3-20-2288/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2288

Haldusasi

MIA Rossiya Segodnya kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

20.10.2020 otsuse nr 3.4-4/1325-4 ja 06.11.2020 otsuse nr

3.4-4/1574-2 ning 18.12.2020 otsuse nr 3.4-4/1676-4

tühistamiseks

ühes

kohustamisnõuetega

erandi

kohaldamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – MIA Rossiya Segodnya, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Vastustaja - Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindaja

Mihkel Ruubas

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta MIA Rossiya Segodnya kaebus rahuldamata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 31.05.2021, mis on puhkepäevale

langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtusse saabus 19.11.2020 MIA Rossiya Segodnya kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) 20.10.2020 otsuse nr 3.4-4/1325-4 ja 06.11.2020 otsuse nr 3.4-4/1574-2

tühistamiseks ühes nõuetega taotluste alusel erandi kohaldamiseks ja külmutatud maksete

laekumise lubamiseks kaebaja poolt väljatoodud MTA kontodele (haldusasi nr 3-20-2288).

3-20-2288

2(13)

2. 18.01.2021 saabus Tallinna Halduskohtusse MIA Rossiya Segodnya kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti 18.12.2020 otsuse nr 3.4-4/1676-4 tühistamiseks ja kohustamisnõue erandi

kohaldamiseks ja loa andmiseks külmutatud maksete laekumise lubamiseks Maksu- ja Tolliameti

kontole riiklike maksude tasumiseks. Kaebuses oli esitatud taotlus kaebuse liitmiseks

haldusasjaga nr 3-20-2288.

3. Kohus liitis kaebused ühte menetlusse. Vaidlustatud otsused on teinud Politsei- ja

Piirivalveameti rahapesu andmebüroo. Alates 01.01.2021 on Rahapesu Andmebüroo (RAB)

eraldiseisev ametiasutus, mis on Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksuse rahapesu

andmebüroo õigusjärglane. Vastustajaks käesolevas asjas on seega Rahapesu Andmebüroo

(HKMS § 17 lg 1, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 981 lg- 1).

4. RAB esitas kirjalikud seisukohad kaebuste suhtes 11.01.2021 ja 25.02.2021. Kaebaja esitas

lõppseisukoha 12.03.2021.

5. 23.03.2021 määrusega uuendas kohus menetluse ja võttis asja juurde PPA 27.01.2020 vastuse

kaebaja 27.12.2019 ja kohustas kaebajat esitama kohtule ka 27.12.2019 taotluse.

6. 09.04.2021 esitas kaebaja kohtule täiendava seisukoha seoses asja juurde võetud

dokumentidega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

7. Kaebaja Vene Föderatsiooni krediidiasutuse arvelduskontolt on 04.08.2020; 02.09.2020;

02.10.2020

ja

29.10.2020

tehtud

maksed

Maksu-

ja

Tolliameti

kontole

nr.

EE957700771001523585 riiklike maksude tasumiseks.

8. RAB teavitas kaebaja lepingulist esindajat, et kaebaja poolt teostatud pangaülekannete osas on

AS LHV Pank rakendanud rahvusvahelist sanktsiooni külmutamine.

9. Kaebaja esitas RAB-le taotlused Euroopa Liidu (edaspidi EL) Nõukogu 17.03.2014 määruse

nr 269/2014 artikkel 4 põhjal loa saamiseks erandi kohaldamiseks rahvusvahelise

finantssanktsiooni rakendamiseks külmutatud rahaliste vahendite vabastamiseks AS-is LHV

Pank, seoses majandusressursside kasutamisega maksukohustuse täitmiseks Eesti Vabariigi ees .

10. Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud otsustega jäeti kaebaja taotlus erandi kohaldamiseks

rahuldamata. Maksed ei ole seega MTA-ni jõudnud ning kaebajal on maksuvõlg. Maksuvõla

külmutamine või siis jätkuv maksuvõla laekumise takistamine erandi mitte kohaldamisega ei saa

olla kuidagi kooskõlas finantssanktsioone kehtestavate õigusaktidega. Erandit tuleb kohaldada

iga kaeabaja rahaülekande osas, mis on juba maksuvõlg, sest kaebajal puudub mistahes

omandiõigusest lähtuv käsutusõigus sellise rahaülekande osas.

11. Euroopa Nõukogu 17.03.2014 määrus nr 269/2014 (edaspidi määrus 269/2014) kehtestab

piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust

kahjustava või ohustava tegevusega. Viidatud määruse lisas 1 on loetletud füüsilised ja juriidilised

isikud, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelisi sanktsioone. Nimetatud loetelus olevate

füüsiliste isikute nimekirjas on kaebuse esitaja peadirektor D. K. K. (edaspidi D. K.). Kaebajat ei

ole kantud viidatud määruse lisas 1 loetletud isikute nimekirja.

12. Kaebusega vaidlustatavad otsused rikuvad õiguskindluse põhimõtet.

12.1. RAB on samadel asjaoludel varem kõik kaebaja erandi taotlused rahuldanud. AS LHV Pank

on külmutanud, ehk rakendanud vara külmutamise meedet varasemate tehingute osas, kus kaebaja

soovis teha rahaülekannet Maksu- ja Tolliametile.

3-20-2288

3(13)

12.2. Sarnaste asjaolude esinemisel on isikutel õigus eeldada, et haldusorgan kohaldab õigust

ühetaoliselt. Kui samadel asjaoludel ning sarnaste summade ülekandmisel MTA-le on varasemalt

erandid ettevõttele antud, siis on ettevõttel tekkinud õigustatud ootus, et maksude tasumiseks

lubatakse ülekanded ka edaspidi ära teha. Sanktsioonide mõte ei ole ettevõtte majandustegevuse

lõpetamine, kuid maksuvõla tekkimise korral ei ole ettevõttel võimalik edasi tegutseda.

12.3. Kaebaja tööjõumaksude tasumise vajaduse asjaolud ei ole võrreldes varasemate taotluste

esitamise ajaga muutunud. Viimase kolme loa aluseks olevad asjaolud on kõik täpselt samad:

tegu on täpselt samade töötajate eest täpselt samade või samas suurusjärgus palkade pealt

tööjõumaksude tasumisega. Kõik need asjaolud on lihtsalt kontrollitavad MTA andmebaasidest.

Kaebaja on seni kõik TSD deklaratsioonid tähtaegselt esitanud ja selles osas MTA-l kaebaja vastu

ka pretensioonid puuduvad.

13. Töölepinguid töötajatega ei olnud maksete tegemise ajaks lõpetatud

13.1. RAB on välja toonud, et Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetel on kaeabaja

lepingud töötajatega lõpetatud 27.04.2020. MTA on tõesti töötamise registri andmeid vastavalt

korrigeerinud, kuid selleks puudus igasugune õiguslik alus. Juhul, kui töölepingud oleksid

lõpetatud 27.04.2020, siis oleks viimane TSD deklaratsioon olnud ettevõtte poolt vaja esitada

10.05.2020. Sellele vaatamata on RAB andnud erandi ka 03.07.2020 tehtud ülekandele ja kaebaja

on jätkanud TSD-de esitamist, järelikult polnud töölepingud lõppenud ajal, mille eest makse

tasuti.

13.2. Töötamise registri kanne on informatiivne, sellel ei ole siduvat õigusjõudu. MTA saab

kannet muuta, kui selle kohta on tehtud vastav maksuotsus. MTA-l on õigus tuvastada töösuhte

alustamine ja lõpetamine, kuid käesoleval juhul ei ole eeltoodud nelja inimese osas töösuhe

lõppenud. Töötamise registri kanne ei tekita ega lõpeta töösuhet. MTA-l ei ole õigust anda

korraldust töösuhet lõpetada. Eestis töötamise kohta sõlmitud töölepingud alluvad

töölepinguseaduse regulatsioonile. See toob välja selged lepingu lõppemise alused, lepingu

lõpetamise saab algatada kas tööandja või töötaja. Töölepinguseadus ei näe ette võimalust, et

töölepingu lõpetab mõni kolmas osapool. Vastavalt majandusliku tõlgendamise reeglile peab

MTA lähtuma sellest, et kui poolte tegevuse sisu vastab töösuhtele, siis tuleb seda ka

maksustamise mõttes käsitleda kui töösuhet.

13.3. Seega eksisteerib ettevõttel kuni töölepingute reaalse lõpetamiseni kohustus töötajatele

töötasu maksta ning töötasult maksusid arvestada, kinni pidada ja tasuda. Kuna töösuhted ei olnud

lõpetatud, siis toimus ettevõttes töö tegemine, töötajatele maksti välja töötasu ja sellelt on

deklareeritud tööjõumaksud. Järelikult selleks, et ei tekiks maksuvõlga, tuli maksud ka tasuda,

sanktsioonide kohaldamise tõttu tekkis maksuvõlg ja kuna RAB keeldub kohaldamast erandit,

pole RS-il võimalik maksuvõlga tasuda.

14. Tulenevalt sanktsioonide iseloomust tuleb möönda võimalust, et mingis olukorras võib mõnel

asutusel olla õigus teha sellekohane ettekirjutus n.-ö. sanktsiooni rikkujale. Antud juhul oleksid

rikkujateks tööjõu pakkujad. RSanS § 11 lg 3 annab näidisloetelu pädevatest asutustest. Juhul kui

võrdsustada tööjõu pakkumine ettevõttele teenuse osutamisega, siis oleks vastavalt RSanS § 11

lg 3 p 5 pädevaks asutuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Juhul kui töösuhet

vaadelda täiesti eraldiseisvana, siis peaks RSanS § 11 lg 4 järgi pädeva asutuse kohta tegema

ettepaneku Välisministeerium ning asutus määratakse Vabariigi Valitsuse korralduse või

määrusega. Käesoleva hetkeni ei ole kaebaja ega töötajateni jõudnud ühtegi pädeva haldusorgani

poolt välja antud haldusakti, mis annaksid korralduse lõpetada töösuhted. RAB on RSanS § 11 lg

3 järgi pädevaks asutuseks ainult finantssanktsioonide kohaldamisel.

15. Kaebaja poolt üle kantud rahaliste vahendite külmutamine ei ole kooskõlas EL Nõukogu

määrusega nr 269/2014, sest tegemist ei ole enam kaebaja rahaliste vahenditega.

3-20-2288

4(13)

15.1. AS LHV Pank on külmutanud (ja RAB andnud sellisele külmutamisele heakskiidu) kaebaja

rahaülekanded riiklike tööjõumaksude tasumiseks. Sellist makset ei saa pärast Vene

Föderatsiooni pangast tehtud varakäsutust enam kuidagi teha nõukogu määruse loetellu määratud

isikule kättesaadavaks ja see makse ei saa olla enam kuidagi ka selle isiku poolt kontrollitav või

kasutatav.

15.2. Sanktsiooni eesmärk on külmutada sanktsioonide alla määratud isikute vara. Kaebaja ei ole

sanktsioneeritavate isikute nimekirja määratud, vaid seda on kaebaja peadirektor K. Antud

olukorras, kus on külmutatud juba kaebaja omandist väljunud, LHV Panka laekunud ja MTA

kontole laekuv rahasumma riiklike maksude tasumiseks, ei saa selline külmutamine olla

sanktsioonide eesmärgi ja mõttega kooskõlas. Näiteks kui püstitada küsimus, kas külmutamata

jätmine võimaldaks sanktsioneeritud isikul, st K. seda rahasummat kuidagi kasutada selleks, et

sanktsioonide kohaldamisest hoiduda, siis vastus on kindel ei.

15.3. Seetõttu ei ole kaebaja poolt riiklike maksude tasumiseks tehtud ning AS-i LHV Pank MTA

pangakontole laekuva makse külmutamine kooskõlas kohaldatava EL nõukogu määrusega.

Rahaliste vahendite külmutamise kui finantssanktsiooni eesmärk on piirata loetellu kantud

isikutele juurdepääsu rahalistele vahenditele, neid neile mitte kättesaadavaks tegemine. Kuna

MTA ei ole sanktsioonialune isik, siis puudub alus arvata, et nimetatud vahendid jõuaksid kuidagi

sanktsioonidele allutatud isikuteni.

15.4. Kaebaja ei oma pangakontot Eestis, mistõttu finantssanktsiooni rakendajal on võimalus

külmutada ainult selliseid rahalisi vahendeid, mille tee jõuab Eesti Vabariigi õigusruumi.

Käesoleval juhul on külmutatud kaebaja poolt teostatud ja laekuv makse MTA arveldusarvele.

Kaebajale jääb seega arusaamatuks õiguslik käsitlus, mille järgi saab AS-i LHV pank talle

laekunud raha alates selle laekumise hetkest lugeda jätkuvalt kaebaja varaks (sest ainult kaebajale

kuuluvat vara saab külmutada) ja seda seejärel külmutada. EL nõukogu määrus ei näe ette riiklike

maksude laekumise takistamist finantssanktsioonina. Ka juhul, kui finantssanktsioonid peaksid

kaebaja suhtes lõppema, siis AS LHV Pank kontole raha ülekandmiseks Vene Föderatsiooni

pangas tehtud varakäsutus kaebaja poolt MTA pangakontole on kehtiv ning makse peaks seejärel

laekuma automaatselt riigi eelarvesse kaebaja maksuvõla katteks (kaebaja ei saaks seda makset

kuidagi teisiti käsutada).

16. RAB on rikkunud uurimispõhimõtet.

16.1. Haldusakti väljaandmisel on RAB-il kohustus kindlaks teha kõik asja lahendamisel

tähendust omavad asjaolud ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Juhul kui

RAB leidis, et otsuse tegemiseks on tal vaja täiendavaid andmeid, oleks neid tulnud kaebuse

esitajalt küsida enne haldusakti väljastamist. Käesoleval hetkel on mõlemasse haldusakti lisatud

järgnev lõik: „Juhul kui MIA Rossiya Segodnya poolt nende maksete tegemine ei ole seotud

eelnimetatud isikute poolt sanktsiooni rikkuva majandusressursi kättesaadavaks tegemisega, siis

palume MIA-l Rossiya Segodnya viivitamatult esitada maksukohustuse deklareerimise aluseks

olevad MIA Rossiya Segodnya ja isikute vahelised töölepingud ja kõik nimetatud isikute

töötamise ja teenuste osutamisega seotud dokumendid (ametijuhendid, töökirjeldused jmt).“

16.2. See viitab konkreetsetele asjaoludele, mida lõpliku otsuse tegemiseks RAB-i arvates veel

vaja oli kindlaks teha, kuid neid küsimusi ei esitatud enne haldusakti väljaandmist uurimise käigus

vaid alles haldusaktis. Juhul, kui RAB oleks järginud uurimispõhimõtet, oleks saanud välja

selgitada ka asjaolu, et töölepingud töötajatega on juba lõpetatud.

17. RAB on rikkunud ärakuulamispõhimõtet.

18. Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalise võimaluse asja kohta oma

arvamus ja vastuväited esitada vastavalt HMS §40 lg 1. Arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata

võib haldusmenetluse läbi viia vaid siis, kui menetlusosalise poolt taotluses esitatud andmetest ei

kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks (HMS §40 lg 3 p 2). Käesoleval

3-20-2288

5(13)

juhul ei esine aluseid miks võiks ärakuulamisõiguse jätta kohaldamata. Mõlemas kaevatavas

haldusaktis on kirjas, et juhul kui kaebajal on andmeid, siis tuleb need esitada. Seaduse kohaselt

antakse see võimalus enne haldusakti väljastamist. Ettevõtte töötajad peavad olema kaitstud

riigivõimu omavoli eest. Juhul, kui sanktsiooni otsene mõju on töötajate õiguste piiramine või

lõppemine (antud juhul lõpetati alusetult töötajate tervisekindlustus Haigekassa poolt tuginedes

MTA ebaõigetele kannetele töötamise registris), tulnuks esmalt välja anda haldusakt, mis on

suunatud ka töötajatele ja milles põhjendatakse ja põhistatakse töötajatelt teatud õiguste ära

võtmine ja antakse neile ühtlasi võimalus haldusakti kaevata.

18.1. Otsustes esitatud viide aprillis saadetud küsimustele ettevõtte tegevuse ja struktuuri kohta

ei ole asjakohane, sest ei ole seotud kaevatavate haldusaktide menetlusega. Esile toodud 2020.a.

kevadine menetlus oli seotud kõikide edasiste tasumisele kuuluvate maksude laekumise

lubamiseks ette ära ja kaebaja vastava eraldi taotlusega, mis esitati 2020 kevadel ja mida ei

rahuldatud, kuna töötajate kohta dokumente ei esitatud.

18.2. Samuti peaks ärakuulamisõigusega olema kaetud RAB-i varasema praktika muutmine RS

osas. Haldusakti sisu ei saa olla selle adressaadile üllatuslik, kui haldusmenetlus on korrektselt

läbi viidud. Käesolevate haldusmenetluste käigus ei olnud RAB rahuldamata jätmise võimalusele

viidanud ega andnud kaebajale võimalust endapoolseid asjaolusid täiendavalt selgitada.

Vastustaja seisukohad

19. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu.

20. Käesoleva asja vaidlusesemeks on kaebaja poolt Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole

EE957700771001523585

kaebaja

välismaa

krediidiasutusese

arvelduskontolt

40502978038000000001 tehtud maksete külmutamine LHV Panga poolt ning RAB poolt

Euroopa Liidu Nõukogu 17.03.2014.a määruse nr 269/2014 (edaspidi määrus) art 4 sätestatud

võimalikuks erandiks loa andmisest keeldumine.

21. Pooltevahelise vaidluse laiemaks põhjuseks on asjaolu, et määruse I lisa kohaselt on kaebaja

direktor D. K. K.-i (edaspidi D. K.) alates 21.03.2014.a sanktsioneeritud isik. Määruse

kohaldamise ulatus tuleneb selle art-st 2. Kuigi kaebaja ei ole ise nimetatud määruse I lisas,

sätestab art 2, et külmutada tuleb ka I lisas nimetatud isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad

ja nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid ning eelpool

nimetatud isikutele, üksustele või asutusele ega nende kasuks ei tohi otseselt ega kaudselt

kättesaadavaks teha rahalisi vahendeid ega majandusressursse.

22. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 11 lg 3 p 3 alusel on

finantssanktsioonide osas pädevaks asutuseks RAB. Finantssanktsiooni mõiste tuleneb sama

seaduse §-st 14, arvestades finantssanktsiooni mõistet ja määruse teksti on määruse puhul

tegemist finantssanktsiooniga ning seega on vastavate küsimuste lahendamisel pädevaks

asutuseks RAB. Vastavalt RSanS § 19 (erikohustustega isikute puhul RSanS § 21), kui isik

tuvastab või kahtlustab, et temaga ärisuhtes või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt

või tehing/toiming rikub finantssanktsiooni, peab isik kohaldama finantssanktsiooni ning

teavitama sellest RAB-i. Vastavalt RSanS § 18 peab RAB täitma kontrollikohustust

finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasusest.

22.1. Kaebajaga seonduvalt sai finantssanktsiooni kohaldamise ja RAB poolt selle kontrollimine

alguse 2019. aastal, mille kohta andis RAB kohustusliku tagasiside 31.10.2019.a kirjaga 3.4-

4/1415-1. 31.10.2019.a välja saadetud kirjaga kinnitas RAB, et võetud meetmed on olnud

õiguspärased ning tegemist on finantssanktsiooni subjektiga. Kirjeldatud protseduur on kordunud

ka teiste finantssanktsiooni kohaldamisest teada andjate puhul.

3-20-2288

6(13)

22.2. RAB teavitas finantssanktsiooni subjekti tuvastamisest ja sanktsiooni rakendamisest ning

võetud meetmetest D. K.-i ja kaebajat 06.11.2019.a kirjaga 3.4-4/1446-1. Sarnased teavitused on

edastatud igakordselt, pärast kontrolli tegemist finantssanktsiooni kohaldamisest teate saamist.

23. 28.11.2019.a esitas kaebaja RAB-le esimese taotluse külmutatud vahendite vabastamiseks

MTA-le ühekordse makse tegemiseks. Taotluse ja määruse art 4 lg 1 p a alusel andis RAB loa

erandi kohaldamiseks 04.12.2019.a otsusega 3.4-4/1557-2. Pärast kaebaja esimest taotlust on

kaebaja esitanud erandi kohaldamise taotluse veel kuuel korral. RAB on esitatud taotlused

rahuldanud täiendavalt kahel korral, seda kuupäevadel 12.03.2020.a ja 15.09.2020.a. RAB on

keeldunud erandi kohaldamisest kolmel korral 20.10.2020.a; 06.11.2020.a ja 18.12.2020.a.

23.1. 11.12.2019.a registreeriti ja järgnevate päevade jooksul (kuni 19.12.2020.a) väljastas RAB

tähitud kirjadega kaebaja töötajatele teavituse, milles toodi välja, et RAB on kinnitanud kaebaja

finantssanktsiooni subjektiks olemise. Lisaks täpsustati, et ka töötajatel on keelatud teha

tööandjale kättesaadavaks majandusressursse ning edastati laiemalt viiteid ja informatsiooni

finantssanktsioonide kohta.

23.2. 14.04.2020.a pöördus RAB kirjaga 3.4-4/328-4 kaebaja poole, et kaebaja täpsustaks oma

23.03.2020.a taotlust erandi tegemiseks, sest esitatud taotlusega oli ühekordse makse tegemise

asemel palutud analoogsete maksete tegemiseks luba kalendriaasta lõpuni ning RAB palus

täiendavaid andmeid muutunud taotluse hindamiseks. Kaebaja esitas RAB-le vastuse

20.04.2020.a , millega ei antud RAB-le vajalikku teavet erandi kohaldamiseks loa andmiseks.

RAB täpsustas 23.04.2020.a kirjaga 3.4-4/328-6 oma vastust kaebaja taotlusele ning tõi välja oma

seisukoha ning põhjendused taotluse rahuldamata jätmisest.

23.3. 27.01.2020.a esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse, koos esialgse õiguskaitse

taotlusega (haldusasi 3-20-159). Kaebusega soovis kaebaja kohtult, et viimane tuvastaks, et

kaebaja ei ole finantssanktsiooni subjekt. Tallinna Halduskohus võttis 19.02.2020.a kaebuse

menetlusse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebuse lahendamiseks soovis

Tallinna Halduskohus pöörduda Euroopa Liidu Kohtu poole eelotsuse saamiseks, aga kaebaja

loobus kaebusest ning 23.12.2020.a kohtumäärusega võttis Tallinna Halduskohus vastu kaebaja

loobumise ning lõpetas haldusasja menetluse.

24. Vaidlustatud otsused ei riku õiguskindluse põhimõtet

24.1. RAB ei vaidle vastu, et on eelnevalt kaebaja analoogseid erandi taotluseid rahuldanud, aga

erandi taotlemine ja selle rahuldamine ei ole siduvalt seotud eelnevate taotluste osas tehtud

otsustega. Määruse art 4 sätestab juhtumid, millal konkreetsest finantssanktsioonist on lubatud

erandite tegemine. Vastav artikkel toob välja, et pädevad asutused võivad anda loa teatavate

külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks või kättesaadavaks

tegemiseks, vastavalt tingimustele, mida nad peavad asjakohaseks ning hinnates, et need

vahendid või majandusressursid vastavad art 4 lg 1 p-des a-d sätestatule. Määruse art 4 kohaselt

on tegemist pädeva asutuse diskretsiooniga, mitte kohustusliku alusega erandi igakordseks

kohaldamiseks.

24.2. Riigikohus on õiguspärase ootuse põhimõtte osas varasemalt välja toonud, et õiguspärane

ootus ei tähenda fakti, et asjaolude muutumisel jääb igakordselt kehtima ühetaoline õiguspärane

ootus. Kaebaja esimene taotlus erandi kohaldamiseks esitati 28.11.2019.a ning RAB esimene

keeldumine erandi kohaldamiseks tehti alles 20.10.2020.a. Ühe aasta jooksul muutuvad erandi

taotlemise ja selle rahuldamise/mitterahuldamise üle otsustamise tingimused, mida tuleb ka

õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes arvestada.

24.3. Finantssanktsiooni rikkumise üheks osaks on majandusressursside kättesaadavaks tegemine

finantssanktsiooni subjektile. RAB on kaebajat ja tema töötajaid juba 11.12.2019.a teavitanud, et

kaebajale majandusressursside kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine, mida

kaebaja ei ole kaebuse esitamisel arvestanud. Kaebajalt on palutud täiendavate dokumentide ja

3-20-2288

7(13)

andmete esitamist, et vastavate erandite otsustamise üle otsustada (RAB ja kaebaja kirjavahetus

14.04.2020 –23.04.2020). RAB ei ole ühelgi juhul andnud selget lubadust, et ta igakordselt,

taotlused kaebajale positiivselt lahendab. Kaebaja on jätnud hindamata fakti, et erandi

otsustamine, selle lubamine või keelamine, on eraldiseisev haldusotsus, mis sõltub konkreetse

haldusotsuse tegemise aluseks olevatest faktidest.

25. Kaebaja kinnitab oma 21.11.2020.a erandi taotlemise dokumendis, et eelmise aasta oktoobris

lõpetas kaebaja kõik töölepingud Eestis ning kaebaja ei ole Eestis tööandjana registreeritud.

Konkreetsete maksete tegemine 04.08.2020.a ja 02.09.2020.a oli tehtud enne oktoobrit. See

tähendab, et isikud, kelle eest tööjõumakse maksti töötasid maksete tegemisel kaebajale. Seega

maksete tegemise hetkel oli kaebajal töötajad.

25.1. RAB-i esimene loa andmisest keeldumise otsus, mille kaebaja on vaidlustanud, tehti

20.10.2020.a. Otsuses viitab RAB, et MTA andmete kohaselt on viimased töötamisega seotud

lepingud kaebaja töötajatega lõpetatud 27.04.2020.a. Järgmises lauses tuuakse välja, et

teadaolevalt soovitakse tasuda tööjõumakse nelja isiku eest. Seega on RAB teadlik võimalikest

töölepingute jätkumisest ning viide MTA registris andmete puudumisele oli viide kaebajale

võimalikuks registriandmete parandamiseks ning ebakõlade välja toomiseks. Kaebaja suhtlus

MTA-ga registriandmete täpsuse küsimuses ei puutu RAB-i, mistõttu ei ole vastavasisulisi

ettepanekuid, täpsustusi või kannete parandamist kaebajalt nõutud. RAB ei viita ühelgi juhul, et

erandi kohaldamiseks loa andmisest keeldutakse fakti tõttu, et kaebaja ja nende võimalike

töötajate vahel puudub töölepingu seaduse kohane töösuhe. Seega ei ole arusaadav kaebaja viide

asjaolule, et kaebaja ja tema töötajate vahel oli maksete tegemise hetkel töösuhe.

25.2. Kaebaja on 18.01.2021 esitatud kaebuse leheküljel 6 esimeses lõigus esitanud seisukoha, et

võrreldes 20.10.2020 otsusega nr 3.4-4/1325-4 ja RAB 06.11.2020.a otsusega nr 3.4-4/1574-2

esineb 18.12.2020 otsuse 3.4-4/1676-4 puhul täiendav kaebaja kasuks rääkiv asjaolu. Kaebaja

hinnangul on selleks fakt, et kaebaja on oma tegevuse tööandjana Eestis lõpetanud ning tegemist

on lõpparvete maksmisega. Kaebusest ei ole võimalik tuvastada kaebaja seisukoha põhistust,

miks on kaebaja hinnangul lõpparvete maksmise puhul tegemist kaebaja kasuks rääkiva

asjaoluga. RAB on erandite tegemisest keeldunud käesolevas punktis viidatud otsustega ning seda

põhjusel, et kaebaja ja tema töötajad olid 2019.a detsembrist alates teadlikud, et kaebajale

majandusressursi kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine – see tähendab, et

tööjõukulude tasumine isikute eest, kes teevad finantssanktsiooni subjektile majandusressursse

kättesaadavaks on samuti finantssanktsiooni rikkumine. Tööjõukulude tasumine on sellisel juhul

kohaldatav

finantssanktsiooni

rikkumisena,

sest

sellega

võimaldatakse

jätkuvalt

majandusressursse finantssanktsiooni subjektile kättesaadavaks teha. Kaebusest ega ühestki

õigusaktist, mis vastavat olukorda reguleerib ei tulene, et määrusega keelatud tegevust põhistaks

kuidagi töötajatele lõpparvete maksmine.

25.3. RAB on oma loa andmisest keeldumise otsuses viidanud, et juba 2019.a detsembris edastati

kaebaja töötajatele teavitused, et isikud ei jätkaks tegevust, mis on vastuolus seadusega - ei teeks

otseselt ega kaudselt kaebajale majandusressursi kättesaadavaks. RAB on kaebajal palunud

varasemalt esitada kaebaja ja tema töötajate vahelised töösuhteid kinnitavad dokumendid ja

palunud esitada töötajate tööülesandeid kirjeldavad dokumendid, sealhulgas ametijuhendid ja

töökirjeldused. Kaebaja eelmises lauses kirjeldatud dokumente esitanud ei ole. Kaebaja poolt

nende võimaluste kasutamata jätmine viitab, et kaebajal sellekohaseid dokumente, mis lükkaks

finantssanktsiooni rikkumise ümber, esitada ei ole.

25.4. Kaebaja viited Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ei ole kaebuse raames

asjakohased, sest finantssanktsioonid on RSanS § 11 lg 3 p 3 kohaselt RAB pädevusse kuuluvad.

Töötajate poolt majandusressursi kättesaadavaks tegemine finantssanktsiooni subjektile on

finantssanktsiooni rikkumine. RAB ei ole ühelgi juhul kohustanud kaebajat või tema töötajaid

poolte vahelisi töösuhteid lõpetama vaid on töötajatele viidanud, et nende poolt on keelatud

3-20-2288

8(13)

kaebajale majandusressursi kättesaadavaks tegemine. Juhul, kui töötajate tegevus ei puudutaks

majandusressursi kättesaadavaks tegemist kaebajale, oleks võimalik vastavate kulutuste eest

tööjõumaksude tasumine, sest selline tegevus ei rikuks finantssanktsiooni. Sellest tulenevalt on

RAB neli viimasest kaebaja erandi kohaldamise taotlust rahuldamata jätnud, märkides igakordselt

juurde, et kui kaebaja omab dokumente, mis tõendavad, et tegemist siiski pole finantssanktsiooni

rikkumisega, on kaebajal võimalik täiendavate dokumentide esitamisega tekitada olukord, kus

RAB võib oma seisukohta muuta.

26. Kaebaja leiab, et kuna kaebaja poolt tehtud kanded on edastatud MTA-le, siis ei ole tegemist

enam kaebaja varaga. Kaebaja ei ole siinjuures arvestanud, et kaebaja makse on külmutatud enne

MTA kontole jõudmist, ehk tegemist ei ole MTA varaga vaid tegemist on kaebaja rahalise

nõudega krediidiasutuse vastu. See tähendab, et varad, mis on külmutatud, on omandiõiguse

poolest jätkuvalt kaebaja omandis - vara ei ole edastatud makse saaja omandisse.

26.1. Juhul, kui makse tehakse kolmandast riigist, siis puudub õiguslik alus tehingu

külmutamiseks, finantssanktsiooni sätestava Euroopa Liidu õigusakti alusel enne selle saabumist

Euroopa Liidu finantssüsteemi. Pärast vara vastava õigusakti jurisdiktsiooni sattumist tuleb

finantssanktsiooni tuvastanud isikul või seda kahtlustaval isikul varad koheselt külmutada.

Asudes seisukohale, et sanktsioneeritud isik võib talle tekkinud kohustusi täita Euroopa Liidus,

sest ta teeb makseid kolmandast riigist, satuksid sanktsioneeritud varad Euroopa Liidu

finantssüsteemi. Selline finantssanktsioonide praktikas toimimine muudaks nende kohaldamise

võimatuks ja need õigusaktid kaotaksid oma sisulise eesmärgi, sest kõik sanktsioneeritud isikud

saavad oma tegevust jätkata, sealhulgas tehes finantssanktsiooni alla kuuluvaid tehinguid

Euroopa Liidu isikutega, avades konto välisriigis või algatades maksed välisriigist.

26.2. Enne vara laekumist MTA kontole, aga ka pärast seda on kaebajal võimalik algatada tehtud

kannete tagasi kutsumist. Pärast MTA kontole jõudmist oleks selleks siiski vajalik kontoomaniku

nõusolek. See tähendab, et ka juhul kui varad oleksid jõudnud MTA kontole oleks kaebajal

võimalik varasid kasutada.

26.3. Määruse artikkel 2 sätestab, et keelatud on majandusressursside kättesaadavaks tegemine

sanktsioneeritud isikutele. Juhul, kui töötajad teevad jätkuvalt majandusressursse kättesaadavaks

kaebajale, mille ümber lükkamiseks ei ole kaebaja dokumente esitanud, siis on tööjõumaksude

maksmise lubamine majandusressursside kättesaadavaks tegemise võimaldamine.

27. RAB ei ole uurimispõhimõtet rikkunud

27.1. Kaebaja väidab, et, et RAB ei ole täitnud haldusmenetluse seaduse § 6 sätestatud

uurimispõhimõtet. Kaebaja vastavasisuline seisukoht põhineb asjaolule, et RAB loa andmisest

keeldumise otsused sisaldavad lõiku, milles RAB palub kaebajal täiendavate dokumentide

esitamist, kui RAB loa andmisest keeldumise faktilised asjaolud ei peaks vastama RAB-le teada

olevale teabele. Kaebaja esitatud seisukoht oleks õige olukorras, kus RAB oleks vastavasisulise

otsuse teinud kaebaja esimesele taotlusele, mis esitati 28.11.2019. Konkreetsel juhul, peaaegu

aasta hiljem, olukorras, kus RAB on varasemalt palunud kaebajalt täiendavate dokumentide

esitamist, kus RAB on teavitanud kaebaja töötajaid finantssanktsiooni subjektist, kus RAB on

pöördunud kaebaja esindaja poole täiendava info saamiseks ning RAB seisukohta ümber lükkavat

infot ei ole esitatud, ei ole õige, et kaebaja viitab RAB tegevusele, kui uurimispõhimõtte täitmata

jätmisele.

27.2. Võttes arvesse, et poolte vahel on juba üle aasta kestnud erandite taotluste esitamine kaebaja

poolt ja nende üle otsuste tegemine RAB poolt, siis ei saa RAB nõustuda kaebaja seisukohaga

uurimispõhimõtte rikkumisest. Olukorras, kus RAB talle esitatud andmete põhjal tuvastas, et

aasta pärast töötajatele ja kaebajale teavituse tegemisest majandusressursi kättesaadavaks

tegemise keelust on jätkuvalt majandusressursi kättesaadavaks tegemisel tegu sanktsiooni

3-20-2288

9(13)

rikkumisega. Kõiki talle teadaolevaid fakte ja andmeid arvesse võttes tegi RAB erandi

kohaldamiseks loa andmisest keeldumise otsuse.

27.3. Kaebaja seisukoht, et kui RAB oleks kohaldanud uurimispõhimõtet, oleks teatavaks saanud,

et töölepingud on töötajatega lõpetatud, ei ole asjakohane. Tööjõumakse ei tasuta isikute eest, kes

tööd ei tee. See tähendab, et RAB otsuse aluseks ei olnud fakt, kas kaebajal on hetkel töötajad

vaid erandi otsustamise aluseks oli fakt, et kaebajal olid töötajad, kes tegid kaebajale

majandusressursse kättesaadavaks. Seega hindame, et vastavasisuline viide kaebaja poolt on

konkreetsel juhul eksitav ning olukorras, kus kaebaja väidab, et töötajatega olid töösuhted

maksete tegemise ajal olemas, siis on see fakt, mis on kohtu poolt asja õigeks otsustamiseks

vajalik. Kui töölepingud lõpetati oktoobrikuu lõpus ning RAB otsus tehti 20.10.2020.a on ka

võimalik, et töösuhete lõpetamine toimus RAB negatiivsest otsusest hilisemalt. Märgime, et

kaebaja ei ole avaldanud töösuhete lõpetamise hetke ega tõendanud töösuhete lõpetamise fakti.

Sõltumata töösuhete lõppemise hetkest, siis tööjõumakseid tehti perioodide eest, kus isikud

töötasid kaebaja jaoks, mis tähendab, et majandusressurss oli kaebajale kättesaadavaks tehtud.

28. RAB ei ole rikkunud ärakuulamispõhimõtet. Olukorras, kus RAB lähtus talle konkreetses

taotluses esitatud andmetest ning varasematest analoogsetest taotlustest ja otsustest, samuti

varasemalt kaebaja poolt esitatud andmetest ja RAB ja kaebaja kirjavahetusest, siis ei ole

asjakohane kaebaja viide, et RAB on rikkunud ärakuulamispõhimõtet. RAB lähtus talle esitatud

taotlusest ja varasemalt kaebaja poolt esitatud andmetest.

29. Kaebaja viitab, et ei ole kantud määruse I lisasse, ehk sanktsioneeritavate isikute nimekirja.

Kaebuse vastavas osas toodu ei ole RAB hinnangul lubatav. Kaebaja ise loobus kaebusest, mille

esemeks oli kaebaja finantssanktsioonina tuvastamise asjaolu. Haldusasjas 3-20-159 kaebusest

loobumisega kinnitas kaebaja halduskohtumenetluse seaduse § 155 lg 6 ja § 43 lg 1 p 2 alusel

puudub kaebajal pärast menetluse lõpetamist õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud

kaebusega uuesti kohtu poole.

KOHTU PÕHJENDUSED

30. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ning asjas esitatud tõendeid leian, et kaebus tuleb

jätta rahuldamata.

31. Käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud RAB otsused, milles RAB keeldus Euroopa Liidu

Nõukogu 17.03.2014.a määruse nr 269/2014 artiklis 4 sätestatud erandi tegemisest lubada

kaebajal teha Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole kaebaja välismaa krediidiasutusese

arvelduskontolt 40502978038000000001 makseid, mis on LHV Panga poolt külmutatud. Märgin

esmalt, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebaja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine RAB

poolt vaid üksnes küsimus, kas RAB keeldus õiguspäraselt määruse nr 269/2014 artiklis 4

sätestatud erandi tegemisest. Sanktsioonide kohaldamise osas on menetlusosaliste vahel olnud

vaidlus haldusasjas nr 3-20-159, kuid kaebaja on selles osas kaebusest loobunud. Haldusasja nr

3-20-367 raames vaidlevad kaebajad selle üle, kas PPA jättis põhjendatult rahuldamata kaebaja

taotlused erandi kohaldamiseks seoses üürilepinguga ja töölepingutega (kaebaja 27.12.2019

taotlus ja PPA 27.01.2020 vastus taotlusele) . Hetkel ei ole selles asjas veel sisulise arutamiseni

jõutud. Minu hinnangul ei takista see aga käesoleva haldusasja menetlust, kuivõrd kaebaja on

vaidlustanud eraldiseisvalt RAB-le esitatud taotluste kohta tehtud otsused.

32. Asja lahendamiseks on siiski vajalik avada asjakohaste õigusaktide sisu.

32.1. Maksete külmutamise põhjuseks on asjaolu, et määruse nr 269/2014 lisa I kohaselt on

kaebaja direktor D. K. K. (edaspidi D. K.) alates 21.03.2014.a sanktsioneeritud isik. Määruse

269/2014 artikkel 2 sätestab: „1. Külmutatakse kõik I lisas loetletud füüsilistele isikutele või

nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende

valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid. 2. Rahalisi vahendeid

3-20-2288

10(13)

ega majandusressursse ei tehta otseselt ega kaudselt kättesaadavaks I lisas loetletud füüsilistele

isikutele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega

nende kasuks“.

32.2. Määrus 269/2014 on rakendusaktiks Nõukogu otsusele 2014/145/ÜVJP, mille andmise

aluseks oli Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse provotseerimata rikkumine

Venemaa Föderatsiooni poolt ja kes kutsusid Venemaa Föderatsiooni üles viima oma relvajõud

viivitamata tagasi nende alalisse paiknemiskohta kooskõlas asjakohaste lepingutega. Nõukogu

otsuse 2014/145/ÜVJP preambuli punkti 4 kohaselt, tuleks kohaldada reisipiiranguid ja varade

külmutamist isikute suhtes, kes on vastutavad Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust

ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse eest, sealhulgas territooriumi mis tahes osa

tulevast staatust puudutava tegevuse eest, mis on vastuolus Ukraina põhiseadusega, ning nendega

seotud isikute, üksuste või asutuste suhtes.

32.3. Kaebaja direktor D. K. K. lisati nõukogu otsuse 2014/145/ÜVJP lisas esitatud loetelusse

nõukogu 21. märtsi 2014 rakendusotsusega 2014/151/ÜVJP8 ning määruse 269/2014 I lisas

esitatud loetellu nõukogu 21. märtsi 2014 rakendusmäärusega (EL) nr 284/20149. See tähendab,

et nõukogu on kindlaks teinud, et ta on Ukraina territoriaalse terviklikkuse, sõltumatuse ja

iseseisvuse kahjustamise või ohustamise eest vastutav isik. D. K. K.’i nimekirja kandmist pidas

põhjendatuks ja õiguspäraseks ka Üldkohus1. Määruse nr 269/2014 I lisa kandest nr 26 nähtub,

et D. K. K. kanti finantssanktsioonide subjektide nimekirja põhjusel, et ta nimetati kaebaja juhiks

ja ta viib läbi propagandat Vene vägede kasutamise toetuseks Ukrainas. Seega on kaebaja kui

D. K. K. juhitav riiklik meediaettevõte seotud finantssanktsiooni eesmärkidega ja tuleks määruse

nr 269/2014 art 2 lg 1 alusel lugeda finantssanktsiooni subjektiks.

33. Määruse 269/2014 artikli 2 lõike 1 kohaselt tuleb külmutada määruse I lisas loetletud

füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või

juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad

rahalised vahendid ja majandusressursid. Samuti ei tohi rahalisi vahendeid ega majandusressursse

otseselt ega kaudselt kättesaadavaks teha I lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele,

üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või

asutustele ega nende kasuks (määruse artikli 2 lõige 2).

34. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 11 lg 3 p 3 alusel on

finantssanktsioonide osas pädevaks asutuseks RAB. Finantssanktsiooni mõiste tuleneb sama

seaduse §-st 14, arvestades finantssanktsiooni mõistet ja määruse teksti on määruse puhul

tegemist finantssanktsiooniga ning seega on vastavate küsimuste lahendamisel pädevaks

asutuseks RAB. Vastavalt RSanS § 19 (erikohustustega isikute puhul RSanS § 21), kui isik

tuvastab või kahtlustab, et temaga ärisuhtes või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt

või tehing/toiming rikub finantssanktsiooni, peab isik kohaldama finantssanktsiooni ning

teavitama sellest RAB-i. Vastavalt RSanS § 18 peab RAB täitma kontrollikohustust

finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasusest.

35. Seega, ehkki kaebaja ise ei ole rahvusvahelise finantssanktsiooni subjekt, ei tähenda, et

kaebaja suhtes ei peaks rahvusvahelist finantssanktsiooni kohaldama. RAB on varasemas

menetluses kindlaks teinud, et kaebaja rahalised vahendid ja majandusressursid on D. K. K.’i

kontrolli all ning kaebaja kaudu võivad saada rahalised vahendid ja majandusressursid

kättesaadavaks D. K. K.’ile, kes on finantssanktsiooni subjekt.

36. Kaebajaga seonduvalt sai finantssanktsiooni kohaldamise ja RAB poolt selle kontrollimine

alguse 2019. aastal. RAB teavitas finantssanktsiooni subjekti tuvastamisest ja sanktsiooni

rakendamisest ning võetud meetmetest D. K.-i ja kaebajat 06.11.2019.a kirjaga 3.4-4/1446-1.

1 15. juuni 2017 kohtuotsus K. vs. nõukogu, T-262/15, EU:T:2017:392. Otsuses analüüsitakse K. nimekirja

kandmise põhjuseid ja õiguspärasust.

3-20-2288

11(13)

Kaebaja esitas 28.11.2019 RAB-le taotluse külmutatud vahendite vabastamiseks MTA-le

ühekordse makse tegemiseks, mille RAB määruse art 4 lg 1 p-i a alusel rahuldas ja andis loa

erandi kohaldamiseks (04.12.2019 otsus 3.4-4/1557-2). Pärast kaebaja esimest taotlust on RAB

järgnevalt esitatud taotlused rahuldanud veel kahel korral (12.03.2020 ja 15.09.2020). RAB on

keeldunud erandi kohaldamisest kolmel korral 20.10.2020; 06.11.2020 ja 18.12.2020 (käesolevas

asjas vaidlustatud otsused).

37. EL nõukogu 269/2014 määruse artikkel 4 erandi kohaselt võivad liikmesriikide pädevad

asutused anda loa teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside

vabastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks vastavalt tingimustele, mida nad asjakohaseks

peavad, ning pärast seda, kui nad on otsustanud, et need rahalised vahendid või majandusressursid

on vajalikud I lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste või selliste

füüsiliste isikute ülalpeetavate pereliikmete põhivajaduste katmiseks, sealhulgas toiduainete, üüri

või hüpoteegi, ravimite ja ravikulude, maksude, kindlustusmaksete ning kommunaalteenuste eest

tasumiseks.

38. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused rikuvad õiguskindluse põhimõtet, sest varasemalt on

RAB kolmel korral samadel asjaoludel kaebaja erandi taotlused rahuldanud. Sarnaste asjaolude

esinemisel on isikutel õigus eeldada, et haldusorgan kohaldab õigust ühetaoliselt.

38.1. Minu hinnangul ei ole RAB-i otsused õiguskindluse põhimõttega vastuolus. Eelnevalt

määruse art 4 alusel erandi andmine ei saa kaebajale tekitada ootust, et ka järgnevad tema

taotlused

rahuldatakse.

Määruse

artikkel

sätestab

juhtumid, millal

konkreetsest

finantssanktsioonist on lubatud erandite tegemine. Selle järgi võivad pädevad asutused anda loa

külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks või kättesaadavaks

tegemiseks, vastavalt tingimustele, mida nad peavad asjakohaseks ning hinnates, et need

vahendid või majandusressursid vastavad art 4 lg 1 p-des a-d sätestatule. Tegemist on seega

pädeva asutuse otsustusdiskretsiooniga, mitte kohustusliku alusega erandi igakordseks

kohaldamiseks. Vastavalt vajadusele on pädeval asutusel õigus eelnevast erinevalt otsustada.

Nõustuda tuleb RAB poolt kohtule esitatud vastuses esiletooduga, et kaebaja esimene taotlus

erandi kohaldamiseks esitati 28.11.2019.a ning RAB esimene keeldumine erandi kohaldamiseks

tehti alles 20.10.2020.a. Seega oli esimese nõusoleku ja esimese keelduva otsuse vahe pea aasta

ning selle aja jooksul muutuvad erandi taotlemise ja selle rahuldamise/mitterahuldamise üle

otsustamise tingimused, mida tuleb ka õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes arvestada.

38.2. RAB on nii vaidlustatud otsustes kui kohtule esitatud vastuses viidanud, et on kaebajat ja

tema töötajaid juba 11.12.2019.a teavitanud, et kaebajale majandusressursside kättesaadavaks

tegemine on finantssanktsiooni rikkumine. Sellele vaatamata jätkasid töötajad tööd ja kaebaja

töötajatele rahaliste väljamaksete tegemist. See tähendab, et isikud, kelle eest tööjõumakse maksti

töötasid maksete tegemisel kaebajale ja jätkasid kaebajale majandusressursside kättesaadavaks

tegemist. RAB on korduvalt kaebajal palunud täiendavate dokumentide ja andmete esitamist, et

välja selgitada vastavate erandite otsustamise vajadus (vt näiteks RAB 06.11.2020 otsuse lk 3

viidatud kirjavahetused, kus RAB palub esitada töötajate tööülesandeid kirjeldavad dokumendid).

Samuti on RAB 20.10.2020 otsuses ja järgnevates otsustes palunud esitada maksukohustuse

deklareerimise aluseks olevad, kaebaja ja isikute vahelised töölepingud ja isikute (A. Z.,A.T., E.

C., S. B.) töötamise ja teenuste osutamisega seotud dokumendid (ametijuhendid, töökirjeldused

jmt), kuid kaebaja ei ole küsitud andmeid esitanud. Neid ei ole kaebaja esitanud ka

kohtumenetluses.

38.3. Sellest lähtuvalt asus RAB minu hinnangul vaidlustatud otsustes põhjendatult järeldusele,

et mõistlik aeg nii töötajatele kui ettevõttele sanktsioone rikkuva tegevuse lõpetamiseks on

ilmselgelt möödunud ja sellest tulenevalt ei ole põhjendatud varasemalt lubatud erandite jätkuv

tegemine. Selline vastustaja kaalutlus on selge ja arusaadav. Olukorras, kus kaebaja ise ei ole

3-20-2288

12(13)

vastustajale esitanud korduvalt nõutud tõendeid, ei saanud kaebajal tekkida õiguskindlust, et

varasemalt lubatud erandite kohaldamist jätkab vastustaja ka edaspidi.

39. Asjakohatud on kaebuse arutlused MTA töötamise registri kannete õiguslikust olemusest.

Otsustes viitab küll RAB, et MTA andmete kohaselt on viimased töötamisega seotud lepingud

kaebaja töötajatega lõpetatud 27.04.2020 kuid see ei ole olnud otsuse tegemise aluseks. Järgnevalt

on RAB viidanud, et teadaolevalt soovitakse tasuda tööjõumakse nelja isiku eest ning sellele, et

on võimalik, et eelnimetatud nelja isiku poolt jätkuvalt majandusressursi kättesaadavaks

tegemisega kaebajale rikutakse EL nõukogu 17.03.2014 määrusega nr 269/2014 kehtestatud

piiranguid. Seega on RAB viidanud võimalikule töölepingute jätkumisele ning viide MTA

registris andmete puudumisele oli viide kaebajale võimalikuks registriandmete parandamiseks

ning ebakõlade välja toomiseks. RAB ei viita ühelgi juhul, et erandi kohaldamiseks loa andmisest

keeldutakse fakti tõttu, et kaebaja ja nende võimalike töötajate vahel puudub töölepingu seaduse

kohane töösuhe.

40. Ka väidetav töösuhte lõpetamine ja lõpparve maksmine ei saa põhjendada erandite tegemist

olukorras kus kaebaja ja tema töötajad olid 2019.a detsembrist alates teadlikud, et kaebajale

majandusressursi kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine. RAB viitab õigesti,

et ühestki õigusaktist, mis vastavat olukorda reguleerib ei tulene, et määrusega keelatud tegevust

võiks kuidagi põhistada lõpparve maksmisega.

41. Nõustuda ei saa kaebaja viitega, et kaebaja poolt üle kantud rahaliste vahendite külmutamine

ei ole kooskõlas EL Nõukogu määrusega nr 269/2014, sest tegemist ei ole enam kaebaja rahaliste

vahenditega, need on kantud MTA kontole ja kaebajal pole võimalik neid enam mingil viisil

kasutada.

41.1. Määruse 269/2014 artikli 2 lõike 1 kohaselt tuleb külmutada määruse I lisas loetletud

füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või

juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad

rahalised vahendid ja majandusressursid. Samuti ei tohi rahalisi vahendeid ega majandusressursse

otseselt ega kaudselt kättesaadavaks teha neile isikutele ega nende kasuks (määruse artikli 2 lõige

2). Finantssanktsioonid on mõeldud selleks, et sanktsioneeritud isikud ei saaks kasutada oma

rahalisi vahendeid ja majandusressursse oma negatiivsete eesmärkide saavutamiseks. Määruse nr

269/2014 I lisa kandest nr 26 nähtub et D. K. kanti finantssanktsioonide subjektide nimekirja

põhjusel, et ta nimetati kaebaja juhiks ja ta viib läbi propagandat Vene vägede kasutamise

toetuseks Ukrainas. Seega on kaebaja tegevus mh töötajate kaudu otseselt seotud

finantssanktsiooni eesmärkidega.

41.2. Nagu kaebaja kaebuses märgib, et ta ei oma pangakontot Eestis, seega on Eesti

finantssanktsiooni rakendajal võimalik külmutada ainult selliseid rahalisi vahendeid, mis on

jõudnud Eesti Vabariigi õigusruumi. Vastasel juhul ei olekski võimalik kaebaja suhtes

finantssanktsioone sellisel määral rakendada.

42. Kaebuse viited sellele, justkui võiks töötajatega seotud sanktsioonide korral olla vastavalt

RSanS § 11 lg 3 p 5 pädevaks asutuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, on

eksitavad ja ebaõiged. Finantssanktsioonid on RSanS § 11 lg 3 p 3 kohaselt RAB pädevusse

kuuluvad. RAB viitab õigesti, et töötajate poolt majandusressursi kättesaadavaks tegemine

finantssanktsiooni subjektile on finantssanktsiooni rikkumine. RAB viitab õigesti ka, et juhul, kui

töötajate tegevus ei puudutaks majandusressursi kättesaadavaks tegemist kaebajale, oleks

võimalik vastavate kulutuste eest tööjõumaksude tasumine, sest selline tegevus ei rikuks

finantssanktsiooni. Kuid see asjaolu ei ole kontrollitav, sest kaebaja on vastavad dokumendid

esitamata jätnud.

43. Kaebaja väidab, et RAB on otsuste tegemisel rikkunud uurimispõhimõtet ja

ärakuulamispõhimõtet. Samas ei ole kaebusest võimalik aru saada, millised on need asjaolud mida

3-20-2288

13(13)

RAB oleks enne otsuste tegemist pidanud uurima või millised tõendid täpsemalt kaebajal seetõttu

esitamata jäid ning mis oleks toonud kaasa teistsuguse otsuse. RAB on viidanud kaebajaga peetud

kirjavahetusele (vt ka käesoleva otsuse 38.2) ning selgitanud, et otsuses sisalduv viide sellele, et

kaebajal on võimalik juhul, kui nende maksete tegemine ei ole seotud eelnimetatud isikute poolt

sanktsiooni rikkuva majandusressursi kättesaadavaks tegemisega, esitada täiendavaid dokumente

(töölepingud, töökirjeldused jms), on otsustesse lisatud seetõttu, et RAB-il pole varasemalt

haldusmenetluses õnnestunud neid dokumente kaebajalt saada. Nagu öeldud, kaebaja ei ole neid

esitanud ka kohtumenetluses ega toonud välja täpsemaid asjaolusid või viiteid tõenditele, mis

RAB-l kaebaja arvates uurimata või arvestamata jäid.

Menetluskulud

44. HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd otsus on tehtud kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulude tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma