2-19-5755/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 5. mai 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-5755

Kohtuasi

Y hagi Tallinna linna vastu üürilepingu pikendamiseks

Tallinna linna vastuhagi Y ja X vastu korteriomandi

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y ja X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastuhagi

kostja)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Artur Politanov

Kostja (vastuhagi hageja) Tallinna linn (Tallinna

Linnavaraameti

kaudu)

(registrikood

75023757),

lepinguline esindaja Inken Logberg

Vastuhagi kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Artur Politanov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y ja X menetlusabi taotlus rahuldamata.

2. Jätta Y ja X 26. aprilli 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 31. märtsi 2021.

a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-19-5755 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Y ja X kanda. Tallinna linnal ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-19-5755

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y (hageja, üürnik) esitas 12. aprillil 2019 Harju Maakohtule Tallinna linna (Tallinna

Linnavaraameti kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus pikendada temaga sõlmitud

üürilepingut kolmeks aastaks.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt andis kostja Tallinna Linnavalitsuse 19. jaanuari

2011. a korraldusega nr 72-k hagejale, tema abikaasale X-le (hageja abikaasa) ja nende

alaealisele pojale Q-le kolmeks aastaks üürile Tallinnas XXX asuva kahetoalise korteri (korter).

Hageja ja kostja sõlmisid 31. jaanuaril 2011 üürilepingu nr ISS-840 (üürileping). Kostja

pikendas Tallinna Linnavalitsuse 8. jaanuari 2014. a korraldusega nr 18-k üürilepingut viie

aasta võrra, s.o kuni 8. jaanuarini 2019. Hageja teatas kostjale kaks kuud enne üürilepingu

tähtaja möödumist, et ta soovib üürilepingu pikendamist veel viie aasta võrra. Tallinna

Linnavalitsus pikendas 11. veebruari 2019. a korraldusega nr 236-k üürilepingut üksnes kuni

30. juunini 2019.

Hageja nõuab VÕS § 326 lg 2 alusel kohtus üürilepingu pikendamist. Hagejal on eriline huvi

elada korteris, sest ta ei suuda tervislikel põhjustel leida tasuvat tööd ega saa seetõttu eluruume

eraisikutelt üürida. Hageja on osaliselt töövõimetu ja tema haigestumine ei ole ajutine.

Töötukassa määras hagejale 17. detsembri 2019. a otsusega töövõimetoetuse. Haldusasjas

nr 3-20-873 on pooleli menetlus, milles vaadatakse läbi hageja kaebust Eesti Töötukassa

19. veebruari 2020. a otsuse nr TVH/20/007376 tühistamiseks, st otsustatakse hageja töövõime

üle. Praegune menetlus tuleb peatada haldusasjas nr 3-20-873 menetluse lõppemiseni. Hageja

abikaasal on samuti tervisega probleeme.

Vastuväited hagile

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et tema isiklik olukord on halvenenud ajutise

töövõimetuse tõttu sel määral, et seab ohtu kogu perekonna toimetuleku. Ükski tõend ei kinnita

hageja väidet raskete tagajärgede saabumisest talle ja tema perele. Perearsti tõendil on märgitud

erinevad diagnoosid, kuid see võimalda hinnata nende mõju hageja igapäevasele toimetulekule

ega hageja töövõimet. Kostja on selgitanud hagejale, et ta saab taotleda munitsipaaleluruumi,

kuid peab selleks esitama vastavad dokumendid. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni

arvamuse kohaselt ei ole alust käsitada hagejat munitsipaaleluruumi vajava isikuna.

Vastuhagi nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 19. novembril 2020 Harju Maakohtule hageja ja tema abikaasa vastu vastuhagi,

milles palus kohustada hagejat ja tema abikaasat vabastama korteri ning andma selle

kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval kostjale üle. Kostja palus määrata, et korteri

2-19-5755

vabastamata jätmisel kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval saab tõsta hageja ja tema

abikaasa koos kõigi korteris asuvate isikute ja varaga välja.

Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt pikendas Tallinna Linnavalitsus 11. veebruari 2019. a

korraldusega nr 236-k üürilepingut 30. juunini 2019, kuna 16. jaanuaril 2019 sai hageja ja tema

abikaasa poeg 19-aastaseks ja lõpetas suvel õpingud. Kostja andis 2. oktoobri 2019. a kirjaga

hagejale ja vastuhagi kostjale II täiendava tähtaja 18. oktoobrini 2019 korteri valduse

üleandmiseks kostjale. Q vabastas korteri 27. novembril 2019, kuid hageja ega tema abikaasa

ei ole seda siiani teinud. Nad valdavad korterit õigusliku aluseta, mistõttu on kostjal õigus korter

nende valdusest välja nõuda.

Vastuväited vastuhagile

4. Hageja ja tema abikaasa vaidlesid vastuhagile vastu. Vastuhagi ei saa lahendada enne hagi

lahendamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 31. märtsi 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi

ning kohustas hagejat ja tema abikaasat korterit vabastama. Maakohus määras otsuse täitmise

aja, viisi ja korra kindlaks selliselt, et nad on kohustatud korteri vabastama ja andma selle

kostjale üle kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval ning selle tegemata jätmisel saab nad

korterist koos kogu varaga välja tõsta. Hagi menetlemisega seotud menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda (v.a hagiavalduselt tasutud riigilõiv, mis jäi riigi kanda) ning vastuhagi

menetlemisega seotud menetluskulud solidaarselt hageja ja tema abikaasa kanda. Maakohus

mõistis hagejalt ja tema abikaasalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 300 eurot

(riigilõiv) koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

Tallinna Linn sõlmis 25. märtsil 2008 OÜ-ga Raadiku Arendus rendilepingu, millega

võttis Tallinnas XXX asuvad korterid üürile;

-

hageja ja tema abikaasa olid alates 24. septembrist 2010 noore perena Põhja-Tallinna

Valitsuses eluruumi üürimist taotlejana arvel;

-

Tallinna Linnavalitsus otsustas 19. jaanuari 2011. a korraldusega nr 72-k anda hagejale,

tema abikaasale ja nende alaealisele pojale Tallinnas XXX asuva korteri kolmeks

aastaks üürile; korralduse p 14 järgi pikendati üürilepingut üksnes juhul, kui esinevad

jätkuvalt asjaolud, mis olid üürilepingu sõlmimise aluseks;

-

hageja ja kostja sõlmisid 31. jaanuaril 2011 üürilepingu tähtajaga kuni 31. jaanuarini

2014; üürilepingu p 15.1 järgi pikendati üürilepingut üksnes juhul, kui esinevad

jätkuvalt asjaolud, mis olid üürilepingu sõlmimise aluseks;

-

hageja ja tema abikaasa ühine poeg sai 19. jaanuaril 2019 19-aastaseks;

-

Tallinna Linnavalitsus otsustas 11. veebruari 2019. a korraldusega nr 236-k pikendada

üürilepingut 30. juunini 2019 (mitte kolmeks aastaks);

-

Töötukassa hindas hageja töövõimet alates 17.03.2019 kuni 16.03.2020 osaliseks ja

määras hagejale alates 12. aprillist 2019 kuni 16. märtsini 2020 töövõimetoetuse, kuid

2-19-5755

lõpetas alates 11. juunist 2019 toetuse maksmise, sest hageja ei vasta seaduses sätestatud

tingimustele (lõppes tema töötuna arvel olek);

-

Töötukassa tegi 14. novembril 2019 hagejale ettekirjutuse makstud töövõimetoetuse

tagastamiseks;

-

alates 17. novembrist 2019 ei ela hageja ja tema abikaasa poeg enam korteris, kuid

hageja ja tema abikaasa kasutavad jätkuvalt korterit;

-

Töötukassa 2019. a detsembri tõendi järgi oli hagejale määratud alates 13. detsembrist

2019 osaline töövõime

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta esmalt rahuldamata seetõttu, et

üürilepingu p-s 15 ja linnavalitsuse korralduses sätestatud üürilepingu pikendamise eeldus ei

ole täidetud.

Hageja sai noore perena korteri oma kasutusse, sest tal oli abikaasaga ühine alaealine laps.

Pooled leppisid kokku, et üürilepingu pikendamise eelduseks on asjaolu, et tegemist on noore

perega. Kuna hageja ja tema abikaasa poeg sai 19. jaanuaril 2019 19-aastaseks, pikendas kostja

üürilepingut üksnes 30. juunini 2019 (kooli lõpetamiseni). Kostja selgitas hagejale 17. mai

2019. a kirjas, et kui hageja vajab hädasti eluruumi, tuleb tal pöörduda uue eluruumi saamiseks

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse poole, sest tema peret ei saa enam käsitada noore perena. Hageja

ei ole väitnud, et tegemist on endiselt noore perega. Kuna hageja ja tema abikaasa poeg on

saanud täisealiseks ega ela enam korteris, ei ole üürilepingu pikendamise eeldused täidetud ja

kostja jättis põhjendatult üürilepingu kolmeks aastaks pikendamata.

5.3. Üürilepingu pikendamiseks ei ole alust ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 326 lg 2 järgi

koosmõjus VÕS § 328 lg-ga 2.

Hageja ei ole tõendanud, et tema ja ta abikaasa terviseseisund ei võimalda neil osaliselt või

täielikult töötada ja seeläbi sissetulekut teenida, et muudelt isikutelt eluruumi üürida. Hageja

esitatud individuaalsest tööotsimise kavast ega Medicum Perearstikeskuse tõenditest ei nähtu,

et hageja oleks osaliselt või täielikult töövõimetu ega saa oma tervise tõttu tööd teha ja piisavat

sissetulekut teenida. Töötukassa 14. novembri 2019. a ettekirjutusest nähtuvalt hinnati hageja

töövõime perioodil 17. märtsist 2019 kuni 16. märtsini 2020 osaliseks ning talle määrati alates

12. aprillist 2019 kuni 16. märtsini 2020 töövõimetoetus. Töötukassa ettekirjutusest nähtub, et

hageja töötuna arvel olek lõpetati 11. juunil 2019. Ettekirjutuse tegemise põhjuseks oli see, et

hageja ei vastanud alates 12. juunist 2019 ühelegi töövõimetoetuse seaduse § 12 lg 1 p-des 6 ja

8–14 sätestatud tingimusele, ning talt nõuti pärast seda makstud toetus tagasi. Ettekirjutus ei

tõenda hageja väidet, et ta on töövõimetu ega saa sissetulekut teenida, sest hageja töötuna arvel

olek lõpetati enne üürilepingu tähtaja möödumist. Asjas ei ole tähtsust Tallinna Halduskohtu

6. juuli 2020 määrusel haldusasjas nr 3-20-873, millega halduskohus võttis menetlusse hageja

kaebuse seoses Töötukassa ettekirjutusega. Hageja esitatud Töötukassa 17. detsembri 2019. a

otsus, millega järgi on hagejale alates 13. detsembrist 2019 määratud osaline töövõime, ei

kinnita samuti, et hageja ei saaks teenida piisavat sissetulekut. Lisaks on osaline töövõime

määratud pool aastat pärast üürilepingu lõppemist. VÕS § 326 lg 2 tulenevad eeldused lepingu

pikendamiseks peavad olema olemas enne lepingu lõppemist, mitte tekkima pool aastat pärast

lepingu lõppemist. Ka hageja abikaasa kohta Medicum Perearstikeskuse AS-i tõendist ei nähtu

tema võimetus tööd teha ja sissetulekut teenida.

2-19-5755

Arvestades seda, et üürileping sõlmiti noore pere vajadusteks, see ei olnud eriti pikaajaline ning

kostja üürib isikutele eluruume lähtuvalt nende tõendatud vajadusest ega kasuta neid isiklikes

huvides, samuti seda, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja ta abikaasa ei ole osalise või täieliku

töövõimetuse tõttu suutelised sissetulekuid teenima ja eluruumi teistelt isikutel üürima, ei ole

alust üürilepingut kolmeks aastaks pikendada.

5.4. Kostjal on õigus nõuda korter hageja ja tema abikaasa ebaseaduslikust valdusest välja.

Kuna üürileping lõppes VÕS § 189 p 9 ja § 309 lg 1 I lause järgi tähtaja möödumise tõttu

30. juunil 2019, ei ole hagejal ja tema abikaasal ei ole enam õiguslikku alust korterit vallata

ning nad peavad korteri kostjale VÕS § 334 lg 1 järgi tagastama ja korteri valduse AÕS § 44

lg 1 alusel vabastama.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja ja tema abikaasa esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse

tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et Tallinna Linnavalitsuse

19. jaanuari 2011. a korraldus nr 72-k ja üürilepingu p 15.1 välistavad üürilepingu pikendamise

VÕS § 326 lg 2 alusel. Eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning

vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on VÕS § 275

alusel tühine.

6.2. Maakohus asus vääralt seisukohale, et üürilepingu pikendamiseks ei ole VÕS § 328 lg 1

p-de 1, 2, 3 ja 5 järgi alust, jättes arvestamata, et praeguses asjas ei saanud teha otsust enne

seda, kui on lahendatud haldusasi nr 3-20-873, st selge, kas hageja on töövõimetu. Ka hageja

abikaasal on terviseprobleem ja ta ei suuda teenida üksi piisavat sissetulekut teistelt isikutelt

korteri üürimiseks.

6.3. Kuna hagejal on õigus nõuda üürilepingu pikendamist, ei saanud maakohus vastuhagi

rahuldada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

8. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

2-19-5755

9. Praegusel juhul heidavad apellandid maakohtule esmalt ette seda, et maakohus leidis valesti,

et Tallinna Linnavalitsuse 19. jaanuari 2011. a korraldus nr 72-k p 14 ja üürilepingu p 15.1

välistavad üürilepingu pikendamise VÕS § 326 lg 2 alusel. Kolleegiumi hinnangul ei saa seda

maakohtu otsuse põhjendustest järeldada. Kuigi maakohus märkis, et hagi rahuldamata

jätmiseks annaks alust ainuüksi see, et hageja pere ei ole enam noor pere ning eeldused

üürilepingu pikendamiseks ei ole seetõttu täidetud, hindas maakohus põhjalikult ka seda, kas

oleks siiski alust pikendada üürilepingut VÕS § 326 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 328 lg-ga 2.

Seega ei ole maakohus käsitanud poolte üürilepingut selliselt, et see välistab VÕS § 326 lg 2

kohaldamise, ning maakohus on vaidlust lahendades kontrollinud, kas üürilepingu

pikendamiseks oleks VÕS § 326 lg 2 järgi alust, kuid asjas tuvastatud asjaolusid arvestades

leidnud, et selleks ei ole alust.

10. Edasi leiab hageja, et maakohus oleks pidanud menetluse praeguses asjas TsMS § 356 lg 1

alusel peatama kuni Tallinna Ringkonnakohus lahendab hageja apellatsioonkaebuse

haldusasjas nr 3-20-873.

10.1. Esmalt märgib kolleegium, et kuigi hageja taotles maakohtu 2. septembri 2020. a

kohtuistungil haldusasja nr 3-20-873 tõttu menetluse peatamist, jättis maakohus taotluse

rahuldamata ning hageja ei ole esitanud selle kohta esimesel võimalusel maakohtule

vastuväidet, kuigi ta esitas maakohtule pärast seda istungit veel mitmeid menetlusdokumente.

Kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus,

või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et

menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta TsMS § 333 lg 2 järgi vastuväidet hiljem

esitada ega või TsMS § 333 lg 3 ja § 652 lg 6 järgi tugineda veale kohtu tegevuses ka

kohtulahendi peale edasi kaevates. Seega ei saa hageja sellist vastuväidet enam

ringkonnakohtule esitada. Hagejal oli maakohtus õigusteadmistega esindaja, kes pidi teadma,

et maakohtule tuleb õigel ajal vastuväide esitada.

10.2. Ka juhul, kui hagejal oleks õigus esitada apellatsioonkaebuses see väide, ei saaks

kolleegium asuda seisukohale, et maakohus pidi menetluse praeguses asjas peatama kuni

haldusasjas kohtuotsuse tegemiseni. Kuigi TsMS § 356 lg 1 järgi võib kohus peatada menetluse

kuni teise menetluse lõppemiseni, kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte

olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu

peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, on see kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui maakohus on rikkunud

kaalumispiire. Seda pole hageja aga maakohtule ette heitnud ning sellele ei viita ka asjas

esitatud asjaolud. Hageja on halduskohtumenetluses vaidlustanud tema töövõimet puudutava

Töötukassa otsuse, mis on tehtud ca pool aastat pärast üürilepingu tähtaja möödumist.

11. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et

hagejal ja tema abikaasal on terviseprobleemid.

Kolleegium selgitab, et eluruumi üürnik võib üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise ja

tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral nõuda üürileandjalt VÕS § 326 lg 2 I lause

järgi üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks, kui lepingu lõppemisega kaasneksid

üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Viidatud sätte järgi pidi hageja üürilepingu

pikendamiseks tooma kohtus esile ja tõendama, et üürilepingu lõppemisega kaasnevad tema ja

ta abikaasa jaoks rasked tagajärjed.

Hageja tõi esile, et nii temal kui ka tema abikaasal on terviseprobleemid, mistõttu ei suuda nad

piisavalt sissetulekut teenida, et teistelt isikutel korterit üürida. Hageja ei ole toonud esile, et

2-19-5755

nad ei saa terviseprobleemide tõttu kolida või et nad vajavad praegust eluruumi erivajaduste

tõttu. Hageja tõi ainukese asjaoluna esile selle, et tema ja ta abikaasa ei saa terviseprobleeme

arvestades piisavat sissetulekut teenida, et turutingimustel korterit üürida. Samas ei ole hageja

selgitanud, millised terviseprobleemid neid on ja kuidas need terviseprobleemid takistavad

temal ja ta abikaasal sissetulekut teenida. Ainuüksi asjaolu, et arst on määranud hagejale ja tema

abikaasale mõne diagnoosi, ei anna alust järeldada, et hageja ja tema abikaasa ei saa tööd teha

ja piisavat sissetulekut teenida. Hageja ei ole toonud esile oma pere varalist seisundit ega

sissetulekuid.

Seda arvestades ei oleks kohtul alust üürilepingut pikendada ka juhul, kui asjas oleks tõendatud,

et hagejal ja tema abikaasal on terviseprobleemid või hagejal oleks tuvastatud töövõimetoetuse

saamise õigus ja ühes sellega osaline töövõime üürilepingu tähtaja möödumise ajal. Ainuüksi

hageja osaline või puuduv töövõime või tema abikaasa terviseprobleem ei annaks VÕS § 326

lg 2 järgi alust üürilepingut pikendada. Olukorras, kus hageja ja tema abikaasa kasutasid noore

perena linnavalitsuse korralduse alusel munitsipaaleluruumi, kuid sel alusel ei ole neil enam

õigust taotleda munitsipaaleluruumi, saavad hageja ja tema abikaasa taotleda linnalt

munitsipaaleluruumi sissetulekute nappusele tuginedes korral. Hoolimata kohtu ja kostja

selgitustest ei ole hageja ja tema abikaasa seda mingil põhjusel teinud.

12. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades hageja kaebust hagi ja sellest tulenevalt ka vastuhagi osas tühistada.

Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637

lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellantide kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellantidel

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

14. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellantide kavaldatav menetluses osalemine

on edukas, ei ole alust rahuldada ka apellantide menetlusabi taotlust.

TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei

suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda

üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise

edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt

põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata,

et apellantide menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka nende

taotlust vabastada nad menetlusabi korras riigilõivu tasumisest.

Kuigi praeguses asjas ei ole apellandid riigilõivu tasunud ja nende menetlusabi taotluse

rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel

apellantidel riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne

menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral oleks apellantidel õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

15. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

2-19-5755

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellantidele kätte ja

edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei

ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin