2-19-10331/79 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-10331

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. mai 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu BEFINNA (pankrotis) pankrotihaldur

Olev

Kuklase

hagi

Vägi

OÜ

vastu

tehingu

tagasivõitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Vägi OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

204 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Osaühingu BEFINNA (pankrotis,

registrikood 11317013) pankrotihaldur Olev Kuklase,

lepinguline esindaja Johannes Moor

Kostja (apellant): Vägi OÜ (registrikood 12378712),

esindaja vandeadvokaadi abi Kaisa Lumiste

Kohtuistungi toimumise aeg

27. aprill 2021

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 22. detsembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata,

muutes otsuse põhjendusi.

2(13)

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Vägi OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Befinna (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase (hageja) esitas 20. juunil

2019 Tartu Maakohtule hagi Vägi OÜ (kostja) vastu tehingu tagasivõitmiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostja 25. jaanuaril 2018 notariaalse

müügilepingu võlgniku ainsa kinnisasja (kinnistusraamatu registriosa nr 1358904)

võõrandamiseks kostjale. Müügilepingu punkti 2.1 kohaselt oli ostuhinnaks 170 000 eurot,

mis tulenes 15. aprillil 2016 tehtud hindamisaktist. Kinnistusregistrisse tehti kanne

omanikuvahetuse kohta 5. veebruaril 2018. Tartu Maakohtu 25. mai 2018 määrusega

kuulutati välja võlgniku pankrot. Ajutine haldur tuvastas, et võlgniku maksejõuetus tekkis

hiljemalt 2017. aasta septembris.

Tehing tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi kehtetuks tunnistada.

Tegu oli kinkelepinguga PankrS § 111 lg 3 mõttes, kuna võlgniku ja kostja tahe oli

suunatud kinnisasja tasuta võõrandamisele ja pankrotimenetluses kogutud andmetest ei

nähtunud, et võlgnikule oleks ostuhind 170 000 eurot mingis osas tasutud. 25. jaanuari

2018 müügilepingu punkti 2.3 järgi tasus kostja ostuhinna osaliselt summas 100 500 eurot

sularahas, kuid tõendeid raha saamise kohta ega sularaha pankrotihaldurile ei esitatud.

Lisaks tehti tehing lähikondsete vahel ning PankrS § 111 lg 2 kohaselt tuleb eeldada, et

sellega kahjustati võlausaldajate huve. Võlgnik ja kostja on lähikondsed PankrS § 117 lg 3

mõttes, kuna nende juhatuse liikmed kattusid tehingule eelnenud perioodil. Võlgniku

juhatuse liikmeks oli 30. novembrist 2006 kuni 19. jaanuarini 2018 Priit Post, perioodil 10.

veebruar 2015 kuni 13. juuli 2017 P. Posti abikaasa Anneli Post. Kostja juhatuse liikmeteks

oli 11. detsembrist 2013 kuni 20. detsembrini 2017 P. Post ning alates 19. märtsist 2015

kuni tänaseni A. Post. Vähem kui nädal enne müügilepingu sõlmimist nimetati võlgniku

juhatuse liikmeks variisik Raul Kaarna, kes võlgniku juhtimisega ei tegelenud ja nimetati

juhatuse liikmeks pärast võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmist.

3(13)

Ka ülejäänud ostuhinna, 69 500 eurot osas on müügileping rahatu. Enne võlgniku

pankrotimenetlust ei tehtud ühtki tasaarveldust. Müügileping koostati selliselt, et kostja ei

peaks kinnisasja eest kohe rahas midagi tasuma. Müügilepingu punkti 2.4 kohaselt

kohustus kostja tasuma võlgnikule 69 500 eurot, kui võlgnik on täitnud oma kohustused

Danske Bank AS (Danske) ees. Järelikult oli tehingupoolte tahe siduda 69 500 euro

tasumine Danskele kohustuste täitmisega, muid kohustusi lepingus ei märgitud.

Olemasolevaid kohustusi oleks saanud lepingus koheselt tasaarvestada. Kostja ei esitanud

ühtki tõendit nõuete tasaarvestamise kohta.

Alternatiivselt palus hageja kinnistu müügilepingu kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1

p 2 alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Alusetu ja tõendamata on väide, et võlgniku ja kostja vahel sõlmitud võõrandamistehing

oli olemuselt kinkeleping. Tegemist oli müügitehinguga. Kinnistu võõrandati turuhinnaga

ning kokkulepitud 170 000 eurost tasuti notaribüroos 100 500 eurot sularahas, mis nähtub

ka notariaalsest müügilepingust. Tõendamiskoormis, et täitmist ei toimunud, lasub hagejal.

Asjaolu, et raha pankrotihaldurini ei jõudnud, pole kostja vastutusalas ning tagasivõidetava

lepinguga võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel ei ole sellel tähtsust.

Kostja sai kinnisasja ostuks raha mitte majandustegevusest, vaid 2017. a detsembris võetud

pikaajalistest sularahas saadud laenudest. Laenude saamist kokku 90 000 eurot kinnitavad

4. detsembri 2017, 11. detsembri 2017 ja 14. detsembri 2017 kassa sissetuleku orderid.

Ülejäänud sularaha, s.o 10 500 eurot, oli kogunenud erinevatel laatadel käies, kus kostja

enda tooteid müüs.

Ülejäänud osa ostuhinnast ehk 69 500 eurot kohustus kostja müügilepingu punkti 2.4

kohaselt tasuma võlgnikule hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates päevast, kui müüja

on täitnud kõik lepingu esemele Danske kasuks seatud hüpoteekidega tagatud nõuded ning

Danske on nõus hüpoteekide kustutamisega või hüpoteekidega tagatud nõuete

muutmisega. Võlgnik panga ees kohustusi ei täitnud. Vältimaks kinnisasja sundmüüki,

tasus kostja 7. juunil 2018 pangale võlgnevuse 49 206 eurot 95 senti. Sellega läks panga

nõue vastavas ulatuses kostjale asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 kohaselt üle. Seda nõuet

tunnustati võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul vastavalt PankrS § 153 lg 1 p-le 2.

Lisaks andis kostja 16. jaanuaril 2018 ja 17. jaanuaril 2018 võlgnikule laenu kokku

2250 eurot, mille tagasinõude tasaarvestas kostja võlgniku nõudega enne pankroti

väljakuulutamist. Laenu aluseks oli 15. jaanuaril 2018 sõlmitud laenuleping nr 150118.

Samuti ei tasunud võlgnik kostja esitatud nelja arvet haagiserendi eest kokku 12 480 euro

ulatuses ning kostja on ka need nõuded tasaarvestanud. Haagised registreerimisnumbritega

706GG, 840YHN ja 821YJB kuuluvad kostjale ning võlgnik oli nende kasutaja. Kostja ja

võlgnik on andnud alates 2012. aastast teineteisele sõidukeid kasutada. Vastavalt võlgniku

ja kostja vahel sõlmitud rendilepingule kohustus võlgnik tasuma haagise eest 600 eurot

kuus.

4(13)

Ajavahemikus 7. märts 2018 kuni 22. mai 2019 tasus kostja Danskele võlgniku

laenulepingust tulenevaid kohustusi kokku 8830 eurot, et vältida laenu tagatiseks oleva

kostjale kuuluva kinnisasja realiseerimist. 19. veebruaril 2018 tasus kostja võlgniku

kohustuse LHV Pank AS ees 280 euro ulatuses, kuna plaanis ära osta võlgniku poolt

liisitud sõiduki ja tasus ära ühe liisingumakse. Ajavahemikus 7. veebruar 2018 kuni

14. mai 2018 tasus kostja Citadele Leasing & Factoring OÜ-le viimase arvete alusel kokku

1197 eurot 89 senti, kuna soovis ära osta võlgniku poolt liisitud garaažiseadmed ning tasus

arvete alusel liisingumakseid. 7. veebruaril 2018 tasus kostja Telia Eesti AS-ile (Telia)

600 eurot 96 senti, kuna võlga tasumata ei olnud kostjal võimalik võlgnikult ostetud

kinnisasja aadressile sõlmida Teliaga uut lepingut.

Kokku tekkis kostjal võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel seega

võlgniku vastu käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue 10 908 euro

85 sendi ulatuses, mille kostja tasaarvestas enne pankroti väljakuulutamist võlgniku

nõudega.

Kostjal on võlgniku vastu kokku nõudeid 25 638 eurot 85 senti (10 908,85 + 2250 +

12 480) ja kostja on need tasaarvestanud võlgniku 20 293 euro 5 sendi suuruse nõudega

kostja vastu. Nõuete tasaarvestamine oli lubatav.

Nõuete tasaarvestust ei ole kostja raamatupidamises küll nõuetekohaselt kajastatud, kuid

kostjal oli võlgniku juhatuse liikme R. Kaarna nõusolek enne pankroti väljakuulutamist

tekkinud nõuete tasaarvestamiseks.

Tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve ka seetõttu, et kui kostja oleks vaidlusaluse

kinnisasja ostul võlgnikule lisaks sularahas üle antud 100 500 eurole tasunud 69 500 eurot,

mille kostja enda nõuetega tasaarvestas, oleks võlgnik täitnud samad kohustused, mida

hageja täitis käsundita asjaajamisena, mistõttu võlausaldajad poleks paremas olukorras.

Kui tehing oleks tagasivõidetav, tuleks PankrS § 119 lg 4 kohaselt kostjale tagastada

100 500 eurot. PankrS § 153 lg 1 p-st 1 tuleb, et kui kostja ei oleks Danske ees täitnud

võlgniku kohustusi kokku 58 036 euro 95 sendi ulatuses, oleks Danske esitanud enda

nõude pankrotihaldurile ning nõude tunnustamisel oleks hüpoteegiga tagatud nõue

esimeses järgus rahuldatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. detsembri 2020. a otsusega hagi ja jättis

menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks

pärast kohtuotsuse jõustumist.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hageja PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3

järgi esitatud nõude rahuldamata, kuna asjas ei leidnud tõendamist, et tegemist oleks

kinkelepinguga. Kuivõrd 15. aprilli 2016 hindamisaktist nähtuvalt ja poolte kinnitusel oli

kinnistu turuväärtus 170 000 eurot ja sama hind kajastus ka müügilepingus, ei saanud

eeldada, et tegemist oli kinkelepinguga. Kui võlgnik oleks lepingut kohaselt täitnud ja

lepingus antud kinnitused oleksid olnud õiged, oleks kinnistu müüdud kostjale

turuhinnaga. Asjaolu, et lepingu punkti 2.4 kohaselt oli ostuhinna 69 500 eurot tasumine

seotud Danske poolt hüpoteegi kustutamisega, ei muutnud tehingut kinkelepinguks. Kui

leiaks tõendamist, et müügilepingu punktis 2.3 toodud kinnitus, et kostja tasus võlgnikule

5(13)

ostuhinnast 100 500 eurot sularahas enne lepingu sõlmimist, oli ebaõige, oli kinnistu

tegelikuks müügihinnaks 69 500 eurot ning poolte lepingust tulenev soorituse ja

vastusoorituse väärtused erinesid suurusjärgu võrra. Sel juhul oleks tegu kinkelepinguga.

Maakohus leidis, et tõendamiskoormis raha üleandmise kohta lasus kostjal.

Maakohus luges kostja poolt sularaha maksmise lepingu sõlmimisel tõendatuks

majandusaasta aruannetega, kostja juhatuse liime A. Posti vande all antud seletuse ja notar

Andres Otti ütlustega.

Notar A. Ott ei kinnitanud, et kostja andis sularaha võlgnikule üle. Notari ütlustest nähtus

vaid, et rahapakk oli notaribüroos laua peal. Võlgniku juhatuse liikme R. Kaarna ütluseid

ei lugenud maakohus usaldusväärseteks. Isik, kes väidab, et võttis juhatuse liikmena

sularaha ning kasutas seda omal äranägemisel osaühinguga mitte seotud võlgnevuse

tasumiseks, ei saanud olla iseenesest usaldatav.

A. Posti enda poolt koostatud kolm kassa sissetuleku orderit kogusummas 90 000 eurot ei

omanud maakohtu hinnangul suuremat tõendamisväärtust kui kostja seadusliku esindaja

vande all antud ütlus. Vande all antud ütluste kohaselt andis kostja esindaja müügilepingu

sõlmimisel raha üle.

Kostja majandusaasta aruannetest nähtus, et müügilepingu sõlmimise päeval vähenes

kostja rahasumma 95 083 euro võrra ning 2017. aastal, kui kostja väidetavalt võttis laenu

90 000 eurot, suurenesid kostja pikaajalised kohustused 117 049 võrra.

Maakohus leidis, et müügilepingu saab kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel,

st hageja poolt välja toodud alternatiivsel alusel. Kostja ei täitnud oma müügilepingu

järgseid kohustusi summas 69 500 eurot ja müügilepingu sõlmimisega kahjustati

võlausaldajate huve.

Maakohus leidis, et tulenevalt PankrS § 99 lg-test 1 ja 2 ei saanud kostja 49 206 euro

95 sendi suurust nõuet tasaarvestada. Kostjal tekkis nõue võlgniku vastu alates pangale

võlgnevuse tasumisest 7. juunil 2018, s.o pärast pankroti väljakuulutamist 25. mail 2018.

Tasaarvestuse olukorda ei olnud olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal.

Maakohus leidis ka, et müügilepingu punkt 2.4 oli võlausaldajate huve kahjustav, kuna see

võimaldas kuni Danske nõude täitmiseni keelduda kostjal omapoolsest lepingu täitmisest.

Kui kostja oleks pidanud tasuma kogu lepingusumma kohe pärast müügilepingu sõlmimist,

oleks Danskel küll nõue võlgniku vastu, kuid seda nõuet ei tagaks võlgnikule kuuluval

varal lasuv hüpoteek. Seega oleks pangal olnud võlgniku panrotimenetluses teise järgu

nõue (PankrS § 153 lg 1 p 2). Samas oleks pankrotivara hulgas olnud kostja poolt tasutud

69 500 eurot, mis jaguneks PankrS § 153 lg 6 kohaselt kõigi teise järgu nõuete vahel

võrdeliselt nõuete suurusega. Kui kostja tasaarvestus oli õige, sai ta oma 2. järgu nõude

rahuldatud ilma, et teised võlausaldajad saaksid midagi võrdeliselt nende nõuete

suurusega.

Kuivõrd maakohus nimetas ajutise halduri ametisse 3. mail 2018, tuli vastavalt

PankrS § 110 lg-le 2 eeldada, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga

võlausaldajate huve.

Ülejäänud 20 293 euro 5 sendi puhul ei selgunud, millal kostja milliseid nõudeid

tasaarvestas. Kostja seisukohad olid vastuolus võlgniku juhatuse liikme R. Kaarna

6(13)

ütlustega, mille kohaselt tasaarvestused tehti kirjalikult. Kostja kirjalikud seisukohad olid

vastuolus ka kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustega, mille kohaselt mingitest

kindlatest summadest ega lepingutest juttu ei olnud. Seega ei saanud maakohus lugeda

tõendatuks, et kostja esitas võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist tasaarvestuse

avalduse. Pärast pankroti väljakuulutamist ei saanud kostja tulenevalt PankrS § 99 lg-st 1

enam nõudeid tasaarvestada, kuna kostja nõudeid ei olnud pankrotimenetluses tunnustatud.

Kuna kostja ei tõendanud, et ta oleks enda poolt nimetatud nõudeid tasaarvestanud oma

kohustustega võlgniku vastu, jättis maakohus ülejäänud nõuded ja nendega seotud tõendid

analüüsimata. Tähtsust ei omanud, kas ja mis ulatuses oli kostjal võlgniku vastu nõudeid.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 21. jaanuaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja

saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Sätet saab

kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud.

Tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve. Tagasivõitmise hagi lahendamisel tuleb

võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks

tagasivõidetavat tehingut üldse teinud. Maakohus võrdles aga tagasivõitmise aja olukorda

hüpoteetilise olukorraga, kus tehing oleks sõlmitud teistsugustel tingimustel. Jääb

selgusetuks, millisel alusel luges maakohus tehingu tagasivõidetavaks põhjusel, et osa

sellest tehingust on väidetavalt võlausaldajate huve kahjustanud. Maakohus kohaldas

seega ebaõigesti materiaalõiguse normi.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja seisukohad kinnisasja tegeliku väärtuse kohta, jättes

analüüsimata, kas 100 500 eurot võiski olla kinnistu turuväärtus müügilepingu sõlmimise

hetkel. Kinnistu väärtus ei olnud tehingu tegemise hetkel kindlasti 170 000 eurot, vaid

maksimaalselt 111 963 eurot 5 senti, arvestamata hüpoteeke, mille osas ei ole teada nõude

suurus. Seda oleks pidanud arvesse võtma ka võlausaldajate huvide kahjustamise

analüüsimisel. Rohkem kui 100 500 eurot ei oleks suure tõenäosusega pankrotivara hulka

ka tagasivõidetava müügitehinguta jäänud. See rahasumma peaks olema aga pankrotivaras

ka praegusel juhul, kui võlgniku juhatuse liige poleks raha kasutanud. Seega ei kahjustanud

tehing ka eeltoodud põhjusel võlausaldajate huve. Maakohus hindas valesti tõendeid ning

rikkus põhjendamiskohustust.

Lisaks tasus kostja ostuhinnast 20 293 eurot 5 senti tasaarvestamiste teel. Arusaamatu on

maakohtu seisukoht, et kostja seisukohad olid vastuolus võlgniku juhatuse liikme

R. Kaarna ütlustega. Mõlemad kinnitasid, et tasaarvestused toimusid ja selgitasid, et

esialgu tasaarvestati rendiarved 12 480 eurot ning seejärel pärast iga arve tasumist ka teised

nõuded 10 908 eurot 85 senti.

Isegi kui tehing oli võlausaldajate huve kahjustav, ei olnud kostja sellest teadlik.

PankrS § 110 lg 2, pöörab ümber tõendamiskoormuse, s.o võlausaldajate huvide

kahjustamist saab jaatada juhul, kui teine pool ei ole tõendanud vastupidist. Kostja tõi

korduvalt välja, et ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustamisest ning tõendas seda enese

7(13)

juhatuse liikme ütlustega. Maakohus ei hinnanud kostja väiteid ega seisukohti ning rikkus

seega menetlusõigust.

Maakohus ei põhjendanud, miks oleks Danske saanud esitada pankrotimenetluses teise

järgu, mitte aga esimese järgu nõude ja rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 436 lg-t 1. Danskel oli võlgniku vastu hüpoteegiga tagatud nõue, mis oli tagatud

vaidlusalusele kinnisasjale seatud hüpoteegiga. Pankrotiseadus ei täpsusta, et pandiese

peaks olema võlgniku omandis, et pandipidajal saaks võlgniku vastu olla esimese järgu

nõue.

Kui nõustuda maakohtu arvamusega, et olenemata pandi olemasolust on võlausaldaja nõue

teise järgu nõue, muutuks hüpoteegi mõte nõude tagamise abinõuna sisuliselt mõttetuks

ehk võlgniku pankroti korral ei saaks kolmanda isiku kinnisasjale seatud hüpoteegi pidaja

seda kasu, mida hüpoteek seaduse kohaselt talle andma peaks.

Kostja tugines menetluses asjaolule, et on 49 206 eurot 95 senti kinnisasja ostuhinnast

tasunud ära pankrotimenetluses tasaarvestamise teel, ka hageja ei vaielnud sellele vastu.

Maakohus leidis, et see polnud võimalik, kuna tasaarvestusolukorda polnud olemas

võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning viitas PankrS § 99 lg-le 1. Maakohtu otsus

oli selles osas üllatuslik, kuivõrd menetluse kestel eelnimetatud asjaolu kordagi ei arutatud.

Maakohus rikkus selgitamiskohustust.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Kuigi hageja palub jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, leiab ta, et maakohus

luges väga kergekäeliselt tõendatuks sularaha 100 500 euro üleandmise, lahendades

küsimuse peamiselt kostja enda loodud dokumentide ja kostja seadusliku esindaja ütlustele

tuginedes ehk tuginedes tõenditele, mida mitte ükski objektiivne tõend asjas ei kinnitanud.

Maakohus jättis tähelepanuta kõik raha üleandmist välistavad hageja väited ja tõendid.

Kostjal ei olnud 25. jaanuaril 2018 võimalik 100 500 eurot sularahas võlgnikule üle anda,

kuna kostjal ei olnud sellises summas raha. 100 500 eurot ei antud ka reaalselt üle. Kõik

raha olemasolu tõendamiseks esitatud dokumendid olid kostja koostatud ning

allkirjastatud, need pärinesid väidetavalt kostja enda raamatupidamisest. Kostja esitas

teadlikult mitmeid võltsitud dokumente (nt kassaorderid), mille koostamise aeg

(25. november 2019) on ligilähedane ka antud asjas esitatud bilansside koostamise ajale

(vastavalt 22. ja 26. oktoober 2019), mistõttu on põhjendatud pidada dokumente

ebausaldusväärseteks. Maakohus rikkus menetlusõigust TsMS § 442 lg 8 ja § 232 lg 1 ja 2

mõttes tõendite hindamise osas.

A. Posti vande all seletusi tuleb hinnata taustsüsteemis, kus võlgniku pankrot on välja

kuulutatud ja kostja huvi on saada pereettevõttesse kuulunud kinnisasi uude ettevõttesse

selle eest tasumata. Seletusi ei saa pidada usaldusväärseteks ning vande all antud

kinnitusele raha olemasolu ja selle üleandmise kohta ei saa omistada tõendamisväärtust.

Asjaolu, et kinnistu väärtus ei pruukinud olla 170 000 eurot, avaldas kostja esmakordselt

alles kohtukõne teesides. Enne apellatsioonkaebust kostja ühtegi selget arvutuskäiku ei

esitanud. Kostja loogika kinnisasja väärtuse kujunemise kohta on ebaõige, elukauge ja

esitatud hilinemisega. Kinnisasja turuväärtuse hindamisel tuleb arvestada, mis hinnaga

8(13)

oleks kinnisasi võõrandatud ilma 25. jaanuari 2018 tehinguta. Kostja ei erista

müügitehingu hinda ja kinnisasja väärtust võlgniku enda jaoks (ehk summat, mis jääks

kinnisasja võõrandamise järgselt võlgnikule üle pärast hüpoteekidega tagatud nõuete

täitmist). Lepingu sõlmimise ajal kinnisasjale seatud hüpoteekidest tagas reaalset nõuet

vaid Danske hüpoteek, mille nõude suuruseks oli 49 206 eurot 95 senti. Ülejäänud

hüpoteekide osas kostja tõendeid ei esitanud ning kinnitas apellatsioonkaebuses, et teiste

hüpoteegiga tagatud nõuete suurused ei ole teada.

Ilma vaidlusaluse tehinguta oleks kinnisasi kuulunud pankrotivara hulka ning see oleks

avalikul enampakkumisel võõrandatud. Alghinna arvestamisel ei oleks võetud arvesse

Danske hüpoteeki, kuna pankrotivara võõrandataks selliselt, et mitte ükski hüpoteek ei jää

pärast võõrandamist kinnisaja koormama.

Maakohus tuvastas õigesti, et väidetavaid tasaarvestamisi ei saanud lugeda tõendatuks.

Kuivõrd tagasivõidetav vara ei ole pankrotivara hulgas, lepingus kajastatud tasumist ei

toimunud ning lepingu ülesehitus oli selline, et ülejäänud osa 69 500 eurot kinnisasja eest

ei

peagi

võlgnikule

tasuma,

siis

on

ilmne,

et

kahjustatud

on

reaalsete

pankrotivõlausaldajate

tegelikke

huve.

Lepingu

tulemusena

vähenes

võlgniku

pankrotivara märgatavalt.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et lepingu punkti 2.4 tuleb tavapärase majandusliku

olukorra juures lugeda mõistlikuks. Tavapärased, mõistlikud ja võlausaldajate huvisid

mittekahjustavad lepingutingimused oleksid ette näinud, et hüpoteegipidaja kaasatakse

tehingusse, osa ostuhinnast tasutakse otse hüpoteegipidajale ja hüpoteek kustutatakse.

Maakohus leidis õigesti, et PankrS § 99 välistas kostja õiguse tasaarvestuse tegemiseks, sh

kohtumenetluse ajal. Samuti on pankrotiseaduse sätetega kooskõlas kohtu seisukoht, et

pärast kinnistu võõrandamist kostjale ei saanudki Danske nõue olla võlgniku

pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu nõue, sest kinnispant ei koormanud enam

võlgniku vara ning seda vara ei saanud enam müüa ega müügist saadavat raha jagada

võlgniku pankrotimenetluses (PankrS § 153 lg 2). Apellatsioonkaebuses toodud

vastupidised väited on asjakohatud.

Kostja väidab, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei juhtinud kostja tähelepanu

tasaarvestamise sätetele ja nende eeldustele, kuid samas kosta ei avalda, kas selline

võimalik rikkumine oli üldse oluline ja oleks otsust muutnud. Kostja ise tugines

tasaarvestamisele ning kostja advokaadist esindaja pidanud ka tasaarvestamise eeldusi

kontrollima.

Lepingu p-le 2.4 on kostja ise korduvalt viidanud ning seega ei saanud otsus selle punkti

osas tulla kostjale üllatusena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmiseks, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Kohtu hinnangul on iseensesest põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et

PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel hagi rahuldada ei saa, sest kinkelepingu või kinke

9(13)

iseloomuga lepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Tehingul on PankrS § 111 lg 3 tähenduses

kinke iseloom siis, kui soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad teineteisest

suurusjärgu võrra. Käesolevas asjas ei ole kumbki pool väitnud ega maakohus ka

tuvastanud, et 25. jaanuaril 2018 sõlmitud müügilepingu (I kd, tl-d 22–30) alusel kostjale

võõrandatud kinnistu harilik väärtus (turuhind) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 65 mõttes oleks olnud suurem kui 170 000 eurot. Müügilepingu p 2.1 kohaselt oli

170 000 eurot ka kinnistu ostuhinnaks. Lepingu järgi tuli kostjal kogu ostuhind tasuda

rahas. Juba eelmärgitu tõttu puudus müügilepingul kinke iseloom PankrS § 111 lg 1 p 1 ja

lg 3 mõttes.

Ringkonnakohtu hinnangul on ebaõige maakohtu käsitlus, nagu sõltuks müügilepingu

kinke iseloom käesoleval juhul sellest, kas ja millises ulatuses on kostja täitnud ostuhinna

tasumise kohustust. Seetõttu pole vaja PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 kohaldamise

seisukohalt hinnata, millises ulatuses kostja poolt vaidlustatud tehingut täideti. Vastavad

põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Juhul kui pankrotihaldur sellise

müügilepingu puhul leiab, et ostja ei ole ostuhinda (täies ulatuses) tasunud, saab haldur

nõuda ostjalt lepingu täitmist ning kasutada eelduslikult ka muid õiguskaitsevahendeid

(PankrS § 36 lg 1 ja § 46 lg 1).

Hageja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väited, nagu olnuks lepingupooltel

juba algselt kavatsus anda kinnisasja omandiõigus kostjale üle selliselt, et kostja selle eest

midagi ei tasu, viitavad tehingu näilikkusele (TsÜS § 89). Asjas esitatud tõendid siiski ei

võimalda järeldada 25. jaanuaril 2018 sõlmitud müügilepingu näilikkust.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 25. jaanuaril 2018 sõlmitud müügileping

tuleb kehtetuks tunnistada PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 2 ja § 110 lg 2 alusel (nende

sätete koosmõjus). PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on

tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110

lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks ühe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist tehtud tehingu, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse

võlausaldajate huve. Müügileping on sõlmitud PankrS § 110 lg 1 p‑s 2 nimetatud

ajavahemikul (kohus nimetas võlgniku ajutise pankrotihalduri 3. mail 2018). Seetõttu saab

juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on tuvastatud, PankrS § 110 lg 2 järgi ka

eeldada, et tehingu teine pool teadis tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamisest.

9. Samas on maakohus ka PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 kohaldamise seostanud

ebaõigesti eelkõige ostuhinna tasumise (lepingu täitmise) küsimusega. Maakohtu tuvastatu

kohaselt on ostuhind 69 500 euro ulatuses kostja poolt hagejale (vastavalt lepingu p-le 2.4)

tasumata ning selles summas raha tasumata jätmise üle ei ole pooled menetluses ka

vaielnud. Ostuhinna tasumata jätmine on PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel

küll oluline, kuid seda põhjusel, et kui ostuhind oleks kostja poolt vastavalt müügilepingus

kokku lepitule täies ulatuses võlgnikule tasutud, siis müügitehing võlausaldajate huve ei

kahjustaks (kuna kinnistu harilik väärtus ei ületanud poolte esitatu põhjal 170 000 eurot).

9.1.

Ringkonnakohtu hinnangul on müügilepingu p 2.4 võlausaldajate huve kahjustav

eelkõige selle tõttu, et see võimaldas jätta kostjal ostuhinna 69 500 euro ultatuses tasumata

seni, kuni võlgnik on täitnud oma kohustused Danske ees. Samas leppisid pooled sõltumata

10(13)

69 500 euro tasumisest lepingu p-s 4.1 kokku kinnisasja omandi üleandmises kostjale (st

tegid käsutustehingu). Veelgi enam, võlgniku kohustuste õigeaegne täitmine Danske ees

on müügilepingu p-s 2.9 sanktsioneeritud leppetrahviga 30 000 eurot.

Ringkonnakohtu arvates puudub kirjeldatud kokkulepetel müüja (praegusel juhil võlgniku)

jaoks majanduslik sisu ja eesmärk ning võlgnikuga sarnane mõistlik isik oma

majandustegevuses samadel asjaoludel selliseid kokkuleppeid ei sõlmiks. Ka kostja

esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, miks võlgnik sellistel tingimustel

tehingu tegemisega nõustus. Tõenäoliselt teadis kostja võlgniku püsivast maksejõuetusest

ning suutmatusest kohustusi Danske ees täita. Asja materjalide hulgas on kostja Danske

24. jaanuari 2018. a e-kirjavahetus ja kostja 1. veebruari 2018. a e-kiri Swedbank AS-ile

(III kd, tl-d 168–175; 177). Nendest nähtub, et kostja otsis aktiivselt võimalusi võlgniku

poolt Danskega sõlmitud laenulepingu refinantseerimiseks ning esitas päev enne kinnisasja

müügitehingu sõlmimist Danskele ka taotluse kinnisasjaga seotud laenulepingu

ülevõtmiseks. Sellest järeldub, et kostja oli teadlik, et võlgnik kostjaga sõlmitud kinnistu

müügitehingu punkti 2.4 tõenäoliselt täita ei suuda. Lisaks oli kostja juhatuse liige A. Post

P. Posti, kes kuulus kuni 19. jaanuarini 2018 võlgniku juhatusse, abikaasa ning A. Post on

ka varem ise olnud võlgniku juhatuse liige (alates 10. veebruarist 2015 kuni 13. juulini

2017) (I kd, tl 41).

9.2.

Otsustamaks võlausaldajate huvide kahjustamise üle (PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg

1 p 2) tuleb hinnata, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui 25. jaanuari 2018.

a müügilepingut ei oleks sõlmitud, saanud rahuldada suuremas ulatuses (või mitte). See

eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei

oleks vaidlusalust lepingut sõlminud.

Asja materjalide põhjal otsustades oleks vaidlusaluse tehinguta kuulunud pankrotivara

hulka kinnisasi hariliku väärtusega 170 000 eurot ning selle oleks saanud avalikul

enampakkumisel võõrandada. Tõenditest ei nähtu, et kinnistule seatud hüpoteegid oleksid

kinnisasja väärust oluliselt mõjutanud. Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja

väärtust üldjuhul oluliselt ei vähenda. Danske kasuks seatud hüpoteegi ja sellest järjekohas

tagapool asuvad hüpoteegid oleks saanud asja võõrandamisel pankrotimenetluses lugeda

lõppenuks ning kinnistusraamatust kustutada (PankrS § 139 lg-d 2 ja 4). Ülalviidatud

kostja 1. veebruari 2018. a e-kirjas Swedbank AS-ile on A. Post märkinud, et ülejäänud

kaks hüpoteeki (st hüpoteegid, mis ei ole seatud Danske kasuks) saab vajadusel kustutada.

Sellest võib järeldada, et need teised hüpoteegid tegelikke nõudeid ei taganud.

Kinnistu müügitehinguta oleks tõenäoliselt täitmata jäänud võlgniku poolt Danskega

sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded 49 206 eurot 95 senti (I kd, tl-d 190, 191) ning

Danske oleks esitanud selles ulatuses nõudeid võlgniku pankrotimenetluses. Samas

müügilepingu sõlmimine võlgniku kohustusi kokkuvõttes ei vähendanud, sest Danske

nõue on AÕS § 349 lg 3 alusel kostjale üle läinud ning pooled ei vaidle selle üle, et kostja

on nõude võlgniku pankrotimenetluses esitatud ning nõuet (49 206 eurot 95 senti) on

tunnustatud. Kui müügitehingut poleks tehtud, ei oleks kostjal võlgniku vastu viidatud

49 206 eurot 95 sendi suurust nõuet. Kostja väide, et Danske nõude suurus võlgniku vastu

müügilepingu sõlmimise ajal oli vähemalt 58 036 eurot 95 senti (ning hageja on selles

summas võlgniku eest pangale nõudeid tasunud) ei ole tõendatud.

11(13)

Kostja väited, et tal on võlgniku vastu lisaks veel 25 638 euro 85 sendi ulatuses nõudeid,

mille ta on tasaarvestanud võlgniku 20 293 euro 5 sendi suuruse nõudega, on tõendamata.

Maakohus on nende väidetavate nõuete osas leidnud, et ei ole selge, millal on kostja

milliseid nõudeid tasaarvestanud ning väidetavaid kostja nõudeid ei ole võlgniku

pankrotimenetluses ka tunnustatud. Need maakohtu järeldused on ringkonnakohtu

hinnangul kooskõlas asja materjalidega ning apellatsioonkaebuse väited ei võimalda jõuda

maakohtust erinevale seisukohale.

9.3.

Eelmärgitust järeldub, et kui võlgnik poleks kostjaga müügilepingut ülalkirjeldatud

tingimustel sõlminud, jäänuks kinnistu pankrotivarasse ning selle müügist saadu arvel

(vähemalt 170 000 euro) oleks võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid eelduslikult

vähemalt 20 293 euro 5 sendi võrra suuremas ulatuses, seda ka juhul kui Danske nõue

49 206 eurot 95 senti tulnuks hüpoteetiliselt rahuldada esimese järgu nõudena

(PankrS § 153 lg 1 p 1).

9.4.

Poolte esitatust ei järeldu, et kinnistu müük olnuks võlgniku majandustegevuse

jätkamise seisukohalt vajalik ning seeläbi ka võlausaldajate huvides. Tavapärast

majandustegevust ei saanud võlgnikul püsiva maksejõuetuse olukorras enam olla. Ajutise

pankrotihalduri tuvastatu järgi kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja juba hiljemalt

2017. a septembris (I kd, tl-d 40–46) ning püsiva maksejõuetuse tekkimise hilisemat

ajahetke ei ole asjas tõendatud.

10. Seega on õige maakohtu lõppjäreldus, et võlgniku ja kostja vahel sõlmitud

müügileping tuleb PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Tehing

kahjustab võlausaldajate huve ning PankrS § 110 lg 2 järgi tuleb eeldada, et kostja teadis

võlausaldajate huvide kahjustamisest.

11. PankrS § 110 lg-st 2 tulenevat eeldust ei ole kostja suutnud ümber lükata. Kostja

juhatuse liikme A. Posti vande all antud kinnitus, et tema võlausaldajate huvide

kahjustamisest ei teadnud, on ebapiisav. Muud tõendid A. Posti neid väiteid ei kinnita.

A. Posti selgitused, et tema võlgniku juhatuse liikmena juhatuse liikme ülesandeid

tegelikult ei täitnud ning et võlgniku majanduslik olukord teda ei huvitanud, on juhatuse

liikme kohustusi ja vastutust (äriseadustiku § 187) arvestades väheveenvad ega ole

müügilepingu tagasivõitmise seisukohalt asjakohased.

12. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

13. Seonduvalt apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetega lisab ringkonnakohus, et

maakohus on õigesti tuvastanud, et kinnistu väärtus müügi hetkel oli 170 000 eurot.

13.1. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust.

TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Kostja ei ole hageja väidetele kinnistu hariliku väärtuse kohta müügi hetkel selgesõnaliselt

vastu vaielnud ning vaidlustamise tahe ei ilmne ka kostja muudest avaldustest

(TsMS § 231 lg-d 2 ja 4). Vastupidi, 6. novembril 2019 esitatud vastuses on kostja

rõhutanud, et tagasivõidetav tehing on tehtud turuhinnaga (I kd, tl 176). 3. detsembri 2019.

12(13)

a menetlusdokumendi p-s 28 on kostja küll märkinud, et hageja esitatud hindamisakt ei

arvesta kinnisasjale seatud hüpoteeke, kuid samas punktis on kostja korranud, et

vaidlustatav tehing sõlmiti turutingimustel (II kd, tl 34).

16. novembri 2020. a menetlusdokumendis (p-s 15) on kostja asunud tõepoolest väitma, et

kinnistu väärtus ei olnud tehingu tegemise hetkel kindlasti 170 000 eurot, arvestades sellele

seatud hüpoteeke ja nendega tagatud nõuete suurust (IV kd, tl-d 14–17). Samas on see

menetlusdokument esitatud sisuliselt kirjalikult peetud kohtuvaidluste faasis (TsMS § 402)

ning ei saanud seetõttu sisaldada viiteid uutele (sisulisel arutamisel esile toomata)

asjaoludele.

13.2. Kostja ei ole toonud maakohtu menetluses (ka 16. novembri 2020. a

menetlusdokumendis) välja arvestusi, millises ulatuses kinnistule seatud hüpoteegid selle

väärtust mõjutada võiksid. Apellatsioonkaebuses esitatud sellekohaste arvestustega ei saa

ringkonnakohtu hinnangul arvestada (TsMS § 652). Ringkonnakohus rõhutab samuti, et

kinnisasja väärtuse seisukohalt on oluline eelkõige see, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek

tagab. Nagu eespool märgitud, siis hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust

üldjuhul oluliselt ei vähenda. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kostjale on teada ainult see,

milliseid nõudeid tagas Danske kasuks seatud hüpoteek. Teiste hüpoteekide osas ei ole

tagatavate nõuete suurused kostjale teada. Samuti kordab ringkonnakohus eespool

märgitud, et kinnistu müümisel pankrotimenetluses lõppeksid Danske hüpoteegist ja

sellest tagapool olevatest hüpoteekidest tulenevad õigused. Eelmärgitut arvestades ongi

põhjendatud hinnata kinnistu väärtust sellele seatud hüpoteeke arvestamata.

13.3. Maakohus on õigesti leidnud, et pärast kinnistu võõrandamist kostjale olnuks

Danske nõue võlgniku panrotimenetluses (hüpoteetiliselt) teise järgu nõue (PankrS § 153

lg 1 p 2). Sellises olukorras ei oleks hüpoteek koormanud enam võlgniku vara ning seda

vara ei saanuks enam müüa ega müügist saadavat raha jagada võlgniku pankrotimenetluses

(PankrS § 153 lg 2). Samas säilinuks Danskel võimalus nõuda hüpoteegi realiseerimist.

13.4. Maakohtu järeldused nõuete tasaarvestuse võimatuse kohta PankrS §-s 99

tulenevalt on põhjendatud ning asja materjalide pinnal ei saa asuda maakohtust erinevale

seisukohale. Kostjale, keda esindas ka maakohtu menetluses advokaadist esindaja, ei

saanud need maakohtu õiguslikud järeldused olla üllatuslikud, kuna pooled on erinevate

tasaarvestuste lubatavuse üle menetluses läbivalt vaielnud. Samuti ei nähtu

apellatsioonkaebusest, et väidetava kohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu jäänuks

kostjal olulised asjaolud, tõendid või väited menetluses esitamata.

14. Hageja hinnangul on maakohus lugenud ebaõigesti tõendatuks kostja poolt

hagejale 100 500 euro tasumise (üleandmise). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

vastavaid järeldusi piisavalt põhjendanud ning pole TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut

tõendite hindamisel oluliselt rikkunud. 100 500 euro tasumisel ei ole kostja

apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt ka määravat tähtust.

15. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse osas.

Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

13(13)

16. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest