3-19-2400/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2400

Haldusasi

XX kaebus Välisministeeriumi 20. juuni 2019. a

käskkirja nr 356 õigusvastasuse tuvastamiseks ja 22.

novembri 2019. a otsuse nr 230 tühistamiseks ning

saamata jäänud töötasu hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2020. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Välisministeerium, esindajad Marge

Maspanov ja Riina Pihel

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri

2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-2400 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel mitte avaldada otsuse põhjendava osa punkti 19.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 31. mail 2021

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-2400

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Välisministeerium kutsus 20.06.2019 käskkirjaga nr 356 välisteenistuse seaduse

(VäTS) § 38 lg-te 2 ja 4 alusel suursaatkonna Ateenas lauaülem-konsuli XX ajutiselt

Välisministeeriumi käsutusse ajavahemikuks 17.06.2019–31.07.2019. Käskkirjaga määrati

ühtlasi XX teenistusülesanded ja ametipalk (kokku 1507 eurot kuus).

2. Välisministeerium lühendas 18.07.2019 käskkirjaga nr 481 XX välislähetust Ateenasse

kuni 31.07.2019 ning kutsus ta samal kuupäeval välislähetusest tagasi, vabastades ta ühtlasi

suursaatkonna Ateenas lauaülem-konsuli ametikohalt.

3. XX esitas Välisministeeriumile 28.10.2019 avalduse, milles palus hüvitada temale

saamata jäänud töö- ja välislähetustasu ning ületunnitöö ja asendamise eest maksmata jäetud

töötasu kokku 23 345,45 eurot. Samuti palus XX tunnistada kehtetuks 2019. a veebruaris

korraldatud arenguvestlus ja selle tulemus ning kustutada see tööandja registrist. Taotleja

märkis, et asus 01.07.2017 suursaatkonna Ateenas lauaülem-konsuli ametikohale koos kaas-

akrediteeringuga Küprose Vabariiki, kuid põhjusel, et pärast suursaadiku vahetumist ei olnud

01.01.2018 ametisse asunud suursaadik YY volikirju Küprose Vabariigis üle antud ega asjurit

määratud, tuli XX-l täita sisuliselt ajutise asjuri teenistusülesandeid, kuid selle eest ei ole temale

makstud VäTS § 56 lg-s 7 ja Välisministeeriumi palgajuhendis ettenähtud lisatasu 30% saadiku

ametipalgast (5982,14 eurot). Samuti ei makstud taotlejale lisatasu 2018. a augustis ja juulis

puhkusel olnud suursaadiku asendamise eest (747,76 eurot). Olukorras, kus XX pidi asendama

mitut töötajat, tuli tal teha ka ületunnitööd, mida ei ole temale hüvitatud vastavalt avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 39 lg-le 6 (9011,55 eurot). Taotleja oli suursaadiku poolse

survestamise tõttu ja tagakiusamise hirmus sunnitud esitama 2019. a märtsis avalduse

välislähetusest ennetähtaegselt tagasikutsumiseks, mille tõttu jäi tal saamata välislähetustasu

ühe aasta eest (8604 eurot). Saatkonnas 2019. a veebruaris toimunud arenguvestlusel ei järgitud

ATS §-s 30 sätestatud arenguvestluse põhimõtteid ja head tava, vaid saadiku poolse verbaalse

ründe, solvangute ja alanduste tõttu sai taotleja närvivapustuse ning kuna saadik keeldus

vestluse katkestamisest, siis lahkus taotleja vestluselt. Kuigi XX oli kahel korral sattunud

kuriteo ohvriks, puudus saadikul igasugune empaatia ja soov hoida alluva vaimset tervist (sh

vaba aja võimaldamise ja töö ümberkorraldamisega).

4. Välisministeerium jättis 22.11.2019 otsusega nr 230 XX 28.10.2019 avalduse

rahuldamata. Suursaatkond Ateenas saatis Küprose Vabariigi Välisministeeriumile 02.03.2018

noodi, informeerides uue suursaadiku YY saabumisest 03.01.2018. Alates saabumisest

Kreekasse täitis suursaadik esinduse juhi kohustusi kõigi akrediteeringuriikide suhtes. Taotlejat

ei ole määratud ajutiseks asjuriks Küprose Vabariigis ja ta ei täitnud ka asjuri ülesandeid, vaid

üksnes ametijuhendist tulenevaid kohustusi (mh kaks konsulaarmissiooni Küprose Vabariiki

21.–24.04.2018 ja 22.–24.11.2018). Saadik puhkas 09.07.2018–17.08.2018 (40 päeva) ning

esinduse juhi asendamine kuulus ametijuhendist tulenevalt taotleja teenistusülesannete hulka.

Saatkonna tööajatabelitest ei nähtu 01.07.2017–14.06.2019 ületunnitöö tegemist. Alusetu on

väide, et konsulilt nõutakse ööpäevaringset kättesaadavust, sest esmane konsulaarabi on ööpäev

läbi kättesaadav Välisministeeriumi seireosakonna kaudu. Välislähetustasu makstakse üksnes

lähetuses viibimise ajal ning kuna taotleja ei viibinud alates 16.06.2019 välislähetuses, siis ei

3-19-2400

3(10)

olnud alust maksta temale välislähetustasu. Kuna arengu- ja hindamisvestluste tulemuste kohta

ei vormistata haldusakti ning see ei mõjuta ametniku õigusi ja kohustusi, ei ole arenguvestlust

ja selle kokkuvõtet võimalik ka kehtetuks tunnistada.

5. XX esitas Tallinna Halduskohtule 23.12.2019 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

tuvastada Välisministeeriumi 20.06.2019 käskkirja nr 356 õigusvastasus ning tühistada

22.11.2019 otsus nr 230 ja hüvitada saamata jäänud töötasu kokku 23 371,67 eurot. Kaebaja oli

01.07.2017–17.06.2019 pikaajalises välislähetuses ja pärast naasmist on ta olnud 01.07.2019–

23.12.2019 pikaajalisel töövõimetuslehel. Eesti Töötukassa tuvastas 13.11.2019 otsusega nr

TVH/19/053018 kaebajal osalise töövõime (töövõime vähenemise kestusega kaks aastat ehk

kuni 28.10.2021). Kaebaja pidi välislähetuse ajal täitma mitmeid tema ametijuhendis

nimetamata teenistusülesandeid ning tegema seda töövälisel ajal ning ületunni- ja öötööna (sh

olema konsulina ööpäevaringselt kättesaadav ja asendama 2 kuu vältel üksinda 3–4 töötajat),

samuti täitma saatkonna asejuhi ja asjuri kohustusi (s.o 01.01.2018–07.05.2019, mil kaebaja oli

ainus Küprose Vabariiki akrediteeritud diplomaat), asendama suursaadikut tema puhkuse ja

äraoleku ajal (2018. a juulis ja augustis), lisaks ka teisi puhkavaid töötajaid (saatkonna sekretär

ja haldusteenistuja) ning täitma muid ülesandeid suursaadiku äranägemisel ilma selle eest

täiendavat tasu, puhkust või hüvitist saamata. Kaebaja kui diplomaadi vastu lähetuse ajal toime

pandud kahe kuriteo tagajärjel halvenes tema tervislik seisund, kuid kaebaja post-traumaatilise

seisundiga ei arvestatud üldse. Kaebaja juhtis tähelepanu suursaadiku jäigale ja küünilisele

juhtimisstiilile (nt tööle hilinemine isegi 15–20 minutit loeti rängaks ja märkust väärivaks

probleemiks) ning ebamõistlikule töökoormusele, kuid neid ei arvestatud ning see tõi hoopis

kaasa suursaadiku halvustava suhtumise, töökiusu ja vaimse vägivalla, mille tõttu oli kaebaja

sunnitud vastu enda tahtmist esitama 2019. a märtsis avalduse lähetusest tagasikutsumiseks.

Selle tõttu lühenes kaebaja välislähetus ühe aasta võrra (pidanuks lõppema 31.07.2020) ning

sissetulekute vähenemine on pannud kaebaja raskesse majanduslikku olukorda.

6. Välisministeerium palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Suursaadiku vahetumisest

informeeriti Küprose Vabariigi Välisministeeriumi 02.03.2018 noodis ning kaebaja ei täitnud

01.01.2018–07.05.2019 ametijuhendis nimetamata teenistusülesandeid. Formaalselt jätkusid

eelmise suursaadiku volitused Küprose Vabariigis seni, kuni koos uue suursaadiku volikirjade

üleandmisega Küprose Vabariigi presidendile 04.06.2019 anti üle tema tagasikutsumiskirjad.

Sisulist tööd kõigi oma akrediteeringuriikide suhtes juhtis alates 03.01.2018 välisesinduse juht

YY, kes on kohtumenetluses tunnistajana kinnitanud, et kaebaja ei täitnud täiendavaid

teenistusülesandeid, mille eest võiks ta nõuda lisatasu. Ka välisesinduse juhi asendamine tema

puhkuse ajal oli kaebaja ametijuhendist tulenev ülesanne ning puuduvad tõendid, et see oleks

tinginud kaebaja töökoormuse olulise suurenemise. Lühiajaliste välislähetuste ajal täitis saadik

oma teenistuskohustusi ise. Ebaõiged on kaebaja väited hüvitamata ületunnitöö tegemisest ja

ööpäevaringse kättesaadavuse nõudest. YY ütluste kohaselt hüvitati ületunnitöö vaba aja

andmisega. Kaebaja pidi olema teadlik välislähetusest ennetähtaegse tagasikutsumise taotluse

esitamise tagajärgedest ning vahetu juhi nõue täita ametijuhendiga pandud ülesandeid ei ole

käsitatav tööalase kiusamisena. Kui üks kahest diplomaadist ei täida oma teenistusülesandeid

nõutaval määral, pärsib see oluliselt kogu saatkonna tööd. Välislähetusest tagasikutsumine ei

ole karistus ega tähenda teenistusest vabastamist, vaid üksnes üleviimist teisele ametikohale.

Välislähetustasu makstakse ainult välisesinduses töötamise ajal ja tegemist on lähetuskulude

eriliigiga. YY ja kaebaja enda ütlustega on tõendatud, et kaebaja kirjutas välislähetusest

ennetähtaegse tagasikutsumise avalduse omal vabal valikul.

7. Tallinna Halduskohus jättis 16.10.2020 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus nõustus vastustaja põhjendustega ja

ei pidanud vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Välisesindusest ajutiselt lühikeseks

3-19-2400

4(10)

ajaks (poolteist kuud) Välisministeeriumi käsutusse kutsumine ei kujuta endast ametniku

teenistusest vabastamist ega karistamist ning kaebaja väited survestamisest ja töökiusamisest ei

ole veenvad. Usutav on, et kaebaja kirjutas 05.03.2019 avalduse enda soovil ja see oli tingitud

tema tervislikust seisundist, millele on ka avalduses viidatud. Avalduses ei ole mainitud

lahkhelisid suursaadikuga, töökiusamist ega avalduse tahtevastast esitamist. Samuti ei ole

kaebaja astunud pärast avalduse esitamist samme, et teavitada väidetavast survestamisest ja

taotleda nt avalduse tagasivõtmist. Käskkirja nr 356 kohaselt pidanuks kaebaja olema

Välisministeeriumi käsutuses 17.06.2019–31.07.2019, kuid pärast naasmist oli kaebaja

01.07.2019–23.12.2019 töövõimetu ja Eesti Töötukassa 13.11.2019 otsusega tuvastati tal

töövõime osaline kaotus. Neil asjaoludel on ilmne, et kaebaja ei oleks oma terviseseisundi tõttu

olnud võimeline jätkama välislähetuses tööd, mis nõuab iseloomust tulenevalt kõrgendatud

pingetaluvust, ning kaebaja kutsuti ajutiselt tagasi Välisministeeriumi käsutusse tema enda

tervise huvides.

Välisministeeriumi 22.11.2019 otsuse nr 230 kohaselt teavitati Küprose Vabariiki 02.03.2018

noodiga uue suursaadiku YY saabumisest 03.01.2018 ja alates Kreekasse saabumisest täitis

suursaadik välisesinduse juhi kohustusi kõigi akrediteeringuriikide suhtes ning kaebajat ei ole

määratud ajutiseks asjuriks ja ta ei täitnud ka asjuri ülesandeid, vaid üksnes ametijuhendi

järgseid ülesandeid. Saadik puhkas 2018. a-l kokku 40 kalendripäeva (09.07.2018–17.08.2018)

ja saatkonna tööajatabelid ei kinnita, et kaebaja teinuks 01.07.2017–14.06.2019 ületunnitööd.

Välisministeeriumi palgajuhendi kohaselt võib äraoleva teenistuja asendamise eest lisatasu

maksta, kui asendamine kestab üle 40 kalendripäeva järjest. Samuti ei viibinud saatkonna

sekretär puhkusel saadikuga samal ajal (sekretär puhkas 04.06.2018–08.06.2018 ja 23.08.2018–

07.09.2018) ning kaebajalt ei oodatud 07.07.2018–25.08.2018 puhkusel olnud tehnik-autojuhi

ülesannete täitmist. Kaebaja ametijuhend sisaldas nii esinduse juhi asendamise kohustust kui

ka konkreetseid ülesandeid akrediteeringuriikide suhtes. Kuivõrd kaebaja ei viibinud alates

16.06.2019 välislähetuses, siis ei olnud alust ka temale VäTS § 63 lg 1 alusel välislähetustasu

maksmiseks. Väide, et kaebajalt nõuti ületunnitöö tegemist, ilma et seda oleks temale kuidagi

kompenseeritud, on paljasõnaline. Samuti ei nõuta konsulilt ööpäevaringset kättesaadavust.

Välisministeeriumi sisekorraeeskirja järgi on tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ning

kaebaja tööaega ei ole välislähetuse käskkirja ega ühegi muu aktiga reguleeritud teistsugusel

viisil. Tunnistaja YY ütluste kohaselt oli probleemiks hoopis kaebaja töödistsipliin ja

ametiülesannete täitmine, mida arutati ka arenguvestlustel. Kui koostöö ei suju, siis kutsutakse

isik tavaliselt peamaja käsutusse ehk lühendatakse välislähetuse tähtaega. Kaebajale oli teada,

et tal on võimalik esitada avaldus vabatahtlikult või oleks otsuse teinud Välisministeeriumi

atesteerimiskomisjon. Kaebaja valis võimaluse kirjutada avaldus vabatahtlikult ja teda ei ole

selleks survestatud. Tunnistaja kinnitusel oli ületunnitööd vähe ja see kompenseeriti vaba aja

andmisega. Kaebaja väitis vande all seletusi andes samas, et kirjutas tagasikutsumise avalduse

oma tervise huvides, et vältida suursaadiku poolset verbaalset rünnet, mitte vabal tahtel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. XX palub 09.11.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohtu otsus on ühekülgne ja kallutatud ning

nõuetekohaselt motiveerimata. Kohus asus seisukohale, et apellandi suhtes ei ole leidnud aset

töökiusamist, põhjendades seda asjaoludega, et apellant on juristi haridusega ja tema tervislik

seisund oli halb. Selline järeldus on ebaõige ja tugineb tunnistaja YY ebausaldusväärsetele

ütlustele, kes ilmselgelt eitab oma rikkumist. Apellant teavitas avalduse surve all kirjutamisest

Välisministeeriumi personaliosakonda ja usaldusisikut oma töömeililt, millele tal puudub

teenistussuhte lõppemise tõttu ligipääs. Asjaolu, et apellandil ei ole võimalik esitada eeltoodud

tõendeid, ei muuda töökiusamist olematuks. Teenistujal kui teenistussuhte nõrgemal poolel on

3-19-2400

5(10)

peaaegu võimatu tõendada tööalast vaimse vägivalla kasutamist, kuna neil puuduvad sageli

tunnistajad või ei nõustu keegi juhi vastu tunnistama. Halduskohus on jätnud analüüsimata,

milline oli vahetu juhi tegevus avalduse kirjutamisele eelnenud ajavahemikul töökeskkonnas

esinenud psühhosotsiaalsete ohutegurite maandamisel, pidades alusetult tõeseks YY väiteid, et

mingit apellandi tööalast kiusamist ja survestamist ei toimunud. Apellant kirjutas

tagasikutsumise avalduse suursaadiku survel ja edasise tagakiusamise vältimiseks. Kui

apellandi tagasikutsumine olnuks vajalik tema tervisliku seisundi tõttu või teenistusülesannete

mittekohase täitmisega seonduvalt, oleks tagasikutsumine toimunud ilma apellandi avalduseta

ja apellandil olnuks võimalik seda vaidlustada.

Apellant pidi 01.01.2018–07.05.2019 täitma Küprose Vabariigis sisuliselt saadiku ülesandeid,

sest uue suursaadiku YY volikirju ei olnud üle antud ning peale apellandi ei olnud ühtegi teist

Eesti diplomaati Küprose Vabariiki akrediteeritud ega määratud ka asjurit. Diplomaatiliste

suhete Viini konventsiooni järgi ei saa ükski diplomaat esindada oma riiki teises riigis ilma

asukohariigi akrediteeringuta. Seetõttu sai saadiku ülesandeid täita üksnes apellant (st kogu

Eesti ja Küprose vaheline rahvusvaheline suhtlus toimus tema kaudu), kuid selle eest ei ole talle

makstud mingit lisatasu vastavalt VäTS § 56 lg-le 7 ning Välisministeeriumi palgajuhendi p-

dele 5.2.1.1, 5.2.1.2 ja 5.2.1.7. Seoses suursaadiku asendamisega tunnistas YY kohtus, et lahkus

Kreekast 06.07.2018 ja saabus tagasi 27.08.2018. Arusaamatult lähtus halduskohus siiski

vastustaja andmetest, et saadik puhkas üksnes 09.07.2018–17.08.2018, jättes kõrvale, et

tegelikult viibis YY eemal kauem ja teda tuli asendada ka nimetatud ajavahemikul. Seega

tulnuks VäTS § 56 lg 7 alusel maksta apellandile tasu suursaadiku asendamise eest. Seejuures

on kohus jätnud tähelepanuta apellandi 05.03.2020 taotluse nõuda välja saatkonna töökalender

või kuulata tunnistajana üle saatkonna tehnik-autojuht QQ. Välislähetustasu nõude osas ei saa

nõustuda seisukohaga, et välislähetustasu maksmise eesmärk on üksnes lähetuses viibimise

kulude hüvitamine, sest tegemist on lähetatule igakuiselt makstava palga osaga ning

välislähetuse kulude hüvitamine toimub kuludokumentide alusel omaette protseduuride alusel

riigitöötajate iseteenindusportaali kaudu.

Ületunnitöö hüvitamise nõuet ei ole kohus pidanud põhjendatuks, sest saatkonna tööajatabel ei

kajasta ületunnitööd. Tegemist on töö- ja puhkeaja arvestuse ebakorrektsusega, mida vastustaja

on ka ise tunnistanud, märkides, et Ateena saatkonnas ega ka Välisministeeriumis tervikuna ei

peeta ületunnitöö arvestust. Seetõttu pole arusaadav, mille alusel kohus järeldas, et ületunnitöö

hüvitati vaba aja andmisega. Nõude rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla pelgalt YY ütlused.

Suursaadiku küünilise juhtimisstiili ja töökiusu tõttu ei söandanud apellant ületunnitöö eest

vaba aja andmist isegi küsida. Ületunnitöö tegemine on tõendatud nii presidendi visiidi

ettevalmistamise kui ka selle toimumise käigus. Lisaks on apellant pidanud ületunnitööd

tegema kriiside korral, seirekeskuse teadetele vastamisel, vastuvõttudel osalemisel ja mitmete

konsulaarabi juhtumite lahendamisel. YY ebausaldusväärsed väited apellandi distsipliini ja

töötulemuste kohta ei ole asjasse puutuvad, sest apellandi suhtes ei ole algatatud ainsatki

distsiplinaarmenetlust. Küll aga saab YY ütlustest järeldada, et tema tegevus oli suunatud

apellandist vabanemisele. Halduskohus on YY ütluste põhjal ebaõigesti järeldanud, et apellant

kirjutas tagasikutsumise avalduse vabatahtlikult.

9. Välisministeerium palub 11.12.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata, jäädes ka oma varasemate seisukohtade juurde. Apellandile ei

saanud tulla üllatusena, et saatkonnas tuleb mõnikord töötada ka töövälisel ajal, kuid selle eest

on talle antud vaba aega ja kõik tasud on temale nõuetekohaselt välja makstud. Kuna apellant

ei täitnud teenistusülesandeid nõuetekohaselt, siis pidas suursaadik temaga mitu vestlust, et

leida probleemile lahendus. Kuna apellandi töötulemused ei paranenud, informeeris suursaadik

2019. a märtsis valdkonna asekantslerit ja personaliosakonda, et soovib esitada VäTS § 40 p 4

3-19-2400

6(10)

kohase taotluse kutsuda apellant välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasi ametikohale

sobimatuse tõttu (vt Vabariigi Valitsuse 14.12.2006 määruse nr 255 „Välisteenistuse seaduse

kohaselt teenistuja välisesindusse lähetamise ja välisesindusest tagasikutsumise kord“ § 12)

ning sellist taotlust arutab atesteerimiskomisjon (VäTS § 41 lg 6). Selline tagasikutsumine ei

ole karistus ega tähenda teenistusest vabastamist, vaid üksnes teisele ametikohale üleviimist.

Apellant informeeriti tema tagasikutsumise soovist ning apellant valis selle asemel võimaluse

esitada ise taotlus ennetähtaegseks tagasikutsumiseks. Kuna ametikohale mittesobiva teenistuja

välislähetusest enne tähtaega tagasikutsumiseks on nähtud ette seaduslik protseduur, puudus

suursaadikul igasugune vajadus survestada apellanti esitama taotlus enda tagasikutsumiseks.

Apellandi väited töökiusamise kohta on paljasõnalised ja tööalase kiusamisena ei saa käsitada

vahetu juhi nõuet täita ametijuhendiga pandud ülesandeid.

YY ütlustega on tõendatud, et apellant täitis suhetes Küprose Vabariigiga ainult oma

teenistusülesandeid. Apellant ei oleks saanudki täita saadiku ülesandeid, sest teda ei olnud

määratud ajutiseks asjuriks ja tal puudusid seega nõutavad volitused. Formaalselt jätkusid

eelmise suursaadiku volitused kuni koos uue suursaadiku YY volikirjade üleandmisega

Küprose Vabariigi presidendile 04.06.2019 anti üle eelmise suursaadiku tagasikutsumiskirjad.

Sisulist tööd kõigi oma akrediteeringuriikide suhtes juhtis alates 03.01.2018 esinduse juhi

ametikohale nimetatud YY. Apellandi tegevus suhetes Küprose Vabariigiga 01.01.2018–

04.06.2019 piirdus tema ametijuhendis märgitud teenistuskohustuste täitmisega. YY ütlustega

on tõendatud, et pärast puhkuse lõppu Eestis lähetuses viibides täitis suursaadik oma

teenistusülesandeid ise. Apellant ei ole toonud välja ühtegi ülesannet, mida ta oleks saadiku

eest täitnud. Arusaamatu on etteheide, et halduskohus jättis tähelepanuta taotluse nõuda välja

saatkonna töökalender, sest vastustaja on selle kohtule juba esitanud. Ekslik on ka seisukoht, et

välislähetustasu on palga osa, sest välislähetustasu maksmise eesmärk on lähetuses viibimise

kulude hüvitamine (st tegemist on lähetuskulude eriliigiga). VäTS § 63 lg 1 kohaselt makstakse

välislähetustasu välisesinduses töötamise ajal (vt ka Vabariigi Valitsuse 14.12.2006 määruse nr

256 „Välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise ning teenistuja kulude katmise kord“ § 6 lg 1).

Vastustaja on pidanud kinni kõigist töö- ja puhkeaja korralduse reeglitest ning meelevaldne on

apellandi väide, justkui oleks vastustaja sellekohast rikkumist tunnistanud. Seda, et ületunnitöö

on kompenseeritud vaba aja andmisega, tõendavad YY ütlused ja saatkonna töökalender.

Apellandi väited saadiku juhtimisstiili kohta on alusetud ja tagantjärele välja mõeldud ning

asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis sunniks kahtlema tunnistaja vande all antud ütluste

usaldusväärsuses. Halduskohus järeldas kogutud tõendite põhjal õigesti, et apellant kirjutas

tagasikutsumise avalduse teadlikult ja vabatahtlikult ning pidi kogenud juristina mõistma selle

tagajärgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

11. Välisministeeriumi 15.01.2020 teatise kohaselt on XX vabastatud teenistusest alates

18.01.2020 töövõime vähenemise tõttu (ATS § 93), kuna apellant oli olnud töövõimetu alates

01.07.2019 ning Välisministeeriumis ei ole teenistuskohti, mis vastaksid tingimustele, mida

apellant oleks oma tervislikku seisundit arvestades võimeline täitma. Samuti ei pidanud

Välisministeerium võimalikuks peatada apellandi teenistussuhet kuni 21.10.2021. Apellant ei

ole teenistusest vabastamist vaidlustanud. Praeguses asjas esitatud kaebuse eesmärk on nõuda

vastustajalt välja 01.01.2018–07.05.2019 saamata jäänud lisatasu ajutise asjuri ametiülesannete

täitmise eest Küprose Vabariigis (5982,14 eurot), 2018. a juulis ja augustis saamata jäänud

3-19-2400

7(10)

lisatasu suursaadiku asendamise eest (747,76 eurot), 01.01.2018–14.06.2019 saamata jäänud

töötasu ületunnitöö ja öötöö eest (7320,77 eurot) ning 01.07.2019–31.07.2020 saamata jäänud

välislähetustasu (9321 eurot). Kõigi eespool loetletud tasude maksmist taotles XX ka

28.10.2019 avalduses, mille Välisministeerium jättis 22.11.2019 otsusega nr 230 rahuldamata.

Välisministeeriumi 20.06.2019 käskkirja nr 356 õigusvastasuse tuvastamise nõue on vahetult

seotud saamata jäänud välislähetustasu maksmise nõudega (st apellandi väitega, et teda sunniti

esitama 05.03.2019 avaldus enda välislähetusest enne tähtaega tagasikutsumiseks). Kuna kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole tarvis kohtuotsuse resolutsioonis eraldi tuvastada kahju

põhjustanud tegevuse õigusvastasust (samuti ei annaks hilisema hüvitamiskaebuse esitamise

kavatsus HKMS § 45 lg 2 teise lause järgi õigust eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamiseks),

siis ei tule käskkirja nr 356 õigusvastasuse tuvastamist käsitada omaette nõudena. Seetõttu ei

oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust seegi, et nimetatud käskkirjaga kutsuti XX üksnes

ajutiselt Välisministeeriumi käsutusse (17.06.2019–31.07.2019) ning tema välislähetust

Ateenasse lühendati kuni 31.07.2019 ja kutsuti ta samast kuupäevast välislähetusest tagasi alles

Välisministeeriumi 18.07.2019 käskkirjaga nr 481, mida apellant ei ole eraldi vaidlustanud.

12. Vaidlust ei ole selles, et YY asus uue erakorralise ja täievolilise suursaadikuna Eesti

Vabariigi saatkonda Ateenas juhtima 03.01.2018 ja kuigi ta oli ühtlasi akrediteeritud Küprose

Vabariiki, anti tema volikirjad ja eelmise suursaadiku tagasikutsumiskirjad Küprose Vabariigi

presidendile üle alles 04.06.2019. Apellant oli saatkonna lauaülem-konsul/nõuniku ametikohal

(ATEE0111001) ning ametijuhendi kohaselt olid tema teenistuskoha eesmärkideks Kreeka ja

suursaadiku kaasakrediteeringu riikide (s.o Küprose ja Albaania) poliitikate jälgimine,

kahepoolsete suhete edendamine ning Eesti riigi, kodanike ja ettevõtete huvide esindamine ja

kaitsmine oma tegevusvaldkonnas (konsulaar-, majandus- ja kultuuriküsimused). Ametijuhendi

p 1.7 nägi lisaks ette, et apellant asendab vajaduse korral esinduse juhti. Vaidlust ei ole ka selles,

et apellanti ei ole nimetatud ajutiseks asjuriks Küprose Vabariigis, vaid apellant on väitnud, et

kuna suursaadiku volikirju polnud üle antud, siis pidi tema sisuliselt tegema asjuri tööd. Selle

seisukohaga ei saa nõustuda.

13. Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni art 13 lg 1 kohaselt loetakse esinduse juht

asukohariigis ametisse asunuks siis, kui ta on üle andnud oma volikirja, ning art 43 p-i a järgi

lõpevad diplomaatilise esindaja volitused, kui lähetajariik teatab asukohariigile diplomaatilise

esindaja volituste lõppemisest. Kuna suursaadik on art 14 p-i a kohaselt akrediteeritud riigipea

juurde, siis tuleb tema volitamisest ja volituste lõppemisest teavitada asukohariigi riigipead.

Kuigi eelmine suursaadik oli esinduse juhi kohalt lahkunud 23.12.2017 ja uus suursaadik asus

esindust juhtima 03.01.2018, vormistati esinduse juhi vahetumine Küprosega seoses lõplikult

04.06.2019. Apellant ei ole nimetanud ainsatki ülesannet, mida ta pidi Küprose Vabariigiga

seoses täitma ja mis väljus samas temale ametijuhendiga pandud ülesannete piiridest (st mida

apellant pidi täitma põhjusel, et esinduse juhi volikirju ei olnud üle antud). Selliste ülesannete

täitmist ei kinnitanud Tallinna Halduskohtu 17.07.2020 istungil ka tunnistajana ütlusi andnud

YY. Apellant lähtub üksnes eeldusest, et kuna suursaadiku volikirju polnud üle antud, siis

järelikult pidi tema täitma üksinda kõiki ülesandeid. Samas ei ole apellant vaidlustanud asjaolu,

et suursaatkond Ateenas edastas Küprose Vabariigi Välisministeeriumile 02.03.2018 noodi,

milles teavitas suursaadiku vahetumisest. Seetõttu on usutav, et suursaadiku volikirjade

üleandmise viibimisele vaatamata ei pidanud apellant tegema sisuliselt saadiku (või asjuri)

tööd, vaid sisulist tööd tegi YY ise. Kuna apellant ei pidanud täitma enda ametijuhendis

nimetamata ülesandeid, siis ei ole viited VäTS § 56 lg-le 7 ja Välisministeeriumi palgajuhendi

p-dele 5.2.1.1–5.2.1.3 asjakohased. Jääb ka arusaamatuks, et kui apellandi hinnangul välistas

volikirjade üleandmise viibimine YY võimaluse täita Küprosega seonduvaid esinduse juhi

sisulisi ülesandeid, siis kuidas sai samu ülesandeid faktiliselt ajutise asjurina täita apellant, kuigi

3-19-2400

8(10)

puudub vaidlus, et teda ei olnud ajutiseks asjuriks nimetatud (vt konventsiooni art 14 p 3 ja art

19 lg 1).

14. Põhjendamatu on ka apellandi nõue, et talle oleks tulnud maksta 2018. a juulis ja augustis

lisatasu esinduse juhi asendamise eest. Välisministeeriumi palgajuhendi p-de 5.2.1.2 ja 5.2.1.3

kohaselt võib asendamise eest maksta kuni 30% asendatava ametipalgast lisatasu juhul, kui

asendamine kestab üle 40 kalendripäeva järjest. Palgajuhendi p-de 5.2.1.7 ja 5.2.1.8 kohaselt

on lisatasu maksmise aluseks vahetu juhi põhjendatud esildis, milles peavad olema täpselt

fikseeritud teenistusülesanded ja ajavahemik, millal ülesannet täidetakse. Puudub vaidlus, et

sellist esildist ei ole koostatud. Vastustaja esitatud riigitöötaja iseteenindusportaali väljavõtte

ning saatkonna 2018. juuli ja augusti tööajatabelite järgi viibis YY puhkusel 09.07.2018–

17.08.2018 (40 päeva), saatkonna sekretär puhkas alates 23.08.2018 ja tehnik-autojuht puhkas

07.07.2018––25.08.2018. YY kinnitas samas halduskohtu istungil, et viibis puhkusele

järgnenud lähetuse tõttu tegelikult saatkonnast eemal kauem (kuni 27.08.2018), kuid täitis sel

ajal ametiülesandeid kaugtöö vormis. Seega ei olnud apellant 2018. a juulis-augustis kordagi

saatkonnas ainsaks töötajaks, kuigi viibis kahel päeval (23.–24.08.2018) kohapeal üksinda.

Apellant ei ole toonud välja ühtegi konkreetset ülesannet, mida ta oleks pidanud esinduse juhi

asendajana täitma YY puhkusele järgnenud lähetuse ajal ja selliseid ülesandeid ei nähtu ka

saatkonna Outlooki kalendrist. Kuna suursaadiku puhkus ei kestnud üle 40 kalendripäeva järjest

ja tõendatud ei ole esinduse juhi asendamine tema lähetuse ajal, siis ei ole apellandil õigus

nõuda lisatasu maksmist palgajuhendi p 5.2.1.2 alusel.

15. Apellandi hinnangul on vastustaja jätnud temale hüvitamata 01.01.2018–14.06.2019

tehtud ületunnitöö ning töötamise ööajal ja riigipühal, samuti ei ole makstud lisatasu valveaja

eest. Taotletava hüvitise suuruse (7320,77 eurot) arvutamisel on apellant lähtunud eeldusest, et

kogu välislähetuses viibitud aja jooksul tulnuks talle sisuliselt maksta põhipalka 1,5-kordselt.

Välisministeeriumi palgajuhendi p 4.11 kohaselt hüvitatakse ületunnitöö üldjuhul samas

ulatuses antava vaba ajaga. YY selgitas halduskohtu istungil, et ka saatkonnas hüvitati

ületunnitöö tegemine vaba aja andmisega, kusjuures ületunnitööd esines harva. Nii apellant kui

ka tunnistaja on eraldi välja toonud üksnes 2018. a mais toimunud Vabariigi Presidendi visiidi,

millega seoses tuli töötada normtundidest kauem, kuid seegi kompenseeriti tunnistaja kinnitusel

vaba aja andmisega.

16. Ületunnitöö arvestust saatkonnas eraldi ei peetud, kuid saatkonna 2018. a jaanuari kuni

2019. a juuni Outlooki kalendrist nähtuvalt on õhtusel ajal või nädalavahetustel toimunud

üritusi olnud keskmiselt kolm-neli korda kuus, kuid neil on enamasti osalenud suursaadik.

Kalendri järgi on apellant õhtusel ajal või nädalavahetusel toimunud üritustel (peamiselt

erinevad vastuvõtud) osalenud järgmiselt: 19.03.2018, 21.–22.04.2018 (konsulaarmissioon

Küprosel), 12.05.2018, 16.–17.05.2018 (Vabariigi Presidendi visiit), 06.06.2018, 08.06.2018,

26.07.2018, 30.07.2018, 26.09.2018, 24.11.2018 (konsulaarmissioon Küprosel), 29.11.2018,

15.01.2019, 12.05.2019 (Euroopa Parlamendi valimised). Pidades silmas, et kalendrisse

märgitud sündmuste põhjal on apellandil tulnud puhkeajal tööd teha keskmiselt vähem kui kord

kuus ning apellant on lisaks asunud väidetava ületunnitöö hüvitamist ca 1,5 aasta eest

tagantjärele nõudma alles pärast välislähetuse lõppemist, tuleb pidada usutavaks tunnistaja

ütlusi, et tegelikkuses kompenseeriti ületunnitöö vaba aja andmisega, mis on kooskõlas ka

Välisministeeriumi palgajuhendi p-ga 4.11. Apellandi väide, et saatkonna lauaülem-konsulilt

eeldatakse ööpäevaringset kättesaadavust, ei tugine ühelegi õigusnormile ega tõendile ning

vastustaja kinnitusel tagab ööpäevaringselt esmase konsulaarabi ministeeriumi seireosakond

(valvekonsul). ATS § 38 lg 1 kohaselt peaks valveaja kohustus üldjuhul sisalduma ametniku

ametijuhendis, kuid apellandi ametijuhend sellist kohustust ei sisalda. Eeltoodust tulenevalt on

ületunnitöö ja valveaja hüvitamise nõue põhjendamatu.

3-19-2400

9(10)

17. Kaebuse rahuldamiseks ei ole alust ka pikaajalisest välislähetusest ennetähtaegselt tagasi

kutsumisega seoses 01.07.2019–31.07.2020 saamata jäänud välislähetustasu (9321 eurot) nõuet

puudutavas osas. VäTS § 63 lg-st 1 nähtub üheselt, et igakuist välislähetustasu makstakse ainult

välisesinduses töötamise ajal. VäTS § 63 lg 6 näeb mh selgelt ette, et välislähetustasu ei maksta

ajal, mil karjääridiplomaat on VäTS § 38 alusel ajutiselt kutsutud Välisministeeriumi käsutusse.

Seega ei saa apellant nõuda välislähetustasu ajavahemiku eest, mil ta oli 20.06.2019 käskkirjaga

nr 356 kutsutud VäTS § 38 lg 2 alusel Välisministeeriumi käsutusse (17.06.2019–31.07.2019)

ega ka sellele järgnenud aja eest, sest Välisministeeriumi kantsleri 18.07.2019 käskkirjaga nr

481 oli tema välislähetust Ateenasse VäTS § 29 lg 5 alusel lühendatud kuni 31.07.2019.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita asjas kogutud tõendid, et apellant oleks esitanud

05.03.2019 avalduse enda pikaajalise välislähetuse ennetähtaegseks lõpetamiseks esinduse juhi

survel tahtevastaselt ja üksnes eesmärgiga vältida edasist töökiusamist. Avalduses on viidatud

apellandi terviseprobleemidele ning märgitud, et apellant saab uuele ametikohale asuda alles

pärast ravi ja taastumist.

19. Vt. resolutsiooni punkt 3.

20. Vastustaja esitatud 28.01.2019 arenguvestluse kokkuvõttest nähtub, et esinduse juht on

toonud apellandi tegevuses puudusena välja liigse keskendumise konsulaartööle ja vähest n-ö

sisendi andmist (memodena) teistes tema ametijuhendis märgitud valdkondades (majandus-,

kultuuri- ja rändeküsimused), samuti on apellandile tehtud etteheiteid töödistsipliini kohta.

Apellant ei ole seejuures eitanud tööle hilinemist ega ka konsulaarvaldkonnast välja jäävates

küsimustes vähest raporteerimist, vaid õigustanud neid hilisema töölt lahkumisega, paljude

kohtumiste sisutühjusega ja suure koormusega konsulaarvaldkonnas. Vastustaja on esitanud

andmed, millest nähtub konsulaartoimingute arv kahe diplomaadiga välisesindustes ja sellest

saab järeldada, et suursaatkond Ateenas oli üks vähem koormatud esindustest (nt Dublinis ja

Madridis oli konsulaartoimingute arv samal perioodil enam kui kolm korda suurem; kokku oli

sarnaseid välisesindusi 12 ja neist ainult kolmes oli konsulaartoiminguid vähem kui Ateenas).

Seega ei ole apellandi väide konsulaarvaldkonnaga seotud väga suurest töökoormusest usutav.

Ringkonnakohus leiab, et tööajast kinnipidamise ja ametijuhendis märgitud teenistuskohustuste

täitmise nõudmist ei saa käsitada tööalase kiusamisena isegi juhul, kui need polnud apellandi

enda hinnangul olulised puudused. Kui ametiasutuses on määratud kindel tööaeg, mil teenistuja

peab olema oma ametikohal kättesaadav, ei saa sellest omaalgatuslikult kõrvale kalduda ega

õigustada tööle hilinemist ainuüksi hilisema töölt lahkumisega. See eeldaks kokkulepet vahetu

juhiga. Määrav ei ole, et varasemad arenguvestlused (02.11.2012 ja 22.12.2017) teiste juhtidega

on olnud kokkuvõttes positiivsed, sest need kajastavad teisi perioode. Seejuures on ka eelmine

suursaadik juhtinud 22.12.2017 vestlusel tähelepanu vajadusele koostada rohkem memosid.

21. Apellant on küll esitanud 04.03.2019 ja 07.03.2019 e-kirjad, milles viitab, et ülemus andis

talle korralduse kirjutada avaldus enda tagasikutsumiseks, kuid pole esitanud neile saadud

vastuseid. Tunnistaja YY sõnul selgitas ta apellandile, et koostöö mittelaabumise korral

võidakse välislähetust lühendada kas apellandi isikliku avalduse alusel või teeb otsuse

Välisministeeriumi atesteerimiskomisjon ning apellant nõustus kirjutama ise avalduse ja

seejuures lepiti kokku, millal oleks lahkumiseks sobilik aeg. VäTS § 29 lg 5 kohaselt võib

diplomaadi lähetusaega lühendada poolte kokkuleppel ja VäTS § 40 p-des 3–7 toodud alustel

ka diplomaadi nõusolekuta. VäTS § 40 sätestab välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt

tagasikutsumise alused ja selleks võib mh olla diplomaadi taotlus (VäTS § 40 p 2) või ka tema

ametikohale sobimatus (VäTS § 40 p 4), samuti diplomaadi tervis (VäTS § 40 p 5). VäTS § 41

lg 6 näeb ette, et diplomaadi mh VäTS § 40 p-de 2, 4 ja 5 alusel välisesinduse diplomaatiliselt

ametikohalt tagasikutsumise otsuse aluseks on atesteerimiskomisjoni ettepanek. Seega nähtub,

3-19-2400

10(10)

et esinduse juht on apellandile tagasikutsumise protseduuri korrektselt selgitanud ning kuigi

apellant võis subjektiivselt pidada tema tööle tehtud etteheiteid ebaõiglaseks, saab 05.03.2019

avalduse esitamisest siiski järeldada, et apellant mõistis, et teda oleks vastasel korral kutsutud

lähetusest tagasi esinduse juhi algatusel. Isikliku avalduse alusel tagasikutsumise puhul sai

apellant valida selleks endale sobivama aja (st Kreekast lahkumine toimus enam kui kaks kuud

pärast avalduse esitamist, kuid VäTS § 42 lg 1 oleks tulnud vastustajal tagasikutsumisest ette

teatada vaid üks kuu). Lisaks tuleb märkida, et 05.03.2019 avaldus oli esitatud välislähetuse

ettenähtaegseks lõpetamiseks ja kuigi apellant kutsuti 20.06.2019 käskkirjaga esmalt üksnes

ajutiselt (ca 1,5 kuuks) Välisministeeriumi käsutusse ja tema välislähetuse tähtaega lühendati

alles 18.07.2019 käskkirjaga, ei ole apellant ka pärast Eestisse naasmist soovinud tahteavaldust

tagasi võtta (nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 90 lg 1, § 96, § 98 lg 1 ja § 99 lg 1 p 1 alusel).

Apellandi 05.03.2019 avalduses tehtud viide tervislikele põhjustele on kooskõlas ka asjaoluga,

et apellant on pärast Eestisse naasmist olnud pikaajaliselt töövõimetu (01.07.2019–23.12.2019).

22. Tööalaseks kiusamiseks ei kvalifitseeru lisaks asjaolu, et apellant eeldas tööandja poolset

suuremat toetust (sh materiaalset) seoses toimunud rünnakutega (nt garaažiüür, ühekordne

tagastatav toetus kuni kindlustushüvitise saamiseni), kuna need olid tõenäoliselt põhjustatud

asjaolust, et apellandi sõiduauto kandis diplomaatilisi numbreid, sest apellant ei ole viidanud,

et tal olnuks õiguslik alus nõuda selliste toetuste saamist.

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 16.10.2020 otsus muutmata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kuid pole esitanud andmeid

muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellandi menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Välisministeerium ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

25. Kuna otsuse põhjendava osa p 19 sisaldab andmeid apellandi terviseseisundi kohta ja

apellandi eraelu puutumatuse ülemäärase riive vältimiseks ei piisa ainuüksi apellandi nime

asendamisest initsiaalide või tähemärgiga, sest apellant oli suursaadiku kõrval saatkonna ainus

diplomaat, avaldab ringkonnakohus HKMS § 175 lg 4 alusel otsuse jõustumise korral selliselt,

et jätab põhjendava osa p 19 avaldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)