2-19-13637/65 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. aprill 2021

Tsiviilasja number

2-19-13637

Tsiviilasi

FARMADA OÜ hagi OÜ ALTEPARK vastu

taganemisavalduse tagajärjetuse tuvastamise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

260 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

FARMADA OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

30. märts 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): FARMADA OÜ (endine ärinimi

Farmada Kinnistud OÜ, registrikood 12340126),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andi Tubin

Vastustaja (kostja): OÜ ALTEPARK (registrikood

11569884), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tavo

Tiits ja vandeadvokaat Veiko Toomere

RESOLUTSIOON

1. Jätta

FARMADA

OÜ

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 11. detsembri 2020. a otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

FARMADA OÜ kanda.

4. Määrata

OÜ

ALTEPARK

menetluskulude

suuruseks ringkonnakohtus 1633 eurot 50 senti

(käibemaksuta).

5. Mõista FARMADA OÜ-lt OÜ ALTEPARK kasuks

välja menetluskulud ringkonnakohtus 1633 eurot 50

senti (käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. FARMADA OÜ (hageja) esitas 4. septembril 2019 hagi OÜ ALTEPARK (kostja) vastu.

29. jaanuari 2020 menetlusdokumendi kohaselt oli hageja nõudeks taganemisavalduse

tagajärjetuse tuvastamine. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24. augustil 2018

notariaalselt tõestatud kinnistute võlaõigusliku müügilepingu ning leppisid kokku

omandiõiguse üleandmise nõuet tagavate eelmärgete kandmise kinnistusraamatusse. Vastavalt

lepingu punktile 2 oli kinnistute ostuhinnaks 720 000 eurot, millest hageja tasus kostjale

110 000 eurot. Lepingu punkti 4.1 järgi tuli sõlmida notariaalselt tõestatud asjaõigusleping

lepingu eseme omandi üleandmiseks kostjalt hagejale hiljemalt 24. augustil 2019 kell 12.00

Tartu notar Andres Otti büroos tingimusel, et hageja on nõuetekohaselt täitnud lepingu punktist

2 tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse ja lepingu ese on vabastatud neid koormavast

ühishüpoteegist.

2019. aasta juuli lõpus selgus hagejale, et planeeritud finantseeringut tehingu täies mahus

rahastamiseks ei tule. Hageja võttis koheselt kostjaga ühendust, pakkus lahendusi ostuhinna

tasumiseks. Esmalt nõustus kostja hageja ettepanekuga, et hageja maksab enne 24. augustit

2019 kostjale täiendavalt 120 000 eurot vastavalt lepingu punktile 2.6 ning ülejäänud ostuhinna

tasumine ja asjaõiguslepingu sõlmimine lükatakse septembri lõppu. 4-5 päeva pärast kinnitas

kostja uuesti, et ta nõustub lepingut muutma. Mõni aeg hiljem teavitas kostja hagejat telefonitsi,

et 28. augustil 2019 peab siiski kogu ostuhind olema notari deposiitkontol.

Hageja asus koheselt otsima kiireid lahendusi tehingu täies mahus finantseerimiseks. Kõige

sobivam oli Hüpoteeklaen AS esindaja A.A.ga 27. augustil 2019 sõlmitud kokkulepe, et A.A.

(läbi investori) annab finantseeringu 500 000 eurot ning hageja lisab omalt poolt 50 000 eurot.

27. augustil 2019 tegi hageja kostjale kaks ettepanekut. Esimese variandina palus hageja SMS-i

teel lükata tehingu toimumine septembri lõppu tingimusel, et 28. augustil 2019 tasub hageja

50 000 eurot ning 560 000 eurot, kokku nõutud 610 000 eurot + 10 000 eurot ostuhinnale lisaks

tehingu edasilükkamise eest, enne asjaõiguslepingu sõlmimist või asjaõiguslepingu sõlmimise

hetkeks septembri lõpus. Teise variandina pakkus hageja telefoni teel välja, et tasub 550 000

eurot kostjale 28. augustil 2019, samal päeval sõlmitakse asjaõigusleping ning 60 000 eurot

kuulub tasumisele kuu aja jooksul. Teine variant kostjale sobis. Kuna A.A. kaasatud investorile

ei sobinud 28. augusti 2019 notariaeg Tartus, pakkus ta välja aja reedel, 30. augustil 2019

Tallinnas. Hageja teavitas kostjat uuest võimalikust notariajast 27. augusti 2019 õhtul telefoni

teel, uuesti 28. augustil 2019 kell 11.59 saadetud SMS-ga. Kostja SMS-le ei vastanud.

28. augustil 2019 kohtusid hageja ja kostja Tartu notar A. Otti büroos. Kostja teatas, et ta ei

sõlmi hagejaga asjaõiguslepingut ning soovib lepingust taganeda. Samal päeval tõestas notar

kostja kinnistute müügilepingust taganemise avalduse ja kostja kinnistamisavalduse. Hageja

soovis lepingut jätkata. Kostja selgitas, et ta ei soovi notari pärast Tallinnasse sõita. Notari

juurest väljudes helistas hagejale A.A., kes teatas, et tehingut saab teha ka 29. augustil 2019

Tartus ning tema poolt oleks 500 000 eurot olemas. Hageja tegi kostjale uue pakkumise. Lepiti

kokku kohtumine kostja kontoris, kohtumisel tegi kostja ettepaneku sõlmida uus müügileping,

mille kohaselt 610 000 euro asemel kohustus kostja tasuma 680 000 eurot.

Taganemise kehtivuse esimene eeldus, lepingu oluline rikkumine, polnud täidetud. Kostja

taganes lepingust tuginedes lepingu punktile 5.1, milles toodud taganemise alused (mh

ostuhinna tasumata jätmine) ei olnud määratletud olulise lepingurikkumisena. Lepingupooled

võivad ise kokku leppida, et oluliseks lepingurikkumiseks on mõni muu rikkumine, mis ei ole

sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4, kuid annab ühele poolele õiguse lepingust taganeda.

Pooled seda ei teinud. Hageja ei ole kunagi keeldunud asja eest tasumast. Lepingujärgse

täitmise tähtaja ületamist paari päeva võrra ei saa käsitleda olulise lepingurikkumisena, kuna

kostja ei ole välja toonud ühtegi põhjust, miks oli tema jaoks oluline tähtaja täpne järgimine.

Riigikohus on kohustanud kohtuid selgitama välja, kas lepingujärgse täitmise tähtaja ületamine

20 päeva võrra oli hageja jaoks oluline lepingurikkumine (Riigikohtu 20. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-08, p 11).

Kostja tugines taganemisavalduses ka VÕS § 116 lg-tele 1 ja 2, samas ei ole ta välja toonud

konkreetset olulist rikkumist. Selliseid rikkumisi ei esinenud. Kostja ei jäänud ostuhinna täies

mahus tähtaegse tasumata jätmisega olulisel määra ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult

lootis (VÕS § 116 lg 2 p 1). Lepingu eesmärk ei saanud jääda suuremas osas saavutamata ning

oli eeldatavalt saavutatav, kuna hageja pakkus välja konkreetseid võimalusi ostuhinna

tasumiseks. Kostjale ei oleks tekkinud ka VÕS § 116 lg 4 sätestatud ebamõistlikult suurt kahju.

Samuti ei rikkunud hageja kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise poole

huvi püsimise eelduseks kohustuse täitmise vastu (VÕS § 116 lg 2 p 2). Ostuhinna tasumise

tähtaeg 24. august 2019 ei olnud kostja jaoks nii oluline, et hageja poolt pakutud paaripäevase

tähtaja ületamisega oleks kaasnenud kostja huvi kadumise täitmise vastu. Hageja käitumises ei

esinenud ka kohustuse tahtlikku või raskelt hooletut rikkumist (VÕS § 116 lg 2 p 3). Kostja ei

saanud mõistlikul põhjusel eeldada, et hageja ei täida kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p

4), hageja ei keeldunud kohustust täitmast (VÕS § 116 lg 2 p 4 teise lause teine alternatiiv).

VÕS § 116 lg 4 kohustab taganemise eeldusena andma üldjuhul alati täiendava tähtaja, kui

kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise poole lepingust taganemise korral ebamõistlikult

suurt kahju. Müügilepingu poolte tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad

kohustused saaksid täidetud. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas, kui müüja taganeb

müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja

jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-18-09, p 14). Kostja hagejale täiendavat tähtaega ei andnud. Lepingus

24. augustile 2019 määratud tähtaega lükati edasi, kuna päev langes puhkepäevale. Kostja oli

lepingust taganedes teadlik, et hageja kannab ebamõistlikult suurt kahju. Lepingu punkti 5.1

järgi jääb hageja poolt kostjale tasutud raha kostjale ning kostjal on õigus nõuda hagejalt

leppetrahvi 150 000 eurot. Hageja tasus kostjale 110 000 eurot. Ärihoonete projekteerimisele

oli hageja juba teinud kulutusi 6840 eurot. Kostja taganemisel jääks hagejal saamata tulu

kinnistutele ehitatavate ärihoonete väljaüürimisest. Otsustades, kas lepingust taganemine

eeldab täitmiseks täiendava tähtaja andmist või mitte, teeb kohus kummagi poole huve kaaludes

diskretsiooniotsuse (Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 12).

Hageja on täitnud VÕS § 102 tulenevat teatamiskohustust. Hagejale oli täiendava tähtaja

andmine vajalik hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt.

Kostja tegevus oli vastuoluline ja pahatahtlik ning kostja kuritarvitas enda lepingust tulenevat

taganemise õigust eesmärgiga hageja arvelt rikastuda. VÕS § 6 ja TsÜS § 138 kohaselt võib

lepingust taganemise lugeda kuritarvituslikuks õiguse kasutamiseks ja seega tagajärjetuks.

2. Maakohus jättis 26. septembri 2019. a määrusega hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2

p 2 alusel. Tartu Ringkonnakohus tühistas 4. novembri 2019. a määrusega maakohtu määruse

ning saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Maakohus võttis

30. jaanuari 2020. a määrusega hagi menetlusse.

3. Hageja esitas 18. septembril 2019, 25. septembril 2019, 29. jaanuaril 2020 ja 5. veebruaril

2020 hagi tagamise taotlused, millised maakohus jättis rahuldamata.

4. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Taganemise materiaalsed ja

formaalsed nõuded on täidetud, kostja taganes müügilepingust kehtivalt.

Hageja rikkus müügilepingut, jättes ostuhinna tasumise kohustuse lepingus kokkulepitud ajaks

nõuetekohaselt täitmata. Hageja ei suutnud ühe aasta pikkuse tähtaja jooksul leida vahendeid

ostuhinna tasumiseks. Asjaõiguslepingut ei sõlmitud lepingus ettenähtud tähtaja jooksul

hagejast sõltuvatel asjaoludel. Müügilepingu alusel kinnistutele seatud eelmärgete tõttu oli

kostja omandiõigus talle kuuluvatele kinnistutele pikka aega oluliselt piiratud.

Täidetud olid mõlemad taganemise alused: ostuhind oli kokkulepitud tähtajaks ja kokkulepitud

korras hageja poolt tasumata ning sellega oli hageja rikkunud oma lepingulist põhikohustust

kostja ees. Kostjal oli õigus lepingust taganeda lepingu punktide 5.1 ja 2.4 alusel ilma kohustuse

täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Nendele alustele viitas kostja selgelt 28. augusti 2019

taganemisavalduses. Ostuhinna õigeaegselt tasumata jätmisega ja asjaõiguslepingu sõlmimata

jätmisega rikkus hageja oluliselt müügilepingut, mistõttu olid täidetud ka seadusest tulenevad

taganemise eeldused. Taganemise kehtivuse hindamisel ei oma tähendust hageja väidetavad

kavatsused ja soovid jätkata lepingu täitmist enne või pärast taganemist.

Hageja rikkus müügilepingut oluliselt ka VÕS § 116 lg 1 ja 2 p 1-4 mõttes isegi kohtususte

täitmise tähtaja mõnepäevasel ületamisel. Esialgselt pakkus hageja suuliselt välja, et ülejäänud

ostusumma tasutakse kaheksa kuu jooksul alates võlaõigusliku müügilepingu sõlmimisest.

Notaribüroos soovis hageja siiski „lihtsalt igaks juhuks“, et lepingus nähakse ette

asjaõiguslepingu sõlmimise tähtajaks üks aasta. Hagejale pidi olema arusaadav, et kostja jaoks

oli oluline, et hageja täidab ostuhinna tasumise kohustuse täies ulatuses ja õigeaegselt vastavalt

müügilepingus kokkulepitule ning asjaõigusleping sõlmitakse hiljemalt 24. augustil 2019.

Kostja ei saanud pärast hagejaga müügilepingu sõlmimist kinnistuid müüa (sh kõrgema hinna

eest) mõnele teisele ostjale ega teenida tulu. Kostjal endal olid paralleelselt olulised rahalised

kohustused oma lepingupartnerite ees. Isegi lepingu täitmise tähtaja saabumisel ei olnud mingit

kindlust, kas ja millal on hageja võimeline ostuhinna täies ulatuses tasuma. Hageja ei teinud

enne notarisse minekut notari deposiitkontole ühtki ülekannet, kuigi veel päev enne olid pooled

kokku leppinud, et hageja kannab notari deposiitkontole 550 000 eurot. Hageja soovis lükata

ostuhinna tasumise ebamäärasesse tulevikku ning avaldas valmidust tasuda ostuhind mitte

varem kui 4. oktoobril 2019. Hageja skeemitamisi ja seniseid katteta lubadusi arvestades oli

kostjal põhjust arvata, et hageja ei täida oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ka edaspidi.

Samuti oli hageja lepingu täitmisel vähemalt raskelt hooletu, kuna jättis ostuhinna tasumise

tarbeks finantseeringu leidmise viimasele hetkele.

VÕS § 116 lg 4 esimese lause kohaldamise eeldused polnud täidetud ning müügilepingust

taganemine oli lubatud ka ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega määramata. Hageja

väitis alusetult ja kohut eksitavalt, nagu tekkinuks talle müügilepingust taganemisega ilma

täiendavat tähtaega andmata ebamõistlikult suur kahju. Hageja poolt kostjale tasutud ostuhind

pole kahju VÕS § 128 mõttes. Samuti ei saa kahjuna käsitleda kostja õigust nõuda hagejalt

lepingu rikkumise eest leppetrahvi, kuna selles lepiti müügilepingus eraldi kokku ja nõudeõigus

oli kummalgi poolel, kui vastaspool rikub lepingut. Ärihoonete projekteerimiskulud 6840 eurot

pole käsitletavad hageja kahjuna, kuna müügilepingu punktis 2.9 lepiti kokku, et kuni

asjaõiguslepingu sõlmimiseni on hagejal õigus teha omal kulul lepingu esemetel uuringuid,

mõõtmisi, tellida või koostada planeeringuid ja ehitusprojekte ning teha muid hagejale

vajalikke toiminguid ning hagejal ei ole õigust nõuda selleks tehtud kulutuste hüvitamist

kostjalt ega alandada nende kulutuste võrra ostuhinda ka juhul, kui lepingust taganetakse.

Kostja ei käitunud lepingust taganemisel hea usu põhimõtte vastaselt. Tähtaegselt kohustuse

täitmise soovimine ei ole hea usu põhimõtte vastane, samuti see, kui lepingupool kasutab oma

õiguste kaitseks kooskõlas lepingus kokkulepituga lepingust ja seadusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid. Hageja püüdis kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist asjakohatult ja

alusetult tuletada asjaoludest, mis on aset leidnud lepingust taganemise järgselt. Hoopis hageja

on müügilepingu sõlmimise eelselt ja lepingu täitmisel käitunud vastuoluliselt ja pahauskselt

ega ole arvestanud kostja õigustatud huve.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 11. detsembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4590 eurot

ning väljamõistetud menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Pooled sõlmisid 24. augustil 2018 notariaalselt tõestatud kinnistute võlaõigusliku müügilepingu

omandi üleandmiseta ning leppisid kokku omandiõiguse üleandmise nõuet tagavate eelmärgete

kandmise kinnistusraamatusse. Vastavalt lepingu punktile 2.1 oli lepingu esemeks olevate

kinnistute ostuhinnaks 720 000 eurot, millest hageja oli tasunud kostjale 110 000 eurot vastavalt

lepingu punktidele 2.2 ja 2.3. Pooled leppisid lepingu punktis 4.1 kokku, et sõlmivad

notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu lepingu eseme omandi üleandmiseks kostjalt hagejale

hiljemalt 24. augustil 2019 kell 12.00 Tartu notar A. Otti büroos tingimusel, et hageja on

nõuetekohaselt täitnud lepingu punktist 2 tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse ja lepingu ese

on vabastatud neid koormavast ühishüpoteegist. Arvestades hageja poolt varasemalt tasutud

110 000 eurot, pidi hageja tasuma hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise hetkeks 610 000 eurot

või krediidi kasutamise korral 610 000 eurot hiljemalt kolme tööpäeva jooksul arvates

asjaõiguslepingu kinnistusosakonnale esitamisest peale asjaõiguslepingu sõlmimist.

28. augustil 2019 notari poolt koostatud kinnistute müügilepingust taganemise avalduse punktis

3 on sätestatud, et hageja on müügilepingu punktis 2.4 tuleneva ostuhinna osa tasumise

kohustuse täitmata jätmisega müügilepingut oluliselt rikkunud ning aluseks võttes punktis 2

nimetatud hageja lepingurikkumisi ning tuginedes müügilepingu punktile 5.1 ja VÕS § 116 lg-

tele 1 ja 2, esitas kostja avalduse ja taganes müügilepingust täielikult ja tervikuna.

Maakohus leidis, et müügilepingu oluline rikkumine leiab aset alati, kui müüja või ostja jätab

täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse. Müügileping on täitmata ja lõpuni viimata,

kui ostja jätab tasumata ostuhinna, sellega on ostja oluliselt lepingut rikkunud. Müüja on

huvitatud asja müümisest eesmärgiga saada selle eest kokkulepitud hind rahas.

Maakohus leidis, et kostja ei kuritarvitanud õiguskaitsevahendina lepingust taganemise õigust.

Hageja oli teadlik juba lepingu sõlmimisel, et aasta jooksul, ehk hiljemalt 24. augustil 2019

tuleb tal täita lepingujärgne viimane ostuhinna osamakse kohustus. Hageja kinnitas, et poolte

kohtumisel augusti alguses oli kostja kindel seisukoht, et ostuhind tuleb tasuda 28. augustil

2019. Seega oli kostja hagejat selgelt teavitanud omapoolsest ostuhinna tasumise tähtajast.

Maakohus selgitas, et pooled peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt

(VÕS § 6). Seadusest ei tulene kostja kohustust anda igal juhul hagejale täiendav tähtaeg

kinnistu ostuhinna tasumiseks. Pooled olid juba lepingu sõlmimisel hinna lõpliku tasumise

suhteliselt pika perioodi võrra edasi lükanud. Mõistlikult ja heas usus käituv hageja pidi aru

saama oma kohustusest aasta jooksul leida vahendid kinnistu eest tasumiseks.

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et lepingujärgse täitmise tähtaja ületamist paari päeva võrra

ei saa käsitleda olulise lepingurikkumisena, kuna kostja ei toonud välja ühtegi põhjust, miks oli

kostja jaoks oluline tähtaja täpne järgimine. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele, kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse

tavasid ja praktikat. Hageja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt.

Maakohus nõustus kostjaga, et kuna taganemise alused ja tagajärjed olid eraldi kokku lepitud

müügilepingus, tuli taganemise kehtivust hinnata lepingus kokkulepitu alusel. Lepingus toodud

alustel taganemisõigust kaustades ei käitunud kostja hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt.

Poole õigus lepingust taganeda oli hagejale teada, see oli talle ettenähtav ja võimalik oli teha

endast kõik olenev aastase perioodi jooksul lepingu lõpuleviimiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsus tühistada ning

teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub

hageja tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks teises

kohtukoosseisus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on menetlusõiguse normide rikkumine toonud

kaasa ebaõige kohtuotsuse.

4. novembri 2019. a määrusega saatis Tartu Ringkonnakohus hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus juhtis määruses maakohtu tähelepanu

asjaolule, et pooled võivad leppida lepingust taganemises kokku erinevalt seaduses märgitust,

kuid peavad arvestama TsÜS §-s 86 ja § 138 ning VÕS §-s 6 sätestatuga. Viidatud sätteid võib

rikkuda seadusest oluliselt kõrvalekalduv kokkulepe, mis võimaldab ühel lepingupoolel teise

arvel rikastuda. Ringkonnakohus tõi välja, et kui maakohus otsustab asja menetlusse võtta, tuleb

asja läbivaatamisel mh analüüsida lepingust taganemise aluse kooskõla seadusega. Maakohus

täitis ringkonnakohtu juhiseid puudulikult, jättes otsuses kõrvale kõik hageja esitatud

seisukohad, tõendid, viited asjakohasele kohtupraktikale ning õigusalasele kirjandusele.

Maakohus on jätnud järjepidevalt ja põhjendamatult rahuldamata hageja poolt esitatud hagi

tagamise taotlusi, samuti on jätnud põhjendamatult menetlusse võtmata hageja poolt esitatud

nõuetekohase hagiavalduse. Koheselt peale hagi menetlusse võtmata jätmist ning hagi tagamise

taotluste rahuldamata jätmist võõrandas kostja vaidlusalused kinnisasjad kostjaga seotud isikule

tehinguga, milles reaalne rahade liikumine puudus. Kinnistute ostja aga võõrandas kinnistud

edasi kolmandale heausksele isikule. Olukord kujunes täpselt selliseks nagu hageja tõi välja

18. septembri 2019. a ning 25. septembri 2019. a hagi tagamise avaldustes.

Hageja esitas kohtuniku taandamise taotluse, olles seisukohal, et kohus on oma tegevuses

erapoolik. Hageja tugineb ka ringkonnakohtus maakohtupoolsele TsMS § 7 rikkumisele.

Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Tunnistajate ütlused

olid asja õiglaseks lahendamiseks olulised tõendid, arvestades kohtu kohustust analüüsida hea

usu printsiibi kohaldumist, kuna ütlused tõendasid hageja kindlat tahet müügihinna tasumiseks

ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks, samuti seda, et hagejal oli raha olemas.

Maakohus rikkus põhjendamiskohustust, TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema

seaduslik ja põhjendatud. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda

tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus eeltoodut ei teinud ning ei

käsitlenud otsuses olulisi hagis ja hageja seisukohtades toodud väiteid ja tsiviilasja materjalide

juurde võetud tõendeid, millega hageja tõendas, et hageja tahe oli suunatud lepingu täitmisele,

samuti oli tõendatud, et hageja ei olnud rahatu. Maakohus jättis tähelepanuta ka hageja viidatud

Riigikohtu praktika ja õiguskirjanduse seisukohad.

Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust, asudes seisukohale, et kostja poolt lepingust

taganemine on kehtiv üksnes seetõttu, et hageja ja kostja on lepingust taganemise ja selle

lubatavuse osas müügilepingus kokku leppinud. Tegemist on formaalse ja kitsa lähenemisega,

kuna lepingust ja seadusest on ülim hea usu põhimõte. Hageja tegi kõik endast oleneva, et

viimaks kostjaga kokkulepitud tehing lõpuni viia. Kostja ei toonud lepingust taganemisel välja

ühtegi põhjust, miks ei olnud hageja ettepanekud ostuhinna tasumiseks ning asjaõiguslepingu

sõlmimiseks kaks päeva hiljem talle enam vastuvõetavad. Samuti on hageja toonud välja

ebamõistliku kahju, mis talle kaasneb kostjapoolse hea usu põhimõtte vastase lepingust

taganemise korral. Arvestades kummagi poole huve, oleks käesolevas asjas olnud hea usu

põhimõttega kooskõlas täiendava tähtaja andmine hagejale. Kuna tähtaega ei antud, on

kostjapoolne lepingust taganemine tagajärjetu.

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Vastuse kohaselt hindas maakohus õigesti hageja ja kostja vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud

kinnistute võlaõiguslikku müügilepingut ning tuvastas õigesti need tähtsust omavad asjaolud,

mille üle pooled ei vaielnud. Maakohus hindas müügilepingust taganemise kehtivust õigesti

lepingus kokkulepitu alusel ja analüüsis ka seda, kas täidetud oli taganemise seadusjärgne

eeldus, hageja oluline lepingurikkumine. Maakohus analüüsis otsuses põhjalikult

müügilepingust taganemise kooskõla hea usu põhimõttega (VÕS § 6 ja TsÜS § 138).

Hageja ja kostja olid vabad määrama kokkuleppel nendevahelise müügilepingu sisu ja kalduma

vajadusel kõrvale VÕS sätestatust vastavalt privaatautonoomia ja dispositiivsuse põhimõtetele.

Lepingust taganemise alused tulenesid otse pooltevahelisest müügilepingust. Pole vaidlust, et

müügilepingust taganemisel olid täidetud lepingu punktides 5.1.1 ja 5.1.3 toodud taganemise

alused. Seega sõltumata, kas lugeda hageja lepingurikkumine oluliseks või mitteoluliseks, oli

kostjal õigus lepingust taganeda lepingu punkti 5.1 alusel ilma kohustuse täitmiseks täiendavat

tähtaega andmata. Täidetud olid nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed nõuded. Hageja

viited VÕS-dele § 116 ja § 114 ei olnud asjakohased.

Maakohus märkis õigesti, et hageja ei käitu kostja suhtes heas usus, kui käsitleb tema suhtes

kohaldatud lepingulisi sanktsioone kui kostja eesmärki hageja arvelt rikastuda. Hageja pidi juba

lepingut sõlmides arvestama lepingust taganemise võimalusega ning korraldama oma tegevuse

nii, et leping saaks õigel ajal ja õigel viisil nõuetekohaselt täidetud. Hageja otsus jätta lepingu

nõuetekohane täitmine viimasele hetkele oli hageja enda risk. Hageja väidete järgi kui

lepingupoolel on soov lepingut edasi täita, siis pole lepingus kokkulepitul ja pacta sunt

servanda põhimõttel tähendust ja lepingurikkuja vastu õiguskaitsevahendite kasutamine oleks

lubamatu. Lepingus kokkulepitud alustel lepingust taganemine ei ole heade kommete vastane.

Taganemise kehtivuse hindamisel ei oma tähendust hageja väidetavad kavatsused ja soovid

jätkata lepingu täitmist enne või pärast taganemist.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja rikkus oluliselt müügilepingut ka VÕS § 116 lg 1 ja lg 2

mõttes ning viitas õigesti hageja müügilepingujärgsele põhikohustusele tasuda kostjale

nõuetekohaselt kokkulepitud ostuhind. Kostja jaoks oli oluline lepingu tähtaegne täitmine.

Hageja spekulatsioon, et keegi ei oleks olnud nõus omandama kinnistuid kõrgema hinnaga, ei

ole asjakohane. Hageja rikkus lepingut oluliselt VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes. Kostjal puudus

lepingust taganemise hetkel kindlus, kas ja millal suudaks hageja ostuhinna täies ulatuses

tasuda. Läbirääkimisi enam 28. augustil 2019 notaris ei toimunud. Hagile lisatud tõenditest ja

hageja enda väidetest nähtub, et ei hageja ega krediidiasutused polnud lepingust taganemise

ajal valmis võlgnetavat ostuhinda täies ulatuses tasuma. Hageja kirjavahetus krediidiandjaga

tõendab, et hageja polnud lepingu täitmise tähtaja saabumisel ja lepingust taganemise ajal

krediidikõlbulik. Kostja jäi olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis.

Hageja rikkus lepingut oluliselt VÕS § 116 lg 2 p 4 mõttes. Hageja püüab apellatsioonkaebuses

jätta eksitava mulje, nagu olnuks tal juba paar päeva pärast lepingust taganemist, s.o

30. augustiks 2019, piisavalt raha ostuhinna täies ulatuses tasumiseks. Hagiavalduse kohaselt

tekkis hagejal vaba raha (273 474 eurot 81 senti) alles 30. septembri 2019 tehinguga. Ka siis

poleks piisanud ostuhinna täies ulatuses tasumiseks. Kostjal oli arusaadavalt põhjust arvata, et

hageja ei täida oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ka edaspidi.

Lepingust taganemine ei eeldanud hagejale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmist.

Maakohus viitas õigesti, et mõned nädalad enne ostuhinna tasumise tähtaega andis kostja

hagejale teada, et ta ei ole nõus lepingu tingimusi muutma. Maakohus tuvastas põhjendatult, et

kostja ei ole lepingust taganemisel käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ning et kostjal

puudus seadusest tulenev kohustus anda hagejale täiendav tähtaeg. Viide VÕS § 116 lg 4

esimesele lausele pole asjakohane. Ebamõistlikult suurt kahju pole hagejale tekkinud.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei käitunud lepingust taganemisel hea usu põhimõtte

vastaselt, vaid hageja ise on kostja suhtes käitunud pahauskselt, kui käsitleb hageja suhtes

kohaldatud lepingulisi sanktsioone kui kostja eesmärki hageja arvelt rikastuda. Maakohus on

otsuses käsitlenud hageja ja kostja vahelist suhtlust, mis toimus ajaliselt enne ja pärast

müügilepingu täitmise tähtaega. Kohus selgitas, miks olid hageja protsessuaalsed taotlused

seaduse järgi põhjendamatud ja miks otsustas need jätta rahuldamata. Maakohus ei ole rikkunud

menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet.

Etteheide, et maakohus jättis lubamatult tähelepanuta hageja õiguslikud väited, viited

Riigikohtu praktikale ja õigusalasele kirjandusele, on asjakohatu tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus

mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1633 eurot 50 senti

(käibemaksuta).

9. Hageja esitas nõude kostja poolt tehtud taganemise avalduse tagajärjetuse tuvastamiseks.

Hageja väitel ei ole kostja 28. augusti 2019 avaldusega kehtivalt taganenud poolte vahel

24. augustil 2018 sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust.

Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada,

ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab

lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt Riigikohtu

9. märtsi 2016 otsus tsiviilasajs 3-2-1-182-15, p 13). Ringkonnakohus leiab, et hageja on

põhistanud, et tal TsMS § 368 lg 1 järgi õiguslik huvi tuvastamaks, kas leping on

taganemisavalduse alusel lõppenud, kuna lepingu taganemise kehtivusest võivad sõltuda

pooltevahelisest lepingust tulenevad nõuded. Kuigi hageja võimalikud nõuded kostja vastu ei

pruugi sõltuda ainuüksi kostja taganemise kehtivusest, ei ole hageja sooritusnõuet (mh tasutud

ostuhinna tagastamise nõuet) kostja vastu esitanud.

10. Pooltevahelise müügilepingu p 5. 1 kohaselt on müüjal (kostjal) õigus lepingust ühepoolse

avaldusega taganeda ja leping üles öelda, kui ostja (hageja) ei tasu lepingu alusel ostuhinnana

tasumisele kuuluvaid summasid kokkulepitud tähtajaks ja kokkulepitud korras (p 5.1.1). Müüjal

on samuti õigus lepingust taganeda, kui asjaõiguslepingut lepingu eseme omandi üleandmiseks

müüjalt ostjale ei ole ostjast sõltuvatel asjaoludel sõlmitud hiljemalt 24. augustil 2019 (p 5.1.3).

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et mõlemad kostja taganemise eeldused olid täidetud. Hageja

ei tasunud müügilepingus kokkulepitud ajal ostusummat ning asjaõiguslepingut ei sõlmitud

ostjast sõltuvate asjaolude tulemusena.

Hageja on seisukohal, et vaatamata sellele, et kostjal oli lepingu järgi õigus taganeda, ei

käitunud kostja hageja suhtes heas usus ning oleks pidanud andma hagejale enne taganemist

täiendava tähtaja kohustuse täitmise võimaldamiseks.

11. Lepingust taganemise õigus ilma täiendavat tähtaega määramata on VÕS § 116 lg 1 järgi

lepingupoolel siis, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.

Kostja ei vastanud ringkonnakohtu istungil selgelt kohtu küsimusele, kas ostuhinna tasumata

jätmine oli kostja hinnangul selliseks oluliseks lepingurikkumiseks, mis annaks kostjale õiguse

lepingust taganeda. Kostja oli seisukohal, et täiendava tähtaja määramine ei olnud vajalik, kuna

pooled olid lepingus sellest taganemise õiguse eelduste suhtes eraldi kokku leppinud, millest

tulenevalt puudub vajadus VÕS § 114 järgse täiendava tähtaja määramiseks. Seega leiab kostja,

et kui pooled on lepingus kokku leppinud selles, millal on ühel poolel õigus lepingust taganeda,

ei kohaldu täiendavalt seadusest tulenevad eeldused, mh ei pea kohustuse rikkumine olema

oluline.

Põhimõtteliselt on pooltel kui majandustegevuses osalevatel äriühingutel lepinguvabadusest

tulenevalt võimalus kokku leppida taganemisõiguses seaduse regulatsiooni modifitseerides.

Pooled võivad kokku leppida, et ühe või teise poole taganemisõiguse teostamisele kohaldub

täiendava tähtaja andmise kohustus, samas võivad pooled ka loobuda täiendava tähtaja andmise

vajadusest konkreetsete kohustuste rikkumise puhul. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud

selles, et teatud lepingurikkumise korral (lepingu p-d 5.1.15.1.3) on kostjal õigus lepingust

taganeda. Kui pooled on lepingus kindlaks määranud üksnes selle, missugused

lepingurikkumised annavad õiguse lepingust taganeda, puudub võlaõigusseaduses regulatsioon

ning ka kohtupraktikas väljakujunenud seisukoht selle kohta, kas siis kohaldub

taganemisõiguse teostamisele lisaks ka täiendavalt VÕS § 116 lg 1 koostoimes VÕS § 116 lg

2 p 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega.

12. Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul on lepingujärgse taganemisõiguse teostamise puhul

määrav lepingus kokkulepitu, seda eelkõige majandustegevuses osalevate äriühingute puhul.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejale oli lepingu sõlmimisel teada, missugust

õiguskaitsevahendit saab kostja kasutada juhul, kui ta poolte vahel kokkulepitud ajaks (ühe

aasta jooksul) ostuhinda ei tasu. Seega ei saanud talle kostjapoolne müügilepingust

taganemisavaldus tulla üllatusena. Hageja pidi sellist tagajärge ette nägema. Hageja menetluses

esitatud seisukohtadest võib järeldada, et ta asus kohe pärast seda, kui ta sai teada, et soovitud

ajaks ei ole raha võimalik saada, kostjaga läbirääkimisi pidama (hagiavalduse p 1.3). Nimetatust

võib järeldada, et hageja sooviks oli sõlmida kostjaga uus kokkulepe ostuhinna tasumise kohta

ning hoida ära kostja lepingust taganemine.

Puudub alus eeldada asjaolude esinemist, mis viitaksid poolte tahtele anda ostjale võimalus

tugineda seadusest tulenevale (VÕS § 116 lg 2 p 5 ja VÕS § 114 lg 1) täiendava tähtaja andmise

kohustusele juhuks, kui müüja taganeb lepingust põhjusel, et ostja ei tasu ostuhinda lepingus

kokkulepitud kuupäevaks. Pooled ei ole lepingus täiendava tähtaja andmise nõuet kokku

leppinud või müüja taganemisõigust mingisugusest täiendavast tingimusest sõltuvusse

seadnud. Hageja ei ole tuginenud ka sellele, et ta ei oleks lepingut sõlminud, kui ta oleks

teadnud, et ostuhinna kokkulepitud ajal tasumata jätmine annaks müüjale õiguse lepingust

taganeda ilma hoiatamata ning täiendavat tähtaega andmata. Pigem viitab hageja käitumine

müüjaga uue kokkuleppe sõlmimiseks sellele, et hageja pidi arvestama kostjapoolse lepingust

taganemisega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldanud pooltevaheline müügileping kostjapoolset

lepingust taganemist üksnes kostja äranägemisel. Poolte huve kaaluva lepingu tõlgendamise

tulemusel võib asuda seisukohale, et kostja kandis ostuhinna muutumise riski ligikaudu aasta

ning kostjal oli piisavalt aega ostuhinna tasumiseks.

Ringkonnakohus leiab, et kostjal oli õigus poolte kokkuleppe lepingust taganeda ilma

täiendavat tähtaega andmata. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja taganemisavalduse formaalsed

eeldused on täidetud, ringkonnakohus ei kontrolli täiendavalt seadusest tulenevate taganemise

materiaalsete eelduste olemasolu.

13. Järgnevalt hindab ringkonnakohus seda, kas kostjapoolne lepingust taganemine võis

vaatamata poolte kokkuleppele taganemisõiguse olemasolu kohta olla vastuolus hea usu

põhimõttega.

TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 järgi peavad lepingupooled õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel käituma heas usus. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses toonud esile

neid asjaolusid, mis viitaksid kostja soovile hagejale kahju tekitada või muul viisil hageja huve

kahjustada. Hageja ei vaidlusta seda, et 28. augustil 2019 kui kostja müügilepingust taganes,

puudus hagejal raha ostuhinna tasumiseks vastavalt lepingus kokkulepitud tingimustele. Poolte

vahel ei ole ka vaidlust selles, et hageja tegi jõupingutusi kostjaga uue kokkuleppe

saavutamiseks ostuhinna tasumise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjale ette heita

apellatsioonkaebuses esile toodut, et ta ei soovinud ostuhinna ositi tasumist või tasumise tähtaja

edasilükkamist, samuti seda, et kostja ei soovinud sõita Tallinnasse notari juurde. Kuigi hageja

väitel läksid pooled notari juurde mitte 24. augustil, vaid 28. augustil 2019 üksnes seetõttu, et

24. august oli puhkepäev, oli hagejal siiski täiendavalt aega neli päeva ostuhinna

deponeerimiseks (hageja apellatsioonkaebuse kohaselt jäi kostja seisukohale, et hiljemalt

28. augustiks 2019 peab kogu hageja poolt tasumisele kuuluv ostuhind olema notari

deposiitkontol).

Ringkonnakohus leiab, et isegi kui kostja oleks pidanud andma hagejale täiendava tähtaja

ostuhinna tasumiseks, ei ole asja materjalide põhjal alust asuda seisukohale, et hageja oleks

suutnud mõistliku tähtaja (nädala-paari) jooksul oma kohustuse täita.

Hageja väited, et ta soovis kindlasti lepingu täitmist, võivad olla õiged, kuid lepingu muutmine,

seda just müügilepingu põhikohustuse, ostuhinna tasumise suhtes, vajab mõlema poole

tahteavaldust.

14. Hageja väitel ei oleks kostja saanud lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata

VÕS § 116 lg 4 kohaselt, kuna hagejapoolse lepingust taganemise järel kannaks kostja

kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes

ebamõistlikult suurt kahju. Hageja on kostjale tasunud 110 000 eurot, mis jääb lepingu p-i 5.1

järgi kostjale, lisaks on kostja õigustatud lepingu järgi esitama hageja vastu leppetrahvinõude.

Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole esitanud menetluses nõudeid, mis puudutavad

kostjapoolset ostuhinna kinnipidamist ning selle proportsionaalsust lepingutingimusena, samuti

vaidlustanud võimalikku leppetrahvinõuet.

Ringkonnakohus märgib, et oma olemuselt on hageja poolt tasutud ostuhinna osa käsiraha

VÕS § 156 mõttes. VÕS § 157 lg 1 järgi juhul, kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata

käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Vaidlust ei ole

selles, et ostuhind jäi tasumata hagejast tulenevate asjaolude tõttu. Hageja ei ole praeguses

menetluses tuginenud ostuhinnast ilmajäämisele kui ebaproportsionaalsele tagajärjele või

taotlenud tasutud ostuhinna (käsiraha) vähendamist.

Projekteerimiskulude 6840 euro kandmise risk lasus lepingu p-i 2.9 järgi hagejal. Hageja ja

kostja leppisid müügilepingu punktis 2.9 kokku, et kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni on

hagejal õigus teha omal kulul lepingu esemetel uuringuid, mõõtmisi, tellida või koostada

planeeringuid ja ehitusprojekte ning teha muid talle tulevaseks äritegevuseks vajalikke

toiminguid ning hagejal ei ole õigust nõuda selleks tehtud kulutuste hüvitamist kostjalt ega

alandada nende kulutuste võrra ostuhinda, seda ka juhul, kui toimub lepingust taganemine.

15. Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2019. a

määrust, millega Tartu Ringkonnakohus saatis hagi menetlusse võtmise otsustamiseks samale

maakohtule, ei ole maakohtu otsuse muutmise aluseks. Ringkonnakohus juhtis nimetatud

määruses maakohtu tähelepanu sellele, et asja menetlusse võtmise otsustamisel ei lahendata

üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle

otsustades ei saa kohus hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt küsimusi.

16. Hageja kohtuniku taandamise taotlus on Tartu Maakohtu esimehe poolt lahendatud

17. veebruari 2019 määrusega.

17. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist

suurust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda

(TsMS § 171 lg 1). Kostja on esitanud menetluskuludena ringkonnakohtus lepingulise esindaja

kulu 31 tunni 18 minuti töö eest summas 4518 eurot 70 senti (käibemaksuta), millele lisanduvad

istungiga seotud kulud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulu põhjendatud osaliselt. TsMS § 174 lg 3 sätestab,

et kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale

kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse. Seega määrab apellatsioonikohus üksnes

ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sellest tulenevalt on põhjendamatud

kostja poolt 30. märtsil 2021 ringkonnakohtule esitatud taotluses märgitud maakohtu menetlust

puudutavad toimingud (kuni maakohtu otsuse tegemiseni teostatud toimingud) ning

ringkonnakohus jätab need toimingud kostja ringkonnakohtu menetluskulude põhjendatust

hinnates arvestamata. Kostjal oli võimalik taotleda nende menetluskulude hüvitamist maakohtu

menetluses.

Kostjat esindas ringkonnakohtus vandeadvokaat Tavo Tiits, kelle töö tunnitasu (käibemaksuta)

oli kuni 31. jaanuarini 2021 153 eurot, perioodil 1. veebruarist – 28. veebruarini 2021 144 eurot

ning alates 1. märtsist 2021 153 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda

vandeadvokaat T. Tiitsu keskmisest tunnitasust 148 eurot 50 senti (käibemaksuta)

[(153+144)/2]. Ringkonnakohus loeb nimetatud tunnitasu mõistlikuks.

Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, milliseid toiminguid apellatsiooniastmes kostja esindamisel

on teostanud vandeadvokaat Veikko Toomere. Tööde kirjelduse kohaselt on vandeadvokaat

V. Toomerega vaid peetud nõu maakohtu otsuse analüüsimisel 11. detsembril 2020. Sellest

tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta vandeadvokaat V. Toomere tunnitasu suuruse.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu (üle 30 tundi) ja kostja menetluskulud

osaliselt ülepaisutatud. Kostjat esindas nii maa-, kui ka ringkonnakohtus sama esindaja.

Üldjuhul peaksid asja materjalide ja kohtudokumentide analüüs ning kliendiga nõupidamised

olema hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega,

mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Seetõttu loeb ringkonnakohus kostja

lepingulise esindajaga suhtluse ajakulu kaetuks kohtule edastatud dokumentide koostamise

ajakuluga. Ringkonnakohus jätab põhjendatud ja vajaliku kuluna arvestamata kostja esindaja

ajakulu toimiku komplekteerimisele. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja keerukust ning

mahtu arvestades on kostja esindaja ajakulu apellatsiooniastmes vajalik ja põhjendatud kokku

11 tunni ulatuses, sh 0,5 tundi maakohtu otsuse analüüs, 7 tundi apellatsioonkaebuse analüüs ja

vastuse koostamine, 2 tundi istungiks ettevalmistumine ja menetluskulude nimekirja

koostamine, 1 tund istungil esindamine, 0,5 tundi ringkonnakohtu menetluslike määruste,

kutsega jms tutvumine.

Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kostja lepingulise esindaja

tasu

summas

1633

eurot

senti

(käibemaksuta)

(148,5*11).

Kostja

on

käibemaksukohustuslane, seetõttu on kulu välja mõistetud ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg

10). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke