3-20-22/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

03.05.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-22

Haldusasi

Maksu- ja Tolliameti taotlus täitmist tagavate toimingute

sooritamiseks loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Sigrid

Tirman

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks luba – YY

Kolmandad isikud – GG ja ŠŠ, esindaja GG

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.01.2020 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

GG ja ŠŠ määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde määruskaebuse lisad 1–5.

2. Jätta GG ja ŠŠ määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.01.2020

määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 haldusasjas nr 3-20-22 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3 ning §

§ 265 lg 5, maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas MKS § 1361 lg 1 alusel Tallinna Halduskohtule

06.01.2020 taotluse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks YY ja QQ suhtes. YY osas

põhjendas MTA taotlust järgmiselt.

Maksuhaldur nõuab sisse OÜ F (registrikood XXXXXXXX) perioodi juuli 2016 kuni jaanuar

2019 maksuvõlga, mis on 06.01.2020 seisuga 38 495,81 eurot käibedeklaratsioonil (KMD) ning

tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse

deklaratsioonil (TSD) deklareeritud juuli 2016 kuni jaanuar 2019 käibemaks, erijuhtude

tulumaks,

kogumispensionimakse,

sotsiaalmaks,

kinnipeetud

tulumaks

ja

3-20-22

2(9)

töötuskindlustusmakse ning arvestatud raskeveokimaks kokku 26 128,38 eurot; intress 11

667,43 eurot; sunniraha 700 eurot.

Maksuvõlg on tekkinud YY juhatuse liikmeks oleku ajal. Kohtule taotluse esitamisega alustab

maksuhaldur YY-le vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlust, mille tulemuseks

võib olla tema solidaarne vastutus OÜ F maksukohustuste eest 37 795,81 euro ulatuses (summa

ei sisalda sunniraha). OÜ F maksudeklaratsioone esitas 2017. a juulini (k.a) ŠŠ, kes oli OÜ F

juhatuse liige kuni 31.08.2017, ning 2017. a augustist alates UU, kellel on äriühingu

esindamiseks e-MTA-s raamatupidaja pakett ja kes tõenäoliselt sai maksudeklaratsioonide

aluseks olevad andmed YY-lt ja/või QQ-lt. Juhatuse liikmena oli YY-le seega teada

maksudeklaratsioonides kajastuv teave ning see, et tekivad maksukohustused, mida tuleb

tasuda.

Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et YY korraldas OÜ F majandustegevuse teadlikult nii,

et äriühingul puuduvad rahalised vahendid maksukohustuse täitmiseks. Seega on ta OÜ F

seadusliku esindajana rikkunud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi. OÜ F AS-s SEB Pank

asuvalt arvelduskontolt on ajavahemikul 01.02.2016–27.11.2018 sularahas välja võetud kokku

32 960 eurot, kuid sularaha sissemakseid on tehtud vaid 6510 euro ulatuses. Ajavahemikul juuni

2017 kuni juuli 2018 on äriühingu pangakontolt sularahas välja läinud kokku 26 450 eurot.

Nimetatud perioodil tekkis OÜ-l F maksuvõlg. Panga selgituse kohaselt on sularaha välja

võetud YY ja QQ nimele väljastatud pangakaartidega. Maksuhalduril on kahtlus, et äriühingu

pangakontolt välja võetud raha ei kasutatud ettevõtluse tarbeks. Äriühingust raha väljaviimine

ajal, mil äriühingul tekivad ja on juba tekkinud maksukohustused, on käsitatav teadliku

maksuvõla tekitamise ja tasumata jätmisena. Maksuvõla kujunemise perioodil esitasid juhatuse

liikmed maksuvõla ajatamise taotlusi, mille MTA rahuldas, andes äriühingule võimaluse

makseraskustest välja tulla, kuid halva maksedistsipliini tõttu oli maksuhaldur sunnitud

graafikud kehtetuks tunnistama. OÜ F arvelduskonto väljavõtet ning TSD-sid analüüsides

selgus, et TSD-del on deklareeritud kahe töötaja osas igakuiseid töötasu väljamakseid 500

eurot, kuid arvelduskonto väljavõtetelt nähtuvad tasumised samadele töötajatele 1 140,92 eurot

ja 1 257,73 eurot kuus. Tegemist võib olla töötasu maksmisega, millega seoses ei ole kõik

seadusest tulenevad maksud deklareeritud ja tasutud.

MTA-le teadaolevalt sai YY tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid viimati OÜ-st F 2019.

a jaanuaris (540 eurot). Neljal korral tegi talle 2019. a-l väljamakseid Eesti Haigekassa

(keskmiselt 187,20 eurot). 2018. a-l tegi YY-le väljamakseid Eesti Haigekassa, OÜ F (keskmise

kuutasuga 476,67 eurot) ja ühel korral V OÜ (584,00 eurot). Ei ole võimalik prognoosida YY

väljamaksete suurenemist. Seega tõenäoliselt esineb vajadus võimaliku vastutusotsuse

sundtäitmiseks.

Varaseim deklareeritud maksukohustus pärineb 2016. a juulist ja viieaastast aegumistähtaega

kohaldades aegub OÜ F maksuvõla sissenõudmine 20.07.2021. Maksuvõlga ei ole kustutatud.

OÜ F ei ole registrist kustutatud ja selle õigusvõime ei ole lõppenud. Deklareeritud maksuvõla

ja arvestatud raskeveokimaksu äriühingult sissenõudmiseks on maksuhaldur väljastanud AS-s

SEB Pank oleva arvelduskonto arestimiseks korraldused kokku 31 331,68 euro ulatuses (sh

teinud korraldusi sunniraha tasumiseks). Arvelduskonto arestimise tulemusel vähenes

äriühingu maksuvõlg 28 710,81 euroni. OÜ-l F ei ole kinnistuid ega väärtpaberikontot, mille

arvelt oleks võimalik maksuhalduri nõuet rahuldada. OÜ F omandis olevad sõidukid on

väheväärtuslikud ja nende realiseerimise arvelt ei ole võimalik maksuvõlga oluliselt vähendada.

OÜ F deklareeris viimati maksustatavat käivet 2018. a septembris ja tulumaksuga

maksustatavaid

väljamakseid

2019.

a

jaanuaris.

OÜ

F

kustutati

14.08.2019

käibemaksukohustuslaste registrist käibemaksuseaduse § 22 lg 3 alusel. Tegemist ei ole

tegutseva äriühinguga ja maksuvõla katteks ei ole tõenäoline saada laekumisi äriühingu

majandustegevusest saadavate vahendite arvelt.

3-20-22

3(9)

Kinnisasjast asukohaga PPP, Tallinn, Harjumaa (registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus

XXX) on 1/2 mõttelist osa ŠŠ kaasomandis ning ülejäänud 1/2 mõttelist osa kaasomandist on

pärimise tulemusena ŠŠ, GG (varem GG) ja YY ühisomandis. Tegemist on elamumaaga.

Kinnistut koormab kaks hüpoteeki, mille suurus on kokku 213 000 eurot. Maksuhaldur taotleb

luba MKS § 130 lg 1 p 1 alusel käsutamise keelumärke seadmiseks kõnealusele kinnistule

selliselt, et YY-l keelatakse kinnistut käsutada (vrd Riigikohtu 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-

12, p 46). Maa-ameti kinnisvara hinnastatistika järgi võib kinnistu väärtus olla umbes 159

859,09 eurot. Kinnistu on jagatud kaasomandina pooleks ehk ühe poole hinnaks on umbes 79

929,55 eurot. Kuna YY-le kuulub 1/3 ühisomandist, siis on YY osa ühisvarast umbkaudu 26

643,18 eurot. Valitud täitetoiming ehk YY-le suunatud käsutamise keelumärke kandmine

ühisvaraks olevale kinnistule on maksukohustuslast kõige vähem koormavam ega piira teda

rohkem, kui on vaja vastutusotsuse täitmiseks.

YY-le kuuluva kinnisasja väärtus on hinnanguline ning tegelik müügihind võimalikul

sissenõude pööramisel võib sellest erineda. MKS § 126 lg 1 p-st 1 tulenevalt vabastab

maksuhaldur tagatise, kui nõuet, mille tagamiseks tagatis esitati, ei teki. Tulenevalt MKS § 136¹

lg-st 3 lõpetab maksuhaldur YY vastu suunatud täitetoimingud, kui ta on esitanud tagatise MKS

§ 120 lg 1 p 3, § 121 ja § 122 kohaselt. Tagatise ulatuse määramisel lähtub maksuhaldur

tagatava nõude ja võimaliku sundtäitmise kulude suurusest. Kui YY soovib tagatissumma

kanda deposiiti, on deposiidi väärtuseks 37 795,81 eurot.

2. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.01.2020 määrusega taotluse (resolutsiooni p 1) ning

andis MTA-le loa mh esitada taotlus käsutamise keelumärke seadmiseks Eesti Vabariigi (MTA

kaudu) kasuks selliselt, et YY-l on keelatud ühisvaraks oleva PPP kinnisasja käsutamine

(resolutsiooni p 2).

MKS §-s 1361 sätestatud eeldused YY suhtes täitetoimingute tegemiseks on täidetud. Taotlus

on piisavalt põhjendatud. Maksuhaldur on algatanud YY suhtes maksumenetluse, mille

eesmärk on koostada vastutusotsus. Taotluse kohaselt on YY rikkunud MKS §-s 8 sätestatud

kohustusi ning vastutab seetõttu solidaarselt OÜ F maksuvõla eest. Taotluses välja toodud

asjaolude põhjal ei saa väita, et vastutusotsuse tegemine oleks välistatud või ilmselgelt võimatu.

Maksuvõla tekitamine ja tegevus äriühingu majandustegevuse korraldamisel, sealhulgas

sularaha väljavõtmine pangakontodelt perioodil, mil kujunes osaühingu maksuvõlg,

iseloomustab YY suhtumist avalik-õiguslike kohustuste täitmisesse. Sarnaselt võib ta suhtuda

ka vastutusotsusega määratavasse vastutuskohustusse. Taolise olukorra tekkimise vältimiseks

on vajalik anda luba võimaliku tulevase vastutusotsuse täitmist tagavate toimingute

sooritamiseks enne kohustuse kindlaksmääramist vastutusotsusega. Taotlusest nähtuvalt ei

esine aluseid, mis välistaksid vastutusotsuse tegemise. YY oli maksuvõla tekkimise ajal OÜ F

juhatuse liige. Maksusumma määramise viieaastane aegumistähtaeg ei ole möödunud.

Arvestades MTA taotluses toodud põhjendusi ning maksumenetluse eeldatavat pikkust, on

põhjendatud täitmist tagavate toimingute sooritamine enne rahalise nõude või kohustuse

määramist, kuna ennetavate meetmete rakendamata jätmise korral võib haldusakti hilisem

täitmine olla raskendatud või võimatu. Taotluses on märgitud, et maksuhaldur lõpetab

täitetoimingud YY suhtes, kui ta esitab MKS §-de 121 ja 122 kohase tagatise.

3. MTA 07.01.2020 avalduse alusel kanti 14.01.2020 kinnistusraamatusse keelumärge, millega

YY-l keelati käsutada PPP kinnisasja.

4. GG ja ŠŠ esitasid Tallinna Ringkonnakohtule 11.11.2020 määruskaebuse, milles taotlesid

halduskohtu 07.01.2020 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 tühistamist ja uue määruse tegemist,

millega jätta MTA taotlus YY suhtes rahuldamata.

Määruskaebuse esitajad said PPP kinnisasja kaasomanikeks pärimise teel. Määruskaebuse

eesmärk on kaitsta GG-le ja ŠŠ-le kuuluva vara väärtuse vähenemist, st selle sundmüüki, sest

3-20-22

4(9)

pole teada, millal ja kuidas lõpeb maksumenetlus YY suhtes. YY ühisomandi osale käsutamise

keelumärke seadmine riivab ebaproportsionaalselt määruskaebuse esitajate omandiõigust. PPP

kinnistu sundmüük võib mõjuda hävitavalt ŠŠ tervisele.

Kohtupraktikast tulenevalt (vt haldusasjad nr 3-18-2194 ja 3-17-1141; tsiviilasjad nr 2-18-7127

ja 3-2-1-104-15) on ühisvara käsutamine põhimõtteliselt võimalik ka siis, kui osale ühisvarast

on seatud käsutamise keelumärge. Selleks tuleb maksuhalduriga kokku leppida kinnisasja

käsutamise tingimustes. Määruskaebuse esitajatel on põhimõtteliselt õigus nõuda ühisomandi

lõpetamist. Samas olukorras, kus kinnistu on koormatud käsutamise keelumärkega, ei ole

pöördumine pankade poole teistele ühisomanikele nende osa eest selle väärtusele vastava

õiglase hüvitise väljamaksmiseks tõsiseltvõetav, sest pangalaenu saamine on praeguses

olukorras välistatud. Määruskaebuse esitajad oleksid nõus maksma käsutamise keelumärke

eemaldamise eeldusena maksuhalduri deposiitkontole 3309,84 eurot, mis vastab YY osale PPP

kinnistu omandist.

5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta määruskaebus läbi vaatamata või rahuldamata.

Määruskaebus võib olla esitatud tähtaega rikkudes. Pole usutav, et määruskaebuse esitajad said

halduskohtu 07.01.2020 määrusest teada 11 kuud pärast halduskohtu määruse tegemist.

MKS §-s 1361 sätestatud eeldused täitetoiminguks loa andmiseks olid täidetud. Kohtupraktikas

selle sätte kohaldamiseks antud juhiseid on järgitud. Muu hulgas on kohtupraktikas korduvalt

selgitatud käsutamise keelumärke seadmist ühisomandile (nt Riigikohtu12.01.2018 määrus nr

3-17-1141, p 13 ja seal viidatud lahendid). Jaatatud on MTA õigust teha MKS § 130 lg-s 1

sätestatud täitetoiminguid pärast kohtult MKS § 136¹ lg 1 alusel loa saamist. Samuti ei peeta

kohtupraktikas keelumärke seadmist ühisomandile ebaproportsionaalseks meetmeks (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2019 määrus nr 3-18-2194, p 13 ja Riigikohtu 07.12.2016

määrus nr 3-1-1-62-16, p 17). Puudub mõistlik põhjus, miks MKS § 136¹ lg 1 kohaldamisel

peaks eristama abikaasade ühisomandit ja pärandvara ühisusest tekkivat ühisomandit.

Maksuhalduril ühisomandisse kuuluva vara suhtes täitmist tagavate toimingute sooritamise

keelamine läheks vastuollu ühetaolise maksustamise põhimõttega. Määruskaebuse viide

tsiviilasjale nr 3-2-1-104-15 ei ole asjakohane, sest seal oli vaidluse all kinnistusraamatusse

käsutuskeelu kandmine täitemenetluse seadustiku alusel.

6. MTA tegi 29.12.2020 vastutusotsuse nr 13-7/00999-18, millega kohustas YY tasuma

solidaarselt F OÜ maksukohustused 37 229,83 eurot. YY esitas vastutusotsuse tühistamiseks

kaebuse, mille menetlemine on pooleli Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-21-206).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg-te 2 ja 3 alusel asja materjalide juurde

määruskaebuse lisad 1–5 digitaalse toimiku lehekülgedel 137–143 ja 145–152: YY 21.10.2020

ettepanek MTA-le seoses PPP kinnisasja käsutamise keelumärke eemaldamisega ja MTA

22.10.2020 vastus sellele; kinnistusraamatu väljavõte PPP kinnisasja kohta; ŠŠ-le, GG-le ja

YY-le 06.07.2009 väljastatud pärimistunnistus ning sama kuupäeva kinnistamisavaldus PPP

kinnisasja kohta; PPP kinnisasjale seatud hüpoteegi pidaja teade võla jäägi kohta. Need tõendid

on asjakohased, esitatud tähtaegselt ja vajalikud määruskaebuse õigemaks lahendamiseks.

II

8. Tallinna Halduskohus andis 07.01.2020 määrusega MTA-le loa taotleda mh käsutamise

keelumärke seadmist Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) selliselt, et YY-l on keelatud

ühisvaraks oleva PPP kinnisasja käsutamine.

3-20-22

5(9)

9. Ringkonnakohus jääb 27.11.2020 määruses võetud seisukohale, et ŠŠ-l ja GG-l on õigus

esitada määruskaebus halduskohtu 07.01.2020 määruse peale osas, mis puudutab MTA-le antud

luba taotleda käsutamise keelumärke seadmist, millega YY-l keelatakse ühisvaraks oleva PPP

kinnisasja käsutamine.

MKS § 1361 lg 4 kohaselt võivad sama paragrahvi lõigetes 1–12 nimetatud taotluse ja avalduse

rahuldamise või rahuldamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse maksuhaldur ja isik,

kelle õigusi määrus puudutab. Kohtupraktikas on tunnustatud ka maksukohustuslaseks

mitteoleva isiku õigust esitada määruskaebus, kui täitmist tagav toiming piirab mingil viisil

tema õigust kasutada või käsutada tema omandis olevat kinnisasja (abikaasade ühisvara puhul

nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2019 määrus nr 3-18-2194, p 6 ja 31.05.2017 määrus, p 7).

PPP kinnisasja omanik oli 1998. a-st alates DD, kes suri 23.08.2007. Tema pärandvara läks

võrdsetes mõttelistes osades üle abikaasa ŠŠ-le ning lastele GG-le ja YY-le (vt 06.07.2009

pärimistunnistus, määruskaebuse lisa 4). 06.07.2009 notariaalse kinnistamisavaldusega palusid

ŠŠ, GG ja YY kustutada kinnistusraamatust kanne DD omandi kohta ning kanda PPP kinnisasja

omanikena kinnistusraamatusse avaldajad (vt määruskaebuse lisa 4). Kinnistusraamatu järgi on

PPP kinnisasja 1/2 mõttelise osa kaasomanik ŠŠ ning 1/2 mõttelist osa kaasomandist on ŠŠ,

GG ja YY ühisomandis; kõnealuse kinnisasja käsutamine on keelatud YY-l (vt väljatrükk,

määruskaebuse lisa 3). Tõenditest ja määruskaebuses esitatud selgitustest saab järeldada, et DD

pärandvara ei ole jagatud.

Pärimisseaduse (PärS) § 147 järgi kuulub pärandvara kaaspärijatele ühiselt (pärandvara ühisus)

ning pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 73 lg 1 järgi võib kaasomanik temale kuuluva mõttelise osa ühises

asjas võõrandada, pantida või seda muul viisil käsutada. Kaaspärija võib käsutada temale

kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest (PärS § 148 lg 1 esimene lause). Kaaspärija ei või

iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest (PärS § 148

lg 1 teine lause). Seega saavad ŠŠ, GG ja YY kui kaaspärijad iseseisvalt käsutada endale

kuuluvat mõttelist osa kogu DD pärandvarast, kuid PPP kinnisasja kui pärandvara hulka

kuuluvat asja võivad nad käsutada vaid ühiselt kõigi ühisomanike nõusolekul (vt ka Riigikohtu

05.06.2019 määrus nr 2-17-4276, p-d 14, 18).

Eeltoodust tulenevalt piirab halduskohtu 07.01.2020 määrusega antud loa alusel YY kahjuks

kinnistusraamatusse kantud keelumärge PPP kinnisasja käsutamist ka ŠŠ-l ja GG-l – kolm

ühisomanikku saavad pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja käsutada vaid ühiselt, kuid ühel

ühisomanikest ei ole selle kinnisasja käsutamise õigust. Isegi kui maksuhalduri nõusolekul on

määruskaebuse esitajatel võimalik PPP kinnisasja käsutada, hoolimata YY kahjuks seatud

käsutamise keelumärkest, võib see tuua kaasa vajaduse teha täiendavaid toiminguid (nt

maksuhalduri tehingusse kaasamine, maksuhaldurile tagatise andmine). Selliselt riivab

halduskohtu 07.01.2020 määrusega YY suhtes antud luba mh GG ja ŠŠ omandiõigust.

10. MTA seadis 10.12.2020 vastuses kahtluse alla, kas määruskaebus on esitatud tähtaegselt.

HKMS § 204 lg 1 seab määruskaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamise sõltuvusse

määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest (vrd Riigikohtu 25.01.2011 määrus nr 3-

3-1-99-10, p 15). Määruskaebuse esitajad ei olnud enne halduskohtu 07.01.2020 määruse

tegemist menetlusosalised ning kohtute infosüsteemi andmetel ei toimetanud halduskohus neile

kõnealust määrust õigusaktides ettenähtud korras kätte ega teinud seda neile ka muus vormis

teatavaks. GG väitel said määruskaebuse esitajad halduskohtu määrusest teada 06.11.2020 YY-

lt. MTA ei esitanud 10.12.2020 vastuses selliseid väiteid ega lisanud oma vastusele ühtki

tõendit, mis annaks aluse asuda määruskaebuse tähtaegsuse osas teistsugusele seisukohale.

HKMS § 204 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas määruskaebuse esitajad olid enne

06.11.2020 teadlikud kinnistusraamatusse kantud keelumärkest. Kui siiski pidada seda

3-20-22

6(9)

oluliseks, ei annaks MTA 10.12.2020 vastuses esitatud seisukohad alust asuda määruskaebuse

tähtaegsuse osas teistsugusele seisukohale. Pole vaidlust, et PPP kinnisasja käsutamine keelati

YY-l, kelle suhtes toimus vastutusmenetlus. Määruskaebuse esitajad on ära näidanud, et YY

suhtles MTA-ga ka täitmist tagava abinõu kohaldamise lõpetamise teemal (vt määruskaebuse

lisad 1 ja 2). Kui määruskaebuse esitajatel puudus halduskohtu 07.10.2020 määruse tegemise

ja määruskaebuse esitamise vahelisel ajal vajadus teha kõnealuse kinnisasjaga tehinguid, mille

käigus oleks võinud eeldada kinnistusraamatusse kantud keelumärkest teadasaamist, on usutav,

et nad ei teadnud kinnisasja käsutamise keelumärkest ja halduskohtu 07.01.2020 määrusest

enne, kui YY neile seda 06.11.2020 ütles.

11. Ringkonnakohus märgib, et kui halduskohus annab maksuhaldurile loa selliste täitmist

tagavate toimingute tegemiseks, mis mõjutavad eeldatavalt peale maksukohustuslase ka teiste

isikute (nt kinnistusraamatusse kantud teiste ühisomanike) õigust oma vara kasutada või

käsutada, tuleks määrus kätte toimetada neile kõigile, mitte üksnes isikule, kelle suhtes annab

halduskohus loa täitmist tagavate toimingute tegemiseks.

12. MTA tegi 29.12.2020 vastutusotsuse, millega kohustas YY tasuma solidaarselt F OÜ

maksukohustused 37 229,83 eurot. Seega on vastutusmenetlus YY suhtes lõppenud. See ei

takista ringkonnakohtul määruskaebuse sisulist lahendamist ega halduskohtu 07.02.2020

määruse õiguspärasuse kontrollimist, kuid kooskõlas HKMS § 158 lg-ga 2 tuleb arvestada

kohtumenetluse ajal muutunud asjaoludega (vrd Riigikohtu 05.04.2019 määrus nr 3-17-2005,

p 7; 19.11.2013 määrus nr 3-3-1-48-13, p 28; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p-d 63–64;

Tallinna Ringkonnakohtu 13.09.2016 määrus nr 3-16-1161, p 8).

13. Eelnevat arvestades saab ringkonnakohus GG ja ŠŠ määruskaebuse sisuliselt läbi vaadata.

III

14. MKS § 1361 kohaldamine eeldab, et maksuhaldur kontrollib maksude tasumise õigsust,

kontrolli tõenäoliseks tulemuseks on rahalise nõude või kohustuse määramine ning kontrolli

käigus on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et kontrolli tulemusena antava

haldusakti sundtäitmine võib osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks (nt Riigikohtu

05.04.2017 määrus nr 3-3-1-68-16, p 11; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50). Loa andmise

menetluses tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas maksuhalduri esile toodud faktilistel

asjaoludel on vastutusotsuse tegemine võimalik ja tõenäoline ning ega ei esine vastutusotsuse

tegemist välistavaid asjaolusid. Vastutusotsuse tegemine on välistatud, kui maksusumma

määramine on aegunud, maksuvõlg on kustunud või juhatuse liikme tahtluse või raske

hooletuse tuvastamise on ebatõenäoline (Riigikohtu 12.02.2020 määrus nr 3-19-1672, p 18).

Kui loa andmise eeldused on täidetud, tuleb kontrollida ka kohaldatava meetme põhjendatust

ja proportsionaalsust võrdluses maksukohustusega, mille täitmist soovitakse tagada (Riigikohtu

27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 57).

15. Maksuhaldur alustas taotluse esitamisega YY-le vastutusotsuse koostamisele suunatud

menetlust. Vastutusmenetlus võib alata taotluse esitamisega halduskohtule (Riigikohtu

14.05.2013 määrus nr 3-3-1-7-13, p 12). Taotluses on märgitud eeldatava maksukohustuse

suurus ning andmed tagatise kohta (MKS § 1361 lg 2 p-d 2–3; vt taotluse p-d 1, 2 ja 9).

Maksuhaldur on selgitanud, et kontrolli tõenäoliseks tulemuseks on YY-le vastutusotsuse

tegemine (vt taotluse p-d 2 ja 3). YY oli kontrolliperioodil OÜ F juhatuse liige, kes vastutas

äriühingu rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täieliku ja tähtaegse täitmise eest. Maksuhaldur

on taotluses piisavalt põhjendanud kahtlust, et YY võis rikkuda maksuseadustest tulenevaid

kohustusi ning tema tegevuse ja OÜ F maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos.

Maksuhalduri seisukoha järgi korraldas YY maksuvõla tekkimise perioodil äriühingu

majandustegevuse teadlikult nii, et raha võeti äriühingu pangaarvelt sularahas välja ja kasutati

tõenäoliselt ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil, mille tulemusel puudusid OÜ-l F vahendid

3-20-22

7(9)

deklareeritud või arvestatud maksukohustuste täitmiseks. Puuduvad tõendid, mis andnuks juba

vastutusmenetluse algstaadiumis põhjuse välistada, et juhatuse liige tegutses MKS § 40 lg-s 1

sätestatud vormis (Riigikohtu 14.05.2013 määrus nr 3-3-1-17-17, p 13).

Maksuhalduri taotluse põhjal on piisav alus arvata, et MKS § 96 lg-tes 5 ja 6 sätestatud

vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. OÜ-l F oli maksuvõlg (ajavahemikul

juuli 2016 kuni jaanuar 2019 KMD-del ja TSD-del deklareeritud, kuid tasumata maksud ja

maksed; ajavahemikul 2017–2019 arvestatud, kuid tasumata raskeveokimaks; ning

eelnimetatud maksukohustustelt arvestatud intress; vt taotluse p-d 1 ja 2). Maksuhaldur oli

asunud äriühingu maksuvõlga sisse nõudma, kuid võlga ei õnnestunud sundtäitmise toimingute

tulemusena äriühingult sisse nõuda (vt taotluse p 7). Eeldusel, et YY süü vormiks on tahtlus,

nagu taotluses on märgitud, ei olnud temalt maksusuvõla sissenõudmine aegunud. YY tahtluse

tuvastamise ei olnud MTA taotluses toodud asjaoludel ebatõenäoline. Maksuvõlg ei olnud

kustunud. Äriühingu õigusvõime polnud lõppenud.

16. MTA taotluse rahuldamine eeldab põhjendatud kahtlust, et pärast maksuseadusest tuleneva

rahalise nõude või kohustuse määramist võib selle sundtäitmine maksukohustuslase tegevuse

tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks (MKS § 1361 lg 2 p 1). Täitetoiminguks loa

andmisel tuleb otsus teha olukorras, kus puuduvad kindlad tõendid isiku käitumise kohta

tulevikus. Tegemist on prognoosiga, mis ei nõua, et maksuhaldur tõendaks ja halduskohus

tuvastaks konkreetse maksukohustuslase tegevuse, mis takistab hilisema sundtäitmise

tulemuslikkust. Teisisõnu ei eelda põhjendatud kahtlus, et isik juba oleks juba astunud samme

selleks, et raskendada rahalise kohustuse hilisemat sissenõudmist. MKS § 1361 sätestatud

meetme eesmärk ongi sellist käitumist ennetada (Riigikohtu 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13,

p 22). Põhjendatud kahtluse hindamisel on olulise kaaluga isiku käitumine maksuõigussuhtes

ja sellest järelduv usaldusväärsus, nt isiku osalus maksuvõla põhjustanud sündmustes ja

käitumine maksumenetluse jooksul. Hilisemale sundtäitmise võimatusele ei saa osutada üksnes

asjaolu, et isikul puudub tõenäoliselt raha maksukohustuse koheseks ja täielikuks täitmiseks

(Riigikohtu 12.02.2020 määrus nr 3-19-1672, p 27). Loa andmiseks piisab, kui kohus peab

täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks

(Riigikohtu 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50c).

17. Maksuhalduri taotlus on ka selles osas piisavalt põhjendatud (vt taotluse p 3). Taotluse

kohaselt on maksuhalduril kahtlus, et YY tegutses OÜ F seadusliku esindajana teadlikult nii, et

äriühing muutus varatuks ega suutnud oma maksukohustusi täita. Maksuhalduri väitel on

äriühingu pangakontolt 2017. a veebruarist 2018. a novembrini 107 korral 10 või 100 euro

kaupa sularaha välja võetud (kokku 32 960 eurot), kuid sissemakseid on tehtud oluliselt vähem

(6510 eurot). OÜ F maksuvõlg tekkis ja suurenes nimetatud perioodil. Sularaha on pangaarvelt

välja võetud juhatuse liikmetele, sh YY-le väljastatud pangakaartidega. Samal ajal esitas

äriühing maksuhalduri väitel maksuvõla ajatamise taotlusi, mille maksuhaldur esialgu ka

rahuldas, kuid tunnistas siis halva maksedistsipliini tõttu kehtetuks. Samuti on maksuhaldur

väljendanud kahtlust, et OÜ F maksis mõnele isikule töötasu selliselt, et seaduses sätestatud

maksud jäid deklareerimata ja tasumata. Neid maksuhalduri väiteid ei ole määruskaebuses

ümber lükatud. Eeltoodud asjaolud andsid piisava aluse arvata, et samamoodi võib YY suhtuda

ka vastutusotsusega tõenäoliselt määratavasse maksukohustusse ja asuda temale kuuluvat vara

võõrandama, et vältida vastutusotsusega määratava maksusumma tasumist.

18. Taotluse järgi analüüsis maksuhaldur YY varalist seisu ja valis täitetoiminguks MKS § 130

lg 1 p 1 alusel käsutamise keelumärke seadmise YY ühisomandis olevale PPP, Tallinn

kinnisasjale selliselt, et YY-l keelatakse kõnealust kinnisasja käsutada (vt taotluse p 8).

19. Riigikohus on selgitanud, et MKS § 1361 lg 1 võimaldab maksuhalduril esitada mh taotluse,

mille kohaselt seataks keelumärge kinnisasjale nii, et kinnisasja käsutamine keelatakse üksnes

3-20-22

8(9)

maksukohustuslasel (vt 12.01.2018 määrus nr 3-17-1141, p 13; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-

15-12, p 46; 09.04.2013 otsus nr 3-3-1-82-12, p 49). Kuigi Riigikohtu selgitus on antud

abikaasade ühisomandi kontekstis, on ringkonnakohtu hinnangul sellise taotluse esitamine

põhimõtteliselt võimalik ka kaaspärijate ühisomandise kuuluva kinnisasja suhtes.

Maksuhaldurile täitmist tagavate toimingute tegemiseks loa andmisel enne rahalise nõude või

kohustuse määramist ei ole olemuslikku vahet, kas maksukohustuslane, kellel keelatakse

eeldatava maksukohustuse täitmise tagamiseks kinnisasja käsutamine, on selle kinnisasja

ühisomanik abikaasa või kaaspärijana. Kummalgi juhul ei või ühisomanik iseseisvalt käsutada

kinnistut või mõttelist osa sellest, vaid seda saavad teha ühisomanikud ühiselt. Erisusi võib olla

maksuvõla sundtäitmisel, sh täitemenetluse seadustiku alusel tehtavates toimingutes, kuid neid

küsimusi ei lahendata täitmist tagavate toimingute tegemiseks loa andmise menetluses (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2019 määrus nr 3-18-2194, p 17 ja 31.05.2017 määrus nr 3-

17-165, p 7).

20. Kuna YY ei ole määruskaebust esitanud, et hinda ringkonnakohus, kas käsutamise

keelumärke seadmine kui vastutusotsuse täitmist tagav toiming oli tema suhtes

proportsionaalne. Määruskaebuse esitajate suhtes ei olnud YY-l PPP kinnistu käsutamise

keelamine ebaproportsionaalne. Analoogia korras on maksuvõlgnikuks mitteoleva kaaspärija

suhtes kohaldatavad samad põhimõtted, mida on kohtupraktikas avaldatud maksuvõlgnikuks

mitteoleva abikaasa suhtes: keelumärge piirab ühisomandi käsutamist üksnes ajutiselt ja on

menetlusosaliste õigustatud huve arvestades seetõttu mõistlik (vrd Riigikohtu 12.01.2018

määrus nr 3-17-1141; 07.12.2016 määrus nr 3-2-1-62-16, p 17). YY suhtes seatud kinnistu

käsutamise keelumärge takistab ka määruskaebuse esitajatel PPP kinnisasja käsutamist, kuid

ka keelumärketa saaksid nad seda kinnisasja käsutada üksnes YY nõusolekul. Käsutamise

keelumärke seadmiseks loa andmata jätmisel võinuks kaaspärijad nende vahelist sugulussidet

arvestades ühiselt võõrandada PPP kinnisasja kolmandale isikule või jagada pärandvara

selliselt, et PPP kinnisasi jääb üksnes ŠŠ-le ja GG-le. Kuna YY suhtes ei kohaldatud muid

täitmist tagavaid toiminguid (nt arvelduskonto arestimist), puudus kindlus, et YY-le kuuluv osa

kinnistu võimalikust müügist saadavast rahast jäänuks tagama võimalikku maksuvõlga.

21. Maksuhaldur tegi 29.12.2020 vastutusotsuse nr 13-7/00999-18, millega kohustas YY

tasuma solidaarselt F OÜ maksukohustused 37 229,83 eurot. YY esitas vastutusotsuse

tühistamiseks kaebuse, mille menetlemine on pooleli Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-

21-206). Halduskohtule esitatud taotluses hindas maksuhaldur YY eeldatava maksukohustuse

suuruseks 37 795,81 eurot. Tegemist ei ole sellise vahega, mis annaks aluse pidada

maksuhalduri

nõuet

ületagatuks

ja

käsutamise

keelumärke

seadmist

seetõttu

ebaproportsionaalseks. Maksuhalduri väljatoodud PPP kinnistu hinnangulist väärtust

arvestades on ka YY-lt vastutusotsusega sissenõutav maksuvõlg siiski suurem, kui tema

eeldatav osa PPP kinnistu väärtusest.

22. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et määruskaebuse esitajatel on võimalik pärandvara

jagada PärS §-des 152–161 sätestatud tingimustel ja korras. Pärandvara jagamisel määratakse

kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused

jäävad igale kaaspärijale (PärS § 152). Seejuures saab pärandvara jagamisel arvesse võtta, et

PPP kinnisasjal asuv elamu on ŠŠ kodu, nagu määruskaebusest võib järeldada (vt PärS § 159

lg 1). Samuti on põhimõtteliselt võimalik kaaspärijatel ühiselt PPP kinnistu võõrandada (PärS

§ 148 lg 1 teine lause). Seejuures tuleb siiski arvestada, et kuna Eesti Vabariigi kasuks (MTA

kaudu) on kinnistusraamatus keelumärge, millega YY-l kui ühel kaaspärijal keelatakse

pärandvara hulka kuuluva PPP kinnisasja käsutamine, tuleb maksuhalduriga kokku leppida

kinnisasja käsutamise tingimustes, et tagada YY maksuvõlga. Määruskaebuse esitajatel on

võimalik pöörduda vastava taotlusega maksuhalduri poole ning nõusoleku mittesaamisel

kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid.

3-20-22

9(9)

Lisaks tuleb märkida, et maksuhaldur ise ei saa PPP kinnistut maksuvõla sundtäitmiseks

realiseerida, vaid seda saab teha kohtutäitur täitemenetluse seaduses sätestatud tingimustel.

Seejuures jäävad täitemenetluses kehtima maksuhalduri kohaldatud keelumärked (vt MKS §

130 lg 2; täituri toimingute kohta vt lähemalt Riigikohtu 20.10.2015 määrus nr 3-2-1-104-15,

p-d 13 ja 14). YY maksuvõla sundtäitmisel ei saa pöörata sissenõuet kaaspärijate ühisvarale

tervikuna või selle osaks olevatele üksikutele esemetele, vaid üksnes YY osale ühisvarast.

Pärast pärandvara jagamist ei saa sissenõuet pöörata maksuvõlgnikeks mitteolevatele

kaaspärijatele (s.o määruskaebuse esitajatele) jäävale osale selles.

Kui määruskaebuse esitajad soovivad esitada tagatist YY maksukohustuse tagamiseks, tuleb

vastav avaldus esitada maksuhaldurile, mitte kohtule (MKS § 1361 lg 3). Tagatis, mille

esitamisel täitetoimingud lõpetatakse, on kirjas MTA taotluses (taotluse p 9).

23. Eelneva põhjal jääb GG ja ŠŠ määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu 07.01.2020

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)