3-19-1862/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1862

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14.04.2020 otsuse

nr

P260-2020-53829

tühistamiseks

ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, seaduslik esindaja YY

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Madis Kotsar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.08.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.08.2020 otsuse

resolutsiooni p 2 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.05.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-1862

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX

(sünd.

XX.XX.XXXX;

kaebaja)

seaduslik

esindaja

YY

esitas

Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 28.05.2019 taotluse tuvastada XX-l puude raskusaste ja

määrata puudega lapse toetus.

2. SKA jättis 26.06.2019 otsusega nr P26O-2019-155884 taotluse rahuldamata. Kaebaja

esitas vaide, mille SKA jättis 21.10.2019 vaideotsusega nr 8-3/21107-4 rahuldamata.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 06.10.2019 kaebuse, milles palus tühistada SKA

26.06.2019 otsuse ja 21.10.2019 vaideotsuse ning kohustada vastustajat tuvastama kaebajal

raske puue.

4. SKA tunnistas 14.04.2020 otsusega nr P26O-2020-53829 26.06.2019 otsuse kehtetuks,

tuvastas kaebajal keskmise puude raskusastme kestusega 01.06.2019–02.07.2019 ja määras

kaebajale nimetatud perioodiks puudega lapse toetuse 69,04 eurot kuus.

Otsuse järgi võttis SKA puude raskusastme tuvastamisel aluseks kaebaja taotluses ning tervise

infosüsteemis sisalduvad andmed, eriarsti PV ja perearsti SA kirjeldatud terviseseisundi

andmed, SKA ekspertarsti MT arvamuse, kliinilise psühholoogi TV 23.09.2019 uuringu

tulemused ning 30.08.2019 koostatud rehabilitatsiooniplaani D-osa. Kaebajal tuvastati

keskmine puue, sest terviseseisundist tulenevalt vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist

väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Kaebajal esineb keskmisele puude

raskusastmele vastav vaimse funktsiooni (psüühikahäire) kõrvalekalle.

Rehabilitatsiooniplaani K00009013 D-osas on liikumise valdkonnas märgitud, et

füsioterapeutilisel hindamisel on kaebaja liigutuslik areng eakohane, lihastoonus ja rühihoid on

normaliseerunud, tasakaal ja kõnnimuster on korrektne, kaebaja on füüsiliselt aktiivne ja käib

iseseisvalt jõusaalis. Liikumise valdkonnas on rehabilitatsiooni eesmärk loetud saavutatuks,

antud on soovitus jätkata treeningutega. 2013. a-l käis kaebaja endokrinoloogi konsultatsioonil

lühikese kasvu tõttu, kuid hormonaalseid häireid ei leitud. 2015. a-l oli silmaarsti

konsultatsioon, kuid prille ei soovitatud. Hiljem ei ole nägemisprobleeme terviseandmetes

kirjeldatud. Logopeedilise teenuse tulemusena on kaebaja enesekindlam keeleliste ülesannete

lahendamisel, ta on saavutanud õigekirjaoskuse, saab paremini aru loetud tekstidest, oskab

teksti vahendada ja kokku võtta. Toimetulek aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) on

rahuldav, ta suudab olla adekvaatne ja mõista tagajärgi, konflikte esineb vähem. Psühhiaater

PV on vahendanud kliinilise psühholoogi 23.09.2019 läbi viidud uuringut, mille alusel

sooritussituatsioonis on kaebaja motiveeritud ja süvenev; vaimse tegevuse tempo on rahulik; ta

on aeglane; väsib vaimsel pingutusel kiiresti; suulisest instruktsioonist saab aru raskusteta,

töökorraldusi ise lugedes on aga loetust arusaamine raskendatud; ümberlülitumisel aeglane,

sooritussituatsioonis pingestub; töömälu ja töötluskiiruse alltestides jääb eakohase normi

keskmisest allapoole. Kaebaja kognitiivne profiil on iseloomulik tähelepanuhäirele, raskused

väljenduvad töömälu (auditiivne mälu) ja töötluskiiruse valdkondades. Kirjalike tööde

tegemine võtab seetõttu rohkem aega, samuti leiavad kinnitust spetsiifilised arenguhäired, mille

avaldumine on tänu tulemuslikule sekkumisele leevenenud, kuid põhjustavad hariduslikke

3-19-1862

3(11)

erivajadusi. Piirangud, mida on kirjeldatud vaimse soorituse osas, on kerged kuni mõõdukad,

mille tõttu on tuvastatud keskmine puue.

5. Kaebaja muutis kaebuse nõudeid, paludes kohtul tühistada SKA 14.04.2020 otsus,

kohustada vastustajat tuvastama kaebajal raske puue ja mõista välja viivis puude toetuse

hilinenult väljamaksmise eest.

Väär on 14.04.2020 otsuses toodud seisukoht, et kaebaja vajab kõrvalabi vähemalt üks kord

nädalas ja seda väljaspool oma elukohta. Vastustaja ei mõista, et selle diagnoosiga laps ei vaja

eakohasest suuremat kõrvalabi ainult koolis ja häire ei avaldu ainult koolis, vaid igapäevases

elus igal pool, ka kodus. Viimati tuvastati kaebajal raske puue 31.05.2016 ja siis oli selle

tuvastamise aluseks 2014. a-l psühhiaatri pandud ATH ja segatüüpi spetsiifilise arenguhäire

diagnoos. Nimetatud otsuse järgi vajab kaebaja kohanematuse ja kehaliste vaevuse tõttu

igapäevast abi, juhendamist ja järelevalvet. Õiguslik alus ega diagnoosid ei ole muutunud,

samuti ei ole oma hinnanguid muutnud psühhiaater ega psühholoog.

6. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) SKA 14.04.2020 otsus on õiguspärane. Puude raskusastme tuvastamise menetlus on läbi

viidud õigusaktide alusel ja ettenähtud korda järgides. Kaebaja õigusi ei ole

ebaproportsionaalselt piiratud. Haldusakti andmisel on kaalutud kõiki asjaolusid. Vastustaja on

kaebajal puude määramisel võtnud aluseks ekspertarst MT arvamuse, kes on omakorda

ekspertarvamuse andmisel toetunud kaebaja taotlusele ja tervise infosüsteemis sisalduvatele

andmetele. Ekspertarst leidis, et kaebajal on keskmine puue. Tema seisukoha järgi leiab esitatud

terviseandmetele tuginedes kinnitust, et kaebaja vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist

väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas.

2) Viivis on kaebaja seadusliku esindaja pangakontole välja makstud.

7. Tallinna Halduskohus lõpetas 14.08.2020 otsusega asja menetluse nõudes mõista

Sotsiaalkindlustusametilt välja viivis puude toetuse hilinenult väljamaksmise eest

(resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõuetes rahuldamata

(resolutsiooni p 2).

1) Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil 15-aastane ja tema puude raskusastme tuvastamisel tuli

lähtuda puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg-test 1, 11 ja 2 ning § 23 lg-st

6. Lapse puude raskusastme määramisel on eeskätt oluline vanema või last kasvatava isiku

pakutava hoolitsuse ja järelevalve intensiivsuse erinevus võrreldes teiste samaealiste

ühiskonnaliikmetega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2020 otsus nr 3-19-2434, p 12).

2) Kaebaja taotleb raske puude tuvastamist temal diagnoositud ATH ning segatüüpi spetsiifilise

arenguhäire tõttu. Veebis oleva teabe kohaselt on ATH häirega lapsel raskusi keskendumisega

ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse-

ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskusi lapse erinevates

tegevusvaldkondades,

nagu

õppimine,

suhtlemine

täiskasvanute

ja

eakaaslastega,

huvialategevus. ATH põhitunnusteks on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja

impulsiivsus (http://elf.ee/ath/mis-on-ath/). Need tunnused on ATH-ga laste puhul tugevalt

väljendunud, avalduvad pidevalt, halvendavad lapse tegutsemisvõimet ja põhjustavad lapsele

probleeme. Lapse toimetulek sõltub suuresti nõudmistest, mida talle esitatakse erinevates

elusituatsioonides. ATH ravi on pikaajaline ja kompleksne ning vajab lapse, lapsevanemate

ning teiste lapsega kokkupuutuvate täiskasvanute pidevat koostööd. Lapse toimetuleku

parandamiseks on oluline järjepidev nõustamine ning õppimis-terapeutiliste ja kognitiivse

orientatsiooniga sekkumistehnikate rakendamine (https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-

3-19-1862

4(11)

andmebaas/aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/). Segatüüpi spetsiifilised arenguhäired on raskesti

defineeritav, ebapiisava täpsusega määratletud häirete kategooria, mille puhul on segunenud

spetsiifilised keele-/kõne-, õpivilumuste ja/või motoorsete funktsioonide häired. Ükski neist ei

domineeri piisavalt, et olla omaette diagnoositav. Igale sellisele spetsiifilise vilumuse arengu

pidurdumisele

on

iseloomulik

mõningane

kognitiivsete

funktsioonide

kahjustus

(https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/80psyhhol_arengu_haired_e.htm#

Segat%C3%BC%C3%BCpi_spetsiifilised_arenguh%C3%A4ired_).

Eeltoodust tuleneb, et ATH diagnoosiga lapsed vajavad võrreldes teiste samaealiste lastega

enam abi, juhendamist ja järelevalvet. Samuti on usutav, et ATH on tugevamini väljendunud

koolis käimise ajal, sest sel ajal suureneb lapse suhtlusringkond (klassikaaslased, õpetajad,

trennikaaslased, sõbrad), talle esitatakse suuremaid nõudmisi ja suureneb vaimne pingutus.

Segatüüpi spetsiifiline arenguhäire tähendab erinevaid keele-/kõne-, õpivilumuste ja/või

motoorsete funktsioonide häireid. Nende diagnoosidega inimene pole siiski vaimuhaige ega

nõrgamõistuslik. Dr EP 30.10.2018 tõendi nr 71724 kohaselt on ka kaebaja normintellektiga.

See tähendab, et kaebajal on eakohane arusaamis- ja vastutusvõime. Saab lähtuda eeldusest, et

lapse kasvades tema arusaamis- ja vastutusvõime suurenevad, ta suudab erinevates olukordades

üha iseseisvamalt toime tulla ega vaja erinevalt väikelastest järjepidevat kõrvalabi, juhendamist

ja järelevalvet. ATH-le on iseloomulik, et see võib lapse kasvades muutuda või kaduda. Samuti

võib haigus taanduda või leeveneda ravi või teraapia tagajärjel. Seetõttu ei saa puude

raskusastme korduvhindamisel lähtuda sellest, et isikul on varem tuvastatud raske puue. Igal

puude raskusastme tuvastamisel tuleb lähtuda isiku selleks hetkeks väljakujunenud tervislikust

olukorrast ning abi ja järelevalve vajadusest. Pelgalt diagnoosi olemasolu või diagnooside

rohkus ei anna alust puuet tuvastada, kui isik ei vaja nende tõttu regulaarset või pidevat

kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet.

3) SKA ei ole õigusnormide vastu eksinud, kui on tuvastanud kaebajal keskmise puude.

Vastustaja hinnang on kooskõlas tõenditest nähtuva kaebaja tervisliku seisundiga ning vastab

kaebaja abi ja juhendamise vajadusele. Vastustaja ei ole jätnud hinnangut andes asjas oluliste

asjaoludega arvestamata.

Kaebaja oli 28.05.2019 taotluse esitamise ajal 15-aastane. Selles vanuses lapse puhul võib

eeldada, et ta saab vaatamata ATH-le ja segatüüpi spetsiifilisele arenguhäirele hakkama

söömise, hügieenitoimingute, riietumise ja liikumisega (PISTS § 2 lg 2) ega vaja selles osas

igapäevast kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet (PISTS § 2 lg 11 p 2). 15-aastasel lapsel võivad

esineda teismelisele omased suhtlemisprobleemid ja ATH või segatüüpi spetsiifiline

arenguhäire võivad neid probleeme süvendada, kuid ei ole eluliselt usutav, et sellises vanuses

isik vajab suhtlemisel pidevalt või igapäevaselt oma vanema abi ja järelevalvet. Ka teised

teismelised lapsed peavad alluma vanema järelevalvele, seega tuleb kaebaja puhul hinnata, kas

ta vajab seda teistest omaealistest oluliselt enam. Kuigi kaebaja võib oma häirete tõttu vajada

koolitööde tegemisel suuremat abi kui eakaaslased, ei ole usutav ega tõendatud, nagu vajaks ta

sellist abi igapäevaselt. 15-aastase lapse arusaamisvõimet arvestades puudub alus arvata, et ta

vajaks pidevat järelevalvet enda või teiste inimeste elu, tervise või vara kaitse eesmärgil (PISTS

§ 2 lg 2). Kaebuses ei ole viidatud sellele, et kaebaja oleks ennastkahjustava käitumisviisiga (nt

sügavas depressioonis, suitsiidiohtlik), agressiivne või kuritegeliku käitumisviisiga, mis

eeldaks eakohasest suuremat igapäevast pidevat järelevalvet.

Kaebajale 30.08.2019 koostatud rehabilitatsiooniplaani D-osast nähtub, et talle osutati

sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust elamise, suhtlemise ja vabaaja valdkondades. Kaebaja oli

rehabilitatsiooniprotsessis koostööaldis ja motiveeritud, tal oli tahe säilitada olemasolevat

toimetulekut läbi rehabilitatsiooniteenuste. Rehabilitatsioonieesmärk saavutati ja takistavaid

asjaolusid ei olnud. Rehabilitatsiooniplaani eesmärgiks oli mh see, et kaebaja lõpetab põhikooli

3-19-1862

5(11)

rahuldavate tulemustega ja see eesmärk saavutati. Samuti nähtub rehabilitatsiooniplaanist, et

kaebaja liigutuslik areng ja eneseteenindusoskused on eakohased. Lihastoonus ja rühihoid on

normaliseerunud. Tasakaal ja kõnnimuster on korrektne. Kaebaja on füüsiliselt aktiivne ja käib

iseseisvalt jõusaalis. Seega puuduvad kaebajal füüsisega seotud probleemid ning ta suudab

iseseisvalt üleliigset energiat kulutada ja tekkinud pingeid maandada. Rehabilitatsiooniplaanist

nähtuvalt on kaebaja toimetulek ATH-ga rahuldav, kaebaja suudab järjest rohkem olla

adekvaatne ja mõista tagajärgi. Peresuhted on head ja konflikte esineb vähem. Kaebaja on

muutunud küpsemaks. Kaebajal on arusaam õppimise vajalikkusest ja eesmärk, kuhu tahab

jõuda. Eeltoodu kinnitab, et kaebaja arusaamis- ja vastutusvõime on vanusega suurenenud,

samuti on paranenud võime temal esinevate psüühikahäiretega hakkama saamisel, mistõttu

vajab ta varasemast vähem vanemlikku järelevalvet, abi ja juhendamist. Rehabilitatsiooniplaani

järgi on kaebaja enesekindlam keeleliste ülesannete lahendamisel. Ta on saavutanud

õigekirjaoskuse. Saab paremini aru loetud tekstidest, oskab teksti vahendada ja kokku võtta.

Seega on kaebaja teinud edusamme ka segatüüpi spetsiifilise arenguhäire osas.

11.02.2020 ambulatoorsest epikriisist nähtub, et kaebajal on diagnoositud ATH ja segatüüpi

spetsiifilised arenguhäired. Kaebaja käis 23.09.2019 kognitiivse funktsiooni uuringutel, milles

leiti, et kaebaja on sooritussituatsioonis motiveeritud ja süvenev. Vaimse tegevuse tempo on

rahulik, aeglane. Väsib vaimsel pingutusel suhteliselt kiiresti. Suulisest instruktsioonist saab

aru raskusteta. Töökorraldusi ise lugedes on loetust arusaamine raskendatud. Ümberlülitamisel

aeglane, sooritussituatsioonis pingestub. Testitulemused jäävad kognitiivsete funktsioonide

allskaalade lõikes enamasti eakohase normi piiresse, töömälu ja töötluskiiruse alltestides aga

eakohase normi keskmisest allapoole. Mitteverbaalne analüüsi-sünteesivõime ja ruumiline

mõtlemine/konstrueerimine ning kategoriseerimisoskus ehk võime leida seoseid, teha järeldusi,

on vanusenormi keskmisel tasemel. Abstraktse visuaalse materjali analüüsi-sünteesioskus

(maatriksite alltest) on eakohasele keskmisele vastav. Raskendatus ilmneb puuduva detaili

leidmisel piltidelt (tähelepanu, tervikutaju, detailide märkamine). Töötluskiirus on aeglane,

eanormi keskmisest nõrgem eelkõige uue motoorse vilumuse õppimisel. Visuaalsete stiimulite

töötlemisel on eakohasele keskmisele vastav. Töömälu alltestides aga on võime meelde jätta

esitatud arvujadasid eakohasest keskmisest madalam. Raske on meelde jätta ka suuliselt

esitatud tekstülesannet. Arvutamisel on raskendatud peast tehete sooritamine, suunamisel oskab

abi kasutada. Kognitiivne profiil on iseloomulik tähelepanuhäirele. Väljenduvad raskused

töömälu (auditiivne mälu) ja töötluskiiruse valdkondades. Kirjalike tööde tegemine võtab

seetõttu rohkem aega. Õppimisel/õpetamisel tuleks kasutada pigem visuaalset mälu/tähelepanu.

Vajadusel tuleks korrata instruktsiooni, ülesanne lahti seletada. Esinevad spetsiifilised

õpiraskused nii funktsionaalse lugemise kui arvutamisvilumuse omandamise valdkondades.

Vajab regulaarset abi õppetöös. Vajalik on rehabilitatsiooniplaani alusel psühho- ja

tegevusteraapia. Kognitiivse funktsiooni uuringu tulemused kinnitavad, et kognitiivne profiil

on iseloomulik ATH-le, keskendumisvõime on häiritud eriti auditiivse info töötlemisel ja

töötluskiiruse valdkonnas. Samuti leiavad kinnitust spetsiifilised arenguhäired (funktsionaalse

lugemise häiritus, arvutamisvilumuste omandamise häiritus). ATH ja segatüüpi spetsiifilised

arenguhäired toovad kaasa piiranguid igapäevaelus ning lisaabi vajaduse.

Rehabilitatsiooniplaan ja epikriis kinnitavad, et kaebajal on diagnoositud ATH ja segatüüpi

spetsiifilise arenguhäire tõttu raskusi õppimisel, suhtlemisel ja vaimse töö tegemisel, mistõttu

vajab ta regulaarset abi ja juhendamist, kuid kaebaja abivajadus ei ole pidev ja igapäevane, mis

osutaks raskele puudele. Arvestades kaebaja vanust ja toimetulekut, vastab tema regulaarne abi

ja juhendamise vajadus keskmisele puudele. Tingimus „vähemalt korra nädalas“ ei tähenda abi

ja juhendamise vajadust vaid ühel korral nädalas, vaid selline vajadus võib esineda ka nt 3–4

korral nädalas. Tingimus „väljaspool oma elamiskohta“ näitab isiku abi ja juhendamise

vajadust talle tundmatus olukorras ja kohas. Sellises olukorras inimene peab oskama olukorrale

3-19-1862

6(11)

vastavalt reageerida ja õigeid otsuseid langetada. Arvestades ATH-st tulenevaid häireid

vaimses tegevuses, võib inimesel olla talle tundmatus olukorras raske iseseisvalt hakkama

saada, mistõttu vajab ta kõrvalabi ja juhendamist. Kodune keskkond on inimesele tuttav ja

harjumuspärane ning selles hakkama saamine ei eelda suuremat vaimset pingutust. Tõenditest

nähtuvat kaebaja tervislikku olukorda ja toimetulekuoskust arvestades ei ole alust arvata, et

kaebaja ei saaks hakkama talle tuttavates kodustes tingimustes. Kuna kaebaja käib iseseisvalt

trennis, ei vaja ta ka väljaspool kodu igapäevast abi, juhendamist ja järelevalvet. Kaebaja ei ole

esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et ta vajaks igapäevast kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet.

4) Kuna vastustaja 14.04.2020 otsus on õiguspärane, puudub alus kohustada vastustajat

tuvastama kaebajal rasket puuet.

5) Viivise on SKA nõuetekohaselt välja maksnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja teha uus

otsus, millega kaebus tühistamis- ja kohustamisnõuetes rahuldada.

1) Kohtu arusaam ATH diagnoosiga lapse käitumisest on poolik. Internetist leitud materjalide

põhjal ei saa teha oletusi või järeldusi kaebaja käitumise ja igapäevaelu kohta. ATH-ga laps ei

viibi ainult koolis, mistõttu tuleb hinnata ka tema elu väljaspool kooli. Seda on kaebaja

seaduslik esindaja korduvalt selgitanud, kuid kohus on jätnud selle tähelepanuta. Kaebaja

igapäevase elu teemal oskab kõige täpsemaid andmeid esitada tema ema.

2) Kohus leidis põhjendamatult, et kaebaja abivajadus ei ole tõendatud. Puude tuvastamine ei

saa sõltuda ainult sellest, kas isik saab iseseisvalt hakkama söömise, hügieenitoimingute,

riietumise ja liikumisega, vaid hinnata tuleb ka tema igapäevase kõrvalabi, juhendamise ja

järelevalve vajadust. Kaebaja seaduslik esindaja ei tea, millist infot SKA täpselt puude

tuvastamiseks vajab. Kui midagi oli puudu, oleks tulnud seda küsida. Kaebaja seaduslik

esindaja esitas SKA-le need tõendid, mida temalt küsiti. Kaebaja käitumine on olnud

ennasthävitav (ta on tarvitanud alkoholi, suitsetanud ja puudunud koolist, tal on olnud

kokkupuuteid politseiga jne). SKA ei küsinud midagi nende asjaolude kohta. Kaebaja vajas

järelevalvet igal ööpäeval. See on seadusliku esindaja suur töö, et kaebaja põhikooli lõpetas.

Üksi trenni minemine ei tähenda abivajaduse puudumist, sest sellele on eelnenud vanema

poolne tegevus (päevakava paika panemine, logistika korraldamine, lapse instrueerimine,

asjade meelde tuletamine). Kui tervise infosüsteemi andmed ei ole piisavad, oleks ka neid

tulnud haldusmenetluses juurde küsida.

3) SKA võttis puude raskusastme tuvastamisel arvesse kaebaja rehabilitatsiooniplaani. Otsuse

tegemise ajal kehtinud rehabilitatsiooniplaani järgi vajas kaebaja kõrvalabi, juhendamist või

järelevalvet igal ööpäeval. Seega tulnuks kaebajal tuvastada raske puue.

4) Vastuseks SKA 11.01.2021 seisukohale märkis kaebaja järgmist. Kaebaja elas 2017/2018.

õppeaastal oma isa juures, kes ei mõistnud kaebaja erivajadusi ja abivajadust. Neil tekkis

konflikt ja kaebaja hakkas mässama, leidis probleemsed sõbrad, sattus pahandustesse (joomine,

suitsetamine, peod jne) ja hakkas koolist puuduma. Kaebaja käitus ennasthävitavalt ja nt 8.

klassi III trimestril ei käinud üldse koolis. Kaebaja emal tuli pidevalt tegeleda lapse

probleemidega ja lapse aitamisega, toitmisega jne. Isa kolis Tallinnast ära ja 2018. a suvel

hakkas kaebaja uuesti elama oma ema juures. Ka 9. klassi alguses oli raskusi nii kooliskäimise

kui ka õppimisega. Kaebaja ei olnud nõus ühegi arsti juurde minema, kuid 2018. a lõpus läks

siiski pika veenmise järel rehabilitatsiooniteenusele. Need asjad ei ole terviseandmetes kirjas,

kuid on olulised, sest näitavad selgelt, et kaebaja on ohtlik nii endale kui ka teistele.

Vastustajaga saab nõustuda selles, et kaebaja ei olnud ohtlik oma diagnoosi tõttu, kuid

diagnoosi tõttu oli tal suurem oht sattuda kuritegelikule ja ennasthävitavale teele. Nende

3-19-1862

7(11)

probleemide tõttu vajas ta järelevalvet ja abi, sh õppimisel. Kaebajale jääb arusaamatuks,

millises vormis ta oleks pidanud selle teabe SKA-le esitama, et sellega oleks saanud arvestada.

Kaebajal endal puuduvad need andmed, mis on fikseeritud lastekaitseasutustes või politseis.

Psühhiaater on 11.02.2020 sissekandes märkinud, et kaebaja ATH ja segatüüpi spetsiifilised

arenguhäired toovad kaasa piirangud igapäevaelus ja lisaabi vajaduse. SKA on oma

hinnangutes jäänud liialt koolikeskseks, kuigi on tõsi, et suur osa eri- ja abivajadusest leidiski

aset kooliga seonduvalt. Vastustaja keskendus sellele, et kaebaja lõpetas põhikooli, kuid jättis

tähelepanuta, kuidas selleni jõuti. On selge, et kaebaja ise ei oleks ilma kõrvalabita suutnud

põhikooli lõpetada – tal aitasid õppida terve pere ja lähimad sõbrad, kasutati ka eraõpetajat.

Kooli poolt piisav abi puudus. Selliselt vajas kaebaja abi iga päev, sest ema pidi jälgima ka

seda, et ta vahepeal sööks, puhkaks, ei murduks. Rehabilitatsiooniplaani on SKA arvestanud

vaid osaliselt, jättes välja probleemsed valdkonnad. Selle D-osa koostati alles 2019. a augustis,

kui kaebaja oli tõepoolest paremas psühholoogilises seisundis, positiivne, rahulolev ja täis tahet

õpinguid jätkata.

9. Sotsiaalkindlustusamet palus 13.10.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuseks ringkonnakohtu 17.12.2020 määruses esitatud küsimustele selgitas vastustaja

11.01.2021 täiendavalt järgmist.

1) Kaebaja on saanud rehabilitatsiooniteenuseid vähemalt 2005. a-st. Kaebajale koostati

25.08.2017 rehabilitatsiooniplaan kolmeks aastaks. Kaebajale vaidlusaluseks perioodiks puude

määramisel ei saanud tugineda plaani koostamise hetkel antud hinnangutele, vaid kaebaja

arengut ja sekkumise tulemuslikkust tuleb vaadelda dünaamikas. Rehabilitatsiooniplaani

30.08.2019

vahehindamise

kokkuvõtte

(rehabilitatsiooniplaani

D-osa)

järgi

on

rehabilitatsiooniteenuste eesmärk täidetud ning sellest nähtub selgelt positiivne dünaamika

(kaebaja on eakohaselt iseseisvalt toimetulev ja teenuste osutamise jätkamine ei ole vajalik).

Dünaamikas tuleb vaadelda ka isiku terviseseisundi muutumist. Psühhiaater PV on teinud

21.02.2020 sissekande, mille järgi on kaebaja vaimne sooritus eakohase normi keskmise piires

või jääb normi keskmisest allapoole, kuid üheski testis ei ole märgitud, et kaebaja vaimne

sooritus oleks alla eakohase normi alampiiri. Mõned vaimse soorituse valdkonnad võivad siiski

raskendada ühiskonnaelus osalemist, kuid piirangud ei avaldu kõigis elulistes olukordades.

Retseptikeskuse andmetel ei ole kaebajale ATH raviks ravimeid määratud. Kaebajale tehti

09.04.2020 üle 16-aastase isiku puude raskusastme määramise ekspertiis, kus tuvastati puude

keskmisele raskusastmele vastavad piirangud õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas.

See järeldus haakub psühhiaatri 21.02.2020 sissekandes märgituga. Kaebajale 14.04.2020

tagasiulatuvalt tehtud alla 16-aastase lapse puude raskusastme ekspertiisis ei tuvastatud, et

kaebaja ei tuleks iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või

suhtlemisega. Tagasiulatuvalt on keeruline hinnata, miks ekspertarst tuvastas kaebajal 2016. a-

l raske puude, kuid eeltoodud tõenditest on selgelt näha positiivne dünaamika. Iga ekspertiisi

tegemisel tuleb peamiselt lähtuda aktuaalsetest objektiseerivatest andmetest. Isiku n-ö

tunnetuslikku tervist, kui seda on taotlusel kirjeldatud, võetakse arvesse, kuid ekspertiis peab

isiku tunnetuslikku tervist kinnitama või ümber lükkama läbi objektiivsete terviseandmete.

2) Terviseandmete järgi ei ole kaebaja oma tegevuse või tegevusetuse tõttu endale või teistele

ohtlik, mistõttu tal puudub järelevalve vajadus. Vaidlustatud otsuses ei saanud kõrvalabi või

juhendamisega seoses viidata konkreetsemalt PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud tegevustele (söömine,

hügieenitoimingud, riietumine, liikumine, suhtlemine), sest kaebaja piirangud puudutavad

peamiselt õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonda, mida ei ole seaduses nimetatud. SKA

on selles osas 14.04.2020 ekspertiisis lähtunud loogiliselt kaebaja terviseseisundist tulenevatest

ja eelduslikest piirangutest vaimse soorituse valdkonnas, mis on peamiselt seotud uute oskuste

õppimisega ning tegevuste planeerimise, alustamise ja lõpuleviimisega. See on võetud kaebaja

eakohase juhendamise ja kõrvalabi võrdluse aluseks. Kokkuvõttes on vastustaja teinud

3-19-1862

8(11)

kaebajale soodsa otsuse, tuvastades tal keskmise puude üheks kuuks, kuigi PISTS alla 16-

aastaste isikute puude määramise normid ei oleks seda tegelikult võimaldanud.

3) SKA kasutas 14.04.2020 ekspertiisis lapse, mitte üle 16-aastase isiku puude raskusastme

tuvastamise metoodikat. Tuleb siiski arvestada, et aktuaalsete terviseandmete alusel ei ole

võimalik teha vähem kui ühekuuse vahega nii raske kui ka keskmise puude raskusastme otsust.

Sõltumata metoodikast on ekspertiisi subjekt sama ning tal esinevad samas ulatuses ja mahus

piirangud. Vahe on peamiselt selles, milline on otsuse vormistuslik külg. SKA 14.04.2020

otsuses märgitud kerge kuni mõõdukas piirang tähendab seda, et piirangute raskusaste

varieerub lähtuvalt elulisest olukorrast või piiranguid ei esine kõigis elulistes olukordades (st ei

esine pidevalt).

4) Hakkamasaamine õppetegevuses, kui sellega on probleeme, on peamiselt hariduslik

erivajadus, mida osutavad haridusasutused. Seetõttu hinnatakse puude raskusastet õppival ja

mitteõppival inimesel samadel alustel. Raskusi õppetöös edasijõudmisel arvestatakse

ekspertiisis, kuid neil ei ole terviseandmetest suuremat kaalu. Keskmisele puude raskusastmele

vastav puue võib põhjustada haridusliku erivajaduse, kui hariduslik erivajadus ei põhjusta

puuet, kui ei esine piiranguid PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud põhitegevuste puhul.

5) Reeglina kasutab ekspertarst puude raskusastme tuvastamisel terviseandmeid ja tõendeid,

mis olid olemas taotluse esitamise hetkel. Praegusel juhul olid sel ajal olemas

rehabilitatsiooniteenuse dünaamika andmed. Samas ei saa eirata ka neid aktuaalseid

terviseandmeid, mis on olemas ekspertiisi tegemise ajal. Meditsiiniliselt ei saa olla võimalik, et

juunis-juulis 2019 oli kaebaja seisund oluliselt halvem, kui on kirjeldatud 11.02.2020

terviseandmetes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsuse lõppjäreldus on õige,

mistõttu ei ole selle tühistamiseks alust.

11. Vaidlus käib selle üle, kas SKA on kaebajal ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019 õigesti

tuvastanud keskmise puude raskusastme (PISTS § 2 lg 11 p 3). Kaebaja arvates oleks SKA

pidanud kindlaks tegema raske puude raskusastme olemasolu (PISTS § 2 lg 11 p 2).

Ringkonnakohus märgib, et 03.07.2019 sai kaebaja 16-aastaseks, mille järel tuli tema puude

raskusaste tuvastada kooskõlas PISTS § 2 lg-ga 21. Toimiku materjalidest selgub, et kaebaja

esitas 03.07.2019 Eesti Töötukassale ja SKA-le ühistaotluse töövõime hindamiseks ja tööealise

inimese puude raskusastme tuvastamiseks. Selle taotluse kohta tehtud otsuste õiguspärasus ei

ole praeguse kohtuvaidluse esemeks.

12. PISTS § 2 lg 1 järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri

või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja

keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel.

PISTS § 2 lg 11 kohaselt tuvastatakse kuni 16-aastasel lapsel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise

või järelevalve vajadusest sügav, raske või keskmine puude raskusaste. Raske puue on inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval (p 2).

Keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või

funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või

juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (p 3).

PISTS § 2 lg 2 järgi on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule

iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega.

3-19-1862

9(11)

Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib

tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.

PISTS § 23 lg 6 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse terviseseisund (p 1);

tegevusvõime (p 2); kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese

eakohasest abivajadusest (p 3); kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb inimesel tehniliste

abivahendite kasutamisele vaatamata (p 4); elukeskkond (p 5); rehabilitatsiooniplaani

olemasolu korral selles ettenähtud tegevused (p 6).

13. Tsiteeritud normidest nende koostoimes võib kokkuvõtlikult järeldada, et alla 16-aastasel

lapsel puude raskusastme tuvastamisel tuleb eeskätt hinnata, kas ja millisel määral on lapse

vajadus kõrvalise toetuse ja abi järele selles vanuses inimese eakohasest abivajadusest suurem.

Tallinna Ringkonnakohus on senises praktikas selgitanud, et lapsed vajavad ainuüksi oma

vanuse tõttu pidevat abi, juhendamist ja järelevalvet. Samas ei ole igasugune abi, juhendamine

ja järelevalve eakohane ja tavapärane. Seadusandja eesmärk ei ole olnud peaaegu iga tervisest

tuleneva kõrvalekalde või funktsioonipiirangu korral näha ette lastele raske või sügava puude

raskusastme määramist. Lapse puude raskusastme määramisel on oluline vanema või last

kasvatava isiku pakutava hoolitsuse ja järelevalve intensiivsuse erinevus võrreldes teiste

samaealiste ühiskonnaliikmetega. Kuna laste eest tuleb hoolitseda igapäevaselt, on oluline

hinnata, kas haigusest põhjustatud abivajadus on pidev, hõlmab valdavat osa lapse tegevustest

või piirdub neist väiksema osaga ja on passiivsem (28.05.2020 otsus nr 3-19-2171, p 17;

06.07.2020 otsus nr 3-19-2434, p-d 11–12).

14. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses õigesti, et tema puude raskusastme määramisel ei ole

määravat tähtsust halduskohtu otsuses viidatud veebimaterjalidel, mis kirjeldavad üldiselt

ATH-d ja segatüüpi spetsiifilisi arenguhäireid. Oluline on konkreetse taotleja terviseseisund ja

sellest tingitud kõrvalise toetuse ja abi vajadus, sest psüühikahäirete kulg ja nende leevendamise

võimalused võivad olla erinevate laste puhul väga erinevad. Kuni 16-aastase lapse puude

raskusastme tuvastamisel võetakse aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamus ja vajaduse korral

muud asjasse puutuvad andmed (sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude

raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse

tingimused“ (määrus nr 18) § 5 lg 1). Arstiõppe läbinud isik annab arvamuse talle edastatud

dokumentide, sh taotluse, tervisekirjelduse ja tervise infosüsteemi kantud andmete põhjal

(PISTS § 22 lg-d 1 ja 4, § 23 lg 3, määruse nr 18 § 3). Vajaduse korral täpsustab ta andmeid

taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg-d 1, 3, 4). Arstiõppe

läbinud isik arvestab arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet

parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi (määruse nr 18 § 4 lg 2).

Konkreetse taotlejaga seotud individuaalsed asjaolud peab kindlaks tegema vastustaja

haldusmenetluse käigus, küsides taotlejalt vajadusel täiendavaid selgitusi ja tõendeid, ning oma

järeldusi haldusaktis piisava põhjalikkusega ja arusaadavalt selgitama (vrd Riigikohtu

05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 15, 17, 18).

15. SKA võttis 14.04.2020 otsuse tegemisel aluseks taotluses (kaebuse lisa 1, dtl 18–20) ja

tervise infosüsteemis (SKA 22.10.2019 vastuse lisa 1bcde, dtl 60–65, 71–89) sisalduvad

andmed, eriarsti PVi (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 3, dtl 409–410) ja perearsti SA kirjeldatud

terviseseisundi andmed (SKA 22.10.2019 vastuse lisa 1b, dtl 71–89), SKA ekspertarsti MT

arvamuse (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 1, dtl 413–414), PVi vahendatud kliinilise psühholoogi

TV 23.09.2019 uuringu tulemused (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 3, dtl 409) ja 30.08.2019

koostatud rehabilitatsiooniplaani D-osa (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 2, dtl 411–412). Need on

määruse nr 18 § 5 lg-s 1 nimetatud tõendid. Ringkonnakohus märgib, et praeguse vaidluse

eripäraks on see, et vaidlusalune 14.04.2020 otsus on tehtud tagantjärele ajavahemiku

01.06.2019–02.07.2019 kohta, mistõttu on vastustaja kaebaja puude raskusastme tuvastamisel

arvesse võtnud ka neid asjaolusid ja tõendeid, mis on kaebaja taotlusest ja kõnealusest

3-19-1862

10(11)

ajavahemikust hilisemad. SKA oli eespool viidatud tõenditele tuginedes seisukohal, et kaebajal

on terviseseisundist tulenevad kerged kuni mõõdukad piirangud vaimse soorituse osas, mistõttu

vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elaukohta vähemalt korra

nädalas, ning tuvastas kaebajal ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019 keskmise puude

raskusastme.

16. Ringkonnakohus leiab, et SKA 14.04.2020 otsus on motiveerimispuudustega. Otsusest ei

ole jälgitav vastustaja mõttekäik, kuidas kaebaja puude raskusastme tuvastamisel aluseks

võetud andmetest järeldub, et kaebaja vajab sel ajavahemikul eakohasest suuremat kõrvalabi ja

juhendamist väljaspool oma elukohta vähemalt korra nädalas, kuid mitte näiteks igal ööpäeval,

nagu raske puude raskusastme puhul. Teisisõnu – puudub arusaadav selgitus, millise metoodika

alusel kaebaja puude raskusaste tuvastati ja kuidas selle metoodika põhjal jõuti otsuses viidatud

tõendeid arvestades järeldusele, et kaebajale tuleb määrata keskmine puude raskusaste. Kuna

kaebajale on 2016. a-l määratud raske puude raskusaste, tulnuks otsuses hea halduse

põhimõttest lähtuvalt kaebajale selgitada ka seda, millises osas on kaebaja toimetulek ja

kõrvalabi vajadus varasema otsusega võrreldes muutunud.

17. Eeltoodud motiveerimispuudused ei anna siiski alust SKA 14.04.2020 otsuse tühistamiseks

(haldusmenetluse seaduse § 58). Vastustaja on selgitanud 11.01.2021 menetlusdokumendis

täiendavalt kaebajale puude raskusastme tuvastamisega seotud asjaolusid. On usutav, et

vastustaja lähtus viidatud menetlusdokumendis toodud seisukohtadest 14.04.2020 otsuse

tegemisel. Vastustaja 11.01.2021 selgitusi arvestades leiab ringkonnakohus, et SKA 14.04.2020

otsuse järeldus, mille kohaselt kaebajale tuleb vaidlusalusel perioodil määrata keskmine, mitte

raske puude raskusaste, on õiguspärane (vrd Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 15,

17).

18. Puudub vaidlus, et kaebajal diagnoositi juba 2015. a-l ATH ja segatüüpi spetsiifilised

arenguhäired (vt psühhiaater E. Põllu koostatud ambulatoorne epikriis nr 1307532) ning samad

diagnoosid said kinnitust 11.02.2020 (vt psühhiaater PV ambulatoorne epikriis nr

11091508.S94422.8). 2016. a-l tuvastas SKA kaebajal raske, kuid vaidlusaluse 14.04.2020

otsusega keskmise puude raskusastme. Puude olemasolu ja selle raskusaste ei sõltu siiski üksnes

lapse diagnoosist, nagu eespool selgitatud, vaid eeskätt sellest, kuidas laps haigusest tulenevate

piirangutega toime tuleb ning millist kõrvalist abi ja toetust ta selleks vajab.

19. Vastustaja on 14.04.2020 otsuses ja 11.01.2021 seisukohas tõenditele tuginedes ära

näidanud, et kaebaja haigusega toimetulek on vanusega paranenud, mistõttu on vähenenud ka

haigusest tingitud kõrvalabi ja juhendamise vajadus. SKA 14.04.2020 otsus puudutab üksnes

ajavahemikku 01.06.2019–02.07.2019, s.o sisuliselt ühte suvekuud. Tõenditest ja kaebaja

seadusliku esindaja selgitustest ei järeldu, et kaebaja vajanuks haigusest tulenevalt sel ajal

eakohasest suuremat regulaarset kõrvalabi ja juhendamist igal ööpäeval (mis vastaks raske

puude raskusastmele). Toimiku materjalide järgi lõpetas kaebaja 2019. a-l põhikooli. Haridus-

ja teadusministri 17.05.2018 määruse nr 17 „Riigieksamite vormid ja ajad, ühtsete põhikooli

lõpueksamite ning tasemetööde õppeained, vormid ja ajad 2018/2019. õppeaastal“ § 3 kohaselt

toimusid põhikooli lõpueksamid sel õppeaastal juuni esimeses pooles. SKA on arvestanud

psühhiaatri 11.02.2020 hinnanguga, et kaebaja vajas eakohasest suuremat kõrvalabi ja

juhendamist eeskätt õppimise ja tegevuste elluviimisega seotud tegevustes. Mõistlik on

eeldada, et pingelisel põhikooli lõpetamise perioodil vajavad 15-aastased inimesed üldiselt

rohkem oma vanemate tähelepanu, abistamist ja juhendamist (nt meeldetuletust, et laps sööks

ja magaks korralikult ega pingutaks üle). Kaebaja puhul on arvesse võetud, et tema abivajadus

oli sel perioodil eakohasest intensiivsem (s.o ta vajab eakohasest rohkem kõrvalabi ja

juhendamist vähemalt korra nädalas, kuid siiski mitte igal ööpäeval).

3-19-1862

11(11)

20. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja puude raskusastme tuvastamisel

ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019 ei saa lähtuda üksnes temale 25.08.2017 koostatud

rehabilitatsiooniplaanis märgitust, kuigi see oli vaidlusalusel perioodil endiselt kehtiv.

Rehabilitatsiooniplaani 30.08.2019 koostatud D-osast selgub, et kaebajale osutati plaani

kehtivuse ajal erinevaid teenuseid ning kokkuvõttes on kaebaja toimetulek oma

terviseseisundist tulenenud piirangutega kahe aasta jooksul oluliselt paranenud, s.o

rehabilitatsiooniplaanis varem seatud eesmärgid on paljuski saavutatud.

21. Kaebaja seaduslik esindaja on apellatsioonimenetluses välja toonud kaebaja kalduvuse

ennasthävitavale käitumisele, mis tõi kaasa õpiraskused ja koolist puudumise. Kaebaja

seaduslik esindaja järeldab nendest ka kaebaja vajadust eakohasest suurema järelevalve järele.

Ringkonnakohus leiab aga, et need asjaolud puudutavad vaidlusalusest varasemat perioodi, mil

kaebaja suhtes kehtis jätkuvalt haldusakt, millega oli talle määratud raske puude raskusaste, s.o

enne 01.06.2019 oli arvestatud, et kaebaja vajab eakohasest suuremat kõrvalabi ja juhendamist

igal ööpäeval. Kaebaja seaduslik esindaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks

järeldada eakohasest suurema järelevalve vajadust ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019.

22. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

23. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Riigilõivu tasumise kohustusest oli kaebaja vabastatud. Kuna

vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad ka vastustaja

menetluskulud tema enda kanda.

24. Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus

avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja ja tema seadusliku esindaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)