2-20-15697/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 14.mai 2021.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15697

Kohtuasi

Tallinna linna (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu)

avaldus

XX

kinnisesse

hoolekandeasutusse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.novembri 2020.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (vastustaja): Tallinna linn (Põhja-Tallinna

Valitsuse kaudu) (registrikood 75017745, aadress Niine tn

2 Tallinn), volitatud esindaja Kärol Piirits (e-post:XXX)

Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ilja Sipari (e-post:XXX)

Puudutatud isik II: YY (isikukood XXXXXXXXXXX, e-

post:XXX)

Puudutatud isik III: Sotsiaalkindlustusamet (registrikood

70001975, aadress Paldiski mnt 80, Tallinn, e-post

info@sotsiaalkindlustusamet.ee)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. XX määruskaebus rahuldada osaliselt.

2. Harju Maakohtu 20.novembri 2020.a määrus tühistada ning saata avaldus uueks

läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.

3. Menetluskulude jaotus jätta maakohtu otsustada.

4. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele, sh puudutatud isikule I isiklikult.

2-20-15697

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule esitada määruskaebust (TsMS § 696 lg 3 koostoimes TsMS

§-ga 543).

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (avaldaja) esitas 26.oktoobril 2020.a Harju Maakohtule avalduse XX

(puudutatud

isik

I)

kinnisesse

hoolekandeasutusse

paigutamiseks

ööpäevaringsele

erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta.

2. Avalduse kohaselt saabus 29.juunil 2020.a avaldajale Politsei- ja Piirivalveametist teade

23.juunil 2020.a ZZZ XX ja CC (puudutatud isiku I eksabikaasa) vahel aset leidnud

lähisuhtevägivalla

juhtumi

kohta,

mille

alusel

on

algatatud

kriminaalasi

nr

XXXXXXXXXXXX XX suhtes, sest ta tungis kallale eksabikaasale CC-le, tekitades

kannatanule füüsilist valu, kägistades ja tirides teda juustest.

Avaldaja esindaja KK vestles 01.juulil 2020.a ja 06.juulil 2020.a CC-ga, kelle sõnul on tülid

tekkinud abikaasade ühisvara jagamise pinnalt. CC ja XX jagavad 1-toalist 28 m2 suurust

eluruumi suurema osa aastast. Osadel kuudel on XX asunud Venemaal oma korteris, kuid

viimastel aastatel on see aeg järjest lühenenud, sest ta on ka seal läinud lähedastega riidu. CC

meelest tekkis vägivaldsus XX-l pärast 2006 põetud ajuinsulti. Alkoholi tarvitades XX seisnud

halvenes, ta muutus agressiivseks, kuni ta töölt lahti lasti, mis muutis ta veelgi närvilisemaks ja

agressiivseks ka ilma alkoholi tarvitamata. Korra varem XX-le vägivalla intsidendi ajal politsei

kutsumise järel viidi ta psühhiaatriahaiglasse, kust ta peatselt koju tagasi tuli. CC meelest on

XX-l psüühiline häire tekkinud, mistõttu ta käitumine on hirmutav ja vägivaldne. XX on

lubanud CC viia nii kaugele, et viimane mõistuse kaotab teda igal moel selleks töödeldes – ta

on CC hirmutanud vägivallaga, lõhkudes kodus kodutehnikat, põhjustas uputuse, kui CC oli

just WCsse läinud nõudis tema kohest välja tulekut, vastasel korral lubas WC ukse taha

väljaheitehunniku teha, tiris CC rõdule lubades ta sealt alla visata, lubas CC kuuenda korruse

aknast välja visata, on CC noaga mööda tuba taga ajanud teda vahetpidamata solvates, on CC

löönud poja nähes, keelas CC sõbrannal külla tulla, vastasel korral viskab sõbranna aknast välja.

2013. algatati XX suhtes kriminaalasi, kui XX lõi CC nii kaua vastu haiget jalga, et murdis tal

2 varbaluud, tiris juukseid pidi ja peksis peaga vastu seina. Igast vägivalla juhtumist ei ole CC

julgenud politseid teavitada, sest XX lubas ta ära tappa, kui CC kuskile teatab. CC-le

teadaolevalt on XX ka Venemaal olnud agressiivne, ründas füüsiliselt seal oma õdesid ja vedas

ka neid juukseid pidi. Temaga Venemaal samas majas elanud õde kolis mujale elama. XX on

nii Eestis kui Venemaal oma naabritega riius, kedagi ei salli ja ähvardab.

01.juuli 2020.a vestlus KK ja XX vahel Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas

kujunes raskeks, sest XX oli kohe alguses süüdistav. Rääkis petistest valitsuses, KGB tehtud

tehingust Saatanaga, raha valest kasutamisest, töörahva rõhumisest, vahet tegemises rahvuslikul

pinnal (vanglas venelasi 80%, eestlasi 20%), vene elanikkonna survestamises ja riigireeturitele

kodakondsuse andmises. Oma tervise probleemide tõendamiseks näitas XX enda kirjutatud

pabereid ja esitas uuringutel käimisest saadud epikriise. CC suhtes toime pandud vägivalla

juhtumist rääkides XX vihastas ja lubas uue kuriteo korda saata CC suhtes. Oma ähvardust CC

aknast välja loopida kordas XX eri aegadel kolmel korral, mis viis arusaamani, et ta on

2-20-15697

meelestatud oma ähvardust täide viima. Kuna vestlus XX poolt oli väga agressiivne juba üsna

algusest saadik - ta karjus, süüdistas, vehkis aktiivselt kätega ja osutas süüdistavalt sõrmega KK

peale, siis kutsutud turvafirma viis XX kontorist välja. KK teavitas politseid XX ähvardusest.

01.juulil 2020.a teavitas CC ja XX poeg YY (puudutatud isik II) eestkosteasutuse esindajat

asjaolust, et CC viidi turvakodusse. YY rääkis, et XX on juba ammu isemoodi olnud, kuid

viimastel aastatel on see võimendunud, samuti on ta näinud, kuidas XX on CC füüsiliselt

rünnanud. Eestkosteasutuse esindaja pakkus, kas CC turvalisust võiks tagada, kui XX asjad

korterist välja tõsta ja uks vahetada. YY sõnul saaks nii korterisse ehk turvalisuse tagada, kuid

mitte eluruumist väljaspool, sest XX võib CC luurata ja talle kallale minna.

Kriminaalasja eeluurimise käigus on XX suhtes läbi viidud ambulatoorse kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia kompleksekspertiis, millest nähtub, et XX on ohtlik teistele isikutele ja

iseendale, sest ta võib rünnata kaaskodanikke nii füüsiliselt kui verbaalselt. Ekspertiisiakti

kohaselt tuleb XX paigutada tahtest olenematult hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele, kus saab korraldada tema psühhiaatrilist ravi ja rehabilitatsiooni.

Avaldaja leiab, et tulenevalt oma tervislikust seisundist ohustab XX enda käitumisega iseennast

ja teda ümbritsevaid inimesi. Tema agressiivsus on aasta-aastalt kasvanud ning nüüdseks on ta

vähimagi põhjuseta olnud endise abikaasa suhtes ähvardav, ründav, tekitanud valu ning hirmu

endist abikaasat kägistades. Samuti käitus XX sotsiaalhoolekande osakonnas ähvardavalt,

süüdistades temaga vestelnud ametnikku ametniku pädevusse mittekuuluvates asjades,

kitsaskohtades riigis tema vaatevinklist nähtuna ning ei kuulanud ametniku poolt talle antud

selgitusi ega allunud korraldustele rahuneda ja rääkida kohtumise teemal. Ta lubas viia ellu

kõik ähvardused, mis seni endisele abikaasale viga tekitamiseks on lubanud teha s.o ta koju

jõudes aknast välja visata. XX ei oma haiguskriitikat ning ei näe ravi vajadust. Ta on eelkõige

teistele ohtlik, käitunud ähvardavalt ja rünnanud füüsiliselt oma eksabikaasat, mistõttu on XX

suhtes algatatud teadaolevalt vähemalt kaks kriminaalasja, millest viimase raames läbiviidud

ekspertiisi tulemusel tuleb XX paigutada kohtumääruse alusel kinnisesse asutusse

erihoolekandeteenusele, kus talle oleks tagatud tema haigusele vastav ravi ning piiratud

võimalus rünnata ja vigastada teisi inimesi, eelkõige võtta elu oma endiselt abikaasalt.

Kuna XX-l puudub oma tegevuse osas kriitika, ta ei tunnista haigestumist, siis ei ole tema suhtes

võimalik rakendada muud psühhiaatrilist abi. XX seisundist lähtuvalt ei ole tõenäoline tema

edasine toimetulek tavalistes erihoolekandeteenuste tingimustes. XX vajab pikaajalist ravi ja

kestvat viibimist tugevalt kontrollitud ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas. XX käitumine

ei ole adekvaatne, mistõttu ei ole tema toimetulek väljaspool kontrollitud keskkonda käesoleval

ajal võimalik. Avaldaja on arvamusel, et XX vajab nii ööpäevaringset järelevalvet kui ka

toetusravi, tagamaks tema enda ja teiste inimeste ohutust ning toimetulekut igapäevaeluga.

Käesoleval ajal puuduvad alternatiivsed võimalused ja teenused XX abistamiseks ning temale

toimetuleku tagamiseks. XX kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

paigutamata jätmise korral esineb reaalne oht tema eksabikaasa elule ja tervisele.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Puudutatud isik II (poeg) pooldas avalduses esitatud nõuet. Isa käitumine ei vastanud tihti

ühiskonnas üldtunnustatud normidele ning tavadele. Tema ebanormaalse käitumise tõttu on YY

eelõige mures oma ema CC elu ja tervise pärast. Samuti on mures kaaskodanike rahu ja

turvalisuse pärast, kuna saab aru, et puudutatud isik I oli tekitanud ebamugavaid olukordi,

käitudes agressiivselt ning samuti põhjendamatult solvunud ja ähvardanud tsiviil- ja

2-20-15697

ametiisikuid. Pojal ja teistel lähedastel ei ole mingit võimalust isa aidata, kuna isa ei kuula

nende arvamust oma tervise ja ravi suhtes.

4. Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

leidis, et avaldus on põhjendatud ja kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud.

Esindaja on kohtunud XX-ga ja leiab, et esindataval esinevad sundmõtted ja luululine

sümptomaatika sh kahtlused, et tema ümber olevad inimesed soovivad halba. Oma tegusid ja

tegude tagajärgi kas ei mõista või eitab, põhjus-tagajärg seoseid ei adu, haiguskriitika puudub,

ravimeid ei võta. XX-l diagnoositud orgaaniline luululine häire on ohtlik ja ettearvamatu, sest

puudub pidurdusmehhanism. Muud toetavad meetmed tulemusi ei anna ja XX tuleb enda ja

teiste elule ja tervisele suurema ohu ärahoidmiseks paigutada kinnisesse asutusse tähtajaga 1

aasta erihooldusteenust pakkuvas hooldekodus.

5. Puudutatud isiku III (edaspidi SKA) arvamuses on välja toodud, et XX on vanaduspensionär,

kellel on tuvastatud keskmine liikumispuue kehtivusega kuni 27.märts 2022.a. Rohkem

kokkupuuteid SKA-l XX-ga viimase 5 aasta jooksul ei ole olnud: ta ei ole taotlenud SKA-lt

sotsiaalset rehabilitatsiooni või erihoolekande teenuseid. Nii vähese taustamaterjalide põhjal on

raske hinnata, kas ja kuivõrd esineb XX tõsist ja püsivat ohtlikkust enda või teiste suhtes.

Avalduse põhjal on tegemist sisuliselt esmakordse vägivalla juhtumiga sellel aastal. Varasem

vägivallajuhtum esines tal 2013-ndal aasta ehk siis 7 aastat tagasi. Ilmselgelt on XX käitumine

muutunud ja olukord halvenenud, aga kas sedavõrd, et vajalik on rakendada kõige

äärmuslikumat toetusmeedet. Samuti on avalduse ja selle lisade alusel raske hinnata, kuivõrd

suurt ohtlikkust XX käitumine kolmandatele isikutele kujutab ning kuivõrd saaks XX ja tema

lähedaste olukorra leevendamiseks kasutusele võtta teisi abimeetmeid: nt ohvriabiteenused,

sotsiaalset rehabilitatsiooni teenuseid või isiksusekeskset erihoolekandeteenuse mudelit, mille

kaudu saab toetada kogu XX peret ja ka siis, kui isik ise ei nõustu abi vastu võtma. Kui kohus

tuvastab, et juhtumis on täidetud kõik SHS § 105 lg 1 p 1, 2 ja 3 tingimused, toetab SKA

avalduse rahuldamist ja isiku paigutamist tema tahtest olenematule ööpäevaringsele

erihooldusteenusele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 20.novembri 2020.a määrusega avalduse ning paigutas XX tema

nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga 1 (üks) aasta,

s.o kuni 19.novembrini 2021.a. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda,

v.a riigi õigusabi tasu, mis jäi Eesti Vabariigi kanda.

7. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, ära kuulanud puudutatud isikud ning

tutvunud kohtule esitatud avaldusega ning dokumentaalsete tõenditega, et avaldus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus tugines TsMS § 533 lg 1 p-le 1, § 537 lg-le 1 ja SHS §

105 lg-le 1.

8. Kohus võttis asja juurde kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX XX vaimse seisundi

hindamiseks 13.juulil 2020.a ja 08.oktoobril 2020.a teostatud kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Kohtu hinnangul vastab ekspertiisiakt TsMS § 537 lg

1 nõuetele. Ekspertiisiaktist nähtuvad läbiviidud uuringud, isiku häire diagnoos ja olemus ning

see, kuidas häire isikut mõjutab. Samuti nähtub ekspertiisiaktist järeldus SHS § 105 lg 1 p-des

1-3 eelduste kohta. Kuna ekspertiis on läbi viidud äsja, ei pidanud kohus otstarbekaks uue

ekspertiisi määramist ning lähtus viidatud eksperdiarvamusest.

2-20-15697

9. SHS § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama tema nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel: 1) isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on isik

endale või teistele ohtlik ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks

või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

10. Kohus leidis, tuginedes asjas esitatud tõenditele ning isiku ärakuulamisel saadud muljele,

et

tõendatud

on

kinnisesse

asutusse

paigutamise

esimese

eelduse

esinemine.

Eksperdiarvamusega on tuvastatud, et XX põeb luululist häiret (orgaaniline luululine häire, mis

väljendub temal paranoilistes ja hüpohondrilistes luulumõtetes ning on tekkinud peaaju arterite

sklerootilisest kahjustusest. Tal ilmneb ka kerge orgaaniline kognitiivsete funktsioonide häire.

XX-l puudub arusaam sellest, et tal psüühiline haigus esineb ning et see mõjutab tema käitumist.

Ta tõlgendab talle abi andmise soovi kui teiste isikute põhjendamatut soovi talle halba teha.

Eksperdiarvamuse kohaselt on XX oma vaimse seisundi tõttu ohtlik teistele isikutele ja

iseendale, kuna ta võib luulumõtete mõjul rünnata kaaskodanikke nii füüsiliselt kui verbaalselt.

XX psüühikahäirete ravi on võimalik ja vajalik, ravi eesmärgiks on luulumõtete aktuaalsuse ja

agressiivsuse vähendamine.

11. Asjas on tõendatud, et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

Kriminaalmenetlus on algatatud põhjusel, et isik ründas oma eksabikaasat, põhjustades talle

füüsilist valu, tirides teda juustest ning kägistades kannatanut. Samuti on XX poeg andnud

ütlusi selle kohta, et XX on oma eksabikaasat ka varem nii füüsiliselt kui ka verbaalselt

rünnanud ning poja hinnangul esineb isa käitumise põhjal reaalne oht ema elule ja tervisele.

Arvestades juba toimunud rünnet ning asjaolu, et praeguse olukorra tõttu peab CC viibima

turvakodus, luges kohus uue ründe tekkimise ohtu väga suureks. Kohtu poolt ärakuulamisel

viitas XX ka kahtlustavat hoiakut oma poja suhtes, millest nähtus kohtule, et tõenäoline on

ohustatud ka poja elu ja tervis. Verbaalselt agressiivne on XX olnud ka temaga suhelnud

ametnike suhtes. Eksperdiarvamuse kohaselt seisneb ohtlikkus selles, et patsient ravivajadust

ei mõista ning tema käitumine on luululistel ajenditel ettearvamatu, juhitud paranoilistest

luulumõtetest. Ekspertide hinnangul on XX kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral

ohtlik nii enda kui ka teiste suhtes. Kohtu hinnangul tuleneb ohtlikkus tema enda suhtes sellest,

et vajaliku ravi saamata jäämisel võib tema haigus süveneda. Samuti võib ta luululistel ajenditel

ettearvamatult käitumisel tekitada konfliktiolukordi, milles võib ise viga saada.

12. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud

küllaldaseks. XX-l puudub haigusteadlikkus ning ta ei ole mingil juhul nõus võtma talle

määratud ravi. Samuti ei ole ta luululistel ajenditel valmis tegema koostööd, et rakendada saaks

tema ja teiste kaitseks muid, XX õiguseid vähem riivavaid abinõusid. Isiku enda soovimatuse

korral ei ole võimalik rääkida muudest abinõudest, mida võiks kohaldada. SKA on toonud välja,

et raske on hinnata, kas saaks kasutada isiku ja tema lähedaste olukorra leevendamiseks muid

abimeetmeid, sh selliseid, mida saab kasutada ka siis, kui isik ise ei nõustu abi vastu võtma.

Kohtule ei nähtu, et antud asjaoludel (isiku suur usaldamatus lähedaste ja ametivõimude suhtes)

oleks võimalik XX toetada muude meetmetega ning vähendada sellega ohtu teiste isikute

suhtes. Seega on tõendatud, et XX suhtes muude abinõude kasutamine ei ole hetkel võimalik.

Kohus märkis, et taoliste leebemate meetmete kohaldamine võib osutuda võimalikuks siis, kui

isikule on mõningase aja jooksul tagatud vajalik ravi ning tema seisund olulisel määral paraneb.

Seda ei saa aga juhtuda ilma kinnisesse asutusse paigutamata.

2-20-15697

Määruskaebus

13. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

14. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus määruse tegemisel oluliselt rikkunud

määruse põhjendamise kohustust, ka ei ole käesoleval juhul täidetud SHS § 105 lg 1 vähemalt

p-des 2-3 sätestatud eeldused.

15. Kohus asus seisukohale, et ekspertiisiaktist nähtub järeldus SHS § 105 lg 1 p-des 1-3

eelduste kohta. Eksperdid on asunud seisukohale, et ööpäevaringse erihooldusteenusega

hoolekandeasutuses saab korraldada kaebaja psühhiaatrilist ravi ja rehabilitatsiooni. Samas

punktis on eksperdid asunud seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamist kaebaja ei

vaja. Ka kohus on määrust põhjendanud olulises osas kaebaja ravi vajadusega.

16. SHS § 101 lg 1 sätestab, et ööpäevaringne erihooldusteenus on täisealise isiku

ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada teenust

saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline

elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Ööpäevaringset erihooldust ei saa kaebaja

hinnangul samastada raviga, sest tegemist on eriliigiliste teenustega ja nende kohaldamise

eeldused on erinevad. Riigikohus on leidnud, et SHS-st ei tulene hoolekandeasutusele õigust

osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ekspertiisiaktist nähtuvalt ei ole eksperdid

kaebaja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadust kaebaja suhtes tuvastanud.

17. Eksperdid on lakooniliselt märkinud, et kaebaja tuleb tema tahtest olenematult paigutada

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kuid kuidas on eksperdid sellise

järelduseni jõudnud ekspertiisiaktist ei nähtu. Isegi kui nõustuda sellega, et kaebaja on ohtlik

nii endale kui ka teistele isikutele, jääb arusaamatuks ja aktist ei nähtu, millised olid need

varasemad abimeetmed, miks ei ole need osutunud küllaldaseks ja miks muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik (SHS § 105 lg 1 p 3).

18. Kaebaja hinnangul hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise

osas põhjendavad eksperdid oma järeldusi eelkõige psühhiaatrilise ravi vajadusega, samas kui

kaebaja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadust eksperdid tuvastanud ei ole. Selles osas

on ekspertiisiakt vastuoluline. Olukorras, kus ekspertiisi järeldused on vastuolulised, ei ole

eksperdi järelduste kujunemine jälgitav.

19. Kaebaja ohtlikkuse osas teistele isikutele ei ole kohtu põhjendused piisavad. Ohtlikkus tuleb

analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga

piiratud ajalise distantsiga. Kaebaja hinnangul ei ole asjas tuvastatud asjaolusid, milliste põhjal

oleks võimalik väita, et kaebaja võib lähitulevikus kindlasti ohustada ennast või teisi isikuid.

Kaebaja nõustub siinkohal SKA-ga, et asjas kogutud tõendite põhjal on raske hinnata, kas ja

kuivõrd esineb kaebaja tõsist ja püsivat ohtlikkust enda või teiste suhtes.

20. Kohus asus seisukohale, et tõendamist on leidnud, et varasemate abinõude rakendamine ei

ole osutunud küllaldaseks. Samas ei selgu määrusest ega ka asja materjalidest, milliseid

abimeetmeid on kaebaja suhtes varasemalt juba kasutatud. Tegelikult ei ole kaebaja suhtes

mingeid abimeetmeid kasutatud.

21. Kohus asus seisukohale, et kaebajal puudub haigusteadlikkus ning ta ei ole mingil juhul

nõus võtma talle määratud ravi, samuti ei ole ta valmis tegema koostööd, et rakendada saaks

tema ja teiste kaitseks muid, kaebaja õiguseid vähem riivavaid abinõusid, sest isiku enda

soovimatuse korral ei ole võimalik rääkida muudest abinõudest, mida võiks kohaldada. Kaebaja

2-20-15697

kohtu seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu praktika kohaselt tuleks esmajoones alternatiivse

abimeetmena proovida isikule vajaliku ravi ja teenuste osutamist väljaspool kinnist asutust.

Selleks, et võimaldada isikule psühholoogi või psühhiaatri abi, ei ole kinnisesse asutusse

paigutamine vajalik. Samuti on Riigikohus leidnud, et kui puudutatud isiku ohtlikkus endale

seisneb selles, et ta ei võta ravimeid, siis tuleks kohtul esmajoones hinnata võimalusi

motiveerida isikut väljaspool kinnist asutust ravimeid võtma, kusjuures abiks võib olla näiteks

psühholoogi teenus. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks

kohustusi, mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise.

22. Kohus ei ole piisavalt hinnanud, kas käesoleval juhul esinevad kõik SHS §-s 105 sätestatud

eeldused: sh kas kaebaja on endale või teistele ohtlik ja vajab seetõttu kinnises asutuses

hoidmist ning kas kaebajal on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, et vältida kaebaja õigusi

kõige intensiivsemalt riivava meetme kohaldamist.

Menetlusosaliste seisukohad

23. Avaldaja leidis, et määruskaebuse tuleb jätta rahuldamata. Kõik SHS § 105 lg-s 1 sätestatud

eeldused on täidetud. XX põeb luululist häiret. Tõendust on leidnud, et tema ohtlikkus

lähitulevikus on kindel. Võib kindel olla, et uus rünnak eksabikaasa suhtes leiab aset.

Tõenäoliselt on ohustatud ka poja tervis ja elu. Kuna XX haiguskriitikat ei oma ja endal esinevat

ravivajadust ei mõista, siis on ta ohtlik lisaks teistele ka iseendale, sest vajaliku ravi saamata

jäämisel tema haigus süveneb. XX-l puudub haiguskriitika ja ta ei ole mingil juhul nõus võtma

talle määratud ravi. Samuti ei ole XX haigusest tingituna valmis tegema koostööd, et oleks

võimalik rakendada tema ja teiste isikute kaitseks muid, XX õiguseid vähem riivavaid

abinõusid. Kuna XX ei soovi koostööd teha, ravivajadust ei tunnista ning ravimeid ei tarvita,

siis ei ole tema puhul võimalik rääkida muudest abinõudest, mida võiks kohaldada.

24. Puudutatud isik II tugines ekspertiisile ja leidis, et puudutatud isik I vajab meditsiinilist abi.

Juhul, kui tema tervisest tulenev oht on nii suur, et ta on ohtlik endale või teistele isikutele,

tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.

25. Puudutatud isik III nõustus määruskaebusega. Täielikult on täidetud SHS § 105 lg 1 p 1.

Samas SHS § 105 lg 1 p 2 on täidetud osaliselt, st XX esineb aeg-ajalt agressiivset käitumist ja

seda peamiselt oma pereliikmete suhtes. Ei saa öelda, et avalduses välja toodud juhtumi

valguses oleks tegemist püsivalt ja kestvalt ohtliku käitumisega. Avalduse kõige nõrgem külg

on SHS § 105 lg 1 p 3. Avaldusest ei selgu, et mida selles olukorra lahendamiseks teha püüti:

nt kas oli läbi viidud ümarlaud, kovisioon, peetud nõu ekspertidega, kaalutud tahtest olenematu

ravi taotlemist, viiteid ei ole ei kohaliku omavalitsuse teenuse kasutamises kaalumisest ega

kaalumist võtta kasutusele sobivaid riiklike teenuseid, nt sotsiaalne rehabilitatsioon,

ohvriabiteenus, isiksusekeskse erihoolekandeteenus vmt. Avalduse andmetel ei ole XX kordagi

viibinud seoses enda psüühikahäirega ravil, samas ei ole ööpäevaringse erihooldusteenuse

osutaja raviasutus ehk siis tekkib küsimus, kuidas saab erihoolekandeteenus toetada XX, kui

talle pole isegi ravi määratud või raviskeemi koostatud. Samuti ei tule avaldusest välja, kas selle

juhtumi osas on omavalitsus algatanud terviklikku peretööd XX perega, sest pärast

kohtumäärusega teenuse lõppemist naaseb XX koju. Avaldusest ei selgu samuti, et omavalitsus

kaaluks nt eestkoste seadmist, et aidata selle juhtumi juures lahendada dramaatiline ja vägivalda

põhjustav kinnisvara küsimus kõigile osapoolete parimal võimalikul viisil.

Menetluse edasine käik

26. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-20-15697

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657

lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb

menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning avaldus saata uueks

läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus

järgnevat.

28. Käesolevas asjas vaieldakse edasi selle üle, kas puudutatud isiku I suhtes on täidetud

eeldused tema paigutamiseks tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele

hoolekandeasutusse. Sealjuures on nii puudutatud isik I kui puudutatud isik III seisukohal, et

selleks vajalikud, SHS § 105 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud tingimused on täitmata või osaliselt

täitmata. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus SHS § 105 lg 1 p-s 1 nimetatud

eelduse esinemise üle.

29. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja etteheidetega ning on seisukohal, et

maakohus on avalduse rahuldanud ennatlikult, rikkudes hagita menetluses kehtivat

uurimisprintsiipi jättes avalduse vastavuse seadusele ja selle tõendatuse vajalikul määral

kontrollimata.

30. Vastavalt SHS § 105 lg-le 1 paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik

on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks

või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik.

31. Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul avalduse rahuldamise imperatiivse eeldusena

tuvastada kõigi nimetatud asjaolude esinemine. Iseenesest märkis maakohus õigesti, et TsMS

§ 537 lg-st 1 tulenevalt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui

paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas

eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud.

32. Kuivõrd TsMS § 237 lg-st 3 tulenevalt võib kohus ekspertiisi määramise asemel kasutada

ka teises kohtumenetluses kohtu korraldusel esitatud või kriminaal- või väärteomenetluses

menetleja korraldusel koostatud eksperdiarvamust, kui see võimaldab menetlust lihtsustada ja

võib eeldada, et kohus saab eksperdiarvamust vajalikul määral hinnata ka uut ekspertiisi

korraldamata, ei olnud läbinisti vale ka menetluslik otsustus võtta tõendina asja juurde

kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX puudutatud isiku I suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria-

ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt, arvestades et see sisaldab põhjendatud järeldust

selle kohta, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida ning selle alusel saab nõustuda maakohtu järeldusega

SHS § 105 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse esinemise kohta.

33. Maakohus eksis aga hinnangus, et ekspertiisiaktist nähtub ka järeldus SHS § 105 lg 1 p-s 2

sätestatud eelduse olemasolu kohta st et ekspertide hinnangul on puudutatud isik I kinnisesse

asutusse paigutamata jätmise korral ohtlik nii enda kui ka teiste suhtes.

34. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdid vastanud vaid

seda, et puudutatud isik I ei vaja psühhiaatrilist sundravi kohaldamist KarS § 86 järgi, kuid tuleb

2-20-15697

tema tahtest olenematult paigutada hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

SHS § 105 lg 1 alusel, kus saab korraldada tema psühhiaatrilist ravi ja rehabilitatsiooni (tlk 30

pöördel). Eksperdid ei ole järeldanud, et nimetatud teenusele paigutamata jätmisel on

puudutatud isik I ohtlik iseendale või teistele isikutele. Isegi kui maakohus leidis, et sellise

järelduse võimaldavad teha koostoimes ekspertide vastused küsimustele nr 7,8 ja 13, eksis

maakohus selles, et jättis märkamata ekspertide järelduse põhjenduste puudumise selle kohta,

miks tuleb puudutatud isik I paigutada tema tahtest olenematult hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kus saab korraldada tema psühhiaatrilist ravi ja

rehabilitatsiooni.

35. Ringkonnakohus esitas ekspertidele TsMS § 293 lg 3 alusel kohtunõude ning kuigi esitatud

vastus (tlk 84-85) ei ole allkirjastatud kummagi eksperdi poolt, saab selle, arvestades, et vastuse

sisust nähtuvalt on mõlemad eksperdid kohtunõudega kursis, lugeda asja materjalide juurde

võtmiseks piisavaks. Vastus sisaldab konstateeringut, et kõik kolm SHS § 105 lg 1 kriteeriumi

olid täidetud ning selles osundatakse uue ekspertiisi läbiviimise vajadusele otsustamaks

eestkoste seadmise ja puudutatud isiku I hoolekandeasutusse paigutamise üle. Kuivõrd saadud

vastus ei võimalda ekspertide järelduse kujunemist jälgida ega kontrollida, on maakohus vääralt

järeldanud, et ekspertiisiakt vastab seaduse nõuetele.

36. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et TsMS § 301 lg-st 1 tulenevalt peab eksperdiarvamus

sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja

põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Eksperdiarvamuse põhjendus oli nõutav ka

ekspertiisiakti tegemise ajal kehtinud KrMS § 107 lg 3 p 2 alusel. Ka kohtupraktikas on

rõhutatud, et eksperdil tuleb põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud

ning järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Eksperdiarvamusele

esitatavad nõuded kehtivad vähemalt põhilises osas ka TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel

koostatud psühhiaatri arvamusele. Puudustega arvamusi peab kohus laskma psühhiaatril

vähemalt täpsustada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.oktoobri 2020.a määrus tsiviilasjas nr

2-20-2025, p 17.2).

37. Arvestades ekspertiisiakti puudusi ei oleks maakohus tohtinud avaldust ilma seadusele

nõuetele vastavat ekspertiisi korraldamata lahendada. Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul selgitustega tagada see, et ekspertiisi läbiviijatele oleks arusaadavad nii nende

ülesanded kui täitmisega kaasnevad õigused ja kohustused.

38. Maakohtul tuleb ekspertidele küsimuste esitamisega tagada ka see, et ekspertiisiaktist ei

nähtuks mitte ainult ekspertide hinnang isiku ohtlikkuse prognoosile (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 10.oktoobri 2007.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik), vaid,

et kohtul oleks seda võimalik hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ja seda ei oleks

põhjendatud ainult isiku üldise käitumist iseloomustava omadusena (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 14.veebruari 2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14).

39. Praegusel juhul nähtub ekspertiisiaktist üldine järeldus, et puudutatud isik I on oma vaimse

seisundi tõttu ohtlik teistele isikutele ja iseendale, kuna ta võib luulumõtete mõjul rünnata

kaaskodanikke nii füüsiliselt kui verbaalselt (tlk 30). Eksperdid ei ole hinnanud puudutatud

isiku I ohtlikkuse prognoosi lähituleviku mõttes. Kuigi kohtupraktika kohaselt ei ole

eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv, tuleb isiku ohtlikkust enda või teiste

elule, tervisele või julgeolekule hinnates tuvastada ohtlikkust lähituleviku mõttes väga piiratud

ajalise distantsiga ning arvestada, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.aprilli 2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13,

p 14).

2-20-15697

40. Seoses maakohtu hinnanguga, et puudutatud isiku I ohtlikkus tema enda suhtes tuleneb

sellest, et vajaliku ravi saamata jäämisel võib tema haigus süveneda, selgitab ringkonnakohus,

et sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale

isikule tahtevastast ravi. SHS § 100 lg 1 kohaselt on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise

isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada

teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline

elukeskkond teenuseosutaja territooriumil.

41. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et hoolekandeasutus on SHS § 4 p 2 kohaselt

sotsiaalteenust osutav asutus, kuhu isik paigutatakse SHS § 105 lg 1 alusel ööpäevaringset

erihooldusteenust saama, ravi eesmärgiga paigutatakse isik psühhiaatriahaiglasse. SHS § 105

alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada

haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes

tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. SHS § 100 lg 2 p 4 järgi on ööpäevaringse

erihooldusteenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses

nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele

isikule määratud raviskeemi. Seda kohustust saab täita üksnes meetoditega, mille kasutamisel

isik ise vabatahtlikult ja teadlikult võtab talle määratud ravimeid. Sellele, et tahtest olenematut

ravi osutatakse ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isikute suhtes üksnes haigla

psühhiaatriaosakonnas, viitab ka PsAS § 11 lg 5 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. aprill

2019.a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670, p 17 teine lõik ja p 18.3).

42. Sellest, et avalduses soovitud teenusele paigutamisel ei ole hoolekandeasutusel õigust

puudutatud isikule I osutada tahtevastast ravi, tunduvad olevat vääralt aru saanud nii

ekspertiisiakti koostanud eksperdid, kes leidsid vaatamata puudutatud isiku I haiguskriitika

puudumisele (tlk 29), et ta tuleb tahtest olenematult paigutada hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele kui ka avaldaja (tlk 2).

43. Praegusel juhul ei nähtu maakohtule esitatud avaldusest, et avaldaja oleks tuginenud SHS

§ 100 lg-s 1 sätestatud eeldustele ehk sellele, et puudutatud isik I ei tule iseenda ja oma eluga

toime või on tema senine elukeskkond talle ebaturvaline. Neid asjaolusid ei ole esile toodud ka

määruskaebusmenetluses. Arvestades eeltoodut ning SHS § 100 lg 1 sätestatut on

põhimõtteliselt väär avaldaja käsitlus, et puudutatud isiku I saab paigutada avaldaja nõutud

teenusele nõnda, et tema tegelik toimetulek tehakse kindlaks alles kinnises keskkonnas teenusel

viibimise käigus (tlk 89).

44. Ringkonnakohus selgitab, et kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio iseloomuga

meede (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.märtsi 2019.a määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p

19.1), mille kohaldamine seondub otseselt PS §-s 20 sätestatud igaühe õigusega vabadusele ja

isikupuutumatusele. Selle õiguse piiramisega kaasneb kõrgendatud põhjendamiskohustus. Ka

kohtul tuleb põhjendada, miks tegude toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse

paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.veebruari 2018.a

määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.3).

45. Arvestades, et avaldaja on esile toonud selle, et puudutatud isikul I esineb psüühikahäire,

millest tulenevalt on ta ohtlik, tal puudub haiguskriitika ja ta vajab psühhiaatrilist ravi, võivad

avalduses esile toodud asjaolud olla ringkonnakohtu hinnangul seostatavad nõudega kaaluda

seda, kas puudutatud isiku I suhtes tuleks kohaldada tahtevastast ravi psühhiaatriaosakonnas.

Kuigi avaldaja ei ole nõuet sellisena esitanud, ei ole maakohus TsMS § 477 lg-st 5 tulenevalt

avalduse läbivaatamisel seotud avalduses esitatud taotlusega paigutada isik just kindlat liiki

kinnisesse asutusse ning avalduse esitaja hinnanguga selle kohta, kas isik tuleb paigutada

2-20-15697

hoolekandeasutusse või psühhiaatriahaiglasse. Alles menetluse käigus, sh kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi põhjal võib kohus jõuda veendumusele, kas isikule on sobiv kinnine

hoolekandeasutus või psühhiaatriahaigla, arvestades nende asutuste erinevat olemust ja

eesmärke ning neis osutatavaid teenuseid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.aprilli 2019.a

määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670, p 17.).

46. Vaidlustatud määruse põhjendustes leidis maakohus ka seda, et ekspertiisiaktist nähtub

järeldus SHS § 105 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse olemasolu kohta.

47. Vastupidiselt maakohtule ei nähtu ringkonnakohtule, et eksperdid oleksid jõudnud

(põhjendatud) järeldusele, et puudutatud isiku I suhtes ei ole varasemate abimeetmete

rakendamine osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine võimalik. Eksperdid

on tuvastanud puudutatud isikul I haiguskriitika puudumise (tlk 29), kuid samas vastuoluliselt

järeldanud, et tema psüühikahäirete ravi on võimalik (tlk 30). Ekspertiisiaktist ei ole välja

loetav, kas puudutatud isikule I on varasemalt seoses psüühikahäirega määratud ravi. Kuigi

avaldaja vastas määruskaebusele, et puudutatud isik I ei ole mingil juhul nõus võtma talle

määratud ravi (tlk 63 pöörel), selgus määruskaebusmenetluses, et avaldaja ei teagi, kas

puudutatud isikule I temal ekspertiisiaktis märgitud psüühikahäiretega seoses ravi määratud on,

küll on puudutatud isik I kinnitanud seda, et mingisugust ravi ta ei soovi (tlk 89).

48. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kuigi isiku ohtlikkusele võib viidata ka puudulik

haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest, on kohtupraktikas asutud seisukohale,

et SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse

paigutamine on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole

nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku

ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise

teel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p

14.1 ja 15). Vaidlustatud maakohtu määrusest neid põhjendusi ei nähtu.

49. Maakohtu määrusest ei ole arusaadav seegi, mille alusel kohus tuvastas, et varasemad

abinõud on puudutatud isiku I suhtes osutunud mitteküllaldaseks. Kohtule esitatud avalduses ei

ole esile toodud, milliseid varasemaid abinõusid avaldaja rakendas nagu märgivad õigesti nii

määruskaebuse esitaja kui SKA. Kuigi määruskaebusmenetluses selgitas avaldaja, et

puudutatud isikule I pakuti avaldaja poolt võimalust minna psühhiaatri vastuvõtule ja abi aja

broneerimisel ning visiidil saatmisel, samuti endisest abikaasast eraldi elama asumise võimalust

ehk eluasemeteenust, millest puudutatud isik I keeldus (tlk 89 pöördel), ei selgu vastusest, millal

seda tehti ja kas see on jätkuvalt nii.

50. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et määruskaebuses ei ole vaidlustatud puudutatud isikul

I SHS § 105 lg 1 p-s 1 sätestatud psüühikahäire olemasolu ning kaebusest võib aru saada, et

kaebaja ei välista koostööd psühholoogi või psühhiaatriga, arvestades et selles on viidatud

kohtupraktikale, mille kohaselt tuleks kohtul juhul, kui isiku ohtlikkus endale seisneb selles, et

ta ei võta ravimeid, esmajoones hinnata võimalusi motiveerida isikut väljaspool kinnist asutust

ravimeid võtma, kusjuures abiks võib olla näiteks psühholoogi teenus (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 15.2). Kas see nii ka

on, tuleb maakohtul välja selgitada avalduse uuel läbivaatamisel lisaks muudele avalduse

lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamisele, siis neid menetlusosalistega arutada ja

sisuliselt hinnates tuvastada, kas puudutatud isiku I suhtes esinevad SHS §-s 105 lg 1 p-des 2

ja 3 sätestatud eeldused ning on olemas seaduslik alus tema paigutamiseks ööpäevaringsele

erihooldusteenusele hoolekandeasutuses või on tema suhtes kohane rakendada muid meetmeid.

2-20-15697

Menetluskulude jaotus, kindlaksmääramine ja edasikaebeõigus

51. TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel jätab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse

maakohtu otsustada.

52. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu, et tsiviilasja toimikus sisaldub puudutatud

isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotlus (tlk 91-92), mis on jäänud

lahendamata.

53. Käesolev määrus ei ole edasikaevatav tulenevalt TsMS § 696 lg 3 koostoimes TsMS §-ga

543, kuna ringkonnakohus ei tee asjas menetlust lõpetavat lahendit (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 28.mai 2014.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/