2-20-131191/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2021, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-20-131191

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finants hagi R.A. vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

698 eurot 57 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: osaühing Aktiva Finants; registrikood 10746479;

asukoht A. Weizenbergi 20, Tallinn, 10150, Harju maakond.

Hageja esindaja: A.Ž.

e-post XXX

Kostja: R.A, isikukood XXX; viibimiskoht XXX.

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt OÜ Aktiva Finants hagi R.A. vastu võla

väljamõistmiseks.

2. Mõista R.A. (A.) osaühing Aktiva Finants kasuks välja:

2.1. 341 eurot 53 senti (sealhulgas põhivõlg 281 eurot 39 senti ja 12. jaanuari 2021 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 60 eurot 14 senti);

2.2. viivis põhivõla 281 euro 39 sendi jäägilt alates 13. jaanuarist 2021 kuni põhivõla

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Jätta hagi rahuldamata osas, milles osaühing Aktiva Finants palub mõista R.A. osaühing

Aktiva Finants kasuks välja põhivõla suuremas summas kui 281 eurot 39 senti ning viivise

suuremalt põhivõlalt kui 281 eurot 39 senti ja suuremas määras kui võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määr.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

6. Jätta menetluskuludest 52% R.A. ja 48% osaühing Aktiva Finants kanda.

7. Mõista R.A. osaühing Aktiva Finants kasuks välja menetluskulu 127 eurot 40 senti.

8. Mõista R.A. osaühing Aktiva Finants kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartu linn, Tartumaa;

e-post tmktartu.menetlus@kohus.ee) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates

30 päeva jooksul.

Kajalt tasutakse riigilõivu asemel kautsjon. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab

riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

Kohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel otsusest välja kirjeldava

osa.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale isiklikult kätte 19. aprillil 2021.

Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei esitanud tähtaegselt

vastust. Kohus hoiatas kostjat, et kirjaliku vastuse kohtu poolt antud tähtajaks esitamata jätmise

korral on kohtul hageja nõusolekul või taotlusel õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega

rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

Hageja põhinõue on ainult osaliselt õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt hõlmab

hageja põhinõue lisaks teenuse osutamise tasule ka käsitlustasu 80 eurot (dtl 38).

Teenuse osutamise tasu nõue on õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa

Eesti AS ja kostja XX.XX.XXXX liitumislepingu nr XXX ja osamaksetega vara müügilepingu

nr XXX ning XX.XX.XXXX liitumislepingu nr XXX ja osamaksetega vara müügilepingu nr

XXX. Kostja kohustus lepingute kohaselt tasuma osutatud teenuste eest kostjale esitatud arvete

alusel. Kostja ei tasunud ajavahemikul 1. märts 2018 kuni 1. juuni 2018 esitatud järgnevaid

arveid: XXX (maksetähtpäev 18.03.2018), XXX (maksetähtpäev 18.04.2018), XXX

(maksetähtpäev 18.05.2018) ja XXX (maksetähtpäev 18.06.2018). Elisa Eesti AS ütles kostjaga

sõlmitud lepingu(d) võlgnevuse tõttu üles. Elisa Eesti AS loovutas 22. jaanuaril 2020 nõuded

hagejale. Hageja põhinõue on 281 euro 39 sendi osas muutunud sissenõutavaks. Hagejal on

lepingute ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel õigus nõuda selle täitmist.

Käsitlustasu nõue 80 eurot ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt tuleneb

käsitlustasu maksmise kohustus osamaksetega vara müügilepingu tingimustest, mille kohaselt,

kui Elisa Eesti AS lõpetab kliendiga lepingu kliendi poolse rikkumise tõttu, siis on Elisa Eesti

AS-l õigus nõuda lepingu lõpetamisega seotud kulutuste katteks käsitlustasu ja antud hetkeks

vara eest tasumata kõigi osamaksete korraga tasumist (dtl 38).

Arvestades käsitlustasu nõudeõigust sätestava lepingusätte sõnastust, on käsitlustasu sisuliselt

leppetrahv võlgnikust tuleneva asjaolu tõttu lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest. Leppetrahv

on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud

lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustada kohustuse

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku kohustust korrektselt

täitma. Kuivõrd käsitlustasu tasumise kohustus tekib lepingu alusel juhul, kui leping lõpetatakse

kostja rikkumise tõttu, ning käsitlustasu alusel kuulub hüvitamisele lepingu lõpetamise tõttu

tekkinud kahju, on sellise kokkuleppe eesmärk lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku olema Elisa klient, st tegemist on olemuslikult

leppetrahvi kokkuleppega.

Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus

omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid, sh tüüptingimuste tühisust (vt Riigikohtu

30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Kohtul on seega kohustus kontrollida

tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte,

sh tagaseljaotsuse tegemisel.

Hagi kohaselt tuleneb leppetrahvi maksmise kohustus osamaksetega vara müügilepingu

tingimustest. Hagiavaldusest ei nähtu, et tegemist oleks kostjaga eelnevalt läbiräägitud

lepingutingimusega ega ka seda, et kostjal oleks olnud võimalik mõjutada selle tingimuse sisu.

Tegemist on VÕS § 35 lg 1 tähenduses seega tüüptingimustega. Tüüptingimus on

VÕS § 42 lg 1 kohaselt tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte

huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult,

eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks

pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et

teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust. Tüüptingimustes ebamõistlikult kõrge leppetrahvi sätestamine toob VÕS § 42 lg 1 ja

lg 3 p 5 alusel seega kaasa vastavate tüüptingimuste tühisuse.

Leppetrahvi peamine eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisest tekkinud kahju arvestamist

ja hüvitamist. Leppetrahvi teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi

nõuetekohaselt täitma. Leppetrahvi eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku

makseraskustelt. Tüüptingimustes sätestatud leppetrahvi nõue on ebamõistlikult kõrge ning

VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine seega juhul, kui tüüptingimuse kasutajale kohustuse

rikkumisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes leppetrahvi

nõudega, ning ka väiksem leppetrahv oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku

kohustust korrektselt täitma.

Leppetrahvi nõue on 80 eurot. Leppetrahvi eesmärgina on hagis välja toodud katta Elisa Eesti

AS-le lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kulu (dtl 38). Kuivõrd praeguses asjas on hagiavalduse

kohaselt leping üles öeldud, tuleb võrrelda lepingu alusel tasumisele kuuluvat leppetrahvi

lepingu

lõpetamise

kuluga.

Elisa

Eesti

AS-i

põhitegevusalaks

on

telekommunikatsiooniteenuse osutamine, mille lahutamatu osana Elisa Eesti AS või tema

klient lõpetavad lepinguid. Tavapäraselt ei ole lepingu lõpetamine tasuline. Kohus järeldab

sellest, et lepingu lõpetamise tõttu tegelikult tekkiv kulu on minimaalne ja peab jääma

tunduvalt alla 80 euro lepingu kohta. Hageja ei ole ka välja toonud asjaolusid, millest nähtuks,

milline kulu tal lepingu lõpetamisel tekib ja kui suur see on. Kohus leiab seega, et Elisa Eesti

AS-le lepingu lõpetamisega tekkinud kahju on, võrreldes hageja vastava leppetrahvi nõude

suurusega, ebaproportsionaalselt väike. Samuti tagaks kohtu hinnangul ka tunduvalt väiksem

leppetrahv võimaluse korral mõistliku kliendipoolse lepingu täitmise, arvestades mh arvetest

nähtuvat teenuse osutamise tasude suurust (keskmiselt 50 eurot kuus). Leppetrahvi kokkulepe

on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel seega tühine.

Viivise nõue on osaliselt õiguslikult põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt

on Elisa Eesti AS üldtingimuste p 7.10 kohaselt viivise määr füüsilise isiku puhul 0,07%

võlasummast päevas. Elisa Eesti AS üldtingimused on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimused.

Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi pidada tühiseks

vähemalt sellist tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepet, kus kokkulepitud viivisemäär ületab

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016 lahend tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-16, p 13). Elisa Eesti AS üldtingimustest tulenev viivise määr on suurem kui

kolmekordne seadusjärgne viivise määr. Hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mis lükkaksid

antud juhul ümber eelduse, et tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tarbijat ebamõistlikult

kahjustav tüüptingimus. Elisa Eesti AS üldtingimuste p 7.10, mille kohaselt on viivise määr

füüsilise isiku puhul 0,07% päevas, on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.

Hageja saab VÕS § 41 järgi nõuda kostjalt seega viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgses viivisemääras. Seadusjärgse viivise määr on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär on alates 1. juulist 2016 0% aastas.

Hageja võib VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel nõuda kostjalt viivist kokku 60 eurot 14 senti

alljärgnevalt:

 48 euro 67 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. märtsist 2018 kuni

12. jaanuarini 2021 summas 10 euro 99 senti;

 72 euro 60 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. aprillist 2018 kuni

12. jaanuarini 2021 summas 15 eurot 90 senti;

 49 euro 10 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. maist 2018 kuni

12. jaanuarini 2021 summas 10 eurot 43 senti;

 111 euro 2 sendi (191,02 – 80) tasumisega viivitamise eest alates 19. juunist 2018 kuni

12. jaanuarini 2021 summas 22 eurot 82 senti.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kohus rahuldas hagi ligikaudu 52% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel 52% ulatuses kostja ja 48% ulatuses hageja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv hagiavalduse

esitamise eest 125 eurot ja esindajatasu 420 eurot (käibemaksuta), kokku 545 eurot.

Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Maksekäsu kiirmenetluses kuuluvad TsMS §-st 4842 tulenevalt peale riigilõivu hüvitamisele

avaldaja

menetluskulud

summas

eurot.

Maksekäsu

kiirmenetluse

kulud

on

TsMS § 172 lõikest 9 tulenevalt põhjendatud hüvitada 20 euro ulatuses. Arvestades tsiviilasja

õiguslikku keerukust ja mahtu, on esindajakulu pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppemist

tehtud toimingute osas vajalik ja põhjendatud 100 euro ulatuses.

Hageja menetluskulud on seega kokku 245 eurot (125 + 20 + 100).

Kostja ei teinud menetluses toiminguid. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal võiks olla

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

Kuna kohus jättis 52% menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

hageja menetluskulud 127 eurot 40 senti (245 * 0,52). Hageja ülejäänud menetluskulud jäävad

hageja kanda. Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik