2-20-12310/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

20. mai 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12310

Tsiviilasi

XX avaldus Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu

vastu Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu 25. juuni

2020. a

üldkoosoleku

otsuse

punkti

vaidlustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. aprilli 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu määruskaebus

XX vastumääruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutud isik Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu

(registrikood 80160964), lepinguline esindaja Marina

Suhnjova

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 22. aprillil 2021 tsiviilasjas nr 2-20-12310 tehtud

määruse resolutsiooni p 2, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Harju Maakohtu 22. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-12310 on jõustunud

osas, milles avaldus jäeti läbi vaatamata (maakohtu määruse resolutsiooni p 1).

3. Jätta Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta XX vastumääruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebuste esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja) esitas 25. augustil 2020 (täpsustatud 29. septembril 2020) Harju Maakohtule

avalduse Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu (puudutatud isik, korteriühistu) vastu

korteriühistu 25. juuni 2020. a üldkoosoleku otsuse p 10 vaidlustamiseks, millega kohustati

avaldajat võõrandama temale aadressil Tuulemaa tn 8, Tallinn kuuluv korteriomand (korter)

võlgnevuse tõttu.

2. Harju maakohus peatas 29. oktoobri 2020. a määrusega menetluse. Puudutatud isik esitas

12. aprillil 2021 taotluse menetluse uuendamiseks, märkides, et avaldaja on tasunud

majandamiskulud ja võõrandanud oma korteri. Avaldaja kinnitas 13. aprillil 2021, et võõrandas

korteri, kuid puudutatud isikuga arveldas uus korteriomanik. Maakohus uuendas 13. aprilli

2021. a määrusega menetluse ning mh andis avaldajale tähtaja oma menetlushuvi

põhjendamiseks. Avaldaja vastas kohtule 15. ja 19. aprillil 2021.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 22. aprilli 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse läbi

vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võrreldes avalduse esitamise ajaga asjaolud

muutunud ja avaldajal puudub kaitsmisväärne huvi menetluse jätkamiseks. Olukorras, kus

avaldaja on korteri võõrandanud, ei saa avaldaja õigusi enam rikkuda otsus, millega kohustati

avaldajat korteri võõrandamiseks. Samuti on korteriga seotud majandamiskulude võlgnevus

tasutud.

Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-le 1, § 168 lg-le 2 ja § 162

lg-le 4 ning leidis, et vaidluse asjaolude erandlikkuse tõttu oleks menetluskulude avaldaja kanda

jätmine äärmiselt ebaõiglane. Avaldus ei olnud perspektiivitu selle esitamise hetkel, mida

kinnitab mh avalduse menetlusse võtmine. Avalduse läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolud

ilmnesid hiljem. Avaldajal ei olnud keelatud korterit võõrandada ning oma õiguste kaitseks

kohtusse pöördumise ja omandi puutumatuse õigus võib saada riivatud olukorras, kus

võõrandamise tõttu avalduse läbi vaatamata jätmisel peaks avaldaja tingimata kandma

puudutatud isiku menetluskulud.

Samuti vastab korteri võõrandamine puudutatud isiku huvile, sest puudutatud isiku sooviks oli

avaldaja vaidlustatud otsuse järgi see, et avaldaja korteri võõrandaks ja võlg saaks tasutud.

Võtmata seisukohta sisuliste väidete osas, tuleb märkida, et avaldaja vaidlustas korteriühistu

üldkoosoleku otsuse erinevatel alustel, mistõttu üksnes võla hilisemast tasumisest ei järeldu

avaldaja nõustumine otsusega. Lisaks puudub hagita menetluses üldjuhul vajadus kasutada

professionaalset õigusabi ning kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse

kohta (Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19).

Määruskaebused ja menetluse edasine käik

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda või alternatiivselt saata asi uueks

läbivaatamiseks.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti võtnud menetluskulude jaotuse aluseks

TsMS § 162 lg 4, sest seda kohaldatakse üksnes juhul, kui otsus on tehtud poole kahjuks.

Samuti ei saa avalduse perspektiivikust järeldada menetlusse võtmisest, sest avaldus võeti

menetlusse tulenevalt vastavusest formaalsetele tunnustele. Kohtu hinnangul oli avaldus ka

sisuliselt perspektiivne, aga see ei põhine asjas esitatud tõenditel ja materjalidel. Kohus on

arusaamatult hinnanud korteriühistu otsuse kehtivust ning ei oleks tohtinud teha järeldusi ainult

poole mitte nõustumise alusel ega hinnata otsuse kehtivust ilma asja sisulise arutamiseta ning

tõendite ja vastuväidete hindamiseta.

3 (5)

Nõustuda ei saa ka maakohtu seisukohaga, et puudutatud isik peaks olema rahul sellega, et

avaldaja on korteri võõrandanud, sest puudutatud isiku huvile vastaks vaid otsuse kehtivuse

kinnitamine. Viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-18-11 on asjakohatu, sest kohus ei

selgitanud, et kavatseb seda arvesse võtta menetluskulude jaotamisel, ei toonud ühtegi näidet

suure aktiivsuse näitamise kohta menetluses ja arvestada tuleb, et avaldaja on vandeadvokaat.

5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Avaldaja esitas

ühtlasi vastumääruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Kuivõrd puudutatud isik aitas kaasa

avaldaja korterit ebaseaduslikult kasutanud isikutele ning ei väljastanud avaldajale

majandamiskulude nõude arvestust, selle aluseks olevaid otsuseid, koosolekute teateid ja

registreerimislehti, siis ei saanud kohustada avaldajat võõrandama oma korterit. Samuti on

analoogia alusel kohaldatav TsMS § 172 lg 6.

6. Puudutatud isik vaidles vastumääruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Kuivõrd maakohus jättis avaldaja

tähelepanu juhtimata vastumääruskaebuses esinenud puudustele, siis tegi seda TsMS §-s 2

sätestatut silmas pidades ringkonnakohus ise. Avaldaja kõrvaldas puuduse, mistõttu võttis

ringkonnakohus vastumääruskaebuse menetlusse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt määruse õiguslikke

põhjendusi. Puudutatud isiku määruskaebus ja avaldaja vastumääruskaebus jäävad

rahuldamata.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Kuigi puudutatud isik on määruskaebuses

märkinud, et vaidlustab maakohtu määruse terves ulatuses, nähtub määruskaebuse

põhjendustest, et maakohtu määrus vaidlustatakse üksnes avalduse menetlemise kulude

jaotamise osas. Samuti ei vaidlustanud avaldaja vastumääruskaebuses maakohtu määrust

avalduse läbi vaatamata jätmise osas. Selles osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 1) on

maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 kohaselt jõustunud.

10. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kuidas tuleks asjas jaotada

menetluskulud. Maakohus jättis avalduse menetlemisega seotud menetlusosaliste kulud nende

endi kanda. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjärelduse, kuid mitte kõigi põhjendustega.

11. Kolleegium märgib, et nõustub puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt on maakohus

põhjendamatult viidanud tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud Riigikohtu lahendis väljendatud

seisukohale. Kolleegium jätab selle viite seisukohale maakohtu määruse põhjenduste p-st 15

välja.

Kolleegium selgitab, et Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt hüvitatakse hagita menetluses

menetlusosaliste õigusabikulusid üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (Riigikohtu 31. mai

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19), võib olenevalt asjaoludest olla asjakohane

menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 175 lg 1 alusel. Esmalt tuleb jaotada

menetluskulud ning seejärel jaotusest ja TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest lähtudes mõista

välja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega tugines maakohus menetluskulude

jaotuse kindlaksmääramisel ebaõigesti Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt puudub hagita

menetluses üldjuhul hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada professionaalset õigusabi.

Kuivõrd praeguses asjas jättis maakohus puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda, siis

küsimust lepingulise esindaja kulude välja mõistmise põhjendatusest tõusetuda ei saanud.

4 (5)

12. Samas ei anna eelnev alust muuta maakohtu lõppjäreldust menetluskulude jaotuse

määramisel. Ülejäänud osas nõustub kolleegium vaidlustatud määruse põhjendustega ja

TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses

korrata. Kolleegium selgitab, et TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise

osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse menetluskulude jaotuse

otsustamisel. Viidatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus

saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2020. a

määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on piisavalt põhjendanud,

miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastuseks

määruskaebuse ja vastumääruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. Puudutatud isik tugineb sellele, et TsMS § 162 lg-t 4 ei saa kohaldada olukorras, kus

avaldus jäetakse läbi vaatamata. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Kohtul on TsMS § 172

lg 1 kohaldamisel lai kaalutlusõigus, mistõttu on avatud põhimõtteliselt ka kõik §-de 162 juures

kirjeldatud menetluskulude jaotuse viisid. Hagita menetluse lõpetamine on sarnane

hagimenetluse lõpetamisele, mistõttu saab siin kohaldada TsMS § 168 lg-t 2, mille järgi kannab

hagi läbivaatamata jätmisel üldjuhul menetluskulud hageja. Sealjuures lähtub TsMS § 168 lg 2

samast üldreeglist nagu TsMS § 162, st menetluskulud peab kandma kohtuasja kaotanud või

alusetult põhjustanud pool.

Samas tuleb poolte vahel menetluskulude jaotamisel lisaks TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule

arvestada ka menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh TsMS § 162 lg 4 (vt Riigikohtu

26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 9). Kohus saab kulude jaotamisel

hinnata, kas hageja vastutab hagi läbi vaatamata jätmise eest ja kas ta sai enda tegevusega hagi

läbi vaatamata jätmist mõjutada. Kui kohus leiab, et sellises olukorras on hagejalt kostja

menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, saab kohus tuvastada, et kostja

menetluskulude täies ulatuses hagejalt väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt Riigikohtu

6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 14).

Avaldaja kanda oleks põhjendatud jätta kulud juhul, kui menetluse põhjustamine ja sellest

tingitud kulud oleksid talle ette heidetavad. Praegusel juhul jättis maakohus avalduse läbi

vaatamata, sest avaldaja võõrandas vaidlusaluse korteri (vt maakohtu määruse põhjenduste p-d

11–13). Kuigi avaldaja sai mõjutada seda, kas ta võõrandab korteri või mitte, siis ei saa

avaldajale sellist tegevust ette heita ega asuda seisukohale, et avaldaja vastutab läbi vaatamata

jätmise eest. Avaldaja ei võtnud ise avaldust tagasi ning asjaolud, mis maakohtu hinnangul

tingisid avalduse õigusliku perspektiivituse, ilmnesid menetluse kestel. Eelnevat arvestades ei

ole maakohus ületanud diskretsioonipiire tuvastades, et sellises olukorras on avaldajalt

puudutatud isiku menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane.

12.2. Puudutatud isik heidab ka määruskaebuses ette, et maakohus järeldas avalduse

perspektiivikust selle esitamise hetkel menetlusse võtmisest, kuigi avaldus võeti menetlusse

vaid seetõttu, et see vastas formaalsetele tunnustele. Kolleegium märgib, et maakohus on

menetlusse võtmise hinnanud seda, kas esineb TsMS §-s 371 sätestatud menetlusse võtmisest

keeldumise aluseid (kd I, tl 133 pöördel). TsMS § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alus, millele

tuginedes jättis maakohus praeguses asjas avalduse läbi vaatamata, on identne TsMS § 371 lg 2

p-s 2 nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise alusega. Avaldaja oli avalduse esitamise

hetkel vaidlusaluse korteri omanik, sest maakohus tuvastas, et avaldaja võõrandas korteri

18. detsembril 2020. Seega ei esinenud maakohtu märgitud avalduse läbi vaatamata jätmise

tinginud alust avalduse esitamisel.

12.3. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu ka puudutatud isiku etteheide, et maakohus

pidas puudutatud isiku huviks avaldaja korteri võõrandamist ja sellega seotud võlgnevuse

tasumist. Maakohtu seisukohta kinnitab vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsuse punkt,

millega kohustati avaldajat võõrandama temale kuuluv korter võlgnevuse tõttu (kd I, tl 54).

5 (5)

Maakohus ei välistanud, et puudutatud isiku huvi on käesolevas kohtuvaidluses suunatud

otsuste kehtivuse kinnitamisele, vaid hindas asja läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolude

vastavust puudutatud isiku huvidele.

12.4. Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga justkui oleks maakohus

menetluskulude jaotamise otsustamisel hinnanud vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku

otsuse kehtivust. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks avaldust sisuliselt

lahendanud. Vastupidi, maakohus märgib, et ei võta seisukohta menetlusosaliste sisuliste

väidete osas (maakohtu otsuse põhjenduste p 15).

Sisulist hinnangut korteriühistu üldkoosoleku otsuse kehtivuse osas ei saa järeldada ka

maakohtu põhjendusest, et kuna avaldaja vaidlustas korteriühistu üldkoosoleku otsuse p 10

erinevatel alustel, siis ei järeldu ainuüksi korteriga seotud võla hilisemast tasumisest avaldaja

nõustumist vaidlusaluse otsusega. Kolleegiumi arvates viitab maakohus sellele, et praegusel

juhul ei ole tegemist olukorraga, kus võlgnevuse tasutud saamisega oleks avaldaja ühtlasi

kinnitanud otsuse kehtivust, mistõttu ei saa asuda enne vaidluse sisulist lahendamist

seisukohale, et avaldaja pöördus kindlasti kohtusse põhjendamatult. Seega ei ole ka alust jõuda

järeldusele, et avalduse menetlemisega seotud kulud oleks tingimata õiglane jätta avaldaja

kanda.

12.5. Kolleegium leiab, et vaidlustatud määruse muutmiseks ei anna alust ka avaldaja viited

sellele, et puudutatud isik aitas avaldaja korterit väidetavalt ebaseaduslikult kasutanud isikuid

ega väljastanud nõutud dokumente, mistõttu puudus õigus kohustada avaldajat korteri

võõrandamiseks. Kõnealused väited on menetluskulude jaotuse seisukohast asjakohatud.

Kolleegium ei saa praeguses määruskaebemenetluses hinnata vaidlustatud korteriühistu

üldkoosoleku otsuse p 10 otstarbekust ega tühisuse või kehtetuse aluseid. Kolleegiumi

hinnangul ei ole asjas esile toodud ka mistahes muid asjaolusid, mis annaksid aluse jätta

avalduse menetlemisega seotud kulud puudutatud isiku kanda.

12.6. Kolleegium ei nõustu ka avaldajaga, et analoogia alusel on kohaldatav TsMS § 172 lg 6,

mille kohaselt kannab juriidilise isiku sundlõpetamise menetluse ning asendusliikme, audiitori,

erikontrolli läbiviija ja likvideerija määramise ja sellega seotud menetluse kulud juriidiline isik.

Seadusandja on lähtunud eeldusest, et vaid nimetatud sättes loetletud toimingud on üldjuhul

juriidilise isiku kui terviku huvides. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust kohaldada TsMS § 172

lg-t 6 korteriühistu üldkoosoleku otsuste vaidlustamisel ning avaldaja ei ole oma sellekohast

järeldust ka põhjendanud.

13. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel.

14. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171

lg 1 alusel kummagi menetlusosalise enda kanda, võttes arvesse, et nii määruskaebus kui ka

vastumääruskaebus jäävad rahuldamata. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus

neid rahaliselt kindlaks määrata.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)