2-21-2527/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 14.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-2527

Kohtuasi

Tallinna linna Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu avaldus XX (X) suhtes tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks 3

kuuks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Tallinna

linn

Tallinna

Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti kaudu

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo Bergson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohus rakendas 19.02.2021 XX (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja

ühtlasi pikendas seda neljakümne päevani ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tema

tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi kuni 27.03.2021.

Tallinna linn (avaldaja) esitas 22.03.2021 kohtule avalduse, milles palus luba puudutatud isiku

tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt esitatud

taotlusest ning psühhiaatrite arvamusest patisendi psüühilise seisundi kohta. SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla poolt avaldajale esitatud taotluse kohaselt esines isikul jätkuvalt raske

psüühikahäire. Isik ravivajadusest aru ei saanud ega nõustunud edasise haiglaraviga. Tulenevalt

eeltoodust

pidasid

psühhiaatrid

vajalikuks

jätkata

tema

tahtest

olenematut

ravi

psühhiaatriahaiglas ja talle haiglaravi kohaldamist kohtu poolt.

2. Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest nähtus, et haiglaravi jooksul ei olnud puudutatud

isiku seisund oluliselt paranenud, ta on jätkuvalt ärev ja pinges olekuga. Puudutatud isiku

käitumine oli impulsiivne, agiteeritud, ebaadekvaatne. Agressiivse ja ähvardava käitumise tõttu

(lõhkus inventari, ropendas, ähvardas, loopis kaaspatsiente toiduga) viidi ta üle

subakuutosakonda. Subakuutosakonnas oli puudutatud isik endiselt ärev – ka suurte

rahustiannuste juures kurtis isik seesmist pinget, ärritus kergesti, oli ähvardava hoiakuga.

Puudutatud isiku meeleolu oli väga muutlik, käitumine veiderdav ja ettearvamatu, mistõttu oli

temaga raske sisulist vestlust pidada. Võis keset vestlust ootamatult ägestuda, käituda

impulsiivselt ja ähvardavalt. Kuulmismeelepetete esinemist oli puudutatud isik hakanud eitama,

normaliseerima. Mõtete levitamisest küsides muutus isik tõsiseks, alandas hääletooni ja ütles,

et sellest ei taha ta üldse midagi rääkida, justkui tal oleks keelatud sellest rääkida. Puudutatud

isik muutus dissimuleerivaks, kuid jäi kahtlus endiselt kuulmismeelepetete esinemisele.

Vaatamata senisele ravile polnud välja kujunenud haigustaju. Puudutatud isiku nõudis kohest

koju lubamist. Mingit efekti ravimitest eitas, põhjust ravikoostööks või haiglaravil olemiseks ei

mõistnud. Isik pidas end terveks, soovis vaid stimulante keskendumise parandamiseks.

Kokkuvõttes asusid arstid kohtule esitatud arvamuses seisukohale, et puudutatud isikul esines

raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood F23.9. Puudutatud isiku

käitumine oli jätkuvalt psühhoosielamustest mõjutatud, mistõttu tema käitumine oli

ebaadekvaatne ja ettearvamatu ning ohustas nii ennast kui ümbritsevaid. Oma psüühilise

seisundi tõttu ei olnud isik võimeline tegema adekvaatseid otsuseid enese ravimise osas ega

andma edasiseks haiglaraviks teadlikku nõusolekut. Puudutatud isiku seisund ei olnud

haiglaravil olles piisavalt paranenud ning seetõttu oli vaja kohtult luba tahtest olenematu ravi

jätkamiseks koos antipsühhootiliste, meeleolu stabiliseerivate ja rahustavate ravimite

manustamisega veel kolme kuu vältel.

3. Kohus määras ekspertiisi selgitamaks välja, kas puudutatud isik vajas tahtevastase ravi

pikendamist kolme kuu võrra.

Psühhiaater KK teostas vastavalt ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile nr 7.1-3/177

23.03.2021 ekspertiisi, mille kohaselt oli uuritav selge teadvusega, orienteerus ajas, kohas,

enese isikus, kuid üldisem orientatsioon oli puudulik. Samuti oli puudulik situatsioonihinnang.

Uuritaval esinesid kuulmismeelepetted. Vestlusel oli uuritava mõttekäik hüplev ja kohati

vastukäivate avaldustega. Ilmselt püsis isikul ka mõjutusluul ja lembeluul. Nii luulumõtete kui

meelepetete osas oli uuritav neid varjav, kui kogemata oli neist rääkinud, siis kohe võttis oma

sõnad tagasi. Puudutatud isik oli pinges, ärev ja muutus kurjaks kui tema psühhootilisi elamusi

proovida täpsustada. Ta oli motoorselt kärsitu, pidevas liikumises, veidrate žestidega.

Käitumises oli impulsiivsust, ettearvamatut käitumist ja psühhoosist mõjutatud agressiivset

käitumist. Puudutatud isiku tähelepanu oli hajuv. Uuritaval puudus kriitika oma haigusliku

seisundi kohta ja mingit psühhoosivastast ravi ta vajalikuks ei pidanud.

Ekspert määras diagnoosiks täpsustamata äge psühhootiline häire (F23.9) ja erinevate

psühhoaktiivsete ainete tarvitamine anamneesis (Z86.4), mis piiras isiku võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravil viibis puudutatud isik esmakordselt.

Arvestades uuritava psüühilist seisundit võis ta väljaspool haiglat oma psühhoosist mõjutatud

käitumise tõttu kujutada ohtu nii iseenda kui ümbritsevate elu, tervise või julgeoleku suhtes.

Uuritaval puudus haiguskriitika. Vaatamata ravile, ei olnud tema psüühiline seisund oluliselt

paranenud – ta oli ettearvamatu käitumisega, pinges ja ärev ning tal olid püsivad nii luulumõtted

kui meelepetted, mida ta ise proovis varjata. Psühhootilises seisundis oli puudutatud isiku

käitumine ettearvamatu ja agressiivne, ka haiglas oli ta olnud vägivaldne. Arvestades eeltoodut

ei olnud tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi

psühhiaatriakliinikus.

4. Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel ja

ei pidanud vajalikuks isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd ta ei olnud ekspertiisist nähtuvalt

võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Kohus ei pidanud vajalikuks kohaliku

omavalitsuse arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd kohalik omavalitsus oli oma seisukohad

kohtule avaldanud kirjalikes menetlusdokumentides. Kohaliku omavalitsuse poolt kohtule

esitatud andmed ja seisukohad olid kohtu arvamuse kujundamiseks piisavad.

5. Kohus kuulas 26.03.2021 telefoni teel ära puudutatud isiku ema, YY, kes avaldas, et tema

jaoks oli määrav see, kuidas ja kus arstid otsustavad ravida.

6. Kohus määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja. Esindaja leidis, et

suhtlemisel jättis esindatav loiu ja initsiatiivitu inimese mulje (näiteks ei tea, kes oli ta raviarst,

ütles, et neid oli palju ja neid polnud peaaegu üldse näha). Puudutatud isik ise leidis, et ravi

jätkamine polnud vajalik, ta oli terve ja soovis kohe koju minna. Ravi vajadust ta eitas. Tema

sõnade kohaselt polnud tal peas mingeid hääli, samuti polnud tal suitsiidimõtteid, kuigi

haiglasse tulles ja ka haiglas oli ta neid avaldanud.

Maakohtu määrus

7. Maakohus rahuldas avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks kuni 26.06.2021 koos

vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le

1, § 534 lg-tele 1 ja 5.

Kohus leidis, et puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline.

Haiglasse paigutataval isikul esines raske psüühikahäire ja tema käitumine oli täiel määral

psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Eeltoodust tulenevalt püsis ta haiglaravita jäädes

ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel tuvastatu, arstide arvamuse ja

ekspertiisiakti põhjal kohus veendus, et isiku käitumine oli psüühilisest haigestumisest

mõjutatud, isik ei mõelnud selgelt ning ei mõistnud ravivajadust. Psühhiaatrite sõnul oli

puudutatud isik agressiivne ja ettearvamatu ning ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isiku

seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes

tingimustes. Kohus võttis siinkohal arvesse ka puudutatud isiku ema arvamust. Eksperdi

arvamusest ja patsiendi ärakuulamisest nähtuvalt puudus isikul haiguskriitika oma psüühilise

seisundi suhtes. Seega puudus tal ka ravisoostumus – ta pidas end terveks ja leidis, et ei pea

ravimeid tarvitama. Eeltoodust tulenevalt ei olnud isiku ravi kodustes tingimustes (ka lähedaste

koostöö puhul) võimalik teostada. Kodustes tingimustes ei olnud võimalik ravimeid isiku tahte

vastaselt manustada. Eeltoodus tulenevalt vajas isik ravi haiglas. Eelnevale tuginedes oli

põhjendatud puudutatud isiku paigutamine psühhiaatriahaiglasse tema tahte vastaselt kuni

kolmeks kuuks.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas 08.04.2021 määruskaebuse. Ta ei nõustunud maakohtu määrusega,

kuna leidis, et ta ei pea tahtevastaselt haiglas olema. Ravi pikendati põhjendamatult. Puudutatud

isikul pole enam enesetapu mõtteid. Haiglasse tuli ta ise ja oli vajaliku ravi kätte saanud.

Vajadusel võiks end kodus edasi ravida. Puudutatud isiku käitumine ei olnud ohtlik ega

vägivaldne teiste suhtes ega ka enda suhtes. Vabatahtlikult raviga nõustumise tõttu puudus alus

tema tahtevastaselt haiglas hoidmiseks.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis sellele SA PERH Psühhiaatriakliiniku

ja avaldaja seisukohta.

10. SA PERH Psühhiaatriakliinik ja avaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna

puudutatud isiku seisund ei olnud paranenud.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise

tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 p de 1–3 kohaselt

võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi

korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul

on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste olemasolu

piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide ja eksperdi arvamustele, milles

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud.

Ekspert tuvastas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (täpsustamata äge

psühhootiline häire F23.9), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida

ja erinevate psühhoaktiivsete ainete tarvitamise anamneesis Z86.4. Puuduvad tõendid, et

puudutatud isiku selline psüühikahäire oleks ära langenud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes

väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning,

et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

Asjaoludest nähtus, et puudutatud isiku ema toimetas ta selle aasta veebruaris haiglasse. Ema

sõnul oli poeg ligi nelja aasta vältel depressiivne, peale antidepressantravi tundis end paremini,

kuid sügisel halvenes enesetunne. Vastuvõtul avaldas enesetapumõtteid ja teatas, et on võtnud

Solpadeini suitsiidi eesmärgil. Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist ja selle pikendamist ei

olnud haiglaravi ajal puudutatud isiku seisund olulisel määral paranenud. Ta oli jätkuvalt ärev

ja pinges olekuga. Tema käitumine oli impulsiivne, agiteeritud, ebaadekvaatne. Agressiivse ja

ähvardava käitumise tõttu (lõhkus inventari, ropendas, ähvardas, loopis kaaspatsiente toiduga).

Tema meeleolu on väga muutlik, käitumine veiderdav ja ettearvamatu.

Ka ekspert ja SA PERH Psühhiaatriakliinik avaldasid, et puudutatud isiku seisund vaatamata

ravile ei olnud muutunud. Psühhiaatriakliiniku arvamusest nähtub, et puudutatud isik on

lõhkunud haigla inventari, ropendanud, ähvardanud personali ja haiglas viibijaid. Tema kohta

on personali poolt koostatud kümmekond vägivallaraportit. Puudutatud isikut on mitu korda

tulnud tema agressiivse käitumise tõttu viia üle rangema korraga osakonda. 24.03.2021 ründas

puudutatud isik ootamatult „häälte“ õhutusel kaaspatsienti selja tagant, lüües teda korduvalt pea

piirkonda ja põhjustades kannatanule valu. Viimastel nädalatel, keeldudest hoolimata, ronis

puudutatud isik järjepidevalt mööblile ja üritas sealt tagurpidi saltosid hüpata, ennekõike

ohustades iseenda, kuid ka teiste tervist. Eeltoodust nähtub, et puudutatud isik on jätkuvalt

ohtlik, ettearvamatu ja ähvardava käitumisega. Ringkonnakohus leiab, et isiku ohtlikkuse

hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik.

Avaldusest nähtub, et vaatamata senisele ravile polnud puudutatud isikul haigustaju

väljakujunenud. Ka ekspert kinnitas, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika oma haigusliku

seisundi kohta ning mingit psühhoosivastast ravi ta vajalikuks ei pidanud. Olukorras, kus isikul

haiguskriitika puudub ning isik ei näe vajadust antipsühhootiliste ravimite võtmiseks, ei piisa

muust psühhiaatrilisest abist. Psühhiaatriakliiniku arvamusest nähtub, et puudutatud isik on

valmis võtma vaid neid ravimeid, mida ta ise vajalikuks peab – ta soovib tarbida suures koguses

rahusteid ja unerohtu. Lisaks on korduvalt nõudnud amfetamiini väljakirjutamist. Puudutatud

isik ei tee koostööd. Eeltoodust nähtub, et edasisist ravi ambulatoorselt ei saa planeerida ning

puudutatud isik ei ole tegelikkuses võimeline ise väljaspool raviasutust end vabatahtlikult

ravima. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut

psühhiaatrilist abi praegusel juhul muul moel, kui temale tahtest olenemata psühhiaatriahaiglas

ravi osutades.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi ja arstide arvamustes. Lisaks nähtub, et haiglas

viibimise ajal, ei olnud puudutatud isiku seisund sedavõrd paranenud, et ringkonnakohus saaks

asuda seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1–3 nimetatud eeldused oleksid ära langenud.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

13. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)