2-21-2977/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

7. mai 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-2977

Tsiviilasi

Viimsi Pihlakodu OÜ avaldus IAPA Vara Osaühingu

pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 4. märtsi 2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Viimsi Pihlakodu OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): Viimsi

Pihlakodu OÜ (registrikood 14710706), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Liis Könn

Võlgnik: IAPA Vara Osaühing (registrikood 14005900),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Klen Laus ja

Ramil Pärdi

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata IAPA Vara Osaühingu 6. aprilli 2021 taotlus täiendava tõendi

vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 4. märtsi 2021 määrus jätta muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Viimsi Pihlakodu OÜ kanda.

5. Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu

summaks määruskaebemenetluses 768 eurot ja mõista see summa välja

võlausaldajalt Viimsi Pihlakodu OÜ-lt võlgniku IAPA Vara Osaühingu kasuks.

Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada võlausaldajat tasuma välja

mõistetud menetluskulu summalt võlgnikule viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on võlausaldajal õigus esitada

määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi

vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

2 (5)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi Pihlakodu OÜ (võlausaldaja) esitas 25. veebruaril 2021 Harju Maakohtule avalduse

IAPA Vara Osaühingu (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja tõi esile järgmist:

-

võlgnik ja Note Investment OÜ (edaspidi: ostja) sõlmisid 18. detsembril 2018 Viimsi

vallas Lubja külas aadressil Pärtlepõllu tee L1 asuva kinnistu jagamise lepingu ja

müügilepingu. Müügilepingus leppisid nad kokku kinnistuga seotud ehitustööde

teostamises ja ehituskulude jaotuses järgmiselt:

o katastriüksuse 89001:001:0389 osa, mis on kasutusel liikluseks, väljaehitamist

rahastab 20% osas ostja ja 80% osas võlgnik,

o katastriüksuse 89001:001:0389 maa alla jäävate kommunikatsioonide

väljaehitamist rahastab 20% osas ostja ja 80% osas võlgnik,

o võlgnik kohustus tasuma omapoolse rahastuse osa kohe peale ostjalt kirjaliku

nõude saamist;

-

müügilepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused anti 27. mail 2019 üle

võlausaldajale;

-

ehitustööd on teostatud ja ehitaja esitas võlausaldajale tööde maksumuse kohta arved

kokku summas 419 531,23 eurot (käibemaksuga). Võlausaldaja on arved tasunud;

-

müügilepingu kohaselt kohustus 80% nimetatud arvetel märgitud ehituskuludest

(335 624,99 eurot) tasuma võlgnik. Võlgnik ei ole seda kohustust täitnud;

-

võlausaldaja esitas 3. detsembril 2020 võlgnikule pankrotihoiatuse, mille kättesaamist

võlgnik kinnitas;

-

pankrotiavalduse esitamise ajal on võlg 347 447,31 eurot, sh 335 624,99 eurot

põhinõue (80% ehituskuludest koos käibemaksuga) ja 11 822,32 eurot viivis alates

18. septembrist 2020. Võlgnik on nõuet tunnistanud;

-

võlgniku püsivat võimetust oma kohtususi täita kinnitab tal majandustegevuse

puudumine. Võlgnik asutati osakapitali sissemakset tegemata, võlgniku majandusaasta

aruanded kinnitavad maksejõuetust, võlgniku kinnisvara on koormatud hüpoteekidega

lähikondsete kasuks ja võlgnikul puudub muu vara.

2. Võlgnik vaidles nõudele vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

võlausaldajal puudub sissenõutavaks muutunud nõue. Müügilepingu p 2.7.3 järgi tekib

võlgniku rahastamiskohustus võlgniku poolt esmalt ostjale kirjaliku teate saatmisest,

mitte aga ostja nõudmisel. Võlgnikul ei ole seetõttu kohustust tekkinud;

-

nõude suurus on ebaselge, sest poolte vahel on vaidlus ehituskulude maksumuse osas;

-

võlgnik on maksejõuline, tema bilansis olevate kinnistute väärtus on 780 000 eurot.

Ainsad võlausaldajad on võlgniku osanikud ja vara ületab kohustusi 300 000 euro

võrra.

3 (5)

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus jättis 4. märtsi 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) ajutise halduri

nimetamata ja lõpetas asja menetluse pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 alusel.

Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda, määrates kindlaks võlgnikule hüvitatava

summa.

3.1. Maakohus leidis, et pooltel on vaidlus müügilepingu p 2.7.3 tõlgendamise üle ja see vajab

selgeks vaidlemist hagimenetluse korras. Poolte tahte väljaselgitamine lepingu sõlmimisel

väljub pankrotimenetluse raamidest. Viidatud punkti grammatilisel tõlgendamisel nähtub, et

müüja pidi saatma vaidlusaluse rahastuse tasumiseks ostjale teate, kohustudes ka ise tasuma

omapoolse rahastuse. Vastupidist lepingudokumendist ei nähtu. Pankrotimenetluse raames ei

ole võimalik muud ka tuvastada. Kohus saab pankrotimenetluses kõrvaldada vaid ilmselt

põhjendamatuid vastuväiteid, kuid võlgniku vastuväide ei ole ilmselt põhjendamatu. Seetõttu

võib olla õige võlgniku väide, et võlausaldaja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kirjeldatud

olukorras tuleb nõude sissenõutavust kontrollida hagimenetluses. Samuti pole selge nõude

olemasolu muul kui lepingulisel alusel. Vaidlustamata asjaoludel korraldas võlausaldaja

võlgniku kinnistule tee ehitamise, aga on ebaselge, kas see võib olla lepinguvälise nõude alus

(nt alusetu rikastumine). Järelikult ei saa kohus sellele tugineda.

3.2. Hagimenetluses vajab selgeks vaidlemist ka nõude suurus. Võlgnik on küll põhjendatuks

pidanud tasumise kohustust 50 778,80 euro ulatuses, kuid märkinud, et see kohustus ei ole

sissenõutavaks muutunud. Seega ei ole võlgnik võlausaldaja nõuet tunnistanud.

3.3. Juhul, kui võlgnik oleks tunnistanud võlga 50 778,80 euro ulatuses, ei annaks see alust

nimetada ajutine haldur, sest asjaomase nõude osas ei ole võlgnik maksejõuetu. Võlgnik hindab

vara väärtuseks 780 000 eurot ja ainsateks võlausaldajateks osanikke. Võlgniku hinnangul

ületab vara kohustusi 300 000 eurot võrra. Ka võlausaldaja möönis istungil, et võlgniku vara

väärtus võib olla 100 000–200 000 eurot. Seega ületab võlgniku vara võimalikku nõuet.

3.4. Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Võlgniku

lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 12 t ulatuses tunnitasumääraga 160 eurot –

kokku 1920 eurot (= 12 × 160). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS

4. Võlausaldaja esitas 19. märtsil 2021 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja uue määrusega nimetada võlgnikule ajutine haldur või saata asi uueks

lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

võlausaldajal on ehituskulu hüvitamise nõue müügilepingu p-de 2.7.1 ja 2.7.2 alusel;

-

müügilepingu p 2.7.3 järgi on võlausaldaja nõue sissenõutav. Võlausaldaja esitas

15. septembril 2020 võlgnikule nõude tasuda tema osa hiljemalt 18. septembril 2020.

Võlgnik on nõudekirja kätte saanud, kuid pole võlga tasunud;

-

võlgnik on vähemalt 50 778,80 euro ulatuses kohutust tunnistanud 21. oktoobri 2020

kirja p-s 2.4;

-

võlgnik on maksejõuetu. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli võlgniku käive aastatel

2017–2020 null eurot ja võlgnik ei maksnud riiklikke makse. Võlgnikul ei ole töötajaid;

-

võlgniku kohustused ületavad tema vara. Kuni 2018. aastani oli võlgniku majandus-

aasta aruandes kinnistute väärtus 293 390 eurot, 2019. aasta majandusaasta aruandes

kajastas võlgnik kinnisvarainvesteeringuna 780 000 eurot, kuid puudub põhjendus,

miks hindas vara senisega võrreldes ligi kolm korda kallimaks;

4 (5)

-

võlgniku väitel on tal kohustusi 423 360,60 eurot, millele lisandub kohustus

võlausaldaja ees 335 624,99 eurot. Enne vara põhjendamatut ümberhindamist oli

võlgniku vara väärtuseks 293 390 eurot, mis on peaaegu kaks korda madalam

kohustuste summast. Samuti on kinnistud koormatud hüpoteekidega kokku

1 620 000 euro ulatuses.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis võlgnikule tähtaja sellele

vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja

edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus

9. aprillil 2021.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja kannab

määruskaebuse menetlemise kulud.

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti

rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole selge. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

7.1. Pankrotiavalduse alus peab olema selge nõue (nt Riigikohtu 6. märtsi 2002 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Nii on PankrS § 31 lg 1 ja § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige

sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist

pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses

väljaspool pankrotimenetlust.

7.2. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu ja tõendite põhjal õigesti, et võlausaldaja

nõue pole selge.

Pooled vaidlevad müügilepingu p 2.7.3 tõlgendamise üle. Võlgnik esitas vastuväited

võlausaldaja seisukohale, et tee ja kommunikatsioonide väljaehitamise kohustus kehtib

peegelpildis mõlema poole suhtes, ning on seisukohal, et võlausaldajal ei ole tema vastu

sissenõutavaks muutunud nõuet. Samuti ei nõustunud võlgnik ehitustööde maksumusega ning

leidis, et võlausaldaja tegevus ehituslepingu sõlmimisel ei järginud müügilepingu eesmärki ja

ehituslepingu alusel teostatud tööd ei ole hõlmatud müügilepingu p-dega 2.7.1 ja 2.7.2. PankrS

§ 10 lg 1 kohustab võlausaldajat oma nõuet tõendama ja sama paragrahvi teise lõike p 1 nimetab

võlgniku maksejõuetuse põhistamisel ühe eeldusena nõude sissenõutavaks muutumise.

Olukorras, kus pooltel on erimeelsused nii kohustuse tekkimise kui kohustuse suuruse osas, ei

saa kohustust lugeda muutunud sissenõutavaks pankrotimenetluse kontekstis.

Ringkonnakohtu hinnangul ületaks poolte õigussuhete hindamiseks vajalike asjaolude

tuvastamine ja tõendite hindamine käesoleval juhul piirid, milles poolte suhteid saab hinnata

pankrotimenetluses. Nõude kontrollimisel tuleb hinnata kõiki võlgniku esitatud vastuväiteid,

aga selleks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest.

Võlgnik põhistas piisavalt vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid.

Järelikult ei saa pankrotiavalduse menetlemisel võtta ühtset seisukohta võlausaldaja nõude

selguse kohta. Seetõttu pole ringkonnakohtul ka vaja ega võimalik vastata kaebuse väidetele

konkreetsete asjaolude ja tõendite kohta. Samad väited ja tõendid saavad pooled soovi korral

esitada nõude üle peetavas hagimenetluses.

8. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p 1

alusel nimetamata. Juhul, kui kohus tuvastab ühe aluse PankrS § 15 lg-st 3, puudub kohtul

vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku

maksejõuetus on põhistatud.

5 (5)

9. Võlgnik esitas koos määruskaebuse vastusega täiendava tõendi (Pindi Kinnisvara OÜ

eksperthinnang nr 210405-32268), millega soovis tõendada kinnisvara väärtust ja sellega enda

maksevõimet. Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et võlausaldaja märgitud asjaolud

võlgniku maksevõime kohta pole avalduse ega kaebuse lahendamisel asjakohased. Neil

kaalutlustel jääb võlgniku taotlus TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Tõendite

elektroonilise esitamise tõttu pole vaja neid tagastada. Praegused tehnilised võimalused ei ole

piisavad, et kohus saaks tagastada tõendid infosüsteemi vahendusel.

10. Kaebusega seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1alusel võlausaldaja kanda,

sest kaebus jääb rahuldamata.

10.1. Võlgniku menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus tema esindajatel määruskaebusega

tutvumisele ja vastuse koostamisele kokku 4 t 48 min. Arvestades asja sisu ning esitatud

dokumentide mahtu, saab seda pidada põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks määruskaebuse

läbivaatamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on tavapärane

tasumäär käesoleval juhul 160 eurot, millest lähtuvalt peab vaidluse teine pool kulud hüvitama.

10.2. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ning

§ 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 768 eurot (= 4,8 × 160 ). Vastavalt võlgniku

taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab võlausaldaja maksma menetluskulude

tasumisega viivitamise korral võlgnikule viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras. Rahuldamata jääb võlgniku taotlus tõendi saamise kulu (2 eurot)

hüvitamiseks, sest äriregistri väljavõtet ei ole ringkonnakohtule esitatud ja selleks oleks

puudunud ka vajadus.

11. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes

siis, kui see on PankrS-s ette nähtud. Kuivõrd maakohus jättis PankrS § 15 lg 1 alusel

rahuldamata võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas

pankrotiavalduse menetluse, ei võimalda seadus selles osas ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebust esitada. TsMS § 178 lg 1 esimese lause võimaldab vaidlustada menetluskulude

jaotuse

kaevates

lahendi

peale,

millega

menetluskulud

jaotati.

Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seega ei saa võlgnik tema taotluse 2 euro osas

rahuldamata jätmise peale kaevata.

(allkirjastatud digitaalselt)