2-20-10885/48 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2021 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-10885

Tsiviilasi

V. R.i hagi S. M. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

14 657,05 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja V. R. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Roman Maksimenko

Kostja S. M. (isikukood xxxx)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 05.04.2021

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Mõista S. M.lt V. R.i kasuks välja põhivõlg 10 050,00 eurot ja intress 2616,57

eurot, kokku 12 666,57 eurot.

3. Mõista S. M.lt V. R.i kasuks välja põhivõlalt (10 050,00 eurot) viivis 13% aastas

alates 02.01.2019 kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud S. M. kanda.

5. Välja mõista S. M.lt V. R.i kasuks menetluskulud 987,50 eurot.

6. Välja mõista S. M.lt V. R.i kasuks viivis välja mõistetud menetluskuludelt

(987,50 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduses toodud asjaoludel võttis kostja 01.01.2017 võlakirja kohaselt hagejalt

kaheks aastaks laenu 10 050,00 eurot, intressimääraga 13% aastas. Kostja intressi ei tasunud

ja laenu põhiosa ei tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 10 050,00

eurot, intress 2613,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2024,05 eurot. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista väljamõistetud menetluskuludelt

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis VÕS

§ 113 lg 1 teise lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.

2. Vastuseks kohtu selgitamiskohustusele leiab hageja 27.12.2020, et seisuga 01.01.2019 on

laenuintress 2616,57 eurot. Hageja andis kostjale laenu sularahas. Hageja palub kostjalt välja

mõista põhivõlg 10 050,00 eurot, intress 2616,57 eurot ja viivis alates 01.01.2019 kuni

põhivõla täitmiseni 13% aastas.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel ei nähtu võlakirjast, et temale oleks laen üle

antud. Samuti puuduvad hagejal laenu andmiseks rahalised vahendid. Kui hageja suudab

tõendada laenu üle andmist, siis kuna hageja pole tarbijakrediidi sätteid täitnud, siis ei ole tal

ei intressi ega viivise nõudmise õigust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Hagiavaldus tuleb rahuldada.

5. Kohus täitis 07.12.2021 määrusega selgituskohustust ning selgitas pooltele vaidlusele

kohalduvat õigust ja tõendamiskoormist (tl 59-60).

6. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 10 050,00 eurot. Kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Raha maksmise

aluseks olev kohustus võib tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas

täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud

või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1).

Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS

§ 103 lg 1 ls 1). Seega peab kohus hagi lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv

leping, kohustus on muutunud sissenõutavaks, kostja rikkus lepingut ja kostja vastutab

lepingu rikkumise eest.

7. Menetluses esitatud asjaoludel allkirjastas kostja võlakirja, mille kohaselt sai ta hagejalt

laenu 10 050,00 eurot kaheks aastaks intressimääraga 13% aastas. Võlakirja näol on kohtu

hinnangul tegemist krediidilepinguga. Krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). Krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta

sätestatut (VÕS § 401 lg 3). Isik, kes võlgneb rahasumma, võib võlausaldajaga kokku leppida,

et rahasumma võlgnetakse laenuna (VÕS § 396 lg 2).

8. Kostja väitis, et asjas peaks kohalduma tarbijakrediidisätted. Tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Seega kohalduvad

tarbijakrediidisättes üksnes juhul, kui laenu antakse füüsilisele isikule ja laenu andjaks on isik,

kes tegeleb majandus- või kutsetegevuses ehk üldjuhul juriidiline isik. Kahe füüsilise isiku

vahel sõlmitud krediidilepingule üldjuhul tarbijakrediidi regulatsioon ei kehti. Kohus selgitas,

et kostjal on võimalik välja tuua asjaolud, mille põhjal saaks kohus järeldada, et hageja

tegutses krediiti andes mingi majandustegevusega. Samuti tuleb neid asjaolusid tõendada.

Kostja nimetatud asjaolusid kohtu ette toonud ega tõendanud ei ole.

9. Hageja selgitas 27.12.2020 menetlusdokumendis, et võlakirja allkirjastamisel anti kostjale

sularahas 10 050,00 eurot. Selle kinnituseks märkis kostja võlakirjale, et on raha kätte saanud.

Kohus selgitas kostjale, et kostjal tuleb esitada selgesõnalised vastuväited hagejale, sh kas

kostja tunnistab, et on raha hagejalt saanud või kostja vastuväiteks on, et hageja ei ole temale

laenu andnud ja kostjal puuduvad ka muud võlgnevused, mida vormistada laenuks. Kostjal

tuli tõendada oma vastuväiteid. Kostja oma tõendamiskoormist täitnud ei ole.

10. Hageja selgitas 05.04.2021 kohtuistungil, et kostja võttis temalt laenu 10 050,00 eurot.

Kostja võttis alguses laenu J. Ni käest ja pärast hageja käest. Kostja selgitas 05.04.2021

toimunud kohtuistungil, et tema viga oli, et kirjutas võlakirja ühele aga raha sai teise inimese

käest. Hageja käest kostja otse laenu ei võtnud aga võttis hageja sõbra V. H.i käest (tl 38).

Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud, et poolte vahel oli krediidileping mida kostja

kinnitas oma allkirjaga võlakirjal. Kostja kinnitas võlakirja allkirjastades, et võttis hagejalt

01.01.2017 laenu 10 050,00 eurot intressiga 13% aastas (tl 5). Seega on tõendatud kostjale

raha andmine. Kostja võlakirja ehtsust vaidlustanud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt

usutav, et kostja oleks allkirjastanud võlakirja 10 050,00 euro laenuvõtmise kohta, kui ta ei

oleks laenu saanud.

11. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu

korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud (VÕS § 397 lg 1). Pooled

on kokku leppinud, et laenult 10 050,00 eurot tuleb maksta intressi 13% aastas. Kohustus

muutus sissenõutavaks 02.01.2019 ning kuni 01.01.2019 oli hagejal õigus arvestada kostjale

tasumata võlgnevuselt intressi. Hageja on arvestanud kostjale intressi laenu 10 050,00 eurot

kasutamise ajal, so perioodi 01.01.2017 - 01.01.2019 eest summas 2616,57 eurot.

12. Hageja täpsustas pärast kohtu antud selgitusi oma nõuet ja palub välja mõista viivis 13%

aastas VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates 01.01.2019

kuni võlgnevuse tasumiseni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ls 1). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (VÕS §

113 lg 1 ls 3). TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus rahuldas hageja põhinõude 10 050,00 eurot. Vastavalt kuulub rahuldamisele ka

viivisenõue. Viivis tuleb kostjalt välja mõista alates nõude sissenõutavaks muutumisest, so

alates 02.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni lepinguga kokku lepitud määras 13% aastas.

13. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 10 050,00 eurot, intressi 2616,57 eurot ja viivise 13% aastas alates

02.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni.

MENETLUSKULUD

14. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173

lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda.

15. Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduselt tasutud riigilõivust 650 eurot ja

õigusabikuludest 630 eurot.

16. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks mh riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS §

144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab,

kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

17. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses

lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud

vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 3-2-1-65-13, p 14).

18. Hageja esindajal on kulunud hagimaterjalidega tutvumiseks 27.12.2020 2 tundi summas

180 eurot; kliendi konsulteerimiseks 27.12.2020 1,5 tundi 135 eurot; hagiavalduse

täpsustamiseks 27.12.2020 2 tundi summas 180 eurot; kliendi konsulteerimiseks enne

kohtuistungit 18.02.2021 1 tund summas 90 eurot ja menetluskulude nimekirja koostamiseks

18.02.2021 0,5 tundi summas 45 eurot. Kokku on esindaja osutanud õigusabi 7 tunni eest

tunnihinnaga 90 eurot. Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele esitanud ei ole.

19. Menetluses tasutud riigilõivu kulu 650 eurot on seadusest tulenevalt vajalik ja

põhjendatud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 650

eurot.

20. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja tasu põhjendatud ja vajalik hagimaterjalidega

tutvumiseks 1 tunni osas. Tegemist on lihtsa vaidlusega. Kliendi konsulteerimiseks ja

hagiavavalduse täpsustamise osas kohus põhjendatuks ajakuluks 2 tundi. Menetluskulude

nimekirja koostamiseks arvestab kohus 15 minutit. Kliendi konsulteerimiseks enne

kohtuistungit on kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud ajakulu 30 minutit. Seega on

põhjendatud ja vajalikud toimingud kokku 3 tunni ja 45 minuti ulatuses. Hageja esindaja

osutas hagejale õigusabi hinnaga 90 eurot tunnis. Seetõttu loeb kohus hageja põhjendatud ja

vajalike kulude summaks eurot (650 eurot riigilõivu ja 337,50 eurot õigusabikulude katteks

ilma käibemaksuta). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 987,50 eurot.

21. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja esitatud taotlusest, tuleb välja mõistetud

menetluskuludelt 987,50 eurot tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

22. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).

23. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik