2-20-3063/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-20-3063

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav

Kohtuasi

TiszaTextil Eesti OÜ hagi Oilseeds Trade OÜ vastu

võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. septembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Oilseeds Trade OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

19 470,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: TiszaTextil Eesti OÜ (registrikood 12019690),

lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann

Kostja: Oilseeds Trade OÜ (endise nimega AS Oilseeds

Trade; registrikood 11141531), seaduslik esindaja

juhatuse liige VV

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24. septembri 2020 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja Oilseeds Trade OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TiszaTextil Eesti OÜ esitas 25.02.2020 Harju Maakohtule hagi Oilseeds Trade OÜ vastu

põhivõla 17 735,34 euro, hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 440,21 euro ja

edasiulatuva viivise väljamõistmiseks seaduses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt olid poolte vahel müügilepingulised suhted, mille alusel väljastas

hageja kostjale müüdud kaupade eest kolm arvet: nr 1853 summas 20 520,19 eurot, nr 1880

summas 7219,06 eurot ja nr 1881 summas 10 817,82 eurot. Arvete maksetähtajad olid vastavalt

16.10.2018, 02.12.2018 ja 02.12.2018. Kostja on kinnitanud allkirjaga saatelehtedel kaupade

kättesaamise: 03.10.2018 ja 08.10.2018 (arve nr 1853), 19.11.2018 (arve nr 1880) ning

19.11.2018 (arve nr 1881). Kostja tasus arvest nr 1853 10 520,19 eurot, ülejäänud osa, s.o

10 000 eurot jäi sellest tasumata. Arved nr 1880 ja nr 1881 on tasumata.

3. 13.03.2019 allkirjastasid pooled võlatunnistuse, milles kostja tunnistas võlga suurusega

28 754,40 eurot. Võlg koosnes 12.03.2019 seisuga põhivõlast suurusega 28 036,88 eurot ja

717,52 euro suurusest seadusjärgsest viivisest. Võlatunnistuses leppisid pooled kokku, et

kostja tasub 28 754,40 euro osamaksetena perioodil 31.03-30.09.2019, igakuiselt 1000 eurot

kuus hiljemalt iga kalendrikuu viimaseks kuupäevaks ja ülejäänud osa, s.o 21 754,40 eurot

hiljemalt 31.10.2019.

4. Kostja tasus ajavahemikul 27.03.2019–12.12.2019 üheksa ülekandega kokku 11 019,06

eurot. 31.10.2019 seisuga oli kostja ära tasunud seitse 1000 euro suurust igakuist makset ja

viimasest osamaksest 1019,06 eurot. Seisuga 01.11.2019 oli kostja viivituses võlasumma 20

735,34 euro tasumisega kokku 42 päeva, mille eest hageja arvestas seadusjärgses määras viivist

perioodi 01.11.2019-12.12.2019 eest 174,18 eurot. Kostja tasus 12.12.2019 veel 3000 eurot,

mistõttu on kostja võlatunnistuse järgseks põhivõlaks 17 735,34 eurot.

5. Lisaks viivisele 174,18 euro suuruses summas on kostjal viivisevõlg 17 735,34 euro

tähtaegse tasumata jätmise tõttu perioodi 12.12.2019-25.02.2020 eest 266,03 eurot. Seega on

viivisevõlg hagi esitamise seisuga kokku 440,21 eurot (174,18 + 266,03).

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

7. Kostja ei ole hagejaga sõlminud tellimuslepinguid, mis tõendaks kauba tellimist hageja

näidatud koguses ja hinnaga. Kostja on tasunud kauba eest, mida ta on tellinud.

8. Hageja esitatud tõendist (kirjavahetus poolte vahel) nähtub, et kostja on tellinud kaupa 5525

ühikut, mitte arvel nr 1853 märgitud 5552 ühikut (4000 + 1552). Sealjuures on 25 ühikut kaupa

lisatud arvele tellimuse alusel, mis on esitatud päev pärast arve nr 1853 väljastamist. Arve

nr 1880 on väljastatud 2012 ühikule, kuigi poolte kirjavahetusest nähtub, et kostja tellis kaupa

2000 ühikut. Saatelehed ei tõenda kauba kostjale kättetoimetamist, kuna nendel puudub kostja

esindaja allkiri. Kuna põhinõue puudub, ei ole alust ka viivise väljamõistmiseks. Lisaks on

hageja arvestanud lubamatult viivist võlatunnistuses kokkulepitud nõudelt, mis sisaldas ka

viivist.

9. Kostja palub vähendada viivist nullini, sest pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et kostja

pakkus hagejale lahendusi võlgnevuse tasumiseks, kuid hageja sellele ei vastanud ja pöördus

kohtusse.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et 13.03.2019 võlatunnistuses tunnistas kostja 12.03.2019 seisuga

oma põhivõlga suurusega 28 036,88 eurot, millele lisandus seadusjärgne viivis 717,52 eurot.

Samuti ei vaidle pooled, et võlatunnistuses lepiti kokku võla 28 754,40 euro tasumine

osamaksetena perioodil 31.03.2019-30.09.2019. Igakuiselt tuli tasuda 1000 eurot hiljemalt

kalendrikuu viimaseks kuupäevaks ja ülejäänud osa, s.o 21 754,40 eurot hiljemalt 31.10.2019.

Vaidlust ei ole ka selles, et kostja tasus hagejale ajavahemikul 27.03.2019–12.12.2019 üheksa

ülekandega kokku 11 019,06 eurot.

12. Hageja on veenvalt põhistanud, et pooled kinnitasid võlatunnistuses olemasolevat võlga

nende vahel varasemalt sõlmitud müügilepingu (VÕS § 208 lg 1) alusel.

13. Hageja on kostjale müüdud kaupade eest väljastanud 3 arvet: nr 1853 summaga 20 520,19

eurot, nr 1880 summaga 7219,06 eurot ja nr 1881 summaga 10 817,82 eurot, tasumise

tähtaegadega vastavalt 16.10.2018, 02.12.2018 ja 02.12.2018.

14. Allkirjastatud saatelehtede ja poolte vahelise kirjavahetusega, kus kostja on tunnistanud

arvetest tulevat võlgnevust, on põhistatud, et kostja sai just arvetel nimetatud kaubad kätte

vastavalt 03.10.2018, 08.10.2018 (arve nr 1853), 19.11.2018 (arve nr 1880) ja 19.11.2018 (arve

nr 1881). Asjaolu, et saatelehtedel puudub kostja seadusliku esindaja allkiri ei anna iseenesest

alust arvata, et kaup ei ole kostjani jõudnud või üldse kostjale üle antud või ei ole seda üle antud

saatelehtedel ja arvetel märgitud kogusetes. Hageja on veenvalt selgitanud, et poolte vahel on

tavapärane praktika, et tellitud kauba ja arvetel märgitud kauba kogused võivad erineda

seetõttu, et tellimustele lisataksegi kuni paarkümmend lisaartiklit juhuks, kui toodetud

kottidesse kauba pakendamisel peaks mõni kottidest vale ekspluatatsiooni, transpordi või

täidetud kottidest proovide võtmise tõttu purunema. Poolte kirjavahetuse, väljastatud arvete ja

võlatunnistusega on seega põhistatud, et hageja on kostjale kaubad üle andnud ning seda just

saatelehtedel ja arvetel märgitud kogustes. Asjaolu, et kostja poolt esitatud tellimustes ja kauba

üleandmisel on kauba kogustes erinevused, ei luba iseenesest järeldada, et üle antud kaup ei

vastanud poolte kokkuleppele ja arvel märgitud kogustele. Kostja ei ole ei kauba vastuvõtmisel

ega kuni hagile vastuse esitamiseni väitnud, et talle ei ole üle antud kaupa kostja poolt soovitud

ja arvetel märgitud koguses. Kuna kostja on temale üle antud kaubad vastu võtnud ja

tunnistanud, et ta võlgneb hagejale tasu üle antud ja arvetel näidatud koguses kaupade eest, siis

ei ole põhistatud kostja väide, et ta ei ole tellinud ega vastu võtnud hageja väidetud koguses

kaupa ja seetõttu ta nagu ei peaks selle eest ka tasuma.

15. Kuna kostja tasus ajavahemikul 27.03.2019–12.12.2019 hagejale kokku 11 019,06 eurot,

on tõendatud, et kostja on jätnud tasumata hagejale võlatunnistuses kokkulepitud tähtajaks

(31.10.2019) 17 735,34 eurot (28 754,40–11 019,06). Eeltoodu ning VÕS § 76 lg 1 ja § 100

alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 17 735,34 eurot põhivõla katteks.

16. Võlatunnistuse p-s 4 on pooled kokku leppinud, et võlatunnistuses kokku lepitud maksete

tasumisega viivitamise korral on viivise määr 0,02 % päevas.

17. Hageja on tõendanud, et ta ei nõua kostjalt viivist viivise tasumisega viivitamise eest. Kui

pooled leppisid kokku põhivõla 28 036,88 euro tasumises, millele lisandus võlatunnistuse

sõlmimise hetkeks müügilepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivis 717,52 eurot ja kui

kostja pidi tegema igakuiselt makseid 1000 euro suuruses summas, siis seitsme esimese 1000

euro suuruse osamakse hulgas võis hageja lugeda tasutuks võlatunnistuse andmise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 717,52 eurot, nagu seda on hageja ka teinud. VÕS § 88

lg-te 8 ja 9 järgi loetakse eelduslikult nii põhikohustuse kui viivise võlgnemise korral raha

maksmisel esmajoones täidetuks viivise nõue ja alles siis põhikohustus. Seega on hageja

veenvalt põhistanud, et hageja nõuab viivist just põhivõla tasumisega viivitamise eest.

18. Kogu võla tasumise tähtaja seisuga, s.o 31.10.2019, oli kostja võlatunnistuse alusel ära

tasunud seitse 1000 euro suurust igakuist makset, sh viivise 717,52 eurot ja viimasest 21 754,40

euro suurusest osamaksest 1019,06 eurot. Seega oli 01.11.2019 seisuga kostjal tasumata

põhivõlast 20 735,34 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja tasus 12.12.2019 võla katteks 3000 eurot,

mistõttu on tõendatud hageja väide, et kuni 12.12.2019 oli kostja 20 735,34 euro tasumisega

viivituses 42 päeva, mille tasumisega viivitamise eest on võlatunnistuse p-s 4 sisalduva

viivisemäära kokkuleppe alusel hagejal õigus nõuda viivist 0,02% päevas, s.o 174,18 eurot.

Kuna kostja tasus 12.12.2019 3000 eurot, siis on hagejal õigus tasumata põhivõlalt 17 735,34

eurolt perioodil 12.12.2019-25.02.2020 nõuda viivist 75 päeva eest kokku 266,03 eurot. VÕS

§ 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks

muutunud viivisevõlg suurusega 440,21 eurot (174,18+266,03).

19. Kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhistatud. Kostja ei ole toonud kohtu ette

selliseid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kostja poolt tasumisele kuuluv viivis oleks

ebamõistlikult suur, arvestades hageja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit.

Apellatsioonkaebus

20. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

ning menetluskulud hageja kanda.

21. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja jättis vastamata kostja vastuväidetele.

22. Kohus ei põhjendanud, miks kostja esindaja allkirja puudumine saatelehtedelt ei ole oluline

tõendamaks seda, et kostja ei ole kaupa kätte saanud.

23. Maakohus tugines ebaõigesti pooltevahelisele kirjavahetusele ja jättis põhjendamata, miks

ja millises ulatuses on see tõend on asjakohane. Osa kirjavahetusest ei tõenda hagi aluseks

olevaid asjaolusid ja on seega asjakohatu.

24. Põhjendamata on kohtu järeldus, miks on veenvad hageja väited poolte varasema praktika

kohta, mille kohaselt lisatakse kauba kogusele alati täiendavad artiklid. Hageja ei ole esitanud

poolte varasema praktika kohta ühtegi tõendit.

25. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei nõua viiviselt viivist. Kuna võlatunnistuses olev

võlg sisaldas viivist, on ilmne, et hageja nõuab viivist viiviselt.

26. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks. Hageja

mittevastamist kostja võla tasumise lahenduse pakkumisele saab pidada mõjuvaks põhjuseks

viivise vähendamiseks nullini.

Vastus apellatsioonkaebusele

27. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1

alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

29. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse

põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

30. Maakohus tuvastas õigesti, et võlatunnistuses on kostja kinnitanud olemasolevat võlga, mis

tuleneb poolte vahel sõlmitud müügilepingust. Kostja kinnitas võlatunnistuses selgelt, et hageja

on müünud talle kaupu, mille eest tasumise kohta esitas hageja talle arved nr-d 1853, 1880 ja

1881 ning millest oli sellel ajal hagejale tasumata vastavalt 10 000 eurot, 7219,06 eurot ja

10 817,82 eurot, kokku 28 036,88 eurot.

31. Maakohtu otsuses ei ole selgelt märgitud, kas vaidlusalune võlatunnistus on konstitutiivne

VÕS § 30 tähenduses või on see deklaratiivne. Pooled ei tuginenud maakohtus sellele, et poolte

tahteks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, mis on omane konstitutiivsele

võlatunnistusele. Kohtuotsuse põhjendavast osast saab järeldada, et ka maakohus luges selle

õigesti deklaratiivseks võlatunnistuseks, kuna kostja kinnitas selles olemasolevat võlga, mis

tulenes poolte vahel sõlmitud müügilepingust.

32. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on lihtsustada vastuväidetest loobumisega selle

sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on

tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga. Kuna kostja esitas võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, leides, et

tal ei ole selles tunnistatud võlga, oleks tal tulnud seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.

Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole seda teinud. Piisav ei ole kostja poolt üksnes võla

puudumise põhistamine TsMS § 235 tähenduses.

33. Ka apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Nagu

juba eelnevalt märgitud, ei pidanudki hageja tõendama müügilepingust tuleneva nõude

tekkimise asjaolusid ja selle suurust, nagu kostja ekslikult leiab. Seetõttu on alusetud ka kaebuse

väited selle kohta, et maakohus hindas hageja tõendeid valesti ja jättis kostja vastuväidetele

vastamata.

34. Kostja seadusliku esindaja allkirjade puudumine saatelehtedel iseenesest võlatunnistuses

kinnitatud võla puudumist ei tõenda, nagu leidis õigesti ka maakohus. Hageja poolt esitatud

poolte vahelist kirjavahetust käsitles maakohus hageja seisukohtade põhistatuse kontekstis,

mitte ei hinnanud otsuse tegemisel tõendina TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 järgi. Hageja ei

pidanudki muid tõendeid peale võlatunnistuse kohtule esitama. Seetõttu ei ole asjakohane

apellatsioonkaebuse väide, et eelnimetatud kirjavahetus ei tõenda hagi aluseks olevaid

asjaolusid. Ka ei pidanud hageja tõendama poolte varasemat praktikat selle kohta, et miks olid

tellitud kaupade ja arvetel kajastatud kaupade kogused erinevad, nagu kostja leiab.

35. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et hageja ei nõua kostjalt viivist

viiviselt. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja poolt kohtule esitatud viivisevõla nõude

arvestuse alguse ajaks oli kostja hagejale võlatunnistuses kajastuva viivisevõla juba ära

tasunud. Seega kohtule võlatunnistuse alusel esitatud nõue enam selles kajastatud viivisevõlga

ei sisalda ja viivis on arvestatud tasumata põhivõlalt.

36. Maakohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks põhjendatult rahuldamata. TsMS

§ 162 kohaldamiseks puudub alus, sest viivisevõlg ei ole ebamõistlikult suur. Asjaolu, et hageja

ei vastanud kostja poolt tehtud ettepanekule, kuidas lahendada võla tasumise küsimus, taotluse

rahuldamiseks alust ei anna.

37. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

38. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus.

Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav