2-19-11346/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-11346

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

ERGO Versicherung AG hagi Sakri Logistics OÜ

vastu 131 144 euro 46 sendi ja viivise saamiseks ning

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Sakri Logistics OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

146 734 eurot 68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

ERGO

Versicherung

AG

(registrikood

HRB35978),

esindaja

vandeadvokaat

Marko Aavik

Kostja (apellant): Sakri Logistics OÜ (registrikood

12585098), lepinguline esindaja Renee Mahl

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2020. a otsus muutmata.

2(10)

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Sakri Logistics OÜ

kanda.

4. ERGO

Versicherung

AG-l

apellatsioonimenetluses

kindlaksmääratavaid

menetluskulusid ei ole.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. ERGO Versicherung AG (hageja) esitas 29. juulil 2019 Tartu Maakohtule hagi,

milles palus Sakri Logistics OÜ-lt (kostja) välja mõista 131 144 eurot 46 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 6395 eurot 54 senti ja viivise 5% aastas arvates hagi

esitamisest kuni põhivõla tasumiseni, samuti palus hageja kostjalt välja mõista kahju

(kohtumenetluse eelsed nõude sissenõudmiskulud) 2611 eurot 93 senti.

Hagiavalduse kohaselt on hageja Saksamaal registreeritud kindlustusettevõtjana tegutsev

äriühing. Hageja nimel ja volitusel sõlmib teiste seas kindlustuslepinguid SÜDVERS

GmbH. Ajavahemikuks 1. jaanuarist 2017 kuni 31. detsembrini 2018 oli CRONIMET

grupi

valdusettevõtte

CRONIMET

Holding

GmbH

ja

SÜDVERS

GMBH

Assekuranzmakler vahel sõlmitud veokindlustuse leping. Kindlustuspoliisist nähtuvalt on

kindlustusandjaks hageja ning kindlustatud isikute hulka kuulus CRONIMET Eesti Metall

OÜ (CRONIMET Eesti).

27. augustil 2018 tellis CRONIMET Eesti kostjalt telefoni teel vasejäätmete transpordi

Tartust Hollandisse. Kaubaveo hinnaks lepiti kokku 1750 eurot ning saadetise lähetamise

kuupäevaks 30. juuli 2018. Lepingu oluliseks kokkuleppeks oli kaubaveo hind (mitte

ekspedeerija tasu). Veotasu 1750 eurot sisaldas kaupade vedu Eestist Hollandisse.

Kokkulepped täiendavate tasude osas puudusid. Kostja andis veokorralduse edasi Poola

äriühingule KOMERS, spol. s.r.o. (Komers), sõlmides nendega allhanke korras veolepingu

kõnealuste vasejäätmete vedamiseks 1550 euro eest. Jäätmesaadetise hinnaks oli

131 144 eurot 46 senti.

3(10)

30. juulil 2018 anti saadetis Tartus allvedajale üle ning see pidi Hollandisse jõudma

2. augustil 2018. Saadetis kohale ei jõudnud, alates 3. augustist 2018 kadus kostjal

alltöövõtjaga kontakt, teave kadunud auto (saadetise) kohta puudub ning asja uurib

politsei. Kostja sai ühendust Komersi direktoriga, kelle väitel on auto neilt varastatud.

Hageja nimel on CRONIMET Eestile tasutud kindlustusjuhtumi hüvitisena 126 144 eurot

46 senti (s.o 131 144 eurot 46 senti miinus omavastutus 5000 eurot). Hageja on esitanud

kostjale nõudekirja, kostja ei ole sellele vastanud.

Hageja leiab, et kuna kauba vedamiseks vastuvõtu koht oli Eestis ja saajale üleandmise

koht Hollandis, kuulub kohaldamisele 19. mail 1956 Genfis koostatud kaupade

rahvusvahelise autoveo lepingu konventsioon (CMR). Kostja on vedaja CMR tähenduses

ning ta vastutab CMR artikli 17 lõike 1 järgi, sh allvedaja tegevuse ja tegevusetuse eest.

Seega oli kostja kohustatud hüvitama tekkinud kahju. Kostja on olnud tegeliku vedaja

valikul selgelt raskelt hooletu. Kostja suhtles allveo asjus A.A.ga ning sõlmis temaga kui

Komersi esindajaga allveolepingu, samas kui äriregistri väljavõtte kohaselt on Komersi

esindusõiguslikuks isikuks B.B.

Hageja kui kindlustusandja regressiõiguse tekkimisele tuleb kohaldada Saksa õigust ning

tulenevalt Saksa Kindlustuslepingute seaduse § 86 lg-st 1 läks hagejale regressi korras üle

nõue kostja vastu. Lisaks läks hagejale üle sissenõudmisega seotud kohtuväliste kulude

hüvitamise nõue. Hageja poolt seoses kahju hüvitamise nõude esitamisega kantud kulud

2611 eurot 93 senti on mõistlikud ning kooskõlas Saksa õiguse ja praktikaga.

Kuna tellija saatis kostjale kirjaliku nõude 9. augustil 2018, tuleb sellest ajast alates

arvestada ka viivist.

Alternatiivselt, kui CMR ei ole kohaldatav või kui tellija ja kostja vaheline õigussuhe on

veoleping või ekspedeerimisleping, on kostja võlgnevus tekkinud võlaõigusseaduse alusel

ning läinud üle hagejale. Hageja palub ka sel juhul lähtuda CMR-is nimetatud viiviste

määrast 5% aastas.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Kostja oli liitunud rahvusvahelise veokorralduse portaaliga www.Trans.eu ning otsis

allvedajat selle portaali kaudu ka välisvedajate hulgast. Tegemist on tasulise, kõrge

liitumise maksuga veebikeskkonnaga, mis on veonduses tegutsevatele isikutele tuntud

usaldusväärse veoteenuse müügi- ja ostupakkumise keskkonnana. 27. juulil 2018 helistas

kostjale Tšehhi veoettevõtja Komersi esindaja ja pakkus CRONIMET Eesti veose

vedamiseks kostjale veoteenust. Komers saatis kostjale tegevusloa nr 047459, äriregistri

väljavõtte, maksuameti otsuse maksukohuslase registreerimise kohta, maanteeveo teostaja

CMR vastutuskindlustuse sertifikaadi ja jäätmeveoload. Kostja kontrollis Komersi

dokumentide õigsust ja vastavust "Trans.eu" portaalis avaldatule, vastavust Komersi

kodulehele www.komers.cz ning veebis kättesaadavatele andmetele.

Kostja saatis Komersi ametlikule e-postile dorpava@komer.cz veolepingu kauba

vedamiseks Eestist Austriasse, mille kostja allkirjastatult tagasi sai. Kostja sõlmis allveo

lepingu A.A.ga e-posti aadressi doprava@komers.cz vahendusel, tema nimeline e-posti

4(10)

aadress X kajastus ka Komersi kodulehel. Juhatuse liikme B.B. politseile antud ütluste

kohaselt oli A.A.l kõik õigused Komersi kontoris liikuda ja ettevõtte arvutit kasutada.

30. juulil 2018 saabus sõiduk kauba pealelaadimiseks CRONIMET Eesti aadressile ja

CRONIMET Eesti palus kauba viia Hollandisse. Kostja kooskõlastas allvedajaga

muudatused ja seejärel sõlmiti kostja ja Komersi vahel veoleping CRONIMET Eesti kauba

vedamiseks Eestist Hollandisse. 3. augusti 2018 õhtul ei õnnestunud kostjal ega

CRONIMET Eestil Komersi ega autojuhiga ühendust saada.

Komersi juhataja B.B. teatas 13. augustil 2018 Komersi veoki vargusest. Komersi juhataja

teatas Tšehhi politseile, et ei kasuta veebis olevaid veobörse ning veok

registreerimismärgiga 1TC 7947, millele toimus CRONIMET Eesti kauba pealelaadimine,

on tagastatud koos numbrimärkidega liisingufirmale.

Kostja leiab, et ei vastuta varguse eest CMR art 17 alusel, kuna kostja ei ole hageja kaupa

vedamiseks vastu võtnud. CRONIMET Eesti veos ei ole olnud kostja või isikute, kelle eest

kostja CMR art 3 alusel vastutab, kontrolli all. Hagejal tuleb esitada kahjunõue otse

varguse toimepannud isikute vastu delikti alusel. Analoogiliselt CMR art 3 vastutusele

sätestatakse vastutus ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-te 1 ja 2 alusel.

Kostja ei vastuta ka võlaõigusseaduse (VÕS) veo- ja ekspedeerimislepingu sätete alusel.

Kuna veolepingus on olemas kõik CMR art 1 lg 1 tunnused, siis ei saa kohaldamisele

kuuluda CMR art 17 lg-ga 1 analoogiline säte VÕS § 792 lg 1 või CMR art-ga 3

analoogiline regulatsioon TsÜS § 132 lg-d 1 ja 2. Kõik muud VÕS-i sätted, mis on

vastuolus CMR-iga, on CMR art 41 lg 1 järgi kehtetud.

Kui CRONIMET Eesti ja kostja vahelist lepingut kvalifitseerida ekspedeerimislepinguks,

siis saab kostja vastutus kauba eest kaasneda üksnes VÕS § 859 või § 861 lg 1 juhul

"lepingulise vedajana", mistõttu tuleb CRONIMET Eesti ja kostja suhtes ikkagi kohaldada

CMR-i. CMR art 1 lg 1 ei välista CMR-i kohaldamist ka ekspedeerimislepingute suhtes ja

CMR art 41 lg 1 järgi on kehtetu igasugune CMR-iga vastuolus olev tingimus. Kauba

kaotsimineku ja kostja poolt veoportaali kaudu leitud allvedajaga veolepingu sõlmimise

vahel puudub põhjuslik seos.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2020 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 131 144 eurot 46 senti, kohtuvälised õigusabikulud 2611 eurot

93 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 6395 eurot 54 senti ning

viivise põhivõlalt (131 144 eurot 46 senti) määras 5% aastas alates 29. juulist 2019 kuni

põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude kattes 3550 eurot.

3.1.

Kohus analüüsis esmalt küsimust, kas CRONIMET Eesti ja kostja vahel on

sõlmitud veo- või ekspedeerimisleping. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et

CRONIMET Eesti ja kostja sõlmisid 27. juulil 2018 suuliselt lepingu vasejäätmete

transpordiks. Seejuures leppisid pooled kokku kaubaveo hinna, mis sisaldas täielikult

veoteenust. Kohus märkis, et ekspedeerija ekspedeerimislepingust tulenevad kohustused

(VÕS § 855 lg 1) erinevad vedaja veolepingust tulenevatest kohustustest (VÕS § 774 lg 1).

VÕS §-des 859 ja 860 nimetatud juhtudel on ekspedeerijal ka vedaja õigused ning

kohustused. Samuti võivad ekspedeerijal olla vedaja kohustused poolte kokkuleppest

5(10)

tulenevalt. Maakohus asus poolte avaldatu ja esitatud tõendite põhjal seisukohale, et

eelduslikult sõlmisid CRONIMET Eesti ja kostja suuliselt veolepingu. Poolte

seisukohtadest ning tõenditest ei tulene viiteid ekspedeerimislepingu sõlmimisele.

3.2.

Tulenevalt CMR art 1 lg-st 1 kuulub CMR käesolevas asjas kohaldamisele.

Veoleping sõlmiti kauba vedamiseks Eestist (vastuvõtmise koht) Hollandisse (üleandmise

koht), Eesti ning Holland on konventsiooniga ühinenud ning kaupade transport oli tasuline.

CMR-i tähenduses on vedaja osapool, kes peamiselt kohustub oma juhtimisel ja vastutusel

tasu eest kaupa ühest kohast teise vedama. Pooled ei ole väitnud, et kostja polnud vedaja

CMR mõttes.

Kostja sõlmis enda teada allveolepingu Komersiga. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle,

et jäätmed laaditi 30. juulil 2018 kostja osutatud sõidukile registreerimismärgiga 1TC7947.

CRONIMET Eesti koostas sellekohase saatekirja ja seega omandas kostja kui vedaja

30. juulil 2018 jäätmete kaudse valduse asjaõigusseaduse § 37 mõttes. Otsene valdus oli

allvedajal, kellega kostja sõlmis veolepingu. Järelikult võttis kostja kauba vedamiseks

vastu. Isegi kui kauba võttis vedamiseks vastu mitte Komers, vaid teadmata kolmas isik,

oli tegemist kostja osundatud sõidukiga ja allvedajaga ning järelikult on kostja kauba

vedamiseks vastu võtnud.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et saadetis ei ole Hollandisse jõudnud. CMR artikkel

17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise

eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba

kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Sama artikli lõike 2 kohaselt vabaneb

vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek toimus tulenevalt asjaoludest, millest vedaja ei

võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.

3.3.

Seega vabaneb vedaja vastutusest kaotatud kauba eest, kui selle kaotusega seotud

asjaolusid ei saa seostada vedaja ebaõige käitumisega ning ta ei saanud neid asjaolusid

vältida. Kohtupraktika CMR art 17 vastutuse kohaldamise kohta on erinevates riikides

erinev. Eestis on Riigikohus korduvalt leidnud, et CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba

kahjustamise või kaotsimineku eest sõltumata oma süüst. Lisaks on Riigikohus asjas nr 3-

2-1-18-03 tehtud otsuse p-s 19 leidnud, et vedaja võib vastutusest vabaneda, kui on

täidetud CMR artikkel 17 lg 2 viimase lauseosa mõlemad tingimused, st asjaolu, millest

vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Õiguskirjanduses on

asutud seisukohale, et kui vedaja soovib vastutust vältida, peab ta tõendama, et ta oli

rakendanud kõrgemat hoolsust vahejuhtumi vältimiseks.

Kohus leidis, et lähtudes kõrgendatud hoolsusstandardist ei teinud kostja piisavalt selleks,

et teha kindlaks allvedaja isikut. Kostja sõlmis lepingu isikuga, kelle kohta tal oli võimalik

näiteks äriregistri väljavõtte abil kontrollida, et tegemist ei ole Komersi juhatuse liikmega.

Kostja kontakteerus juhatuse liikmega alles pärast seda, kui selgus veetava kauba

kadumine. Kostja oleks juba allveolepingut sõlmides pidanud kindlaks tegema, kas A.A.l

on volitused äriühingu nimel lepingut sõlmida. Juhatuse liikme B.B. kostjale antud

kinnituse

kohaselt

ei

kasuta

Komers

veebis

olevaid

veobörse

ning

veok

registreerimismärgiga 1TC 7947 on tagastatud liisinguandjale. Selle info oleks kostja

pidanud saama allvedajaks peetava äriühingu juhatuse liikmelt juba enne allveolepingu

sõlmimist.

6(10)

Eelmärgitust lähtudes leidis kohus, et kostja vastutab CMR art 17 lg 1 alusel kauba

kaotsimineku eest.

Kostja kasutas asjas esitatud tõendite ja kostja selgituse kohaselt veo teostamiseks

teadmata isikuid. Tulenevalt CMR artiklist 3 vastutab kostja nende tegevuse eest.

3.4.

Hageja on õigesti viidanud, et tema nõudeõiguse tekkimisel tuleneb kohaldatav

õigus rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-st 39. Praegusel juhul tuleneb Saksa õigusest

see, et hageja saab kindlustusandjana esitada kostja vastu regressi nõude. Kostja ei ole seda

asjaolu vaidlustanud. Kostja ei ole samuti vaidlustanud hageja väiteid, et jäätmesaadetise

hinnaks oli 131 144 eurot 46 senti ning hageja nimel on CRONIMET Eestile tasutud

kindlustusjuhtumi hüvitiseks 126 144 eurot 46 senti. Tulenevalt Saksa Kindlustuslepingute

seaduse (Versicherungsvertragsgesetz) § 86 lg-st 1 läks hagejale regressi korras üle nõue

kostja vastu. Sellest lähtudes mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 126 144 eurot 46

senti.

3.5.

Lisaks läks hagejale üle sissenõudmisega seotud kohtuväliste kulude hüvitamise

nõue. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja nimetatud kuludele 2611 eurot 93 senti. Kohus

mõistis kulu kostjalt hageja kasuks välja.

3.6.

CMR art 27 lg 1 alusel pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks

välja ka viivised. Viiviste määr 5% aastas on kooskõlas konventsiooniga ning kostja ei ole

vaidlustanud hageja viivisearvestust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 29. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud CMR artikli 17 lõiget 1 ja artiklit 3. Täidetud

ei ole CMR art 17 lg 1 kohane vastutuse eeldus – kauba vedamiseks vastuvõtmine kostja

poolt või isikute poolt, kelle eest kostja CMR art 3 alusel vastutab.

CMR art 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või

vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba

kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Kohus on ekslikult eeldanud, et üksnes

veoki registrimärgi teatamisega ja saatja poolt kauba sellele veokile laadimisega võttis

kostja saatjalt kauba vedamiseks vastu, st asus sõlmitud lepingut täitma. Sellest valest

eeldusest järelduvalt vastutas kostja kohtu arvates kauba kaotsimineku eest CMR art 17

lg 1 ja lg 3 alusel. Kostja kohtu järeldusega ei nõustu.

Kauba vedamiseks vastuvõtmine saab seisneda üksnes valduse ja võimu (kontrolli)

saamisega kauba üle. Kostja ei saanud kordagi kontrolli kauba üle, ei vahetult ega ka

planeeritud allvedaja Komersi kaudu. Maakohus on jätnud arvestamata kostja poolt selle

kohta esitatud väited ja tõendina esitatud kuriteoteate protokolli. Maakohtu otsus on

olulises osas põhjendamata.

7(10)

Kaup laaditi seni teadmata isikute valduses olnud veokile (registreerimismärgiga

1TC7947), mis ei kuulunud laadimise ajal Komersile. Teadmata kolmanda isiku

valdusesse antud kaupa ei saa pidada kostjale kui vedajale üle antuks.

Kostja ei vastuta kauba varastanud ja seni teadmata isikute tegevuse eest CMR art 3 alusel.

Käesoleval juhul ei saa vaidlust olla selle üle, et kahju on tekitatud väljaspool

töökohustuste piire. Seetõttu ei saa hageja esitada kostja kui vedaja vastu CMR art 17

lg-l 1 ja artiklil 3 baseeruvat kahjunõuet. Hagejal on võimalik esitada kahjunõue otse

varguse toimepannud isikute vastu delikti alusel.

4.2.

Ka kostjale võib kauba kaotsimineku eest vastutus kaasneda mõnel muul õiguslikul

alusel, eelkõige delikti alusel (VÕS §-d 1043 ja 1054), aga igal juhul ei vastuta kostja

lepingu alusel kui vedaja. Deliktilise vastutuse või vastutusest vabanemise asjaolude

väljaselgitamine väljub apellatsioonimenetluse ülesannete raamest, mistõttu tuleks asi

saata tagasi uueks arutamiseks maakohtule.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et saab ise asja lahendada, palub kostja jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata VÕS § 1050 alusel süü puudumise tõttu.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et lähtudes kõrgendatud hoolsusstandardist ei

teinud kostja piisavalt selleks, et teha kindlaks allvedaja isik. Kostja sõlmis veoportaali

vahendusel allveo lepingu enda arvates usaldusväärse vedajaga Komers, kes tegutseb juba

alates 1994. aastast. Kostja tegi endast kõik mõistlikult võimaliku, mida võiks oodata

Komersi tausta väljaselgitamiseks.

Maakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud juba allveolepingut sõlmides kindlaks

tegema, kas A.A.l on volitused äriühingu nimel lepingut sõlmida ja et kostja oleks pidanud

juba enne allveolepingu sõlmimist saama Komers juhatuse liikmelt asjakohast infot veoki

registreerimismärgiga 1TC7947 kuuluvuse kohta, ei ole kooskõlas veonduses kehtiva

praktikaga, kus veolepinguid sõlmivad logistikud, mitte juhatuse liikmed. A.A.ga e-posti

vahendusel peetud allvedamise lepingueelsed läbirääkimised ja lepingu sõlmimine oli

kooskõlas veonduses kehtiva praktikaga. Kostjal puudusid mõistlikud võimalused

takistada allvedaja identiteedi varguse tagajärjel toimepandud kuritegu (kauba vargus).

4.3.

Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks.

Kostja palus, et kohus esitaks Tšehhi politseile päringu selle kohta, kas kauba varguse pani

toime või on sellega seotud mõni Komersi töötaja. Sellega rikkus kohus eelmenetluse

ülesannet selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, mis tõi kaasa ebaõige

materiaalõigusnormi kohaldamise ja ebaõige kohtulahendi. Taotletud tõendi kogumata

jätmisega on rikutud hageja õigust olla kohtus ära kuulatud.

Kui päringu tegemisel Tšehhi politseile tuvastatakse, et vargus pandi toime Komersi

töötaja(-te) poolt või nende kaasabil, võib kostja kui vedaja vastutada CMR art 17 lg 1 ja

lg 3 alusel eeldusel et Komers vastutab kohaldatava Tšehhi võlaõiguse alusel töötajate

poolt toime pandud varguse eest. Juhul, kui käesolevas asjas tuvastatakse, et vargus pandi

toime Komersi töötajate abita ja üksnes Komersi identiteeti kuriteo toimepanemiseks ära

kasutades, tuleb pigem eitada kostja lepingulist vastutust kauba kaotsimineku eest.

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

8(10)

Kohus ei ole rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-tes 1 ja 2

sätestatut. Kohus on õigesti leidnud, et veokile laadimisega tuleb lugeda kauba

kaotsimineku riisiko kostjale üleläinuks veolepingu alusel vaatamata kostja esitatud

asjaoludele. Sellega on kohus ka vastanud kostja 23. septembri 2019 hagivastuse väidetele.

Hageja õiguseellane CRONIMET Eesti sõlmis kostjaga veolepingu veose vedamiseks

Eestist Hollandisse. Seega oli kostja kohustus võtta kaup Eestist peale, vedada kaup

Hollandisse ning tagada seejuures kauba säilimine. Asjaolu, et kostja informeeris hagejat,

et kostja on sõlminud allveolepingu Komersiga ning et kaubale järgi saadetud veok on

Komersi veok, ei puutu hagejasse. CRONIMET Eesti jaoks oli vedajaks kostja ning kauba

kostja poolt saadetud veokile üleandmisega anti kaup üle kostjale.

Asjaolu, et kostja sai allvedajat otsides petta, ei puutu samuti hagejasse ega vabasta kostjat

lepingulisest vastutusest CRONIMET Eesti ees. Kostja püüab vabaneda pettusega seotud

riisikost ja kanda see üle hagejale (või tema õiguseellasele), kes pole mitte kuidagi

allvedaja otsimise, valimise ega usaldusväärsuse kontrollimisega seotud.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja oli internetist allvedajat otsides raskelt hooletu

ega

rakendanud

kõrgendatud

pettuse

riskiga

internetikeskkonnas

piisavaid

kontrollmeetmeid pettuse vältimiseks.

Kostja tõendite kogumise taotluse jättis kohus õigesti rahuldamata, kuna kostja lepingulise

vastutuse korral ei oma need tõendid tähtsust. Tõendite kogumine tooks kaasa menetluse

asjatu venimise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

ole

maakohus

eksinud

materiaalõiguse

kohaldamisel. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud selliseid menetlusõiguse normide

rikkumisi, mis võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus järgib

maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid

korrata.

8. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et

apellatsioonkaebuses kostja enamjaolt kordab oma varasemas menetluses antud selgitusi

ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui ka õiguslikust olukorrast. Kuna maakohus on

otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud

väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata.

8.1.

Maakohus kohaldas CMR artikli 17 lõiget 1 ja artiklit 3 õigesti ega jätnud nende

sätete kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt tuvastamata. CMR art 17

lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest kauba veoks

vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Artikli 17 lg 3 kohaselt ei vabane vedaja

vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse või sõiduki rendile andnud isiku või tema

teenistuses olevate agentide ja teenistujate ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu. Artikli 3

järgi vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta

9(10)

veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või

tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma

töökohustuste piires.

Maakohus on ringkonnakohtu arvates õigesti järeldanud, et CRONIMET Eesti (hageja

õiguseellase) ja kostja vahel oli sõlmitud veoleping kauba (vasejäätmete) vedamiseks

Eestist (vastuvõtmise koht) Hollandisse (üleandmise koht). Seda maakohtu järeldust ei ole

apellatsioonkaebuse põhjendustes ka vaidlustatud. Selle lepingu järgi oli kostja

kohustuseks võtta kaup Eestist peale, vedada kaup Hollandisse ning tagada veo käigus

kauba säilimine. Apellatsioonimenetluses puudub vaidlus selle üle, et CRONIMET Eesti

laadis vedamiseks mõeldud kauba kostja poolt veolepingu täitmiseks saadetud või osutatud

sõidukile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kauba laadimisega kostja poolt

osutatud sõidukile võttis kostja kauba vedamiseks vastu. Sellega läks kostjale üle ka kauba

kaotsimineku riisiko.

Allvedaja kasutamine CRONIMET Eestiga sõlmitud veolepingu täitmiseks oli kostja otsus

ning allvedaja kasutamise ja vahetu vedaja valikuga seonduv polnud mingilgi viisil

CRONIMET Eesti mõjusfääris. Seetõttu ei pea CRONIMET Eesti kandma ka sellega

seonduvaid riske. CRONIMET Eesti jaoks oli vedajaks kostja.

CMR artiklis 3 sätestatu eesmärk ei ole vabastada vedajat nende isikute tegevuse ja

tegevusetuse eest, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab. Pigem tuleneb kõnealusest

artiklist, et selliste isikute tegevuse ja tegevusetuse saab üldjuhul vedajale omistada. Isegi

kui praegusel juhul teostas vedu vahetult mitte Komers, vaid teadmata kolmas isik, kasutas

kostja seda isikut CRONIMET Eestiga sõlmitud veolepingu täitmiseks. Vedaja

kohustuseks on tagada kauba säilimine (vältida selle kaotsiminektut vastuvõtmisest kuni

üleandmiseni) ning kauba vargus on nimetatud kohustuse täitmisega vahetult seotud.

Seega võttis kauba vedamiseks vastu isik, kelle eest kostja CMR art 3 alusel vastutab

8.2.

Eelmärgitut arvestades ei tõusetu hageja ja kostja vahelistes suhetes küsimust

kostja võimalikust deliktilisest vastutusest.

8.3.

Maakohtu otsus vastab TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele. Kohtu järeldused on

seostatud kohtu tuvastatud asjaoludega ning põhjenduskäik jälgitav. Samuti ei tähelda

ringkonnakohus TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatu rikkumisi tõendite hindamisel.

Apellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt tõendite ebaõige ja ühekülgse hindamise kohta

lähtuvad kostja mittenõustumisest maakohtu järeldustega CMR art 17 lg 1 ja art 3

kohaldamise kohta. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja poolt kauba vedamiseks

vastuvõtmise seisukohalt pole tähtsust sellel, kas kauba võttis vedamiseks vastu Komers

või teadmata kolmas isik. Sellest lähtudes puudus maakohtul vajadus hinnata sisuliselt

kostja poolt tõendina esitatud Komersi kuriteoteate protokolli Tšehhi Vabariigi politseile

(I kd, tl-d 215–217, tõlge tl-d 218–220).

8.4.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka sellega, kui jättis rahuldamata

kostja 23. septembri 2019. a hagivastuses (p-s 4.1) sisalduva taotluse tõendite kogumiseks

Tšehhi Vabariigi politseilt (I kd, tl-d 192–193). TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu

ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel

ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 236 lg 3 esimese lause kohaselt peab

10(10)

menetlusosaline tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava

asjaolu tõendamiseks ta tõendite kogumist taotleb.

Kostja on soovinud tõendite kogumist selle tuvastamiseks, kas kauba vargus pandi toime

Komersi töötaja(-te) poolt või nende kaasabil või puudub Komersi töötajatel vargusega

seos ning kauba vargus sai võimalikuks üksnes Komersi identiteeti ära kasutades.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nendel asjaoludel hageja nõude lahendamisel tähtsust.

Seega jättis maakohus tõendite kogumise taotluse põhjendatult rahuldamata.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas.

Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Hageja ei ole apellatsioonimenetluse menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ega

menetluskulude nimekirja ringkonnakohtule esitanud. Kulude kandmine ei nähtu ka

tsiviilasja

materjalidest.

Seega

hagejal

kindlaksmääratavad

menetluskulud

apellatsioonimenetluses puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest