseks. A Ki sõnul edastas ta hagejale juhise, et katus tuleb korralikult katta

ja korterites, kus väidetav läbijooks 20.08.2018 toimus, tuleb selle päeva läbijooksud fikseerida.

Kui korterid on ca 1 nädala jooksul kuivanud ja selgub, et ikkagi esineb kahjustusi, tuleb

kindlustusele 20.08.2018 kahjujuhtumi kohta avaldus esitada, et kindlustus saaks aktiivselt ise

alustada kahjukäsitlusmenetlusega. Kuna mistahes täiendavaid teateid 20.08.2018 juhtumiga

seonduvalt mõistliku ajavahemiku jooksul kostjale ei esitatud, eeldas viimane, et korteriomanikel

kahjunõuded puuduvad. Mistahes muude süsteemselt toimunud läbijooksudega seonduvalt ei ole

kostja poole pöördutud. Kostjal ei ole võimalik tagantjärele tutvuda olukorraga objektil, samuti

ei ole kahjujuhtumitest teatamata jätmise tõttu võimalik hinnata, millised kahjud tekkisid

20.08.2018 ning millised hilisemate sündmuste tagajärjel. Kirjeldatud olukord on tekkinud

kindlustusvõtja poolse olulise rikkumise tõttu.

20. Alternatiivse õigusliku põhistusena on kostja seisukohal, et lisaks on hageja rikkunud VÕS §

488 lg 1 tulenevat kohustust, kuivõrd ei üritanud ära hoida edasist kahju, mis võis tekkida pärast

20.08.2018 toimunud läbijooksu. Seda ilmestab asjaolu, et pärast 20.08.2018 toimunud esimest

läbijooksu, toimus veel neli katusest läbijooksu.

21. Hageja ei ole kahju suurust nõuetekohaselt tõendanud. Riigikohtu lahendi nr 2-16-8344

punktist 12 tuleneb kohtu suunis, et kahju suuruse tõendamiseks peaks oleme tõendatud iga korteri

puhul tekkinud veekahjustused ning nende esitatud kahjustuste likvideerimise kalkulatsioonid,

millest nähtuks, milliseid töid on vaja iga kahjustuse likvideerimiseks teha.

Samuti ei ole hageja arvestanud kahju suuruse ja viiviste arvestamisel kindlustuslepingust

tuleneva omavastutusega summas 1 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta. Kuivõrd katusest

läbijookse oli kokku viis, siis tuleks kahju suuruselt arvestada maha vähemalt 5 000 eurot.

Kohtu põhjendused

22. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele.

23. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. Hageja on kohtusse pöördunud 04.12.2019 ja kohus on hagi

10.12.2019 menetlusse võtnud.

24. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.

25. TsÜS § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud

sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise,

samuti õigusvastastest tegudest. Pooltel on kindlustuslepingust tulenev võlasuhe. Pooltel on

kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude üle vaidlus, ja varakahju tekkimise üle vaidlus puudub.

VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustusvõtja kohustus on tasuda kindlustusmakseid.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige

kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise,

isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad

mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja

hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete

esitamiseks. VÕS § 132 lg 3 alusel hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Riigikohus on lahendis 3-2-

1-121-08 märkinud, et VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist,

mistõttu lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel taastamiseks

vajalike kulutuste suurusest.

26. Puudub vaidlus ning on tõendatud, et:

• pooled sõlmisid 16.11.2017 ehituskindlustuslepingu, mida kinnitab väljastatud poliis nr

xxxx (tlk 7,9,11);

• kindlustati xxxx asuv korterelamu kompleksne rekonstrueerimine perioodil 20.11.2017-

14.10.2019;

• lepingu lahutamatuks osaks on Salva Kindlustuse AS-i Ehituskindlustuse üldtingimused

(CAR-01, tlk 13) ja Salva Kindlustuse AS-i Kindlustuse Üldtingimused (KÜ-13);

• 20.08.2018 toimus sadevee esimene läbijooks;

• 20.08.2018-12.10.2018 toimus veel vee läbijookse;

• kahjustusi said korterelamu korterid nr 13, 14, 28, 29, 40, 42-45, 58-60 (tlk 27,52-75);

• 12.11.2018 esitas hageja varakahju kahjuavalduse nr XXXX;

• 05.12.2018 tegi kostja kindlustusandjana kahjujuhtumis nr XXXX otsuse nr 23-4/906;

• kostja leidis, et hageja on rikkunud kindlustuslepingu tingimusi (CAR-01 p 3.3.5 ja KÜ-

13 p 16.2), jättes iga eraldi läbijooksu osas teavitamata ja oli raskelt hooletu ajutise katuse

paigaldamisel.

27. VÕS § 422 lg 1 kohaselt kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja)

kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma

kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil

(kindlustusandja

täitmise

kohustus).

Teine

isik

(kindlustusvõtja)

kohustub

tasuma

kindlustusandjale kindlustusmakseid. Vastavalt VÕS § 423 lg 1 on kindlustusjuhtum eelnevalt

kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust

tuleneva täitmise kohustuse. Kindlustusjuhtum on poolte vahel kokkulepitult kindlustusvõtjale

ootamatu ja ettenägematu kindlustuslepingus määratletud sündmus. Kindlustusjuhtumi korral on

kindlustusandjal lepingust tulenev täitmise kohustus. Lepingu lisaks oleva CAR-01 p 1.23.2

alusel loetakse kindlustusjuhtumiks ehitustööde ajal kindlustusobjektile põhjustatud ettenägematu

ja ootamatu materiaalne kahju vastavalt punktile 5.3 ja vastutuskahju vastavalt punktile 6.3.

Kahjuavaldus on esitatud 12.11.2018 (tlk 21). Avalduses on kindlustusvõtja selgitanud ettevõetud

abinõusid ja selgitusest nähtuvalt niiskunud betoon kuivas ca 30 päeva, misjärel paigaldati uus

katusekate.

28. 05.12.2018 tegi kostja kindlustusandjana kahjujuhtumis nr XXXX otsuse nr 23-4/906.

Kindlustusandja leidis oma otsuses, et sademete läbijooksud on toimunud pikema ehitusperioodi

jooksul, millest järeldub, et ehitaja ei võtnud pärast esimest suuremat läbijooksu asjakohaseid

meetmeid, et vältida edasisi läbijooksude tekkimist ( CAR-01 punkt 1.23.2, 5.3, 6.3, KÜ-13 punkt

1.11. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hüvitise väljamaksmise välistab asjaolu, et ehitaja on

olnud raskelt hooletu. Kindlustusandja põhjendusest nähtuvalt on etteheidetav kindlustusvõtjale

just see asjaolu, et viimane ei võtnud midagi ette pärast esimest suuremat läbijooksu. Samas on

kindlustusvõtja sellest esimesest juhtumist teada andnud, ning kindlustusandja kahju suuruse

kindlakstegijana ei ole ka esile toonud, kui suur selle juhtumi kahju on. Teiseks heidab

kindlustusandja ette, et kahjujuhtumist teatamise nõuete rikkumise. Kohus leiab, et ka selles osas

ei saa kindlustusandjaga nõustuda. Kostja on esile toonud oma kirjalikus vastuses, et A K ei

andnud juhiseid, mis lubanuks kahjuavaldus esitada ca kolm kuud pärast katuse läbijooksu (vt

lahendi p 19). Vaidluse all ei ole, et esimesest 20.08.2018 toimunud juhtumist on kindlustusandjat

teavitatud ja saadud juhis teavitada kahjust. Kohtule ei ole esitatud tõsikindlaid tõendeid aja osas,

mil pidanuks siis kindlustusvõtja selle teavituse tegema. Seega ei saa seda ka hageja poolseks

rikkumiseks pidada. Kostja leiab, et järgnevatest ei ole teavitatud CAR punkt 3.3.5 ja KÜ-13

punkt 16.2 kohaselt. Põhimõtteliselt ei nõustu kostja hageja tegevusega, et viimane ei esitanud

avaldust kahju osas viivitamatult, kui korterid olid ca nädala kuivanud. Kohtu hinnangul on

kindlustusvõtja oma teavituskohustuse täitnud (25.08.20 kohtuistungi protokoll 00:12.56) ja

ainuüksi avalduse esitamise aeg ei muuda seda lepinguliseks rikkumiseks. Kohtule ei ole esitatud

tõendeid, et kindlustusandja oleks kahju suuruse kindlakstegemiseks ise midagi ette võtnud pärast

esimest läbijooksu. Kostja on oma kirjalikus vastuses möönnud, et isegi, kui eeldada, et esimese

20.08.2018 vihmasaju tõttu toimunud läbijooks on ootamatu sündmus (kindlustusjuhtum), ei ole

võimalik tagantjärele tuvastada, millised kahjutused saabusid just 20.08.2018 tõttu. Kohus leiab,

et kuivõrd hageja oli sellest juhtumist teavitanud, ei saa seda talle ette heita, ega eeldada, et

kahjunõuded puuduvad. A K on 14.12.2019 e- kirjas väljendanud, et ta andis juhtumist teada

kahjukäsitlejale K K, kes jäi ootele, et läheb objektile, kui hageja teavitab kahjust. Kostja on

esitanud K K, V E, K K, L L (tlk 40, 41,42, 98) kirjalikud seletused. Kohus märgib, et hageja on

esitanud kahju suuruse alusena korterite ülevaatuste aktid kahju osas, millest nähtuvalt, on need

läbivalt seotud 20.08.2018 öösel toimunud läbijooksuga. Nii näiteks on xxxx omanik V E (tlk 66)

allkirjastanud korteri ülevaatuse akti seoses vee läbijooksuga 20.08.2018 ja selles on kirjeldatud

vajaminevad tööd, kuid puudub igasugune teave, mis kahjustus on tekkinud siis hilisemalt.

Korteriomanik on 21.11.2018 ekirjas kostja kahjukäsitlejale kirjutanud, et kahjustused on kirjas

koostatud aktis (tlk 41). Kohus selgitas kohtuistungil kostja esindajale, et ekirjas väljendatud

teave ei pruugi olla piisav tema vastuväidete kinnitamiseks, kuid tunnistajatena kostja ei soovinud

asjaosalisi üle kuulata. Asjaolu, et ehitaja/hageja oleks oma tegevuses ajutise katuse

paigaldamisel käitunud hooletult, mis tõi kaasa kahju tekkimise või suurenemise ei ole kostja

tõendanud. Vastupidiselt, ehitusinsener M S kinnitusel (tlk 145) nähtub fotodelt ja

omanikujärelevalve M T selgitustest, käitutud on hea ehitustava kohaselt, avatud katuseosa

kohale on paigaldatud ajutine kilest katus ja katusekatte ja soojustuse lammutamisel on esmalt

paneelidele (soojustuse alla) paigaldatud 1 kiht SBS katusekatet, mis aitab vältida läbijookse ja

juhib sadevee äravooludesse. Samuti märgib asjatundja, et 100% lekkekindlat lahendust ei ole.

Leho Vürst leiab (tlk 148), et pärast esimesi läbijookse ei võetud midagi piisavalt ette. Kohus

leiab, et rikkumine peab olema lisaks lakoonilisele arvamusele olema siiski põhistatud, et seda

raske hooletusena hinnata. Kohus leiab, et asjas puuduvad tõendeid, milline kahju tekkis

hilisema(te) läbijooksude tõttu. Kuivõrd asjas on tõendiks igasugune teave TsMS § 229 lg 1

kohaselt, siis arvestab kohus asjatundjate hinnanguid ehitustegevuse kohta ajutise katuse

paigaldamisel. Pooled ei ole taotlenud hinnanguid andnud isikuid üle kuulata tunnistajatena ega

ekspertiisi.

29. Seaduses sätestatud üldalused kindlustusandja vabanemiseks täitmise kohustusest

kindlustusvõtja kohustustuste rikkumise korral on reguleeritud VÕS §-s 452. VÕS § 452 lg 1

eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult

põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku

leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte

eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad

kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja,

kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise.

Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.

detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 11).

30. Pooled vaidlevad selle üle, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest ning

kui vabaneb, siis millises ulatuses. Kohus leiab, et kuivõrd kahju baseerub 20.08.2018 juhtumil,

puudub alus arvestada omavastutust võimalike edasiste läbijooksude osas. Kindlustusandja

kindlustuslepingu põhikohustus on VÕS § 422 lg 1 järgi kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi

toimumise korral. Kui kindlustusvõtja on tõendanud kindlustusjuhtumi toimumise, tekib

kindlustusandjal hüvitamise kohustus ning hüvitamiskohustuse puudumist peab tõendama

kindlustusandja. Pooltevahelise kindlustuslepingu, CAR-01, KÜ-13, määratlevad hüvitise mitte

maksmise või vähendamise alused. Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb

kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma

kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski, ning kas kindlustusvõtja rikkumine on

aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks. Hagejal on TsMS §-st 5 lg 1 ja 199

lg 1 p 5 tulenevalt võrdne õigus kostjaga tõendeid esitada, ning kindlustusjuhtumi tõendamine on

hageja tõendamiskoormus.

31. VÕS § 448 lg 1 kohaselt peab kindlustusvõtja kahjujuhtumi toimumisest viivitamata

kindlustusandjale teatama. Kohtu hinnangul on kindlustusvõtja nimetatud kohustuse täitnud

nõuetekohaselt. Hagi asjaolude kohaselt on kahju tekkimise periood 20.08.2018-12.10.2018, sest

vaatamata kasutusele võetud meetmetele (esimese läbijooksu järgselt parandati ja täiustati ajutist

katust) ei õnnestunud kahju tekkimist vältida. Kindlustusandjal on VÕS § 489 lg-s 1 sätestatud

kahju kindlakstegemise kohustust. CAR -01 punktist 3.2 tuleneb kindlustusandja õigus valvata

kindlustusriski, üle vaadata objekti ja teha ettekirjutusi suurenenud riski vähendamiseks. Esmane

läbijooks toimus hagi asjaolude andmetel 20.08.2018. CAR- 01 punkt 3.3.5 kohustab ühe

tööpäeva jooksul teavitama kindlustusandjat kahjujuhtumist teadasaamisel. Hageja objektijuht

helistas 21.08.2018 kostja esindajale A K. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja on rikkunud VÕS

§ 488 lg 1 tulenevat kohustust, kuivõrd ei üritanud ära hoida edasist kahju, mis võis tekkida pärast

20.08.2018 toimunud läbijooksu. Kohtu hinnangul ainuüksi asjaolu, et hageja on esile toonud

hilisemad läbijooksud, ei ole tõendanud kahju suurenemine. Kindlustusjuhtumi toimumisel peab

kindlustusvõtja niivõrd, kuivõrd see on võimalik püüdma kahju ära hoida ja seda vähendada,

järgides seejuures kindlustusandja juhiseid (VÕS § 488 lg 1). Hageja on kirjeldanud toimingud,

mis võeti ette pärast 20.08.2018 sündmust, kostja ei ole seda kummutanud. Kohus märgib ka, et

VÕS § 488 lg 2 kohaselt ei või kindlustusvõtja ilma kindlustusandja nõusolekuta kahjustatud asja

suhtes teha muudatusi enne kahju kindlakstegemist. Seega ei ole mõistlik ette heita

kindlustusvõtjale tegevusetust, kui kindlustusandja ei toiminud ise aktiivselt kahju

kindlakstegemisel.

32. Kohtu hinnangul on ei ole leidnud asja sisulise läbivaatamise käigus tõendamist asjaolu, et

kindlustusvõtja rikkus lepingukohustust.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-112-14 selgitanud, et kolleegiumi hinnangul ei ole kohtute

kohaldatud kindlustustingimuste sätted vastuolus VÕS §-ga 444, § 445 lg-ga 2 ning § 452 lg 2 p-

ga 2. Viidatud sätete kohaldamist on kolleegium analüüsinud 9. aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-

17-08 tehtud otsuse p-s 10, selgitades, et tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2

kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt jätta maksmata kogu kindlustushüvitis juhul, kui

kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada

kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele

ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Praeguses asjas

kohaldatud kindlustustingimused ei välista kindlustushüvitise väljamaksmist, ilma et arvestataks,

milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Kõnealused tingimused sätestavad

rikkumise mõju suurust silmas pidades kindlustusandjale võimaluse jätta kindlustushüvitis

maksmata kas osaliselt või täielikult.

33. Hageja on vähendanud nõude summat omavastutuse võrra ning hagetav kindlustushüvitise

summas on 24 337,96 eurot. Kahju suuruse osas vaidlus puudub (25.08.20 kohtuistungi protokoll

00:07:22, tlk 90). CAR-01 punkt 5.3 kohaselt loetakse materiaalseks kahjuks kindlustusobjekti

ettenägematu ja ootamatu kahjustamine, hävimine või kadumine mis tahes põhjusel, mis pole

eraldi välistatud mis tahes osas, ning kui eespool nimetatud sündmus leiab aset poliisil märgitud

kindlustusperioodil ja kindlustuskohas. CAR-01 punkt 6.3.1 järgi on vastutuskahjuks kolmandate

isikute nõuded seoses vara kahjustumisega ehitustööde käigus.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-121-08 p 15 märkinud, et kui VÕS §-s 127 kehtestatud põhimõtted

kaitsevad üldiselt kahju hüvitamise kohustuse kaudu kahjustatud isiku vara väärtust, siis VÕS

§ 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist. Järelikult lähtutakse asja

kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu

taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Kahju suuruse on hageja kindlaks teinud kahjustatud

korterite puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde maksumuse kohta olevate hinnapakkumustega

(remondikulu koondtabel). Tsiviilasjas 2-16-8344 antud riigikohtu suuniste kohaselt on

ringkonnakohus põhjendatult märkinud, et üksikasjalikult lahti kirjutatud kulude loetelu ei ole

professionaalsele kindlustusandjale ebamõistlikult koormav. Kolleegium märgib, et VÕS § 489

lg 1 kohaselt on kahju suuruse kindlakstegemine eelkõige kindlustusandja kohustus. Riigikohus

on varem leidnud, et kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse

täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23 ja 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12).

Samuti tuleb arvestada VÕS § 448 lg-ga 2, mille järgi võib kindlustusandja nõuda pärast

kindlustusjuhtumi toimumist kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks

vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt

võib mõistlikult oodata nende esitamist. Kolleegium märgib, et kõnealused sätted ei reguleeri

siiski tõendamiskoormist (vt Riigikohtu 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07,

p 11 ja Riigikohtu 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11).

34. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seoses hagi rahuldamisega on

põhjendatud välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2 021,48 eurot alates 05.12.2018 ja

edasiulatuv viivis alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

35. Eeltoodud põhjendustel asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning

kuulub täies ulatuses rahuldamisele.

36. Kohus lahendab TsMS § 442 lg 5 kohaselt poolte lahendamata taotlused. Hageja on menetluse

kestel vähendanud hagi eset põhinõude osas 1 000 euro võrra ja viiviseõude osas 79,78 euro võrra.

Hageja on kohtuistungil kohtu nõudel ka täpsustanud, et soovib selles osas hagi tagasi võtta.

Seega arvestab kohus hageja taotlusega, ning jätab selles osas haginõude läbivaatamata.

Menetluskulud

37. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.

38. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on

menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

39. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik