3-20-2133/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Määruse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2133

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Istungil osalenud isikud

Taotleja- Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Birgit Siim

Isik, kelle suhtes taotletakse loa andmist – X, esindaja

vandeadvokaat Andrei Matvejev

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses; kohtuistungil 28.04.2021

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.

1. Pikendada Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.08.2021 (kaasa arvatud).

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 204 lg 1, § 265 lg 5).

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 23.04.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse loa

saamiseks Xi (edaspidi ka isik või puudutatud isik) kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja

pikendamiseks nelja kuu võrra väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2

alusel, sest isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1,

2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

2. PPA selgitab varasemate asjaolude kohta järgnevat:

Viru Vanglast vabanes 02.11.2020 Vene Föderatsiooni (VF) kodanik X (sünd. xx xx xxxx)

temale Viru Maakohtu 10.05.2019 kohtuotsusega määratud karistuse kandmisest. Xil puudub

peale vangistustest vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (praegune PPA) 18.12.1998 otsusega anti Xile alaline

elamisluba Eestis, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (edaspidi VMS)

muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. PPA 27.04.2020 otsusega nr

15.3-3.4/308-4 tunnistati Xi pikaajalise elaniku elamisluba nr EL33N982225 kehtetuks VMS §

241 lg 1 p 2 alusel alates 27.04.2020, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja

2(6)

riigi julgeolekule. Lisaks koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati kolmeaastane

sissesõidukeeld. Eelnimetatud PPA otsuses koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus VSS § 72

lg 2 p 4 ja § 74 lg 2, 3 alusel. X vaidlustas PPA 27.04.2020 otsuse kohtumenetluses. Kohtuvaidlus

Tartu Halduskohtu haldusasjas nr 3-20-915 on pooleli. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja

määrusega kohtuasjas 3-20-915 jättis kohus esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

X esitas PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 p 9

alusel. Taotlus registreeriti PPA-s 03.08.2020 numbriga 1052002790. Antud menetluses on

alustatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise menetlus, kuid 10.08.2020 PPA kirjaga nr.

15.3-3.1/2257-1 on tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise menetlus peatatud seoses

poolelioleva kohtuvaidlusega kohtuasjas nr 3-20-915.

Xit on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud 6 (kuuel) korral ja väärteokorras 10 (kümnel)

korral, vanglakaristust on isik Eestis kandnud ühel korral. X on ajavahemikus 2008-2019 pannud

toime 10 väärtegu. PPA leiab, et X on oma süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu

avalikule korrale, mis on realiseerunud varguses, mis on toime pandud grupis ja süstemaatiliselt,

kannatanutele materiaalse kahju tekitamises, lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus

käitlemises, korduvas tervist kahjustavas ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, sh

lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises ning elektrienergia ebaseaduslikus

kasutamises võrku ebaseadusliku lülitumise teel.

X sündis Venemaal, pooleaastasena kolis emaga Eestisse elama. Kuni 5. klassini õppis Eestis,

Kohtla-Järve III Keskkoolis. Käitumisraskuste tekkimise tõttu soovis isik Venemaale vanaema

juurde elama minna, et elada seadusekuulekalt. Ema jäi Eestisse elama. Venemaal lõpetas 9.

klassi ning sattus kuritegelikule teele, hakkas tarvitama alkoholi ja narkootikume. Suhted emaga

on katkenud. Xi sõnul ei ole ta emaga kunagi läbi saanud. Tema isa on surnud, õdesid ega vendi

pole. Paarisuhted on olnud lühiajalised, lapsi pole. Suhtlusringi on kuulunud kriminaalse

taustaga isikud, kellest osad on surnud, osadega ei soovi suhelda. Xi endine elukaaslase Y sõnul

soovib X kooselu uuesti alustada, kuid Y välistab selle võimalikkuse. Samuti on endise

elukaaslase sõnul Xil Kohtla-Järvel kriminaalkorras karistatud tuttavad, kes võivad talle

vabaduses avaldada negatiivset mõju.

PPA esitas 30.10.2020 Tartu Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiseks ja PPA

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS alusel. Tartu Halduskohtu

04.11.2020 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-20-2133 anti luba Xi kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 3. novembrist 2020 kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. PPA taotles kinnipidamise pikendamist

ning 30.12.2020 andis Tallinna Halduskohus määrusega haldusasjas nr 3-20-2133 loa pikendada

Xi kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, ent

mitte kauemaks kui 30. aprillini 2021.

3. PPA põhjendab kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamise taotlust

järgnevalt:

PPA menetluses olev Xi tähtajalise elamisloa taotlus ei anna isikule viibimisalust Eesti

Vabariigis. Vaidlust ei ole selles, et Xi näol on tegemist välismaalasega, kellel puudub peale

vangistust seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks.

Tartu Halduskohus on 04.11.2020 koostatud määruses haldusasjas nr 3-20-2133 p 10 leidnud, et

isiku suhtes ei esine põgenemise oht. PPA on võtnud arvesse kõiki asjaolusid kogumis ning jõuab

seisukohale, et puudutatud isiku põgenemist väljasaatmise eest võib pidada piisavalt

tõenäoliseks ning isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 2 p 1 sätestatud kinnipidamise alus. Seejuures

võib põgenemise oht seisneda selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama eesmärgiga vältida

enda väljasaatmist. Kohtupraktikas on sedastatud, et isiku poolt enese varjamist

lahkumiskohustuse vältimise eesmärgil saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse

piiramisega (RKHK 29.01.2015.a määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Isiku pikaajaline viibimine ja

3(6)

elamine Eestis ning soovimatus Eestist lahkuda on PPA hinnangul asjaolud, mis suurendavad

põgenemise ohtu. PPA seisukohaga isiku suhtes esineva põgenemisohu osas on nõustunud ka

Tallinna Halduskohus 30.12.2020 määruse punktis 7.

VSS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime

pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks

vangistus. Vaidlust ei ole selles, et X on kuuel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud

süütegude eest. PPA rõhutab, et isikust tuleneva põgenemisohu hindamisel ei tugine PPA

ainuüksi isiku karistatuse faktile, vaid kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis.

Süütegude korduv toime panemine õigustab järeldust, et isik ei suuda või ei soovi õiguskuulekalt

käituda ning seetõttu on tema puhul keskmisest suurem võimalus, et ta ka väljasaatmisega seotud

kohustusi rikkuma hakkab ja eelkõige end väljasaatmise korraldamiseks vajalike toimingute

vältimiseks varjama asub. Korduv või vangistusega karistatus loob eelduse, et isiku puhul esineb

põgenemisoht, ent PPA või kohus peavad seda eeldust mõistlikul määral kontrollima, võttes

arvesse sellist põgenemise ohtu välistada või oluliselt kahandada võivaid muid asjaolusid, nagu

näiteks puudutatud isiku tugevad sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed, kindla töö- ja elukoha

olemasolu, varasem käitumine, mille pinnalt võib eeldada, et puudutatud isik hoolimata

kuritegelikust taustast end väljasaatmise eest varjama ei asu jne. Isikul puudub Eesti Vabariigis

kindel sissetulek ning PPA on seisukohal, et kui X viibib vabaduses ja on materiaalsetes

raskustes, võib ta jätkata süütegude toimepanemisega ja kuritegeliku taustaga isikutega

suhtlemisega. Korduv süütegude toimepanemine viitab sellele, et isik ei ole oma varasematest

tegudest õppinud ning on valmis õiguskorda rikkuma. PPA on seisukohal, et isiku varasem

käitumine näitab tema suhtumist kehtivasse seadusandlusesse ning annab alust arvata, et isik on

ka tulevikus võimeline toime panema seadusrikkumisi, milleks antud juhul võib olla

lahkumiskohustuse

mittetäitmine.

Samuti

võib

isik

hakata

end

siseriiklikust

väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.

VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Vabanedes Viru Vanglast

puudub Xil kehtiv reisidokument. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik

ei soovi ise endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda VF-i. Isik ei ole

asunud endale dokumenti taotlema või PPA-d abistama endale dokumendi hankimiseks ka

kinnipidamiskeskuses viibimise jooksul. PPA hinnangul saab isiku keeldumist kaasa aidata

endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel tõlgendada kui soovimatust täita talle

pandud lahkumiskohustust.

Kiireim ja lihtsaim võimalus väljasaatmiseks vajaliku dokumendi saamiseks oleks see, kui

välismaalane seda ise taotleks. Seega peaks puudutatud isik VSS § 264 lg 1 punktis 3 sätestatud

kohustuse täitmiseks taotlema ise oma kodakondsusriigi tagasipöördumistunnistust. Seda ta

teinud ei ole. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise olulisust ei vähenda see, et varem vanglas

viibides püüdis ta taotleda passi, ent see menetlus jäi väidetavalt pooleli riigilõivu tasumata

jätmise tõttu. PPA-l on õigus selles, et käesoleval ajal ei soovi puudutatud isik eeskätt

tagasipöördumistunnistust taotleda, kuna mõistab, et seeläbi on tal võimalik enda välja saatmist

edasi lükata. VF-le isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudev

tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik

ise dokumenti taotleks. PPA hinnangul annab kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik iseseisvalt

hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning ta võib hakata

väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma.

Isiku VF pass kehtis 05.12.1997-05.12.2002. Vanglas viibides ei ole X astunud samme

reisidokumendi taotlemiseks. Vastupidi, isikule pakuti Tallinna Vanglas võimalust

tagasipöördumisetunnistust taotleda, kuid isik keeldus. PPA sai 08.03.2021 VF-lt vastuse seoses

Xiga, milles VF pikendab vastamistähtaega 60 päeva võrra. PPA on 24.02.2021 ja 22.04.2021

4(6)

saatnud VF-le taotluse korraldada intervjuu või vestlus VF kodanike ja VF saatkonna ametniku

vahel, et selgitada välja nende isikusamasus ja kodakondsus vastavalt VF soovile. Tagasisidet

ega vastuseid PPA selle kohtumise osas käesolevaks hetkeks Venemaalt saanud ei ole.

PPA on seisukohal, et VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes

kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate

järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes

mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine.

Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, puudub PPA-l alus isiku usaldamiseks.

Olukorras, kus PPA-l ei ole võimalik isiku suhtes rakendada kõige mõjusamat

järelevalvemeedet, milleks on reisidokumendi hoiule võtmine, leiab PPA, et teiste leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla tulemuslikud tagamaks lahkumiskohustuse

täitmise. Isiku varasemat käitumist arvesse võttes on eluliselt usutav, et kui isik vabastatakse

kinnipidamiskeskusest hakkab ta end varjama ametivõimude eest eesmärgiga takistada oma

väljasaatmist kodakondsusejärgsesse riiki.

4. Tallinna Halduskohtus 28.04.2021 toimunud kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse

juurde ning täpsustas, et taotleb kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist nelja

kuu võrra. X vaidles taotlusele vastu ning leidis, et tal puudub motivatsioon põgeneda, kuna

pooleli on vaidlus haldusasjas nr 3-20-915, milles kohus kohaldas 08.02.2021 määrusega

esialgset õiguskaitset.

KOHTU SEISUKOHT

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega

sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt

esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning

seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.

6. VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel,

kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine

peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast

kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse

täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2)

välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

7. VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks

kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. VSS § 25 lg 2 sätestab, et kui väljasaadetav

ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide

hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast käesoleva

paragrahvi

lõikes

sätestatud

tähtaja

möödumist

PPA

taotlusel

väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18

kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates.

8. PPA hinnangul esinevad Xi suhtes VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2

p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, et kinnipidamist nelja kuu võrra pikendada.

9. VSS § 68 punkti 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on

korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle

mõistetud vangistus. Kohus leiab, et PPA poolt ei ole veenvalt põhjendanud asjaolu, et isiku

suhtes esineb põgenemisoht. Tallinna Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 01.02.2021

tehtud kohtumääruse punktis 8, et VSS § 68 p 4 ja § 15 lg 2 p 1 rakenduspraktikas normile antud

tõlgenduse kohaselt ei piisa isiku põgenemise ohu tuvastamiseks pelgalt ühe või mõne VSS §-s 68

5(6)

sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid põgenemisohu tuvastamiseks tuleb siiski hinnata kõiki

konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid kogumis (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020

määrus asjas nr 3-20-1268, p 9). Seega ei tule otsida põgenemisohtu välistavaid, vaid hoopis neid

kinnitavaid asjaolusid, mille alusel anda hinnang põgenemisohu kohta.

10. Kohus leiab, et PPA oleks VSS § 68 p-s 4 sätestatud asjaolu esinemise korral (st kui

välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest

on talle mõistetud vangistus) üksikasjalikult ära näitama, milles põgenemise oht täpsemalt seisneb

või kuhu isik põgeneda võiks. Praegusel juhul on PPA tuginenud üksnes normi sõnastusele ja

asjaolule, et isikut on karistatud vangistusega, jättes täielikult analüüsimata isiku väited selle kohta,

et tal on olemas alaline elukoht ning ta ei kavatse põgeneda, kuivõrd pooleli on kohtuvaidus. Samuti

kinnitas PPA istungil, et isik on varasemas menetluses olnud PPA- le erinevates menetlustes kätte

saadav ning PPA pole tema suhtes pidanud kasutama jõudu. Kohus ei pea ka usutavaks PPA poolt

kohtuistungil esitatud väidet, mille kohaselt võib isik põgeneda välismaale. Isikul puuduvad

dokumendid ning ta väitis istungil, et Venemaal ei ole tal enam kedagi. Seega ei ole kohtu arvates

usutav, et isik võiks Eestist lahkuda. Seega leiab kohus, et täidetud ei ole VSS § 15 lg 2 p-s 1

sätestatud kinnipidamise eeldus.

11. Samas nõustub kohus Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2021 määruse punktis 8 tooduga,

milles kohus leidis, et sõltumata sellest, kas puudutatud isikust lähtub põgenemisoht VSS § 68 p 4

ja § 15 lg 2 p 1 § 68 mõttes või mitte, on Tallinna Halduskohus õigesti lubanud isikut jätkuvalt kinni

pidada VSS § 15 lg 2 p 2 alusel. Sellest tulenevalt ei oma määravat tähendust küsimus, kas

puudutatud isikut on õigus kinni pidada ka nt põgenemisohu alusel. Tallinna Ringkonnakohus pidas

silmas Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määrust käesolevas haldusasjas.

12. VSS § 15 lg 2 p 2 lubab isikut kinni pidada juhul, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust. VSS

§ 264 lg 1 järgi on väljasaadetav kohustatud aitama kaasa enda väljasaatmise korraldamisele, sh

andma väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suulisi ja kirjalikke andmeid ja seletusi (p 1),

esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad

väljasaatmismenetluses tähtsust (p 2), aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide

muretsemisele (p 3) ja oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele (p

4). Asjaolud ei ole praeguseks hetkeks muutunud ning isikul puudub jätkuvalt reisidokument ning ta

ei ole ka võrreldes 01.02.2020 määruse tegemise ajaga teinud midagi kehtiva passi saamiseks.

13. Tallinna Halduskohus on oma 30.12.2020 määruse punktis 5 asunud seisukohale, et

välismaalase kaasaaitamiskohustust ei vähenda see, et tal on isiklikel põhjustel vähene huvi Eestist

lahkuda ega ka see, et põhimõtteliselt on väljasaatmiseks vajalikud dokumendid võimalik talle

hankida ka muul moel, ilma et ta selleks ise midagi teeks. Kiireim ja lihtsaim võimalus

väljasaatmiseks vajaliku dokumendi saamiseks oleks see, kui välismaalane seda ise taotleks. Seega

peaks puudutatud isik VSS § 264 lg 1 punktis 3 sätestatud kohustuse täitmiseks taotlema ise oma

kodakondsusriigi tagasipöördumistunnistust. Seda ta teinud ei ole. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise

olulisust ei vähenda see, et varem vanglas viibides püüdis ta taotleda passi, ent see menetlus jäi

väidetavalt pooleli riigilõivu tasumata jätmise tõttu. PPA- l on õigus selles, et käesoleval ajal ei soovi

puudutatud isik eeskätt tagasipöördumistunnistust taotleda, kuna mõistab, et seeläbi on tal võimalik

enda välja saatmist edasi lükata. Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse

lahendamine on aeganõudev tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks

vältida, kui puudutatud isik ise dokumenti taotleks. Kuna ta seda ei tee, ei täida ta

kaasaaitamiskohustust. Kohus nõustub ka PPA seisukohaga, et vabaduses viibides oleks puudutatud

isiku motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita veelgi väiksem. Muuhulgas võib ta vabaduses

viibides hakata kõrvale hoidma ka neist toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile

tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks

kohtumine Venemaa konsulaartöötajaga. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et asjaolu, et puudutatud

isikul on Eestis elukoht, kuhu elama asuda, ei ole antud juhul sedavõrd kaalukas, et tingiks tema

vabastamise. PPA on oma taotluses selgitanud, et puudutatud isikul ei ole tugevaid sotsiaalseid ega

perekondlikke sidemeid ning varasem korduv süütegude toime panemine õigustab kahtlust, et

vabaduses viibides asub puudutatud isik enda välja saatmist rohkem takistama ja

kaasaaitamiskohustust veelgi vähem täitma. Tegelikkusele ei vasta seejuures isiku esindaja poolt

6(6)

kohtuistungil väljendatu, mille kohaselt peaks isik dokumentide taotlemiseks minema Venemaa

Föderatsiooni saatkonda. PPA selgitas, et on nõus vajadusel isiku saatkonda toimetama ning rahaliste

vahendite puudumisel tasuma ka passi taotlemiseks vajaliku riigilõivu. Kohus märgib, et asjaolud ei

ole muutunud ka käesoleva määruse tegemise seisuga, mistõttu on PPA Tallinna Halduskohtu

määrusele taotluse põhjendamisel asjakohaselt tuginenud.

14. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku selline käitumine (kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal) annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik

iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning ta võib hakata

väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kuna käesoleval hetkel puudub Xil kehtiv reisidokument,

siis puudub PPA- l võimalus väljasaatmise lõpule viimiseks. Eelduslikult ei toeta ka isiku isiklikud,

majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga seda, et isik oleks vabaduses olles motiveeritud

kaasaaitamiskohustust täitma. Seejuures märgib PPA, et sai Vene Föderatsioonilt vastuse seoses

Xiga, milles Venemaa Föderatsioon pikendab vastamistähtaega isiku tagasivõtutaotlusele 60 päeva

võrra. PPA on 24.02.2021 ja 22.04.2021 saatnud Venemaa Föderatsioonile taotluse korraldada

intervjuu või vestlus Venemaa Föderatsiooni kodaniku ja Venemaa Föderatsiooni saatkonna vahel,

et selgitada välja nende isikusamasus ja kodakondsus. Tagasisidet ega vastuseid veel saadud ei ole.

Seega, esinevad kohtu hinnangul Xi suhtes VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise

alused. Käesoleval ajal ei oma X kehtivat reisidokumenti, mis võimaldaks teda Eesti Vabariigist välja

saata kodakondsusjärgsesse riiki.

15. Kohus nõustub PPA-ga, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine pole praegusel juhul

põhjendatud, kuna eelduslikult ei aita need tagada kaasaaitamiskohustuse täitmist. Isikut on

korduvalt karistatud, tal puudub kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta. Meetmete kohaldamine on

võimalik, kui isiku tausta, sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid ja varasemat käitumist silmas

pidades on põhjust arvata, et ta peab oma sõna ning tõepoolest elab lubatud kohas nii, et ta on sealt

vajadusel kättesaadav ning ilmub ettenähtud aegadel PPA-sse. Vabaduses viibides võib isik hakata

suhtlema kuritegeliku taustaga isikutega ja seeläbi võib väheneda ka tema õiguskuulekas käitumine.

Seda ohtu suurendab puudutatud isiku kohtuistungil öeldu, et tal on psüühikahäired ning ta vajab

sellega seoses abi. Ilmselgelt on ainus põhjus, miks isik ei soovi kaasaaitamiskohustust täita see, et

ta ei soovi Eestist lahkuda. Seejuures on otsitud isiku selgitus, mille kohaselt ei soovi ta passi taotleda

põhjusel et tema välja saatmine oleks hetkel vastuolus haldusasjas nr 3-20-915 tehtud esialgse

õiguskaitse määrusega. PPA selgitas istungil, et kuni vaidlus ei ole lõppenud ja esialgne õiguskaitse

kehtib, teda välja ei saadeta. Passi taotlemine ei ole seega iseseisvaks aluseks isiku välja saatmisel

ning tegemist on otsitud põhjendusega.

16. Kohus on seiskohal, et isiku kinnipidamisetähtaja pikendamine kinnipidamiskeskuses ei ole

vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Isiku kinnipidamistähtaja pikendamine aitab tagada, et

isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni viimiseni. Kuigi kinnipidamistähtaja

pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes

arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. Isikul puuduvad Eesti Vabariigis VSS § 29 lg 4

kohaselt perekonnaliikmed (ühes perekonnas elav abikaasa, alaealine laps või vanem, kui

välismaalane on alaealine). Käesolevaks ajaks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses VSS alusel ca

6 kuud. Kõike eelpool toodut kokku võttes ja juhindudes VSS § 25 lõikest 1, pikendan kinnipidamise

tähtaega neljaks kuuks, ehk kuni 28.08.2021 (kaasa arvatud).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm