3-20-2539/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

14. mai 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-2539

Haldusasi

X kaebus Tapa valla 27. mai 2020. a otsuse nr 8-

2/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434

tühistamiseks,

Tapa

valla

kohustamiseks

ja

keelamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tapa vald

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt. Muuta Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2021. a

määruse resolutsiooni punkti 2 ja sõnastada see järgmiselt: „Lõpetada menetlus Tapa

valla 27. mai 2020. a otsuse nr 8-2/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434

tühistamise nõudes.“

2. Saata haldusasi tagasi halduskohtule kaebuse ülejäänud nõuete menetlusse võtmise

otsustamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA RINGKONNKOHTU PÕHJENDUSED

1. X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tapa valla vastu. Kaebuses märkis kaebaja, et

vaidlustab Tapa Vallavalitsuse 22. juuli 2020. a haldusakti, paludes ühtlasi ennistada tähtaeg

haldusakti vaidlustamiseks. Veel palus kaebaja tunnistada põhiseadusvastaseks toimetulekupiir

ja statistiline elatusmiinimum ning määrata, et sotsiaaltoetuste määramisel tuleb lähtuda

miinimumpalgast; keelata kaebuses nimetatud valla ametnike osalemine kaebajat puuduvates

haldusmenetlustes, mis võivad tulevikus Tapa valla ja kaebaja vahelises õigussuhtes aset leida;

kohustada vastustajat hoiduma kaebaja varasemaid kaebusi kaebaja kahjuks arvesse võtmast

ehk kaebaja penaliseerimisest hoiduma; keelata vastustajal tulevikus läbiviidavate menetluste

raames pealiskaudsete ja paljasõnaliste otsustega sotsiaaltoetuste rahuldamata jätmine ilma, et

nad sääraseid otsuseid põhjalikult põhjendaksid; kontrollida, kas esineb alus terve Tapa

Vallavalitsuse kollektiivseks erapoolikuseks ning nende asemel muu riigiorgani määramiseks,

kes tulevikus kaebaja sotsiaaltoetuste taotlusi jms lahendaks.

Lisaks märkis kaebaja, et soovib vastustajalt hüvitist mittevaralise kahju eest seoses kaebaja

Saksamaale hätta jätmisega (kaebuse p 2.4).

2. Tartu Halduskohus 25. märtsi 2021. a määrusega jättis rahuldamata taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks (resolutsiooni punkt 1) ja lõpetas menetluse haldusasjas (resolutsiooni p 2).

Halduskohus selgitas, et HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kaebuse esitamise tähtaeg hakkas

kulgema alates 24. juulist 2020 ja lõppes 24. augustil 2020. Kaebus saabus kohtusse 18.

detsembril 2020, järelikult ei ole kaebus tähtaegne. Kaebaja märkis, et soovib kaebetähtaja

ennistamist seetõttu, et valla ametnikud on erapoolikud ja neile ei meeldi tema kaebused.

Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui isikul on esinenud olulised ja kestvad

takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul. Mõjuva põhjusega ei ole

tegemist juhul, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik.

Kohtupraktika järgi võib tulla tähtaja ennistamist põhjendava asjaoluna kõne alla ka õiguslikes

küsimustes kogenematu isiku eksimus protsessitoimingutes. Praegusel juhul ei ole kaebaja ise

olnud kaebetähtaja järgimisel piisavalt hoolikas, mistõttu ei ole alust kaebetähtaja

ennistamiseks ning menetlus haldusasjas tuleb lõpetada kaebust menetlusse võtmata.

Kaebuse ülejäänud nõuded ja taotlused jättis halduskohus tähelepanuta, põhjendades seda

menetluse lõpetamisega haldusasjas.

3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25. märtsi

2021. a määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.

Määruskaebuse kohaselt tugines halduskohus määrust tehes kohtunõudele ja valla vastusele,

mida kaebajale kättesaadavaks ei tehtud. Kaebetähtaja ületamist ei põhjustanud kaebaja

võimetus tähtajast aru saada, vaid vastustaja ametnike erapoolikus kaebaja taotluse

lahendamisel.

Vaidlustatud määruse tegemisel jättis halduskohus võtmata seisukoha mitme kaebaja nõude

osas. Nii ei ole halduskohus käsitanud kaebaja nõudeid tunnistada põhiseadusvastaseks

toimetulekupiir ja statistiline elatusmiinimum ning määrata, et sotsiaaltoetuste määramisel

tuleb lähtuda miinimumpalgast; keelata kaebuses nimetatud valla ametnike osalemine kaebajat

puudutavates haldusmenetlustes, mis võivad tulevikus Tapa valla ja kaebaja vahelises

õigussuhtes aset leida; kohustada vastustajat hoiduma kaebaja varasemaid kaebusi kaebaja

kahjuks arvesse võtmast ehk kaebaja penaliseerimisest hoiduma; keelata vastustajal tulevikus

läbiviidavate menetluste raames pealiskaudsete ja paljasõnaliste otsustega sotsiaaltoetuste

rahuldamata jätmine ilma, et nad sääraseid otsuseid põhjalikult põhjendaksid; kontrollida, kas

esineb alus terve Tapa Vallavalitsuse kollektiivseks erapoolikuseks ning nende asemel muu

riigiorgani määramiseks, kes tulevikus kaebaja sotsiaaltoetuste taotlusi jms lahendaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus on kontrollinud määruskaebuse esitamise lubatavust, tähtaega ning

määruskaebuse esitatavatele nõuetele vastavust ning võtab määruskaebuse menetlusse.

Halduskohtu määrus vaidlustatud osas puudutab eelkõige taotleja õigusi, mistõttu ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks kaasata määruskaebuse lahendamisele Viru Vanglat ega anda

talle võimalust määruskaebuse kohta seisukoha esitamiseks.

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

6. Vaidlustatud määrusega lõpetas halduskohus asjas menetluse leides, et kaebuse nõue

vastustaja haldusakti tühistamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega ja puudub alus tähtaja

ennistamiseks.

7. Esmalt osutab ringkonnakohus sellele, et halduskohus ekslikult märkis kaebuse nõudeks

Tapa valla 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434 tühistamise nõude. Kaebaja on kaebuses

vaidlustatava haldusaktina tõepoolest märkinud vaideotsuse, kuid kaebuse väidetest ilmneb

selgelt, et kaebaja tahteks on vaidlustada vastustaja keeldumine kaebajale ühekordse

sotsiaaltoetuse määramisest. Vastustaja keeldus toetuse määramisest 27. mai 2020. a otsusega

nr 8-2/20/534-3. Seega tuleb kaebuse tegelikuks nõudeks pidada nõuet tühistada Tapa valla 27.

mai 2020. a otsus ning ühtlasi ka vaideotsus, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.

8. Eelnev ei muuda aga kaebetähtaja arvestamist, sest 30-päevase kaebetähtaja kulgemine algas

vaideotsuse kaebajale (HMS § 87 lg 1, HKMS § 46 lg 1) teatavakstegemisest. Siinkohal on

asjakohatu halduskohtu viide HKMS § 47 lg-le 2. Sotsiaaltoetuse taotluse rahuldamata jätmise

otsuse vaidlustamiseks ei näe kehtiv õigus ette kohustuslikku kohtueelset vaidemenetlust.

Seega ei olnud nõutav, et kaebaja enne halduskohtule kaebuse esitamist pöörduks vaidega

vastustaja poole. Vaide esitamine oli üksnes kaebaja õigus.

Vaidlust ei ole selles, et kaebus esitati peaaegu viis kuud pärast vaideotsuse kaebajale

teatavakstegemist. 30-päevane kaebetähtaeg on seega selgelt ületatud. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga selles, et asjas ei nähtu, et kaebetähtaja möödalaskmiseks esinenuks

mõjuv põhjus. Kaebaja kinnitusel on ta võimeline kaebetähtajast aru saama. Arvestades, et

kaebaja on suutnud iseseisvalt koostada vastustajale esitatud vaided, halduskohtule esitatud

kaebuse ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse ning tuua neis esile, millist vastustaja või

halduskohtu tegevust peab ta oma õigusi rikkuvaks, ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda

kaebaja võimes osaleda halduskohtumenetluses ja järgida põhilisi menetlusreegleid.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ennistada kaebuse esitamise tähtaega põhjusel, et

vastustaja ametnikud on kaebaja suhtes erapoolikud. Esiteks on ametnike tegevuse

õiguspärasuse hindamine kaebuse eset puudutavas osas kaebuse sisulisel läbivaatamise

lahendatav küsimus. Teiseks ei takistanud vastustaja ametnike võimalik vastumeelsus kaebaja

suhtes või kaebaja õigusi piirav tegevus kaebajal kaebuse esitamist halduskohtule. Kaebajal

ilmselt oli võimalus esitada kaebus halduskohtule juba 2020. aasta augustis. Kaebuses

kirjeldatud asjaoludest ilmneb, et kaebaja otsustas vaidlustada vastustaja tegevuse kohtus alles

pärast seda, kui vastustaja keeldus kaebajale ühekordse toetuse andmisest Saksamaalt Eestisse

naasmiseks 2020. aasta novembris. Seega on kaebuse hilinenult esitamise põhjuseks hoopis see,

et kaebaja algselt ei soovinudki kohtusse pöörduda, mitte see, et tal selleks võimalust ei olnud.

Kokkuvõtteks leidis halduskohus põhjendatult, et kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust ning

menetlus Tapa valla 27. mai 2020. a otsuse nr 8-2/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr

434 tühistamiseks tuli lõpetada kaebust menetlusse võtmata.

9. Tühistamisnõude osas menetluse lõpetamisest ei tulene aga, et kaebuse ülejäänud nõuded

võiks jätta tähelepanuta. Kaebuse ülejäänud nõuete tähelepanuta jätmisel ei ole halduskohus

viidanud

oma

tegevuse

õiguslikule

alusele.

Ringkonnakohtu

arusaama

järgi

halduskohtumenetluse seadustik kaebuse ühe nõude osas menetluse lõpetamisel sellist

tagajärge ette ei näe. HKMS § 37 lg-s 2 on loetletud nõuded, mida kaebusega

halduskohtumenetluses saab esitada. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi võib kaebuses

soovi korral esitada mitu omavahel seotud nõuet (liitkaebus). Sellisel juhul halduskohus

kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi. Seega vastupidiselt halduskohtu

seisukohale ei tingi liitkaebuse ühe nõude osas menetluse lõpetamine automaatselt kaebuse

ülejäänud nõuete menetlusest väljalangemist. Samuti ei ole võimalik tühistamisnõude osas

kaebetähtaja rikkumisest järeldada, et ka ülejäänud nõuete osas oleks kaebus esitatud hilinenult.

Olukorras, kus halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta lõpetab haldusasja menetluse

tervikuna, kuigi menetluse lõpetamise alus esineb üksnes kaebuse ühe nõude osas, on määrus

osaliselt õigusvastane. Halduskohtul tuleb võtta seisukoht kaebuse iga nõude lubatavuse kohta

ja vastavalt kas nõue menetlusse võtta või sellest keelduda.

10. Lisaks tühistamisnõudele on kaebaja kaebuse nõuetena palunud veel: tunnistada

põhiseadusvastaseks toimetulekupiir ja statistiline elatusmiinimum ning määrata, et

sotsiaaltoetuste määramisel tuleb lähtuda miinimumpalgast; keelata kaebuses nimetatud valla

ametnike osalemine kaebajat puuduvates haldusmenetlustes, mis võivad tulevikus Tapa valla

ja kaebaja vahelises õigussuhtes aset leida; kohustada vastustajat hoiduma kaebaja varasemaid

kaebusi kaebaja kahjuks arvesse võtmast ehk kaebaja penaliseerimisest hoiduma; keelata

vastustajal tulevikus läbiviidavate menetluste raames pealiskaudsete ja paljasõnaliste otsustega

sotsiaaltoetuste rahuldamata jätmine ilma, et nad sääraseid otsuseid põhjalikult põhjendaksid;

kontrollida, kas esineb alus terve Tapa Vallavalitsuse kollektiivseks erapoolikuseks ning nende

asemel muu riigiorgani määramiseks, kes tulevikus kaebaja sotsiaaltoetuste taotlusi jms

lahendaks.

Ringkonnakohus

möönab,

et

vähemalt

osa

ülaltoodud

nõudeid

ei

saa

olla

halduskohtumenetluses kaebuse esemeks ja tuleb seega tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu.

Samas ei saa ringkonnakohus asuda halduskohtu asemel esimesena kaebuse nõuete lubatavust

kontrollima. Sellisel juhul kaotaks kaebaja suuresti võimaluse kaitsta oma õigusi edasikaebe

korras.

11. Ringkonnakohus osutab veel sellele, et kaebuses (punkt 2.4) on kaebaja selgelt

väljendanud tahet saada vastustajalt hüvitist mittevaralise kahju eest seoses intsidendiga

Saksamaal. Kuigi kaebaja ei ole hüvitisenõuet märkinud kaebuse nõuete loetelus ei järeldu

sellest, et kaebaja hüvitisenõuet esitada ei soovinudki. Kaebaja pühendas kahjunõudele ca kolm

lehekülge teksti kaebuses, selgitades nii seda, milles seisneb talle tekkinud kahju, millega

vastustaja kaebajale kahjuliku tagajärje põhjustas ning kui suurt hüvitist ta saada soovib. Nendel

asjaoludel tuleb ka hüvitisenõue lugeda kaebuses esitatud nõudeks, v.a juhul kui kaebaja asja

uuel lahendamisel väljendab selgelt tahet hüvitisenõuet mitte esitada.

12. Eeltoodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Vaidlustatud

määruse resolutsiooni punkti kaks tuleb muuta selliselt, et menetlus lõpetatakse üksnes Tapa

valla 27. mai 2020. a otsuse nr 8-2/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434 tühistamise

nõudes. Ülejäänud osas tuleb haldusasi saata halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)