3-20-2501/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. mai 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2501

Haldusasi

X kaebus Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020

käskkirja nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS-

822 muutmiseks nõusoleku andmine" tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X

Vastustaja: Tallinna linn

Kolmas isik: Y

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kolmanda isiku taotlus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja

rikkumise tõttu rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Resolutsiooni p 1 oleva määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Kohtuotsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30

päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. juuni 2021.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirjaga nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS-

822 muutmiseks nõusoleku andmine" otsustati muuta märtsil 2016 sõlmitud Xxxxxxxx

eluruumi üürilepingut nr lSS-822 punkti 11 ja arvata X (ik xxxxxxxxxxx) välja üürnikuga koos

eluruumi kasutama asunud isikute hulgast.

2. 14.12.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020

käskkirja nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS-822 muutmiseks nõusoleku andmine"

tühistamiseks.

3. 16.12.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 31.03.2021 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja leiab, et tema välja arvamine üürilepingust Yi avalduse alusel ei ole õiguspärane.

Kolmas isik ja kaebaja koos lastega said 12.01.2011 Tallinna Linnavalitsuse korralduse alusel

üürile eluruumi aadressil Xxxxxxxx (kaebuse lisa 1). Antud juhul kaebaja ja kolmanda isiku

vastastikusel nõusolekul oli üürilepingus nr ISS-822 märgitud üürnikuks kolmas isik ja kaebaja

koos lastega olid lepingus märgitud pereliikmetena.

Kaebaja leiab, et ilmselt oleks kaebaja ise saanud sõlmida üürilepingu ja oleks võinud olla

märgitud lepingus üürnikuks. Ehk kolmanda isiku ja kaebaja õigused olid ühesugused selles

osas, kes võib olla lepingusse kantud üürnikuna.

Kaebaja märgib, et eluruumi andmise põhjuseks oli just tema abielu Yiga ja kahe lapse

olemasolu. Kaebaja on kandnud üürikulusid võrdselt kolmanda isikuga. Kaebaja kasutab

korterit üürnikuna. Kuna nimetatud eluruumi kasutamise eest üürivõlga ei ole, siis puuduvad

alused tema välja arvamiseks üürilepingust.

4.2. Kaebaja toob veel välja, et kuigi edaspidi kaebaja ja kolmas isik lahutasid abielu, siiski

pooled elavad selles eluruumis ja aegajalt käivad kordamööda tööl Rootsis, sest Tallinnas nad

ei leidnud hästi tasustatud tööd, et lapsi ülal pidada ja maksta üüri.

4.3. Kaebaja märgib vastuseks vastustaja seisukohtadele, et kolmas isik lastega elab alates 2012

faktiliselt Rootsis. Kaebaja väidab, et alates 01.08.2019 elas kolmas isik lastega aadressil

xxxxxxxx (30.01.2021 vastuse lisa 1). Alates 01.07.2020 on kolmas isik koos lastega

registreeritud aadressil xxxxxxxxxx (30.01.2021 vastuse lisa 2, lisa 3).

Kaebaja leiab, et eeltoodust tuleneb, et kolmas isik on vähemalt alates 01.08.2019

(dokumentaalsete tõendite alusel) kaotanud õiguse vaidlusaluse korteri üürimiseks ega omanud

õiguslikke aluseid taotleda kaebuse esitaja välja arvamist korteri aadressiga Xxxxxxxx

üürilepingust.

Alates eluruumi saamisest Rootsis ja Rootsi alaliselt elama asumisest kaotas kolmas isik

kaebaja arvates vaidlusaluse korteri üürimise õiguse, sest kolmas isik ei vajanud enam eluruumi

ega kuulunud alates 01.08.2019 elamistingimuste parandamist vajavate isikute kategooriasse.

Kaebaja väidab, et kolmas isik varjas teadlikult vastustaja eest fakti, et ta elab koos lastega

alaliselt Rootsis alates 2012. aastast, sest vaidlusaluses korteris praegu elab faktiliselt ainult

kolmanda isiku ema, kellel ei ole mingeid õiguslikke aluseid selles korteris elamiseks, sest tal

on olemas oma korter Maardus.

4.4. Kaebaja viitab, et vastustaja märkis oma vastuses, et kaebuse esitaja elab ja on

registreeritud aadressil xxxxxxxxx ja xxxxxxxxx ja kaebuse esitaja teine abikaasa on samuti

registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas. Kuid vastustaja ei ole tõendanud, et kaebuse

esitaja koos uue abikaasaga ja nende ühise lapsega on nende korterite omanikud ja elavad neil

aadressidel.

Narva korteri omanik on N. P. ja kaebuse esitaja seal ei ela. xxxxxxxx toa omanik on J. V. ja

kaebuse esitaja on tema nõusolekul ainult ajutiselt registreeritud seal. Xxxxxxxx korteri omanik

on A. K. Kaebuse esitaja uuel perekonnal eluruumi omandis ei ole.

Sel põhjusel esitasid kaebuse esitaja koos praeguse abikaasa Z, kui noor pere kolme lapsega

(kaks last esimesest abielust ja üks laps teisest abielust), 2018.a. oktoobris Lasnamäe linnaosa

valitsusele avalduse elamistingimuste parandamiseks Lasnamäel korteri üürimiseks

(30.01.2021 vastuse lisa 4).

4.5. Kaebaja leiab, et praegu on tekkinud olukord, kus kaebuse esitajal on õigus vaidlusaluse

korteri üürimiseks, sest kolmas isik tegelikkuses selles ei ela, vaid elab lastega alaliselt Rootsis.

Samal ajal on kaebuse esitajal katkematu side Eestiga ja ta töötab Rootsis vaid ajutiselt, seejärel

naaseb Tallinnasse, kus ta on registreeritud ajutiselt aadressil xxxxxxx

4.6. Kaebaja toob veel välja, et tema õigusi on rikutud, kuna vastustaja mitte ainult ei arvanud

kaebajat korteri üürilepingust välja, aga lisaks registreeris kaebaja välja sellelt aadressilt

kaebaja nõusolekuta. See tähendab, et vähemalt käesoleva vaidluse läbivaatamise jooksul

kaebaja peab olema registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas.

4.7. Peale selle Rootsi maakohtu 09.02.2015 otsusega on tõendatud, et kaebaja ja kolmanda

isiku ühised lapsed, kes on registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas, peavad elama poole

ajast kaebajaga ja poole ajast kolmanda isikuga. Seega kaebaja kui kolmanda isikuga ühiste

laste isa, ei kaotanud õigust olla korteri Xxxxxxxx Tallinnas, üürnikuks, sest Rootsi maakohtu

otsuse kohaselt ta peab elama koos oma lastega poole ajast, ja kui kaebaja lapsed on

registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas, siis ka kaebajal on õigus elada koos nendega samal

aadressil.

Kaebaja leiab, et mõlemal poolel on võrdne õigus lastega suhelda ja koos elada ja samasugune

võrdne õigus on mõlemal eluruumi Xxxxxxxx üürimiseks (kaebajal siis kasvõi muu isikuna).

4.8. Kaebaja toob veel välja, et kolmas isik kinnitab oma vastuses, et vastustaja on andnud

nõusoleku korteri Xxxxxxxx üürilepingusse kolmanda isiku ema kandmiseks. Kolmas isik ei

tõendanud seda muudetud üürilepingu ärakirjaga. Kui see on nii, siis ei ole aga kaebajale

arusaadav, miks vastustaja ühepoolselt lähtub kolmanda isiku seisukohast ja teeb talle

järeleandmisi ja ignoreerib kaebaja vastuväiteid.

Vastustaja ei saa ühepoolselt tõlgendada 17.10.2002 Tallinna Linnavolikogu määrust nr 56

kolmanda isiku ja tema ema kasuks. Nimetatud määrust tuleb kohaldada ühtemoodi kõigile

vaidluse pooltele. Ülalpool esitatu alusel jääb kabeaja varem esitatud nõuete juurde ja palub

kohtul tühistada 10.11.2020 vastustaja käskkiri nr 1.-1/310.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Vastustaja leiab, et

Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkiri nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS-822

muutmiseks nõusoleku andmine"(käskkiri) on haldusakt, mis vastab haldusmenetluse seaduses

haldusaktile esitatud nõuetele.

5.1. Käskkiri on välja antud tuginedes Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise,

käsutamise ja valdamise korra punktidele 31, 33 ja 35. Tallinna Linnavalitsuse 12.01.2011

korraldusega nr 49-k eraldati Yile eluruum Xxxxxxxx koos õigusega majutada nimetatud

eluruumi abikaasa X, poeg Q ja tütar W.

Võlaõigusseaduse §-s 289 üürileandjale ettenähtud õigust nõuda kirjalikku kokkulepet

pereliikmete majutamiseks üüritud eluruumi on Tallinna linna poolt konkretiseeritud ülal

nimetatud korra punktis 35.

5.2. Yi ja kaebaja abielu lahutati 30.10.2013. Sellest hetkest lõppes üürileandja võimalus

käsitleda kaebajat perekonnaliikmena. 08.05.2014 esitas Y Tallinna Linnavaraametile avalduse

üürilepingu muutmiseks ja lõpetada kaebaja õigus kasutada eluruumi kui üürniku abikaasa.

Linnavaraamet selgitas Yile, et üürilepingu muutmiseks on vajalik ka eluruumi kasutamise

õigusest ilma jääva täisealise isiku nõusolek. Kaebaja oma nõusolekut ei andnud ja Tallinna

Linnavaraametil puudus alus üürilepingu muutmiseks.

5.3. Y esitas uue avalduse Tallinna Linnavaraametile üürilepingu muutmiseks 27.10.2020.

Amet kontrollis üürniku avalduses toodud andmeid rahvastikuregistrist. Selgus, et kaebaja on

alates 14.03.2018 abielus Z ja neil on ühine tütar C (sündinud xx xx xxxx). Kaebaja on

rahvastikuregistris määranud oma elukoha aadressidena eluruumi Tallinnas, xxxxxxx ja

Narvas, xxxxxxx. Tema abikaasa ja tütre aadressina on märgitud Xxxxxxxx. Nendel põhjustel

ei vasta kaebaja Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle

arvestuse pidamise korra punktis 3 toodud eluruumide üürimist taotlevate isikute

kriteeriumitele, mille üle peetakse Tallinna linnas eraldi arvestust kolmel alusel: eluruumi

mitteomavad isikud, tagastatud eluruumide üürnikud ja elamistingimuste parandamisel abi

vajavad isikud.

5.4. Kaebaja väide, et Tallinna linn on eluruumi eraldanud perekonnale, ei anna kaebajale

õiguslikku alust pärast abielu lahutamist ja uue abielu sõlmimist nõuda varasema

perekonnaliikmena talle laienenud õiguste maksma panemist. Kaebaja jätab talle sobivalt

märkimata, et alates 2018 aastast on ta loonud uue perekonna. Tallinna linn on kohustatud

jälgima, et lisaks juriidilistele formaalsustele oleks tagatud ka linnakodanike tegelik

täisväärtuslik eluruumi kasutamine ühe homogeense leibkonna poolt.

5.5. Käskkirja tühistamine kohtu poolt loob olukorra, kus Tallinna linna üürnik, kes on loonud

pärast abielu lahutamist uue perekonna, kuhu on 2015 aastal sündinud ka ühine laps on sunnitud

jagama talle eluruumina eraldatud 66,4 m2 elamispinda inimesega, kes on küll ühiste laste isa,

kuid on nende kõrvale omakorda loonud täiesti uue perekonna. Ühiskorteri loomine ei ole

Tallinna linna munitsipaaleluruumide kasutusse andmise eesmärgiks.

5.6. Vastustaja rõhutab, et eluruumi Xxxxxxxx üürile andmiseks võttis Tallinna linn vastu

12.01.2011 korralduse nr 49-k, mille põhjal vormistati eraõiguslik üürileping korralduses

näidatud isiku, Yiga.

Kaebaja ei ole vaidlustanud eelnimetatud Tallinna Linnavalitsuse korraldust. Seega on

üürilepingu pooleks Ya, kelle suhtes saab Tallinna linn üürileandjana ära määrata isikute ringi,

kes on õigustatud eluruumi kasutama. Kaebaja oli kuni abielu lahutamiseni käsitletud üürniku

abikaasana, kellele laienevad eluruumi kasutamise õigused. Ka peale abielu lahutamist leidis

Tallinn, et kaebajal on õigus eluruumi kasutada eelnimetatud määruse punkti 35 alusel „kui

teine isik“, kuna tegemist on laste isaga.

Kui kaebaja 14.03.2018 uuesti abiellus, siis moodustas ta uue perekonna, kes on oma elukohana

määranud rahavastikuregistri andmetel nii xxxxxxx kui ka Xxxxxxxx. Seetõttu ei olnud kaebaja

käsitletav Tallinna linna omandis oleva eluruumi aadressil Xxxxxxxx eluruumi kasutava

isikuna.

Asjaolu, et kaebaja on asunud elama omaette leibkonnana kinnitab ka kaebaja poolt esitatud

Rootsi Attunda Maakohtu 09.02.2015 otsus laste hooldusõiguse jagamiseks, millega ühtlasi

kuulutati kehtetuks samas vaidluses 20.05.2014 tehtud vaheotsus.

5.7. Tallinna linn kinnitab, et kaebaja on esitanud 04.10.2018 Lasnamäe linnaosa

eluasemekomisjonile noore pere taotluse eluruumi üürimiseks. Kaastaotlejatena on märgitud Z

(abikaasa) ja lapsed:W , Q ja C. Ülalviidatud linnavolikogu määruse alusel esitab taotleja

avalduse eluruumi üürimiseks sellele linnaosa valitsusele, kelle territooriumil on või olid

taotleja viimase elukoha andmed kantud rahvastikuregistrisse. Seetõttu on kaebaja avaldus

saadetud kuuluvuse järgi Põhja-Tallinna Linnavalitsusse, kes otsustab nende arvele võtmise

järgmisel eluaseme komisjoni istungil aprillis 2021.

5.8. Vastustaja leiab, et kaebaja on esitanud kohtule piisavalt dokumentaalseid tõendeid

asjaolude kohta, mis on olnud aluseks linnavaraametile vaidlustatud käskkirja koostamisel ja

põhistamisel. Tuginedes kaebaja poolt esitatud tõenditele on vastustaja kindel, et käskkiri on

õiguspärane ja tugineb igas aspektis eluruumi kasutamise õigust reguleerivatel õigusaktidel.

5.9. Vastuseks kolmanda isiku seisukohale, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt märgib

vastustaja, et ei nõustu antud seisukohaga. Vaidlustatud käskkirja punktis 4 on märgitud, et

vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest. Kaebaja on esitanud

kohtule tõendina käskkirja ärakirja, millelt on näha, et kaebajale anti käskkiri isiklikult üle

03.12.2020. Seega on 15.12.2020 Tallinna Halduskohtus registreeritud kaebus esitatud

kaebetähtaja jooksul.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

6.1. Eluruumi üürileping sõlmiti 26.11.2011. Üürilepingu punktis 6 üürnikuks on ainuüksi

märgitud Y (kolmas isik). Üürilepingu punktis 11 on vastavalt LV 17.10.2002 määruse nr 56

punktile 35 märgitud isikute loetelu (üürniku abikaasa ja lapsed), kes üürnikuga koos asusid

eluruumi kasutama: abikaasa X, poeg W ja tütar Q. Ka kaebaja ise oma kaebuses kinnitab, et

üürilepingus nr ISS-822 oli märgitud üürnikuks kolmas isik, kaebaja koos lastega oli lepingus

märgitud pereliikmetena.

6.2. Kolmas isik toob välja, et alates 30.10.2013 on kaebaja ja kolmanda isiku abielu lõppenud

ja pooled läksid lahku (09.01.2021 vastuse lisa 1). Ei vasta tõele väide, et kaebaja ja kolmas

isik ikka elavad koos samas korteris, mille ainsaks üürnikuks alati oli ja on kolmas isik. Tuleb

märkida ka asjaolu, et kaebaja elab enamasti Rootsis, abiellus uue naisega, kellega sündis ka

uus laps. Kokkuvõttes, kaebaja lahutas vastustajast ja läks oma eluga edasi, 2018 abiellus uue

naisega (Eestis registreeritud abielu). Tal on uus perekond ja uus kodu.

6.3. Tuginedes Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 punktidele 3, 33 ja 35 oli

ainuke õiguslikult õige ja loogiline lahendus arvata kaebaja välja üürilepingu punktis 11

mainitud eluruumi kasutatavate isikute loetelust. Selline otsus vastab ka kõikidele faktilistele

asjaoludele ja ei ole ühtegi põhjust, miks 7 aastad tagasi lahutatud endine abikaasa, kellel on

olemas uus naine, uus laps ja uus kodu, ikka veel peab oma endise abikaasa eluruumi kasutama

või üürilepingus eluruumi kasutatavate isikute nimekirjas märgitud olema.

6.4. Kolmas isik leiab, et kaebuse esitaja on oma vastuses esitanud andmeid, mis ei vasta

tegelikkusele ja sellega teadlikult viib teisi osapooli ja kohut eksimusse.

Nimelt ei saa tõsiselt võtta kaebaja väidet, et vastustaja (ehk siis Tallinna linn) ei valda täiel

määral Xxxxxxxx üürilepingu asjaolusid. Üürilepingu osapooled algusest peale olid ja jätkuvalt

on vastustaja ja kolmas isik, seega vastustajal on alati olnud kogu info, mis puudutab

üürilepingut. Täiesti paljasõnaline on kaebaja väide, et algselt oli lepingus selle korteri

üürnikuks nimetatud kaebuse esitaja.

6.5. Kolmas isik rõhutab, et üürileandja (Tallinna linn) ja üürniku vahel (Y) on olemas kehtiv

üürileping, ja kuna Y (üürnik) ja X (kaebaja) abielu on lõppenud 7 aastad tagasi ja X (kaebaja)

elab sellest ajast Rootsis, on loonud endale uue perekonna, siis üürnikul (ehk kolmandal isikul)

on õiguslik alus taotleda kaebuse esitaja väljaarvamist korteri asukohaga Xxxxxxxx

üürilepingust.

6.6. Kolmas isik selgitab veel, et 09.02.2015 tegi Rootsi Attunda Maakohus otsuse, mille järgi

jäi jõusse ühine hooldusõigus poolte ühiste laste suhtes. Samas lapsed peavad elama poolte

juures vaheldumisi nädala kaupa, esmaspäevast esmaspäevani. Suviti on lapsed neli nädalat

ema ja järgmised neli nädalat isa juures (vt 23.03.2021 vastuse lisa 4).

Lähtuvalt eelnimetatust ja kolmanda isiku soovist jätkata lastega suhtlemist, kolis ta Rootsi, kus

üüris väikese korteri. Samal ajal elab kolmas isik põhimõtteliselt kahe riigi vahel. Tallinnas on

tal pensioniealine ema, teised sugulased, sõbrad ja kindel soov naasta tagasi Eestisse. See saab

võimalikuks alles siis, kui lapsed saavad 15-aastaseks ja sellest vanusest alates saavad ise

otsustada oma elamiskoha üle, kas koos emaga või koos isaga (Rootsi seaduste järgi).

6.7. Kolmas isik toob välja, et vastustaja ei pea tõendama, et kaebuse esitaja koos oma uue

abikaasaga ja nende ühise lapsega on korterite omanikud, kuhu nad on rahvastikuregistri järgi

sisse kirjutatud. See asjaolu ei oma juriidilist tähtsust käesoleva vaidluse lahendamise

seisukohalt.

6.8. Kolmas isik märgib veel, et xx xx xxxx sündis tal veel üks laps M. Üürilepingu muudetud

ja täiendatud versiooni järgi üürnikuga koos eluruumi kasutama asuvate isikute nimekirja on

lisatud Yi (kolmanda isiku) ema A. ja kolmas laps - M.

6.9. Viimaseks toob kolmas isik välja, et kaebus ei pruugi olla tähtaegne, kuivõrd kaebus on

esitatud 14.12.2020 e-postiga. Haldusakt võeti vastu 10.11.2020 ja punktis 3 märgiti, et käskkiri

teha teatavaks kõikidele osapoolete. Kui kaebaja väidab, et sai käskkirjast teada hiljem, siis ta

peab ka seletama kohtule, mis moel ta sai haldusaktist teada ja millal ning esitama selle kohta

tõendid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Taotluse lahendamine

7. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja

menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.

Kolmas isik on leidnud, et kaebus võib olla esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Kaebaja ja

vastustaja leiavad, et kaebus on tähtaegne.

Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt on kaebaja saanud vaidlustatud haldusakti kätte

03.12.2020. Eeltoodu on tõendatud kaebaja 14.12.2020 kaebuse lisaga 2 ehk vaidlustatud

käskkirja ärakirjaga, millelt nähtub, et kaebuse esitaja on käskkirja ärakirja saanud isiklikult

kätte 03.12.2020. Kaebus on kohtule esitatud 17.12.2020 seega järgides HKMS § 46 lg 1

sätestatud 30 päevast kaebetähtaega.

Kolmas isik ei ole tõendanud, et kaebajale oleks vaidlustatud käskkiri kätte toimetatud enne

03.12.2020.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kolmanda isiku taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja

rikkumise tõttu rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on kindlaks teinud järgmised käesoleva asja

lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:

8.1. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et Tallinna linna ja Y vahel sõlmiti 26.01.2011

üürileping nr ISS-822 (muudetud 25.02.2014, pikendatud 01.03.2016) Tallinna Linnavalitsuse

12.01.2011 korralduse nr 49-k/20.02.2014 nr 1.-2/43/10.02.2016 nr 206-k alusel.

Nimetatud lepingu kohaselt on Xxxxxxxx üürnikuks Y ehk kolmas isik (vt 18.01.2021

vastustaja vastuse lisa, KIS dok 8s).

Kaebaja ei ole eelpool viidatud Tallinna Linnavalitsuse korraldusi vaidlustanud, korraldused

on kehtivad. Seega on kaebaja väited sellest, et tema, mitte kolmas isik, peaks olema märgitud

üürnikuks, põhjendamatud ja tuleb jätta tähelepanuta.

8.2. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja X oli märgitud üürilepingus ISS-822 üürnikuga koos

eluruumi kasutama asuva isikuna – abikaasana.

Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on ainetud kõik kaebaja väited sellest, et ka kaebaja ise

oleks võinud olla märgitud üürnikuks ning kaebajal on samad õigused, mis üürnikul.

Kohus leiab, et eeltooduga on tõendamist leidnud see, et kaebaja oli mitte üürnik, vaid isik, kes

asus koos üürnikuga eluruumi kasutama. Sellest tulenevalt leiab kaebaja ebaõigesti, et ta omab

üürnikuga võrdseid õigusi seoses üürilepingu nr ISS-822 esemega.

8.3. Asjas on tõendatud ka see, et Yi ja kaebaja abielu lahutati 30.10.2013 (vt kolmanda isiku

09.01.2021 vastus kaebusele lisa 1, KIS dok 7s). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Y on

14.03.2018 uuesti abiellunud (Z) ja neil on ühine tütar C (sünd xx xx xxxx). Kohus on vastavad

andmed üle kontrollinud ka rahvastikregistrist (vt KIS dok 16s).

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et eeltoodust tulenevalt puudus üürileandjal Y

26.10.2020 avalduse esitamise ajal võimalus käsitleda kaebajat Y perekonnaliikmena ehk

kolmanda isiku abikaasana, kellele oli varasemalt antud üürniku abikaasana õigus lepingu eset

kasutada. Pooled ei ole vormistanud ka üürilepingu muudatust, mille kohaselt oleks kaebaja

muuks isikuks, kes võiks eluruumi kasutada.

Kohus selgitab siinkohal, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 289 sätestab, et eluruumi üürnikul on

õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja

töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes

üürileandja nõusolekul.

8.4. Kohus märgib, et käesoleval juhul kohaldub lisaks VÕS § 289 üürilepingule ka Tallinna

Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud ,,Tallinna linna omandis olevate

eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise kоrd“ (17.10.2002 määruse Lisa 1 – Kord).

Korra p 35 sätestab, et üürile antud eluruumi üürniku abikaasa, alaealiste laste, töövõimetute

vanemate ja teiste isikute majutamine on lubatud linnavara valitseja, kelle valitsemisel on üürile

antud eluruum, loal, mis on vormistatud linnavara valitseja korralduse või käskkirjaga.

Järelikult tuleneb antud juhul õiguslikust regulatsioonist kohustus saada üürileandja kirjalik

nõusolek ka abikaasa majutamiseks, samuti muude isikute (sh laste isa) majutamiseks.

Seejuures tuleb arvestada sellega, et muude isikute majutamine saab igal juhul toimuda üksnes

üürniku tahtel. Seega juhul, kui üürnik ei soovinud enam enda poolt üüritavas eluruumis

majutada kaebajat, siis oli tal õigus esitada vastav avaldus vastustajale. Seda võimalust kolmas

isik ka kasutas.

26.10.2020 esitaski kolmas isik Y avalduse Tallinna linnale välja arvata kaebaja X välja

üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast (vt 18.01.2021 vastustaja vastuse

lisa, KIS dok 8s).

8.5. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirjaga nr 1.-1/310

„Xxxxxxxx üürilepingu nr lSS-822 muutmiseks nõusoleku andmine“ p 1 otsustati: muuta

märtsil 2016 sõlmitud Xxxxxxxx eluruumi üürilepingut nr lSS-822 punkti 11 ja arvata X (ik

xxxxxxxxxx) välja üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast.

Käskkirja õiguslikuks aluseks on märgitud Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr

56 kinnitatud ,,Tallinna linna omandis olevate еluruumidе kasutamise, käsutamise ja valdamise

kоrrа" punktid 9 ja 33. Muudatus on tehtud tuginedes Xxxxxxxx üürniku Y avalduse alusel.

(14.12.2020 kaebuse lisa 2, KIS dok 1s.)

Kohus leiab arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid kogumis, et Tallinna Linnavaraameti

10.11.2020 käskkiri nr 1.-1/310 on õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu.

Nagu kohus ka juba ülal märkis, siis arvestades, et kaebaja ei ole juba alates 30.10.2013

kolmanda isiku abikaasa, kaebajat ei ole üürilepingus märgitud kui muud isikut, kes võiks

eluruumi kasutada ning kaebaja on loonud uue perekonna (moodustanud uue leibkonna), oli

igati põhjendatud vastustaja otsus rahuldada kolmanda isiku taotlus kaebaja välja arvamiseks

üürnikuga koos eluruumi kasutama õigustatud isikute hulgast. Üürnikul on õigus otsustada,

keda ta soovib koos endaga majutada. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda üürilepingu

eseme kasutamise õiguse jätkamist olukorras, kus ta ei ole üürilepingu pooleks ega ka üürniku

abikaasaks. Asjaolu, et kaebaja on üürniku kahe lapse isaks, sellist õigust ei anna. Samuti ei

tulene sellist õigust sellest, et kaebaja omandis puudub eluruum ja kaebaja on end üksnes sisse

kirjutanud muudele aadressidele ja ta on esitanud taotluse Lasnamäe linnaosa valitsusele

elamistingimuste parandamiseks Lasnamäel korteri üürimiseks.

8.6. Lisaks on kaebaja ekslikul arusaamal, et vastav õigus võiks tulla talle Rootsi Attunda

Maakohtu 09.02.2015 kohtuotsusest (vt kolmanda isiku 23.03.2021 vastuse lisa 4, KIS dok

12s), millega otsustati kaebaja ja kolmanda isiku laste hooldusõiguse küsimus. Kaebaja poolt

viidatud kohtuotsus puudutab üksnes laste hooldusõiguse küsimust ega saa kuidagi mõjutada

kolmanda isiku ja vastustaja vahel sõlmitud üürilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Kaebajal on oma õigustest ilmselgelt valesti aru saanud.

Kohus on seisukohal, et Rootsi Attunda Maakohtu 09.02.2015 kohtuotsusest ei tulene kaebajale

mitte õigust elada oma lastega pool ajast nende elukohas (ehk Xxxxxxxx), vaid kaebajal on

õigus elada pool ajast koos oma lastega kaebaja elukohas. Kaebajal on väärarusaam oma

subjektiivsetest õigustest ning kohtule nähtub, et kaebaja leiab, et tal on suuremad õigused kui

need tal tegelikult seaduse järgi on. Kaebaja viisil kohtuotsust tõlgendades võiks asuda ka

seisukohale, et kui lapsed elavad pool aega Rootsis/Eestis kaebaja elukohas, siis on laste emal

õigus samuti pool aega kasutada vastavat kaebaja eluruumi Rootsis/Eestis. Ilmselgelt see nii ei

ole.

Kohtule jääb ka arusaamatuks, miks kaebaja leiab, et tal on õigus kasutada oma endise abikaasa

poolt üüritavat eluruumi jätkuvalt peale abielu lõppemist. Kohus viitab siinkohal PS § 26

perekonna- ja eraelu puutumatusele ja § 33 esimesele lausele kodu puutumatusele ning leiab,

et kui kaebaja ja kolmas isik on abielu lahutanud, siis vaatamata sellele, et kaebaja on kolmanda

isiku kahe lapse isa, puudub tal õigus rikkuda kolmanda isiku kodu ja eraelu puutumatust

nõudes sisuliselt seda, et kaebaja saaks jätkuvalt kasutada eluruumi, mis on vastustaja poolt

üürile antud kolmandale isikule.

Kohus leiab, et arvestades eeltoodut on vastustaja õiguspäraselt rahuldanud kolmanda isiku

taotluse ja arvanud kaebaja välja üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast.

Kohus möönab, et vastustaja oleks võinud vaidlustatud käskkirja põhjalikumalt motiveerida

ning selgemalt välja tuua olukorda käsitleva õigusliku regulatsiooni. Kohus soovitab vastustajal

edaspidi vastavate otsuste tegemisel selles osas olla põhjalikum. Samas tuleb käesoleval juhul

kohtu hinnangul siinkohal kohaldada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58, mis sätestab, et

haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saanud

motiveerimiskohustuse rikkumine mõjutada asja otsustamist ning vaidlustatud käskkirja

tühistamisel tuleks vastustajal välja anda samasisuline haldusakt, millest tulenevalt ei ole

käskkirja tühistamine põhjendatud.

9. Kaebaja toob veel välja, et tema õigusi on rikutud, kuna vastustaja mitte ainult ei arvanud

kaebajat korteri üürilepingust välja, vaid lisaks registreeris kaebaja sellelt aadressilt välja

kaebaja nõusolekuta. See tähendab kaebaja arvates, et vähemalt käesoleva vaidluse

läbivaatamise jooksul peab kaebaja olema registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas.

Kohus saab kaebaja väitest aru nii, et kaebaja peab silmas rahvastikuregistri registreeringut.

Kohus märgib, et talle ei nähtu, et kaebaja oleks üldse olnud rahvastikuregistri järgi

registreerinud oma elukohana aadressi Xxxxxxxx Tallinn – see aadress on üksnes märgitud

lisa aadressina (vt rahvastikuregistri väljavõte). Eeltoodust tulenevalt jääb kohtule kaebaja

väide ebaselgeks.

Kui kaebaja pidas aga silmas hoopis seda, et kaebaja üürilepingust välja arvamiseks oleks

vajalik olnud kaebaja nõusolek, siis kohus ei nõustu vastava väitega juba ülalpool toodud

põhjustel. Kaebaja ei ole ka õiguslikult põhjendanud, miks ta vastaval seisukohal on. Korrast

ei nähtu vastava nõusoleku vajalikkust. Kaebaja ei vastanud enam tingimustele, mille alusel

oleks ta pidanud jätkuvalt olema märgitud üürilepingus üürniku abikaasana, keda on üürnikul

õigus majutada talle üüritud eluruumis. Kaebaja on oma abielu kolmanda isikuga juba aastaid

tagasi lahutanud ja uuesti abiellunud. Seega oli selge alus kaebaja üürilepingust välja

arvamiseks ja tema nõusolekut selleks vaja ei olnud.

Mis puudutab aga kaebaja viidet sellele, et vähemalt käesoleva vaidluse ajal oleks kaebaja

pidanud olema jätkuvalt registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas (kui kaebaja peab selle

all silmas seda, et üürilepingus ei oleks tohtinud vastavat muudatust enne vaidluse lõppemist

teha), siis kaebaja ei ole kohtule esitanud esialgse õiguskaitse taotlust vaidlustatud käskkirja

kehtivuse peatamiseks. Haldusakti vaidlustamine kohtus ei peata automaatselt haldusakti

kehtivust. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja vastavad väited asjakohased.

Kui kaebaja pidas silmas aga sissekirjutust, siis see ei ole esiteks käesoleva kaebuse esemeks

ning teiseks nagu kohus juba ülal märkis, ei nähtu rahvastikuregistrist, et kaebaja oleks olnud

Xxxxxxx Tallinn sisse kirjutatud. Kaebaja rahvastikuregistri järgseks elukohaks on hetkel

xxxxxxxx Tallinna ja enne seda oli 15.06.2009-09.02.2020 kaebaja rahvastikuregistrisse kantud

elukohaks xxxxxxxx, Tallinn (vt rahvastikuregistri väljavõte, KIS dok 16s).

10. Kaebaja viitas veel sellele, et kolmanda isiku ema ei peaks kasutama Xxxxxxxx korterit

ning tema kandmine üürilepingusse ei olnud õiguspärane ning vastustaja on Tallinna

Linnavolikogu 17.10.2002 määrust nr 56 tõlgendanud ebaõigesti kolmanda isiku ja tema ema

kasuks. Kaebaja viitas ka sellele, et kolmas isik ei kuulu isikute ringi, kes vajaks

elamistingimuste parandamist.

Kohus leiab, et kuivõrd vaidlustatud 10.11.2020 vastustaja käskkirjaga nr 1.-1/310 ei ole

otsustatud kolmanda isiku ema kandmist üürilepingusse, siis väljub antud küsimus käesoleva

vaidluse esemest ning vastavad kaebaja väited, mis puudutavad kolmanda isiku ema, tuleb jätta

tähelepanuta Kohus juhib siinkohal kaebaja tähelepanu üksnes sellele, et kui kolmas isik on

üürnik, siis vastavalt tema poolt avaldatule tulebki vastustajal teha vastavad muudatused

üürilepingus üürilepingu eset kasutatavate isikute osas (vastav kohustus teavitada sellest

vastustajat tuleneb otseselt ka Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisa 1 p 35).

Samuti on asjakohatud kaebaja väited selles, et vastustaja on tõlgendanud korda kolmanda isiku

kasuks. Kaebaja ei ole ka ära näidanud, milles see ühe poole kasuks tõlgendamine seisneb.

Sellest tulenevalt ei saa kohus ka vastava kaebaja väite osas võtta täpsemat seisukohta.

Samuti väljuvad kaebaja väited üürilepingu õigusvastasest jätkamisest kolmanda isikuga

käesoleva vaidluse esemest (kohus kontrollib käesoleva vaidluse raames üksnes vaidlustatud

Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirja nr 1.-1/310 õiguspärasust) ning kohus ei pea

vajalikuks neile vastata.

11. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

12. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ja kolmas isik ei ole kohtule

menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik